L, 3394. päev: vigurskannimine

Skannin isikliku elektroonilise arhiivi jaoks harvikraamatut „Esto-Europa” (1966). Nagu siin kunagi pajatatud, oli raamat 4 (neli) aastat laenus ühe nüüdseks pensile läinud töökaaslase käes, kes suhtus sellesse üsna hardalt (mu arust on see paras naljaraamat) ja laenuajast viimase kolmveerandi väitis, et toob raamatu kohe tagasi, kui leiab koha, mis teeb A1-suurusi koopiaid (raamatu taga on kaks A1-suurust maakaarti). Mida ma rängalt imestasin, sest 1) tuleb leida koht, mis teeb koopiaid ehitusprojektidest või prindib neid, sajandi algusaastail oli selline näiteks Veerenni palvemaja vastas (see tegi isegi A0-suurust); ja 2) tavalise A4-skanneriga skannitud kujutise saab elektrooniliselt ju kokku lappida. Viimast täna teengi, avastades, et tuleb algul liita kujutis ribadeks ja siis alles need ribad täissuureks pildiks. Et skanneri kaas ära ei käi ja ma ei taha kaarte väga kortsutada ega uutest kohtadest voltida ning kujutist saab kokku lappida, kui osaskannide vahel on paras ülekate, aga ka mitte väga suur, sest skanneriga kaasa tulnud tarkvara kujutist eriti ei vääna-venita, aga vanast ajast on teada, et skannitud kujutise mõõtmed võivad pisut oleneda skannimissuunast (skanneri hammasrihm võib olla aastatega veninud), nii et võib tekkida topeltkujutis, on õigete skannimiskohtade leidmine mõneti keerukas (esimese kaardiga muidugi keerukam kui teisega). Aga valmis ma saan, II kaart koosneb 12 üksikskannist ja I kaart 15 skannist. Ja arvake, kui palju läheb kaartide peale aega? — Kokku ainult kaks tundi!!