R, 3279. päev: krutin radikaid ise

Tuvastan õhuväljutusventiilide asukohad meie viiel radiaatoril – üks on mööbli varjus, ühe on jaantatiklik ehitaja pannud vastu täitsa ja ühe peaaegu vastu seina, ainult elu- ja magamistoa oma on mõistlikult kättesaadavas kohas. Kraamin juurdepääsu nendeni, aga tehnikut muidugi ei tule. Lähen tööle. Lõuna ajal tõttan läbi Kõrgmetsa maksimarketist, kas neil on spetsiaalset radiaatorivõtit (5 mm nelikantpesa, Amazoni pildil on umbes nagu kellavõti); muidugi ei ole, ostan ammu soovitud viili. Viilide valik on nigel; eelmised väikesed viilid viskasin umbes kuu tagasi minema, kui korraldasin tagatoa seinaäärtes vedelenud töövahendeid ümber suurde santsukasti ja sedastasin, et nende viilidega ei saa õieti teha mitte midagi; alles olid seega ainult taskunugade viilid ja kolm rasplit (see Kölni põlatute raamat rääkis, et keskajal karistati Kölnis hulkureid muu hulgas sellega, et nad raspeldasid sunnitööna puitu – puidupuru oli vaja, aga seda oli teha raske). Ning käändnokaga rihveldamata tangid ventiili keeramiseks ning uued pintsetid (sest need, millega muidu koukisin hambavahesse jäänud õuna- ja lihatükke, tuli ära visata, sest ükskord oli sellega vaja koukida Št küljest puuki, sest teised pintsetid, millega ma hambavahesid ei koukinud, puuki kätte ei saanud, ja pintsett, mis on puutunud puuki, ei ole enam kunagi nii puhas, et selle saaks pista suhu, nii et mul ei olnud paar kuud midagi, millega koukida hambavahesid). Vaja on ka majapidamispaberit; seda ei ole.

Tehnikut muidugi ei tule ka lõuna ajal; väljutan õhu ise vannitoa radikast, mille ventiil on kõige paremini juurdepääsetav. Lapsepõlvest mäletan, et radikast õhu väljutamisega kaasnes palju musta sodi, sest radikas oli malmist ja hapnikuvaeguses roostetab raud FeO-ks, mis on alguses must, aga muutub õhuhapniku käes peagi pruuniks, ning see pihkus koos õhuga radikast välja (sest ega veneaegsel radiaatoril olnud õhuväljutusventiilil eraldi tila). Siin aga, näen, kuulen ja haistan, susiseb radikast alguses mitu minutit õlilõhnast õhku ning siis hakkab tulema selget puhast vett. Köögi radikal ei leia ma käsikaudu ventiili kante üles, tagatoa oma on see vastu mööblit, elutoa omast tuleb kuidagi kohe äkki vett – võimalik muidugi, et kui meil keskkütteremondi ajal oli radikas kogu aeg kinni, jäi vesi sinna ilusti sisse. Vannitoa oma ma ükspäe kruttisin, sellest kostis hirmus mulin – järelikult jooksis vesi välja ja õhk tuli sisse.