L, 3273. päev: maja

Keskküttesüsteemi remontijad on vooderdanud ühe lifti vineerplaatidega (ja teine lift on praegu katki). Millalgi sel nädalal on keegi tundmatu kraapinud ühte plaati majahoidja eesnime. Võimalusi on kolm, üks põnevam kui teine:

• majahoidja pereliige
• salajane austaja
• majahoidja ise

* * *

Muidu on majja ilmunud uusi inimesi, kes ütlevad algul väga püüdlikult tere ja veel ei ole sõitnud samas liftis suitsetava joodiknaabriga. (Aga kui on, võtavad nad selle teema kohe jutuks.) Mis ärgitab loetlema naabreid, keda on palju, maja on suur:

• Lilletädi ja tema mees ning kaks (varem kolm) kassi. Saanud nime lillekasvandusest pääsetee plekksillal (mis ei vii kuhugi, sest ees on teise tänava aiamüürid). Alati hoolika soengu, meigi ja solaariumipäevitusega, kõnetab alati prantsuse keeli, aga koertega räägib kohalikus keeles. Mõnikord väga vara hommikul sõidab bussiga turule (no ikka väga vara, seitsmest näiteks).
• Supitädi, kes hooldab ka lilli maja ees ning tassib kuskilt kohale selle kaunistuseks suuri kive. Kohalik. Liigub ainult autoga. Rõivastub sageli dressidesse. Toitub vaheldumisi sibula- ja kanasupist. Riidleb vahel joodiknaabriga. Kohe trepikoja kõrval on tema köögi- ja vannitoa aken, mattklaasist, aga ühest tuleb supilõhna, teisest veeplädinat.
• Temast edasi üks vähenähtav noorpaar, kuigi selle härrasmeest on hakanud maja peal nägema. Räägib prantsuse keeli, kannab jakki numbriga 1974, aga see tema sünniaasta ei ole.
• Siis „Roberto, kes tegelikult ei ole Roberto” (tal on küll üks teine itaalia eesnimi). Ta köögist tulvab sageli makarontoodete keetmise lõhnu. Mõnikord on näha ja kosta ka, et kohal on naine. Roberto suitsetab maja taga rõdul ja tervitab viisakalt. Muidu on meie vannitoad kohakuti ja ventilatsioonikanalid kõrvuti, nii et kui olen samal ajal vannitoas, siis kuulen, mida ta teeb. Vahepeal ostis oma vannituppa pläriseva ventilaatori, aga õnneks kasutas seda ainult kaks nädalat. Suhtub koertesse hästi. (Enne teda oli tema korteris üks kassiga onkel, kelle väike oranž kass istus sageli meie köögiaknal, ja veel enne mingi Austria onkel, kellel tuli pöörane mõte, et ta võiks kasutada minu wifit, jagame kulud pooleks – mille mõtlesin hoolikalt läbi ja siiski keeldusin. See oli enne seda, kui wifisid oli rohkem kui inimesi.)
• Siis oleme meie.
• Siis on hullnaaber P, keda ajuti ei ole näha mitmeid kuid (ilmselt on ravil). Tema (või kellegi teise naabri) duširuum on meie magamistoa seina taga – nähtavasti on igal korteril ise kavatis – ja seal võeti öösiti sageli dušši. Umbes möödunud aastal sõbrunes ta joodiknaabriga, kes käis algul tal sageli külas ja kakerdas seega meie ukse taga. Enne oli hullnaaber teisest puust, kutsudes korra joodiknaabrile isegi politsei, ja ka nüüd on paar korda joodiknaabri peale kisanud.
• Temast edasi on sellise fassongiga korter, et käigurõdust otse on kemmerg. Seal elab praegu umbes 90-aastane vanatädi, kes käib maru vara (lahkub umbes kuuest, tagasi seitsmest) saiapoes. Algul kahtlustasime, et ta ööbib vanadekodus ja korteris on ainult päeval, sest hommikusel koerajalutusel enne seitset nägime teda maja poole tulemas, aga ükskord oli hommikul loomaarst ja käisin varavalges automaadist raha võtmas ning jõudsin tagasi veerand seitse, kui ta majast väljus. Suitsetab, aga mitte liftis.
• Ja siis keerab sealt eraldi trepp üles. Ma ei tea, kuidas seal korterid ja nende uksed paigutuvad, vaatamas käinud ei ole – vanatädi uks on käigurõdust otse, ilmselt ka korter on maja otsas, hullnaabri uks on enne treppi ja korter meie korrusel, kolmas uks (kus elas üks vähenähtav noorik) seega trepi otsas, korrus kõrgemal. Meie peal laiuvat mingi tohutu suur korter; eri korruste käigurõdud on eri pikkusega (ütleb Bingi poolviltune aerofoto) ja pealmise korruse oma on ligi kaks korda lühem kui meil ning katusel on meist järgmine ventilatsioonikorsten kohas, et see peaks meie korrusel olema käigurõdul. Teisel pool maja on katus veel huvitavam: ühel korteril oleksid nagu katuseaknad, Bingi aerofotol on isegi nagu mingi lehtla. Meie korrusepooles on akende, uste ja katusel ventilatsioonikorstende paigutuse järgi keskmised korterid 2 akna laiused, Supitädil ja tema nähtamatust noorpaarist naabritel on 1 akna laiune korter, lõpus on taas ilmselt 1 akna laiused, otstes on rõdu.
• Siis on alla korrusele tekkinud üks härra, kes suitsetab röötsakil maja taga rõduäärel, suits tuleb meie korrusel rõdu ääre tagant, väga kaunis, peab tegema pilti.
• Meie all elab kassiga suitsetaja, kes suitsetab maja ees rõdul, aga enne õnneks kõvasti köhides, paarkümmend korda päevas. Ta on majutanud suitsupakid lillekastidesse, väga mugav ja mida teha, kui kastmisel läheb natuke vett üle ääre?
• Teisel pool on majahoidja, tema mees (Elundikastiga Mees) ja laps, väga nunnu korter. Mõnikord on aimata pingelisi peresuhteid, sest kui Elundikastiga Mees õhtul tööautoga saabub, ei ole tal mõnikord väljumisega kiiret, ta istub seal sees hulk aega edasi. Majahoidja suhtub väga kenasti meie koertesse. Nad elasid vanasti otse meie all (koos oma kurikuulsa grilliga), aga tahtsid suuremat korterit ning Elundikastiga Mehe soovitusel ostsid samasse majja, mida naine hooldab ja mida mees siis mitu kuud hoolikalt remontis (ta näib olevat ametilt ehitaja, vähemalt tööauto katusel on alati pakk 5 × 2 cm latte ja teisel pool torusid), tulemus on võimas. Majahoidja on muidu kõrgharidusega, aga ei leidnud siin muud tööd.
• Nende pool on veel n-ö perekond Munakass, mees on habemega ja kõneleb prantsuse keelt, naine on nähtavasti Ukrainast, mida võis arvata Ukraina lipuvärvides ja jaapanipäraselt heiluvate munadega kassist, mis oli varem nende auto külgakna küljes; välisukse juures radiaatori all mõnikord istuv kass olevat nende oma.
• Siis seal pool meie korrusel elab veel umbes minuvanune tädi, kes ükskord sõimas pikalt joodiknaabrit ja nähes, et ma seda kuulama ei jäänud, teretab mind sellest ajast peale alati inglise keeli. Kahtlustan, et ta on sama isik, kes üürib maja parklas meie korteri parkimisplatsi (selle inimesega olen ma kunagi isegi rääkinud, ta olla mind näinud KAD-maja sööklas, aga see oli 8–9 aastat tagasi, ei mäleta).
• Siis meist korrus kõrgemal teisel pool elab kuskil joodiknaaber, hüüdnimega Madame Bizarre, õige nimega M.W., ja tema kõrval perekond Noor Isa ja Noor Ema, kellest alguses elas majas ainult Noor Isa, kes käis tööl bussiga Kirikmäel. Siis ilmus Noor Ema ja vanatädi, siis kadus see vanatädi ära, siis käis Noor Ema üksvahe keelekoolis ja Noor Isa tal vastas, piiludes ükskord mingi sildi taga, nii et ainult silmad paistsid, siis ilmus nende perre laps, kelle kisa kostis meile välja. Kuivõrd joodiknaaber elab mu teada teisel pool maja (sest tema kisa kostab suht harva) ning Noor Isa ja Noor Ema ütlesid elavat kohe tema kõval, peab nende lapse helivaljus olema erakordne. Ükskord jubeda palavusega istus Noor Ema lapsega all fuajees, mis on kogu maja kõige jahedam koht, sest see on pooleldi maa sees. Noor Ema käis lapsevankriga vanasti pidevalt välisuksest läbi nii, et blokeeris selle avatud asendisse ja ka jättis selle pärani.
• Siis kuskil elab, ütleme, hiina tädi, kellel on mingi raske haigus ja kes eriti ei suhtle, kuigi teretab, prantsuse keeli.
• Siis kuskil elab, ütleme, hiina pere, kes on viisakas ning kes koosneb mehest, naisest ja koerahuvilisest lapsest. Laps on just selles eas, et ema õpetab talle inglise keele numbreid.
• Siis kuskil elab, ütleme, vietnami tädi, väga viisakas, alati teretab, kummardades. Tema rõivastus meenutab värvilt ja tegumoelt seda Vietnamis tehtud laborikitlit, mida kandsin tudengiaja alguse laboripraktikumides. Mu praegune kilejope on peaaegu sama värvi ja – üllatus-üllatus – samuti tehtud Vietnamis.
• Siis kuskil meie pool paar korrust allpool elab daam punase autoga, kelle postkast on meie oma kõrval ja kes on oma wifile pannud enda nime (sellest järeldus, et elab meie pool maja). Meie wifil on ühe Jaapani eluka nimi, nagu ka Eesti-kodu wifil. Meie wifi käib elutoa laualt bussipeatusse, et te teaksite.
• Siis kuskil on keskealine tädi, auto küljes limonaadi Monster kleepekas, ja teine, kelle auto küljes on verejanulise mässaja Che näopilt.
• Kuskil meie all elab viisakas india noormees.
• Lille- või Supitädi andmeil elavat praegu majas (koos Lille- ja Supitädi endaga) ainult kolm kohalikku, mis võib olla pisendus, sest ka see 90-aastane suitsetav vanatädi on kohalik ning kohalikke vanamehi on vähemalt kolm, kuigi ma ei ole kindel, kas nad kõik elavad meie majas:
• Haige Vanamees nr 1 (ümmarguste prillidega) 
• Haige Vanamees nr 2 (sussidega)
• lahke vanamees, kellel oli (oma jutu järgi) taks. Võib-olla on ta Lilletädi mees, võib-olla ei ela üldse meie majas, võib-olla ajan kaks sarnast vanameest segi.
• Siis elab veel kuskil hr Liibukas, suur mees suures sinises autos, minust veidi noorem, sõidab vabal ajal jalgrattaga, jalas kohustuslikud liibukad. Ükskord nägin tal ka naist, kellega rääkis inglise keeli. Jalgratast hoiab ülal korteris, mitte all rattalaos. Üles tassib ta seda ilmselt seljas, sest liftis ma ei ole teda rattaga näinud ja see ei käi ka kokku nagu meie rattad.
• Majas on olnud ka n-ö külalisesinejaid, kes kolivad sisse-välja nii ruttu, et näha ei jõua. Üks korraldas kunagi peo ja kleepis välisuksele öise müdistamise kohta ette teate, luulevormis. Üks täitis nüüd suvel liftid ja välisukse pikkade bulladega, kuidas tema ülanaaber ei oska korrusmajas käituda. Aeg-ajalt on maja ees näha kolijaid. Ükskord elas majas korraga vähemalt kolm poola noorikut ja üks [oletatav] leedu noorik (kootud kleidiga – kui et ma kohtusin koeri jalutades kaks korda juhuslikult ühe leedu töökaaslasega, kes ütles olevat külas leedu tuttaval, oli see kindlasti see kootud kleidiga isik, sest mujal maailmas kleite ise ei koota kui Baltimaades, ega). Ära on kolinud noorik, kes algul oli ise laps, aga aastatega kasvas suureks ja väga paksuks. Nagu ka teine, kellest algul ei olnud päris täpselt aru saada, kas ta on mees või naine (eriti kui ta läks ükskord laupäeva õhtul bussi pealt meie ees maja poole, kilekotis õhtusöögiks võileib ja sikspäkk õlut), kuni sai ise lapse.
• Maja praegu ainus muu koer on Naabrimees, tema peremehe tööauto küljes oli üksvahe vimpel Albania ning sellest kostab tihti lõunamaiseid viise (ja kusjuures viimati Št tundis auto ära). Varem on olnud ka teisi koeri. Naabrimees suhtub Št-sse ja Šp-sse tohutu austusega nagu laps täiskasvanutesse ikka, mis on jube naljakas, sest Šp-t huvitavad Naabrimehe-taolised poisid harva ja Št ajab end Naabrimehe juuresolekul võimalikult suureks, Naabrimees ise teeb end võimalikult väikseks. Aga sellest ei aita, suurusevahe jääb alles. Kunagi ammu, enne Šp ja Št saabumist, oli majas ka mingi väike koer. All ühtedel itaallastel on nunnu maskiga koer, see mõnikord jalutab paela otsas; peale selle käib maja kõrvalt läbi ka muid koeri, aga ma korjan nende teguvärgid alati ära, et naabrid ei mõtleks, et need on meie omad.
• Ühes kontoris töötab keegi, kellel on Porsche, mida pargib meie poriparklasse; jälgin hoolega, et Šp, kes kaugele ei jaksa kõndida, ei teeks oma asjatoimetusi selle juures.
• Ühes teises kontoris töötab laiamõõtmeline naisterahvas, kes tuleb tööle just siis, kui ma hommikul koertega teist korda jalutan, ja läheb töölt koju just siis, kui koerad jalutavad õhtul esimest korda. Ta hoiab ust lahti ja särab üle näo koeri vahtides. Ma ise säraks ka, kui naabritel oleks nii nunnusid koeri nagu Šp ja Št.