N, 3399. päev: matk

Täna toimub siis matk, mida olin plaaninud algselt juba eelmisel reedel ja siis laupäeval, aga mida seni takistas ilm. Eesmärk on jalutada piki raudteed kaks jaamavahet, üle kolme mäe, kergelt mägises kandis. Olen teinud plaani, sättinud paika isegi kellaajad, kust poolt vaadetel paistab päike (st mis kell pean vaatepunktis olema, et sealt midagi ka paistaks), ja lisanud tugeva varuga ka umbkaudsed kellaajad, mil olen kus.

Rongidega kohale, algul on ilus mets suure jõe ääres, päike paistab, taevas on sinine, metsas on oja:



Säriaeg 2 s, kaabelpäästik, Gorillapodi jalad olid ojas. Arvatavasti seniajani on ojapõhjas ka üks mu mälukaartidest.

Nagu selgub hulga aja pärast, poetus ojakividel võimlemise ajal seljalt lahtise fotokoti lahtisest mälukaarditaskust ojja ka seal olnud mälukaart (CF, 8 GB). Võib-olla ka kuskil mujal, aga mujal ma nii fotokotiga eriti ei lehvitanud ja olin taibanud tõmmata mälukaarditasku luku ikka ilusti kinni. Tavaliselt on see sahtel ikka kinni, seal on isegi väike lapp, kuhu alla käib tõmbluku tõmmits, et see ei kriimustaks kaameratagust. Aga seekord siis mitte. Kahju ei ole suur, sest 8 GB mälukaardid on praeguseks moraalselt vananenud, ma roteerin mälukaarte, seal peal olid märtsi fotoseminari toored pildid, piltide EXIF-andmetes on minu nimi (seda kirjutab kohe fotokas) ja üleüldse on kahtlane, kui ja mismoodi saab ilma eritarkvarata lahti CR2-vormingus Canoni RAW-faile. Teisalt säilib CF-kaart vee all mitu aastat, nii et kui järgmine kord sinnakanti juhtun, vaatan ojapõhja hoolikalt üle.

Edasi tõuseb tee mäkke (ja tee on järsem, pikem ja fotogeensem kui kaardil):

Esimene peatuskoht on mäetipp jõekääru sees (mägi on olnud väga kõva, jõgi on läinud ümbert). Rauteejaamast on otse 1,35 km, olen arvestanud – koos kõrgusvahe ületamise (gravitatsioonivastase võitluse) ja mäetipu geoloogilise iseärasusega minekuks tunni.

Mäetipu geoloogiline iseärasus on, et mägi koosneb kvartsiidist, mis on mäetipu ümbruses lahtiste kamakatena. Järgmisel pildil on vaade tuldud teele tagasi, mõneti tasandatud teerada on märgistatud ja pildi keskel. Aga üldiselt on selliseid põlvekõrgusi astmeid küll, B-klassi saabas on paras, panen igaks juhuks kätte ka pehme peopesaga rattakindad, et kui peaks komistama ja käsi läheb vastu teravat kiviserva (ei komista ja ei lähe).

Mäetipp võtab pahaaimamatut matkajat vastu vat sedasi. Pilt on võetud selja taha, läbitud on 20 m, ees on veel oma 60 m samasugust.

Avanevad vaated piki jõeorgu, algul ühele, siis teisele poole. Teerada ei kulge õnneks päris mööda mäeharja (sest see on kohati nii alla 1 cm laiune), korraga mõlemale poole orgu ei näe. Aga lõuna poole on panoraam selline:

Olen peaaegu graafikus (–8 minutit). Tee laskub, pritsin jalgadele, käsivartele ja turjale sääse-puugitõrjevahendit (sama, et aitab 8 h sääskede ja 2½ h puukide vastu ning mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal). Mets on algul kuusik, siis pöögik, siis segamets.

Taas kord mõtlemiseks: miks peaks sakslane tulema vaatama, mis mets on, kuhugi kaugele Eestisse?

Metsas saab graafik kõvasti kannatada sellega, et kõnnin mööda vajaliku teeraja otsast, ei viitsi seda avastades enam tagasi minna ja teen veerandtunnise ringi. Põhjus ka: eile söötsin mõlema keelekursuse meiliaadresse omale aadressiraamatusse, et las Feisspuk otsib meiliaadresside järgi. No hakkasin siis soovitusi läbi kerima, kaks leidsingi, aga peale selle leidsin soovituste seast ka vana kooliaegse sõbra, kes minu teada oli mu FB-sõber, järelikult oli vahepeal vaikselt sõpruse üles öelnud. Mispärast küll, seda mõtlesingi. FB-tutvuse ülesütlemine on võrdlemisi radikaalne tegu, tüütutest teadetest saab lahti teistmoodi (ära enam näita, sõbrast tuttavaks jne). Ja välja mõtlesin! Viimane asi, mida tema postitustest kommenteerisin, oli, et keegi tema tuttav murdnud käeluu ja läinud erakorralisse vastuvõttu, kus oodanud – mõelda vaid – neli tundi, enne kui ette saanud. Mispeale ma imestasin, et mida siin pahandada on: sedasi toimib triaaž ehk põhimõte, et suuremaid hädalisi aidatakse enne. Käeluu murd ei ole eluohtlik seisund, kui inimene suudab ise kohale minna, ei ole tal häda suurt midagi võrreldes nendega, kes tuuakse kohale kiirabiga. Kas oleks olnud parem, et saanuks ette kohe ja sellal, kui teda aidatanuks, surnuks näiteks oimetu infarktipatsient? — Pärast seda ei olnud koolikaaslasest kuulda enam midagi. Mis parata, inimene on täiskasvanuna ikka teistsugune kui 16-aastasena.

Nii et järgmise teepunktini – mäetipust linnulennult ainult 700 m kaugusel – jõuan 24 minutit graafikust maas ja mitte poole tunni, vaid 46 minutiga. See on fotogeeniline ja kauni vaatega kaljurünk, mille otsa minevat sisseraiutud astmed ja trossist käepidemed. Internet küll hoiatab, et kes kõrgust kardab, see ärgu mingu, aga ma nagu eriti ei karda. Noh, kalju on jalalt nii umbes 40 m kõrge ja alt vaadatuna ei ole väga viga. Esimene kolmandik on täitsa läbitav, aga siis hakkavad need va sisseraiutud astmed. Täheldan, et internetis olnud foto oli petlik, tegelikult on need rohkem nagu aimatavad mügarad ja väljapoole kaldu. Vaja oleks turvarakmeid ja suurt karabiini, millega haakida end käepideme külge. Mistõttu keeran otsa ringi, pildistan kalju silti – kus on peale kalju nime suurelt ka teade, et lõkketegemine ja grillitamine keelatud – ja laskun alla tagasi.

Siis kohtan tänast ainsat kaht muud inimest metsas. Üks trimmerdab kalju jalamil rada – kas te olete kunagi üritanud mööduda kõrvaklappidega trimmerdajast? – ning teisel on käes ämber ja lapp ning ta puhastab matkaradade teeviitu. Tööpäev ju.

Vaja on saada poole kilomeetri laiuse ja üle 100 m sügavuse oru vastaspervele, kuhu minekuks kulub 39 minutit ning läbikõnd on piki metsateed ja rada koos languse-tõusuga 1,8 km. Valmib ka mõni kaunis metsapilt – inimene näeb maailma lähima 400 m peale ruumiliselt, ühe objektiiviga fotokas mitte, silmaga võib vaadata, et kaunis mets, aga fotol on lihtsalt palju puid. Metsapiltidele tuleb anda sügavust juurde, näiteks pildistades piki metsateed.

Oja ning siis algab liivane matkarada, mis tõuseb mäkke. Kell on 11 ja metsaski ei ole enam hea jahe. 

Maas on seninägematu linnusulg, mille hoolikalt ringi vahtides üles korjan – teadmata, kas Saksamaal tohib korjata maast linnusulgi – pärast raamat ütleb, et selle on poetanud pasknäär, see ilus roosa vareslane. Sulg on must ja selle ülaosas on pruun vööt.

Matkaraja nimi on Kaljutee – üle esimese mäe viinud rada oli Kaljurada, aga see oli teise küla piires, eks iga küla nimetab matkaradu kuidas tahab. See kulgeb ümber kaljusaare, kus otsas oli juba enne roomlasi suur keltide asula ning uuemal ajal on seal olnud küla, kus elas paar aastat tagasi keelekursuselt üks portugallane, kelle nime ma ei mäleta. Olen graafikust maas 33 minutit, aega olen varunud pool tundi – hah! 2½ km ainult, kaua siis seda kõnnib. Aga matka alguse trepitaolised suured kivid on sammu väsitanud ning samm on võrdlemisi tönts, rada ei ole kaugeltki mitte tasane, puude vahelt paistev päike on ere, pildistamist on palju. Nõnda et kui olen 37 minutiga läbi roninud 1½ km, lõikan otse, säästan edasi-tagasi kõndimiselt terve kilomeetri ja rõõmustan, et edasi läheb tee kuni rongini ainult allamäge.

Pöördekohas oli selline kalju. Silt ütleb nimeks Siilikalju ja – NB! – nagu puutüvedest näha, kasvavad kõik viis puud mitte kalju taga, vaid otsas.

Mäe otsas on päike, palavus ja Rooma teater. Huvitav, kas seal võitlesid ka gladiaatorid ja kas asjale aitas kaasa ka lava asukoht sajameetrise järsaku serval?

Pisut eemal on järsaku ääre kohal rippuv kabel, selle all kõrgkeskaegsed erakukoopad – aga need jäävad kõik ära, sest värav on lukus ja piletikassa ees on väike silt, et tormikahjustuste parandamise tõttu on muistis suletud. Ja olen graafikust paugupealt ees!

Mäe otsas on veel vennaskalmistu – nimedest ja auastmetest on näha, et mitmesugustest väejõududest ja paljude rahvaste seast –, kirik ja kaks vaateplatvormi. Esimesel on stend mäe keldi- ja roomaaegse ajalooga; klaas on väga must ja sellele on sõrmega kirjutatud „säubern, bitte!”.

Pildil olev laev on meid sõidutanud kaks korda pisut ülesvoolu suures jõekäärus läbi lüüside. Külakooli hoovis mängisid lapsed, kelle kisa kostis mäe otsa, üle jõe, kilomeetri kaugusele, tekstist sai veel aru.

Ümber nurga on teine vaateplatvorm, kus armastanud istuda kunagi selle mäe ostnud Preisi kuninga teinepool. Vaade on metsasele mäele ja mõlemale mäetipule, kus hommikul käisin.

Kirik on ainus jäänuk mäe selles otsas olnud keskaegsest külast, mis jäeti keskajal maha. Sisekujundus on omapärane ja näitab, mis juhtub, kui kokku saab gootika ja barokk.

Ehitate algul külla kiriku, väga kena, ehitate sellesse kaks löövi, ka väga kena, aga siis tulevad uued tuuled, paigutate sissekäigu telgjoonele ja seejärel paistab sisenejale, nagu oleks kirikus hiiglaslik ämblik.

Kohalike muististe register oli öelnud, et kirikus on arkaadkaarte vahel keskaegsed kujud, mida mu silm kuskil ei seleta. On küll eraldi kivist väär, selle küljes on paar paarisava, aga see ei ole keskaegne ja raske uskuda, et kujud oleksid vääri, mitte kiriku sisemuse poole.



Kaugel langenute kenotaaf – neile, kes puhkavad stepis ja kelle hauda sealne künnimees ei tea 

Hiljem selgub, et kujud on üleval torniluukide vahel.


Veel olevat kirikuaias kuskil üks sõdalase pildiga varakeskaegne hauaplaat, inteneti foto järgi kuskil heki kõrval, aga ma seda ei leia. Väga põhjalikult otsida ei saa, üks hauda korrastav vanamees jälgib mind niigi kahtlustavalt. Teistel andmetel on see plaat rännanud kuhugi muuseumi.

Olen graafikust ees 20 minutit, kell on 12.40 ja leian, et kui jätan ära matka tagumise poole Iluslinna linnusesse (ei jaksa enam), jõuan kõndida 14.33 rongile, linnulennul 4½ km, teed pidi 9 km kaugusele raudteejaama. Aga ainult allamäge!

Kiriku lähedal suures parklas on varjualuses väljapanek mõne roomaaegse kiviga. Näen täna esimesi teisi puhkajaid. Portugali kursusekaaslast ei näe. Üllatuseks näen möödumas liinibussi, otsaees silt „Iluslinna” ehk just sama koha nimi, kuhu ma väsimuse tõttu ei lähe – krt, täna on ju äripäev ja Saksamaa maakoha buss sõidab. Oleks ma seda mäletanud, vaadanuks bussiajad järele. Aga teine kord.

Külaservas on veel ajalooline Lambachi pump, mis pumpas vett alt ojast mäe otsa, ilma elektrita. Mitte nagu vesioinas, mis teeb paljust väikese rõhuga veest veidi suure rõhuga vett, Lambachi pump teeb paljust väikese rõhuga veest natuke vähem suure rõhuga vett, kasutades eri pindalaga kolbe ja eraldi kontuure, nii et must vesi võis pumbata puhast vett. Kasutegur 90%, liikuvaid osi vähe.

Siis läheb tee lagedale mäeharjale, olevat roomaaegne maantee. Kaunis suvepäev, kaunid vaated.

Maastikuvaade suure avaga: f/4

Siis läheb tee metsa ja on seal väga pikalt. Mets on võsataoline, panen fotoka kotti ära.

Huvitav, kõrguste vahe nagu väga suur ei olegi, aga enamik on viimase kilomeetri peal, on suht ebameeldiv, kiire on ka, läheks muidu kohvikusse või sööma või vahetaks sokid. Seal näen täna matkarajal väljaspool asulat kolmandat inimest. Kaunid vaated, langus on äkiline, linnupargi-linnakese surnuaia puud on kasvanud nii suureks, et algselt oru poole vaatav Jeesus Kristus vaatab nüüd suure kuusetüve poole ja tänava poole paistavad tema jäsemeid ristile kinnitavad poldid ja mutrid. 

Kostab põrin ja tuvastan juba palja silmaga tuttava lennukitüübi:

C-160 Transall

Siis parajasti rongile, piletid on edasi-tagasi (enam ma sellist nalja ei tee, et ostaksin piki raudteed kulgeval matkal ainult ühe otsa pileti ja loodaks tagasipileti osta automaadist, sest osad automaadid võtavad 20 € paberraha ja osad ei võta ning kui selgus saabus ja pilet sai ostetud krediitkaardiga, oli rong juba kaugel ja järgmiseni tund aega).

Paar nädalit tagasi juhtis üks soome töökaaslane tähelepanu Soome veebikuulsusele Mihemedile, kes alguses oli tavaline kurdi pulmalaulik, kes käis pulmast pulma laulmas kohalikke süldilaule. Aga ühel ilusal päeval 2009. aastal pani keegi tema lauluga video üles YouTube’i ning ühel teisel ilusal päeval juhtus seda nägema keegi soomlane, kelle meelest hõigati refräänis soome sõnu „pensselisetä” (pintslionu) ja „meisselisetä” (meislionu). Mihemed saavutas otsekohe ülesoomelise kuulsuse, käis pidas kaks turneed (2009 ja 2010), andis välja plaadigi (The Best of Pensselisetä, 2009). Süüria sõjas vahendas Soome TV-le alguses kohapealseid sõjauudiseid, kuni tuli sõjapakku Rootsi. Ja kui hästi otsida, on YouTube’is taolisi laule veelgi, näiteks rõvedavõitu subtiitritega romantiline lugu soome pealkirjaga „Niilin puuvaja” (Niiluse puukuur), kuidas kaks noort sõidavad autoga mööda maanteed ja laulavad, kuni jõuavad jõeäärsesse suvilasse – usutavasti märulifilmist Kaakha Kaakha (2003); soome subtiitritega lugu on vaadatud sama palju kordi kui tamilikeelset originaali, mis on võimas saavutus (soome keelt kõneleb emakeelena 13 korda vähem inimesi). Nii et siis ei ole midagi imestada, kui mu vastu põiki teisele poole rongi istub noorsand ja paneb pähe valged lekkivad kõvaklapid, hakkab sealt kostma soome teksti rohkem, kui jõuan meeles pidada, ja kiiremini, kui jõuaksin üles kirjutada. Esirea vajutan meelde: see kõlab täpselt nagu „minä söin sienii ja perävaunun” – tõesti, kui inimene on söönud seeni, võib ta süüa ka haagise.

Kodust läbi, asjad ära, värskendus, õhtul on teise kursuse lõpupidu, ühes Limpsimäe itaalia restoranis (kus samal ajal on ka ühe teise kursuse lõpupidu, õpetajal ja kursusekaaslastel on teises seltskonnas tuttavaid). Õpetaja on otse mu vastas. Kelner on tüüpi „ein Hage, ein Butt”, mida ta ise ei tea, sest väidab, et peab kõik 8 tellimust meeles, aga loomulikult ajab segi.