Lennujaamas vastas, suure varuga. Võileib ja Frantz Schmidti elulugu.
Parandan sulepead, mille käes hoitav osa on suurest kirjutamisest lõhenenud. Oleks see PS-st, saaks lõhesse lasta pisut PS-liimi, kapillaarjõud tõmbaks selle just sinna, kuhu vaja, ja see lahustaks-sulataks lõhe kinni (nagu on teinud lugematud mudeliehitajad umbes pool sajandit). Aga see on mingist muust plastist, vbl PP-st või PC-st. Üllatuslikult jääb lõhe kinni ka kontaktliimiga, mis sellise kasutuse jaoks ette nähtud ei ole.
* * *
Päeval soe, aga õhtul külm. Kui kalendrisse ei vaataks ja puud ei oleks suures lehes, võiks jäise õhu järgi arvata, et on umbes november. Õhtul on parklas autod nii tugevalt udused, et arvan seda esti härmatiseks.
* * *
Kirjutan oma FB-põlve populaarseima kommentaari, mis saab ööpäeva jooksul 45 laiki. Lugu oli sellest, kuidas traumapunktis õmmeldud inimesele olla pakutud, et teeme teetanuse vastu süsti ka, aga inimene olla keeldunud, et misjube, selles on ju „toksiinid”. Pakkusin, et kui tohib, saab sel juhul tõrgest patsienti harida, et teetanuse tekitajaga sarnane üliväga läbinisti looduslik aine botuliin – toksiin selle sõna õiges tähenduses – on akuutse toksilisuse poolest kõige mürgisem teadaolev aine (millele keegi vastab, et huvitav-huvitav, kui läheb kortsuraviks, kaob toksiinikartus kus seda ja teist ning justsama kõige mürgisemat ainet lastakse süstida heameelega).
Tuvastan, et ka magamistoa radikas on vesi sees. Köögi omas on natuke õhku, aga väga vähe, võrreldes köögi ja vannitoa radika mahtu, ja et vannitoa radikast vusises õhk välja mitu minutit, aga köögis kõige rohkem pool minutit.
* * *
Idufotod jätkuvad. Lähen jalaga kogemata vastu statiivi, aga leian endise võttekoha peaaegu üles. Tuvastan, et seemnetega ei toimu esimene poolteist ööpäeva suurt midagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment