Täna on hommikul vara loomaarst. Varavalges kõnnin pangaautomaadi juurde raha järele; kui naasen, tuleb kell 6.23 vastu naaber vanatädi, kes majast väljub. Varem me teda nii vara näinud ei ole; pisut hiljem ta alati tuleb maja poole, nii et jäi mulje, nagu ta ööbiks kuskil mujal.
Täna pannakse nähtamatule noorpaarile uusi aknaid.
Tuvastan, et kultuurimälestiste registri fotoarhiivis on mitu A. kreisilinna hoonet aadressita ja pildiallkiri on nõnda üldine kui „Hoone A-s”. Saadan täpsustusi (aadressid, hoonenimed). Ühel on lausa kodumaja nurk ajast, mida ma ei mäleta.
Õhtul koeri jalutama minnes leian, et olen hommikul astunud selle asja sisse, mida siinmaal tänaval eriti palju ei ole. Mis organism seda teinud oli, ei tea, aga karta tuleb halvimat, mistõttu tuleb ketsitaldu – mu ketsidel on osa mustrit sentimeeter sügav ja osad süvendid millimeeter peened – puhastada ilma nõela pistmata. See on väga jälk. Kui pesumasin peatub, proovin puhastada 120 °C auruga, millel mõistagi on ka need efektid, et vabanev ollus paiskub eemale ja vabanev aur haiseb ja kaitseprillid lähevad uduseks. Pärast tõmban kuuma auruga üle ka käed.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment