Olin lugenud, et Talina mõlemas teeninduses on hirmsad järjekorrad, ja lausa helistasin infotelefonil ja küsisin, kui kaua on kaua: kas pool või mitu tundi? Seal räägiti midagi mõnekümnest minutist.
Soovitus: tehke pilt enne valmis, soovitatavalt fotograafi juures (sest see pilt pannakse teile dokumendi peale – nagu mu isaga juhtus, et vene ajal pandi 45-aastasena passi uus pilt juurde, ta käis fotograafi juures, aga ema saatis uuesti, et oli liiga mossis).
Minusuguseid oli kella 9-ks, kui teenindus avatakse, tulnud kohale veel umbes viiskümmend. Aga kohe ukse juures oli politseinik, kes vajutas järjekorramasina nuppe ja lõi saba kohe mitmesse lehte, enamik fotoautomaatide juurde.
Mul foto kaasas, ootasin 5 minutit, 10 minutit letis, kokku 15. Pärast kättesaamisel samamoodi, ootasin 10 minutit. Kiirkorras ID-kaart valmis sama päeva õhtuks, pass 2 päevaga.
* * *
Seda pooltteist nädalat ilmestas ka katkine kand. Just kohast, kus liigub kingakand. Toas olin sussides ja plaastrita, õues ketsides ja plaastriga. Õhtul koju tulles võtsin plaastri maha, puhastasin. Aga üldiselt oli päeva jooksul tunda, kuidas kärn jälle maha tuleb, not nice. Et plaastrit ei peaks lausa iga päev kleepima samasse kohta, kleepisin poolviltu, üks kord üht-, järgmine kord teistpidi.
Pühapäeval leidis E mulle kapist mingi põletusplaastri, kus oli 2 mm paks geel. Muidu hea, aga geel kippus murenema teravateks kõvadeks tükkideks soki sisse. Not nice.
A kreisilinna apteegist pakse villiplaastreid, mis olid apteegi letis seisnud nii kaua, et kleepuv ollus oli imbunud liimtaguselt kattepaberi külge. Neid kleepisin alusplaastrile peale 2 tk. Üldiselt üritasin liikuda, nii palju kui võimalik, jalgrattaga, sest seal sai suruda jala ketsi ninna ja kannale jäi koormust vähem. Muidu on mu põhikets selline, et paelad pingutavad ümber jala ka jalatsiäärt, – not nice, kui kand on katki.
Aga alles poole puhkuse peal tuli mõte, et ehitan soki sisse neljakordsest kartongist toese ja polsterdan selle vatiga. Nnnnice. See võttis ketsiserva koormuse ära, plaaster oli õhtuks eksudaadita, paranes mõne päevaga.
* * *
Eredaim mulje kodumailt – juulikuine niidulõhn. Seda nii metsa ääres kui ka lausa koduaknast, sest alt naaber suitsetab allatuult teisel pool maja, kuhu poole meil aknaid üldse ei ole. Kohe üle hoovi vastasmajade taga on luht, vastasmaja trepile tulnud ükskevad hüljes.
Kolasin läbi kohalikest linnutornidest kolmveerand. Kui olin esimeses, oli maru ilus ilm, mis tähendas ka, et õhk hakkas võbelema ning pärast seda, kui olin hulk aega vahtinud ringi ja niisama nautinud ilusat ilma ja tuuleõhku ning asjad kokku pakkinud (5 minutit), olin sõitnud 3 minutit, kui kuulsin reaktiivlennuki müra – tuvastasin õhus kaks Typhooni kümnekonna kilomeetri kaugusel (vaagides, mis partlennukeid Euroopas lendab, Gripen, Mirage III ega Rafale ei ole, järelikult on Eurofighter Typhoon; leht kirjutas, et Briti õhuturbe-Typhoonid tutvusid maastikuga). Kogu aeg, mil neid binokliga vaatasin, mõtlesin, et ma niikuinii ei jõua suurt objektiivi välja võtta (5 minutit!), aga lennukid tegid kaks täistiiru, lendasid siis u 15 km kaugusele, lendasid üle lennuvälja ning sõitsid minema. Kokku kui kaua? — Kümme minutit!! Saanuksin ei tea kui kauneid fotosid!! Lennuvälja kohale ilmumisel hakkasin objektiivi tõesti lahti pakkima, aga siis oli juba hilja. Mainitagu, et Typhooni siluetist on õhus aru saada, kuhu suunda see lendab, ainult täpselt küljelt. Kui keerab ja on ümber pikitelje kaldu, ei ole isegi binokliga aru saada, kas keerab siiapoole või eemale; otsevaates saab suunast aru ainult siis, kui juhtub nägema otse mootorisse, aga seda asendit on harva. Siin on vähe lähemalt pildistatud Typhoon 2009 Le Bourget’ näitusel: link.
Muidu oli ilus ilm ja vihm täpselt vaheldumisi.
Nii et selle maru ilusa päeva õhtul mõtlesin, et peaks minema surnuaeda, aga ei viitsi; järgmine hommik sadas. Ükspäe pesin puhtaks aknad, aga kaht, millele paistis päike peale, mõtlesin pesta järgmine päev – ja siis sadas. Ükspäe oli kõva tuul; üldiselt olen varasemate aastate kogemusi arvestades hakanud plaanima ümbruskonna avastamise sõite nii, et tagasi oleks taganttuul (üksaasta rühkisin maanteel kõvas vastutuules seitsetteist kilomeetrit kaks tundi). Nõndap ka seekord oli algul mõte minna mööda uut kergliiklusteed paarkümmend kilomeetrit eemale, et tagasi purjetada õige mõnus, aga juba enne metsa vahele jõudmist olin vastutuulest väsinud sedavõrd, et keerasin samasse metsa vahele ja käisin tegin kauneid looduspilte ning käisin kolmandas linnutornis, kus parim vaade on õhtul.
Seal juhtus, et algul ei juhtunud midagi, aga kui mõtlesin teha naljapilte („suvalised inimesed jalutavad 2 km kaugusel”), lendas kaadrist läbi suur pruun lind, keda vaatlesin läbi objektiivi mitu minutit, eriti kui olin märganud, et tal on valge saba ja kollased jalad. Seega nägin jälle, kuidas merikotkas püüab kala, aga seekord kaugemalt (2 km; aasta tagasi 800 m) ja mul ei õnnestunud hoida kotkast objektiivis teravana (laskus otse minu poole, teravast alast välja). Kajakate käitumise järgi võis arvata, et kotkas jäi kala sööma ühe laiu taha ja oli seal ka veel siis, kui poole tunni pärast lahkusin.
Neli linnutorni kokkuvõttes:
- Luhal – ideaalne aeg pärastlõunal. Roostik. Rattaga saab 800 m kaugusele (autoga 950 m), edasi jala osalt laudteel, osalt rohus jalgrajal (puugioht – mistõttu ma seal pika rohuga aastaajal käinud ei ole).
- Järve ääres – ideaalne aeg hommikul 7–8. Enne seitset on suure objektiivi jaoks liiga pime, pärast kaheksat hakkab õhk värisema, õhtul paistab päike vastu. Üldiselt on järve torniga otsas linnuelu vähe. Põiki üle järve on elav maantee, mis sageli summutab linnuhääled. Jalgrattaga saab kohale 300 m, autoga 450 m kaugusele.
- Lääne pool merelahte – ideaalne aeg pärastlõunal pärast kella kolme. Külgedel paistab kummalgi pool ligi kilomeetri pikkuselt rannaniit, taga on suur mets, kust aeg-ajalt lendab välja huvitavaid linde (ronki, kotkaid), mereni on 100–200 m, meres on 700 m kaugusel suur laid ja 1½ km kaugusel süvenduspinnase vallid (kus on alati linde). Paistab ka maakonna esivaatamisväärsus, just nii suurelt, et täidab suure objektiiviga kogu kaadri. (Teoreetiliselt paistab ka supelrand, aga 2 km kauguselt seletab inimesest ainult, et on jah inimene, rohkem mitte.) Jalgrattaga pääseb torni jalamini, autodele on 300 m kaugusel parkla moodi asi.
- Ida pool merelahte – ideaalset aega tabanud ei ole, võib-olla vara hommikul. Õhtul on päike vastu, päeval õhk virvendab. Rannaniitu paistab vähem kui eelmisest tornist, linna läheduse tõttu on seal elukaid vähem. Paistab maantee ja kergliiklustee. Meri on lähemal, aga kohad, kus on ka elukaid, on kaugemal. Samad süvenduspinnase vallid on ligi 2 km kaugusel. Samas on teisel pool noor mets, kus aasta tagasi pildistasin mängivaid noori vareseid. Jalamil on rattaparkla, lähimast autoparklast tuleb jalutada kohale jalgteed pidi ligi kilomeeter.
Mis oleks Eesti turism ilma loogikaveata argumentum ad naturam? Kodulinna silikaattellisest sisu ja puitarhitektuuri matkiva välimusega söögikohale teadmiseks, et tsöliaakia on u 1% inimestest, u 25% teevad näo, et mida maitsetum sai, seda parem, aga ülejäänud 74% meelest maitseb see nagu papp; et tärklises ega siirupis ei ole DNAd; et see, kui toit on kohalik, ei tee sellest automaatselt tervislikku; ja et inimene on kõigesööja. (Nägin järgmine öö unes ilgelt lahedat paralleeli, aga kahjuks muidugi enam ei mäleta. Võib-olla midagi nagu et ühelt poolt mitmesuguste siltidega usunditoit ja teisalt suur maastur või et nagu keskmise eestlase loodusarmastus lõpeb täpselt hetkel, mil vares situb auto peale või pääsuke majaseinale või aias on herilane. Selles söögikohas nimelt juhtub, et nii kui heidan pilgu menüüsse, paistab sealt takkakiitmine neljale hästi müübivale toitumismüüdile, mispeale hakkan naerma ja mõtlen, kas ma ikka pean sööma selles eputuspesas, aga siis haarab tuuleiil menüü laualt ning kannab üle mu pea, aga selja tagant läheneb ettekandja, kes selle lennult kinni haarab; selle akrobaatikanumbri pärast jään (mida pärast kahetsen, sest jõle külm hakkab; seda kala, mille praelõhna ennist suurt objektiivi ära viies tundsin, sai vahepeal otsa).)
Kes või mis on DHMO, selgub lihtsa guugeldusega ja sellega enam suurt alt ei tõmba (kuigi on ilmekaid erandeid), aga potentsiaali võiks olla oksidaanipaanikal, nt kuidas isegi kõiksugu öko- ja mahekaubad uhatakse enne müüki üle oksidaaniga, et oleks efektsem. Jõle, kas pole? ☺
Puhkusel loetud raamatud (maailmaklassika ei loe, lugesin seda ainult minekulendu oodates):
Tagasisõit.
Üritan võtta video ka tõusust, aga Ülemiste kohal keerab lennuk vasakule. Nagu ikka, on mul koht akna all, aga paraku mootori kohal (overlooking the starboard engine) – veel sõja ajal oli mitu lennukit, millel mitu mootorinäidikut oli töökindluse huvides otse mootori küljes, piloot vaatas neid juhiruumi aknast; töökindlam paigaldus, ei pidanud vedama juhet tiiva ja kere kaudu juhiruumi).
Mu selja taga on noorik, kes sõidab esimest korda lennukiga, ja tema kõrval on palju reisinud vanatädi, kes on käinud Londonis ja Pariisis. Kiusatus teha savisaart on õige suur. Ei tee aga ning see elav kirjandustükk läheb seega maailmale kaduma.
Õigupoolest on mul kaks akent, üks vaatega poolviltu ette, teine peamiselt paremale mootorile, mootori alt paistab kitsas riba.
Kuskil Nissi kandis on keset metsa suur ruudukujuline lagendik (kunagise Siimika raketibaasi kohal, Google teab asja napilt (link), aga ütleb ka, et tehti arheoloogilisi uuringuid, ja üks ehitusfirma on loetlenud seal tehtud töid oma kodulehel).
Kenasti paistab Saaremaa, siis Kuramaa rannik, Ventspils. Siis on hulk aega lagedat merd. Siis sirge Poola rannik, tuvastan Kolbergi. Leian, et oleme tavalisest marsruudist kagu pool, ja mõtlen, et äkki näeb Berliini, seega ajan telefonikaardil järge (maapinnast paistab pilvede vahelt u pool). Täiesti äratuntav on omaaegne Stettin, aga siis läheb segaseks.
Ei saa aru, kus oleme – kus on mets ja kus on järv (kaardil metsi eriti ei ole; seal on looduskaitsealad, aga looduskaitsealal ei ole ju tingimata metsa).
Siis hakkab paistma midagi, mida arvan suure Berliini suurteks eeslinnadeks. Igaks juhuks pildistan kõverat järve moodi asja, et pärast pildi pealt vaatan, kas see on kaardil nähtu (Wandlitzer See). See selgub olevat – viimasel hetkel, enne mootori taha kadumist – üldse mitte Wandlitzi järv, vaid sellest 30 km lõunas olev Tempelhofi lennuväli, seega on Berliin oma silmaga ikka nähtud.
Siis ilmub mootori alt paistvasse kitsasse pilusse lennuväli, mis selgub olevat Berliini Schönfeldi lennujaam.
Siis tuleb palju lagedat endist Ida-Saksat, kaks rida eespool on kõiketeadev saksa onkel, kes reisiseltsilisele teatab, et nüüd on all Erfurt (tglt on Halle a.d. Saale, seal lähedal on metsas lennuväli – Allstedti lennuväli, nagu pärast selgub). Siis tuleb veel palju lagedat, alles siis tuleb Erfurt, siis hulk mägesid, mu kaardil on märgitud ühte kohta Fulda, aga seda ma rohkem oletan kui tuvastan (Fulda oli külma sõja ajal oluline koht Lääne-Saksamaa kaitses), ja siis võib märgata, et FRA on ainult paarikümne kilomeetri kaugusel, aga lennuk on veel üle 3 km kõrgusel ja inimesed alles voorivad kempsu vahet.
Et siis maandume kaarega üle Mainzi.
Teises lennupooles võin täheldada, et omaaegsest aktiivsest matkamisest (2007 ja 2008) hakkab mööduma juba nii palju aega, et enam hästi ei mäleta, mis on kus.
Maandumisraja ääres on trobikond lennukipiltnikke (mille juurde on alati kohane meenutada Hale’i ja Pace’i 9. hooaja sketši rongivaatlejatest, kes loendasid ronge meetodil there’s one, millele teine vastas there’s another one jne, kuni kõik oli loendatud, ning siis läksid nad Hiina restorani, kus jätkasid sama riisiga. Kui kõik riisiterad olid selle mantra saatel potist laua peale laotud, ladusid nad terad samamoodi ka potti tagasi.)
Troopiline Frankfurt võttis vastu leitsakuga, mis tundus olevat üle 30 °C. Sõnumdasin sellest E-le, kes vastas, et siin on veel rohkem. Pärast selgub, et siin on hulga jahedam: ainult 32 °C, Frankfurdis oli 35 °C.
Siis õhtul Ookean, laud isegi kinni pandud. Peakokk on täna ka kelner. Pärast näeme majatrepil u 4 cm pikkust põrnikat (kelle viime eest ära põõsasse), jooksiklane, aga raamatus teda ei ole. Võib-olla on nahkjooksik.
 |
| Kes selle männi istutas, kes selle männi istutas? — Mina ja klassivendTom selle istutas[ime], meie istutas[ime] |
Puhkusel loetud raamatud (maailmaklassika ei loe, lugesin seda ainult minekulendu oodates):
- Martin Körber, Oesel einst und jetzt, Erster Band: Arensburg, 1887, faksiimiletrükk 1974, jõudsin läbi u 20%.
- „Kastellist kindluseks”, jõudsin läbi u 75%
- „Jäämurdja Suur Tõll”
Tagasisõit.
Üritan võtta video ka tõusust, aga Ülemiste kohal keerab lennuk vasakule. Nagu ikka, on mul koht akna all, aga paraku mootori kohal (overlooking the starboard engine) – veel sõja ajal oli mitu lennukit, millel mitu mootorinäidikut oli töökindluse huvides otse mootori küljes, piloot vaatas neid juhiruumi aknast; töökindlam paigaldus, ei pidanud vedama juhet tiiva ja kere kaudu juhiruumi).
Mu selja taga on noorik, kes sõidab esimest korda lennukiga, ja tema kõrval on palju reisinud vanatädi, kes on käinud Londonis ja Pariisis. Kiusatus teha savisaart on õige suur. Ei tee aga ning see elav kirjandustükk läheb seega maailmale kaduma.
Õigupoolest on mul kaks akent, üks vaatega poolviltu ette, teine peamiselt paremale mootorile, mootori alt paistab kitsas riba.
Kuskil Nissi kandis on keset metsa suur ruudukujuline lagendik (kunagise Siimika raketibaasi kohal, Google teab asja napilt (link), aga ütleb ka, et tehti arheoloogilisi uuringuid, ja üks ehitusfirma on loetlenud seal tehtud töid oma kodulehel).
Kenasti paistab Saaremaa, siis Kuramaa rannik, Ventspils. Siis on hulk aega lagedat merd. Siis sirge Poola rannik, tuvastan Kolbergi. Leian, et oleme tavalisest marsruudist kagu pool, ja mõtlen, et äkki näeb Berliini, seega ajan telefonikaardil järge (maapinnast paistab pilvede vahelt u pool). Täiesti äratuntav on omaaegne Stettin, aga siis läheb segaseks.
 |
| Nagu tänapäeval Eesti ajakirjanduses kombeks, seostame kõik välismail nähtud asjad Eestiga: siin ehitati Eesti jäälõhkuja Suur Tõll |
Ei saa aru, kus oleme – kus on mets ja kus on järv (kaardil metsi eriti ei ole; seal on looduskaitsealad, aga looduskaitsealal ei ole ju tingimata metsa).
Siis hakkab paistma midagi, mida arvan suure Berliini suurteks eeslinnadeks. Igaks juhuks pildistan kõverat järve moodi asja, et pärast pildi pealt vaatan, kas see on kaardil nähtu (Wandlitzer See). See selgub olevat – viimasel hetkel, enne mootori taha kadumist – üldse mitte Wandlitzi järv, vaid sellest 30 km lõunas olev Tempelhofi lennuväli, seega on Berliin oma silmaga ikka nähtud.
 |
| Berliin, Tempelhof |
Siis ilmub mootori alt paistvasse kitsasse pilusse lennuväli, mis selgub olevat Berliini Schönfeldi lennujaam.
 |
| Berliin, Schönfeld |
Siis tuleb palju lagedat endist Ida-Saksat, kaks rida eespool on kõiketeadev saksa onkel, kes reisiseltsilisele teatab, et nüüd on all Erfurt (tglt on Halle a.d. Saale, seal lähedal on metsas lennuväli – Allstedti lennuväli, nagu pärast selgub). Siis tuleb veel palju lagedat, alles siis tuleb Erfurt, siis hulk mägesid, mu kaardil on märgitud ühte kohta Fulda, aga seda ma rohkem oletan kui tuvastan (Fulda oli külma sõja ajal oluline koht Lääne-Saksamaa kaitses), ja siis võib märgata, et FRA on ainult paarikümne kilomeetri kaugusel, aga lennuk on veel üle 3 km kõrgusel ja inimesed alles voorivad kempsu vahet.
 |
| Gotha. Siinses vagunivabrikus ehitati ja lendas esimene reaktiivmootoritega vaidtiiblennuk ning ehitati (aga ei lennanud) ka Tallinna vanad trammid |
Et siis maandume kaarega üle Mainzi.
Teises lennupooles võin täheldada, et omaaegsest aktiivsest matkamisest (2007 ja 2008) hakkab mööduma juba nii palju aega, et enam hästi ei mäleta, mis on kus.
Maandumisraja ääres on trobikond lennukipiltnikke (mille juurde on alati kohane meenutada Hale’i ja Pace’i 9. hooaja sketši rongivaatlejatest, kes loendasid ronge meetodil there’s one, millele teine vastas there’s another one jne, kuni kõik oli loendatud, ning siis läksid nad Hiina restorani, kus jätkasid sama riisiga. Kui kõik riisiterad olid selle mantra saatel potist laua peale laotud, ladusid nad terad samamoodi ka potti tagasi.)
Troopiline Frankfurt võttis vastu leitsakuga, mis tundus olevat üle 30 °C. Sõnumdasin sellest E-le, kes vastas, et siin on veel rohkem. Pärast selgub, et siin on hulga jahedam: ainult 32 °C, Frankfurdis oli 35 °C.
Siis õhtul Ookean, laud isegi kinni pandud. Peakokk on täna ka kelner. Pärast näeme majatrepil u 4 cm pikkust põrnikat (kelle viime eest ära põõsasse), jooksiklane, aga raamatus teda ei ole. Võib-olla on nahkjooksik.
No comments:
Post a Comment