E, 235. päev: segane päev

Hommikul läheme koos välja, E lennuväljale ning mina tööle. Tööl on kiire, kella 13.30-st algab prantsuse keel, on üles antud kaks tööd tähtajaga kell 15.00, vaja need valmis jõuda. Üks on lisaeelarve, mille juhendis kirjas, et tõlgi ainult muutuste jälitamise failis punasega esitatud muutused, muud teksti ära puutu. Reedel olid teised sama teksti tõlkijad seda arutanud (sest et tekstis oli ka muid muudatusi) ja plaaniosakond oli kinnitanud, et tõepoolest, ainult muudatused ning muud teksti pole vaja torkida. No ja nõnda ma teengi.

Saan selle valmis ja siis pusin ühe pressiteatega, millega on kiire ja tunnen, et täna on minu sõnaseadmisoskuse paha päev. Prindin mustandi välja ja üritan selle pealt sõnastust parandada.

Ja siis tuleb küljendusest (kus kontrollitakse tõlgete kujundust ja seda, kas lähte- ja sihtteksti lõigud on sama pikad) meil, et eelarvest rida tõlkimata. No tõlgin. Ja siis tuleb uuesti, et mitu rida tõlkimata. Tõlgin needki (õigemini kopipeist vajalikust kohast). Ja siis tuleb kolmas meil ja neljas ja siis tekib mul kahtlus, kas jutt on ikka samast dokumendist, mida ma tõlkisin, sest ühe rea kahe silma vahele jätmisest saab veel aru, aga kakskümmend on suisa võimatu. Kui küljendus mingi pikema lõigu mugandamiseks mind kohale kutsub, tekib kole kahtlus. Lähen ja nendin prantsuse sõrmistikult [kus on kõik tähed "valesti"] eesti keelt sisestada üritades mornilt, et ma tegin täpselt nii, nagu juhendis kirjas: ainult punased kohad, muud teksti ei ole puutunud. Küljendus teeb suured silmad ja imestab, et tema ei tea sellest midagi. Saan valmis ja üles tulles mõtlen, et ehhee, minu tõlge on neil ilmselt esimene, sest tähtajani on veel kaks tundi aega, aga pea hakkavad tulema teisedki tõlked ja ei tea, kas ka muude tõlgetega sama tsirkus toimuma hakkab. Ei tea, ei tea.

Nõnda jään järjekordselt ilma esmaspäevasest lõunast ja tegemata jääb ka prantsuse keele kirjatükk Minu unistuste kodu, mida olin avastanud eile õhtul kell 0.20, kui sõnade sisestamisega sõnastikku viimase tunnini jõudsin, ja mida olin lootnud teha täna lõuna ajal enne tundi. Õnneks õpetaja lobiseb koridoris teise õpetajaga ja nõnda jõuan ma oma kohale enne teda.

Prantsuse keeles teeme pakkide viisi täismineviku harjutusi (vähemalt 10 lk), neljast tunnist umbes kolm. Ja siis ilmselt leiab õpetaja oma märkmikust veel midagi tähtsat, sest viimase kolmveerandtunni sisustab see, et peame ära tundma kohisevalt lindilt klaveriklimberduse alla maetud pudistavate prantslaste kõnest grammatilisi vorme, mida me pole õppinud (lihtminevikku). Meenub taas Schopenhauer ja tema väidetav ütlus ühe amfibofaagiat harrastava Euroopa rahva kohta. Olen üsna lähedal seisundile, et lausun mõne F-tähega sõna ning virutan pliiatsi lauale, ning luban endamisi, et vähemalt lähema aasta jooksul ma Prantsusmaale sattuda ei kavatse. Selgitus, mis on lihtminevik, on ülimalt pikk ja nõnda segane, et ma ei saa sellest muudmoodi aru, kui raamatu näiteid hoolikalt uurides. Ma ei tea, kuidas sellest saavad aru ülejäänud õppurid, või kas üldse, sest ma jagan õnneks ära, et näiteks c'était on sama kui c'est minevikus, ja teemakohases harjutuses vigu ei tee, aga teised küll. Ega õpikus ka suurt selgitatud pole peale näidete loetlemise.

Aga kell saab ükskord siiski 17.30 ning saab tulema. Kirikmäe Prismas, kus, kuigi see on umbprantsuskeelne pood, ei pea seda rohkem kasutama kui kassas paar sõna.

Korteris viin arvuti kontorisse, sest vahepeal oli mul arvuti magamistoas, kus seda oli voodi serval istudes kasutada ebamugav, ning eelmise nädala elutoas, kus hakkasid kivipõrandal jalad külmetama; samas kontoris on soe ja õdus ning Wifi õnneks paarikordse peegeldusega kuidagi sinna ka levib.

P, 234. päev: sügis

Taastume eilsest kulinaarsest elamusest. Käime päeval jalutamas (vallakeskusse ja tagasi). On ilus vaikne ja värviline sügispäev, Internet kirjutab, et Põhja-Saksamaal oli hirmus torm (sama, mille algust me reedel servapidi tundsime). Samuti, et Eestis on lumetorm ühes ohvriterohke liiklusõnnetusega.

Õhtul pühendun kirjatööle, kommenteerin juhendatavat magistritööd ja ajan prantsuse keele uusi sõnu sõnastikku. Järg jõuab kahe kursuse peale kokku 947-ni (esimesel kursusel oli umbes 500 sõna). Järgmisel esmaspäeval tuleb vaheeksam.

L, 233. päev: never again

Täna on plaanis reisida põhjaosa "mägedesse" (tegelikult need mäed ei ole, on lavamaa u 300 m sügavate orgudega, nagu on ilmekalt näha Google Earthi ruumiliselt mudelilt), täpsemalt Veokülla. Uurin järele sõiduplaanid: 9.59 bussiga jaama, jaamast 10.15 rongiga E-cki, E-ckist 10.45 väljuva 570. bussiga Veokülla.

Raudteejaamas aga selgub, et kõik E-cki poole suunduvad rongid on kuni D. jaamani asendatud bussidega, mis väljuvad jaama bussiperrooni nr 2 äärest ja samal kellaajal kui rongid. No et on kenasti 10 minutit aega, kõnnime perroonile nr 2, kus ootame mõne minuti. Täheldan, et oleme peatuses üksi, siis E oletab, et äkki see on linnabusside jaam, teisel pool on kaugbussid, äkki läheb sealt. Kõnnime sinna ja eks seal olegi 2. perroonil silt, et siit lähevad asendusbussid. Samuti on seal nende sõiduplaan, kus kirjas, et vajalik buss väljub mitte 10.15, vaid väljus juba 10.05. Ja järgmine läheb alles 10.35, millega on võimalus oodata ka E-ckis järgmist 570. bussi umbes kolmveerand tundi.

Ütlen mitu vänget sõna, sest

1. asendusbusside sõiduplaan on olemas ainult peatuse posti küljes; ja
2. ühiskondliku transpordi portaal ei kõssanudki sellest, et rongid ei käi.

Samas siinmaa kohta väga tüüpiline p....ism – kedagi ei koti, kas inimene jõuab kuhugi või mitte.

Nõnda tuleb reisiplaane muuta. Et õiget peatust otsides märkasin ühes teises peatuses seisvat vana tuttavat 110. bussi, läheme selle peale ja sõidame läbi Väikese Šveitsi E-chi, kus olen varem käinud mitu korda, sh kaks korda uiskudel, mis liikumisviisi tuleb E-chis igati vältida.

E-ch on väike linnake ja selles palju muud vaatamisväärt asju pole kui vanalinn (munakivi­sillutisega, nagu ma hästi tean). Korraks põikame sisse ka toom­kirikusse ja kõnnime selles isegi läbi krüptist, kus tegelikult midagi erilist pole. Värava vahelt talveaed (murul jalutab suur noor vares – noor künnivares või noor ronk).

Taas kord Musta Kotkasse, E soovis maitsta siinkandi riikide hõrgutist sinikarpe, mida ka mina proovinud ei olnud ja seepärast nõus olin. Kulinaarne elamus on äge ning alljärgnevalt soovitused, kuidas Sa, kallis lugeja, peaksid oma heaolu säilitamiseks samas olukorras käituma:

1. telli võimalikult suur pudel head veini (meil oli kahe peale ainult pool liitrit riislingut, mida oli veidi vähe);
2. söö karbid ära enne nende jahtumist (sest jahtunud karpide lõhnabuketis valdab karpide, mitte sousti lõhn);
3. ära mingil juhul söö karpidest taldrikule jäänud sousti;
4. ära mingil juhul joo karpide vahele veini – milleks veini maitset rikkuda;
5. ära mingil juhul söö karpide vahele kartuleid (nii jääb neid pärastiseks alles rohkem);
6. ära mingil juhul puutu karpe kahe käega (nii jääb lehk külge ainult ühele käele);
7. kui oled karpide söömisega ühel pool, raputa kartulitele peale kõiki maitseaineid, mida laual on, ja söö need korraga ära;
8. ning lõpuks joo korraga ära kogu vein ning, enne kui see mõjuma hakkab, küsi arve ja maksa see ära, seejärel (kui vein pähe hakkab) tõuse lauast ja võta oma mantel, nii et restoranist lahkudes on tuju hea.

Esimene hoiatus, et kõik ei ole päris nii, kui võiks arvata, oli see, et ettekandja viis ära noad (E arvas pärast, et tema enda ohutuse huvides) ja tõi niisked salvrätid, millel osutus olevat üsna tugev lõhn. Siis toodi kartulid ja toekas malmpütt, millest tõsteti kulbiga klobinal taldrikusse hunnik karpe. E karpidest paljastus ka kaks tillukest krabi, üks punane, teine hall. Algul mõtlesin optimistlikult, et mis siis need karbid ka süüa pole (sünnikoha poolest peaks ma ju mereande pruukima kohe eriti meelsasti, ehkki sinna juurde tuleb tavaliselt pikk jutustus sellest, kuidas mu ema vanemad 1944. aastal mere taha sõjapakku läksid ja et mu isa oli mandri-inimene, siis mul Saare juuri tegelikult üldse ei ole), ent see optimism lahtus umbes samas tempos kui sousti lõhn, mis omakorda lahtus seetõttu, et taldrikutäis lihtsalt jahtus ära ning endine sousti ja karpide talutav ühine lõhn asendus lihtsalt üksnes karpide lehaga.

Ühesõnaga, juurde me ei tõstnud ning E sõnutsi oli kogu lõuna selline, et suurim maitseelamus olid friikartulid. Ja kui me lauast hakkasime lahkuma, tellis üks kõrvallaua vanadaam endalegi potitäie karpe ning asus neid krõbistama. Maitse üle ei vaielda, ent õigupoolest oleksime pidanud suhtuma väljendisse acquired taste kui hoiatusse.

Tulemus oli see, et me pärast ei pannud kumbki vasakusse kätte kinnast, et mitte kinda sisemust ära määrida, sest vasak käsi (milles karpi tuli hoida, kui sellest tuli karbi elanikku kahvliga välja koukida) oli omandanud püsiva leha, mida ei lahutanud ka ülalmainitud salvrätt. Alles õhtul vannivahus leotamine aitas.

Jäätisekohvik, siis tagasi linna 111. bussiga, ebamugavad istmed, vajun magades peaaegu vahekäiku.

E lubab, kui tulevikus ta mingi imeliku plaaniga lagedale peaks tulema, siis ma võin meelde tuletada tänast gurmeelõunat. Tee Euroopasse on pikk, aga igat euroopa veidrust ei pea tingimata omal nahal proovima. Katsun meenutada, kas soomeugri aladelt on teada, et isegi näljahädas oleks söödud molluskeid; ei meenu...

R, 232. päev: tööpäev

Täna on veider tööpäev kahe puhkepäeva ja nädalavahetuse vahel. Elu Kirikmäel on kui välja surnud. Kui poole kahe paiku lähen SCH-majja lõunale, hüüavad umbes viis turvameest kooris, et kuhu musjöö suundub (ma alguses arvan, et tahavad, et ma kindad röntgeni paneksin), ja seletavad midagi, millest saan nende pika kätevehkimise peale aru, et SCH-maja on täna kinni ja kui mul sinna siseneda vaja on, pangu ma oma nimi kirja. Nõnda jääb siis täna lõunatamata, sest ma ei viitsi vaatama kõndida, kas KAD-maja ja selle söökla on lahti.

Pärast välistõlke hindamise lehte miinus neljandale viies tahan kommiautomaadist kaht pähklišokolaadi, aga aparaadi söötekruvi (mis valitud paki riiulilt alla lükkab) on umbes kuuendik pööret faasist väljas ja teine pakk jääb riiuli servale toppama.

Õhtul läheme kauni tähekese nimelisse kaubanduskeskusse, mis asub ligikaudu poolel teel pealinnast kõrvalriiki. Minu köögitarvete hulka siginevad vee- ja munakeetel (ehk "munasoojendaja", nagu sageli arvavad võhiktõlkijad). Sealt pikk tee tagasi. DVD-kogu läbivaatamine jõuab seekord "Simpsonite" 7. hooajani.

N: tagasitee

Hotelli hommikusöök: söögiisu vähendamiseks passib turske saksa tädi sööjaid. Seintele on tänulikud kliendid kirjutatud oma tänusõnu; taas tekib nende autentsuses mõningane kahtlus, näiteks kuidas kõik on kirjutatud sama pliiatsiga või kuidas 2003. aasta kirjutise alla on jäetud sobivalt palju ruumi, mis on püsinud tühjana kaks aastat, kuni 2005. aastal on sinna kirjutatud teine sama suur jutt.

Jaamas aknapesijad (jääb mulje, et nad ronivad mööda jaamahalli suurt otsaakent nagu kärbsed).

Rong Koblenzi, jääb hiljaks. Ilm on selge ja üsna vaikne. Pileti­kontrolli ei ole.

Koblenzis jalutus­käik linna. Kesk­platsil nooblis ja soodus­pakkumise­rohkes kaubamajas (mul on vaja pükse; et äkki on poed lahti laupäeva moodi ja äkki pannakse pärast kinni). E satub riiete soodsast hinnast vaimustusse. Viibin proovi­kabiinis kokku ligi pool tundi, proovides jalga umbes kaheksat paari ja vahepeal imetledes kabiini huvitavat sise­kujundust (vaheseinte ülaservast alarippuvaid tolmutorte).

Seejärel (kotiga) mööda linna, Saksa nurk, vanalinnast põiki läbi, E käib üle ukse Jumalaema kiriku võlve imetlemas, siis jaama tagasi. Meeldib.

Jaamas on söögikohti vähem kui arvata, peaaegu satume McDonaldsisse, aga seal selgub, et muidu suitsuvabas jaamas on McDonalds ainus koht, kus tohib suitsetada, ja seal seda siis põhjalikult ka tehakse. Nõnda einestame siis püstijalu Viini pagari putkas, kus on maitsev kotletiga võileib ning kust ostame küpsetisi kaasagi.

Perroonil selgub, et rong laupäevase sõiduplaani järgi ikka ei käi, ja oodatava kohaliku rongi eel saabub kiirrong. Et meil on kiirrongipilet (kuigi broneeringut ei ole), läheme selle peale (sest kiirrongis sõitmiseks peab olema ainult kiirrongipilet, mis meil on, kohtade broneering pole kohustuslik). Lõpuks ometi saame aknaaluse koha vasakut kätt (enne on meie kohad olnud akende vahel), seega vaatega Maaseljale ja selle ümbruse mägedele. Meeldib.

T-s maha ja kiire tiir linnas. E käib vaatab üle ukse ka toom- ja jumalaema kirikut (kuna mina hoian kilekotti, sest ei ole viisakas kilekotiga siseneda), siis kiire vihmane tiir vanalinnas ning käik ka kohalikku kaubamajja, kus saan mitu vihjet järgmiseks sisseostureisiks. Siis mööda suurimast vaatamisväärsusest, Rooma-aegsest Porte Nigrast ehk mustast väravast (mille puhul mul tuleb ette, et Montenegro peaks olema poliitiliselt korrektsel moel ju Monteafricanoamericano), jaama juurde kaubamajja, kust soetan uue mobiliaku, sest vana on hakanud tühjenema umbes päevaga (isegi kui ei kasuta). [Aga et see suurt ei aita, ka see kestab umbes päeva, nii et mobiiliga on midagi lahti.]

Arutleme veidi selle üle, kuidas kohalikud eestlased, kellel on kaks mobiilikaarti, pole tulnud sedavõrd lihtsa lahenduse peale, et kasutada kaht mobiili, selmet pidevalt vahetada kaarti. (Ja teine soovitus kah: Eesti SIM-kaardiga telefon on mul Eesti ajas, ei pea kodureisil mobiili kella keerama ega midagi.)

Et rongini on veel aega, teeme samas kaubamajas itaalia jäätisekohvikus ühed jäätised. Ka siin suitsetatakse, sh kõrvallauda maabunud vähemalt üheksakümneaastane, Leni Riefenstahli meigiga daam, kes lauale lähenes kõndimisraami toel.

Rong uuesti mugavate istmetega kiirrong, jaamast buss. Õhtul Green Wing'i 7. ja 8. osa ning Libaküüliku needus.

K, 231. päev: Köln

Riigipüha tõttu on bussiliiklus sama vilets kui pühapäeval, mistõttu läheme jaama jala. Õnneks on rong mugav ja ümber ei pea istuma (sõit kestab ligi kolm ja pool tundi). Koblenzis keerab rong otsa ringi, nõnda et sisenesime Kölni, selg ees.

Kölnis oleme kolmveerand kaheteist paiku. Kölni jaamas on paarkümmend söögikohta. Einestame ühes seapildiga šnitslikohas. Mõnus suur ja kosutav ports.

Et hotellini on tunnike aega, läheme kolame linna peal. Kölni peamine vaatamisväärsus, toomkirik, on kohe jaama kõrval.

Kölnis on vanast ajast järel umbes-täpselt üks vaatamisväärsus, toomkirik, mille torni ronimist (platvormini 97 meetrit) pärsib väga tugev tuul (näiteks teen toomkiriku kõrval korraks lahti seljakoti, sealt vupsab välja vihmavarju kate ja lendab oma teed; aeg-ajalt lendab ka mütse). Eks mõni teine kord. Kiriku ees ja eriti sees on rahvast kui murdu ja sees toimub iga paarikümne minuti tagant pisiteenistusi, nii et aeg-ajalt pannakse läbikäikude ette tõkkeid ja aeg-ajalt läbistavad rahvahulga punakuuelised papid, korjanduskarbid kaelas. Aga muidu on uhke ja kõnnin selles kuulsas ehituskunsti templis ringi, õnnis nägu peas.

Kölnis oli omal ajal üüratu vanalinn (u 3 km pikk, 2 km lai), aga 1940–1945 tehtud 262 (kahesaja kuuekümne kahe) pommirünnaku ning mõnenädalase rindelinna-oleku tõttu kevadel 1945 on suurem osa sellest praegu kas järeleaimatud vana või lagunevad betoonist uusehitised.

Toomkiriku juurest kõnnime mööda kaubandustänavat, kus jalutab üsnagi palju inimesi, kuigi enamik ärisid on kinni. Saksamaale omaselt on seintel silte, et plakatite kleepimine või jalgrataste toetamine keelatud. Ja ikka konkreetselt verboten, mitte mõne muu, malbe sõnaga.

Selgub, et 1. november on ka Saksamaal puhkepäev ja Kölni vee muuseum on kinni.

Sealt vaikselt Reini kalda äärest läbi ning mööda kunstimuuseumi kõrval seisvast järgiaimatud Michelangelo Taaveti kujust (roosa, karvastik erekollane). Otsime üles hotelli. Vastuvõtja jätab algul masinasse nullid löömata ehk võtab sada korda vähem raha (ning maksab selle müntides tagasi). Selgub, et hotell on nelja tärni hotell, millega võrreldes on makstud hind kuidagi väga väike (aga see ei olnud siiski ka odavaim südalinna hotell, mida bookings.com pakkus). Trepikoja seintel on elanike tänukirju, mille kohta tekib kahtlus, kas nad on ikka kõik päris autentsed.

"Suitsuvabas" toas on neli tuhatoosi, vannitoas on viies, ja üsna tuntav suitsulõhn. Eriline atraktsioon on voodi otsas olev kardinapuu, millel on ka kardinad; toa vastasotsas on selle vastas diivan. Pakun, et see on tubateatri esitamiseks. Laseme sõnalisel mõttelennul voolata. Hinnakirjast leidub põnevaid teenusi nagu sekretär ja lapsehoidja.

Uuesti linna peale. Vihm, selle eest varjule turismiinfosse. Teine tiir vanalinnas. Nn "mõõgaga Rembrandt" (üks vanaaegne kuju seisab postamendi otsas, E oletab, et äkki on Rembrandt, aga lähenedes näeme, et sellel on mõõk käes).

Reisijuhis soovitatud "juustupalee" on ooperi kõrvalt kuhugi iks kohta ära kolinud. Üldiselt ongi sügisesed linnaskolamised külmad ja tuulised ning läheb vara pimedaks. Mingis ostukeskuses jäätis, juustupalee endise asukoha lähedalt kohvikust kaasa kaks õunastruudlilt. Selle vastas kõõrutab kiledahäälne tädi kitarri saatel laulda (repertuaariks Amazing Grace ja midagi aegade hämarusest, Joan Baezi lauluvalimikust, mida tean tänu õp Tiku lauluvalikule inglise keele tunnis).

Minoriidikiriku ees on väga veider kuju, eriti hämaras vaatamiseks. Sellest saja meetri kaugusel oli üks kitarripood, mille vaateaknal oli plakat dr Vassiljeviga mis dr Vassiljeviga.

Tagasi hotellis pool kuus, õudne uni. Vaatan peaaegu üheksani telekat (MTV pealt tuleb juppe Borati filmist), siis kustun minagi.

T, 230. päev: vt järeleandmise vanasõna

Hommikusöögi kõrvale Green Wing'i 3. osa. Postkontorist Amazonist tulnud Saksamaa reisijuht (väga täpselt tuli, üks päev hiljem ja oleksime saanud kätte alles pärast reisi), siis pikk sõit tööle.

Tööl jälle lõbus vaidlus kolleegiga tõlkimise üle, seekord teemaks see, kas inglise sõna measure (tähenduses 'ravimiuuringu kriteerium') vastena on sõna mõõdupuu asjalik meditsiinikeel või ei ole. Mina väidan, et ei ole. Tema, et see on ilus eesti keel. Mina, et see on ilus arhailine eesti keel ja et sõnastik võib ju nii pakkuda (märkan, et kolleeg silitab Silvetit, mis on ohtrast kasutamisest seljast lagunenud), aga asjalik meditsiinikeel ei ole see teps mitte. Saan vastuseks pika moraalijutluse, mis annab mõista, et ega kolleeg enamikku mu stiiliparandustest arvestada ei kavatse; oma asi, mina tema omi kah mitte (aga seda ma ei vasta, sest muidu veniks vestlus liiga pikaks ja ei jõuaks enam lõunale). — Meditsiinikeele asjatundja TT, kus sa oled? Sind on hädasti appi vaja.

Asjatundlik kolleeg Z, kellele juhtunut kurdan, annab nõu soovitada kasutada ka ilusat eesti sõna arstirohi, kui sama lugu peaks korduma.

Muidu tavaline teisipäevalõbu, teatud töömahukas toimetusliik.

Õhtul kohtun postkontoris E-ga, kes on omal käel tuvunud linnaga. Käime Kõrgmetsa betoonitehasest kummalgi pool olevas maksimarketis, sh lemmiklooma- ning aiaosakonnas. Viimasest saan toalille. Toiduosakonnast toitu ja veini.

Korteris selgub, et päeval on E korrastanud magamistoa kapid, kus vanasti oli jaotus, et paremas kapis on puhtad riided ja riiulil olulisemad paberid; nüüd on paremas kapis ainult puhtad riided. Õnneks on lennukipiletid ja pass sattunud keskmisega tähtsusega trükiste virnas siiski ainult otsa, mitte vahele.

Õhtul Green Wing jätkub.

E, 229. päev: tuleb

Hommikul jõuab nädalavahetuse totaalkoristamine võidukale lõpule. Kui majast väljun, on parasjagu ees prügiauto, mis on just ühe kasti tühjendanud ja saan viimased kotid sinna heita. Tööl meenub, et mul jäid eilsed nõud pesemata.

Päeval tavaline töö. Söömas sloveeni kolleegi N-ga (kui kella juures väljaminekut registreerin, tuleb küsima, kas ma lähen sööma, kuhu ja kas ta võib kaasa tulla). Küsin, kas mu raske haigusega toakaaslasest D-st on midagi kuulda; saan teada, et ta tervis on paranemas ja uue aasta algusest tuleb jälle tööle.

Õhtul veidi enne viit ära. Eile sain vist veidi külma ja on natuke palavikutunne. Mul on korteris järel ainult kolm pakki Coldrexit ja suundun Kirikmäe Prismasse otsima. Selgub, et selle Santé et Beauté osakonnast võib osta mis tahes tootja mesilasema toitepiima või mis tahes iluvõiet, aga ravimilaadseimad esemed on neil kondoomid ja plaastrid. Sellest rohkmat ei ole. Selgub ka, et kogu kõnealuses kaubanduskeskuses ei ole apteeki. Nõudepesuvahendit, mida mul on hädasti tarvis, kah ei leia, on umbes kümme riiulimeetrit klaasipesuvahendeid. No muidugi, prantsuse poekett, ega prantslased muid toidunõusid tunne kui veiniklaase.

Siis lennujaama E-le vastu. Selgub, et lennuk on saabunud 20 minutit plaanist varem (sellal, kui ma bussis sinnapoole sõitsin) ning ta on mulle helistanud ja sõnumi saatnud, aga ma ei kuulnud.

Siis korterisse, õhtusöök, juurde Green Wing'i 1. ja 2. osa.

P, 228. päev: jätkub

Kraamimine jätkub. Koristan isegi rõdu ämblikuvõrkudest (tänavu on olnud hea ämblikuõnn; kaheksajalgseid sõpru ma siiski tolmuimejasse ei tõmba). Pesen aknaid, viin tarbetuid asju panipaika, viin prügikotte alla prügikasti (õigemini mitte kasti sisse, vaid kastist väljakõrguva kuhja otsa). Kella unustan peaaegu talveajale keeramata. Kell edeneb väga pikkamisi.

Õhtul hilja teen nädalatagusest matkast veebialbumi, sellest on minu pilte 2/3, ülejäänud rootsi kolleegi A omad. Piltide järjestamine (ja eelmise-järgmise pildi linkide õigeksajamine) on tükk jama, sest A fotokas pole olnud suveajas ning tunnine nihe tuleb õiendada käsitsi. Igale pildile tuleb allkiri kah kirjutada, mida ma väsinud peast enam ei suuda.

L, 227. päev: algab

Algab väga põhjalik kraamimine. Lõpetan oma riiuliprojekti ja nõnda on ruumi ladustada asju mujale kui voodi peale. Muu ase oli muidu nagu Mao Zedongil (nimelt olla Maole ette heidetud, et ta tavatses nooruses hullata mitme neiuga korraga; Mao vastas: "Täiesti võimatu. Nooruses oli vähemalt kolmveerand minu voodist kaetud raamatutega ja peale minu ei oleks sinna mahtunud ühtki neiut.") Pesen pesu, triigin, sulatan külmiku (sügavkülmiku külge on tekkinud nii palju jääd, et kui sa soovid seda ette kujutada, kallis lugeja, siis korruta oma oletust kahega).

Pärastlõunal matkapoes. Saapavalik leidis nimelt lahenduse indiaani kombel ehk pärast seda, kui olin eile õhtul pikalt uurinud matkasaabaste kohta ja valik oli ahenenud kaheni, nägin üht neist unes ja teist kohalikus poes ei ole. Siis Kõrgmäe maksimarketist külmikutäidet. Õhtul alustan saabaste kohandamist jalgadega ehk nende kandmist toas, sama jätkub ka terve pühapäeva. Tuleb märkida, et nendes saabastes tõesti jalg ei higista. Vanad saapad rändavad asumisele panipaika.

R, 226. päev: amet

Hommikul väga kibe töö, päev on kella kolmeni (mil on kolme töö tähtaeg) väga tihedalt täis, aga poole kahest hakkab ühe kliendi seminar; saan majast välja kell 13.34 ja seminarile JMO-majja jõuan kell 13.41. Õnneks algab akadeemilise veerandiga.

Seminaril (kuhu on kutsutud igast keelerühmast ainult kaks inimest) kuuleb, et klient, kelle tõlked seninigi on parasjagu peavalu tekitanud, hakkab meil tõlkida laskma rohkemgi. Küsimusi ja vastuseid on hulgi ning ära tulles satume kolleegiga taas arutlusse vormi ja sisu üle, mis saab kesta ehk paar minutit, siis teatab ta, et läheb vaatab, kas JMO kohvik on veel lahti.

Vahepeal on meilis tulnud ühe postiloendi parool, koos manitsusega sisse logida kohe, 3650 päeva jooksul, muidu parool kustutatakse ja peab taotlema uue. See meenutab Photoshopi esimese versiooni demo, mis oli üle kümne aasta tagasi mu üle-üle-eelmise töökoha ühes arvutis, see hoiatas avamisel midagi sinnakanti, et programmi 30-päevasest katseajast on läbi juba 1652 päeva, ja siis avanes normaalselt.

Õhtul uus kuukaart, seekord üleriigiline. Seda saab kasutada ka mujal kui pealekirjutatud linnaosade vahel.

N, 225. päev: paistab sügisel ka päikene

Hommikul poole kümnest üldkoosolek, kus direktor räägib haldusnõukogu eilsest koosolekust. Loodan väga, et "järgmise üritusena" mõtles ta eile näiteks 14. novembri matka või jõulupidu, sest nii kuulsaks ei taha ma oma nelja euroga ka saada, et võlga üldkoosoleku ajal hakkaks õiendama. Usun, et see lugu jääks raudselt asutuse pärimusse.

Päeval 26. oktoobri kohta väga soe, 20 kraadi. Läbi pilvevina paistab soe päike, inimesed käivad, mantlid näpuga üle õla. Rõhtsuunas on nähtavus üle 20 km (aknast paistab sopkakujuline mägi Z-nupp, mis on siit u 20 km kaugusel). Ja täitsa paistab. ("Paistab sügisel ka päikene" on laul, millega 105 a tagasi tehti esimene eesti helisalvestis. Olemas Filmiarhiivis (vt mp3-fail). Heliloojaks August Weizenberg, ...kujur.)

Õhtul viimasel minutil Kõrgmäe matkatarvete poodi eile pildilt vaadatud matkasaapaid uurimas. Veel hiljem väike hinnavaatlus naaberriigi T-linnakese matkapoodide veebilehtedel. Ime küll, seekord vahet ei ole.

Aga päeva nael on õhtul poole üheksa paiku. Nimelt oli paar nädalat tagasi tulnud (ukse alt läbitopituna) ametlik vorm, mis tundus olevat rahva- ja eluruumide loenduse tarvis. Selle vahel väiksem vorm, et mitu koera teil on, mis tõugu, kui vanad ja mis soost. No täitsin ära, et nimi ja sünniaeg ja perekonnaseis ja elukutse (valida tuli ametnik, kuigi ma ametlikult päris ametnik ei ole, vaid muu teenistuja) ja töökoht ning siis korteri kohta, et olen üürnik ja kasutan korterit elamiseks ja elamiseks kasutatakse korterist 100% ja kes on omanik ja kus ta ise elab ja kui palju maksin septembri eest eluruumide üüri ja äriruumide üüri ja palju lisatasusid ning palju see kõik kokku teeb. Siin kohal tuli mõelda ja meelde tuletada, sest üür ja lisatasud lähevad iga kuu viimasel esmaspäeval kontolt automaatselt ja ega summa lausa silme ees seisa. Siis allkiri ja kolmandale leheküljele, et ma ei ole lahutatud, vaid naine elab lihtsalt teisel aadressil (ja selles lahtris oli puhuks, et abikaasad ei ela samal aadressil, koguni viis valikuvõimalust ning määratlusi ja seletusi oli terve lehekülg).

Koerte paberiga aga on nii, et ka see tuli ausalt täita, aga ma olen ametlikult kahe koera kaasomanik, kes mõlemad on Tallinnas, no siis ma kirjutasingi, et mis ja kui vanad ja et mõlema sugu on F, aga lahtrisse "ma olen kokku .... koera omanik", tõmbasin kriipsu ja lisasin, et olen omanik küll, aga koerad on välismaal.

Aga kõige mõistatuslikum kogu ankeedi juures oli see, et ma ei teadnud, mida sellega pihta hakata ehk kuhu see viia. Eile oli tulnud (samuti ukse alt sissetopituna, nägin seda alles siis, kui esikutule põlema panin, nii et sellel on õrn, aga täiesti äratuntav kingajälg) teine paber, kus oli kirjas, et 26. skp tullakse ankeedile kell 5 ja kell 9 õhtul järele ning kui te kohal pole, viige paber ise vallamajja. Viiest olen veel tööl, aga hiljem juba kohal, nii et panen täidetud ankeedi ukse juurde valmis. Kella poole üheksa paiku hakkab ukse tagant kostma samme ja aegamisi lähenevaid kellahelinaid, siis lastakse kella minugi ukse taga, surun paksu paberipatakaga vanamehele ankeedi pihku ja ta vadistab mulle rõõmsalt mingi pika loo kohalikus murdes, millest ma ei saa mõhkugi aru, aga noogutan reipalt ja kiidan artikuleerimata häälitsustega takka. Kuhugi tehakse linnukene ja vanamees läheb edasi. Nagu võib kuulda, kõnnivad mitu mu ülemist naabrit toas kõpskingadega, mis pidavat olema siinmaal kombeks. Hea muidugi, et ülemine naaber ei harrasta stepptantsu.

K, 224. päev: jänesed

Hommikul võtan tagatoast ja esikust igaks juhuks peeglid maha, sest puurin samasse seina kuus auku riiulikruvide jaoks. Sein osutub olevat paksem, kui arvasin, ja mingil viisil kahe õõnsusega. Kui puur padrunini teise õõnsusesse sisse kukub, käin vaatamas, ega ometi teiselt poolt pole välja tulnud. Ei ole.

Päeval meilivahetus direktoriga teemal, kuidas saaksin talle muuseumipileti eest 4 € tagasi maksta. Kummaline teema muidugi, sest ega ma saa ju uksest sisse minna ja mündid lauanukale vajutada. 4 € on nii tobe summa, et see ei tee kedagi rikkamaks ega vaesemaks, aga asi on põhimõttes. [Aasta tagasi oli põhimõtte asi ka see, kuidas ma ei saanud Eesti ühe veebiportaali suutmatuse tõttu kuidagi maksta nende teenustasu 3 krooni, sest minu 10 mln kliendiga "väike"-pangast maksmisvõimalust ei olnud, lunimise peale sain kontonumbri, aga ei saanud ärinime, siis sain teada ärinime, aga ei saanud teada viitenumbrit, ja kui see pull oli kestnud kaks nädalat, mil juba ammu jooksutasid nad viivist, viskas mul üle ja tuli kasutada võlusõnu "kui te mulle kohe viitenumbriga arvet ei saada, teatan asjast tarbijakaitsesse"]. Lõpuks lepime kokku, et järgmisel üritusel saan võla õiendada. Tore.

Õhtul pilved tihenevad, aga pilvede alla piilub loojuv päike, neid erepunaseks maalides. Tumeda pilve taustal läigivad heledalt need majad, mille viimistluses on kasutatud rohkesti klaasi.

Kõrgmäe maksimarketis.

Pärast kinoõhtu, DVD-lt The Curse of the Were-Rabbit. Tore film. Ma ei teadnudki, et Wallace'i hääl Peter Sallis on praeguseks juba 85 aastat vana. No nüüd tean.

T, 223. päev: 24. oktoober

Ilm on vihmane, on tugev tuul, kontoriaknast avaneb vaade, kuidas kitsas orus tiirleb tuules palju kollaseid puulehti. Tundub, et puudelt tulevad lehed ära enne seda, kui nad korralikult kollaseks lähevad, nii et sügisepiltidel tuleb värve veidi küllasemaks timmida. Ilm on ikka soe, eile õhtul oli 17 kraadi. Eile prantsuse keeles arutasid soome ja leedu rühmakaaslased, et tänavu on justkui august ja oktoober vahetuses.

Päeval sajab tihedat vihma, akna peale lausa kallab, midagi ei paista.

Õhtuks vaja pudinatega mäele saada, seega on päev sisustatud. Kohtan tekstis üsnagi fantaasiaküllaseid asju, nagu polüränihappe alkoidsoolade baasil valmistatud kruntimispreparaadid (preparaty gruntujące na bazie niskoalkalicznych polikrzemianów; pigem polüränihappe põhised vähealuselised kruntimissegud), abikaasade abiseadmed (marital aids; pigem suguelu abivahendid), kokkupõrke­barjäärid (crash barriers; p.o põrkepiirded) ja kanavalgu­pulber (Hühnereiweißpulver; pigem munavalgepulber), ning sõnasõnalist tõlkimist kohtades, kus saaks öelda palju lühemalt, nagu abistatud paljundustehnoloogiliste meditsiiniprotseduuride käigus (during assisted reproductive technology medical procedures; selles kontekstis pigem tehisviljastamisel), kindad õnnetusjuhtumite või vigastuste eest kaitsmiseks (gloves for the protection against accidents or injury; pigem kaitsekindad) ja elektroonilise andmetöötluse arvutiprogrammide mugandamine vastavalt kohalikele vajadustele (Anpassung von Computer­programmen an lokale Gegebenheiten im EDV-Bereich; pigem tarkvara lokaliseerimine).

NHE-majas on taas mingi konverents, seekord tõlkidega, kelle kabiinid on meie koridori peal. Mu toa ukse taga on näiteks saksa kabiin. Kostab lõbusaid hääli, tehakse koos hääleharjutusi ja siis kostab ühine mediteeriv Ooommmmmmmm....

Õhtuks on tuul vaibunud ja vihm lõppenud. Teel bussi­peatusse möödun mitmest kummuli­läinud ajutisest liiklus­märgist. Ilm on jahedam, umbes 10 kraadi.

E, 222. päev: pasteet

Hommikul saabuvad eilse matka osalistele rootsi kolleegi A pildid ja küsimus, kas ka seekord võtan ma teha veebialbumi nagu eelmisel korral. Mis mul üle jääb.

Samuti uurin järele, kes oli see isik, kes eile maksis kõigi eest omast taskust 4 € muuseumipileti raha. Selgub, et ei keegi muu kui direktor. See tähendab, et helistan nii direktorile (ei ole kohal) kui tema assistendile (vastab keegi meesterahvas) kui sekretäridele (vastab jälle sama meestrahvas, kes teatab, et kedagi ei ole, helistagu ma uuesti pärast kella kahte). Ehk siis palju vaeva. Võib-olla saaks saata sisepostiga.

Käin enne prantsuse keelt KAD-majas kiiresti söömas. Ehkki ports ei ole teab mis suur ega tugev, tunnen, kuidas organism tegeleb toidu seedimisega ehk tuleb peale kohutav uni. Paaril korral hakkavad tähed silme ees tantsima ning omandavad imelikke kujusid, nagu ikka unesegasest peast juhtub. Tool on kah ebamugav, ei soodusta ärkvelpüsimist. Õnneks pea alla ei nõksata. Kell venib ja venib.

Teine pool läheb veidi virgemalt. Näib, et mina ei ole üksi letargias, sest kui suulist harjutust ei taha keegi teha, küsib õpetaja, kas me teame sarja Desperate Housewives, et tema on praegu une Desperate Teacher-Wife.

Ja siis imestab ta pikalt, kuidas me ei tunne pildilt ära hõrgutist foie gras. Mulle meenub kaks asja: esiteks, kuidas NLKP XXVII kongressi ajal oli koolis inglise keele tunnis inspektor ja ei tea, kas õpetaja Tikk tahtis näidata oma truualamlikkust või lihtsalt esitada päevakajalist teemat, aga ta mängis meile grammofonil ette mingi muusikapala ja oli väga imestunud (ja häbist punane), et me mitte keegi ei teadnud, mis lugu see on – Internatsionaal, mis inglise keeli pole mitte International, vaid Internationale, nagu sellest ajast on meelde jäänud (ja kui me klassist tunni lõppedes välja läksime, keeras kas Ints või Tom grammofoni kiirusenupu 33 pealt 76 peale ning järgmises tunnis polevat Tikk aru saanud, et grammofon pöörleb üle kahe korra kiiremini, ning olevat pidanud häbist maa alla vajuma, kui kõlaritest tulvas üpris veidra tämbriga, veidras helistikus ja veidralt nobe pillilugu). — Teine asi, mis meenub, on tuntud, aga kahtlane väide, mida Schopenhauer prantslaste kohta arvas (kahtlane sellepärast, et see on tuntud ühe ülimalt kahtlase allika kaudu ning teiseks ei ole selles kasutatud võrdlus täiesti faktitäpne). Ja seda siin kirjutades leian suureks rahulduseks, et foie gras' tootmine on julm ning see on mitmes riigis sootuks keelatud.

Õhtul Pariisi platsi juurde suurde raamatupoodi, et järgmise nädala pühadeks plaanitava perekondliku reisi jaoks kirjandust otsida, aga selgub, et seal ingliskeelseid reisiraamatuid ei ole ning vajalikku raamatut pole üldse mingis keeles olemas. Ehk siis tuleb loota Amazoni kiiruse peale.

Seejärel hops! bussile ning Kõrgmetsa kaubanduskeskusse, kus kõnnin läbi kaks veidrat kodusisustuspoodi (loe: pudipadipoodi), lootuses leida raamatutugesid, et raamatud üle riiuliotsa alla ei kukuks. Ei ole. Siis kiiresti maksimarketist midagi hamba alla ja tibutavas hämarikus korterisse. Ei ole südant õhtuse seinapuurimisega naabreid lõbustada.

Tõmban oma eilsed pildid fotokast arvutisse ja vaatan esmakordselt suurel ekraanil. Selgub, et ühel vaatel, millel on pari kilomeetri kaugusel olev loss, teravustas fotokas valesti (esiplaani järgi), aga just samal hetkel lendas eest samal kaugusel läbi kiil, kes jäi üpris teravana pildile.

P, 221. päev: matk

Seekord töökoha matk, taas Maaselja-äärsetel viinamägedel.

Olin plaaninud minna 175. bussiga, mis täiesti erandlikul viisil sõidab koguni pühapäeval ja kord tunnis maja ukse eest 100 m kauguselt matka alguspunktist 100 m kaugusele. Aga reedel helistas itaalia kolleeg A, kes ütles, et matka korraldaja, prantsuse kolleeg M olevat teinud nimekirja, kus seisab, et tema peaks minu peale võtma (ehkki ma olin kirjutanud M-le ja öelnud, et lähen bussiga). No vahetasime siis mobiilinumbreid ja leppisime kokku, kus ja millal me kohtume. Imestan endamisi, et maad on 25 km, aga kohtume 1 h 10 min varem. Isegi buss, mis ei sõida sugugi otse ja peatub igas külas, kulutab sõidule ainult 40 minutit.

Kokkulepitud ajavahemiku eelviimasel minutil A saabubki (automark on FIAT, vanuse tõttu väike armas rauahunnik nagu Onu Bella laulus). Ja kuigi mul on kaart näpus, selgub, et A-l on kaasas matka korraldaja M saadetud sõidujuhised, mis näevad ette umbes 10 km pikkuse ringi, sest et need on rehkendanud lähtekohaks Kirikmäe. No mida ma võin parata. Isegi kui ühel ringristmikul valesti läheme ja ma lohutan, et pole viga midagi, ma tean seda teed, see teeb umbes 6 km ringi, aga läheb ilusat jõeäärset teed, arvab A siiski heaks ringi keerata ja juhiste järgi sõita.

Kohal oleme 40 min enne ürituse algust. Jalutame jõe ääres (luiged, pardid, lauk, tuttpütt; kahe nädala taguse üleujutuse muda on puutüvede, põõsate, pingi ja eriti muru peal vägagi alles) ja ma kuulen ülevaadet tema tõlkijakarjäärist [Whenever Italian translators meet, the complaint about their professional life is virtually unanimous. — Routledge Encyclopedia of Translation Studies, p 482]. Jutustan vastu valitud palasid enda omast. Siis tagasi kokkulepitud alguspunkti, kuhu hakkab kohale tilkuma ka muid inimesi. Kõige viimaste seas saabub matka korraldaja, kes olid aru saanud, et kokku saadakse 13.45, mitte kokku lepitud 13.25.

Matk läheb viinamägede vahel mäest üles (100 m) ja pärast mäest alla ning on 6 või 7 km pikk. Viinamäed on läinud kollaselaiguliseks, kohati on viinamarju veel küljes. Rahvast on umbes 17, mõni abikaasa kah. Eesti rühm on täies koosseisus kohal [mis meenutab ühe koori vabatahtlikke võsaraiumistalguid, kus olid kohal kogu meie häälerühm ning muudest häälerühmadest igaühest paar inimest, nii et pärast räägiti sellest alati kui sellest, kuidas meie häälerühm võsa raiumas käis].

Siis jõuame kohalikku veinimuuseumisse, kus näidatatkse pikk video sellest, mis muuseumis näha on, ja siis tuleb tädi kaasa ja valvab. Muuseumisse on kogutud, tundub, kõikvõimalikku vanavara pitstanudest ja viinamarjapressist mänguasjade ja vähemalt kümnekilose pressrauani. Muuseumi veinitoas antakse klaas veini (Rivaner) ning siis leiab näljasem osa seltskonnast, et miks mitte einestada siinsamas, selmet kõndida kuhugi mujale. Roog, mis pärast pikka ootamist minu omaks saab, kannab nime Tiertech ja meenutab hapukapsastega ja kruupideta mulgiputru (kartulipuder, hapukapsad, suitsusink). Eesti kolleeg R, kellel on sama söök, ei ole kindel, et kiuline ollus on kapsad, arvab need juustuks, aga kapsad need siiski on. Sinna jurde klaas Auxerrois'd.

Pärast einet on tagasisõit. Ka tagasiteel sõidab itaallane A sama teed kui tulles, aga ühel ringristmikul, mida kaardil ei ole, keerab valesti ning siis järgmisel, mis juba on, uuesti ning ülejärgmisel saab ta must valesti aru ning keerab kolmat korda teise suunda kui võiks, nii et sõidame Kirikmäe kaudu (u 15 km ring). No vähemalt tee on selge ja rohkem eksimisvõimalust ei ole.

Ilus õhtu. Matka lõpul oli korraks käinud peast läbi mõte minna õhtul maja juurde rattateele uisutama, aga kohale jõudes on juba liiga pime.

Õhtul tähendan üles prantsuse keeles olnud uusi sõnu. Jõuan 700-ni (sellest oli I osas umbes 500).

L, 220. päev: tubane

Vihmase ilma tõttu tubased tegevused. Parandan kodutöid: viimati andsin üles nuputamisülesande, kus tuli tõlkida sassiaetud tekst (saadud normaalsest algtekstist edasi-tagasi masintõlke abil). Parandatud töödest ainult poolteist olid sõnasõnalised tõlked, ülejäänud olid rohkem või vähem üritanud sidusat teksti luua. — Huvitav on veel see, et inglise keele huvilistest vaid umbes ühe kolmandiku peas helises väikene kellukene, kui nad lugesid samas lauses sõnu poppy ja England.

Panen rulluisud kokku (ja leian ometi ükskord taskunoal olevale konksule kasutusotstarbe, sellega saab tõmmata seda vedruaasa, millega on uisupidur uisu küljes kinni).

Siis Kõrgmetsa ehituspoes, kus, selgub, tööriistade varuosi ei ole, ja maksimarketis. Tuleb üles otsida kohalik edasimüüja (sellekohased teated on teretulnud). Osa, mida otsin, on käepide (Zusatzhandgriff) Bosch 2 602 025 137.

Google Earth.

Hiljem kuulsusehetked Battlefield 1942 abil Tobruki lahingus (inglaste poolel, kui see kedagi huvitab).

R, 219. päev: osad

Hommikul postkontoris (uisulaagrid ja -teljed).

Päeval keskmiselt tihe töö. Midagi tööga seotud huvitavat juhtub ka, aga olen selle kahjuks ära unustanud.

Õhtul alustan lööktrelli jaoks uue esikäepideme otsimist. Nimelt kas tuleb keegi selle peale, et suur ja lugupeetud pood (tõsi, lugupidamine vähemalt klientide suhtes seal eriti välja ei tule), Kirikmäe "Prisma" (õige nimega A-n) paneb sooduspakkumises olnud kauba näidise karpi tagasi ja karbi riiulisse, ilma kontrollimata, et pakend oleks komplektne, st ilma kohvri ja esikäepidemeta, millega on keegi pikanäpumees minema jalutanud. Ilma kohvrita saan veel hakkama ja hädakorral ilma käepidemeta ka, aga käepidemest oleks mugavam kinni hoida kui puuri esiosast. Ja ma ei tule selle peale, et riiulist võetud toodet peaks klient ise üle kontrollima. Samuti ei kontrollita seda kassas. Ja kaebama minna ma ei saa, sest millega ma tõestan, et ma pole ise käepidet ära kruvinud? Pealegi, kõnealuse poe klienditeeninduses on teada umbkeelsuse pärast suhtlusprobleeme, sest see pood ei ole mõni vastutulelik väikekauplus, kus müüjad oskavad ellujäämise nimel vähemalt nelja keelt.

Leian Boschi kodulehelt vajaliku osa, aga siis selgub, et nad tarnivad Internetist tellimisel ainult Saksamaale. Tuleb uurida, kas saab seda kuskilt siitmaalt või mismoodi.

Ja kõige puänt on muidugi see, et oleksin pidanud tegema parema hinnavaatluse, sest selle puuri hind ongi umbes (±10%) selline nagu "Prisma" "allahindluses".

N, 218. päev: kui ei saa nõuga, saab jõuga

Helistab rootsi kolleeg A, kes korraldab asutusesiseseid ettekandeid, ja küsib mu detsembrikuise ettekande pealkirja. Ütlen ning saadan ka meiliga nii talle kui ta sekretärile.

Paar tundi hiljem saan nimetatud sekretärilt meili, mis mu ettekande pealkiri on. Teatan uuesti.

Õhtul Kirikmäe Prismas, kust muuhulgas väike ja kerge lööktrell. Pigem lühike müra kui tunde vältav vaikne krigin. Tõesti, mõne riiuli jaoks aukude puurimine käib kiiresti, vaata ainult, et seinast läbi ei puuri.

Hiljem kodutööde parandamine, kirjutan tudengeile jutu väga lihtsal teemal: kuidas Internetist teavet otsida. Mul on tunne, et see on nii elementaarne, et keegi pole tulnud mõttele seda kirja panna.

Veel hiljem tutvun Google Earthiga. Nii mu kodumaja kui praegune ajutine korter on mõlemad peal. Kõrgusteave aga läheb paiguti natuke teises kohas kui õhufoto (vahest on GPS-i ja kaardi ühildamisviga, nt GPS-i järgi määratud asukoht oli Eesti 1994. a 1:20 000 põhikaardil umbes 200 m idas ja 30 m põhjas) – näiteks ammustel matkateedel ulatub järv mööda mäenõlva üles ning jõgi, mis võiks mu töökoha aknast paista, kui puid ja maju ees ei oleks, käib vahepeal ühest künkast üle.

K, 217. päev: mehe tervishoid ja kosmeetika

Loodus võtab oma osa, ärkan täna kell 9.20... Tööl siiski juba 10.02. Ei mingit mälestust äratuskellast ega telefonidest, st ma pidin olema vahepeal sedavõrd ärkvel, et need kõik kinni keerata. Kui päike poleks aknasse hakanud paistma, oleksin äkki maganud kauemgi. Kui riiulid seina saavad, tuleb panna vähemalt telefonid käeulatusest kaugemale.

Täna hommikuks üks hõre 33 lk dokument "täiendada", mahtu öeldakse olevat 2 lk, olen aru saanud, et seal on vahel 1 hõre lk tõlkida, aga selgub, et umbes igale teisele leheküljele on lisatud keskmiselt pool lauset teksti. Ainult ole mees ja leia need kohad üles.

Söömas KAD-majas, mille sööklast väljudes kuulen eesti juttu kolmes kohas ja koguni näen ühte neist vähesist eestlasist, keda siin tean.

Õhtul satun sama bussi peale soome kolleegi J-ga, kes kirub siinmaa bussiliikluse korraldust: kui vaja, siis neid ei ole (näiteks pühapäeviti), kui ei ole, siis on ja pealegi tühjad. Lisan juurde, et tavaliselt viis minutit sõiduplaanist maas kah.

Viimasel hetkel Kõrgmäe ehituspoodi, sealt kolm viimast riiulit. Riiuleid ootab seina panemist hulgi, aga puurimine võtab koletu aja.

T, 216. päev: aafrika muinasjutud

Tööl pestakse aknaid. Töömehed (kõnnivad väljas karniisil) on turvarakmetes, kinnitavad oma "benji-köied" aknalaudadesse betoneeritud jämedatesse aasadesse. Järg jõuab minu toani lõuna paiku. Kahjuks kerivad nad aknakatted üles, mind tabab ere päikesepaiste (vrd vampiirifilmide kohustuslik lõppstseen), sest aken on täpselt lõunasse, kuvarilt ei paista midagi ja et mitte aega kaotada, viibin seni, kui nad akent pesevad, all tõlkesaalis. Nii et ma otseselt ei näegi, kuidas nad akent pesevad (aga aknal on väljaspool käejälg ning karniisil on jalajälgi).

Prantsuse kolleeg peab ettekande aafrika muinasjuttude tõlkimisest (meenutagem onu Remuse lugusid! Enne ettekannet onu Remuse tausta uurides saan teada, et jänes on kangelane rohkem bantu folklooris, üle Aafrika levinud kangelane on hoopis ämblik, mille kohta ettekandes öeldakse, et see mõju on tunda nt Ämblikmehe lugudes). Ettekande esimene lause on I shall give this presentation in French. No ja see on poolteist tundi pikk, alguses lubatud poole tunni asemel. Üritan kõigest väest aru saada, vahest nii 5% sõnadest saan ka, nii et üldiselt saan siiski pihta, millest jutt käib. (Omal ajal käisin saksa keele kursusel, kus oli eraldi teema, kuidas kirjutatud või räägitud tekstist aru saada, näiteks mis kannab mõtet ja mis mitte ning mida teevad tüvedega eesliited). Tõsi, lõpupoole tuleb hirmus uni peale. Suu kinni haigutamine ja suu lahti neelamine on kasulikud oskused (viimast läheb vaja hambaarsti juures).

Õhtul jätkub kodutööde parandamine, käsil on keerukas tekst, mis eeldab ettekujutusoskust, mida tõlkijad paraku kasutavad liiga vähe. See lõpeb hilja, paar jääb veel hommikuks.

E, 215. päev: neli meest, teler ja auto

Hommikul susservussertõlge, ühe seonduva taotlusvormi täitmise õpetus, mille tõlkija pole suvatsenud vaadata ei vormi ise, mis on asjaomase asutuse kodulehel olemas (nt representation on tema arvates esindus, ehkki vormis on selle jaoks suur lahter ja põnev märkus in colour if applicable), ega määrust, kus vajalikud terminid kõik kirjas ja mille number on juhendi alguses olemas. Olen taas kord halva hinde panemisele lähedal, aga taas kord eelistan moraalilugemist.

Prantsuse keeles tekib vaidlus küprose onu ja slovaki tädi vahel, kas L-mägi (linnaosa, kus elab enamik euroametnikke) on uus või vana linnaosa (ancienne quartiere). Onu vaidleb, et on, teised, et ei ole. Ehitatud on see umbes 1930. aastatel, eks igaüks tea ise, mis on vanalinn ja mis ei ole.

Õhtul taas ehituspoest riiuleid, mul on pilt silme ees, mismoodi tagatoa suure toa poolne sein peab välja nägema. (See sein on ka tellisest, kergem puurida kui kandvate seinte betooni.)

Enne seda matkatarvete poes paremaid saapaid uurimas. Sinna lähenedes näen, kuidas kõrvalt kodutehnika poest väljuvad kaks tursket aafriklast, õnnelik nägu peas, nende vahel nendega lõbusasti vesteldes müüja, kellel kärul suur telekakast, ja suunduvad parkla poole. Väljudes (kell hakkab saama 18.30, poed pannakse kinni, parkla on peaaegu tühi), kuidas kaks nähtud ja veel kaks vähemalt sama suurt aafriklast seisab murelikult ümber väikeauto (Peugeot 207 või VW Golf), millel on kõik viis ust pärani, ja paistab, et neil on probleeme nii enda kui ka teleka samaaegse mahutamisega sellesse autosse. Nad on telekakasti laiali lammutanud, üks vehib parasjagu tühja kasti ja selle vahtplastist toenditega. Kahjuks pole viisakas seda vaatepilti pildistada ega jääda vaatama, kuidas nad ära sõidavad, kas läheb keegi jala või panevad teleka või kellegi enda seast katusele.

* * *

Unustatud tähtpäevi: täna 60 a tagasi hukati kõigi aegade tuntuim tallinlane.

P, 214. päev: villid

Tubane tegevus (no jalad on villis, eks ole), seina saab peegel, on jah viltu! Peab selle kõrvale panema midagi, mis viltuolekut optiliselt leevendab. Peegel oli nimelt ainult klaas, otsin liistu, värvisin kenasti ära, kruvisin liistu seinale, ju siis üks alumise liistu puuriauk sai veidi valesti.

Tegelen pikalt mu õpetatava 1¼ kursuse kodutööde parandamisega. Neid on jube palju (magistrantide kursusel on 16 inimest ja bakalaureusetudengite omal 19). Ega korraga jaksa samu asju palju korrata, isegi hindamisprogrammiga mitte, kus salvestatud kommentaari saab kirja paari klõpsuga.

Green Wing saab kõik vaadatud. Komöödiasarjale tavatult üsna nukker lõpp. Ehkki Internet räägib, et alles novembris-detsembris näidatav pikk erijagu lõpetab sarja lõplikult ja teatab, mis tegelastest sai.

L, 213. päev: matk

Ärkan kell kolmveerand kaheksa ja saan üllataval kombel kenasti hakkama seljakoti pakkimisega (kavatsen veeta kogu päeva matkal) ning isegi termosetäie tee tegemisega, et jõuda kella 8.27 bussile. Midagi maha ei jää, vajalikud kaardid on kõik kaasas. Jaamast 8.50 rongile ja sellega kohal W-s kell 9.53.

W on kole mägine koht ja alustuseks tuleb 150 m mäkke ronida. On väga vaikne laupäevahommik. Et mu sularahaolukord on väga napp, käin ümber "minu" panga hoone, aga sellel ei ole pangaautomaati! Ma ei näe ka ühegi muu panga automaati kogu matka jooksul.

Enne otsustavat mäkketõusu on tee ääres vabastajate monument, puude all madalal postamendil Ameerika tank. See on jäänud ehitusplatsile jalgu ja selle ette on püstitatud mitu konteinerelamut, tank ise on ehitusplatsi tara sees (vrd Kotimees Tallinnas Tõnismäel). Ehk seega on tankile koht kätte näidatud ja huvitav, kas ehitajad sellest ise ka aru said...

Mäenõlval on huvitava maastikukujundusega ilupark, mis võib suvel päris ilus olla, kui lilled õitsevad. Nüüd nad enam ei õitse ja lehtedes tuustib palju musträstaid.

Astun udusel mäepealsel edasi. Läbin R. küla, mis on enne karjamaid ja metsa viimane küla. Selle kiriku tuulelipul istuvad, nokad taeva poole, kolm väga kuldnoka moodi lindu ja siristavad laulda.

Edasi karjamaa...

...ja siis mets.

Ilm on kuiv pilves, mis sellel kõrgusel tähendab uduvinet. Mõnikord langeb kaugetele metsadele mõni heledam päikeselaik. Kui aeg-ajalt ülelendavaid lennukeid mitte arvestada, on väga vaikne. Ma ei kohta kogu teel ühtki teist matkajat.

Metsas (alguses samblane lehtmets, siis samblane kuusik, siis hele noor tammik) hüüatavad aeg-ajalt mingid röövlinnud, aga ma neid ei näe. Tihaseid kostab ja muid väiksemaid linde on kogunenud parvedesse (ilmselt talvituma), nii et täitsa linnu­lauluta ei ole.

Edasi laskub tee alla orgu, läbib B. küla ja siseneb uuesti metsa ja tõuseb taas sama kõrgele mäkke, kust avaneb tagasi hunnituid vaateid.

Edasi kõrgel järgmisel orunõlval, sealt algab mööda maanteeserva pikk lauge laskumine alla orgu. Vahepeal on kaardile märgitud vaatepunkt, seal on viis-kuus pinki, vaade on kah vastavalt uhke, sada meetrit allpool 50 m kõrgune elektrijaamatamm ja selle taga paisjärv, siinmaa suurim järv. Imetlen seda vaadet, puhkan jalga, rüüpan termosest teed ja söön paar võileiba.

Seejärel mööda maanteed edasi allapoole. Kõnnin üle tammi (ei midagi erilist), teisel pool mööda teed matkasihiks oleva E. küla poole. Korra näen, kuidas u 50 m eestpoolt tõuseb teelt lendu väga suur pruun lind. Haaran kaamera ja õnnestub teda hoida suurelt kaadris tervelt neli sekundit, ent siis selgub, et olin taas kord üritanud jäädvustada pausirežiimil.

Siis hakkavad käänaku tagant paistma linnuse tornid (rajatud X saj) ning jõuan E. külla. Jalutan pisut ringi, otsin üles bussipeatuse ja näen, kuidas üks varasem buss sinna tõesti ka sõidab. Seejärel ronin üles linnusevaremetesse, mis on konserveeritud kujul (peale XIX saj restaureeritud kabeli ja kahe keldri, mille võlvid paistavad ülaltpoolt väga betooni moodi). Kõik fotokaakud saavad tühjaks, õigemini on kaasasolnud ammu laaditud akud iseenesest tühjenenud. Nõnda siis linnusest pilte ei ole.

Pärast linnust jalutan veel veidi ringi; olen läbinud 16 km.

Olen bussipeatuses platsis kell 15.20. Ootan ja ootan, kell saab 15.31, ootan ja ootan edasi, aga bussi ei tule. Mõni ime muidugi külast, kus elab 281 inimest, ja riigist, kus on 1 auto kohta 1,2 inimest, üks buss siis ees või taga. Bussiliikluse edendamine on peamiselt ilusate sõnade tasemel (kus muuhulgas on soovitus, et vaadake bussiaegu samast portaalist, kust ma olen vaadanud, ja mis ümberistumiste osas eeldab, et bussid kulgevad minutipealt, mida nad siin maal tavaliselt ei tee, rääkimata asjaolust, et pühapäeviti liigub busse väga vähe). Ütlen endamisi väga palju väga roppe sõnu ja asutan oma väsinud kondid pikale tagasimatkale (otse).

Mõttekäik: kui jään maha järgmisest bussist (18.50), läheb ülejärgmine buss alles esmaspäeval. Lähimasse rongijaama (samasse, kust tulin) on otse umbes 8–9 km. Sealt läheb rong vähemalt kord tunnis, viimane arvatavasti üheksa paiku. Kui saabusin kell 9.53, sisenesid inimesed kohe rongi, et sellega linna sõita; seega läheb rong umbes täistunnil. Kokku 350 m tõusu ja 300 m langusega 9 km on reaalne maha kõndida umbes kahe tunniga. Pigem alustan seda matka kohe, sest pimedaks läheb seitsme paiku ja kui matk raudteejaama ette võtta alles kella seitsmest, on vaja matkata pimedas ja lõpuks on kahtlane, kas jõuan viimasele rongile. Või siis hääletada. Või minna kuhugi restorani ja tellida takso ning sõita sellega jaama (kui saab maksta krediitkaardiga, sest mul on sularaha kaasas ainult umbes 10 €). Või minna hotelli ja ööbida ning matkata tagasi hommikul.

Otsustan kohese tagasimatkamise kasuks ning astun bussipeatusest ära juba kell 15.50. Matka raskeim osa on 200-meetrine tõus orupõhjast mäkke, mööda järsku ja kitsast jalgrada orunõlval, sinna kulub koos hingetõmbepausidega kokku pool tundi. Üle õla avaneb tuntud vaade, ehkki pisut uduse ilma tõttu veidi hägune. Üleval metsas ehitavad skaudid (? – või mingid muud varateismelised noormehed nooremas keskeas meesterahvaste juhendamisel) kuusetihnikusse kolmekordset onni.

Kui jõuan üleval mäel teeni, mida mööda keskpäeval tulin, rüüpan tassikese teed ja panen kaardi kotti, et käed oleksid vabad ja saaks kõndida kiiremini. Astun vaikset maastikku imetlemata ja puhkepause tegemata (tee läheb mäest alla).

B. küla juures metsast väljudes märkan, kuidas majade taga, umbes 250 m kaugusel maandub kuusehekki keegi suur lind. Võtan kiiresti välja kaamera ja asun teda jäädvustama. Kuigi lind märkab mind, olen tema jaoks arvatavasti ohutus kauguses, set ta istub oksal edasi. Kõnnin mööda teed lähemale (150 m). Lind lendab oksalt alla rohu sisse ja sööb seal midagi. Siis tagasi kuuse otsa, kus soputab sulgi, üritab nokka puhastada ja istub rahulikult edasi. Paraku pean edasi minema, jäädvustust on kokku neli ja pool minutit. Hilisemad määramisüritused annavad tulemuseks vististi välja-loorkulli emaslinnu.

B. külas mängib pasunakoor. Võib-olla harjutab, sest kostab ainult üks lugu, mitu korda.

Teisel pool küla läbi tammiku taas mäkke (seekord ainult 150 m), siis mitu kilomeetrit tasast maad (tunnen, et vasakul jalal on umbes viis villi ja paremal vähemalt kaks), W. servas järsku metsateed pidi alla. Olen jaamas kell 17.55, rongi veel ei ole, inimesed ootavad. Ostan automaadist limonaadi. Kohe tuleb rong, aga mitte jaamahoone ette, vaid eemale haruteele. Inimesed tulevad välja, vedurijuht tuleb paneb teise otsa vedurile tuled ette ja hääled sisse. Rong peab sõiduplaani järgi minema kell 18.07. Inimesed ootavad jaamahoone ees perroonil rahulikult edasi. Mainitud kellaajal tuleb veduri nurga tagant välja konduktor ja hüüab midagi, millest saab aru kui küsimust, kas te rongi peale ei tahagi tulla või ootate siin niisama. Inimesed ronivad üle raudtee teise perroonini ja sealt rongi. Küll on tore jälle maha istuda. Uni murrab mitu korda ja et see rong peatub kõgis peatustes, on mul kaks korda tundmatu nimega peatuses tunne, et olen linnast mööda sõitnud (kaarti ei viitsi välja võtta). Aga ei ole.

Jaamast bussi peale, õnneks on laupäev, busse käib.

Tore matk oli, pärast mõõdan kaardilt pikkuseks 24,7 km. Saan targemaks, et pisikülade busse ei tea usaldada, nendest ära sõita on kahtlane, pigem bussiga sinna ja rongiga tagasi kui vastupidi.

R, 212. päev: reede ja 13

Ärkan 8.37 ja veab, sest 194. buss on tavalisel kombel sõiduplaanist maas. (Selgituseks: viimane kellaaeg, millest edasi läheb kirja hilinemine, on 9.30 ja buss sõidab mu maja eest 20 minutit, siis veel 5 minutit jala. Soome kolleeg J rääkis eelmisel nädalal, et endine direktori kt, rahvuselt sakslane, olevat omal ajal hilinejatele isiklikult helistanud ja küsinud, miks te jäite täna näiteks minuti hiljaks...)

Järjekordsete vormide tähtaeg. Viimased kaks nädalat ma suurt midagi muud ei olegi teinud kui tõlkinud ühe teema vorme ning üle vaadanud nende täitmise õpetusi. Olen saavutanud sellise vilumuse, et tean nelja pidevalt mainitava määruse numbreid juba peaaegu peast (no mul on veel igaks juhuks spikker, aga varsti seda enam vaja ei lähe).

Tänastest ülevaadatavatest tekstidest esimene on selline, et paberiserv saab väga punaseks (et leian miskipärast paberil vigu paremini kui ekraanil, siis kasutan vigade tuvastamiseks vana head pliiatsimeetodit) ja saadan tõlkekvaliteedi spetsialistile küsimuse, kui mitu rasket viga peab olema tekstis keskmiselt lehekülje kohta, et see liigituks vastuvõetamatuks. Pärast pabereid mappi toppides leian juhuslikult eelmise reede leiutisterohke tõlke, mille korral olin miinus ühele väga lähedal – no tänase esimese tekstiga olen veel palju lähemal. Aga on kiire ja selle tõttu pääseb tõlkija ka sel korral ainult manitsusega, et kui ise ei oska, vaadaku nendest õigusaktidest järele, millele tekstis kogu aeg viidatake. Tekst on selline, et umbes 4/5 tuleb ümber kirjutada. Õnneks on mu tippimiskiirus läinud täiesti korralikuks ja suudan kirjutada ilma sõrmedele vaatamata ja eriti palju vigu tegemata. (Umbes 7 sõrme meetodil, kes huvi tunneb.) ((Ja keda veel huvitab, siis sageli on juhtunud see, et soome keelt eesti sõrmistikul kirjutades lähevad mul Ä-d ja Ö-d omavahel segamini, sest soome sõrmistikul on need teistpidi kui eesti omal.))

Teine tekst on oluliselt parem, nädala alguse tagasisidet on juba kuulda võetud ja isegi nii, et kui seletasin, et lause alguses olevale fraasile juhul kui koma ei panda, siis seda ei ole tõlkes enam ka lause keskel, kus tõesti peab olema juhul, kui. Mispeale kirjutan uue tagasiside – ja eesti keele vigurite seletamine inglise keeles on alati huvitav... (me peame andma tagasisidet inglise või prantsuse keeles, sest see loetakse enne välistõlkijale edastamist läbi, mis on – nagu toimetajakogemusest tean – väga mõistlik).

No loodetavasti on selleks nädalaks lugejate soovitud tõlkimisteema ammendunud.

Pärast kolme vormi korrektuuri hommikul ja kahe teksti ülevaatamist päeval kontrollin läbi veel enamiku esmaspäevaks üles antud 14 lk seletusest, ikka samal teemal. Tähtajaks on pandud E kell 15.00, mil ma olen sügavalt prantsuse keeles. Selle tõttu ei jõua ma ka 18.30-ks paari eesti kunstniku näituse avamisele, kuhu minekuks olin igaks juhuks bussiajad välja vaadanud, kuigi eriti kindel ma ei olnud, kas minna või mitte. (No olen olnud paaril näituse avamisel, mis jätsid natuke pelutava mulje.)

Õhtul Kirikmäe Prismast nädalavahetuseks sööki ja 4 mm kivipuur.

N, 211. päev: tellised

Vormide tõlkimine savitellise-nimelise firma programmiga jätkub. Hakkan juba aru saama, kuidas saada vajalik kirjakoht esile.

Õhtul Kõrgmetsa ehituspoes, kolm väikest riiulit. Kokku on väikseid riiuleid üles panna viis ehk on vaja puurides läbindada kokku 120 cm kiviseina... oh jah... Kolleeg M kunagi mainis, et tal on lööktrell, peab vast teda tüütama.

K, 210. päev: kolmapäev

Hommikul saab seina riiul. Päeval töö-töö-töö. Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

T, 209. päev: kruvid

Tavaline kiire teisipäev. Kella kolmeni on päev sisustatud kahe teksti ülevaatamisega ja parandamisega, edasi ootab 365 pisiloetelu. Saan need valmis isegi enne tavalist kellaaega (19.25), juba 19.22.

Edasi Kirikmäe Prismasse, sealt Torx-võtmete komplekt ja süüa. Võtmed osutuvad Prisma kvaliteedist hoolimata küllalt vastupidavateks ja saan ühe riiuli alumise kandeprofiili kõik kruvid lõpuni keeratud. Hilise kellaaja tõttu (puurida on viisakas, ütleme, kell 8–20) ma kaht viimast auku lõpuni ei puuri, nii et teine profiil jääb seinale kinnitamata.

Hiljem jõuan järjega Green Wing'i II hooaega, mida ma näinud ei ole.

Hommikupoolikul plaastrit maha võttes sedastasin, et eilse uue plaastri väidet, et see haava külge kinni ei jää, võib tõlgendada nii, et see jääb kinni vähem kui tavaline. Õhtuks oli haaval koorik peal ja juba sai küünarnukki liigutada.

E, 208. päev: kiire

Hommikul kiire, sest üles on antud kaks ülevaatamist, ühe tähtajaks kell 15 ja teisel kell 16, aga kell 13.30–17.30 on mul prantsuse keel. Hea, et olin ühe reedel ära teinud, täna vaja veel üle kontrollida.

Aja kokkuhoiuks kavatsen minna sööma KAD-majja, kus muude asutuste inimesed tohivad einestada alates kella 13-st ning prantsuse keel algab pool tundi hiljem söökla ukse lähedal. Aga kahjuks jõuan KAD-majja alles kell 13.12 (ja kui ma oma koti olen röntgenist läbi toppinud, teatab turvamees mulle midagi, millest saan aru, et kaelakaardiga inimesed ei pea oma kotte röntgenisse panema; tore, eks ma järgmine kord proovi). Lähen söökla asemel KAD-maja keldrisse poodi leukoplastide järele, sest mu varud on väga napid ja 13 cm² ulatuses kergelt veritsev küünarnukk ei ole teiste inimeste seas esteetiline vaatepilt. Näen üle poe sama kunagist töökaaslast kui laupäeval veinikeldris, aga paraku pole aega isegi tere öelda, kuivõrd ka kätega vehkimine pole viisakas. Üks poest leitud plaastritest lubab, et see ei jää haava külge kinni. Tänahommikune nimelt jäi ja eemaldamisel hakkas kõik otsast peale. Elame-näeme.

Pärast prantsuse keelt Kõrgmetsa ehituspoodi, veedan seal kolmveerand tundi. See on hiljuti põhjalikult laienenud ja mul on mõningaid tööriistu vaja, nt 6 ja 8 mm kivipuuri.

Nendega edeneb puurimine jõudsamini. Saan ühe kandeprofiili osaliselt seina külge (osa kruviauke on seina sees viltu, trelliga ei saa keerata, aga vastava otsaga kruvitsat/võtit mul ei ole).

P, 207. päev: mudamaadlus, II järk

Hommikul tubane tegevus. Uurin sõiduplaane (pühapäeval käib busse harva) ja teen plaanid uisumatkaks piki Maaselja kallast, mis peaks olema siiski läbitav, sest eile oli R-chist allavoolu mitme kilomeetri ulatuses tee juba kuival ja veetase langeb üha. R-chist on ühendus linnaga hea (buss kord tunnis, kusjuures peatub mu maja ukse ees) ning häda korral saab ju sinna tagasi keerata.

Ühesõnaga, jõuan kolme paiku R-chisse, kus kihab vilgas veinihooaja elu. Parklad on autosid punnis täis, kesklinna kõrtsid inimesi. Sillasamba voolupealne külg on meetri kõrguselt mudane.

On soe (särgiväel on paras). Kõnnin üle silla Saksamaale rattateele. Ka Saksamaa poolel on all jõe ääres heledatel hoonetel meetri kõrgusel pruunikashall triip ning hekid on kaunistatud pilliroo ja rohuga. Silla all olnud pudelikastid on keeratud kas ümber (roheline klaas) või läinud vooluga kaasa jõkke, üks 10 m, teine umbes 30 m kaugusele.

Teel on aeg-ajalt kaldale uhutud esemeid nagu jämedaid planke, kaubaaluseid, king, uppunud mutt, ühes kitsas orukohas mu peast kõrgemal puu otsas kellegi jope. Kõrgeima veetaseme piir on väga selgelt näha.

Vee all olnud teelõikudel on muda, kolme sorti: kuiv, märg ja püdel. Kuivast saab väikese tolmutamisega üle. Märjast (sügavus u 3 cm) saab mööda autoroopaid läbi. Püdelast (sügavus kuni 5 cm) saab ettevaatlikult sõites otse läbi või tuleb jalutada muru pealt ringi. Tõotan mõttes ei tea mis kroonlühtreid, kui ma püdelast mudast kukkumata läbi saan.

Muidugi mõista lähevad uisud pikapeale muda täis ja lõpuks kuivab sinna ära, nii et teine pool teest on paras nühkimine, isegi laugest mäest alla peab hoogu andma.

Otseselt on üle ujutatud (st jõgi on teest kõrgemal) teest ainult paar meetrit (vt pilt vasakul) ja sedagi ainult ühes teeservas. Paaris kohas on lompe, millest tuleb läbi sõita (saab uisud veidi puhtamaks) või mööda minna.

Veidi rohkem kui poolel teel käin lõpuks ka kõhuli. Ees on järjekordne niiske muda laik, umbes 10 m pikk, läbi lähevad u 30 cm laiad autoroopad. Üritan sõita üht roobast pidi hooga läbi, aga paraku läheb parem uisk roopast välja muda sisse, peatub ning lartsatan maha. Veidral viisil puutuvad maha kõigepealt randmed, parem küünarnukk ja siis rindkere parem pool ning lõpuks põlved, aga keskosa maha ei puutugi. Küünarnukikaitse jääb muda sisse kinni ja libisen ise edasi; ent muda all on kahjuks asfalt.

Kui ma seal maas leban ja kaalun võimalust, kuidas niimoodi püsti saada, et ma rohkem mudaseks ei saaks (st vasak uisk maha ja paremalt põlvelt äkktõus nii, et kohe püsti jääks), vahib kõrval oma aialapil sakslane, suu ammuli ja silmad punnnis peas. Üritan talle teatada, et pole mul viga midagi, luud-kondid terved, aga sõnavara veab alt: "Es ist alles..." – ja mulle ei meenu kuidagi, kuidas võiks olla saksa keeli "korras". Proovin uuesti, et äkki tuleb meelde, aga ikka tuleb ainult "es ist alles...", peaaegu nagu et "kõik on läbi". Et sakslane ikka vahib, silmad punnis ja suu ammuli, vahetan keelt: "...OK."

Kobin tee äärde end puhastama, õnneks on mudased ainult randmekaitsmed ja küünarnukk ning seljakoti nurk. Koti ja kaitsmed saab puhtaks vastu rohtu pühkides, küünarnuki jaoks on Cutasept ja pabertaskurätid (Cutasepti sattumine haava on valus läbielamine, aga midagi pole parata). Kaalun korraks ka uiskude loputamist jões, aga pole pidepunkti, millest saaks kinni hoida, nii et see jääb ära.

Mudateema on seega ammendatud, nüüd matkast endast.

Marsruut oli lihtne: mööda Saksa kallast teise sillani, seal üle jõe tagasi, siis mööda kallast edasi. Lõpp-punkt olenes kellaajast, mul on kaasas nelja võimaliku lõpetuskoha bussi- või rongiajad. Kiivrinoka tõttu on tunne, et kogu aeg olen silla all (nokk on tähtis osa, lükkab tuule silmadest eemale).

Maastik on maaliline jõeorg, paarisaja meetri kõrgustel laugetel kallastel enamasti viinamäed.

Lõpupoole hakkan väsima ja päike on läinud nii madalale, et orgu enam ei paista (st jaheneb). Uisud ei tahta hästi veereda. Üritan viimase mäe järel pidurit madalamaks keerata, aga see on muda täis, ei saa.

Jään umbes 10 minutit maha rongist (näen eemalt, kuidas see sel hetkel kavas olnud lõpetuskohaks olevast jaamast väljub) ja tulen mõttele, et miks mitte sõita veel paar kilomeetrit järgmisse jaama, mis on suurem (seal peatuvad kõik rongid, st tunnis läheb kaks rongi). Nii teengi, nähes ära ka siinmaa ainsa sadama.

Lõpus olen täitsa väsinud, vaja jõuda umbes seitsmeks, mil läheb rong. Päike läheb looja. Mul on kaasas igaks juhuks ka helkurvest, aga loodan, et seda ei lähe vaja.

Rattatee läheb jõe äärest, jaamahoone on teisel pool jaama, aga õnneks läheb jaama alt läbi tunnel. Tunneli jõepoolses otsas on kuvar sõiduplaaniga, kus seisab, et järgmine rong läheb kell 19.07. Täpselt seitse istun lõpuks (jalul sõidu algusest – 15.20 – saati, läbisõit kokku 27,4 km) perroonile pingi peale maha ja topin mudased uisud kilekottides seljakotti ning käin ostan automaadist limonaadi.

Rong on mingi Saksamaalt tulema hakanud kaugrong, pehmed peatoega istmed 6+6 kaupa suurkupeedes. Üks noorsand vaatab kaasaskantavast DVD-seadmest filmi. Tema vastas istub murelik mutike, kes noormeest manitseb, et olgu ta raudteejaamas ettevaatlik, jaam on pätte täis. Et ta teatab sama ka mulle, kui ma perroonile vajun (mu jalalihased löövad alguses tuld välja), meenub mu isa ristiema (1902–1987), kes põhimõtteliselt vältis pimedas väljas käimist, sest tema naabril Mallel (1892–1978) varastati Nõmmel 1938. aastal pimedas kübar ära.

Et taas kord on bussini väga palju aega (tuli ilmselt sõiduplaani järgi, rong jäi aga paar minutit hiljaks), tuleb minna jala. Harjunud ots, pole viga.

Teen värskenduseks teed. Teekann (oli korteriga kaasas) on vilistavat tüüpi, st kui vesi hakkab keema, hakkab kann läbilõikavalt vilistama. Aga nüüd juhtub midagi rõhuga ja kann heidab korgi pealt, sellise jõuga, et seinaplaadi glasuurist 3 × 1 mm tükk välja. Hea, et tila on seina poole ja et ma ise köögis ei olnud.

Olen hoopis vannitoas, kus lammutan laiali rulluiske, enne kui muda lootusetult ära kuivab. Rattad alt ning ratastest laagridki välja. Eks neisse ole ka varem liiva läinud, niikuinii tuleb nad kunagi välja vahetada. Selgub, et 16 laagrist saab elulooma umbes viiest, häda korral kõlbaksid kasutada veel üheksa ja täitsa õhtal on kaks. [Hilisem lisandus: teisipäeva õhtuks on need arvud vastavalt 4, 7 ja 5.] Rattad ise on heas korras, tuleb vaid teistpidi keerata ja kohad vahetada (1–2–3–4 asemel 3–4–1–2). Võtan lahti isegi piduri, et see puhastada ja kuivatada, enne kui piduris libisev terasvedru rooste läheb. Nõndaks et uute laagrite hankimiseni on uisud audis. Tuleb otsida välja matkasaapad ja proovida taas matkamist tavalisel, kõndival moel (viimasest kevadisest matkast peaks paakunud punast pori veel saabaste küljes olema, kui hästi vaadata).

Kogu uisukogemus on tänasega kokku 179 km ja tundub, et hooaeg on läbi (kui just jääuiskudeks või minisuuskadeks ümber ei ehita).

L, 206. päev: viinamägi ja mudaväli

Hommikul asun paigaldama nädal tagasi ostetud riiuleid. Pikemad riiulid on seina küljes profiili abil, mis kinnitub seinale kuue kruviga, mille jaoks on vaja seina puurida augud. Sein elu- ja magamistoa vahel, selgub, on kärgtellisest. Väga kõvadest tellistest ja trellpuur on tavaline, mitte lööktrell. Vaja on puurida 60 mm sügavused augud, st tellise siseavast läbi vastaspoole seina sisse (sein on 90 mm paks). Enne juhtmete asukohta otsides suutsin magamistoa poolelt leida esikupeegli konksu, st ka see sein on alla 10 cm paks.

Pärastlõunal eesti seltsiga veinikeldri külastus. Buss peab minema kunagisel glassiil laiuva parkla "asfalteerimata" osast. Satun sinna kanti esimest korda. Näen, et plats on kunagi olnud kaetud asfaldiga, millest on järel sellised jäänused, millega E-chis kaetakse kõrvaltänavaid ja jalgrattateid.

Seekord tunnen seltskonnast koguni kuut inimest (kui tundmiseks nimetada nelja puhul varasemat kohtumist ühel-kahel üritusel; lisaks on üks endine töökaaslane ja üks õpingukaaslane). 63 osalisest on see ligi kümnendik.

Maaselja on triiki täis, vool on kiire, jõe äärest on sodi koristatud, aga põõsastel on umbes meetri kõrguseni oksad hallid ja madalamad põõsad on räsitud moega. Majaseintel ja aiamüüridel on umbes meetri kõrguseni krohv märg või on nad alumises osas kahtlaselt mudakarva.

Esimeseks joogiks on Auxerrois, Maaselja-äärse veiniasjanduse üks parimaid saavutusi.

Seejärel läheb, klaas peos, 20 inimest (ukse peal loendatakse) tehasesse vaatama, kuidas viinamarjast vein saab. Näeme seda, kuidas kahveltõstuk tõstab traktorikastist viinamarjakasti lifti ja sellest võetakse suhkruproov. Ruumis on suured mahutid ja laeni virn spetsiaalseid viinamarjakaste. Kuuldavasti lõpeb korje kolmapäeval. Saame teada, et mahla pressimisel on tähtis, et seemned jääksid terveks.

Sellega käik lõpeb ja tuleme degustatsioonisaali tagasi. Auxerrois jätkub.

Teiseks joogiks on toorvein ehk poolkäärinud magus sogane vedelik, mida tavatsetakse serveerida pahaaimamatutele võhikutele ja turistidele ning mille serveerimise eel kutsutakse üles erilisele ettevaatlikkusele. Lasen seda klaasi kallata ainult vast ehk 20–30 ml, aga isegi see annab end seedekulglas kergelt tunda. Seda võiks kuuldavasti teoreetiliselt manustada piiramatus koguses, sest vabrikus on seda veel 3000 liitrit. Toorvein on pea jaoks siiski leebema toimega kui kunagine kodune õunavein (kaks päeva äge peavalu) ja kõhu jaoks tagasihoidlikum kui mu abikaasa onunaise mustsõstravein (ägedad seedehäired nädal aega). Aga võib-olla johtub mõju vähesus lihtsalt tagasihoidlikust kogusest. Nägin, kuidas üks meesterahvas endale teise täisklaasi kallas ja kiitis, et voh see on ikka palju parem kui see eelmine. Mul on tast täitsa kahju.



Veinid joodud, kõnnime bussini ja sõidame mäe otsa vaateplatsile, kus kolmes küljes on viinamäed kogu jõeorus. (Põneval kombel on ühele lagedale platsile märgitud H-täht, vast see on siis helikopteriplats, väga praktiline.) Kolmveerand tundi on aega. Ilus vaade, ilus ilm.



Tegelen vaate jäädvustamisega ja kahetsen, miks ma binoklit kaasa ei võtnud. Jõeoru madalamad kohad paistavad olevat senini vee all, kohati ka kaldapealne rattatee (aga ainult kohati).

Siis linna tagasi. Nii kaua, kuni on valge, jätkan seina puurimist (edeneb vaevaliselt ja öösel puurida pole viisakas). Kaks auku saan vajaliku sügavuseni, kümme on veel.

R, 205. päev: peaaegu miinus üks

Hommikul postkontor (seekord amazon.co.uk, sh komöödiasarja Green Wing DVD-d).

Toimekas päev, mil pärastlõunaks on tõlgitavate vormide ja paari kontrollitava seletuse tähtaeg. Hea, et enne tõlkisin vormid ja alles siis hakkasin seletusi kontrollima. Viimasel hetkel käin tšehhi kolleegil H-l abiks näitamas, kuidas kujundusprogrammiga saab teksti kirjutada sinna, kuhu tahab kasutaja, mitte programm.

Mainitud seletused on läinud välistõlkijatele osaliselt eeltõlgituna ning tõlkijatel näib olevat kirjasõna vastu selline aukartus, et nad ei muuda selles isegi õigusakti valesti olevat pealkirja (paha, väga paha). Enamik on jätnud agentuuri osakonna (millest kogu jutt käib) nime tõlkimata ja järjekorras esimese teksti tõlkija on hakkama saanud sellega, et on tõlkinud selle ise, selmet vaadata järele, mismoodi see on asutamismääruses või muudes õigusaktides. Paha, väga paha. Olen väga lähedal viimatimainitud tõlkele halva hinde panemisele, ent siiski otsustan pika moraalilugemise kasuks (5 lk tõlke tagasiside – vead, parandused ja kommentaarid tabelina – 8 lk).

Üleujutus on jõudnud R-chisse, kus homme peaks tulema veinikeldri külastus eesti seltsiga. Seltsi esimees teatab, et tema ukse ees oli eile 1,4 m vett, täna 1 m ja et keldrisse viiv kaldatee oli vee all ja on kaetud sodiga, ei saa sinna bussiga ligi ja tuleb minna läbi linna jala.

Õhtul Green Wing'i (2004/2006) kolm esimest osa. See on erakordne haiglasari selles suhtes, et patsiente ei näidata praktiliselt üldse. Samuti hea näide sellest, miks on mitu inimest käsikirja kirjutama parem kui üks (sarjas oli neid kaheksa).

N, 204. päev: kvartalikoosolek

Linnas on raudteejaamast veidi kesklinna poole kolm plekist putkat, kus akna taga igaühes kaks inimest istub ja usinalt mööduva liikluse tihedust üles märgib. Bussi saabub jaama juurest kaks eesti meesterahvast, kes nende putkade üle imestavad, aga et nad istuvad omajagu eemal, siis ma kahjuks ei kuule, mis järeldusele nad jõuavad (nad istuvad pealegi teisel pool ega pruugi näha, mis putkades toimub).

Hommikul on kvartalikoosolek, millest on hirmuga räägitud juba ei tea kui kaua. No ma ei saa aru, mida on asutuse ümberkorralduses karta, keegi pole midagi rääkinud töökohtade kaotamisest; vaat, kui elu kallale kiputaks, siis oleks, mida karta, aga ülejäänud elab üle.

Saame direktorilt teada, et teise majana kolitakse senisest EUFO-st kesklinna, ning siis algab arutelu, mis osakonnad peaksid sinna NHE-st minema, et NHE-sse kavandatud tõlkijad ära mahuksid. Nokk kinni, saba lahti: kõik osakonnad käidakse ükshaaval läbi ja alati on keegi vastu. Direktor manitseb paremale koostööle ja mõtete vahendamisele, mis on õige lähenemine.

K, 203. päev: märgid

Rahulik kolmapäev: üks 2 lk tekst üle vaadata (tõlkija on olnud üpris hea) ning mõni 1–2 lk vorm tõlkida. Viimastega saab nalja, sest need on savitellise-nimelise firma teatud rakenduses, mida kasutan esimest korda. Mitme välja tekstid lihtsalt ei lase end muuta või lasevad peale katse-eksituse meetodil leitud pentsiku klõpsutamis­järjestuse. Abifailidest abi ei saa, sest need on jäänud installimata. Menüüd on põhjalikud ja neid ma parem ei torgi. Tõlgin esimese vormi sinnamaani, kuhu oma mõistus küündib, ja kirjutan vahetult enne lõunale minekut arvutitoele kirja. Kui lõunalt naasen, tuleb peagi üks itimees näitama, kuidas asi käib. Ta näitab seda neli korda ja hästi aeglaselt, mille peale mõtlen, kas ta peab mind äkki kaks korda lollimaks kui Nõukogude miilitsat. Rakenduse iva on selles, et seal on pealistikku uduumbe palju kihte ja muutmiseks tuleb tekstiga kiht pealmiseks saada.

Ilm õhtul kerges pilves, päike piilub, ei saja, pilvede all väga selge.

Õhtul loen kohalikust ajalehest, et raja taga kallas eile hirmsamat moodi vihma, on oodata kõrgvett, mis võib kaldateed üle ujutada, kasutades veetaseme ennustamiseks veidrat skaalat, mille nullpunkti kuskilt ei selgu ja mis jätab mulje, nagu tõuseks vesi seitse meetrit... no see ei ole võimalik, no vahest meetri ehk. [Hilisem lisandus: olenevalt oru laiusest tõusis vesi 2–4 meetrit.] Aga igatahes on kahtlane, kas pühapäevaks plaanitud uisumatk piki jõekallast võib ikka teoks saada, isegi kui ei saja.

T, 202. päev: nahk ja tema imitatsioonid

Täna on teisipäevase kombe järgi teha pisitoimetusi, mida ma teen pühendumisega ja järelejäänud umbes 300 loetelu jaoks on terve tööpäev täitsa paras. Aga hommikul leian, et mulle on vahele pandud ports muid töid, millest kahe tähtaeg suisa täna. No läheb kiireks ning õhtule saan alles 19.20. Õues on pime, palju pimedam kui nädal tagasi samal kellaajal – vahest on alanud polaaröö.

E, 201. päev: arvude keel

Nädalavahetuse äiksevihm on uhtunud bussipeatuse ja NHE vahel osa uuest teetammist kõnniteele ning lõiganud teetammi miniatuurse sälkoru, kui mitte suisa kuristiku.

Hommikul leian postkastist teate, et intranetti on ilmunud inglise kolleegilt M virgutusvõimlemise harjutuste loetelu. Silm jääb peale harjutustele 5–7 (kaela venitamine), mille kohta prantsuse kolleeg D (töövõimlemise asjatundja, nagu ütleb) hoiatab, et neid valesti tehes võib endale tekitada raskeid vigastusi, ja pean oluliseks täiendada, et kõnealuste harjutuste juurest on ära jäänud ülitähtis märkus, et raskuseks pea peale asetatud käed peavad rippuma vabalt, muidu võib kaela ära nihestada (laulsin kunagi kooris, mille soojendusharjutuste hulgas olid ka need, ja seal manitseti iga kord eraldi, et nendes harjutustes ei tohi kätega pead tõmmata).

Tõlkes on keegi tundmatu tõlkija saanud vee- ja valgusmängude asemel vee- ja valguslõtkud. Lõtk, märgitagu, on teatud tolerants ning seda ei saa müüa. [Kui 1970. aastatel ennistas Rolls-Royce Messerschmitt Bf 109 ainsat lennukõlbulikku Daimler-Benzi originaalmootorit, olevat insenerid pannud lenduritele südamele: "Teete mis te teete, aga ärge palun väntvõlli pooleks murdke. Me ei suuda selliseid tolerantse tänapäeval enam järgi teha."]

Prantsuse keele tõttu varakult lõunale, sööklas on sel kellaajal palju rahvast, siis tagasi, asjad näppu ja prantsuse keelde. Seal on read hõrenenud, kes on haige, kes mesinädalatel, kes niisama puudu. Neli tundi järjest tähele panna on raske (kolm peaks veel vastu), teises pooles üritan aeg-ajalt kella vaadata, et kui kaua veel. Seekord juhtub see, et suulist harjutust tehes valitseb klassis haudvaikus: tuleb tekstist sõnastikuta aru saada ja oma naabrile teksti alt küsimusi esitada ja see peab vastama. Vaikuse leevendamiseks saame teada, et vastata tuleb teksti lausetega.

Olukord numbritega on endiselt masendav. Õpetaja mängib lindilt ette kuulamisharjutuse, kus läbi kohina ja mühina, mis teeb silmad ette isegi sellele rahvalike (G.M.) laulude lindile, mis maal 1993. või 1994. aasta suvel ringles ja kus signaali-kohina suhe oli napp 7 dB (grammofoniplaadil on umbes 25 dB, CD-l 90 dB), võib aimata, et pudikeelsed prantslased vatravad midagi. Väga suure pingutuse tulemusel võib ära tunda üksikuid numbreid. Peame kirja panema, mis arvsõnu tekstis on. Harjutuse A-osas saan uhkusega paberile arvu 45, aga nagu pärast selgub (ja õpetaja loeb oma õpetajaraamatust sama harjutuse teksti selge häälega ette), on jutt hoopis selline, et müüja ütleb, et üks kaup maksab 234 raha, teine 377 raha, kokku 611, ja hakkab siis tagasiantavat raha lugema, et 620-ni, 650-ni, veel 50 ja ongi 700. Neljakümmet viit ei kuskil!

Sama harjutuse muud osad lähevad toredamini, suudan tuvastada koguni pooled arvud (ja sageli isegi nende väärtuse ±10% täpsusega). Mulle hakkab taas tunduma, et prantslased suhtlevad telepaatia ja kätevehkimise abil. Või siis ei lähe suulise kõne täpne arusaamine kellelegi korda.

Ja kõige lõpuks peame täitma ankeedi, mille kohta õpetaja ütleb alguses, et kirjutage (täislausetega!) ja andke talle, siis ta parandab, ja kirjutage ilma sõnastikuta. Ning tunni lõpus, kui kolm usinat inimest on oma kätetöö ära andnud, aga ülejäänud ei jõua, ütleb ta, et lõpetage see kodus.

Õhtul uuesti Kõrgmäe maksimarketi tööstuskaupade poodi, kaks väikest riiulit ja liist peegli kinnitamiseks seinale. Liistuga saab palju nalja, sest selle pikkus on 2,4 meetrit; näiteks lifti mahub täiesti täpselt (diagonaalis). Ühe Eesti sõjaaegse lenduri mälestustes, vististi Kaljo Alaküla "III eskadrillis" on kirjeldatud lustakat lugu, kuidas 1944. aasta sügisel ümberõppelaagris Taanis anti linnaluba vastupanuliikujate kartuses ainult tingimusel, et sõdur läheb linna täisrelvis, ja üks nende naljavend tõlgendas seda nii, et võttis kaasa isegi kiivri, gaasimaski ja välilabida ning hankis kuskilt pika muistse vintpüssi, mis oli koos täägiga kaks ja pool meetrit pikk, ning tema sisenemine kohalikku kõrtsi ja sellest väljumine olnud vaatamist väärt — ja tänu oma liistule saan ma aru, mis tunne tal oli.

Välisuksele ja lifti on ilmunud silt, millest võib aru saada, et elanikud, palun kinnitage jalgrattakuuris oma jalgratastele nimesildid, me viskame ülejäänud ära. Niipalju kui ma seda juhuslikult ukse vahelt näinud olen (võtit mul ei ole), on see vanarauda maast laeni täis. Paljulubav, kui sinna peaks ruumi tekkima.

Pärastlõunal tugev, õhtul kerge vihm. Suvi on läbi, kalendris on oktoober, on alanud vihmaperiood.

P, 200. päev: tubane

Magan hommikul kaua. Tegelen prantsuse keelega: teen töövihikuga kaasasolnud CD-ROM-i harjutusi, mis loevad veaks ka iga valepidi aktsendimärgi (nt e, é, è ja ê, nendest võivad mu arusaamist mööda e, é, ê ja è sama sõna eri vormides vahelduda ning ei mina kuule vahet e/ê, é ja è vahel; seega tuleb nende kasutus lihtsalt meelde jätta).

Pärast teen homset kodutööd. Selles on kohe esimeses harjutuses tundmatu sõna, mida sõnastikus ei ole. Otsin Internetist ja mida ma leian: kommentaari täpselt sama harjutuse kohta! Aitäh, Internet!

Õues päeval kuni 21 kraadi, õhtul vihm.

L, 199. päev: viinamägedel ja pudrujõgedel

Kohaliku eesti seltsi matk viinamägede vahel, tagasihoidlik seltskond, 8 täiskasvanut, aga kui buss jääks veel minuti hiljemaks, siis ainult 4 (sest kokkulepitud kohta jõudes näen ma ülejäänuid kaugel nuka taha kadumas ning neile järgi jõudes teatan, et bussis oli veel 3 inimest, kes rääkisid eesti keeles ja kes võib-olla ka tahavad matkale tulla).

Takkajärele on muidugi imelik, miks ma neid kaasa ei võtnud, sest mul oli kaart ja ma teadsin, kuidas kõige otsemini sinna saab. Aga no olen oma elust nii palju väljaspool Eestit viibinud, et kui eestikeelset juttu kuulen, ei torma kohe juurde, et "oi, kas te olete ka eestlased vä?" :)

Ja pealegi, kui buss keeras alla Maaselja äärde, arvas neist kolmest üks: "Kas see jõgi on sama kui linnas?" – halasta, see on Maaselja, kuulus veinijõgi! Linnajõgi peab enne mitu korda suuremasse jõkke suubuma, enne kui suure kaarega 150 km pärast Maaseljani jõuab!

Huvitav oli see, et matka korraldaja oli kutsesse spetsiaalselt kirjutanud, et tulge 177. bussiga, see tuleb täpselt matka alguspunkti, pole vaja mäkke ronida. Samal ajal hakkab linnast tulema ka 175. buss, mis peatub all jõe ääres. Mainitud kolm inimest jäid 177. bussist maha ja tulid 175-ga (siinmaal jäävad bussid graafikust krooniliselt maha). Linnas oli jube ummik. Ja kui ma reede õhtul Internetist bussiaegu otsisin, ütles ühistranspordi portaal, et mu maja ees peatub 175, sellega saab R-chisse alla jõe äärde, sealt ümber istuda ja üks peatus teise bussiga. Olin maja ees peatuses, nägin mööda sõitvat 177. bussi, siis vaatasin sõiduplaani – no ja seal seisis, et ka 177 peatub... mädand. Ootasin siis 175, tuli, ummik kestis veel kilomeetri, jäin ühesõnaga teisest bussist maha. Minna oli 600 m horisontaalis ja 30 m vertikaalis.

Matk kulgeb alguses (paistab soe päike) mööda vana raudteetammi, mille pinnakate jätab täiesti sellise mulje, et sinna peaks kunagi uisutama minema (möödundnädalane mats annab kohati tunda ning eelkõige on seda ihul aegamisi kuju ja värvi muutva sinikana näha). Inimesi on 8 täiskasvanut ja 1 põngerjas ning seltskonnas on ka üks koer, borderkolli ehk "piirialade kolli", nagu arvas kunagi saatekava. Et ma taas kord seltskonnast kedagi ei tunne, olen suhteliselt kidakeelne. Kõnnime mõne kilomeetri viimamägede vahel mäkke, siis metsas, siis laskume viinamägede vahel alla tagasi (hakkab kogunema pilvi). Seejärel läbi külakese tagasi R-chisse, kus matka korraldajad kutsuvad kenasti enda poole (sest puhkepaus jäi tegemata).

Kõrvaloleval pildil on matkal nähtud põnev auto. Vaadake, mida on teinud muudetud aerodünaamika tagaakna puhtusega!


Üritus lõpeb jalutuskäiguga luige- ja vanarauapraamirohke Maaselja ääres, kustkohast lähen bussile (mis jälle jääb mugavalt viis minutit hiljaks) ja sõidan läbi senikäimata kohtade linna.

Buss jõuab linna katedraali juurde, kõnnin sealt bussipeatusse (hakkab sadama, aga mul on kaasas vihmavari!), esimene sobilik on nr 16, millega sõidan Kõrgmäe maksimarketi tööstuskaupade poodi.

Sadu tugevneb ja jõuan bussilt poodi vahetult enne hirmsat valingut (mõni minut enne viit), mille ajal uudistan poe uut lemmikloomaosakonda ja mõtisklen, kas selle plekk-katus peab vastu või mitte. Hetkeks kahtlen, kolin on üsna vali.

Battlefield 1942 ja Rammstein (Rosenrot), kaks riiulit, mida on kaenlas äratoomiseks just parasjagu ja mis on kenasti kile sees, nii et ei karda märjakssaamist, kuigi vihm on lõppemas.

Pargist möödudes näen, et vihm on pargi jalgradu osaliselt tänavale uhtunud.

R, 198. päev: makro

Hommikul postkontor (Amazon.de: tunduvalt suurem valik kui siinsetes raamatupoodides, soodne hind, postitasu pole, paar päeva jaksab ikka oodata).

Päeval arvutiprobleem, saan aru, kus see on, aga tundub, et ei IT-tugi ega kõnealuse tarkvara tugiisik ei saa. Tundub, et hiljutise tarkvarauuendusega ununes mu arvutis üks Wordi makro uuendamata ja see otsib faili, mida nimetatud kohas enam ei ole.

N, 197. päev: esialgne lubadus

Siseveebis tekib arutelu eilse ettekande kohta ja avaldatakse mõtet, et töötajad võiksid teha muidki üldharivaid ettekandeid. Annan oma esialgse nõusoleku rääkida teatud tõlketüübi vigade ja veapõhjuste liigitusest.

Saan bussisõidul läbi Prachetti raamatu "Equal Rites", bussilektüür jätkub sama autori raamatuga "Moving Pictures". Õhtul loen ühe soojaga läbi kunstiajaloobrošüüri Koblenzi Jumalaema kirikust.

K, 196. päev: kas on või ei ole

Hommikul nii tihe udu, et bussipeatuse kõrval torni küljes olev aknapesemiskäru on kõrguses halvasti näha, see kadus pilvedesse.

Hirmus unine olek. Varakult lõunale. Juhtun minema koos keeletehnoloog P-ga, kes kurdab, et tal oli ka täna hommikul kolm pooletunnist koolitust ja küll pool tundi võib tunduda alles pikk. Tee peal jõuab jutt selleni, et siinmaal töötavat 350 eestlast (täiesti tuntav osa rahvastikust), ja lõpuks teemani "Masintõlge soomeugri keeltesse ja kas see on võimalik?"

Pärastlõunal kolleegi ettekanne Euroopa kahe väikekeele säilimisest ilma kirjakeeleta. See vältab poolteist tundi ja ülejäänud kolleegide vaimustusest hoolimata oleksin eelistanud lugeda sama juttu lihtsalt paberilt. Mõistan, et keeli võib tekitada ka poliitika eesmärgil. (Ainus märkus: normannide vallutused ei hõlmanud siiski enamikku Euroopat, vt kaart.)

T, 195, päev: koolitus

Täna toimubki siis koolitus, mis kestab pool tundi ja mille esimesed 25 minutit tulebki uni peale. Viimased minutid aga on jutt erirakendusest, mis näeb välja umbes nagu Google (korraks näidatakse ka koodi, see on sigrimigri, nagu programmikood kipub olema), aga otsib asju ka mujalt. Mõne keele puhul pidavat määratluste otsimisel võimalik olema otsida isegi eurotekstide määratluste seast, mispeale nentisin, et kõigi keeltega mitte, sest mõnes keeles, nt eesti keeles, ei ole seadustes mõistete määratlustes ainulaadset viidet shall mean nagu inglise keeles, vaid on mõttekriips.

Muidu tavaline töine esmaspäev, palju asju üle vaadata. Pentsikuim leid oli selline, kus isegi pärast muutmist seisis ülakeharõivad ja peakatted, v.a jalatsid (paraku ei olnud aega hakata uurima, mis see olla võiks).

Tuleb meil, milles direktor teatab, et juulis leitsakuga kehtestatud suvine tööaeg saab 1. oktoobril läbi ja taaskehtestuvad tavalised kohaloleku kellaajad. Ma olin mõelnud, et erikord oli ammu läbi, st see lõpetati siis, kui ise olin puhkusel (kuivõrd augustis oli koledaid sügisilmu).

Täna täieneb minu raamatukogu Le petit Larousse'i võrra.

E, 194. päev: jätkub

Hommikul tuleb kõigile meil: kempsust leitud mingid dokumendid, kätte saab sekretärilt. Omal ajal töötasin õppetoolis, mis jagas kempsu metallurgia õppetooliga, nii et loputuskastilt või aknalaualt (tuntud arhitekt oli teinud ka 1. korruse kempsule avarad aknad, nõudis harjumist) võis tihtilugu leida metalliõpetuse ja metallurgia ajakirju.

Keeletehnoloog P käib mind kirja panemas homsele Google'i koolitusele. Eks näis, kas ka seal tuleb uni peale nagu Windows XP omal.

Pärastlõunal prantsuse keele II osas. Enamus rühmakaaslasi (eelmisest pole ühtki) näivad olevat Bulgaariast ja Sloveeniast, lääne- ja lõunaslaavlasi on 14 inimesest 10. Enamus näib olevat esmatutvunud prantsuse keelega kahenädalasel intensiivkursusel ja selle tulemusel seiskub tähestiku tähtede lugemine H-tähe juures. Kui arvude lugemiseni jõuame ja inimesi pidi vaadates leian, et ma pean esitama loogikavabad arvud 81–90 (mis on sõnasõnalises tõlkes "nelikahtkümmetüks, nelikahtkümmetkaks, ..., nelikahtkümmetkümme"), ütlevad minu kõrval olnud bulgaarlase teadmised üles ja ta keeldub arvude 71–80 lugemisest ("kuuskümmendüksteist, ..., kuuskümmendkümmeüheksa, nelikahtkümmet"). (Vaheajal räägib poolakas, et intensiivkursusel käsitleti arvsõnu ainult umbes 20 minutit.) Uus õppejõud mainib, et prantsuse keeles loogikat ei ole. Tore, et ta seda ise tunnistab.

Pärast tundi lähen innustunult hankima vajalikku töövihikut ja soovitatud sõnaraamatut. Esimene näib olevat prantsuse raamatupoes otsas(!) ja teist üldse ei ole, suundun siis teise, ilmselt suurimasse raamatupoodi (vähemalt kõrgeimasse, sest see on läbi viie korruse – kolm maa peal ja kaks maa all). Mõlgutan, kas ma ei peaks hankima enda harimiseks ka prantsuskeelset lühientsüklopeediat (omal ajal andis saksa lühientsüklopeedia lugemine palju), aga lükkan mõtte edasi, sest kavas on naasta Kirikmäele ja hankida Prismast toitu ja kehakultuurivahendeid ning mul hakkaks kandejõudu ja -mahtu nappima.

Nii teengi ja õhtul võimlen.

P, 193. päev: lihtne!

Terve päev toas. Otsin üles homse prantsuse keele jaoks õpiku ja kirjutan valmis tekstilihtsuse loo.