L, 3413. päev: Ilustee kolm palet

Jala linna, aga mitte mööda D. maanteed nagu tavaliselt, vaid kaarega läbi Ilustee linnaosa, mida D. maantee puudutab ainult servast – nagu sõidab rong mööda suurest metsast, natuke paistab metsa sisse, aga kaardi järgi on teada, et mets ulatub kaugele, on täis saladusi ja tundmatuid eluvorme.

Kolm palet on sellised:

• Esimene on pärast võsa ja põldu vanadekodu taga jõukas linnaosa.
• Teine algab suht äkki, majad on kõrgemad, puid vähem, suur bussipeatus tukkuva bussijuhiga, tänavail on prahti.
• Kolmas algab samuti äkki, ümber nurga, ja jätkub pikalt, ilmselt ulatudes ka põigiti läbi kogu linnaosa, kuigi kaardi järgi linnaosa linna pool eriti lai ei ole (näiteks näeme üle lendamas haigrut), mõnesaja meetri pärast tuleb jõeorg, aga meie pool on jõekäär ja laiust tubli kilomeeter. Kolmandas pales näeme omapäraseid söögikohti, rahvast täis, platsi, kust sõidab sageli läbi takso lennujaama, aga nüüd näen, et see on kokku üsna lõunamaine (seal võib olla sumedail suveõhtuil kaunis tore lõunamaine melu), ja jaama taga kaunis võigast jaamatagust kvartalit, koos poolest kerest aknast välja naalduvate olevustega, kelle täpsemat olemust teiselt poolt tänavat ei mõista. Kaart seletab, et teekond ei läinud mitte otse läbi Ilustee südame, vaid serva ja keskpaiga vahelt, aga karta on, et mulje juba saadud, rohkem ekspeditsioone vaja ei ole.

Pärastpoole jõuame Laboratooriumi tänavale, kus on juba teine linnaosa; seal on ka mingi staadion ja politsei peakorter ning ka politseimuuseum, mis on kinni ja mis selgub olevat avatud ainult kokkuleppel ja muuseumiööl ning kus eelmises kvartalis (muuseumiöö on septembris) käinud tervelt 32 inimest.

Siis põriseb midagi pea kohal, tunnen hääle järgi ära Piaggio Avanti.

Jaama silla juurest all-linna, sealt liftiga üles, turult läbi, söömas. Ettekandja on fritofoob, sest muud põhjendust kui paaniline hirm friikartulite ees ma pakkuda ei oska, miks ta jättis mulle need toomata.