L, 247. päev: Eltz ja Pyrmont

Teen teoks kavandatud matka.

Enne kuut üles, asjad kokku, tee termosesse, pudel vett täis, igavene laadung muud sööki kaasa, bussi peale. Jaamast päevapilet T-sse, kahevagunilise pisirongiga T-sse. Seal perroonilt automaadist edasi-tagasi pilet Treis-Kardenisse ja leheputkast sealse piirkonna 1:50 000 vabaajakaart. Raamat Wandern am Mosel soovitab Eltzi ja Pyrmonti matkarajal kasutada Treis-Kardeni kohalikku 1:25 000 matkakaarti, loodan selle saada kohapealt.

Tunnikese pärast, kell 9.36 olengi Treis-Kardenis, õigemini Kardenis (Treis on teisel pool jõge veidi ülesvoolu). Kõnnin matkaraja alguse poole, aga teele ei jää ühtki leheputkat. Õigupoolest on ainus sellisel kellaajal avatud müügikoht apteek, aga sinna ma ei sisene. Külas on mitu vahvärkmaja, varagooti sugemetega romaani kirik (nn Moseli toomkirik; ka see on kinni) ja mitu ekstravagantsete siltidega veini­keldrit (ei tasu mainidagi, et ka need on sel varajasel hommiku­tunnil kinni). Esimesel kilo­meetril jaamast orunõlvani näen kokku kolme inimest ja nelja autot.

Rada kerkib üsna järsult viinamägede vahel oru­nõlvale, pakkudes ülevalt, ligi 200 meetrit jõest kõrgemalt hunnituid vaateid.

Üleval möödun talust, mis sildi järgi pakub hooajal jalgsi-, auto- ning mootor- ja jalgrattamatkajatele heinakuhjamajutust. Aga praegu ei ole seal kippu ega kõppu, ainult lehmad kolistavad oma jooginõuga.

Edasi umbes 1,5 km täiesti sirge tee üle põllu, siis hakkab tee vaikselt Eltzi oja oru poole laskuma. Läbin lehtmetsa, kus maas on paks kiht lehti ja kus on täiesti vaikne (isegi vareseid ega tihaseid pole). Lagendikul on metsavahi maja, mis välimuselt meenutab keset metsa eksinud jaamahoonet. Kuulen lähedal rähni ja leian kuulmise järgi ka puud, mille otsas ta toksib, aga kuigi uurin neid umbes viis minutit binokliga, ma teda ei näe. Puudelt langeb lehti ja nõnda ei näe ka puu otsast kukkuva sodi järgi, kus rähn tegutseb.

Et puud on suhteliselt raagus, uurin kaardi ja kompassiga suuna, kust poolt peaks paistma hakkama Eltzi linnus, ja hoian sel suunal hoolikalt silma peal. Siis hakkabki paistma, aga linnuseni jõudmiseks tuleb läbi käia alt orupõhjast. Seal on üsna mudane.

Ülimalt fotogeeniline Eltzi linnus on talveks suletud, eks pea aprillis naasma. Kuuldavasti ei ole seda kunagi vallutatud (ilmselt tulirelvade ajastul ei ole lihtsalt kunagi eriti proovitudki). Linnus on eravalduses, aga avalikkusele avatud (suviti), sees on kodulehe järgi palju põnevat. Praeguse, 34. põlve lossihärral on selline huvitav nimi, mille eesotsas on tiitliks ja eesnimeks tagasihoidlik Dr. Karl, aga see-eest perekonna­nimi on uhke Graf und Edler Herr von und zu Eltz-Kempenich genannt Faust von Stromberg. (Huvitav, kui ta ülikoolis käis, kuidas ta nimi doktoriandikaardile ära mahtus? Kas nimi jätkus äkki lisalehel?)

Näen veel kokku kuut matkajat, kes lähenesid linnusele piki ojakallast alt Moseli poolt, sellel teel näib olevat üpris hea kate. Ronin mööda teed vaatepunktini Trutz Eltzi linnuse varemete juures ja pärast alla tagasi.

Eltzi linnusel on läinud ülimalt õnnelikult, sest esiteks jäi see XVIII-XIX saj vahetusel toimunud linnuste hävitamisel puutumata ja teiseks restau­reeriti linnus XIX sajandi II poolel tolleaegsest seisukohast täiesti erandlikult – teaduslikult, nii et isegi praegusaja ennistajad pidavat tulemusse üsna hästi suhtuma. (Meenutatagu, et restaureerimise ja ennistamise vahe on selles, et ennistamisel üritatakse vana ollust alles hoida, aga restau­reerimisel kunagine nii taastada, et vahet aru ei saa, seega on restau­reerimisel alati fantaasia­komponent juures.)

Astun orupõhja ning asun hoolega jälgima raamatu lubatud liigirikast elustikku. Juba esimesel meetrikümnendil näen vesipappi (ja üritan teda pildistada) ja veidi edasi teelt ära sibavat hiirt, siis vesipappi uuesti (võib-olla oli sama lind kui enne). Ja see ongi kõik! Tihased, musträstad ja mõni vares ei loe.

Ja siis läheb rada poriseks. Ilm on niigi pilves, pilves novembriilmaga võsa vahtida pole teab mis huvitav.

Ühe järjekordse käänaku taga peaks rada nii raamatu kui selle kaardist veidi lahkneva vabaajakaardi järgi ületama oja. Tore, aga looduses hargneb rada neljaks. Parempoolseim viib ilmselgelt vales suunas, aga ülejäänud kolm võiksid Pyrmonti linnuse poole viivate matka­radadena arvesse tulla. Viidad on ainult Eltzi linnuse ja orupervel oleva küla poole. Asun teid süstemaatiliselt läbi käima. Vasakpoolseim hargneb paarikümne meetri pärast, üks haru lõpeb heinamaal, teine koolme ääres. Mõtlen, et keskmise raskusega matkarajalt ei saa eeldada, et jalad tuleks märjaks teha, seega pöördun tagasi. Paremalt teine rada keerab põõsaste taga samuti oruperve küla poole. Seega jääb vasakult teine rada, mis viib põõsasate vahele peituva jalgsillani. Ent teisel pool silda hargneb ka see rada. Piki ojakallast viib paremale uskumatult porine rada, otse ja siis paremale viib veidi kuivem.

Oletan, et vähemalt 10 cm sügavuse poriga rada ei saa olla matka­rada, ja tõusen seega otse paremale metsa sisse. Rada tõuseb ja muutub järjest kuivemaks, kuni saan aru, et olen tõusnud ojast juba päris kõrgele. Et oruperv on lähemal kui oja, loobun alla laskumisest, sest raamatu järgi tuleb niikuinii orust vahepeal välja ronida. Seega uurin kaarti ja leian, et edasise 3 km pori asemel võiksin kõndida 4 km mööda põllu- ja maanteed. Olen raamatus näidatud graafikust üle tunni maas, olin oma sõiduplaani teinud vägagi optimistlikult. Raamat nimelt ütleb, et 23 km peale kulub 6 tundi (tegelikult läks see rada Eltzi linnusest mööda), ma olin lootnud, et ega üle 5 tunni ikka ei lähe, olin arvestanud, et sobivad rongid naasevad kell 14.49, 15.11, 16.49 ja 18.49. Eltzi linnuse juurest lahkudes lootsin, et 7–8 km Pyrmonti linnuseni õnnestub läbida raamatu 2 tunni 15 minuti asemel umbes pooleteist tunniga, aga tegelikult olekski sellele poris pätserdades kulunud vähemalt kaks tundi. Haak maantee kaudu aitab aega kokku hoida ja olen uuesti Eltzi oja juures, 3 km Pyrmontist allavoolu, kella 1 paiku, kui matk on kestnud kolm ja pool tundi, raamatu järgi pidanuks selleks vahemaaks kuluma kaks ja pool (ehk olin raamatu graafikust ainult tunni maas). See tähendab, et Pyrmontini kestaks matk veel ligi tunni ja siis teine samapalju tagasiteele ning hakkab tunduma kahtlane, kas ma jõuan isegi viimasele rongile. Ja matka lõpposa tuleks läbida pimedas. Otsustan, et kuna ka Pyrmonti linnus on talveks kinni, siis ma selle juurde ronima ei hakka ja pöördun Pyrmonti veski juurest tagasi (aga veskis einestan, seal on restoran).

Kuskil käib jaht, juba pikemat aega.

Selle viimase otsa alguses varsti pärast maanteelt ärakeeramist (kui läbitud on 12 km), on matka kriitiline hetk. Puhkan hulga aega ja kinnitan keha. Tee tegemisel juhtus tee liiga kauaks tõmbama jääma ja on termoses mitte soe, vaid leige.

Kuulen kaks korda kulli ning näen ühe teele jääva veski juures jões umbes 25 cm pikkust kõhna kala ja põõsas pöialpoissi (Regulus regulus, mitte päkkapikku). Veski juures tuleb vististi peremees teel vastu, ütlen talle viisakalt "Guten Tag!", tema vastu midagi, mis kõlab nagu "Võõh!".

Ja siis hakkab puude vahelt paistma Pyrmonti linnuse torn ning pärast viimast pori­kilomeetrit, mööda jõulukuuskede istandusest, jõuangi Pyrmonti veskini. Käin uudistamas silda, kus on kabel ja seletamatu 1930. aastatest pärit riigikotka kuju (sobivasti tsenseeritud; isegi Internet ei tea selle kuju lugu).

Seejärel veedan meeldiva tunnikese restoranis einestades ja teen tagasi­mineku plaane. Leian, et kuigi raamat õpetab, et tagasi tuleks minna mööda teist ojakallast, on ilmselt ka seal porine, nii et pigem võiksin astuda mööda maanteed. (Vahepeal oli olnud ka mõte, et võiksin Kardenisse laskuda sama rada pidi, kui hommikul tõusin, aga siis adusin, et võib juhtuda, et peaksin sealt laskuma hämaras, võib-olla võtmehoidja taskulambi valgel, st see ei ole mõistlik; nõnda otsustasin maantee kasuks, kuigi see tee on veidi pikem.)

Leian, et raamatu mitmekilomeetrise haagi lõikamiseks saab minna otse veski juurest mäkke mööda metsateed, kui suunda kompassiga hoida. Nõnda teengi. Sajab uduvihma, siis hakkab taevarannal selginema. Kaarti uurides taipan, et mõõdaks õige ära, kui palju ma maanteed mööda astuma pean; veel umbes 9 km. Kell on umbes veerand neli; 16.49 rongini on aega seega poolteist tundi. Ehk ühesõnaga võib juhtuda, et jõuan sellele rongile, kui tempot tõsta ja hoida. 6 km/h on täiesti paras kiirus, järgmine päev ei ole lihased valusad ega midagi.

Ja nõnda ma siis astusingi mööda maanteeserva, ühtlase tempoga, puhkamata, vastutulevate autode eest peenrale tõmbudes ja kurvides parema nähtavuse nimel tee välisserval kõndides. Keeran pärast­poole (kui hakkab hämarduma) kapuutsi oranži voodri väljapoole.

Jaamas olen kümme minutit enne rongi. Jalad löövad selle 25 km järel tuld välja. Rongis loen, et mitte magama jääda, sest see rong sõidab T-st edasi.

T-st teise rongi peale koos lugematute ostureisilt naasjatega. Siin jään magama, nii et piletikontroll peab mu üles ajama. Rong jääb hiljaks, kui aknast välja vaatan, on täiesti tundmatu maastik ja rong keerab imelikult pikalt vasakule; siis saan aru, et läheneb jaamale mitte põhjast, vaid lõunast.

Ja siis bussile ning matk saabki läbi.

R, 246. päev: selgus

Töine päev. Tegemisi on palju.

Söömas taas KAD-majas. Jälle kuuleb nõnda palju eesti keelt, et kahtlen, kas JMO-maja söökla on äkki kinni.

Täna on fotokas kaasas, ilm selgineb päeval, klõpsin aknast õhtupoole pilte.

Päeva ja nädala nael on inglise väljendi process evaluation of viral clearance (kontekst: meditsiinitehnika, mingi rakuliini tootmine) "tõlge" viirusliku selguse protsessi hindamine (p.o umbes nagu viirustest vaba oleku hindamine). – I rest my case...

Siis soovitud kommentaar kriitikale, katsun olla äärmiselt viisakas, professionaalne ja napisõnaline. Mul on siiralt kahju ajast, mida inimesed kulutasid tõestamaks, et see, kui tekstis näiteks oli 40 kohas "näitaja" asemel "indikaator", olevat muutnud selle kõlbmatuks. Mul on neist tõesti kahju... selle aja jooksul oleks võidud koostada hoopis stiilijuhend, et edaspidi koostöö sujuks.

Pärast kiirkäigul Kirikmäe Prismasse, sealt nädalavahetuseks sööki.

N, 245. päev: sajajalgne

Täna hommikul saan hakkama sellega, et keeran kõik kolm äratuskella kinni ja heidan veel "natukeseks" pikutama. Õnneks on esimene äratus seatud suure varuga ning teiseks õnneks on selge ilm ja umbes kolmveerand kaheksa hakkab päike aknasse paistma. Võtan täna läpakast fotoka mälukaardi välja ja panen fotokasse, aga alles all postkastide juures tuleb meelde, et fotokas ise jäi maha. Ei lähe tagasi ja õigesti teen, sest vines seletab silm käänaku tagant lähenevat bussi ning ennetav lippamine bussipeatusse aitab.

Päeval taas söömas KAD-majas, kus ka sedapuhku kuuleb eesti keelt. Teine positiivne seik on seal ka see, et saab söögi oma tahtmise, mitte teenindajate suva järele (mispidi nad numbreid ja käemärke suvatsevad mõista, et kumba einet inimene tahab).

Kuuldavasti on täna päeval sooja 17 kraadi. Eile õhtul oli 14 ja kesköö paiku 13. Kontoris on palav, aknakatteid tuleb hoolikalt all hoida, muidu ei näe kuvaril midagi. Samas on karta, et hiljemalt homme keerab vihmale. Olen eilsest saadik mõlgutanud laupäevaks matka Elzi orus ehk Eifelis selle kuulsa Saksa linnuse kandis, mis on märgitud Saksamaa liikluseeskirja (StVO) paragrahvis 42 vaatamisväärsuse osutusmärgile (Zeichen 386 – Touristischer Hinweis).

Soome kolleeg J peab ettekande soome keele eripärast, huvi on elav. Mõistagi tekitavad koletu pikad, aga täiesti loogiliselt üles ehitatud sõnad nagu ympäristö­ystävällinen ja käsittä­mättö­myydes­sään­kään ja kolmessa­tuhannessa­sadassa­kolmessa­kymmenessä­neljässä ühtpidi ning indoeuroopa kultuuris tundmatuid mõisteid esitavaid sõnad nagu talkoot teistpidi hämmingut. Küsimuste ajal alustavad eesti keeleinimestest kolleegid soome kolleegidega pikka arutelu tüvevahelduse üle, mida aga lõpuni ei lasta kesta. Nõnda ei saa ma ka lisada täheldust, et omasõnad ei ole soome oskuskeeles sugugi ainuvaldavad, näiteks tekitas prof L naeru loengusaalis, kui teatas, et SEM-i ehk skaneeriva elektronmikroskoobi (Scanning Electron Microscope) soome omaaegne pakutud vaste on umbes nagu pyyhkäisy­sähkö­osais­kuva­suurennin. Kui naer oli vaibunud, märkis prof L: "Ja sellepärast me ütlemegi lihtsalt sem."

Vahepeal saan telefonikõne, kus keegi tõre saksakeelne onu imestab, miks ma ei ole end oma aadressile registreerinud. Minu reaktsioon sellele on kokkuvõtlikult mäh?? – aga ma ju korra juba käisin vallamajas (kevadel), et pange mind kirja, et elan seal-ja-seal, tahan maksta vee eest; öeldi, et pole vaja, vesi läheb käituskuludest (mis siinmaal üürile juurde makstakse ja mis on ligikaudu sama suured kui Eestis umbes sama suure korteri käituskulud kütteperioodil). Ja elamis- ja tööluba on ka korras ning kui ma spetsiaalselt üle küsisin, kas ma pean veel midagi tegema või kuhugi registreerima, öeldi, et ei pea. Et olevat imelihtne, toogu ma talle vaid hommikul 9–10 passi koopia ja personaliosakonnast paber, et elan seal-ja-seal. Tore, aga ega see nii lihtne ole. Avalik koopiamasin on kuus korrust allpool ja personaliosakond on linna teises otsas ning tagatipuks homseks ei jõua (sest mul pole passi kaasas), esmaspäevaks ka mitte, sest esmaspäeva hommikul olen koolitusel; teisipäev on kahtlane, sest esmaspäeval ma paberit personaliosakonnast ilmselt ei saa, sest pärastlõuna sisustab prantsuse keele tund; ja kolmapäeva hommikul on uuesti koolitus. Aga no seisis Veenus kolm tuhat aastat heeringata, seisab nüüd kümme minutit heeringaga ka! ehk oli asjaga enne mitu kuud aega, siis kannatab nüüd veel natuke. Ja siis hakkab põnev otsing, sest ega ma tähele pannud, mis oli helistaja nimi, kui ta seda üldse ütles. Number on olemas, eks ma siis proovi, kus ukse taga heliseb.

Siis veidi tõlkida, siis uuesti alla, kus prantsuse kolleegide kogukond tähistab noore Beaujolai' (sp?) saabumist. Algul tundub see küll hapuka viinamarjamahla maiku olevat, kuid õnneks kogenumad hoiatavad. No ja tõesti, poolteist klaasi, mitte rohkem. Parafraseerides "Malevat": aga vorst on teil hea!

Õhtul kavatsen minna vahelduse mõttes Kõrgmetsa maksimarketisse, aga 16. buss, sindrinahk, venitab ja kella vaadates mõistan, et jõuaksin kohale paariks minutiks. Sestap lähen otse korterisse, mingit söögipoolist mul veel on.

K, 244. päev: sügis jätkub

Läksin eile suhteliset varakult magama ja magan täna üsna viimase võimaluseni. Näen rohkesti värvikaid ja tegevusrohkeid unenägusid.

Bussis tuleb jaamani kannatada vastasistuva noorsandi mäletsemist, kes vist ei ole veel aru saanud, mis otstarve on põskedel või et isegi nätsu närimisel võib huuled kinni panna. Kui jaamas buss hetkeks veidi tühjeneb, ei ole mina ainus, kes nende akustiliste eriefektide eest põgeneb.

Baromeeter lubab, et läheb selgeks. On ilus värviline sügis, peaks töö juurde fotoka kaasa võtma, saaks ilusaid pilte, õhtuti on olnud ka vaade stiilis tuhat tuld süütab linn. Aga hommikul on hallis vines (mispärast jätsin fotoka kaasa võtmata) ja alles keskpäevast läheb selgeks, nii et aknavarjud tuleb langetada ja vajalikku pidi keerata.

Söömas KAD-majas, kus täna kuuleb eesti keelt. On huvitav üleüldises melus ülejärgmisest lauast koosnevate lausekatkete najal oletada, mis keelega võib tegu olla.

Tulemas on kirjandivõistlus ja ma olen kuidagi sattunud selle korralduskomiteesse. Ilmselt nõnda, et suvel, kui juhtus mõttevahetus "täpse" tõlke teemal, tuli just meil, et pakkuge teemasid. Ja ma siis pakkusin ja vist ka lubasin end korralduskomiteesse. Komitees on kuus inimest, juhataja on prantslane ja mina olen ainus, kes prantsuse keelt ei mõista! Kompromiss oli siis selline, et umbes 1/3 ajast räägitakse inglise keeles ja ma üritan ülejäänud ajal paberitest järge pidada.

Muidu tavaline töö-töö-töö.

Õhtul korterisse sõites õnnestub mul bussis mitu korda magama jääda, mööda siiski ei sõida.

T, 243. päev: kukk ja koit

Et 51 lk on 51 lk ja eile õhtul läks kõigepealt prantsuse keeles umbes kaks tundi raisku (kui me istusime, lõug lõunas) ja siis töölaua taha naasnuna veel kaks (kuri tagasiside), olin ma väga närvis, kas ikka jõuan. Sestap astusin uksest välja juba veerand kaheksa, maja tehakse lahti kell 7.30.

Sain erakordseid elamusi. Nimelt selgus, et hommikuti sõidab selliseid busse, millest ma ei tea üldse, kuhu nad suunduvad. Ja et ka 194. buss sõidab Kõrgmetsast Kirikmäeni (8 km) mitte 20 minutit, vaid 40, sest poole kaheksa paiku tahab kogu siinmaa ning naaberriikide ulatuslike piirkondade [she's rich, she's beautiful, she's got huge ... tracts of land] elanikkond proovida, kui suure külakuhja nad ühekaupa autos kohale saabudes suudavad tekitada kaherealisele, aga ühesuunalisele Jaama tänavale. (Kes veel ei tea, siis Jaama tänav on ainus viis saada kesklinna lõhestavast kuristikust põhja poole üle. Ilustamiseks kasvavad selle ääres puud ja põnevuse lisamiseks pargivad autod, nii et kahe auto kõrvuti saamine on kah juba tubli saavutus.) Buss, tõsi, sõidab Vabaduse puiesteelt, aga täna on üks auto otsutanud ühest bussist põikipidi läbi sõita (kui oleks kaugemalt hoogu hakanud võtma ja bussi veermikust kõrgemale sihtinud, siis oleks vast õnnestunudki) ja ka minu buss ukerdab Jaama tänavale. Kui ta esimesest vasakpöördekohast tagasi Vabaduse puiesteele saab, vuravad seal juba teised bussid, keda siis juba õnnetuspaigast edasi lastakse.

Ikkagi olen kohal poolteist tundi varem kui tavaliselt. 51 lk, millest uut teksti on väidetavalt 6 lk, valmib poole kaheteistkümneks. (Õigupoolest oli varasem eesti tõlge 52 lk pikk, aga ma toimetasin sealt ülirohked "alased" ära, jäi 51.)

Ja ka lõunale pääsemist tuleb tavalisest poolteist tundi kauem oodata.

Õhtul Kirikmäe Prismas, kalalett laiutab oma molluskilehka poole poeni, JFK avenüül jube ummik (laupäeval oli kah).

E, 242. päev: lasteaed

Hommikul jube uni, näen bussis värvikaid unenägusid, jõudes mitu korda hämmastavate arusaamadeni. Alles paarsada meetrit enne vajalikku peatust ärkan ehmatusega üles, et äkki olen mööda sõitnud. Õnneks ei ole.

Hommikul on vaja valmis saada tõlge, mille tähtaeg on kell neli (aga mul hakkab prantsuse keel kell 13.30, seda ei arvestata, kuigi hea, et keeletund ei ole samal õhtul kui teatud töö tähtaeg).

Käin enne tundi KAD-majas söömas. Prantsuse keeles on kontrolltöö. Tunne on väga kõhe, sest kui ma eile sedamail olin, et vaataks õige grammatikareeglid ilusti raamatust üle, selgus, et ega õpikus grammatikareegleid ei olegi. Avasin siis töövihiku ja nägin, et ega seal oldud suvatsetud kah mingis võõrkeeles seletada ning et ega algtaseme õppurid prantsuse keeles kah niikuinii ei mõistaks, olid seletused hoopis ära jäetud.

Kontrolltöö ise on nagu lasteaed. Õpetaja käib meiega ühekaupa ukse taga suulisi oskusi hindamas. Nii kui ta klassitoast lahkub, algab tihe lõunaslaavi jutuvada, lähim bulgaarlane naaldub minu lehe kohale ja üks sloveenlane koguni tahab, et teised talle õige vastuse kirjakesega saadaks. Meenutatagu, et mõningatest Põhjamaade ülikoolidest võidakse spikerdamise pärast välja visata (mis hoiatus võttis sinna sattunud eesti tudengitelt hoobilt igasuguse edasise mahakirjutamissoovi). Et õpetaja on enamiku aja neljast tunnist hõivatud meie ükshaaval ülekuulamisega ning siis peab ka ise vaheaega, istume üle tunni aja niisama üksi koridoris ja/või klassis (õnneks on mul raamat kaasas). — Rühmavend S jutustab kogu selle aja, mil ma juhtun kuulma, autosõidu probleemidest ning üritab veenda soomlast, et ka tema võiks Soomest autoga tulles mööda Via Balticat põristada (soomlane kinnitab mitu korda, et ta eelistab tulla laevaga Stockholmi ning alustada pikka sõitu alles sealt, vältides sedasi nii kiirteedeta Lätit kui ülekoormatud Poolat). S jutustab veel, et siinmaa liikluspolitseinikega ei tasu vaielda, võivad maalt välja saata, et ta teab kolme poolakat, kes hakkasid politseinikuga vaidlema ja saadeti. Teemat arendades selgitab ta, et ega need poolakad midagi muud teinudki kui ületasid kiirust, katsusid süü teise juhi kaela ajada ning lõpuks pakkusid politseinikule altkäemaksu.

Pikk (51 lk) dokument homme 12-ks muuta, tulen poole kuuest tööle tagasi. Aga seal ootab mind ees üle poole aasta tagasi minu üle vaadatud tekst, mille on Eesti vastav ministeerium leidnud olvat täiesti kõlbmatu. Et olevat termini-, sõnastus-, grammatika- ja stiilivigu täis. Kõnealune kirjutis, märgitagu, oli umbes 200 lk paks ja kasutasin selle ülevaatamisel tõlkija usaldamise põhimõtet, sest sisu näis olevat korras ja vorm talutav. Teen parandused lahti ja mida ma esimeseks näen: esimene "keeleviga" on see, et meetmeid võtma on loetud veaks ja on ära "parandatud" kujule meetmeid kasutusele võtma. No püha müristus! Joh. Aavik 1941. aastal meetme seepärast tegigi, et ei peaks enam abinõude tarvitusele võtmisega ringi lohistama ja saaks tarvituse vahelt minema heita. — Ja siis on leitud, et hindamine korraldatakse kogu maailmas on vale, tuleb öelda hindamine viiakse läbi ülemaailmsel tasemel. — [Mulle meenub siinkohal üks venelasest hõimlane, kelle kodune keel oli varem ainult vene keel, aga kelle lapselapsed olid eestlased, ja kui siis tema kakskeelne mammi oli otsustanud, et tarvis vanuigi veel eesti keelt õpetama hakata, ning talle alustuseks "Lähme poodi!" ütlemisega väga piinliku hetke valmistas, õpetas papi pahasel häälel: "Nado skazat' "kauplusse"!"] — Ja siis selle paranduseportsjoni, mida on aega vaadata, lõpus ilutseb Madalmaad Holland, kusjuures mõni rida allpool on Ühendkuningriik täiesti puutumata jäetud. Oh jah. Aga ma sellest veel kirjutan. Ma lähen sellist tagasidet nähes okkaliseks nagu siil ja tervislik on vastusega oodata paar päeva.

Olen üsna kindel, et kui dokument satub pädevate tõlkijate käest Eesti ministeeriumisse, ei pea lugupeetud ministeeriumiametnikud oma kallist aega kulutama grammatikavigade kahtlasele parandamisele. Nad võiksid parem pakkuda lahendusi, kuidas edaspidi koostööd parendada (nõu, terminoloogia, stiilijuhend, kontaktisikud). Aega on nädala lõpuni, vahepeal katsun üles leida, kes oli see tuntud tõlketeoreetik, kes arvas, et kõige halvemad kliendid on need, kes suhtuvad tõlkijasse lausega ma oleks ju muidu ise ära tõlkinud, aga mul polnud aega, sest neil pole ka muud arusaamist tõlkimisest, isegi mitte sellest, et tõlkija ei ole mõtetelugeja.

P, 241. päev: mida iganes

Toas. Hommikupoole on lihased valusad ja pea valutab. Haigeks ei tahaks küll jääda. Pärastpoole läheb üle.

Veedan terve päeva kontoriks nimetatavas konkus, mille eelised on järgmised: seal saab laua taga peaaegu normaalses asendis istuda, seal on põrandal vaipkate ja seal on soe. Köök ja kemps on ka lähedal. Miinuspool on allveelaeva ukse taoline ukseava (lävepakk on 32 cm kõrge), mida ületades ma olen korra peaaegu kukkunud, korra peaaegu libisenud ja õige sageli teinud veidrat akrobaatikat, kui käepärane lävi on asju täis saanud ja neist tuleb üle astuda. (Siin meenub tuhandetest soome linnuvaatlejate veebilehtedest see, kus sookurg on röövlind.)

Vahelduva eduga prantsuse keel. Saan uued sõnad kõik kirja (neid on kursuse I pooles olnud nüüd umbes 520) ja teen sõnastikuks. Avastan, et õpikus on asju väga vähe, tuleb hankida grammatika raamat (Collinsil pidada olema üks toredalt sarkastiline).

Alma mater teeb järje­kordset uurimust, kuidas lõpetajad on tööle saanud. Eriti südame­lähedaseks teeb vormi viimane lehekülg, kuhu on lubatud kirju­tada kaks ja pool lehe­külge kõik südamelt ära.

Muid saavutusi: sõber on saatnud pildi teise sõbra kassist, kes on selle RAR-ga kokku pakkinud (no miks seda vaja on, JPEG on niigi pakitud vorming, seda palju väiksemaks ei saa; miks võiks teha sellist lihtsat asja kui pildisuurust vähendada, nt 640 × 480 on kena väike saata). Hakkan otsima, millega RAR-vormingu lahti saaksin, läpakas ei ole, Windows otsib veebist, hakkan salvestama, aga vajutan kuhugi valesti ja kustutan kogemata ära kogu kausta My Downloads koos kõigega, mis sinna on kogunenud. Tõsi, väärtuslikemad asjad on arhiiviplaatidel olemas. Installimisel hakkab valvur kisama, et Windows ei ole seda programmi heaks kiitnud ja mõtelgu ma veel kord üle. Mõtlengi; meenub, kuidas eelmisest samalaadsest programmist (mille ma olin saanud koos digi-TV-antenniga Kirikmäe Prismast, kus ma olen saanud veel selliseid kaubanduslikke elamusi nagu ärakäivate juppideta lööktrelli ja kahe samasuguse plaadiga duubelplaadi) leidis viirusetõrje lõpuks ussi. Nõnda et ma ei installigi ja pilt jääb lahti pakkimata.

L, 240. päev: jäälind

Elamusrohke matkapäev. Viibin terve hommiku ja lõuna Väikeseks Šveitsiks nimetatavas piirkonnas, täpsemini Möldriorus, millele Michelini reisijuhis on pandud kolm tärni. Möönan, et sellele vaatamata, et suudan kaardi järgi maastikku mingil määral ette kujutada ja et olen uurinud maastikku ka Google Earthiga, on Möldriorg kujult väga pikk ja kitsas soolikas. Üleval pervedel on maastik täiesti tavaline põllumaastik, kolm tärni on orunõlvadel.

Algul kavatsen minna jaamast poole kaheksase bussi peale, aga selgub, et sellele jõudmiseks peaks ma olema all bussipeatuses juba 6.59 ja laupäeval nii vara autoliiklust ei ole, bussid käivad peaaegu graafikus. Pool tundi hiljem läheb järgmine.

Antennialevis J-s olen umbes pool üheksa, on madalas pilves ja sajab vaikselt. Esimene kilomeeter (Möldrioru alguseni on umbes 6 km astuda, sama oja lähedal) pole vigagi, siis hakkab palav (eks ma olen põhjalikult riides). Umbes 2,5 km algusest läheb rada metsa ja metsas üle mäe, mis on tegelikult suurem, kui mul kaardilt oli mulje jäänud, ja veendumaks, et ma pole õigest kohast mööda läinud (ja naasmas kohta, kus rada alguses mäkke läks), on soodus juhus kasutada kompassi.

Siis läheb tee läbi Lilleoru küla, kus on isegi kõnnitee, aga see lõpeb järsku. Edasi maanteeservas kilomeeter, liiklus on üsna tihe, astun sõidukite eest teepeenrale, teepeenral on umbes 20 cm sügavuses kohevaid puulehti. Üldine värvustik on pöögitüvede rohekashall, sambla ereroheline (orgu päike ei paista ja samblal on hea elada), langenud puulehtede oranž ja kerge helehall udu.

Seejärel tõuseb suur maantee vasakule orust välja, edasi jätkub väike tee. Ja paremat kätt algavad veevoolus vormunud kaljuseinad, algul madalad, aga edasi üha kõrgemad. Ja siis muudkui astun ja astun ning imetlen ja imetlen. Pildi­tegemis­võimalusi on vähe, sest sajab vihma ja fotokas ei tohi märjaks saada.

Ühe eenduva kaljunuka all on matkajate jalapuhke- ja einestuslaud, mille äärde ma hästi ei söanda istuda, sest selle kohal nokana eenduva kaljunuka alakülg on sellise näoga, nagu võiks sealt kamakaid pähe pudeneda. Nõnda olen püstijalu, söön paar võileiba ja joon termosest teed peale. Kahest tunnist vihmast hoolimata olen ise suhteliselt kuiv, jope on vihma pidanud, kindad on märjad, aga peavad siiski sooja, jalad on kuivad, seljakott on seest märg. Olen selleks ajaks läbi kõndinud umbes 9 km (nagu ma hiljem Google Earthist mõõtsin, sammuloendur kadus 15.7. matkal ära). Märgitagu, et kogu ülejäänud matka tuleb seljakotist selle liigutamisel pahvak vorstilõhna, sest seal on lahtine pakk.

Edasi läheb veidi lõbusamaks, vihm hakkab järele jääma (sellest on raske aru saada, sest puude otsast tilgub pidevalt edasi, aga igatahes ei ole enam kapuutsi vaja).

Tuleb ristmik ja tee läheb sirgemaks ja laiemaks, org ise kitsamaks ja pimedamaks. Ilmuvad teabetahvlid, parkla ja kõnnitee. Vihm jätkub. Parklast edasi on kärestik. Oja on tee kõrval ning kõndides näen, et umbes meeter ojast lendab piki oja mulle vastu väike lind, tiibade värvust ei ole oja taustal näha, aga selg on eredalt metalne sinine. Näen lindu umbes 10 m kauguselt umbes sekundi. No Euroopas on selliseid linnuliike täpselt üksainus, jäälind, keda ma varem elusast peast pole vist üldse näinud. Elamus missugune!

Siis tuleb kärestik ja kohe paraku ka suubub sellesse oja pervel oleva küla juurest, kus on vist kuivkäimlate pesemistalgud. Suuremas orus on hästi näha, kus lõpeb puhas vesi (ehkki ka sellest osa läbib antennialevi J elanike organismi) ja kust jätkub hallikas, sogane ja haisev vesi. Viimane lisab vürsika alatooni ka kärestikele, millest viib üle sillake ja kus saaks alla efektsesse pilditegemiskohta ronida (sinna viib trepp), aga on sügis ja maas on paksult niiskeid puulehti. Veidi allavoolu on teine allaronimisvõimalus, veidi kuivem ja laugem, aga paraku ei saa sealt sama efektseid pilte. Näen madalal vee kohal väikest kerajat halli lindu, kelle hiljem määran raamatu abil nooreks vesipapiks.

Siis jõuab tee suurde kämpingusse, kus ei ole hingelistki, on ainult talvekorda seatud plekksuvilad. Hämmastav, kuidas inimesed oma suve veedavad (mitte niivõrd elamistingimused kui asustustihedus). Samas on noobel hotell ja paar restorani ning siis kerkib varsti jalgrada maanteelt ära.

Tõusu jätkub üle pooleteistsaja meetri, õnneks on üpris lauge. Siin on sammaldunud kaljurahne suuremas valikus ja koguses kui paar kilomeetrit kagu pool, mais-juunis nähtud kuristikus. Sõnul kirjeldada ma ei oska ja pilte ei ole. Mets on avaram ja valgem ka. Kohtan mitut matkaseltskonda (kummastab vastutulnud vanapaar, kes veab enda järel üsna tugevat parfüümipilve – metsa matkale??). Kuskil ees vasakul käib jaht, aeg-ajalt kostab kõmakaid, vahepeal puhutakse sarve.

Kaardile on matkarada märgitud ainult umbmääraselt ja mul puudub ettekujutus, kui kaugel ma olen, kuni märkan, et jahipüssipaugud ei kosta enam eest vasakult, vaid lihsatlt vasakult või isegi veidi tagant vasakult. Võimalikku jahipiirkonda kaardilt võrreldes saan ligikaudu aimu, kuhu olen jõudnud. Nimelt tahan ühes teatud kohas teelt keerata, et laskuda piki maanteed läände tõusvasse orgu. Tee ületab oja, mis on kaardile märgitud ja mille juures märkan kaardile märgitud teerada (kus keegi pole hulk aega käinud ja mis on puulehti niisama täis kui metsaalune raja kõrval).

Vihm on järele jäänud ja sügisevärvid ilusad. Kõnnin maantee servas mäest alla, kuni korraga kuulen tagant paremalt lähenevat rüsinat: maantee taga müdistavad sokk ja kits, ilmselt jahi eest pakku. Umbes 50 meetri kaugusel märkavad mind ja jäävad seisma, piiludes minu poole põõsaste vahelt paarkümmend sekundit. Sokk peitub osavalt põõsaste taha, nii et ainult on tunne, et põõsas vaatab, aga kits läheb puu taha nii, et valge sabatutt jääb välja. Siis hiilivad minema. Kui kaarega sinna jõuan, näen maas lehtede sees jälgi, kuhu poole nad olid läinud. Ikka jahist eemale.

Seepeale ületan Möldrioru põhja ja rada suundub teise kuristikku, kus algab imede maailm, mille sissejuhatuseks näen oja kohal kivilt kivile lendamas täiskasvanud vesipappi.

Ja see kestab umbes kaks ja pool kilomeetrit. On pisut hämar ja vihma udutab, muidu teeksin pilte ei tea kui palju.

Siis hakkab kell olema sealmaal, et teele jäänud Iluslinna linnuse peale on aega 10 minutit. Piltide järgi oli jäänud mulje, et vanim näha olev ollus on XVI sajandist ja seegi on hiljem lossiks ümberehitades ära rikutud (nagu portaal nurgatorni välisseina esimesel korrusel või suured aknad kaitsemüüril või rõdu suurtükitornil. Sisse ei saa, uksel on silt, et märtsist saab. Maanteelt üldvaadet tehes jääb silm pidama suurtükitorni laskeavadel ja sealt siis alles põnevus lahti lähebki. Esimene, mis pilku püüdis, oli ovaalne nagu üks ava Tallinna Suure Rannavärava zwingeris. Ja oli rida ovaalseid ning sekka paar ümmargust, ehk siis rikkumata vana ollust on ikka küll. Märtsis tuleb tingimata tagasi tulla.

Siis üles Iluslinna külla ja alustan bussipeatuse otsimist. Nüüd tean, et peatus on pigem kooli kui külavanema maja ees. Mul veab, olen peatuses 3 minutit enne sõiduplaanikohast väljumist, buss jääb ainult 2 minutit hiljaks. Pilved on laskunud madalamale, antennialevi antennid on peaaegu jalamini kadunud.

Pikk sõit Kirikmäele, komberdan maha (tänane läbikäik oli umbes 22 km) ja käin Prismas. Seal on tohutu rahvamurd, aga mina mõtlen endamisi, et tungelge mis te tunglete, aga mina nägin täna jäälindu!

Õhtul aitan pikalt kolleeg Y-t, silun tema tõlgitud ehituskunstiteksti inseneri vaatenurgast (tõin reedel selleks puhuks töölt ära enda isikliku RIL 199 sõnastiku). Saan pilte otsides kõnealuse arhitekti kohta teada palju huvitavat. Tema insener (kellest kirjutis oli) olevat nentinud, et arhitekti ja inseneri vahe on selles, et kui insener võib ilma arhitektita läbi saada, siis arhitekt ilma insenerita ei või.

R, 239. päev: jalgadele

Hommikul neli kraadi. Öösel oli asfalt korraks valge, nii vähe kui seda aknast paistab. Udu kah. Kõnnin postkontorisse, seal on Amazonist tulnud Routledge Encyclopedia of Translation Studies ehk sama raamat, mille kohta tõlketeooria õppejõud kiitis, et "Mona Baker on meil täiesti olemas, ta on meil õppetoolis riiuli peal". Sirvin seda bussis ja tõotab olla väga hariv lugemisvara.

Viin tagasi Photoshopi-raamatu, mille kolleeg M mulle juulis laenas. Küsib, kas huvitas; vastan, et see oli quite interesting. Õnneks näib, et ta ei saa varjundist aru. Ma isegi pisut sirvisin seda raamatut, aga mul ei ole plaanis hakata digipiltidel esemete värve vahetama, mida see raamat üksikasjalikult õpetab. Minu vajadused rahuldab ka palju lihtsam pilditöötlustarkvara kui seda on Photoshop.

Päeva nael: kingad jalgadele. Tore, et just jalgadele, mitte kätele ega peale. Tõlkija on olnud väga hoolikas, aga kahjuks pole üldse tulnud selle peale, et eesti keeles võiksid vaste osised olla teises koguses ja järjestuses kui võõrkeeles. Ta laseb oma viiskümmend rida muudkui järjest, et kingad tantsimiseks (tantsukingad) ja kingad puhkuse ajal kandmiseks (vabaajajalatsid) ja riideesemed aluspesu tarbeks (aluspesu) ja spordiülikonnad rõivastuse tarbeks (dressid) ja riideesemed supelkostüümide tarbeks (ujumisrõivad). Uhh!

Ja siis on ka õhtu hilisemas osas meelelahutus tagatud: loogilised programmid (programas lógicos; tarkvara), kontrollitud kaloritega dieet (vähekalorne dieet), raamatužetoonid (book tokens; raamatukinkekaardid), pöörlevate osade ühendused (sidurid), masindamine (machining; freesimine), pööramine (turning; treimine), vilkurid hoiatamise otstarbeks (hoiatusvilkurid), ohupoid (hazard beacons; ohuvilkurid; jutt oli kaitseseadistest, tõlkija oli vast leidnud sõnastikust beacon'i vasteks poi ja ei küsinud endalt: kust sai see siia?). Aga päeva teine sõnapaar oli ambientne liha (ambient meat; jahutamata liha). — Suurem osa neist näidetest, nagu näha võib, johtuvad sõnastiku väärkasutamisest. Selle kohta tehti kolmandik sajandit tagasi kuulus šketš, mis algas sõnadega my hovercraft is full of eels.

N, 238. päev: märgid

Töörohke päev, päeval KAD-majas söömas, õhtul Kirikmäe Prismas.

Vaatan Internetist paari nädala eest peetud kooli kokkutuleku pilte. Õpetajaid on ajahammas purenud eri ägedusega, enamikke tunnen siiski ära, aga õpilastega on lugu pahasti, sest mitmekümnelt pildilt tunnen ära ainult 2 (kaks) koolikaaslast, kelle praegusaja välimust juhtun teadma. Võib-olla on minuaegseid koolikaaslasi piltidel veel, aga ma neid ära ei tunne. Teisalt tore, koolimälestused (mil koolikaaslased olid umbes kaks korda nooremad kui praegu) jäävad rikkumata.

Et tänasest rohkem midagi põnevat kirjutada ei ole, kirjutan eilsest. Nimelt loen bussilektüürina vahelduseks taas ajalooraamatut, seekord Otto Borsti olmeajalooülevaadet Alltagsleben im Mittelalter. Esimene peatükk oli mõnetine vaevlemine, teisest läks põnevaks.

Sain linnuseelu ja rüütlite peatükist teada kaks eriti olulist asja. Esiteks selle, et kraanaga tõsteti sadulasse hiliskeskaegses üliraskes turniiriturvises rüütleid, sest sellel oli liikumatuid osi (nt kiiver võis olla needitud rinnaturvise külge) ja rüütel ise sadulasse ei saanud. Varem on seda üldistatud nii, et raudrüüs rüütel ei saanud üldse ise sadulasse, mida History Channel mõni aasta tagasi kummutas, väites ja näidates, et raudrüüs sai teha kõike, mida sõjaväljal vaja, sealhulgas käsitseda mõõka ja muid relvi, joosta, hüpata, maadelda jne. Ja et hiliskeskajal muutusid turniirid vaatemänguks ning seal kasutati sellist relvastust, millega lahinguväljal polnud suurt midagi teha (nagu kirjutab kevadel hangitud raudrüüraamat). Seega võiks järeldada, et hiliskeskajal oli turniiridel sõjapidamisega tegemist umbes sama vähe kui vormelitel tänavaliiklusega.

Teine Borsti äärmiselt huvitav leid on, et rüütlid olid väga moeteadlikud inimesed ning kandsid peale moekate rõivaste ja varustuse ka moekaid soenguid. Näiteks Reinimaal olnud 12. sajandil hirmsasti moes voogavad lokid. Aga oh häda! Kohalikel rüütlitel olid valdavalt sirged juuksed. Nõnda ei jäänud muud üle kui see, et moeka rüütli varustusse kuulusid ka lokitangid, mida pidi tulel kuumutama, sest elektritangide leiutamiseni oli veel õige mitu aastasada....

K, 237. päev: pimedus

Hommikul tavalisest varem tööle, et jõuaks keeruka dokumendi (mille tähtaeg on 12.00) valmis enne 10.30 algavat seminari. Buss läheb linna jõudes väga täis. Iga ukse juures istub sisenejate ja väljujate loendaja, minu istme taga paks onkel, kes bussi täitudes püsti tõuseb, et paremini näha. Sellest, et ta oma paksu kõhuga niigi vähesest ruumist suure osa endale võtab, jääb talle väheseks, sest ta vehib oma kirjutusalusega ja Vabaduse puiesteel käratab ühele sisenevale prouale, et buss on täis, kuhu see trügib. Vast jõudis ta oma arvutuste najal selleks hetkeks tõdemuseni, et bussis on täpselt vajalik arv inimesi. Istunuks ta maha, võinuks tema kõhu arvelt umbes kolm kõhna inimest vabalt seista, ja isegi kui ta lihtsalt suu kinni pannuks, oleks mahtunud bussi vabalt veel umbes viis inimest peale.

Et tagasisidesse tuleb kirjutada asju, milles ollakse täiesti kindel, kulub palju väärtuslikku aega leidmiseks, miks on molekulaarbioloogia analüüsimeetod "komeeditest" comet assay vastena vale. Ei saa ju kirjutada, et nõnda ütleb minu kõhutunne. Selgitan välja, et komeetideks nimetatakse ühe raku geelelektroforeesil teatud kujuga blotte, aga on kahtlane, kas "komeeditest" tekitab ikka vajaliku tugevusega seose molekulaarbioloogiaga ja mitte astronoomiaga. Soomlased näiteks tõlgendavad seda nii, et käsitavad sõna Comet nimena. — Ja siis on teine samalaadne asi ka, milles, mulle tundub, on vaste võetud tõlkest, kus on rahvusvaheline lühend äärmiselt kahtlasel viisil ära tõlgitud. Minu ülesanne on serveerida see kõik tagasisides viisil, et hundid söönud, lambad terved.

Seminaril selgitatakse tõlgete hindamist ja vealiikide tähendust. Teen märkmeid, ehkki mitu olulist asja jääb vastuseta (näiteks tõlgete kvantitatiivse hindamise kohta, mis peaks väga hoolikalt valitud meetodite ja kriteeriumide korral olema võimalik).

Päeva sõna on tislerivokid (st puidutreipingid).

Õhtul 16.35 ära (on juba üsna hämar) ja pimeduses 17.15 rongiga osturetkele T-sse. T-s nimelt on olemas kaubamajad, mida siinriigis üldse ei ole, ja need on äripäeviti lahti 19.30-ni või 20.00-ni. Laupäeval on mõni neist – siinse kaubamajatu riigi inimestele rohkemat ostlemisaega pakkudes – lahti kohati üheksani, aga et ma tean üsna konkreetselt, mida ma tahan, siis ei ole mõtet tervet laupäeva hakkama panna (kavatsen minna matkama). Nõnda siis uurin selles kaubamajas, kust ostsin neljapäeval kindad, tookord nähtud vabaajajopesid ning proovin kolme koguni selga (mina! üksi riidepoes!! proovin asju selga!!! – enneolematu...). Paraku on tulemus ülihoolikast uurimisest hoolimata selline, et ma kas näen jopes välja nagu karu või on see ümber kere imelikult trimmis, ehk õiget suurust pole. Kõnnin üle tänava teise kaubamajja, kus on suurem valik ja kust leian sobiva (õhtul korteris selga proovides jääb mulje, et see on sobiva alusrõivastusega vast koguni tuisukindel). Sama kaubamaja kingaosakonnas on ka seda marki kingi, millest on kogemuse najal teada, et nad ei hõõru isegi uuest peast (meenutatagu, et on tuuline sügis ja mul on töölkäimiseks suvekingad, millest puhub tuul läbi).

19.52 rongiga tagasi, ootan jaama bussipeatuses 20 minutit bussi (sest jälle on bussid ja rongid sünkroonis) ja näen pealt värvikat jaamaümbruse elu.

T, 236. päev: tali tuleb

Ööl vastu tänast umbes viis kraadi sooja, jube udu ja korraks lumi maas. Hommikul udu jätkub, selline, mis ämblikuvõrgud kenasti veetilgakestega kaunistab. Kirikmäel ummik, nii et isegi viimasele bussile kenasti jõudmine paneb muretsema, kas ikka jõuan. Aga jõuan, väga täpselt.

No ja kui siis kell 9.34 jõuan oma laua taha ja arvuti käivitumine on sealmaal, et meilid avanevad (uute keskkonnasoovituste järgi tuleb õhtuti arvutid välja lülitada, see on, jah, tõesti ülioluline energiasääst linnajaos, kus 6000 inimese jaoks on 5000 parkimiskohta), saan üllatusega teada, et ajal, kui ma eile vaevlesin prantsuse keelega, saabus mulle kaks läbivaatamistööd tähtajaga täna kell 10.00 ja kokku mahuga 15 lk. Ei no, tere, talv. Teen, mis suudan. Ühe (lühema, 3 füüsilist lehekülge) saan läbi vaadatud kell 9.52; pikema kohta saadan plaaniosakonnale meili, et jääb hiljaks, see valmib koos tõlke hinnangu lehe täitmisega kell 10.20. Õnneks on tõlked üpris head, ainult väheseid asju on vaja parandada.

Ja kui lähen hiljem printerist tooma väljatrükke, selgub, et lühema tõlke hindeleht on kenasti olemas, aga pikema oma mitte. Ja seda hindelehte ei saa miskipärast teist korda välja printida. Isegi plaaniosakond ja arvutitugi ei saa mind aidata. Soovitavad küsida, kelle paberite hulka on mu paber sattunud. Võtangi ette telefoniloendi ja saadan kõigile +1B korruse inimestele meili, et kes on näinud täna hommikul seda-ja-toda paberit. Kohe tuleb ungari kolleeg G ja hõikab, et see on eile kasutusele võetud uus süsteem, hindelehte ei prindigi (mõtlen, aga miks teise tõlke oma siis printis). Rõõmustan, asun korrusekaaslastele uut meili kirjutama, siis tuleb G tagasi ja möönab, et eksis, prindib ikka. Ehk tagasi ruudus null.

Siis tuleb taani kolleeg N ja õpetab, kuidas lehte saab uuesti printida. Jah, tavaliselt, aga mitte konkreetselt seda. Samuti annab ta vihje, kellel kolleegidest on kombeks printerilt kõik paberid kaasa haarata, ja et mul on lootust umbes kahe nädalaga talt see paber ka kätte saada. Elame-näeme.

Päeva lõpuks satub mu töölauale väga keeruka dokumendi tõlge, kus üks asjadest, mis ma kindla peale aru saan, on see, et tõlkija on kasutanud ühe elundi kohta, mis ladina keeli on kõigil loomadel ühesugune, aga eesti keeles ei ole, vale vastet ja nõnda on ta pannud kassi ja koera sisse lülijalgse või kala elundi. Põnev.



Õhtul jube udu. Ja mul on jalas suvekingad, kust puhub tuul läbi.

E, 235. päev: segane päev

Hommikul läheme koos välja, E lennuväljale ning mina tööle. Tööl on kiire, kella 13.30-st algab prantsuse keel, on üles antud kaks tööd tähtajaga kell 15.00, vaja need valmis jõuda. Üks on lisaeelarve, mille juhendis kirjas, et tõlgi ainult muutuste jälitamise failis punasega esitatud muutused, muud teksti ära puutu. Reedel olid teised sama teksti tõlkijad seda arutanud (sest et tekstis oli ka muid muudatusi) ja plaaniosakond oli kinnitanud, et tõepoolest, ainult muudatused ning muud teksti pole vaja torkida. No ja nõnda ma teengi.

Saan selle valmis ja siis pusin ühe pressiteatega, millega on kiire ja tunnen, et täna on minu sõnaseadmisoskuse paha päev. Prindin mustandi välja ja üritan selle pealt sõnastust parandada.

Ja siis tuleb küljendusest (kus kontrollitakse tõlgete kujundust ja seda, kas lähte- ja sihtteksti lõigud on sama pikad) meil, et eelarvest rida tõlkimata. No tõlgin. Ja siis tuleb uuesti, et mitu rida tõlkimata. Tõlgin needki (õigemini kopipeist vajalikust kohast). Ja siis tuleb kolmas meil ja neljas ja siis tekib mul kahtlus, kas jutt on ikka samast dokumendist, mida ma tõlkisin, sest ühe rea kahe silma vahele jätmisest saab veel aru, aga kakskümmend on suisa võimatu. Kui küljendus mingi pikema lõigu mugandamiseks mind kohale kutsub, tekib kole kahtlus. Lähen ja nendin prantsuse sõrmistikult [kus on kõik tähed "valesti"] eesti keelt sisestada üritades mornilt, et ma tegin täpselt nii, nagu juhendis kirjas: ainult punased kohad, muud teksti ei ole puutunud. Küljendus teeb suured silmad ja imestab, et tema ei tea sellest midagi. Saan valmis ja üles tulles mõtlen, et ehhee, minu tõlge on neil ilmselt esimene, sest tähtajani on veel kaks tundi aega, aga pea hakkavad tulema teisedki tõlked ja ei tea, kas ka muude tõlgetega sama tsirkus toimuma hakkab. Ei tea, ei tea.

Nõnda jään järjekordselt ilma esmaspäevasest lõunast ja tegemata jääb ka prantsuse keele kirjatükk Minu unistuste kodu, mida olin avastanud eile õhtul kell 0.20, kui sõnade sisestamisega sõnastikku viimase tunnini jõudsin, ja mida olin lootnud teha täna lõuna ajal enne tundi. Õnneks õpetaja lobiseb koridoris teise õpetajaga ja nõnda jõuan ma oma kohale enne teda.

Prantsuse keeles teeme pakkide viisi täismineviku harjutusi (vähemalt 10 lk), neljast tunnist umbes kolm. Ja siis ilmselt leiab õpetaja oma märkmikust veel midagi tähtsat, sest viimase kolmveerandtunni sisustab see, et peame ära tundma kohisevalt lindilt klaveriklimberduse alla maetud pudistavate prantslaste kõnest grammatilisi vorme, mida me pole õppinud (lihtminevikku). Meenub taas Schopenhauer ja tema väidetav ütlus ühe amfibofaagiat harrastava Euroopa rahva kohta. Olen üsna lähedal seisundile, et lausun mõne F-tähega sõna ning virutan pliiatsi lauale, ning luban endamisi, et vähemalt lähema aasta jooksul ma Prantsusmaale sattuda ei kavatse. Selgitus, mis on lihtminevik, on ülimalt pikk ja nõnda segane, et ma ei saa sellest muudmoodi aru, kui raamatu näiteid hoolikalt uurides. Ma ei tea, kuidas sellest saavad aru ülejäänud õppurid, või kas üldse, sest ma jagan õnneks ära, et näiteks c'était on sama kui c'est minevikus, ja teemakohases harjutuses vigu ei tee, aga teised küll. Ega õpikus ka suurt selgitatud pole peale näidete loetlemise.

Aga kell saab ükskord siiski 17.30 ning saab tulema. Kirikmäe Prismas, kus, kuigi see on umbprantsuskeelne pood, ei pea seda rohkem kasutama kui kassas paar sõna.

Korteris viin arvuti kontorisse, sest vahepeal oli mul arvuti magamistoas, kus seda oli voodi serval istudes kasutada ebamugav, ning eelmise nädala elutoas, kus hakkasid kivipõrandal jalad külmetama; samas kontoris on soe ja õdus ning Wifi õnneks paarikordse peegeldusega kuidagi sinna ka levib.

P, 234. päev: sügis

Taastume eilsest kulinaarsest elamusest. Käime päeval jalutamas (vallakeskusse ja tagasi). On ilus vaikne ja värviline sügispäev, Internet kirjutab, et Põhja-Saksamaal oli hirmus torm (sama, mille algust me reedel servapidi tundsime). Samuti, et Eestis on lumetorm ühes ohvriterohke liiklusõnnetusega.

Õhtul pühendun kirjatööle, kommenteerin juhendatavat magistritööd ja ajan prantsuse keele uusi sõnu sõnastikku. Järg jõuab kahe kursuse peale kokku 947-ni (esimesel kursusel oli umbes 500 sõna). Järgmisel esmaspäeval tuleb vaheeksam.

L, 233. päev: never again

Täna on plaanis reisida põhjaosa "mägedesse" (tegelikult need mäed ei ole, on lavamaa u 300 m sügavate orgudega, nagu on ilmekalt näha Google Earthi ruumiliselt mudelilt), täpsemalt Veokülla. Uurin järele sõiduplaanid: 9.59 bussiga jaama, jaamast 10.15 rongiga E-cki, E-ckist 10.45 väljuva 570. bussiga Veokülla.

Raudteejaamas aga selgub, et kõik E-cki poole suunduvad rongid on kuni D. jaamani asendatud bussidega, mis väljuvad jaama bussiperrooni nr 2 äärest ja samal kellaajal kui rongid. No et on kenasti 10 minutit aega, kõnnime perroonile nr 2, kus ootame mõne minuti. Täheldan, et oleme peatuses üksi, siis E oletab, et äkki see on linnabusside jaam, teisel pool on kaugbussid, äkki läheb sealt. Kõnnime sinna ja eks seal olegi 2. perroonil silt, et siit lähevad asendusbussid. Samuti on seal nende sõiduplaan, kus kirjas, et vajalik buss väljub mitte 10.15, vaid väljus juba 10.05. Ja järgmine läheb alles 10.35, millega on võimalus oodata ka E-ckis järgmist 570. bussi umbes kolmveerand tundi.

Ütlen mitu vänget sõna, sest

1. asendusbusside sõiduplaan on olemas ainult peatuse posti küljes; ja
2. ühiskondliku transpordi portaal ei kõssanudki sellest, et rongid ei käi.

Samas siinmaa kohta väga tüüpiline p....ism – kedagi ei koti, kas inimene jõuab kuhugi või mitte.

Nõnda tuleb reisiplaane muuta. Et õiget peatust otsides märkasin ühes teises peatuses seisvat vana tuttavat 110. bussi, läheme selle peale ja sõidame läbi Väikese Šveitsi E-chi, kus olen varem käinud mitu korda, sh kaks korda uiskudel, mis liikumisviisi tuleb E-chis igati vältida.

E-ch on väike linnake ja selles palju muud vaatamisväärt asju pole kui vanalinn (munakivi­sillutisega, nagu ma hästi tean). Korraks põikame sisse ka toom­kirikusse ja kõnnime selles isegi läbi krüptist, kus tegelikult midagi erilist pole. Värava vahelt talveaed (murul jalutab suur noor vares – noor künnivares või noor ronk).

Taas kord Musta Kotkasse, E soovis maitsta siinkandi riikide hõrgutist sinikarpe, mida ka mina proovinud ei olnud ja seepärast nõus olin. Kulinaarne elamus on äge ning alljärgnevalt soovitused, kuidas Sa, kallis lugeja, peaksid oma heaolu säilitamiseks samas olukorras käituma:

1. telli võimalikult suur pudel head veini (meil oli kahe peale ainult pool liitrit riislingut, mida oli veidi vähe);
2. söö karbid ära enne nende jahtumist (sest jahtunud karpide lõhnabuketis valdab karpide, mitte sousti lõhn);
3. ära mingil juhul söö karpidest taldrikule jäänud sousti;
4. ära mingil juhul joo karpide vahele veini – milleks veini maitset rikkuda;
5. ära mingil juhul söö karpide vahele kartuleid (nii jääb neid pärastiseks alles rohkem);
6. ära mingil juhul puutu karpe kahe käega (nii jääb lehk külge ainult ühele käele);
7. kui oled karpide söömisega ühel pool, raputa kartulitele peale kõiki maitseaineid, mida laual on, ja söö need korraga ära;
8. ning lõpuks joo korraga ära kogu vein ning, enne kui see mõjuma hakkab, küsi arve ja maksa see ära, seejärel (kui vein pähe hakkab) tõuse lauast ja võta oma mantel, nii et restoranist lahkudes on tuju hea.

Esimene hoiatus, et kõik ei ole päris nii, kui võiks arvata, oli see, et ettekandja viis ära noad (E arvas pärast, et tema enda ohutuse huvides) ja tõi niisked salvrätid, millel osutus olevat üsna tugev lõhn. Siis toodi kartulid ja toekas malmpütt, millest tõsteti kulbiga klobinal taldrikusse hunnik karpe. E karpidest paljastus ka kaks tillukest krabi, üks punane, teine hall. Algul mõtlesin optimistlikult, et mis siis need karbid ka süüa pole (sünnikoha poolest peaks ma ju mereande pruukima kohe eriti meelsasti, ehkki sinna juurde tuleb tavaliselt pikk jutustus sellest, kuidas mu ema vanemad 1944. aastal mere taha sõjapakku läksid ja et mu isa oli mandri-inimene, siis mul Saare juuri tegelikult üldse ei ole), ent see optimism lahtus umbes samas tempos kui sousti lõhn, mis omakorda lahtus seetõttu, et taldrikutäis lihtsalt jahtus ära ning endine sousti ja karpide talutav ühine lõhn asendus lihtsalt üksnes karpide lehaga.

Ühesõnaga, juurde me ei tõstnud ning E sõnutsi oli kogu lõuna selline, et suurim maitseelamus olid friikartulid. Ja kui me lauast hakkasime lahkuma, tellis üks kõrvallaua vanadaam endalegi potitäie karpe ning asus neid krõbistama. Maitse üle ei vaielda, ent õigupoolest oleksime pidanud suhtuma väljendisse acquired taste kui hoiatusse.

Tulemus oli see, et me pärast ei pannud kumbki vasakusse kätte kinnast, et mitte kinda sisemust ära määrida, sest vasak käsi (milles karpi tuli hoida, kui sellest tuli karbi elanikku kahvliga välja koukida) oli omandanud püsiva leha, mida ei lahutanud ka ülalmainitud salvrätt. Alles õhtul vannivahus leotamine aitas.

Jäätisekohvik, siis tagasi linna 111. bussiga, ebamugavad istmed, vajun magades peaaegu vahekäiku.

E lubab, kui tulevikus ta mingi imeliku plaaniga lagedale peaks tulema, siis ma võin meelde tuletada tänast gurmeelõunat. Tee Euroopasse on pikk, aga igat euroopa veidrust ei pea tingimata omal nahal proovima. Katsun meenutada, kas soomeugri aladelt on teada, et isegi näljahädas oleks söödud molluskeid; ei meenu...

R, 232. päev: tööpäev

Täna on veider tööpäev kahe puhkepäeva ja nädalavahetuse vahel. Elu Kirikmäel on kui välja surnud. Kui poole kahe paiku lähen SCH-majja lõunale, hüüavad umbes viis turvameest kooris, et kuhu musjöö suundub (ma alguses arvan, et tahavad, et ma kindad röntgeni paneksin), ja seletavad midagi, millest saan nende pika kätevehkimise peale aru, et SCH-maja on täna kinni ja kui mul sinna siseneda vaja on, pangu ma oma nimi kirja. Nõnda jääb siis täna lõunatamata, sest ma ei viitsi vaatama kõndida, kas KAD-maja ja selle söökla on lahti.

Pärast välistõlke hindamise lehte miinus neljandale viies tahan kommiautomaadist kaht pähklišokolaadi, aga aparaadi söötekruvi (mis valitud paki riiulilt alla lükkab) on umbes kuuendik pööret faasist väljas ja teine pakk jääb riiuli servale toppama.

Õhtul läheme kauni tähekese nimelisse kaubanduskeskusse, mis asub ligikaudu poolel teel pealinnast kõrvalriiki. Minu köögitarvete hulka siginevad vee- ja munakeetel (ehk "munasoojendaja", nagu sageli arvavad võhiktõlkijad). Sealt pikk tee tagasi. DVD-kogu läbivaatamine jõuab seekord "Simpsonite" 7. hooajani.

N: tagasitee

Hotelli hommikusöök: söögiisu vähendamiseks passib turske saksa tädi sööjaid. Seintele on tänulikud kliendid kirjutatud oma tänusõnu; taas tekib nende autentsuses mõningane kahtlus, näiteks kuidas kõik on kirjutatud sama pliiatsiga või kuidas 2003. aasta kirjutise alla on jäetud sobivalt palju ruumi, mis on püsinud tühjana kaks aastat, kuni 2005. aastal on sinna kirjutatud teine sama suur jutt.

Jaamas aknapesijad (jääb mulje, et nad ronivad mööda jaamahalli suurt otsaakent nagu kärbsed).

Rong Koblenzi, jääb hiljaks. Ilm on selge ja üsna vaikne. Pileti­kontrolli ei ole.

Koblenzis jalutus­käik linna. Kesk­platsil nooblis ja soodus­pakkumise­rohkes kaubamajas (mul on vaja pükse; et äkki on poed lahti laupäeva moodi ja äkki pannakse pärast kinni). E satub riiete soodsast hinnast vaimustusse. Viibin proovi­kabiinis kokku ligi pool tundi, proovides jalga umbes kaheksat paari ja vahepeal imetledes kabiini huvitavat sise­kujundust (vaheseinte ülaservast alarippuvaid tolmutorte).

Seejärel (kotiga) mööda linna, Saksa nurk, vanalinnast põiki läbi, E käib üle ukse Jumalaema kiriku võlve imetlemas, siis jaama tagasi. Meeldib.

Jaamas on söögikohti vähem kui arvata, peaaegu satume McDonaldsisse, aga seal selgub, et muidu suitsuvabas jaamas on McDonalds ainus koht, kus tohib suitsetada, ja seal seda siis põhjalikult ka tehakse. Nõnda einestame siis püstijalu Viini pagari putkas, kus on maitsev kotletiga võileib ning kust ostame küpsetisi kaasagi.

Perroonil selgub, et rong laupäevase sõiduplaani järgi ikka ei käi, ja oodatava kohaliku rongi eel saabub kiirrong. Et meil on kiirrongipilet (kuigi broneeringut ei ole), läheme selle peale (sest kiirrongis sõitmiseks peab olema ainult kiirrongipilet, mis meil on, kohtade broneering pole kohustuslik). Lõpuks ometi saame aknaaluse koha vasakut kätt (enne on meie kohad olnud akende vahel), seega vaatega Maaseljale ja selle ümbruse mägedele. Meeldib.

T-s maha ja kiire tiir linnas. E käib vaatab üle ukse ka toom- ja jumalaema kirikut (kuna mina hoian kilekotti, sest ei ole viisakas kilekotiga siseneda), siis kiire vihmane tiir vanalinnas ning käik ka kohalikku kaubamajja, kus saan mitu vihjet järgmiseks sisseostureisiks. Siis mööda suurimast vaatamisväärsusest, Rooma-aegsest Porte Nigrast ehk mustast väravast (mille puhul mul tuleb ette, et Montenegro peaks olema poliitiliselt korrektsel moel ju Monteafricanoamericano), jaama juurde kaubamajja, kust soetan uue mobiliaku, sest vana on hakanud tühjenema umbes päevaga (isegi kui ei kasuta). [Aga et see suurt ei aita, ka see kestab umbes päeva, nii et mobiiliga on midagi lahti.]

Arutleme veidi selle üle, kuidas kohalikud eestlased, kellel on kaks mobiilikaarti, pole tulnud sedavõrd lihtsa lahenduse peale, et kasutada kaht mobiili, selmet pidevalt vahetada kaarti. (Ja teine soovitus kah: Eesti SIM-kaardiga telefon on mul Eesti ajas, ei pea kodureisil mobiili kella keerama ega midagi.)

Et rongini on veel aega, teeme samas kaubamajas itaalia jäätisekohvikus ühed jäätised. Ka siin suitsetatakse, sh kõrvallauda maabunud vähemalt üheksakümneaastane, Leni Riefenstahli meigiga daam, kes lauale lähenes kõndimisraami toel.

Rong uuesti mugavate istmetega kiirrong, jaamast buss. Õhtul Green Wing'i 7. ja 8. osa ning Libaküüliku needus.

K, 231. päev: Köln

Riigipüha tõttu on bussiliiklus sama vilets kui pühapäeval, mistõttu läheme jaama jala. Õnneks on rong mugav ja ümber ei pea istuma (sõit kestab ligi kolm ja pool tundi). Koblenzis keerab rong otsa ringi, nõnda et sisenesime Kölni, selg ees.

Kölnis oleme kolmveerand kaheteist paiku. Kölni jaamas on paarkümmend söögikohta. Einestame ühes seapildiga šnitslikohas. Mõnus suur ja kosutav ports.

Et hotellini on tunnike aega, läheme kolame linna peal. Kölni peamine vaatamisväärsus, toomkirik, on kohe jaama kõrval.

Kölnis on vanast ajast järel umbes-täpselt üks vaatamisväärsus, toomkirik, mille torni ronimist (platvormini 97 meetrit) pärsib väga tugev tuul (näiteks teen toomkiriku kõrval korraks lahti seljakoti, sealt vupsab välja vihmavarju kate ja lendab oma teed; aeg-ajalt lendab ka mütse). Eks mõni teine kord. Kiriku ees ja eriti sees on rahvast kui murdu ja sees toimub iga paarikümne minuti tagant pisiteenistusi, nii et aeg-ajalt pannakse läbikäikude ette tõkkeid ja aeg-ajalt läbistavad rahvahulga punakuuelised papid, korjanduskarbid kaelas. Aga muidu on uhke ja kõnnin selles kuulsas ehituskunsti templis ringi, õnnis nägu peas.

Kölnis oli omal ajal üüratu vanalinn (u 3 km pikk, 2 km lai), aga 1940–1945 tehtud 262 (kahesaja kuuekümne kahe) pommirünnaku ning mõnenädalase rindelinna-oleku tõttu kevadel 1945 on suurem osa sellest praegu kas järeleaimatud vana või lagunevad betoonist uusehitised.

Toomkiriku juurest kõnnime mööda kaubandustänavat, kus jalutab üsnagi palju inimesi, kuigi enamik ärisid on kinni. Saksamaale omaselt on seintel silte, et plakatite kleepimine või jalgrataste toetamine keelatud. Ja ikka konkreetselt verboten, mitte mõne muu, malbe sõnaga.

Selgub, et 1. november on ka Saksamaal puhkepäev ja Kölni vee muuseum on kinni.

Sealt vaikselt Reini kalda äärest läbi ning mööda kunstimuuseumi kõrval seisvast järgiaimatud Michelangelo Taaveti kujust (roosa, karvastik erekollane). Otsime üles hotelli. Vastuvõtja jätab algul masinasse nullid löömata ehk võtab sada korda vähem raha (ning maksab selle müntides tagasi). Selgub, et hotell on nelja tärni hotell, millega võrreldes on makstud hind kuidagi väga väike (aga see ei olnud siiski ka odavaim südalinna hotell, mida bookings.com pakkus). Trepikoja seintel on elanike tänukirju, mille kohta tekib kahtlus, kas nad on ikka kõik päris autentsed.

"Suitsuvabas" toas on neli tuhatoosi, vannitoas on viies, ja üsna tuntav suitsulõhn. Eriline atraktsioon on voodi otsas olev kardinapuu, millel on ka kardinad; toa vastasotsas on selle vastas diivan. Pakun, et see on tubateatri esitamiseks. Laseme sõnalisel mõttelennul voolata. Hinnakirjast leidub põnevaid teenusi nagu sekretär ja lapsehoidja.

Uuesti linna peale. Vihm, selle eest varjule turismiinfosse. Teine tiir vanalinnas. Nn "mõõgaga Rembrandt" (üks vanaaegne kuju seisab postamendi otsas, E oletab, et äkki on Rembrandt, aga lähenedes näeme, et sellel on mõõk käes).

Reisijuhis soovitatud "juustupalee" on ooperi kõrvalt kuhugi iks kohta ära kolinud. Üldiselt ongi sügisesed linnaskolamised külmad ja tuulised ning läheb vara pimedaks. Mingis ostukeskuses jäätis, juustupalee endise asukoha lähedalt kohvikust kaasa kaks õunastruudlilt. Selle vastas kõõrutab kiledahäälne tädi kitarri saatel laulda (repertuaariks Amazing Grace ja midagi aegade hämarusest, Joan Baezi lauluvalimikust, mida tean tänu õp Tiku lauluvalikule inglise keele tunnis).

Minoriidikiriku ees on väga veider kuju, eriti hämaras vaatamiseks. Sellest saja meetri kaugusel oli üks kitarripood, mille vaateaknal oli plakat dr Vassiljeviga mis dr Vassiljeviga.

Tagasi hotellis pool kuus, õudne uni. Vaatan peaaegu üheksani telekat (MTV pealt tuleb juppe Borati filmist), siis kustun minagi.

T, 230. päev: vt järeleandmise vanasõna

Hommikusöögi kõrvale Green Wing'i 3. osa. Postkontorist Amazonist tulnud Saksamaa reisijuht (väga täpselt tuli, üks päev hiljem ja oleksime saanud kätte alles pärast reisi), siis pikk sõit tööle.

Tööl jälle lõbus vaidlus kolleegiga tõlkimise üle, seekord teemaks see, kas inglise sõna measure (tähenduses 'ravimiuuringu kriteerium') vastena on sõna mõõdupuu asjalik meditsiinikeel või ei ole. Mina väidan, et ei ole. Tema, et see on ilus eesti keel. Mina, et see on ilus arhailine eesti keel ja et sõnastik võib ju nii pakkuda (märkan, et kolleeg silitab Silvetit, mis on ohtrast kasutamisest seljast lagunenud), aga asjalik meditsiinikeel ei ole see teps mitte. Saan vastuseks pika moraalijutluse, mis annab mõista, et ega kolleeg enamikku mu stiiliparandustest arvestada ei kavatse; oma asi, mina tema omi kah mitte (aga seda ma ei vasta, sest muidu veniks vestlus liiga pikaks ja ei jõuaks enam lõunale). — Meditsiinikeele asjatundja TT, kus sa oled? Sind on hädasti appi vaja.

Asjatundlik kolleeg Z, kellele juhtunut kurdan, annab nõu soovitada kasutada ka ilusat eesti sõna arstirohi, kui sama lugu peaks korduma.

Muidu tavaline teisipäevalõbu, teatud töömahukas toimetusliik.

Õhtul kohtun postkontoris E-ga, kes on omal käel tuvunud linnaga. Käime Kõrgmetsa betoonitehasest kummalgi pool olevas maksimarketis, sh lemmiklooma- ning aiaosakonnas. Viimasest saan toalille. Toiduosakonnast toitu ja veini.

Korteris selgub, et päeval on E korrastanud magamistoa kapid, kus vanasti oli jaotus, et paremas kapis on puhtad riided ja riiulil olulisemad paberid; nüüd on paremas kapis ainult puhtad riided. Õnneks on lennukipiletid ja pass sattunud keskmisega tähtsusega trükiste virnas siiski ainult otsa, mitte vahele.

Õhtul Green Wing jätkub.

E, 229. päev: tuleb

Hommikul jõuab nädalavahetuse totaalkoristamine võidukale lõpule. Kui majast väljun, on parasjagu ees prügiauto, mis on just ühe kasti tühjendanud ja saan viimased kotid sinna heita. Tööl meenub, et mul jäid eilsed nõud pesemata.

Päeval tavaline töö. Söömas sloveeni kolleegi N-ga (kui kella juures väljaminekut registreerin, tuleb küsima, kas ma lähen sööma, kuhu ja kas ta võib kaasa tulla). Küsin, kas mu raske haigusega toakaaslasest D-st on midagi kuulda; saan teada, et ta tervis on paranemas ja uue aasta algusest tuleb jälle tööle.

Õhtul veidi enne viit ära. Eile sain vist veidi külma ja on natuke palavikutunne. Mul on korteris järel ainult kolm pakki Coldrexit ja suundun Kirikmäe Prismasse otsima. Selgub, et selle Santé et Beauté osakonnast võib osta mis tahes tootja mesilasema toitepiima või mis tahes iluvõiet, aga ravimilaadseimad esemed on neil kondoomid ja plaastrid. Sellest rohkmat ei ole. Selgub ka, et kogu kõnealuses kaubanduskeskuses ei ole apteeki. Nõudepesuvahendit, mida mul on hädasti tarvis, kah ei leia, on umbes kümme riiulimeetrit klaasipesuvahendeid. No muidugi, prantsuse poekett, ega prantslased muid toidunõusid tunne kui veiniklaase.

Siis lennujaama E-le vastu. Selgub, et lennuk on saabunud 20 minutit plaanist varem (sellal, kui ma bussis sinnapoole sõitsin) ning ta on mulle helistanud ja sõnumi saatnud, aga ma ei kuulnud.

Siis korterisse, õhtusöök, juurde Green Wing'i 1. ja 2. osa.

P, 228. päev: jätkub

Kraamimine jätkub. Koristan isegi rõdu ämblikuvõrkudest (tänavu on olnud hea ämblikuõnn; kaheksajalgseid sõpru ma siiski tolmuimejasse ei tõmba). Pesen aknaid, viin tarbetuid asju panipaika, viin prügikotte alla prügikasti (õigemini mitte kasti sisse, vaid kastist väljakõrguva kuhja otsa). Kella unustan peaaegu talveajale keeramata. Kell edeneb väga pikkamisi.

Õhtul hilja teen nädalatagusest matkast veebialbumi, sellest on minu pilte 2/3, ülejäänud rootsi kolleegi A omad. Piltide järjestamine (ja eelmise-järgmise pildi linkide õigeksajamine) on tükk jama, sest A fotokas pole olnud suveajas ning tunnine nihe tuleb õiendada käsitsi. Igale pildile tuleb allkiri kah kirjutada, mida ma väsinud peast enam ei suuda.

L, 227. päev: algab

Algab väga põhjalik kraamimine. Lõpetan oma riiuliprojekti ja nõnda on ruumi ladustada asju mujale kui voodi peale. Muu ase oli muidu nagu Mao Zedongil (nimelt olla Maole ette heidetud, et ta tavatses nooruses hullata mitme neiuga korraga; Mao vastas: "Täiesti võimatu. Nooruses oli vähemalt kolmveerand minu voodist kaetud raamatutega ja peale minu ei oleks sinna mahtunud ühtki neiut.") Pesen pesu, triigin, sulatan külmiku (sügavkülmiku külge on tekkinud nii palju jääd, et kui sa soovid seda ette kujutada, kallis lugeja, siis korruta oma oletust kahega).

Pärastlõunal matkapoes. Saapavalik leidis nimelt lahenduse indiaani kombel ehk pärast seda, kui olin eile õhtul pikalt uurinud matkasaabaste kohta ja valik oli ahenenud kaheni, nägin üht neist unes ja teist kohalikus poes ei ole. Siis Kõrgmäe maksimarketist külmikutäidet. Õhtul alustan saabaste kohandamist jalgadega ehk nende kandmist toas, sama jätkub ka terve pühapäeva. Tuleb märkida, et nendes saabastes tõesti jalg ei higista. Vanad saapad rändavad asumisele panipaika.

R, 226. päev: amet

Hommikul väga kibe töö, päev on kella kolmeni (mil on kolme töö tähtaeg) väga tihedalt täis, aga poole kahest hakkab ühe kliendi seminar; saan majast välja kell 13.34 ja seminarile JMO-majja jõuan kell 13.41. Õnneks algab akadeemilise veerandiga.

Seminaril (kuhu on kutsutud igast keelerühmast ainult kaks inimest) kuuleb, et klient, kelle tõlked seninigi on parasjagu peavalu tekitanud, hakkab meil tõlkida laskma rohkemgi. Küsimusi ja vastuseid on hulgi ning ära tulles satume kolleegiga taas arutlusse vormi ja sisu üle, mis saab kesta ehk paar minutit, siis teatab ta, et läheb vaatab, kas JMO kohvik on veel lahti.

Vahepeal on meilis tulnud ühe postiloendi parool, koos manitsusega sisse logida kohe, 3650 päeva jooksul, muidu parool kustutatakse ja peab taotlema uue. See meenutab Photoshopi esimese versiooni demo, mis oli üle kümne aasta tagasi mu üle-üle-eelmise töökoha ühes arvutis, see hoiatas avamisel midagi sinnakanti, et programmi 30-päevasest katseajast on läbi juba 1652 päeva, ja siis avanes normaalselt.

Õhtul uus kuukaart, seekord üleriigiline. Seda saab kasutada ka mujal kui pealekirjutatud linnaosade vahel.

N, 225. päev: paistab sügisel ka päikene

Hommikul poole kümnest üldkoosolek, kus direktor räägib haldusnõukogu eilsest koosolekust. Loodan väga, et "järgmise üritusena" mõtles ta eile näiteks 14. novembri matka või jõulupidu, sest nii kuulsaks ei taha ma oma nelja euroga ka saada, et võlga üldkoosoleku ajal hakkaks õiendama. Usun, et see lugu jääks raudselt asutuse pärimusse.

Päeval 26. oktoobri kohta väga soe, 20 kraadi. Läbi pilvevina paistab soe päike, inimesed käivad, mantlid näpuga üle õla. Rõhtsuunas on nähtavus üle 20 km (aknast paistab sopkakujuline mägi Z-nupp, mis on siit u 20 km kaugusel). Ja täitsa paistab. ("Paistab sügisel ka päikene" on laul, millega 105 a tagasi tehti esimene eesti helisalvestis. Olemas Filmiarhiivis (vt mp3-fail). Heliloojaks August Weizenberg, ...kujur.)

Õhtul viimasel minutil Kõrgmäe matkatarvete poodi eile pildilt vaadatud matkasaapaid uurimas. Veel hiljem väike hinnavaatlus naaberriigi T-linnakese matkapoodide veebilehtedel. Ime küll, seekord vahet ei ole.

Aga päeva nael on õhtul poole üheksa paiku. Nimelt oli paar nädalat tagasi tulnud (ukse alt läbitopituna) ametlik vorm, mis tundus olevat rahva- ja eluruumide loenduse tarvis. Selle vahel väiksem vorm, et mitu koera teil on, mis tõugu, kui vanad ja mis soost. No täitsin ära, et nimi ja sünniaeg ja perekonnaseis ja elukutse (valida tuli ametnik, kuigi ma ametlikult päris ametnik ei ole, vaid muu teenistuja) ja töökoht ning siis korteri kohta, et olen üürnik ja kasutan korterit elamiseks ja elamiseks kasutatakse korterist 100% ja kes on omanik ja kus ta ise elab ja kui palju maksin septembri eest eluruumide üüri ja äriruumide üüri ja palju lisatasusid ning palju see kõik kokku teeb. Siin kohal tuli mõelda ja meelde tuletada, sest üür ja lisatasud lähevad iga kuu viimasel esmaspäeval kontolt automaatselt ja ega summa lausa silme ees seisa. Siis allkiri ja kolmandale leheküljele, et ma ei ole lahutatud, vaid naine elab lihtsalt teisel aadressil (ja selles lahtris oli puhuks, et abikaasad ei ela samal aadressil, koguni viis valikuvõimalust ning määratlusi ja seletusi oli terve lehekülg).

Koerte paberiga aga on nii, et ka see tuli ausalt täita, aga ma olen ametlikult kahe koera kaasomanik, kes mõlemad on Tallinnas, no siis ma kirjutasingi, et mis ja kui vanad ja et mõlema sugu on F, aga lahtrisse "ma olen kokku .... koera omanik", tõmbasin kriipsu ja lisasin, et olen omanik küll, aga koerad on välismaal.

Aga kõige mõistatuslikum kogu ankeedi juures oli see, et ma ei teadnud, mida sellega pihta hakata ehk kuhu see viia. Eile oli tulnud (samuti ukse alt sissetopituna, nägin seda alles siis, kui esikutule põlema panin, nii et sellel on õrn, aga täiesti äratuntav kingajälg) teine paber, kus oli kirjas, et 26. skp tullakse ankeedile kell 5 ja kell 9 õhtul järele ning kui te kohal pole, viige paber ise vallamajja. Viiest olen veel tööl, aga hiljem juba kohal, nii et panen täidetud ankeedi ukse juurde valmis. Kella poole üheksa paiku hakkab ukse tagant kostma samme ja aegamisi lähenevaid kellahelinaid, siis lastakse kella minugi ukse taga, surun paksu paberipatakaga vanamehele ankeedi pihku ja ta vadistab mulle rõõmsalt mingi pika loo kohalikus murdes, millest ma ei saa mõhkugi aru, aga noogutan reipalt ja kiidan artikuleerimata häälitsustega takka. Kuhugi tehakse linnukene ja vanamees läheb edasi. Nagu võib kuulda, kõnnivad mitu mu ülemist naabrit toas kõpskingadega, mis pidavat olema siinmaal kombeks. Hea muidugi, et ülemine naaber ei harrasta stepptantsu.

K, 224. päev: jänesed

Hommikul võtan tagatoast ja esikust igaks juhuks peeglid maha, sest puurin samasse seina kuus auku riiulikruvide jaoks. Sein osutub olevat paksem, kui arvasin, ja mingil viisil kahe õõnsusega. Kui puur padrunini teise õõnsusesse sisse kukub, käin vaatamas, ega ometi teiselt poolt pole välja tulnud. Ei ole.

Päeval meilivahetus direktoriga teemal, kuidas saaksin talle muuseumipileti eest 4 € tagasi maksta. Kummaline teema muidugi, sest ega ma saa ju uksest sisse minna ja mündid lauanukale vajutada. 4 € on nii tobe summa, et see ei tee kedagi rikkamaks ega vaesemaks, aga asi on põhimõttes. [Aasta tagasi oli põhimõtte asi ka see, kuidas ma ei saanud Eesti ühe veebiportaali suutmatuse tõttu kuidagi maksta nende teenustasu 3 krooni, sest minu 10 mln kliendiga "väike"-pangast maksmisvõimalust ei olnud, lunimise peale sain kontonumbri, aga ei saanud ärinime, siis sain teada ärinime, aga ei saanud teada viitenumbrit, ja kui see pull oli kestnud kaks nädalat, mil juba ammu jooksutasid nad viivist, viskas mul üle ja tuli kasutada võlusõnu "kui te mulle kohe viitenumbriga arvet ei saada, teatan asjast tarbijakaitsesse"]. Lõpuks lepime kokku, et järgmisel üritusel saan võla õiendada. Tore.

Õhtul pilved tihenevad, aga pilvede alla piilub loojuv päike, neid erepunaseks maalides. Tumeda pilve taustal läigivad heledalt need majad, mille viimistluses on kasutatud rohkesti klaasi.

Kõrgmäe maksimarketis.

Pärast kinoõhtu, DVD-lt The Curse of the Were-Rabbit. Tore film. Ma ei teadnudki, et Wallace'i hääl Peter Sallis on praeguseks juba 85 aastat vana. No nüüd tean.

T, 223. päev: 24. oktoober

Ilm on vihmane, on tugev tuul, kontoriaknast avaneb vaade, kuidas kitsas orus tiirleb tuules palju kollaseid puulehti. Tundub, et puudelt tulevad lehed ära enne seda, kui nad korralikult kollaseks lähevad, nii et sügisepiltidel tuleb värve veidi küllasemaks timmida. Ilm on ikka soe, eile õhtul oli 17 kraadi. Eile prantsuse keeles arutasid soome ja leedu rühmakaaslased, et tänavu on justkui august ja oktoober vahetuses.

Päeval sajab tihedat vihma, akna peale lausa kallab, midagi ei paista.

Õhtuks vaja pudinatega mäele saada, seega on päev sisustatud. Kohtan tekstis üsnagi fantaasiaküllaseid asju, nagu polüränihappe alkoidsoolade baasil valmistatud kruntimispreparaadid (preparaty gruntujące na bazie niskoalkalicznych polikrzemianów; pigem polüränihappe põhised vähealuselised kruntimissegud), abikaasade abiseadmed (marital aids; pigem suguelu abivahendid), kokkupõrke­barjäärid (crash barriers; p.o põrkepiirded) ja kanavalgu­pulber (Hühnereiweißpulver; pigem munavalgepulber), ning sõnasõnalist tõlkimist kohtades, kus saaks öelda palju lühemalt, nagu abistatud paljundustehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride käigus (during assisted reproductive technology medical procedures; selles kontekstis pigem tehisviljastamisel), kindad õnnetusjuhtumite või vigastuste eest kaitsmiseks (gloves for the protection against accidents or injury; pigem kaitsekindad) ja elektroonilise andmetöötluse arvutiprogrammide mugandamine vastavalt kohalikele vajadustele (Anpassung von Computer­programmen an lokale Gegebenheiten im EDV-Bereich; pigem tarkvara lokaliseerimine).

NHE-majas on taas mingi konverents, seekord tõlkidega, kelle kabiinid on meie koridori peal. Mu toa ukse taga on näiteks saksa kabiin. Kostab lõbusaid hääli, tehakse koos hääleharjutusi ja siis kostab ühine mediteeriv Ooommmmmmmm....

Õhtuks on tuul vaibunud ja vihm lõppenud. Teel bussi­peatusse möödun mitmest kummuli­läinud ajutisest liiklus­märgist. Ilm on jahedam, umbes 10 kraadi.

E, 222. päev: pasteet

Hommikul saabuvad eilse matka osalistele rootsi kolleegi A pildid ja küsimus, kas ka seekord võtan ma teha veebialbumi nagu eelmisel korral. Mis mul üle jääb.

Samuti uurin järele, kes oli see isik, kes eile maksis kõigi eest omast taskust 4 € muuseumipileti raha. Selgub, et ei keegi muu kui direktor. See tähendab, et helistan nii direktorile (ei ole kohal) kui tema assistendile (vastab keegi meesterahvas) kui sekretäridele (vastab jälle sama meestrahvas, kes teatab, et kedagi ei ole, helistagu ma uuesti pärast kella kahte). Ehk siis palju vaeva. Võib-olla saaks saata sisepostiga.

Käin enne prantsuse keelt KAD-majas kiiresti söömas. Ehkki ports ei ole teab mis suur ega tugev, tunnen, kuidas organism tegeleb toidu seedimisega ehk tuleb peale kohutav uni. Paaril korral hakkavad tähed silme ees tantsima ning omandavad imelikke kujusid, nagu ikka unesegasest peast juhtub. Tool on kah ebamugav, ei soodusta ärkvelpüsimist. Õnneks pea alla ei nõksata. Kell venib ja venib.

Teine pool läheb veidi virgemalt. Näib, et mina ei ole üksi letargias, sest kui suulist harjutust ei taha keegi teha, küsib õpetaja, kas me teame sarja Desperate Housewives, et tema on praegu une Desperate Teacher-Wife.

Ja siis imestab ta pikalt, kuidas me ei tunne pildilt ära hõrgutist foie gras. Mulle meenub kaks asja: esiteks, kuidas NLKP XXVII kongressi ajal oli koolis inglise keele tunnis inspektor ja ei tea, kas õpetaja Tikk tahtis näidata oma truualamlikkust või lihtsalt esitada päevakajalist teemat, aga ta mängis meile grammofonil ette mingi muusikapala ja oli väga imestunud (ja häbist punane), et me mitte keegi ei teadnud, mis lugu see on – Internatsionaal, mis inglise keeli pole mitte International, vaid Internationale, nagu sellest ajast on meelde jäänud (ja kui me klassist tunni lõppedes välja läksime, keeras kas Ints või Tom grammofoni kiirusenupu 33 pealt 76 peale ning järgmises tunnis polevat Tikk aru saanud, et grammofon pöörleb üle kahe korra kiiremini, ning olevat pidanud häbist maa alla vajuma, kui kõlaritest tulvas üpris veidra tämbriga, veidras helistikus ja veidralt nobe pillilugu). — Teine asi, mis meenub, on tuntud, aga kahtlane väide, mida Schopenhauer prantslaste kohta arvas (kahtlane sellepärast, et see on tuntud ühe ülimalt kahtlase allika kaudu ning teiseks ei ole selles kasutatud võrdlus täiesti faktitäpne). Ja seda siin kirjutades leian suureks rahulduseks, et foie gras' tootmine on julm ning see on mitmes riigis sootuks keelatud.

Õhtul Pariisi platsi juurde suurde raamatupoodi, et järgmise nädala pühadeks plaanitava perekondliku reisi jaoks kirjandust otsida, aga selgub, et seal ingliskeelseid reisiraamatuid ei ole ning vajalikku raamatut pole üldse mingis keeles olemas. Ehk siis tuleb loota Amazoni kiiruse peale.

Seejärel hops! bussile ning Kõrgmetsa kaubanduskeskusse, kus kõnnin läbi kaks veidrat kodusisustuspoodi (loe: pudipadipoodi), lootuses leida raamatutugesid, et raamatud üle riiuliotsa alla ei kukuks. Ei ole. Siis kiiresti maksimarketist midagi hamba alla ja tibutavas hämarikus korterisse. Ei ole südant õhtuse seinapuurimisega naabreid lõbustada.

Tõmban oma eilsed pildid fotokast arvutisse ja vaatan esmakordselt suurel ekraanil. Selgub, et ühel vaatel, millel on pari kilomeetri kaugusel olev loss, teravustas fotokas valesti (esiplaani järgi), aga just samal hetkel lendas eest samal kaugusel läbi kiil, kes jäi üpris teravana pildile.

P, 221. päev: matk

Seekord töökoha matk, taas Maaselja-äärsetel viinamägedel.

Olin plaaninud minna 175. bussiga, mis täiesti erandlikul viisil sõidab koguni pühapäeval ja kord tunnis maja ukse eest 100 m kauguselt matka alguspunktist 100 m kaugusele. Aga reedel helistas itaalia kolleeg A, kes ütles, et matka korraldaja, prantsuse kolleeg M olevat teinud nimekirja, kus seisab, et tema peaks minu peale võtma (ehkki ma olin kirjutanud M-le ja öelnud, et lähen bussiga). No vahetasime siis mobiilinumbreid ja leppisime kokku, kus ja millal me kohtume. Imestan endamisi, et maad on 25 km, aga kohtume 1 h 10 min varem. Isegi buss, mis ei sõida sugugi otse ja peatub igas külas, kulutab sõidule ainult 40 minutit.

Kokkulepitud ajavahemiku eelviimasel minutil A saabubki (automark on FIAT, vanuse tõttu väike armas rauahunnik nagu Onu Bella laulus). Ja kuigi mul on kaart näpus, selgub, et A-l on kaasas matka korraldaja M saadetud sõidujuhised, mis näevad ette umbes 10 km pikkuse ringi, sest et need on rehkendanud lähtekohaks Kirikmäe. No mida ma võin parata. Isegi kui ühel ringristmikul valesti läheme ja ma lohutan, et pole viga midagi, ma tean seda teed, see teeb umbes 6 km ringi, aga läheb ilusat jõeäärset teed, arvab A siiski heaks ringi keerata ja juhiste järgi sõita.

Kohal oleme 40 min enne ürituse algust. Jalutame jõe ääres (luiged, pardid, lauk, tuttpütt; kahe nädala taguse üleujutuse muda on puutüvede, põõsate, pingi ja eriti muru peal vägagi alles) ja ma kuulen ülevaadet tema tõlkijakarjäärist [Whenever Italian translators meet, the complaint about their professional life is virtually unanimous. — Routledge Encyclopedia of Translation Studies, p 482]. Jutustan vastu valitud palasid enda omast. Siis tagasi kokkulepitud alguspunkti, kuhu hakkab kohale tilkuma ka muid inimesi. Kõige viimaste seas saabub matka korraldaja, kes olid aru saanud, et kokku saadakse 13.45, mitte kokku lepitud 13.25.

Matk läheb viinamägede vahel mäest üles (100 m) ja pärast mäest alla ning on 6 või 7 km pikk. Viinamäed on läinud kollaselaiguliseks, kohati on viinamarju veel küljes. Rahvast on umbes 17, mõni abikaasa kah. Eesti rühm on täies koosseisus kohal [mis meenutab ühe koori vabatahtlikke võsaraiumistalguid, kus olid kohal kogu meie häälerühm ning muudest häälerühmadest igaühest paar inimest, nii et pärast räägiti sellest alati kui sellest, kuidas meie häälerühm võsa raiumas käis].

Siis jõuame kohalikku veinimuuseumisse, kus näidatatkse pikk video sellest, mis muuseumis näha on, ja siis tuleb tädi kaasa ja valvab. Muuseumisse on kogutud, tundub, kõikvõimalikku vanavara pitstanudest ja viinamarjapressist mänguasjade ja vähemalt kümnekilose pressrauani. Muuseumi veinitoas antakse klaas veini (Rivaner) ning siis leiab näljasem osa seltskonnast, et miks mitte einestada siinsamas, selmet kõndida kuhugi mujale. Roog, mis pärast pikka ootamist minu omaks saab, kannab nime Tiertech ja meenutab hapukapsastega ja kruupideta mulgiputru (kartulipuder, hapukapsad, suitsusink). Eesti kolleeg R, kellel on sama söök, ei ole kindel, et kiuline ollus on kapsad, arvab need juustuks, aga kapsad need siiski on. Sinna jurde klaas Auxerrois'd.

Pärast einet on tagasisõit. Ka tagasiteel sõidab itaallane A sama teed kui tulles, aga ühel ringristmikul, mida kaardil ei ole, keerab valesti ning siis järgmisel, mis juba on, uuesti ning ülejärgmisel saab ta must valesti aru ning keerab kolmat korda teise suunda kui võiks, nii et sõidame Kirikmäe kaudu (u 15 km ring). No vähemalt tee on selge ja rohkem eksimisvõimalust ei ole.

Ilus õhtu. Matka lõpul oli korraks käinud peast läbi mõte minna õhtul maja juurde rattateele uisutama, aga kohale jõudes on juba liiga pime.

Õhtul tähendan üles prantsuse keeles olnud uusi sõnu. Jõuan 700-ni (sellest oli I osas umbes 500).

L, 220. päev: tubane

Vihmase ilma tõttu tubased tegevused. Parandan kodutöid: viimati andsin üles nuputamisülesande, kus tuli tõlkida sassiaetud tekst (saadud normaalsest algtekstist edasi-tagasi masintõlke abil). Parandatud töödest ainult poolteist olid sõnasõnalised tõlked, ülejäänud olid rohkem või vähem üritanud sidusat teksti luua. — Huvitav on veel see, et inglise keele huvilistest vaid umbes ühe kolmandiku peas helises väikene kellukene, kui nad lugesid samas lauses sõnu poppy ja England.

Panen rulluisud kokku (ja leian ometi ükskord taskunoal olevale konksule kasutusotstarbe, sellega saab tõmmata seda vedruaasa, millega on uisupidur uisu küljes kinni).

Siis Kõrgmetsa ehituspoes, kus, selgub, tööriistade varuosi ei ole, ja maksimarketis. Tuleb üles otsida kohalik edasimüüja (sellekohased teated on teretulnud). Osa, mida otsin, on käepide (Zusatzhandgriff) Bosch 2 602 025 137.

Google Earth.

Hiljem kuulsusehetked Battlefield 1942 abil Tobruki lahingus (inglaste poolel, kui see kedagi huvitab).

R, 219. päev: osad

Hommikul postkontoris (uisulaagrid ja -teljed).

Päeval keskmiselt tihe töö. Midagi tööga seotud huvitavat juhtub ka, aga olen selle kahjuks ära unustanud.

Õhtul alustan lööktrelli jaoks uue esikäepideme otsimist. Nimelt kas tuleb keegi selle peale, et suur ja lugupeetud pood (tõsi, lugupidamine vähemalt klientide suhtes seal eriti välja ei tule), Kirikmäe "Prisma" (õige nimega A-n) paneb sooduspakkumises olnud kauba näidise karpi tagasi ja karbi riiulisse, ilma kontrollimata, et pakend oleks komplektne, st ilma kohvri ja esikäepidemeta, millega on keegi pikanäpumees minema jalutanud. Ilma kohvrita saan veel hakkama ja hädakorral ilma käepidemeta ka, aga käepidemest oleks mugavam kinni hoida kui puuri esiosast. Ja ma ei tule selle peale, et riiulist võetud toodet peaks klient ise üle kontrollima. Samuti ei kontrollita seda kassas. Ja kaebama minna ma ei saa, sest millega ma tõestan, et ma pole ise käepidet ära kruvinud? Pealegi, kõnealuse poe klienditeeninduses on teada umbkeelsuse pärast suhtlusprobleeme, sest see pood ei ole mõni vastutulelik väikekauplus, kus müüjad oskavad ellujäämise nimel vähemalt nelja keelt.

Leian Boschi kodulehelt vajaliku osa, aga siis selgub, et nad tarnivad Internetist tellimisel ainult Saksamaale. Tuleb uurida, kas saab seda kuskilt siitmaalt või mismoodi.

Ja kõige puänt on muidugi see, et oleksin pidanud tegema parema hinnavaatluse, sest selle puuri hind ongi umbes (±10%) selline nagu "Prisma" "allahindluses".

N, 218. päev: kui ei saa nõuga, saab jõuga

Helistab rootsi kolleeg A, kes korraldab asutusesiseseid ettekandeid, ja küsib mu detsembrikuise ettekande pealkirja. Ütlen ning saadan ka meiliga nii talle kui ta sekretärile.

Paar tundi hiljem saan nimetatud sekretärilt meili, mis mu ettekande pealkiri on. Teatan uuesti.

Õhtul Kirikmäe Prismas, kust muuhulgas väike ja kerge lööktrell. Pigem lühike müra kui tunde vältav vaikne krigin. Tõesti, mõne riiuli jaoks aukude puurimine käib kiiresti, vaata ainult, et seinast läbi ei puuri.

Hiljem kodutööde parandamine, kirjutan tudengeile jutu väga lihtsal teemal: kuidas Internetist teavet otsida. Mul on tunne, et see on nii elementaarne, et keegi pole tulnud mõttele seda kirja panna.

Veel hiljem tutvun Google Earthiga. Nii mu kodumaja kui praegune ajutine korter on mõlemad peal. Kõrgusteave aga läheb paiguti natuke teises kohas kui õhufoto (vahest on GPS-i ja kaardi ühildamisviga, nt GPS-i järgi määratud asukoht oli Eesti 1994. a 1:20 000 põhikaardil umbes 200 m idas ja 30 m põhjas) – näiteks ammustel matkateedel ulatub järv mööda mäenõlva üles ning jõgi, mis võiks mu töökoha aknast paista, kui puid ja maju ees ei oleks, käib vahepeal ühest künkast üle.

K, 217. päev: mehe tervishoid ja kosmeetika

Loodus võtab oma osa, ärkan täna kell 9.20... Tööl siiski juba 10.02. Ei mingit mälestust äratuskellast ega telefonidest, st ma pidin olema vahepeal sedavõrd ärkvel, et need kõik kinni keerata. Kui päike poleks aknasse hakanud paistma, oleksin äkki maganud kauemgi. Kui riiulid seina saavad, tuleb panna vähemalt telefonid käeulatusest kaugemale.

Täna hommikuks üks hõre 33 lk dokument "täiendada", mahtu öeldakse olevat 2 lk, olen aru saanud, et seal on vahel 1 hõre lk tõlkida, aga selgub, et umbes igale teisele leheküljele on lisatud keskmiselt pool lauset teksti. Ainult ole mees ja leia need kohad üles.

Söömas KAD-majas, mille sööklast väljudes kuulen eesti juttu kolmes kohas ja koguni näen ühte neist vähesist eestlasist, keda siin tean.

Õhtul satun sama bussi peale soome kolleegi J-ga, kes kirub siinmaa bussiliikluse korraldust: kui vaja, siis neid ei ole (näiteks pühapäeviti), kui ei ole, siis on ja pealegi tühjad. Lisan juurde, et tavaliselt viis minutit sõiduplaanist maas kah.

Viimasel hetkel Kõrgmäe ehituspoodi, sealt kolm viimast riiulit. Riiuleid ootab seina panemist hulgi, aga puurimine võtab koletu aja.

T, 216. päev: aafrika muinasjutud

Tööl pestakse aknaid. Töömehed (kõnnivad väljas karniisil) on turvarakmetes, kinnitavad oma "benji-köied" aknalaudadesse betoneeritud jämedatesse aasadesse. Järg jõuab minu toani lõuna paiku. Kahjuks kerivad nad aknakatted üles, mind tabab ere päikesepaiste (vrd vampiirifilmide kohustuslik lõppstseen), sest aken on täpselt lõunasse, kuvarilt ei paista midagi ja et mitte aega kaotada, viibin seni, kui nad akent pesevad, all tõlkesaalis. Nii et ma otseselt ei näegi, kuidas nad akent pesevad (aga aknal on väljaspool käejälg ning karniisil on jalajälgi).

Prantsuse kolleeg peab ettekande aafrika muinasjuttude tõlkimisest (meenutagem onu Remuse lugusid! Enne ettekannet onu Remuse tausta uurides saan teada, et jänes on kangelane rohkem bantu folklooris, üle Aafrika levinud kangelane on hoopis ämblik, mille kohta ettekandes öeldakse, et see mõju on tunda nt Ämblikmehe lugudes). Ettekande esimene lause on I shall give this presentation in French. No ja see on poolteist tundi pikk, alguses lubatud poole tunni asemel. Üritan kõigest väest aru saada, vahest nii 5% sõnadest saan ka, nii et üldiselt saan siiski pihta, millest jutt käib. (Omal ajal käisin saksa keele kursusel, kus oli eraldi teema, kuidas kirjutatud või räägitud tekstist aru saada, näiteks mis kannab mõtet ja mis mitte ning mida teevad tüvedega eesliited). Tõsi, lõpupoole tuleb hirmus uni peale. Suu kinni haigutamine ja suu lahti neelamine on kasulikud oskused (viimast läheb vaja hambaarsti juures).

Õhtul jätkub kodutööde parandamine, käsil on keerukas tekst, mis eeldab ettekujutusoskust, mida tõlkijad paraku kasutavad liiga vähe. See lõpeb hilja, paar jääb veel hommikuks.

E, 215. päev: neli meest, teler ja auto

Hommikul susservussertõlge, ühe seonduva taotlusvormi täitmise õpetus, mille tõlkija pole suvatsenud vaadata ei vormi ise, mis on asjaomase asutuse kodulehel olemas (nt representation on tema arvates esindus, ehkki vormis on selle jaoks suur lahter ja põnev märkus in colour if applicable), ega määrust, kus vajalikud terminid kõik kirjas ja mille number on juhendi alguses olemas. Olen taas kord halva hinde panemisele lähedal, aga taas kord eelistan moraalilugemist.

Prantsuse keeles tekib vaidlus küprose onu ja slovaki tädi vahel, kas L-mägi (linnaosa, kus elab enamik euroametnikke) on uus või vana linnaosa (ancienne quartiere). Onu vaidleb, et on, teised, et ei ole. Ehitatud on see umbes 1930. aastatel, eks igaüks tea ise, mis on vanalinn ja mis ei ole.

Õhtul taas ehituspoest riiuleid, mul on pilt silme ees, mismoodi tagatoa suure toa poolne sein peab välja nägema. (See sein on ka tellisest, kergem puurida kui kandvate seinte betooni.)

Enne seda matkatarvete poes paremaid saapaid uurimas. Sinna lähenedes näen, kuidas kõrvalt kodutehnika poest väljuvad kaks tursket aafriklast, õnnelik nägu peas, nende vahel nendega lõbusasti vesteldes müüja, kellel kärul suur telekakast, ja suunduvad parkla poole. Väljudes (kell hakkab saama 18.30, poed pannakse kinni, parkla on peaaegu tühi), kuidas kaks nähtud ja veel kaks vähemalt sama suurt aafriklast seisab murelikult ümber väikeauto (Peugeot 207 või VW Golf), millel on kõik viis ust pärani, ja paistab, et neil on probleeme nii enda kui ka teleka samaaegse mahutamisega sellesse autosse. Nad on telekakasti laiali lammutanud, üks vehib parasjagu tühja kasti ja selle vahtplastist toenditega. Kahjuks pole viisakas seda vaatepilti pildistada ega jääda vaatama, kuidas nad ära sõidavad, kas läheb keegi jala või panevad teleka või kellegi enda seast katusele.

* * *

Unustatud tähtpäevi: täna 60 a tagasi hukati kõigi aegade tuntuim tallinlane.

P, 214. päev: villid

Tubane tegevus (no jalad on villis, eks ole), seina saab peegel, on jah viltu! Peab selle kõrvale panema midagi, mis viltuolekut optiliselt leevendab. Peegel oli nimelt ainult klaas, otsin liistu, värvisin kenasti ära, kruvisin liistu seinale, ju siis üks alumise liistu puuriauk sai veidi valesti.

Tegelen pikalt mu õpetatava 1¼ kursuse kodutööde parandamisega. Neid on jube palju (magistrantide kursusel on 16 inimest ja bakalaureusetudengite omal 19). Ega korraga jaksa samu asju palju korrata, isegi hindamisprogrammiga mitte, kus salvestatud kommentaari saab kirja paari klõpsuga.

Green Wing saab kõik vaadatud. Komöödiasarjale tavatult üsna nukker lõpp. Ehkki Internet räägib, et alles novembris-detsembris näidatav pikk erijagu lõpetab sarja lõplikult ja teatab, mis tegelastest sai.

L, 213. päev: matk

Ärkan kell kolmveerand kaheksa ja saan üllataval kombel kenasti hakkama seljakoti pakkimisega (kavatsen veeta kogu päeva matkal) ning isegi termosetäie tee tegemisega, et jõuda kella 8.27 bussile. Midagi maha ei jää, vajalikud kaardid on kõik kaasas. Jaamast 8.50 rongile ja sellega kohal W-s kell 9.53.

W on kole mägine koht ja alustuseks tuleb 150 m mäkke ronida. On väga vaikne laupäevahommik. Et mu sularahaolukord on väga napp, käin ümber "minu" panga hoone, aga sellel ei ole pangaautomaati! Ma ei näe ka ühegi muu panga automaati kogu matka jooksul.

Enne otsustavat mäkketõusu on tee ääres vabastajate monument, puude all madalal postamendil Ameerika tank. See on jäänud ehitusplatsile jalgu ja selle ette on püstitatud mitu konteinerelamut, tank ise on ehitusplatsi tara sees (vrd Kotimees Tallinnas Tõnismäel). Ehk seega on tankile koht kätte näidatud ja huvitav, kas ehitajad sellest ise ka aru said...

Mäenõlval on huvitava maastikukujundusega ilupark, mis võib suvel päris ilus olla, kui lilled õitsevad. Nüüd nad enam ei õitse ja lehtedes tuustib palju musträstaid.

Astun udusel mäepealsel edasi. Läbin R. küla, mis on enne karjamaid ja metsa viimane küla. Selle kiriku tuulelipul istuvad, nokad taeva poole, kolm väga kuldnoka moodi lindu ja siristavad laulda.

Edasi karjamaa...

...ja siis mets.

Ilm on kuiv pilves, mis sellel kõrgusel tähendab uduvinet. Mõnikord langeb kaugetele metsadele mõni heledam päikeselaik. Kui aeg-ajalt ülelendavaid lennukeid mitte arvestada, on väga vaikne. Ma ei kohta kogu teel ühtki teist matkajat.

Metsas (alguses samblane lehtmets, siis samblane kuusik, siis hele noor tammik) hüüatavad aeg-ajalt mingid röövlinnud, aga ma neid ei näe. Tihaseid kostab ja muid väiksemaid linde on kogunenud parvedesse (ilmselt talvituma), nii et täitsa linnu­lauluta ei ole.

Edasi laskub tee alla orgu, läbib B. küla ja siseneb uuesti metsa ja tõuseb taas sama kõrgele mäkke, kust avaneb tagasi hunnituid vaateid.

Edasi kõrgel järgmisel orunõlval, sealt algab mööda maanteeserva pikk lauge laskumine alla orgu. Vahepeal on kaardile märgitud vaatepunkt, seal on viis-kuus pinki, vaade on kah vastavalt uhke, sada meetrit allpool 50 m kõrgune elektrijaamatamm ja selle taga paisjärv, siinmaa suurim järv. Imetlen seda vaadet, puhkan jalga, rüüpan termosest teed ja söön paar võileiba.

Seejärel mööda maanteed edasi allapoole. Kõnnin üle tammi (ei midagi erilist), teisel pool mööda teed matkasihiks oleva E. küla poole. Korra näen, kuidas u 50 m eestpoolt tõuseb teelt lendu väga suur pruun lind. Haaran kaamera ja õnnestub teda hoida suurelt kaadris tervelt neli sekundit, ent siis selgub, et olin taas kord üritanud jäädvustada pausirežiimil.

Siis hakkavad käänaku tagant paistma linnuse tornid (rajatud X saj) ning jõuan E. külla. Jalutan pisut ringi, otsin üles bussipeatuse ja näen, kuidas üks varasem buss sinna tõesti ka sõidab. Seejärel ronin üles linnusevaremetesse, mis on konserveeritud kujul (peale XIX saj restaureeritud kabeli ja kahe keldri, mille võlvid paistavad ülaltpoolt väga betooni moodi). Kõik fotokaakud saavad tühjaks, õigemini on kaasasolnud ammu laaditud akud iseenesest tühjenenud. Nõnda siis linnusest pilte ei ole.

Pärast linnust jalutan veel veidi ringi; olen läbinud 16 km.

Olen bussipeatuses platsis kell 15.20. Ootan ja ootan, kell saab 15.31, ootan ja ootan edasi, aga bussi ei tule. Mõni ime muidugi külast, kus elab 281 inimest, ja riigist, kus on 1 auto kohta 1,2 inimest, üks buss siis ees või taga. Bussiliikluse edendamine on peamiselt ilusate sõnade tasemel (kus muuhulgas on soovitus, et vaadake bussiaegu samast portaalist, kust ma olen vaadanud, ja mis ümberistumiste osas eeldab, et bussid kulgevad minutipealt, mida nad siin maal tavaliselt ei tee, rääkimata asjaolust, et pühapäeviti liigub busse väga vähe). Ütlen endamisi väga palju väga roppe sõnu ja asutan oma väsinud kondid pikale tagasimatkale (otse).

Mõttekäik: kui jään maha järgmisest bussist (18.50), läheb ülejärgmine buss alles esmaspäeval. Lähimasse rongijaama (samasse, kust tulin) on otse umbes 8–9 km. Sealt läheb rong vähemalt kord tunnis, viimane arvatavasti üheksa paiku. Kui saabusin kell 9.53, sisenesid inimesed kohe rongi, et sellega linna sõita; seega läheb rong umbes täistunnil. Kokku 350 m tõusu ja 300 m langusega 9 km on reaalne maha kõndida umbes kahe tunniga. Pigem alustan seda matka kohe, sest pimedaks läheb seitsme paiku ja kui matk raudteejaama ette võtta alles kella seitsmest, on vaja matkata pimedas ja lõpuks on kahtlane, kas jõuan viimasele rongile. Või siis hääletada. Või minna kuhugi restorani ja tellida takso ning sõita sellega jaama (kui saab maksta krediitkaardiga, sest mul on sularaha kaasas ainult umbes 10 €). Või minna hotelli ja ööbida ning matkata tagasi hommikul.

Otsustan kohese tagasimatkamise kasuks ning astun bussipeatusest ära juba kell 15.50. Matka raskeim osa on 200-meetrine tõus orupõhjast mäkke, mööda järsku ja kitsast jalgrada orunõlval, sinna kulub koos hingetõmbepausidega kokku pool tundi. Üle õla avaneb tuntud vaade, ehkki pisut uduse ilma tõttu veidi hägune. Üleval metsas ehitavad skaudid (? – või mingid muud varateismelised noormehed nooremas keskeas meesterahvaste juhendamisel) kuusetihnikusse kolmekordset onni.

Kui jõuan üleval mäel teeni, mida mööda keskpäeval tulin, rüüpan tassikese teed ja panen kaardi kotti, et käed oleksid vabad ja saaks kõndida kiiremini. Astun vaikset maastikku imetlemata ja puhkepause tegemata (tee läheb mäest alla).

B. küla juures metsast väljudes märkan, kuidas majade taga, umbes 250 m kaugusel maandub kuusehekki keegi suur lind. Võtan kiiresti välja kaamera ja asun teda jäädvustama. Kuigi lind märkab mind, olen tema jaoks arvatavasti ohutus kauguses, set ta istub oksal edasi. Kõnnin mööda teed lähemale (150 m). Lind lendab oksalt alla rohu sisse ja sööb seal midagi. Siis tagasi kuuse otsa, kus soputab sulgi, üritab nokka puhastada ja istub rahulikult edasi. Paraku pean edasi minema, jäädvustust on kokku neli ja pool minutit. Hilisemad määramisüritused annavad tulemuseks vististi välja-loorkulli emaslinnu.

B. külas mängib pasunakoor. Võib-olla harjutab, sest kostab ainult üks lugu, mitu korda.

Teisel pool küla läbi tammiku taas mäkke (seekord ainult 150 m), siis mitu kilomeetrit tasast maad (tunnen, et vasakul jalal on umbes viis villi ja paremal vähemalt kaks), W. servas järsku metsateed pidi alla. Olen jaamas kell 17.55, rongi veel ei ole, inimesed ootavad. Ostan automaadist limonaadi. Kohe tuleb rong, aga mitte jaamahoone ette, vaid eemale haruteele. Inimesed tulevad välja, vedurijuht tuleb paneb teise otsa vedurile tuled ette ja hääled sisse. Rong peab sõiduplaani järgi minema kell 18.07. Inimesed ootavad jaamahoone ees perroonil rahulikult edasi. Mainitud kellaajal tuleb veduri nurga tagant välja konduktor ja hüüab midagi, millest saab aru kui küsimust, kas te rongi peale ei tahagi tulla või ootate siin niisama. Inimesed ronivad üle raudtee teise perroonini ja sealt rongi. Küll on tore jälle maha istuda. Uni murrab mitu korda ja et see rong peatub kõgis peatustes, on mul kaks korda tundmatu nimega peatuses tunne, et olen linnast mööda sõitnud (kaarti ei viitsi välja võtta). Aga ei ole.

Jaamast bussi peale, õnneks on laupäev, busse käib.

Tore matk oli, pärast mõõdan kaardilt pikkuseks 24,7 km. Saan targemaks, et pisikülade busse ei tea usaldada, nendest ära sõita on kahtlane, pigem bussiga sinna ja rongiga tagasi kui vastupidi.