Saan maast lahti tõesti kell 3.00. Asjad lõplikult kokku ning kell 4.34 olen maja ees, kus ootab takso. Ometi kord üritan suhelda taksojuhiga prantsuse keeles, et bonjour ja à l'aéroport, s'il vous plait. Kui takso on sõitnud umbes kolmsada meetrit, küsib taksojuht, kas ma inglise keelt räägin, ja saan teada, et eelmine öö olnud extremely cold, sixteen degrees (võimatu, mõtlen, vahest oli tal kraadiklaas katki, sest mul oli öö läbi aken lahti, alla kümne soojakraadi ei olnud, ja öösel on kõige külmem tavaliselt enne koitu, siis peaks praegu ka nii külm olema). Veel saan teada, et taksojuht on serblane ja üks tema koolikaaslane oli ka eestlane, Ants, siniste silmadega. Algul mõtlen, et on aga hea määratlus, et siniste silmadega Ants, aga siis mõistan, et ju vast käib jutt siinmaast ja vastan, et arvatavasti tean ma seda Antsu niisamuti (nagu iga siinmaa eestlane, eks ole).
Sisenen lennuvälja B-terminali esimese reisijana.
Lennukis CPH-sse istun tagareas nurgas, aga mu magusast plaanist nurgas tukkuda ei tule midagi välja, sest teisel pool seina on samas kohas mootor, mis alguses ajab seina kuumaks ja õhutorust tuleb ainult kuuma õhku. Õhus läheb sein õnneks jahedamaks. Väike eine ja siis tõesti ka uni, nii et CPH-le lähenedes arvan ma läbi une iga mürtsu maandumiseks ja nii maandun ma sedapuhku justkui neli korda.
Aga Kopenhaageni lennujaama WiFi ei ole ette nähtud inimkasutuseks. Teenuse kvaliteedi-hinnasuhe on tugevasti kiivas hinna poole. Kui selline Interneti kvaliteet oleks Eestis, puhkeksid rahutused.
Teisel otsal lennutab Eesti Õhk ja see on kogu koduskäigu viiest lennust ainus, kus midagi erakordset ei juhtugi. Ilm on selge ja näen eemalt Saaremaad ning lähemalt Hiiumaad, maandume Tallinna Mustamäe poolt. Tallinn on hall, äärmiselt tolmune ja autosid on liiga palju.
28.3.07
27.3.07
T, 357. päev: Doom
C näitab rumeenia õigekeelsussõnastikku, mille kaanel lühend DOOM, ja nendib, et selline pealkiri on ka täiesti asjakohane. Meenutan neid muistseid aegu, kui Doom ilmus ja kaks nädalat ei teinud keegi tööd... Ja arvutil hakkas kõvaketas alati sirisema umbes kaks sekundit enne seda, kui järjekordne koll nurga tagant välja hüppas...
Vahepeal taas akuutseid probleeme, sest üks Eesti riigivõimu esindaja on kunagi jätnud ühes registris ühe näpuliigutuse tegemata (ja teine samasugune ei oska registrit lugeda). Sinna juurde veel ka suhtumine, et kui tuju on halb, siis ei ole vaja telefonis headaega jätta, las teine inimene kuuleb oma poole sõna pealt torust kostmas tuut-tuut. Ja nii kolm korda järjest, nii et lõpuks virutan oma taskutelefoni vastu lauda. Lülitub välja, muidu elab üle. Selgitan toanaabrile, et ma suhtlen telefoni teel Eestiga, palun mitte ehmatada. Temperamentne rahvas nagu eestlased on, eks ole. Aga lõpuks asi siiski selgitub, tänu lahketele inimestele.
Käin lõunavaheajal postkontoris, kuhu on tulnud asfaldikindlad käsivarrekaitsmed ja muid uisutarvikuid. Seal saab minu osaks kõigepealt pooletunnine sunnitud jalutuskäik jõeäärses pargis (kuhu ma varem sattunud ei ole; päike paistab, on ilus kevadilm, aga mul on kõht tühi), sest postkontor on kinni – lõuna! Ma ei saa aru, miks peavad ärid lõunal kinni olema ehk miks peab lõunal käima just nimelt kollektiivselt? Ühe tunni jagu jääb ju profit saamata. Sotsialismuses saaks veel aru (nagu kooliajal: tunnid lõppesid sageli kell 13.40, raamatupoed läksid lõunale kell 14.00, tuli kiirustada), aga kapitalismuses... – imelik suhtumine.
Kell 17.03 kõnnin −4. korrusel ära andma paberit, et eeloleva puhkuse tõttu puudun kahest prantsuse keele tunnist. Koridoris võtab osakonnajuhataja mul kujuteldavast kuuenööbist kinni ja küsib, kas mul on hetk aega. Saan teada, et akuutselt on vaja minna tõlkesaali eesti dokumenti parandama, mille tõlkija on juba majast lahkunud. No ega's midagi. Saalis on koguni kaks küljenduse tädi, nii et asi on tõsine. Dokumendi parandamine seisneb ühe tabeli kopimises algupärandist tõlkesse.
Edasi läheb väga kiireks, vaja on 4 lk tõlkida ja umbes 200 pisipudinat üle vaadata. Ära alles kell 20.07. Homme on vaja ärgata kell 3.00, sean äratama hirmsa tirinapatarei (füüsilisi helinatekiteid on vähe, aga see-eest järjepidevalt).
Vahepeal taas akuutseid probleeme, sest üks Eesti riigivõimu esindaja on kunagi jätnud ühes registris ühe näpuliigutuse tegemata (ja teine samasugune ei oska registrit lugeda). Sinna juurde veel ka suhtumine, et kui tuju on halb, siis ei ole vaja telefonis headaega jätta, las teine inimene kuuleb oma poole sõna pealt torust kostmas tuut-tuut. Ja nii kolm korda järjest, nii et lõpuks virutan oma taskutelefoni vastu lauda. Lülitub välja, muidu elab üle. Selgitan toanaabrile, et ma suhtlen telefoni teel Eestiga, palun mitte ehmatada. Temperamentne rahvas nagu eestlased on, eks ole. Aga lõpuks asi siiski selgitub, tänu lahketele inimestele.
Käin lõunavaheajal postkontoris, kuhu on tulnud asfaldikindlad käsivarrekaitsmed ja muid uisutarvikuid. Seal saab minu osaks kõigepealt pooletunnine sunnitud jalutuskäik jõeäärses pargis (kuhu ma varem sattunud ei ole; päike paistab, on ilus kevadilm, aga mul on kõht tühi), sest postkontor on kinni – lõuna! Ma ei saa aru, miks peavad ärid lõunal kinni olema ehk miks peab lõunal käima just nimelt kollektiivselt? Ühe tunni jagu jääb ju profit saamata. Sotsialismuses saaks veel aru (nagu kooliajal: tunnid lõppesid sageli kell 13.40, raamatupoed läksid lõunale kell 14.00, tuli kiirustada), aga kapitalismuses... – imelik suhtumine.
Kell 17.03 kõnnin −4. korrusel ära andma paberit, et eeloleva puhkuse tõttu puudun kahest prantsuse keele tunnist. Koridoris võtab osakonnajuhataja mul kujuteldavast kuuenööbist kinni ja küsib, kas mul on hetk aega. Saan teada, et akuutselt on vaja minna tõlkesaali eesti dokumenti parandama, mille tõlkija on juba majast lahkunud. No ega's midagi. Saalis on koguni kaks küljenduse tädi, nii et asi on tõsine. Dokumendi parandamine seisneb ühe tabeli kopimises algupärandist tõlkesse.
Edasi läheb väga kiireks, vaja on 4 lk tõlkida ja umbes 200 pisipudinat üle vaadata. Ära alles kell 20.07. Homme on vaja ärgata kell 3.00, sean äratama hirmsa tirinapatarei (füüsilisi helinatekiteid on vähe, aga see-eest järjepidevalt).
26.3.07
E, 356. päev: ajastus
Ärkan umbes pool seitse. Olen kohutavalt unine ega saa aru, miks on väljas nii pime. Linnud rõkkavad laulda.
Ilm on ilus ja soe. Hommikul, kui päike veel aknasse ei paista, näeb suuri maanduvaid lennukeid (F lennujaamas on reisiliiklust vähe ja väikeste lennukitega, aga kaubaliiklust palju ja väga suurtega). Seletan toanaabrile, mis on sagedaimate lennukitüüpide (nt B747) iseloomulikud tunnused.
Hommikupooliku töö tehtud, kavatsen käia lõunatunni ajal turismifirma kinkekaardi järel. Varaseim kellaaeg, mil lõunale minna tohib, on 12.15. Turismifirma tehakse pärastlõunal lahti kell 13.00 ja sinna sõidab 130. buss 36 minutit, läheb lähimast peatusest kell 12.18. NHE-majast peatusse läheb umbes kolm minutit, aga sellel bussil on kalduvus olla graafikust ees. Turismibüroo on bussipeatusest 200 m kaugusel.
Selle matemaatikaülesande lahendina olen all kella juures, kaelakaart õieli, valmis juba siis, kui selle ees seisab 12.14. Ootan paar sekundit, kuni kukub 12.15, siis registreerin lahkumise ja leegin bussipeatuse poole. Natuke rohkem kui minuti pärast olen JFK avenüü ääres ja näen, et lähim buss on 144 ja selle järel 125, järgmine buss on alles ligi kilomeetri kaugusel silla peal. Võib tempot vähendada.
See buss ongi 130. buss, on peatuses minu kella järgi kell 12.17.21. Kohal Gr-s olen kell 12.50. Jalutan ringi, vaatan päikesepaistes sätendavat Maaseljat ja vastaskalda Saksamaad, magan büroo avamise maha, sisse astun kell 13.05. Saan mõne minutiga kinkekaardi ja jalutan tagasi 13.15 väljuva bussi peale (mis väljub alles 13.17). Kohal Kirikmäel olen kell 13.50, käin panen koti ja mantli tuppa ning käin KAD-majas söömas (pusaväel, ilm on soe ja päikseline). Tagasi kell 14.24 (tagasi peab olema kella 14.30-ks). Jõudsin lõunatunnil palju!
Homme lõunal peaksin minema läbi linna oma postkontorisse, vahepeal on uisupoest tulnud tellitud jubinaid (telgi ja hooldusvahendeid) ning küünarvarrekaitsmed. Homme hommikul on prantsuse keel, õhtul ei jõua, kolmapäevast olen puhkusel. Mine tea, kui kaua pakk mind postkontoris ootab.
Helistan uuesti maksuametisse ja saan teada, et mul ei olegi vaja oma 2006. a tulusid deklareerida, kuivõrd ma olen viibinud eelmisest aastast 11 kuud Eestist väljaspool (vaadake selle blogi arhiivi, kui ei usu) ja minu Eesti tulud (jaanuari kuutasu ja akadeemilise tegevuse tasu) on alla veerandi. No loodame, et see ongi nii.
Ilm on ilus ja soe. Hommikul, kui päike veel aknasse ei paista, näeb suuri maanduvaid lennukeid (F lennujaamas on reisiliiklust vähe ja väikeste lennukitega, aga kaubaliiklust palju ja väga suurtega). Seletan toanaabrile, mis on sagedaimate lennukitüüpide (nt B747) iseloomulikud tunnused.
Hommikupooliku töö tehtud, kavatsen käia lõunatunni ajal turismifirma kinkekaardi järel. Varaseim kellaaeg, mil lõunale minna tohib, on 12.15. Turismifirma tehakse pärastlõunal lahti kell 13.00 ja sinna sõidab 130. buss 36 minutit, läheb lähimast peatusest kell 12.18. NHE-majast peatusse läheb umbes kolm minutit, aga sellel bussil on kalduvus olla graafikust ees. Turismibüroo on bussipeatusest 200 m kaugusel.
Selle matemaatikaülesande lahendina olen all kella juures, kaelakaart õieli, valmis juba siis, kui selle ees seisab 12.14. Ootan paar sekundit, kuni kukub 12.15, siis registreerin lahkumise ja leegin bussipeatuse poole. Natuke rohkem kui minuti pärast olen JFK avenüü ääres ja näen, et lähim buss on 144 ja selle järel 125, järgmine buss on alles ligi kilomeetri kaugusel silla peal. Võib tempot vähendada.
See buss ongi 130. buss, on peatuses minu kella järgi kell 12.17.21. Kohal Gr-s olen kell 12.50. Jalutan ringi, vaatan päikesepaistes sätendavat Maaseljat ja vastaskalda Saksamaad, magan büroo avamise maha, sisse astun kell 13.05. Saan mõne minutiga kinkekaardi ja jalutan tagasi 13.15 väljuva bussi peale (mis väljub alles 13.17). Kohal Kirikmäel olen kell 13.50, käin panen koti ja mantli tuppa ning käin KAD-majas söömas (pusaväel, ilm on soe ja päikseline). Tagasi kell 14.24 (tagasi peab olema kella 14.30-ks). Jõudsin lõunatunnil palju!
Homme lõunal peaksin minema läbi linna oma postkontorisse, vahepeal on uisupoest tulnud tellitud jubinaid (telgi ja hooldusvahendeid) ning küünarvarrekaitsmed. Homme hommikul on prantsuse keel, õhtul ei jõua, kolmapäevast olen puhkusel. Mine tea, kui kaua pakk mind postkontoris ootab.
Helistan uuesti maksuametisse ja saan teada, et mul ei olegi vaja oma 2006. a tulusid deklareerida, kuivõrd ma olen viibinud eelmisest aastast 11 kuud Eestist väljaspool (vaadake selle blogi arhiivi, kui ei usu) ja minu Eesti tulud (jaanuari kuutasu ja akadeemilise tegevuse tasu) on alla veerandi. No loodame, et see ongi nii.
25.3.07
P, 355. päev: päike
Päike tuleb välja. Skannin hommikul pilte, päeval puhastan rulluisud, aga uisutama siiski ei lähe (algul ei ole asfalt kuiv, pärast jõuab õhtu kätte).
Magan hommikul väga kaua, üleminek suveajale toimus ootamatult (osa kelli läks õigeks ise).
Pärastlõunal alustan oma juhendatava kursuse II kodutöö parandamist ja tagasisidetamist; mind tabab loov laiskus, st ma ei viitsi ära lõpetada. Saan kõik 23 + 1 tööd valmis kell kaks öösel. Taevas sirab palju nõrku tähti.
Magan hommikul väga kaua, üleminek suveajale toimus ootamatult (osa kelli läks õigeks ise).
Pärastlõunal alustan oma juhendatava kursuse II kodutöö parandamist ja tagasisidetamist; mind tabab loov laiskus, st ma ei viitsi ära lõpetada. Saan kõik 23 + 1 tööd valmis kell kaks öösel. Taevas sirab palju nõrku tähti.
24.3.07
L, 354. päev: hall
Kole pilves ilm. Külm ja kõle.
Skannin hommikul negatiive, päeval sõidan samasse pärakolkasse, kuhu eile ei jõudnud. Kogu see linnake on talveunes. Leian vajaliku koha (ja ka selle, kuidas sinna bussi"jaamast" pääseb), ent see on laupäeval tugevasti kinni. Näen mõnetise hämmastusega, et sellel alevil on keskajal olnud linnamüür (kaks poolikut torni on alles); ei mina mõista, kust neil selle ehitamiseks raha tuli. Või siis tõi veinikasvatamine nõnda palju sisse.
Siis tagasisõidul (sama bussijuht kui minnes) väisan Kirikmäe prismat, ostan enese harimiseks prantsuskeelse filmi Hibernatus, mida kunagi umbes 1978. aastal nägin kinos. Muidugi ma ei tea, mil ma selle vaatamiseks aega saan.
Maja fuajees on värvitud seinu, täiesti kuivamatu punase värviga [jah, muidugi mõista ma katsun järele!], ja keegi düsgraafik on kirjutanud sildi atension peintur fréche, mille keegi ninatark on ära parandanud ja juurde küsinud, kas mõeldi ikka seda, mida tema kirjutas.
Skannin korteris pilte edasi ja juhin kaugjuhtimise teel tuludeklaratsiooni esitamist. E-l õnnestub, mul mitte. Süsteem tahab mu käest andmeid, mida ütlevad paberid on Eestis ja mille esitamine maksuametniku kinnitusel (ütles reedel telefonis) ei ole kohustuslik – aga ilma nendeta ta edasi ei lähe ega deklaratsiooni esitada ei lase. Röösk.. Jääb pooleli. Tuleb suhelda kolleegidega. Viimases hädas saan esitada deklaratsiooni nädala lõpus ka paberil. E-maksuamet näitab, et riik on mult võtnud 1 (ühe) krooni tulumaksu liiga palju, aga ma seda tagasi ei saa, see jääb järgmiseks korraks seemneks.
Skannitud piltide seas on pildid ammu-ammu kolm päeva väldanud reisist väikesel aurulaeval. Et selle omanik on praeguseks manalamees, aga laeval on kultuuriväärtust ja see peaks alles olema, löön laeva nime Guuglisse ja loen, et vahepeal on laev ikka korralikult põhjas ära käinud! Isegi mitmekümneleheküljeline uurimisaruanne on Internetis üleval. Sellest saan teada, et laeva uputas karilejooksmise järel just samas kajutis lahti jäetud aken, mis oli selle koiku kohal, kust ma oma reisil pikutasin, ja omapärane ühendatud anumate süsteemis peldik, kust vesi kosena sisse voolas. Ja et uutele omanikele ei meeldi – täpselt nagu piilupart Donaldile – isegi ümber saarte kurve võtta, rääkimata kitsas faarvaatris pimedas ja udus sõites tulede süütamisest.
Skannin hommikul negatiive, päeval sõidan samasse pärakolkasse, kuhu eile ei jõudnud. Kogu see linnake on talveunes. Leian vajaliku koha (ja ka selle, kuidas sinna bussi"jaamast" pääseb), ent see on laupäeval tugevasti kinni. Näen mõnetise hämmastusega, et sellel alevil on keskajal olnud linnamüür (kaks poolikut torni on alles); ei mina mõista, kust neil selle ehitamiseks raha tuli. Või siis tõi veinikasvatamine nõnda palju sisse.
Siis tagasisõidul (sama bussijuht kui minnes) väisan Kirikmäe prismat, ostan enese harimiseks prantsuskeelse filmi Hibernatus, mida kunagi umbes 1978. aastal nägin kinos. Muidugi ma ei tea, mil ma selle vaatamiseks aega saan.
Maja fuajees on värvitud seinu, täiesti kuivamatu punase värviga [jah, muidugi mõista ma katsun järele!], ja keegi düsgraafik on kirjutanud sildi atension peintur fréche, mille keegi ninatark on ära parandanud ja juurde küsinud, kas mõeldi ikka seda, mida tema kirjutas.
Skannin korteris pilte edasi ja juhin kaugjuhtimise teel tuludeklaratsiooni esitamist. E-l õnnestub, mul mitte. Süsteem tahab mu käest andmeid, mida ütlevad paberid on Eestis ja mille esitamine maksuametniku kinnitusel (ütles reedel telefonis) ei ole kohustuslik – aga ilma nendeta ta edasi ei lähe ega deklaratsiooni esitada ei lase. Röösk.. Jääb pooleli. Tuleb suhelda kolleegidega. Viimases hädas saan esitada deklaratsiooni nädala lõpus ka paberil. E-maksuamet näitab, et riik on mult võtnud 1 (ühe) krooni tulumaksu liiga palju, aga ma seda tagasi ei saa, see jääb järgmiseks korraks seemneks.
Skannitud piltide seas on pildid ammu-ammu kolm päeva väldanud reisist väikesel aurulaeval. Et selle omanik on praeguseks manalamees, aga laeval on kultuuriväärtust ja see peaks alles olema, löön laeva nime Guuglisse ja loen, et vahepeal on laev ikka korralikult põhjas ära käinud! Isegi mitmekümneleheküljeline uurimisaruanne on Internetis üleval. Sellest saan teada, et laeva uputas karilejooksmise järel just samas kajutis lahti jäetud aken, mis oli selle koiku kohal, kust ma oma reisil pikutasin, ja omapärane ühendatud anumate süsteemis peldik, kust vesi kosena sisse voolas. Ja et uutele omanikele ei meeldi – täpselt nagu piilupart Donaldile – isegi ümber saarte kurve võtta, rääkimata kitsas faarvaatris pimedas ja udus sõites tulede süütamisest.
23.3.07
R, 353. päev: ajast ees
Vaidlus kolleegiga jätkub. Mina olevat talle oma arvamust peale surunud – no ei tea, kelle sõna lõpuks peale jäi! Mul on sellest täiesti siiber. Meenutan endamisi Tiibeti mõttetarga Milarepa lauluridu, mis Linnart Mälli eestinduses on sellised:
Peale selle (või tegelikult enne seda) suhtlen telefoni teel rohkem kui kogu selle aasta jooksul kokku. Näiteks maksuametiga, keda ma Eesti riigiasutusena sügavalt umbusaldan (isiklik arvamus).
Kiirustan lahkuma juba enne kella nelja (reedel tohib alates kella 15.15-st), kavas on jõuda enne kella 17-t riigi teise serva kohalikku turismiteabepunkti, kust mul on vaja nende kinkekaarti. Sobilik buss läheb kell 15.48. Torman majast välja kell 15.45 ja kell 15.46 olen JFK avenüü ääres, kus võin oma silmaga näha, et kuni kella 15.48-ni ei tule ühtki bussi. Bussipeatuse juures on toimunud autoõnnetus, kohal on politsei ja täpselt kell 15.48 saabub tõstuk, mis liikumatu auto ära viib. Pealetõstmine kestab ligi veerand tundi, mil liiklus seisab ja bussid ootavad rodus. Minu bussi mitte.
Ehk seega võib järeldada, et erandina siinmaa tavalisest praktikast, kus bussid on graafikust alati 5 min maas, on mu vajalik buss olnud graafikust seekord üle 2 minuti ees. Ootan järgmise bussi ära (selle number, nagu selgub, vaheldub), aga sõidan sellega ainult prismani, sest mõistan, et 17-ks ma kohale ei jõuaks. Plaanin minna kohale homme, et äkki on lahti (nagu linnas on).
ilma mõnu ihkajad
tühja-tähja toimetavad
mina, rahuleidnu, vaatlen
ülalt, puhta kalju pealt
Peale selle (või tegelikult enne seda) suhtlen telefoni teel rohkem kui kogu selle aasta jooksul kokku. Näiteks maksuametiga, keda ma Eesti riigiasutusena sügavalt umbusaldan (isiklik arvamus).
Kiirustan lahkuma juba enne kella nelja (reedel tohib alates kella 15.15-st), kavas on jõuda enne kella 17-t riigi teise serva kohalikku turismiteabepunkti, kust mul on vaja nende kinkekaarti. Sobilik buss läheb kell 15.48. Torman majast välja kell 15.45 ja kell 15.46 olen JFK avenüü ääres, kus võin oma silmaga näha, et kuni kella 15.48-ni ei tule ühtki bussi. Bussipeatuse juures on toimunud autoõnnetus, kohal on politsei ja täpselt kell 15.48 saabub tõstuk, mis liikumatu auto ära viib. Pealetõstmine kestab ligi veerand tundi, mil liiklus seisab ja bussid ootavad rodus. Minu bussi mitte.
Ehk seega võib järeldada, et erandina siinmaa tavalisest praktikast, kus bussid on graafikust alati 5 min maas, on mu vajalik buss olnud graafikust seekord üle 2 minuti ees. Ootan järgmise bussi ära (selle number, nagu selgub, vaheldub), aga sõidan sellega ainult prismani, sest mõistan, et 17-ks ma kohale ei jõuaks. Plaanin minna kohale homme, et äkki on lahti (nagu linnas on).
22.3.07
N, 352. päev: lumi tuli maha ja valgeks läks maa...
...ja keegi enam normaalselt tööle ei saa.
Liiklus on umbes, tänavatel askeldavad lumelabidaga mehikesed, lumeräitsakaid langeb muudkui juurde ja juurde. Lõunaks on nii palju lund, et võiks korraldada lumesõja või ehitada lumememme. Sula muidugi ka sobivasti. Mul on täna kindad käes. Ja saatuse tahtel on Eestis, eriti Lõuna-Eestis lausa suveilm, päike särab ja sooja on 20 °C.
Ükspäev, kui see praegune talv hakkas, vaatasin imestades, et küll on aga palju soomlasi siinkandis liikvel, kes lumesajus vihmavarjuga käivad, aga et täna kõnnib kunagine sloveeni toakaaslane B tähtsalt koosolekult naastes minu ees, samuti vihmavari pea kohal (väga kõrgel, sest B on üle kahe meetri pikk), siis hakkan aimama, et soomlased on Euroopa Liidus olnud juba nii kaua, et nende kombed on levinud ka süda-Europasse.
Ühesõnaga, kui ma 1-minutilise hilinemisega kell 9.31 NHE-majja jõuan (buss, kõlkapüks [vaatasin, jah, Saarestest], jõuab peatusse tavalise 9.20 asemel kell 9.28 ning jooksmine olnuks vääritu ja teeolusid arvestades suisa ohtlik), kohtan oma toa poole minnes mitut inimest, kes välisukse poole tormavad, et teatud toimetusliigi koosolek kell 9.30 JMO-majas. Niru, see läks mul suisa meelest; mul oli mälestus, et see algab kell 10.30. Mõtlen, et äkki on koosolekuid mitu tükki, vaja kalendrist järele vaadata.
No mõistagi kes arvab, et arvuti kohe esimese korraga käima läheb, see eksib! Selgub, et eile oli sulgemisel mingi viga tekkinud ning see teade oli öö läbi ees seisnud ja nüüd siis ei lülitu arvuti ei sisse ega välja. Surgin kõik nupud läbi, ei midagi! Hädaga helistan siis arvutitoesse, tuleb üks ititädi, poeb laua alla, vajutab voolulülitit (mida mina olin enne sõtkunud tulemuseta päris mitu korda) ja arvuti läheb käima. Vahest jäid mul õiged sõnad peale lugemata. Ja kalendrist näen, et algab (algas), jah, kell 9.30. Siis jalad selga ja JMO-sse.
Koosolek on huvitavam kui ma arvasin, ettekandja on inglane, on üsna lõbus. Teiselt poolt ei saa ta vist päris hästi aru, mida tõlkimine tähendab, et see ei ole ainult ühe keele sõna teise keele sõnaga asendamine.
Ja lund muudkui sajab ja sajab.
Õhtupoolikul kontrollin kolleegi meditsiinitõlget ja parandan seal mitmes kohas vormilisi asju. Viin paberid kolleegile ja siis algab elav arutelu, miks mu parandused kuuluvad kategooriasse "norimine" ja miks nii, nagu tema kirjutas, on ikka parem. Üritan oma seisukohti kaitsta järgmiste väidetega: a) sest nii on sisu poolest täpne; b) tõlkija ei tohiks sihilikult kirjutada asju, mida ta teab olevat vale (jutt oli sellest, kas at least 12 years of age tähendab eesti keeles ikka alates 12. eluaastast, minu arvamus on, et ei tähenda, sest 12. eluaasta on ajavahemik 11. ja 12. sünnipäeva vahel, millega kolleeg nõustub, kui toon analoogilise näite, et ega 1. eluaastal olev laps pole ju 1-aastane, vaid ikka alla 1 aasta); c) see on maailma nägemine nn inseneripilguga, kus asjad on eelkõige täpsed ja alles siis ilusad; ning d) ma olin omal ajal tehnikatekstide asjus vanemtoimetaja ning tean, mida teen. Argi-, kirja- ja oskuskeele eristamise vajaduseni ega ka vormilise tõlkijahariduse (ja seehulgas semestri meditsiinitõlke) mainimiseni ma õnneks ei jõua. Lõpuks nendin: "Tee, mida tahad!", sest ega ma sundida ju ei saa (errare humanum est perseverare diabolicum), ja taandun, jättes ta kirjutama meditsiiniteksti asemel ilukirjandust ehk protsendimärkide asemel lahtijutustusi, numbritena paistvaid käändelõppe ja miinusmärkide asemel sidekriipse.
Ja kogu see aeg, mil me nende vormiasjade üle vaidleme, hirnub läti kolleeg J oma laua taga naerda, vaadates liikuvaid pildikesi, kuidas kassid eri muusikastiilide järgi pead võngutavad, kõrvaklapid peas [vt video].
Kell pool viis leian kolmveerand kaks tulnud meili, mis erakordsete ilmaolude tõttu lubab lahkuda juba enne kella 16.30. Tegelikult lahkun tavalisel ajal. Satun bussipeatuses kokku soome kolleegi J-ga, pajatades talle tänaseid elamusi inseneripilgu selgitamise valdkonnas, ja siis tuleb kuidagi välja, et mu viimatiste tehnikaõpingute kõrvaleriala oli ehitusfüüsika ehk kuidas kulgeb ehitistes niiskus, ja tal on just sobivasti majakelder, kuhu vihmaga koguneb müstilisel kombel vett, et kas tõesti saab tulla läbi betooni. Kui betoon on poorne ja vastu maad ning niiskustõket ei ole, siis miks mitte, pakun. Naabril pidavat olema keldris vett umbes meeter ja see kinnitavat, et J kelder on siinmaa keskmisega võrreldes väga kuiv. J lubab, et kui ta ehitusfirmalt abi ei saa, kutsub mind vaatama (mu tagasiajamisest hoolimata, et ma ei ole aitamiseks pädev). Mõtlen, et vahest peaks lahendama probleemi siinmaa katoliiklikul kombel, palvetades üleujutamiste vastaste pühakute, näiteks püha Nepomuki poole. (Viimase kui ühtlasi sildade kaitsepühaku poole võiksid palvetada ka Saaremaa püsiühenduse pooldajad, äkki muudab isand Leedo meelt. Püha Nepomuki mälestuspäev on 16. mail.)
Pariisi platsil läheb J maha ning kougin kotist välja praeguse juturaamatu, mille lugemisel bussis on nii mõnigi kord kõrvalreisija seda ebaviisakalt üle mu õla uudistanud. Sellest on paar lehekülge veel jäänud ja need saavad mu peatuseks täpselt läbi.
Liiklus on umbes, tänavatel askeldavad lumelabidaga mehikesed, lumeräitsakaid langeb muudkui juurde ja juurde. Lõunaks on nii palju lund, et võiks korraldada lumesõja või ehitada lumememme. Sula muidugi ka sobivasti. Mul on täna kindad käes. Ja saatuse tahtel on Eestis, eriti Lõuna-Eestis lausa suveilm, päike särab ja sooja on 20 °C.Ükspäev, kui see praegune talv hakkas, vaatasin imestades, et küll on aga palju soomlasi siinkandis liikvel, kes lumesajus vihmavarjuga käivad, aga et täna kõnnib kunagine sloveeni toakaaslane B tähtsalt koosolekult naastes minu ees, samuti vihmavari pea kohal (väga kõrgel, sest B on üle kahe meetri pikk), siis hakkan aimama, et soomlased on Euroopa Liidus olnud juba nii kaua, et nende kombed on levinud ka süda-Europasse.
Ühesõnaga, kui ma 1-minutilise hilinemisega kell 9.31 NHE-majja jõuan (buss, kõlkapüks [vaatasin, jah, Saarestest], jõuab peatusse tavalise 9.20 asemel kell 9.28 ning jooksmine olnuks vääritu ja teeolusid arvestades suisa ohtlik), kohtan oma toa poole minnes mitut inimest, kes välisukse poole tormavad, et teatud toimetusliigi koosolek kell 9.30 JMO-majas. Niru, see läks mul suisa meelest; mul oli mälestus, et see algab kell 10.30. Mõtlen, et äkki on koosolekuid mitu tükki, vaja kalendrist järele vaadata.
No mõistagi kes arvab, et arvuti kohe esimese korraga käima läheb, see eksib! Selgub, et eile oli sulgemisel mingi viga tekkinud ning see teade oli öö läbi ees seisnud ja nüüd siis ei lülitu arvuti ei sisse ega välja. Surgin kõik nupud läbi, ei midagi! Hädaga helistan siis arvutitoesse, tuleb üks ititädi, poeb laua alla, vajutab voolulülitit (mida mina olin enne sõtkunud tulemuseta päris mitu korda) ja arvuti läheb käima. Vahest jäid mul õiged sõnad peale lugemata. Ja kalendrist näen, et algab (algas), jah, kell 9.30. Siis jalad selga ja JMO-sse.
Koosolek on huvitavam kui ma arvasin, ettekandja on inglane, on üsna lõbus. Teiselt poolt ei saa ta vist päris hästi aru, mida tõlkimine tähendab, et see ei ole ainult ühe keele sõna teise keele sõnaga asendamine.
Ja lund muudkui sajab ja sajab.
Õhtupoolikul kontrollin kolleegi meditsiinitõlget ja parandan seal mitmes kohas vormilisi asju. Viin paberid kolleegile ja siis algab elav arutelu, miks mu parandused kuuluvad kategooriasse "norimine" ja miks nii, nagu tema kirjutas, on ikka parem. Üritan oma seisukohti kaitsta järgmiste väidetega: a) sest nii on sisu poolest täpne; b) tõlkija ei tohiks sihilikult kirjutada asju, mida ta teab olevat vale (jutt oli sellest, kas at least 12 years of age tähendab eesti keeles ikka alates 12. eluaastast, minu arvamus on, et ei tähenda, sest 12. eluaasta on ajavahemik 11. ja 12. sünnipäeva vahel, millega kolleeg nõustub, kui toon analoogilise näite, et ega 1. eluaastal olev laps pole ju 1-aastane, vaid ikka alla 1 aasta); c) see on maailma nägemine nn inseneripilguga, kus asjad on eelkõige täpsed ja alles siis ilusad; ning d) ma olin omal ajal tehnikatekstide asjus vanemtoimetaja ning tean, mida teen. Argi-, kirja- ja oskuskeele eristamise vajaduseni ega ka vormilise tõlkijahariduse (ja seehulgas semestri meditsiinitõlke) mainimiseni ma õnneks ei jõua. Lõpuks nendin: "Tee, mida tahad!", sest ega ma sundida ju ei saa (errare humanum est perseverare diabolicum), ja taandun, jättes ta kirjutama meditsiiniteksti asemel ilukirjandust ehk protsendimärkide asemel lahtijutustusi, numbritena paistvaid käändelõppe ja miinusmärkide asemel sidekriipse.
Ja kogu see aeg, mil me nende vormiasjade üle vaidleme, hirnub läti kolleeg J oma laua taga naerda, vaadates liikuvaid pildikesi, kuidas kassid eri muusikastiilide järgi pead võngutavad, kõrvaklapid peas [vt video].
Kell pool viis leian kolmveerand kaks tulnud meili, mis erakordsete ilmaolude tõttu lubab lahkuda juba enne kella 16.30. Tegelikult lahkun tavalisel ajal. Satun bussipeatuses kokku soome kolleegi J-ga, pajatades talle tänaseid elamusi inseneripilgu selgitamise valdkonnas, ja siis tuleb kuidagi välja, et mu viimatiste tehnikaõpingute kõrvaleriala oli ehitusfüüsika ehk kuidas kulgeb ehitistes niiskus, ja tal on just sobivasti majakelder, kuhu vihmaga koguneb müstilisel kombel vett, et kas tõesti saab tulla läbi betooni. Kui betoon on poorne ja vastu maad ning niiskustõket ei ole, siis miks mitte, pakun. Naabril pidavat olema keldris vett umbes meeter ja see kinnitavat, et J kelder on siinmaa keskmisega võrreldes väga kuiv. J lubab, et kui ta ehitusfirmalt abi ei saa, kutsub mind vaatama (mu tagasiajamisest hoolimata, et ma ei ole aitamiseks pädev). Mõtlen, et vahest peaks lahendama probleemi siinmaa katoliiklikul kombel, palvetades üleujutamiste vastaste pühakute, näiteks püha Nepomuki poole. (Viimase kui ühtlasi sildade kaitsepühaku poole võiksid palvetada ka Saaremaa püsiühenduse pooldajad, äkki muudab isand Leedo meelt. Püha Nepomuki mälestuspäev on 16. mail.)
Pariisi platsil läheb J maha ning kougin kotist välja praeguse juturaamatu, mille lugemisel bussis on nii mõnigi kord kõrvalreisija seda ebaviisakalt üle mu õla uudistanud. Sellest on paar lehekülge veel jäänud ja need saavad mu peatuseks täpselt läbi.
Lüüriline vahelepõige: otsisõnad
Nagu tähelepanelikumad lugejad on võib-olla tähele pannud, on alates 9. novembrist 2006 siin blogi allservas loendur. Ärge kartke, külastajad saab teada ainult domeeni täpsusega, Eestis näiteks estpak.ee või elion.ee või starman.ee, ja sedagi statistikat näen ainult mina. Loenduri eesmärk on teada saada, mitmele inimesele ma oma blogi kirjutan.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et Sitemeter (kes loendurit näitab) registreerib ka selle, mis otsisõnadega on kõnealune veebileht ehk siis siinne blogi leitud (enamasti lihtsalt leitud, loetud ei ole). Et arhiivifailis on koos ühe kuu jagu teksti ja ma olen kirjutanud kõikvõimalikust ning et ega inimesed fraasi otsides sõnu jutumärkidesse ju ei pane, satub otsimootor siia lehele alati, kui mingis blogifailis need otsisõnad esinevad, kasvõi üks ühes, teine teises otsas.
Näiteid (kirjaviis muutmata ja uuemad enne):
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid hoopis sellest, et Sitemeter (kes loendurit näitab) registreerib ka selle, mis otsisõnadega on kõnealune veebileht ehk siis siinne blogi leitud (enamasti lihtsalt leitud, loetud ei ole). Et arhiivifailis on koos ühe kuu jagu teksti ja ma olen kirjutanud kõikvõimalikust ning et ega inimesed fraasi otsides sõnu jutumärkidesse ju ei pane, satub otsimootor siia lehele alati, kui mingis blogifailis need otsisõnad esinevad, kasvõi üks ühes, teine teises otsas.
Näiteid (kirjaviis muutmata ja uuemad enne):
- parem poolne nurga diivan
- sigulda kepid
- alieni eufo
- greyga ham
- lima ovulatsioon
- vene sõjaväes tass teed
- künkast voolab välja allikas
- kasahh pilt
- saabaste venitamine
- minu elu põnevus pensionieas
- šveigi juures
- professor koti ekspeditsioon
- koolimälestused
- smart casual (otsingukeeleks eesti)
- toiduained and analüüsimeetod (Google'is pole vaja otsisõnade vahele loogikaoperaatoreid kirjutada, kohustusliku sõna ette tuleb kirjutada plussmärk)
- "kolme katku vahel" film (siin olid jutumärgid õigesti)
- keskaegne metallurgia
- Esto-Europa saksa
- aafrika muinasjutud
- pelvic fin
- Wikipédiat europa 1933
- puksirihm
- affendorf holland
- Rootsi maastik
- kellaajad eri maades
- amsterdami reisimuljed
- kus leiutati valgus
- ungari vaatamisväärsuset (jah, t-ga)
- jehoovatunnistajate kuningriigisaal
- polaarkaru uus blog
- pildid matk kaardile
- karjala piraka (õige on hoopis karjalan piirakka, õppige soome keelt!)
- eesti purilennukeskus
- buss 222
- borati subtiitrid
- heikiga mp3
- south park koodid
- ärkli toas on ärkli uks
- briani elu (otsiti kohast ut.ee, väärt inimesed seal)
- sencha mõju
- külm radiaator
- russen aerofoto (otsiti Saksamaalt)
- üks tõlkijatest. (NB! punkt!)
- ilma folgita viljandis (seda otsitakse sageli)
- infoturbe spetsialist
- luuletus päkapikust (otsiti detsembris)
- power-point viikingid
- ökula öökull
- šampus lusikas
- hundikuristik tallinnas
- montenegro rahvusvaheline lühend
- ratastooli kulturism
- esimene kiirrong leiutati
- anna lausa ribas (otsiti Rootsist)
- alloo toitu saab ka vä
Lugupeetud otsijad! Ehkki eesti keel on üks Interneti suurtest keeltest, leiab Internetist rohkem asjakohaseid kohti, kui kirjutate otsisõnad sellises keeles, milles on veebikülgi lihtsalt rohkem. Õppige võõrkeeli! ☺
21.3.07
T, 350. päev: töine
Hommikul prantsuse keel, mis kulgeb tavapärasel viisil. Teises pooles on igaühel võimalus etelda, jutustades oma elulugu täisminevikku kasutades. Taas olen seltskonnas ainus insener (ülejäänud on kas majandusinimesed või filoloogid, sekka üks õppinud arheoloog). Õpetaja arvates on kole lugu, et ma toreda inseneriameti tõlkijakutse vastu vahetasin, aga selgitan, et lausa vastupidi, puutun tehnikateemadega kokku lausa iga päev ja väga põhjalikult.
Pärast varaseks pärstlõunaks üks väike asi tõlkida, siis sadu pisitoimetusi. Nende lõpp jääb homme hommikuks.
Õhtul paistab tuhkvalgusega noor kuu.
Pärast varaseks pärstlõunaks üks väike asi tõlkida, siis sadu pisitoimetusi. Nende lõpp jääb homme hommikuks.
Õhtul paistab tuhkvalgusega noor kuu.
K, 351. päev: keeleilu
Tänagi sajab hommikul lund, vahepeal jääb järele, päikegi tuleb välja ja kuivatab asfaldi ära. Kui olen just jõudnud mõelda, et äkki lahkuks kell 16.30 ja läheks õhtul uisutama, hakkab 5 minuti pärast sadama uuesti. Aga kõik ikka lörts, ega siis õhk pole alla nulli.
Töö poolest on keskpäevani hirmus tamp, nimelt on peale teatud eripärase toimetusliigi ka kolm dokumenti hoolikalt toimetada, kella 12-ks, need saavad valmis kell 11.53. Edasi pika aruande ülimalt uinutav ülevaatamine, mille tähtaeg alles reedel. Mõtlen, et äkki on selle koostanud masin, sest inimene jääb seda lugedes küll magama. Internetis näiteks on kaebekirjade tekiti, eks samal põhimõttel saaks koostada ka aastaaruandeid.
Õhtul poes (Kirikmäe prismas). Minnes vatrab üle bussi u 5-aastane hüperaktiivne poisike, kelle keele arvan kolmest peatusevahest kaks olevat portugali, siis kuuldub vene sõnu, hakkan kuulama täpsemalt ja leian, et ta räägib läbisegi vene, prantsuse ja kohalikku keelt ("Vend William, mis keeles Salvatore räägib?" – "Kõigis!"), mida ta ema rahulikult kuulab ja vene keeli üle seletab.
Poes seisavad kassasabas minu taga kolm soomlast, pealtnäha kaks keskkoolitüdrukut ja ühe ema, ning nende jutus kuulen üle väga pika aja tavalist soome sidesõna v*ttu. Ehk siis mitte sisseütleva kirumissõnana [mine] v*ttu! nagu eesti kasutuses, vaid tarindis blablablabla, v*ttu, blablabla, nimetavas käändes, täiesti muuseas, täiesti neutraalses tekstis. Lausa soe tunne tuleb. Kasvõi keeraks ringi ja paluks, et nad seda kena lauset kordaksid. Võimalik, et need siiski ei ole aasta tagasi rongis nähtud nn soome Beavis ja Butthead, või on nad siis aastaga tublisti sirgunud, mis iga arvestades üldse mitte võimatu ei ole.
Töö poolest on keskpäevani hirmus tamp, nimelt on peale teatud eripärase toimetusliigi ka kolm dokumenti hoolikalt toimetada, kella 12-ks, need saavad valmis kell 11.53. Edasi pika aruande ülimalt uinutav ülevaatamine, mille tähtaeg alles reedel. Mõtlen, et äkki on selle koostanud masin, sest inimene jääb seda lugedes küll magama. Internetis näiteks on kaebekirjade tekiti, eks samal põhimõttel saaks koostada ka aastaaruandeid.
Õhtul poes (Kirikmäe prismas). Minnes vatrab üle bussi u 5-aastane hüperaktiivne poisike, kelle keele arvan kolmest peatusevahest kaks olevat portugali, siis kuuldub vene sõnu, hakkan kuulama täpsemalt ja leian, et ta räägib läbisegi vene, prantsuse ja kohalikku keelt ("Vend William, mis keeles Salvatore räägib?" – "Kõigis!"), mida ta ema rahulikult kuulab ja vene keeli üle seletab.
Poes seisavad kassasabas minu taga kolm soomlast, pealtnäha kaks keskkoolitüdrukut ja ühe ema, ning nende jutus kuulen üle väga pika aja tavalist soome sidesõna v*ttu. Ehk siis mitte sisseütleva kirumissõnana [mine] v*ttu! nagu eesti kasutuses, vaid tarindis blablablabla, v*ttu, blablabla, nimetavas käändes, täiesti muuseas, täiesti neutraalses tekstis. Lausa soe tunne tuleb. Kasvõi keeraks ringi ja paluks, et nad seda kena lauset kordaksid. Võimalik, et need siiski ei ole aasta tagasi rongis nähtud nn soome Beavis ja Butthead, või on nad siis aastaga tublisti sirgunud, mis iga arvestades üldse mitte võimatu ei ole.
19.3.07
E, 349. päev: lumi
Hommikul udu; edasi märkan, et udu asemel on lumesadu! Maa on valge. Seda siis eilne silmapiirile kerkinud lumepilv tähendas.
Tööl astun koridorisoojast külma tuppa. Lõunamaine toanaaber on nimelt aknakatted üles kerinud ja termostaat on eelmise nädala päikeselõõsast jäänud (kah tema keeratuna) 14 °C peale. Akende taga sajab laia lund. C küsib, kas mulle meeldib lumi ja kas mul kui põhjamaa inimesel on lumeigatsust. Vastan ausalt, et ei, sest lumi tähendab peamiselt seda, et on külm. (Ja ainus talveilm, mis mulle meeldib, on talvine päikesepaiste, aga lumi sajab ju ikka pilves ilmaga.) Ja et olen Eestis elanud viimati suures korruselamus, kus enamik inimesi eelistab sooja arvelt koonerdada, siis on minu jaoks tekkinud täiesti kindel seos lumi = külm. Keeran termostaadi mitu kraadi kõrgemale.
Eelmise nädala parim vildaktõlge on kolleegi nähtuna selline, kus inglise natural and legal persons (füüsilised ja juriidilised isikud) vasteks on saadudlooduslikud ja legaalsed isikud. Võib-olla on autoriks sama inimene (või masin), kes tõlkis multikapealkirja Beauty and the Beast (kaunitar ja koletis) maakeelde kui Ilu ja loom, nagu teab meenutada Postimehe tarbijafoorum.
Õhtupoolikuks on maa jälle paljas, lumi on kadunud juba lõunaks. Hea, et ma täna saabastes ei tulnud. Talvesaapad on siinmaal küll täiesti ülearused (neid on vaja läinud 1 (üks) kord, aga nüüd saaks hädakorral matkasaabastega läbi).
Kirikmäe prismas. tv.ee-st "Eesti otsib superstaari" eilne osa. Tõesti, ilu ei edene õuede õlal.
Tööl astun koridorisoojast külma tuppa. Lõunamaine toanaaber on nimelt aknakatted üles kerinud ja termostaat on eelmise nädala päikeselõõsast jäänud (kah tema keeratuna) 14 °C peale. Akende taga sajab laia lund. C küsib, kas mulle meeldib lumi ja kas mul kui põhjamaa inimesel on lumeigatsust. Vastan ausalt, et ei, sest lumi tähendab peamiselt seda, et on külm. (Ja ainus talveilm, mis mulle meeldib, on talvine päikesepaiste, aga lumi sajab ju ikka pilves ilmaga.) Ja et olen Eestis elanud viimati suures korruselamus, kus enamik inimesi eelistab sooja arvelt koonerdada, siis on minu jaoks tekkinud täiesti kindel seos lumi = külm. Keeran termostaadi mitu kraadi kõrgemale.
Eelmise nädala parim vildaktõlge on kolleegi nähtuna selline, kus inglise natural and legal persons (füüsilised ja juriidilised isikud) vasteks on saadud
Õhtupoolikuks on maa jälle paljas, lumi on kadunud juba lõunaks. Hea, et ma täna saabastes ei tulnud. Talvesaapad on siinmaal küll täiesti ülearused (neid on vaja läinud 1 (üks) kord, aga nüüd saaks hädakorral matkasaabastega läbi).
Kirikmäe prismas. tv.ee-st "Eesti otsib superstaari" eilne osa. Tõesti, ilu ei edene õuede õlal.
18.3.07
P, 348. päev: kohutav ja vapustav
Nüüd juhtus siis lõpuks ka minuga, et Blogger sõi postitamisel loo ära ja tunnise hoolsa töö vili haihtus. Ei suuda mina enam sama värvikalt kirjutada kui enne. Loodetavasti kallis lugeja andestab ja kujutab oma vaimusilmas värvid juurde.
Hommikul skannin vanu negatiive (1989. a sügis). Lõuna paiku uurin, kas ka pühapäeval viib mõni buss jaama. Kavas on taas käia C-x' alevis, eelkõige selle linnuses, kus tean olevat neli muuseumi: mänguasja-, maketi- ja sõjamuuseum ning püsiv fotonäitus.
Nagu sajuses C-x's selgub, olen maha jätnud sealkandi kaardi ja fotokaakud. Kaardita saan hakkama, aga vooluta fotokas ei tööta, nii et otsan putkast (mis imekombel on pühapäeval lahti) patareisid.
Linnuse eeshoovis tervitavad saabujaid Shermani tank ja PaK 43/41 tankitõrjesuurtükk. Mõlemad on üpris roostes, tank natuke vähem, suurtükk natuke rohkem. Seejärel suundun linnusehoovi.
Et maketimuuseum (siinmaa linnuste 1:100 maketid) on remondis ja mänguasjamuuseumi ma üles ei leia [hiljem leian, et see ei olegi linnuses], kõnnin üle vihmamärja hoovi keldrisse, kuhu on pugenud sõjamuuseum. Ootan keset Arumägesid asuvalt Arumägede lahingu muuseumilt paljutki.
Aga paraku on sõjamuuseum kole urgas, selles puudub suuremas ulatuses kui riiul või kapp süsteem ning peamiselt on väljas igasugu väikest pudipadi (igasugust kilakola ja algkoolilaste tehtud lennukimudeleid). Linnusekeldris piinati varem inimesi, nüüd siis muuseumikülastajaid; eks seegi ole järjepidevus (nagu kunagi mõistsin Tallinnas Raevangla keldris fotonäitusel). Adun, et tank ja suurtükk on muuseumi parim osa.
Pahim ämber, mida sõjamuuseum teha võib, on eksponeerida kiivreid ja mundreid vanade poemannekeenide peal. Sellesse ämbrisse on see muuseum astunud iga jumala kui mannekeeniga. Kõigil (kõigil!) on silmad värvitud, enamikul säravvalged hambad irevil, mõnel on silmatorkavalt värvitud ka huuled. Üldmulje on sama nagu "Allo Allo" esimeses jaos, kus kohvikupidaja René arvab leitnant Gruberi vastupanuliikujaks, aga Gruber saab küsimusest valesti aru.
Kui te selles muuseumis käinud ei ole, siis võtke kuulda minu siirast soovitust: ärge minge!!
Seevastu fotonäitus on teine äärmus. Jutustab see inimkonnast, "Inimese perekond" on nimekski pandud. Koostati külma sõja ajal meenutuseks maailma rahvastele, et eri maade ja kultuuride inimesed on inimestena siiski kõik ühesugused. Näitus rändas mööda ilma ringi ja seda nägi miljoneid inimesi, kuni siis koostaja auks koostaja sünniriigile kingiti.
Kananahk tuleb ihule juba esimese pildi juures – ja neid vägevaid pilte on viissada. Ehkki ma ei ole kuigi emotsionaalne inimene, tuleb pilte vaadates liigutusest sageli nina nuusata ning kulminatsioonis võitlen iseendaga, et mitte päris pisaratesse puhkeda (mis kahtlemata jätaks muudele külastajatele palju elavama mälestuse kui näitus ise). Väljapaneku finaalile paistab aknast vahepeal väljatulnud päike peale ning juhuslikult löövad kirikukellad.
Elamus on kokkuvõttes vapustav. Ma ei oska ise teha head pilti, aga ma saan aru, mis on hea pilt. Neis viiesajas pildis on igaühel oma lugu ja määratu laeng.
Ostan muljeid pikendama näituse albumi ning kõnnin külmas jaamani, kus uudistan pool tundi ringi (saades teada näiteks selle, et tööpäeviti läheb jaamast umbes sada bussi ja pühapäeviti neli). Siis rongiga linna ja õnnekombel tuleb kohe 125. buss ning täpselt kell seitse (kuulen läbi vaikse õhtu, kuidas Kõrgmetsa kiriku kell lööb) astun korteri uksest sisse.
Õhtul tegelen maiste asjadega, eks lähene 31. märts ja vaja esitada tuludeklaratsioon.
Hommikul skannin vanu negatiive (1989. a sügis). Lõuna paiku uurin, kas ka pühapäeval viib mõni buss jaama. Kavas on taas käia C-x' alevis, eelkõige selle linnuses, kus tean olevat neli muuseumi: mänguasja-, maketi- ja sõjamuuseum ning püsiv fotonäitus.
Nagu sajuses C-x's selgub, olen maha jätnud sealkandi kaardi ja fotokaakud. Kaardita saan hakkama, aga vooluta fotokas ei tööta, nii et otsan putkast (mis imekombel on pühapäeval lahti) patareisid.
Linnuse eeshoovis tervitavad saabujaid Shermani tank ja PaK 43/41 tankitõrjesuurtükk. Mõlemad on üpris roostes, tank natuke vähem, suurtükk natuke rohkem. Seejärel suundun linnusehoovi.Et maketimuuseum (siinmaa linnuste 1:100 maketid) on remondis ja mänguasjamuuseumi ma üles ei leia [hiljem leian, et see ei olegi linnuses], kõnnin üle vihmamärja hoovi keldrisse, kuhu on pugenud sõjamuuseum. Ootan keset Arumägesid asuvalt Arumägede lahingu muuseumilt paljutki.
Aga paraku on sõjamuuseum kole urgas, selles puudub suuremas ulatuses kui riiul või kapp süsteem ning peamiselt on väljas igasugu väikest pudipadi (igasugust kilakola ja algkoolilaste tehtud lennukimudeleid). Linnusekeldris piinati varem inimesi, nüüd siis muuseumikülastajaid; eks seegi ole järjepidevus (nagu kunagi mõistsin Tallinnas Raevangla keldris fotonäitusel). Adun, et tank ja suurtükk on muuseumi parim osa.
Pahim ämber, mida sõjamuuseum teha võib, on eksponeerida kiivreid ja mundreid vanade poemannekeenide peal. Sellesse ämbrisse on see muuseum astunud iga jumala kui mannekeeniga. Kõigil (kõigil!) on silmad värvitud, enamikul säravvalged hambad irevil, mõnel on silmatorkavalt värvitud ka huuled. Üldmulje on sama nagu "Allo Allo" esimeses jaos, kus kohvikupidaja René arvab leitnant Gruberi vastupanuliikujaks, aga Gruber saab küsimusest valesti aru.Kui te selles muuseumis käinud ei ole, siis võtke kuulda minu siirast soovitust: ärge minge!!
Seevastu fotonäitus on teine äärmus. Jutustab see inimkonnast, "Inimese perekond" on nimekski pandud. Koostati külma sõja ajal meenutuseks maailma rahvastele, et eri maade ja kultuuride inimesed on inimestena siiski kõik ühesugused. Näitus rändas mööda ilma ringi ja seda nägi miljoneid inimesi, kuni siis koostaja auks koostaja sünniriigile kingiti.
Kananahk tuleb ihule juba esimese pildi juures – ja neid vägevaid pilte on viissada. Ehkki ma ei ole kuigi emotsionaalne inimene, tuleb pilte vaadates liigutusest sageli nina nuusata ning kulminatsioonis võitlen iseendaga, et mitte päris pisaratesse puhkeda (mis kahtlemata jätaks muudele külastajatele palju elavama mälestuse kui näitus ise). Väljapaneku finaalile paistab aknast vahepeal väljatulnud päike peale ning juhuslikult löövad kirikukellad.
Elamus on kokkuvõttes vapustav. Ma ei oska ise teha head pilti, aga ma saan aru, mis on hea pilt. Neis viiesajas pildis on igaühel oma lugu ja määratu laeng.
Ostan muljeid pikendama näituse albumi ning kõnnin külmas jaamani, kus uudistan pool tundi ringi (saades teada näiteks selle, et tööpäeviti läheb jaamast umbes sada bussi ja pühapäeviti neli). Siis rongiga linna ja õnnekombel tuleb kohe 125. buss ning täpselt kell seitse (kuulen läbi vaikse õhtu, kuidas Kõrgmetsa kiriku kell lööb) astun korteri uksest sisse.
Õhtul tegelen maiste asjadega, eks lähene 31. märts ja vaja esitada tuludeklaratsioon.
17.3.07
L, 347. päev: vihm
Parandan oma kursuse kodutöid ja mõlgutan, millal peaks tegema pausi ja uisutama minema, sest asfalt on kenasti kuiv. Aga ei viitsi ning kui vaim lõpuks valmis saab, siis sajab vihma ning uisutamine jääb ära.
Õhtul vaatan tv.ee vahendusel saate "Eesti otsib superstaari" mõlemat seni eetris olnud osa ja naeran nii, et tatt tilgub põrandale. Naabrid õnneks ei tule ust maha murdma, et mis mul viga. Teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda, aga haleda edevuse üle – miks mitte!
Ei ole me laulurahvas enam ühti. Vanasti, kui viisipidav rahvas laulis koorides, mängisid viisipidamatud pasunakooris, mitte ei trüginud telesaadetesse, mille nad algul suure suuga lubavad kinni panna, aga siiski haledalt välja saadetakse. Umbes kaks aastat tagasi ilkusin ma oma tollases blogis sama saate Soome versiooni üle, et kui Teise maailmasõja oleks võitnud Saksamaa, oleks selle saate pealkiri kindlasti "Untermenschen von Finnland". Aga soome noored laulsid siiski paremini kui Eesti noored; küllap siin on oma osa ka selles, et soomlasi on viis korda rohkem kui eestlasi, püramiid on suurem ja tipp teravam. Mõni osaline vajaks ravi, aga enamikul ei mahu edevus lihtsalt vaka alla ära. Hoia ja keela!
Õhtul vaatan tv.ee vahendusel saate "Eesti otsib superstaari" mõlemat seni eetris olnud osa ja naeran nii, et tatt tilgub põrandale. Naabrid õnneks ei tule ust maha murdma, et mis mul viga. Teise õnnetuse üle ei ole ilus naerda, aga haleda edevuse üle – miks mitte!
Ei ole me laulurahvas enam ühti. Vanasti, kui viisipidav rahvas laulis koorides, mängisid viisipidamatud pasunakooris, mitte ei trüginud telesaadetesse, mille nad algul suure suuga lubavad kinni panna, aga siiski haledalt välja saadetakse. Umbes kaks aastat tagasi ilkusin ma oma tollases blogis sama saate Soome versiooni üle, et kui Teise maailmasõja oleks võitnud Saksamaa, oleks selle saate pealkiri kindlasti "Untermenschen von Finnland". Aga soome noored laulsid siiski paremini kui Eesti noored; küllap siin on oma osa ka selles, et soomlasi on viis korda rohkem kui eestlasi, püramiid on suurem ja tipp teravam. Mõni osaline vajaks ravi, aga enamikul ei mahu edevus lihtsalt vaka alla ära. Hoia ja keela!
16.3.07
R, 346. päev: ei midagi erilist
Ei midagi erilist. Tavaline tööpäev.
Uurin kohalikust reisifirmast ühepäevaseid ekskursioone, panen kinni koha ühe suure Saksa tehnikamuuseumi külastamisele – terve päev tuntud autode, vedurite ja lennukite seltsis!
Uurin kohalikust reisifirmast ühepäevaseid ekskursioone, panen kinni koha ühe suure Saksa tehnikamuuseumi külastamisele – terve päev tuntud autode, vedurite ja lennukite seltsis!
15.3.07
N, 345. päev: St P
Bussipeatuse ja NHE-maja vahel põndakul pannakse hommikul asfalti, keskpäevaks hakkas asfaldihaisu imbuma ka majja sisse; eile oli kogu Kirikmäe haaranud oma embusse lähedalt põldudelt leviv sõnnikuhais.
Olin plaaniosakonnale meelde tulnud eile kell 17.04, töid on paras ports.
Õhtul iiri patrikupäevapidu, õnneks ilma riverdance'ita. Kava on lihtne: Guinness, iiri kohv, U2, seinal jutt pühast Patrikust ja iiri tarkuseterad. (Kallis lugeja vabandagu, et ma panin siia selgitavad lingid. Olen nimelt näinud fraasi dark as Guinness eesti tõlget, mis jutustas "Guinessi rekordist". Ja U2, meenutatagu, ei ole Iirimaa kontekstis allveelaev ega isegi mitte lennuk.)
Kui ma töö tõttu pool tundi pärast algust kohale jõuan, lööb tugev kohvi- ja viskilõhn (iiri viski on whiskey; whisky on Šoti viski) vastu juba korruse uksel. Üks kolleeg (jätame täpsemalt määratlemata) teatab, et selleks ajaks on kõigil käsil juba kolmas iiri kohv (jutu voolavuse ning koordinatsiooni eripära tõttu oletan, et vähemalt temal küll). Saan teada, et kuna Guinnessi vaht on väga tähtis, aga purkidest korralikku vahtu ei saa, on Guinnessi purkidesse pandud väike vahutekiti. Et ma eriti tumeda õlle sõber ei ole, meenutan endamisi eelmist (ja tegelikult ka ainust) kokkupuudet Guinnessiga, mida oli siis paras suur klaas ja mille juurde haletas* majanaaber A oma eluraskuste teemal kaks tundi ja mina muudkui mõtlesin, et las haletab, ma kannatan selle ära, siis on rahu kaks nädalat, kui ta kaugelt maalt kodumaile sõidab. Ja nüüd oli nagu midagi puudu...
[* Seda sõna ÕS-is küll ei ole, aga see-eest on "Kalevipoja" IV loos: Neli nurka on toassa, / Kõik sa nurgad nutustasid, / Neli seina kamberilla, / Kõik sa seinad seisatasid; / Ahju ääred haletasid, / Istmed ära igatsesid, / Palveil põlvitid põranda.]
Pärast Kirikmäe prismasse, siis korterisse. Prisma bussipeatus on toodud poe ette, aga kes seda siis mäletab, ikka uksest paremale, selmet minna otse.
Õhtul alustan lõpuks oma kursuse esimese kodutöö parandamist, saades valmis töödest ligi kolmandiku. Nii et kui keegi lugejatest on selle saatjate hulgas, siis teadku, et peagi saabub tagasiside.
Olin plaaniosakonnale meelde tulnud eile kell 17.04, töid on paras ports.
Õhtul iiri patrikupäevapidu, õnneks ilma riverdance'ita. Kava on lihtne: Guinness, iiri kohv, U2, seinal jutt pühast Patrikust ja iiri tarkuseterad. (Kallis lugeja vabandagu, et ma panin siia selgitavad lingid. Olen nimelt näinud fraasi dark as Guinness eesti tõlget, mis jutustas "Guinessi rekordist". Ja U2, meenutatagu, ei ole Iirimaa kontekstis allveelaev ega isegi mitte lennuk.)
Kui ma töö tõttu pool tundi pärast algust kohale jõuan, lööb tugev kohvi- ja viskilõhn (iiri viski on whiskey; whisky on Šoti viski) vastu juba korruse uksel. Üks kolleeg (jätame täpsemalt määratlemata) teatab, et selleks ajaks on kõigil käsil juba kolmas iiri kohv (jutu voolavuse ning koordinatsiooni eripära tõttu oletan, et vähemalt temal küll). Saan teada, et kuna Guinnessi vaht on väga tähtis, aga purkidest korralikku vahtu ei saa, on Guinnessi purkidesse pandud väike vahutekiti. Et ma eriti tumeda õlle sõber ei ole, meenutan endamisi eelmist (ja tegelikult ka ainust) kokkupuudet Guinnessiga, mida oli siis paras suur klaas ja mille juurde haletas* majanaaber A oma eluraskuste teemal kaks tundi ja mina muudkui mõtlesin, et las haletab, ma kannatan selle ära, siis on rahu kaks nädalat, kui ta kaugelt maalt kodumaile sõidab. Ja nüüd oli nagu midagi puudu...
[* Seda sõna ÕS-is küll ei ole, aga see-eest on "Kalevipoja" IV loos: Neli nurka on toassa, / Kõik sa nurgad nutustasid, / Neli seina kamberilla, / Kõik sa seinad seisatasid; / Ahju ääred haletasid, / Istmed ära igatsesid, / Palveil põlvitid põranda.]
Pärast Kirikmäe prismasse, siis korterisse. Prisma bussipeatus on toodud poe ette, aga kes seda siis mäletab, ikka uksest paremale, selmet minna otse.
Õhtul alustan lõpuks oma kursuse esimese kodutöö parandamist, saades valmis töödest ligi kolmandiku. Nii et kui keegi lugejatest on selle saatjate hulgas, siis teadku, et peagi saabub tagasiside.
14.3.07
K, 344. päev: nagu raamatus
Hommikul töine siblimine (kolme töö tähtaeg, paarsada pisipudinat lõpetada), viimane tähtaeg on kell 12.00. Saan valmis, käin lõunal ja juhtub ime – ma ei saa tööd juurde. Teen ära ka seni järjekorras ootavad asjad ning kui ikka midagi ei tule, siis lahkun kell 16.30. Olen all kella juures kell 16.31 ja õnneks pole ma sugugi esimene, vaid suisa neljas.
Sõidan bussiga postkontorisse, kus ootab Amazonist tulnud pakk, ja seekord isegi jõuan (varem on juhtunud, et 45 minutiga ei jõua, sest postkontor pannakse kinni kell 17.15 ja E–N tohib kõige varem lahkuda kell 16.30).
Pakk korterisse, puhastan rulluisud ja vahetan kiirusanduri patarei. Selgub, et kiirusanduriga ratta telg on saladuslikul kombel jämenenud ega taha enam hästi laagrist välja mahtuda. Hulk aega pusin. Anduri kaane kruvid on veel miniatuursemad kui kellal ning kui ma lõpuks patarei vahetatud saan, meenub hetkeks kommentaar, mida austusega ütlesid tankimudelite ehitajad mu 1:560 mõõtkavas in action õhutõrjesuurtüki mudeli peale – et mind oleks hea panna punuma 1:35 mõõdus okastraati.
Siis uisurajale. Veeren paigast kell 18.19. Rada on täis oksaraage, kuigi tuult ega vihma pole olnud, rada on peaaegu täiesti kuiv (peale tõkkepuu ja veski vahelise lõigu, kus küllap on allikaid). Lõhn teatab, et oruperve põlde parasjagu väetatakse, sõnnikut on veetud kohati ka jalgrattateel, nagu võib arvata pudemetest. Marsruut on seekord lihtne, veskini (19 minutit) ja veski juurest tagasi sillani, kokku 7,8 km (43 minutit). Veski juures hakkab hämarduma ning et enne täheldasin parimal teelõigul, raiesmiku ääres enne tõkkepuud, mõnd oksaraagu, siis ma seda edasi-tagasi ei triigi, nagu algul plaan oli. Laagrid on hakanud väga vabalt lippama (tuleb meeles pidada, et jalga tuleb vahetada keskmiste rataste peal, mitte üle kanna – muidu võib käia istuli), aga õiget minekut ei ole, pühapäevane kiirrännak jaama annab veel natuke tunda. Umbes kilomeeter enne silda (hämara tõttu on kiirus väike, vahest 12 km/h) takerdub vasak jalg hooandmise lõpus tagasitõstmisel teel pikuti olnud ja sedasi märkamatuks jäänud oksarao taha ja käin täiesti õigesti maha, nagu raamatus, algul põlved, siis käelabad, siis küünarnukid, praktiliselt täiesti kaitsmete peale. Ajan end püsti ja sõidan lambivalgel aeglaselt sillani, kus korjan kodinad jalast-küljest ning kõnnin tagasi korterisse.
Õhtul vaatan muinasaegse Inglise naljasarja Not the Nine O'Clock News (1979–1982) paremiku I osa. See oli see sari, kus astusid esimest korda telepubliku ette koomikud Rowan Atkinson, Mel Smith ja Griff Rhys Jones ning praegune psühholoog Pamela Stephenson. Enamik plaadi asju on YouTube'ist ära nähtud, aga uuemal ajal seal neid enam ei ole.
Sõidan bussiga postkontorisse, kus ootab Amazonist tulnud pakk, ja seekord isegi jõuan (varem on juhtunud, et 45 minutiga ei jõua, sest postkontor pannakse kinni kell 17.15 ja E–N tohib kõige varem lahkuda kell 16.30).
Pakk korterisse, puhastan rulluisud ja vahetan kiirusanduri patarei. Selgub, et kiirusanduriga ratta telg on saladuslikul kombel jämenenud ega taha enam hästi laagrist välja mahtuda. Hulk aega pusin. Anduri kaane kruvid on veel miniatuursemad kui kellal ning kui ma lõpuks patarei vahetatud saan, meenub hetkeks kommentaar, mida austusega ütlesid tankimudelite ehitajad mu 1:560 mõõtkavas in action õhutõrjesuurtüki mudeli peale – et mind oleks hea panna punuma 1:35 mõõdus okastraati.
Siis uisurajale. Veeren paigast kell 18.19. Rada on täis oksaraage, kuigi tuult ega vihma pole olnud, rada on peaaegu täiesti kuiv (peale tõkkepuu ja veski vahelise lõigu, kus küllap on allikaid). Lõhn teatab, et oruperve põlde parasjagu väetatakse, sõnnikut on veetud kohati ka jalgrattateel, nagu võib arvata pudemetest. Marsruut on seekord lihtne, veskini (19 minutit) ja veski juurest tagasi sillani, kokku 7,8 km (43 minutit). Veski juures hakkab hämarduma ning et enne täheldasin parimal teelõigul, raiesmiku ääres enne tõkkepuud, mõnd oksaraagu, siis ma seda edasi-tagasi ei triigi, nagu algul plaan oli. Laagrid on hakanud väga vabalt lippama (tuleb meeles pidada, et jalga tuleb vahetada keskmiste rataste peal, mitte üle kanna – muidu võib käia istuli), aga õiget minekut ei ole, pühapäevane kiirrännak jaama annab veel natuke tunda. Umbes kilomeeter enne silda (hämara tõttu on kiirus väike, vahest 12 km/h) takerdub vasak jalg hooandmise lõpus tagasitõstmisel teel pikuti olnud ja sedasi märkamatuks jäänud oksarao taha ja käin täiesti õigesti maha, nagu raamatus, algul põlved, siis käelabad, siis küünarnukid, praktiliselt täiesti kaitsmete peale. Ajan end püsti ja sõidan lambivalgel aeglaselt sillani, kus korjan kodinad jalast-küljest ning kõnnin tagasi korterisse.
Õhtul vaatan muinasaegse Inglise naljasarja Not the Nine O'Clock News (1979–1982) paremiku I osa. See oli see sari, kus astusid esimest korda telepubliku ette koomikud Rowan Atkinson, Mel Smith ja Griff Rhys Jones ning praegune psühholoog Pamela Stephenson. Enamik plaadi asju on YouTube'ist ära nähtud, aga uuemal ajal seal neid enam ei ole.
13.3.07
T, 343. päev: tirin
Hommikul kuuest üles (linnud laulavad), tegelen natuke koolitööga ehk riputan tudengitele välja uue kodutöö (peagi jõan ka seniste hindamiseni), seejärel töölt läbi (unustasin eile teatada, et olen täna hommikul prantsuse keeles), siis keeletunnis [rootslasel on laua peal sinise raamatu vastuste versioon, ju ta ei taibanud teise poodi minna]. Keskvõrde harjutamisel kirjutab õpetaja tahvlile automarke ja hea, et minu käest neid ei küsita, sest ei mina tea, kumb neist on suurem, kumb väiksem (või kallim või odavam); mu autoteadmised on väga pistelised (aga need pisted võivad ulatuda väga sügavale). Vaheajal ei leia ma kohvikut üles (nädal tagasi ka ei leidnud), naasen klassituppa ja loen juturaamatut, mis täna on õnneks kaasas. — Aeg läheb talutavalt ja lõpuks saab kell pool üks ja saan tulema.
Pärastlõunal tuleb prantsuskeelne meil, mida Babelfishiga lahti murdes saan teada, et kuna ma polnud vajalikke vorme esitanud, jään ma sel aastal majapidamistoetusest ilma ja tänavu seni juba makstud toetused võetakse aprilli palgast maha. Arvake ise, mis teksti ma mõtlen (öelda ei saa, pole viisakas, mul ju nüüd toanaaber). Selgub, et veebruari algul saadeti meil, et vaja uuesti taotleda, ja märtsi lõpus uuesti, kes polnud veel taotlenud. Mäletan neid küll, samuti seda, et ma ei saanud prantsuse tekstist aru ja mõtlesin, et see käib ainult uute töötajate kohta, kes majapidamistoetust seni ei saa. Uurin majandusülemalt, millal võin uuesti taotleda, kui see rong on juba ära sõitnud. Ta käsib mul vormid otsekohe ära täita ja talle saata. Mida teengi (faksi ja sisepostiga – personaliosakond on linna teises servas). Eks näis.
Siis parandame kolleegidega vastastikku tõlkeid. Selgub, et kõigil on samalaadsed tekstid. Vaidlen ühe kolleegiga, kas ketoon ja hape on sama või eri asi – tekstis oli määratletud ketoatsidoosi nõnda, et sel puhul on veres liiga palju "ketoone (happeid)", ning kolleeg järeldab sellest, et ketoon = hape. Mina nõnda ei arva; toon näiteks atsetooni, mis on ketoon, aga hape ei ole. Eks see ole jälle sama "täpse" tõlke küsimus, mis ennegi mureks olnud. (No iva on selles, et ketoatsidoosis tekib liiga palju ketoonhappeid; meditsiinisõnastiku määratluses seisab sõna ketoaine.)
Õhtul kavatsen just magama minna, kui kell 23.32 tiristab keegi uksekella. Teen näo, et magan sügavasti ega kuule (ja võib-olla mulle meeldibki laelambi valgel magada, välisukse alt kumab valgus läbi). Ootan viis minutit (kui inimesel on vaja, laseb kella uuesti), aga ei midagi. Kustutan tule ja hiilin uksesilmani. Enam ei ole seal kedagi. Usutavasti oli joodiknaabril joogikraam otsa saanud.
Pärastlõunal tuleb prantsuskeelne meil, mida Babelfishiga lahti murdes saan teada, et kuna ma polnud vajalikke vorme esitanud, jään ma sel aastal majapidamistoetusest ilma ja tänavu seni juba makstud toetused võetakse aprilli palgast maha. Arvake ise, mis teksti ma mõtlen (öelda ei saa, pole viisakas, mul ju nüüd toanaaber). Selgub, et veebruari algul saadeti meil, et vaja uuesti taotleda, ja märtsi lõpus uuesti, kes polnud veel taotlenud. Mäletan neid küll, samuti seda, et ma ei saanud prantsuse tekstist aru ja mõtlesin, et see käib ainult uute töötajate kohta, kes majapidamistoetust seni ei saa. Uurin majandusülemalt, millal võin uuesti taotleda, kui see rong on juba ära sõitnud. Ta käsib mul vormid otsekohe ära täita ja talle saata. Mida teengi (faksi ja sisepostiga – personaliosakond on linna teises servas). Eks näis.
Siis parandame kolleegidega vastastikku tõlkeid. Selgub, et kõigil on samalaadsed tekstid. Vaidlen ühe kolleegiga, kas ketoon ja hape on sama või eri asi – tekstis oli määratletud ketoatsidoosi nõnda, et sel puhul on veres liiga palju "ketoone (happeid)", ning kolleeg järeldab sellest, et ketoon = hape. Mina nõnda ei arva; toon näiteks atsetooni, mis on ketoon, aga hape ei ole. Eks see ole jälle sama "täpse" tõlke küsimus, mis ennegi mureks olnud. (No iva on selles, et ketoatsidoosis tekib liiga palju ketoonhappeid; meditsiinisõnastiku määratluses seisab sõna ketoaine.)
Õhtul kavatsen just magama minna, kui kell 23.32 tiristab keegi uksekella. Teen näo, et magan sügavasti ega kuule (ja võib-olla mulle meeldibki laelambi valgel magada, välisukse alt kumab valgus läbi). Ootan viis minutit (kui inimesel on vaja, laseb kella uuesti), aga ei midagi. Kustutan tule ja hiilin uksesilmani. Enam ei ole seal kedagi. Usutavasti oli joodiknaabril joogikraam otsa saanud.
12.3.07
E, 342. päev: 14 °C
Hommikul veidi varem kohale ja lõpetan ära reedel antud tähtsa ja pika töö. Pühin pärast higi ja leian, et oli aga erakordne kogemus, sellist asja ei ole ma varem veel kogenud.
Pingelang on tuntav. Lähen pärast tööd linna prantsuse keele uue töövihiku järele. Kella kolmveerand kuue paiku näitab kesklinnas Kuninga tänava kraadiklaas, et sooja on 14 kraadi.
Prantsuse raamatupoes, kuhu õpetaja meid suunas, on vajalikust raamatust ainult õhuke vastusevihik, mida oleks kahtlemata väga käepärane omada, aga kardetavasti on selle õpetav iva väga väike. Kõnnin diagonaalis üle Reinuvader Rebase kujuga platsi saksapärase nimega raamatupoodi, mis kõrgub läbi kolme korruse maa peal ja kahe maa all (selle vastas oli kunagi mänguasjapood, mida enam ei ole, aga akna peal on senini kaugele näha luksusliku mudelraudteefirma Märklini reklaam, ja poe ukselt vaadates on otse ees ühe maja taga toomkirik – see on vastuseks ühe lugeja kunagisele küsimusele, kus see pood asub).
Kõnnin poest koos vajaliku raamatuga jaama poole, uurides asfaldi kvaliteeti (kui kunagi peaksid oskused sedavõrd arenema, et tahaksin tööle uisutada, mille ainus optimaalne trajektoor on läbi linna – see uurimisprojekt on väga pikk ja tuleb uurida väga paljusid kohti oma silmaga). Satun Jaama tänava elektroonikapoodi, kuhu varem ma ei ole juhtunud, jalutan selle läbi ja leian, et näiteks mu skanner maksab siin tervelt kuuendiku rohkem kui T. linnakese jaamakaubamajas.
Siis jaamast bussi peale. Kuulan õhtul raadiot (mida ma pole teinud väga kaua) ja leian, et ühel kohalikul raadiojaamal on saade Late Night Radio, mis algab õhtul kell ...kaheksa.
Pingelang on tuntav. Lähen pärast tööd linna prantsuse keele uue töövihiku järele. Kella kolmveerand kuue paiku näitab kesklinnas Kuninga tänava kraadiklaas, et sooja on 14 kraadi.
Prantsuse raamatupoes, kuhu õpetaja meid suunas, on vajalikust raamatust ainult õhuke vastusevihik, mida oleks kahtlemata väga käepärane omada, aga kardetavasti on selle õpetav iva väga väike. Kõnnin diagonaalis üle Reinuvader Rebase kujuga platsi saksapärase nimega raamatupoodi, mis kõrgub läbi kolme korruse maa peal ja kahe maa all (selle vastas oli kunagi mänguasjapood, mida enam ei ole, aga akna peal on senini kaugele näha luksusliku mudelraudteefirma Märklini reklaam, ja poe ukselt vaadates on otse ees ühe maja taga toomkirik – see on vastuseks ühe lugeja kunagisele küsimusele, kus see pood asub).
Kõnnin poest koos vajaliku raamatuga jaama poole, uurides asfaldi kvaliteeti (kui kunagi peaksid oskused sedavõrd arenema, et tahaksin tööle uisutada, mille ainus optimaalne trajektoor on läbi linna – see uurimisprojekt on väga pikk ja tuleb uurida väga paljusid kohti oma silmaga). Satun Jaama tänava elektroonikapoodi, kuhu varem ma ei ole juhtunud, jalutan selle läbi ja leian, et näiteks mu skanner maksab siin tervelt kuuendiku rohkem kui T. linnakese jaamakaubamajas.
Siis jaamast bussi peale. Kuulan õhtul raadiot (mida ma pole teinud väga kaua) ja leian, et ühel kohalikul raadiojaamal on saade Late Night Radio, mis algab õhtul kell ...kaheksa.
11.3.07
P, 341. päev: matk
Järjekordne eesti seltsi matk. Kui esimene kord oli osalisi kümmekond ja eelmine kord umbes 15, siis täna on 44 (ja riburada venib väga pikaks).
Ka seekord minnakse 11.17 rongiga. Astun korteriuksest välja kell 10.43 ja tavaliselt on jaama astuda 35 minutit. Nii et põnev on, eks ole. Võtan hästi pikad sammud ja olen kohal juba 11.08 ehk 25 minutiga. (Pärast jalad valutavad kolm päeva.)
Et seekord on enamik inimesi matkal esimest korda, toimub taas kord palverännak riigi madalaimasse kohta Maaselja ja Savijõe nurgal, mis praegu on kenasti vee alt väljas, seejärel bussi peale. Buss saab 44 inimese toel kenasti täis, kõik ei mahu istumagi, mahatulekul sportliku nimega külas jääb täitsa tühjaks. Mainitagu, et kohal on ka mõlemad mu praegu juhendatavad magistrandid.
Kiviaeda peidetud aare leitakse üles, rajale minekuks tuleb laskuda alla orgu ja seejärel piki nõlva edasi. Teekond on rahulik, ohne besondere Vorkommnisse, päike särab nagu pöörane (õhtul on tunne, et hakkas näole natuke peale), sooja on kümmekond kraadi (piknikul vahetan jope seljakotis igaks juhuks olnud fliisi vastu, millest käib õhk ikka mingil määral läbi). Poolel teel on väike piknik. Sihtkohaks on E-ch (jalutame üle silla ja käime Saksamaal kohvikus), siis kiirustub osa rahvast bussi peale ja teine osa läheb aaret peitma. Bussis juhtub minuga nagu mitu korda varemgi, et pärast J. antennialevit olen sügavas une hõlmas kuni linnani.
Linnas on valida, kas oodata tund aega järgmist bussi või minna jala. Lähen jala. Kokku on päevane läbikõnd umbkaudu 20,75 km, sellest jaama ja tagasi umbes 6 km ning palverännak madalaimat kohta uudistama umbes 2 km, matk ise umbes 12 km.
Ka seekord minnakse 11.17 rongiga. Astun korteriuksest välja kell 10.43 ja tavaliselt on jaama astuda 35 minutit. Nii et põnev on, eks ole. Võtan hästi pikad sammud ja olen kohal juba 11.08 ehk 25 minutiga. (Pärast jalad valutavad kolm päeva.)
Et seekord on enamik inimesi matkal esimest korda, toimub taas kord palverännak riigi madalaimasse kohta Maaselja ja Savijõe nurgal, mis praegu on kenasti vee alt väljas, seejärel bussi peale. Buss saab 44 inimese toel kenasti täis, kõik ei mahu istumagi, mahatulekul sportliku nimega külas jääb täitsa tühjaks. Mainitagu, et kohal on ka mõlemad mu praegu juhendatavad magistrandid.
Kiviaeda peidetud aare leitakse üles, rajale minekuks tuleb laskuda alla orgu ja seejärel piki nõlva edasi. Teekond on rahulik, ohne besondere Vorkommnisse, päike särab nagu pöörane (õhtul on tunne, et hakkas näole natuke peale), sooja on kümmekond kraadi (piknikul vahetan jope seljakotis igaks juhuks olnud fliisi vastu, millest käib õhk ikka mingil määral läbi). Poolel teel on väike piknik. Sihtkohaks on E-ch (jalutame üle silla ja käime Saksamaal kohvikus), siis kiirustub osa rahvast bussi peale ja teine osa läheb aaret peitma. Bussis juhtub minuga nagu mitu korda varemgi, et pärast J. antennialevit olen sügavas une hõlmas kuni linnani.
Linnas on valida, kas oodata tund aega järgmist bussi või minna jala. Lähen jala. Kokku on päevane läbikõnd umbkaudu 20,75 km, sellest jaama ja tagasi umbes 6 km ning palverännak madalaimat kohta uudistama umbes 2 km, matk ise umbes 12 km.
10.3.07
L, 340. päev: laupäevak
Hommikul tibutab veidi vihma, aga pärast on väga selge ja päikseline ilm. Lähen umbes kaheteistkümneks tööle, kuigi elulist vajadust otseselt ei ole, sest kui esmaspäeval enne kukke ja koitu kohale tulla, ka siis peaks jõudma. Aga taotlesin eile homseks kohaletulemise luba ning see läheks ju muidu raisku! (Või siis äkki leitakse, et mind ei ole kohale tulnudki, kuigi lubasin, ja mis siis saab, kui kohusetundlikud eesti inimesed siinmaal lähevad bussistki alati välja, kui on peatusenuppu vajutanud, isegi siis, kui nad vajutasid seda vales kohas.)
Pool minutit enne mind siseneb majja soome kolleeg O, kes turvamehega jutud ära räägib, nii et minu peale viimane ainult viipab, et astu aga sisse. Maja on vaikne ja pime, süsteemid siiski töötavad (teistel korrustel peaks inimesi veel kohal olema). Päike lõõskab aknast sisse ja toas on üsna palav. (Ma olen ikka korralikult tööriietes ja habe on ka aetud, ei mina ole selline, kes tuleks tööle näiteks dressipluusis ja matkariietes, nagu mõnikord näha võib.)
No muidugi algab täpselt sellest kohast, kus eile pooleli jätsin, teise tõlkija looming, kelle meelt ülikiire tähtaeg oli märgatavalt painanud. Kivi ka välistõlkefirma kapsaaeda: töös on 29 tabelit, mille korduvad lahtripealkirjad oleks võinud enne ära ühtlustada, aga ei, kumbki tõlkija on need tõlkinud isemoodi, mis tähendab, et iga 29 tabeli iga kümmekond pealkirja tuleb ära ühtlustada. Which is not nice.
Siis tuleb veel parandustega fail, viin ka need teksti sisse ja saan tulema kell pool viis. Käin Kõrgmetsa maksimarketis nädalavahetuse sööki ostmas ja siis korteris võtan varnast uisud ja eile ostetud pealambi ning laskun alla uisurajale. Olen all rajal kell 18.40, mil rada on ühelt poolt kenasti inimtühi ja teiselt poolt hämaramate kohtade peal silm enam hästi ei seleta. Ja läbisõidumõõdiku anduri patarei saab ka tühjaks. Kasutusjuhend soovitas vahetada anduri patarei alati koos näidiku omaga, aga ma olin nädala sees just vaadanud, et mis ma seda vahetan, see käib veel; aga täna vat enam ei käi. Ja näitab minu 40-minutiliseks läbisõiduks kangekaelselt 1,7 km, ehkki tegelikult on see rohkem nagu 7,1 km.
Sõidan seekord sillast tõkkepuuni (veskini ei lähe, vahepealne tee on niiske = libe), siis tagasi raiesmiku servas oleva pingini, siis uuesti tõkkepuuni, siis silla kaudu Patagooniani, siis tagasi sillani. Enam kui pool maad tuleb sõita peamiselt lambivalgel – see on võimalik, aga ainult teada-tuntud rajal (no ma olen seda ainuüksi viimase nädala jooksul triikinud 35 km ulatuses) ja hädaolukorras (läks liiga ruttu pimedaks).
Tee kõrvalt kuivanud lehtedest kostab päris palju krabinat; see ei saa olla ainult rataste alt jõuga küljele lendavad kivikesed. Korra näen hämaras, kuidas keset teed istub hiir ja mu lähenedes sibab liiklusmärgi toe alla.
Uisud said hästi jalga ning on natuke kahjugi sõitmist lõpetada. On väga selge ja tähine; kahju, et mu aknast näeb ainult kirdetaevast, kus varakevade õhtuti midagi põnevat näha ei ole, samas kui läänetaevas sirab Veenus ja lõunataevas on Orion oma Suure Orioniuduga, mis on näha isegi palja silmaga. [Mul oli kunagi ühikanaaber, mäletamisi keemik, kes oli alguses õppinud aasta astronoomiat. Tema praktikumi "Suure Orioniudu vaatlus" kokkuvõte olnud selline: "Suure Orioniudu nägemist takistas kahjuks palju lähemal olev teistsugune udu." (Sama noorsand ajas kord joobnuna öösel toaukse sassi, heitis mu voodi ette põrandale, kasutades mu susse padjana, oksendas mul pool kemmergut täis ja kui pärast teema üles võtsin, ajas tagasi, ning kui talle tast tehtud fotot näitasin, kinnitas varmalt: "See ei ole mina!")]
Pool minutit enne mind siseneb majja soome kolleeg O, kes turvamehega jutud ära räägib, nii et minu peale viimane ainult viipab, et astu aga sisse. Maja on vaikne ja pime, süsteemid siiski töötavad (teistel korrustel peaks inimesi veel kohal olema). Päike lõõskab aknast sisse ja toas on üsna palav. (Ma olen ikka korralikult tööriietes ja habe on ka aetud, ei mina ole selline, kes tuleks tööle näiteks dressipluusis ja matkariietes, nagu mõnikord näha võib.)
No muidugi algab täpselt sellest kohast, kus eile pooleli jätsin, teise tõlkija looming, kelle meelt ülikiire tähtaeg oli märgatavalt painanud. Kivi ka välistõlkefirma kapsaaeda: töös on 29 tabelit, mille korduvad lahtripealkirjad oleks võinud enne ära ühtlustada, aga ei, kumbki tõlkija on need tõlkinud isemoodi, mis tähendab, et iga 29 tabeli iga kümmekond pealkirja tuleb ära ühtlustada. Which is not nice.
Siis tuleb veel parandustega fail, viin ka need teksti sisse ja saan tulema kell pool viis. Käin Kõrgmetsa maksimarketis nädalavahetuse sööki ostmas ja siis korteris võtan varnast uisud ja eile ostetud pealambi ning laskun alla uisurajale. Olen all rajal kell 18.40, mil rada on ühelt poolt kenasti inimtühi ja teiselt poolt hämaramate kohtade peal silm enam hästi ei seleta. Ja läbisõidumõõdiku anduri patarei saab ka tühjaks. Kasutusjuhend soovitas vahetada anduri patarei alati koos näidiku omaga, aga ma olin nädala sees just vaadanud, et mis ma seda vahetan, see käib veel; aga täna vat enam ei käi. Ja näitab minu 40-minutiliseks läbisõiduks kangekaelselt 1,7 km, ehkki tegelikult on see rohkem nagu 7,1 km.
Sõidan seekord sillast tõkkepuuni (veskini ei lähe, vahepealne tee on niiske = libe), siis tagasi raiesmiku servas oleva pingini, siis uuesti tõkkepuuni, siis silla kaudu Patagooniani, siis tagasi sillani. Enam kui pool maad tuleb sõita peamiselt lambivalgel – see on võimalik, aga ainult teada-tuntud rajal (no ma olen seda ainuüksi viimase nädala jooksul triikinud 35 km ulatuses) ja hädaolukorras (läks liiga ruttu pimedaks).
Tee kõrvalt kuivanud lehtedest kostab päris palju krabinat; see ei saa olla ainult rataste alt jõuga küljele lendavad kivikesed. Korra näen hämaras, kuidas keset teed istub hiir ja mu lähenedes sibab liiklusmärgi toe alla.
Uisud said hästi jalga ning on natuke kahjugi sõitmist lõpetada. On väga selge ja tähine; kahju, et mu aknast näeb ainult kirdetaevast, kus varakevade õhtuti midagi põnevat näha ei ole, samas kui läänetaevas sirab Veenus ja lõunataevas on Orion oma Suure Orioniuduga, mis on näha isegi palja silmaga. [Mul oli kunagi ühikanaaber, mäletamisi keemik, kes oli alguses õppinud aasta astronoomiat. Tema praktikumi "Suure Orioniudu vaatlus" kokkuvõte olnud selline: "Suure Orioniudu nägemist takistas kahjuks palju lähemal olev teistsugune udu." (Sama noorsand ajas kord joobnuna öösel toaukse sassi, heitis mu voodi ette põrandale, kasutades mu susse padjana, oksendas mul pool kemmergut täis ja kui pärast teema üles võtsin, ajas tagasi, ning kui talle tast tehtud fotot näitasin, kinnitas varmalt: "See ei ole mina!")]
9.3.07
R, 339. päev: palun palju ja kiiresti
Tahan hommikul Il-2 abil tekitada päevakohase tervituspildi, millel riburada viisnurkadega pommitajaid, aga kuvahõive ei toimi.
Hommikul on tööl veidi aega vaikus enne tormi ja üritan teha töid tähtaja järjekorras. Siis tulevad esmaspäevase tähtajaga tööd. Vahepeal kiirustan kaheks tunniks koosolekule, kus, nagu selgub, olen meilt ainus inimene. Jutt on üsna huvitav, päris magama ei jää. Ja mis kõige toredam, see kestab ligi kolmveerand tundi kavandatust vähem! Seda rohkem jääb mulle aega esmaspäevaks üles antud suure ja tähtsa dokumendi (oma asutuse mulluse tegevuse ülevaate) kontrollimiseks. Selgub, et sellest kolmandiku originaal oli prantsuse ja kaks kolmandikku "niinimetatud" (G.) inglise keeles, eraldi välistõlgetena, toimetaja peab tõlked ka kokku tõstma. Aga kui ma õhtuks mõne tunniga olen jõudnud kaks kolmandikku läbi, rahunen, sest tekst on suhteliselt hea. Homme tuleb selline päev, mil ma esimest korda siin töötades tulen tööle laupäeval. Selgub, et loa saamiseks tuleb täita eriline taotlus, mille siis osakonnajuhataja allkirjastab ja asjaomasesse kohta edastab (turvaülemale).
Pärast kähku veel poes, Kirikmäe prismas.
Hommikul on tööl veidi aega vaikus enne tormi ja üritan teha töid tähtaja järjekorras. Siis tulevad esmaspäevase tähtajaga tööd. Vahepeal kiirustan kaheks tunniks koosolekule, kus, nagu selgub, olen meilt ainus inimene. Jutt on üsna huvitav, päris magama ei jää. Ja mis kõige toredam, see kestab ligi kolmveerand tundi kavandatust vähem! Seda rohkem jääb mulle aega esmaspäevaks üles antud suure ja tähtsa dokumendi (oma asutuse mulluse tegevuse ülevaate) kontrollimiseks. Selgub, et sellest kolmandiku originaal oli prantsuse ja kaks kolmandikku "niinimetatud" (G.) inglise keeles, eraldi välistõlgetena, toimetaja peab tõlked ka kokku tõstma. Aga kui ma õhtuks mõne tunniga olen jõudnud kaks kolmandikku läbi, rahunen, sest tekst on suhteliselt hea. Homme tuleb selline päev, mil ma esimest korda siin töötades tulen tööle laupäeval. Selgub, et loa saamiseks tuleb täita eriline taotlus, mille siis osakonnajuhataja allkirjastab ja asjaomasesse kohta edastab (turvaülemale).
Pärast kähku veel poes, Kirikmäe prismas.
8.3.07
N, 338. päev: töö ja uisk
Fallingrain.com-i teatel pidi täna hommik olema vihmata, kavas on minna hommikul uisutama, aga et sooja on ainult viis kraadi, siis loobun mõttest. Kaheksa tuleks veel kõne alla, aga viis on liiga vähe [tudengitee alguses oli meil kehaline kasvatus väljas kalendri järgi, esimene kord ei teadnud kunagi pikka dressi kaasa võtta, +2 °C lühikeses dressis on elamus – "Plussis, seega soe!"]. Muidu on olnud kuiv eile hommikust saati.
Leian, et püksitasku küljes olnud sammuloendur on jälle ära kadunud (eelmine kadus ära 15.7.2006 matkal). Oletan, et ju vast pudenes see taskust välja eile õhtul all tõlkesaalis, kus saab laua kõrgust reguleerida ja kus keegi, kellele vast meeldib seistes kirjutada, oli laua võimalikult kõrgeks tõstnud (või siis ta lihtsalt ei avastanud, et kõrvalnupp langetab), nii et hiirejuhe oli pesast välja tulnud. Selle tagasipanekuks tuli pugeda laua alla (et näha, mispidi see peab pesas olema). Aga leian selle töölaualt, kuhu ma olin selle kas ise pannud või oli see maha pudenenud ja sinna pannud koristaja.
Hommikul on tööl lõpetada ports tõlkeid. Ühe lähtetekstist puudub alaviide (kuigi number on) ja juhis, mida sellega teha (kustutage number ära), tuleb alles 3 minutit pärast tähtaega. Ja see oli tõlkida all tõlkesaalis, mis tähendab, et jookse, poega, jõua, poega, seitse minutit ainult ja nagu niuhti! kuus korrust madalamal ära käidud, arvuti käivitatud, fail avatud, number kustutatud, fail salvestatud, fail suletud, tagasi üles tuldud.
Siis äkiline koosolek, millel saan teada, et kuulujutud, et reedel tuleb päratu ports tööd esmaspäevaks, vastavad tõele. Et eesti seltskonnast olen sinna kutsutud mina, võib kahtlustada, et see au saab osaks mulle. Mis ühtlasi tähendab, et homme ma uisutama ei saa, ei hommikul ega õhtul, ja et see tööports tuleb alles homme, võin täna lahkuda pisut varem kui tavaliselt ja minna uisutama.
No veerand kuuest lahkumine tähendab seda, et uisurajal olen veerand seitse, mil päike on laskunud juba nii madalale, et orupõhja enam ei paista, st seal on jahe. Tõkkepuu ja veski vahel (kuhu päike maastiku eripära tõttu sel aastaajal veel ei paista) on osa rajast märg. Sõidan maha kokku 10,16 km, sellest rajal umbes 9,5 km, lisaks rajalt korteri juurde koperdamine (kõigil majaomanikel peale ühe on luul, et tema maja esise olluse nimetus on asfalt). Aega läheb rajal 43 minutit ja ülestulemisega veel 16. Pärast on täitsa pime, mul oli olnud ettekujutus, et jalakäija- ja maanteesilla vahel on veel üks väike sild, aga ei ole; mis on päris naljakas, sest ma olen nüüd elanud siinkandis üle aasta, jõgi paistab aknast ja mul ei olnud selget aimu, mitu silda on üle jõe!
Panen siia ühe vanalt 16 mm negatiivilt skannitud pildi (selle kaader oli 14 ×10 mm ja sellelt palju teravamat pilti ei saanudki):
Võetud 1.5.1988, koht on Kaarli puiestee (tollal veel Suvorovi puiestee). Üritus on maiparaadi lisanduseks olnud roheliste kolonn. Baretiga härrasmees paremal õhupallide ees on Tiit Rummo, hilisem Arvutimaailma peatoimetaja. Tagumisel loosungil on tekst Eestlased! Täidame maa oma lastega!
(Lahtiütlus: ülalolev pilt ei ole poliitiline seisukohavõtt. Mu arvates on Riigikogussegi pääsenud roheliste partei äriprojekt ja nende valimisedu võiks võrrelda omaaegse rojalistide eduga.)
[Hilisem täiendus: olen meelitatud käesolevale leheküljele osutatud tähelepanust ja tunnen vajadust selgitada, miks ma nõnda arvan. Nimelt mis on keskkonnakaitse? – 20 a tagasi oli see Eestis aade, praegu on Eestis suuresti korruptsioon või keskkonnaministeeriumi bürokraatia ja mujal maailmas on see ammu juba suur äri ("tee keskkonnale heategu: osta uus auto!"). Võimalik, et Eestilgi on aeg muule maailmale järele jõuda. Taastuvat energiat mainivale kommentaarile vastuseks: kui rohelisi toetavad taastuvenergiafirmad (nagu on loodetud siin usutluses) ja rohelised ajavad Riigikogus taastuvenergia asja, siis see, vabandage väljendust, on äri ja minu jaoks on siin eetikavastuolu. Kogenud poliitikute jaoks muidugi mitte, nii et soovin aga tuult tiibadesse! (Keegi võiks kommentaari lisada ka selle, mis on tuuliku mähiste vase ja tuuliku enda kümnete tonnide klaasplasti tootmise keskkonnamõju. Tänan.)]
Leian, et püksitasku küljes olnud sammuloendur on jälle ära kadunud (eelmine kadus ära 15.7.2006 matkal). Oletan, et ju vast pudenes see taskust välja eile õhtul all tõlkesaalis, kus saab laua kõrgust reguleerida ja kus keegi, kellele vast meeldib seistes kirjutada, oli laua võimalikult kõrgeks tõstnud (või siis ta lihtsalt ei avastanud, et kõrvalnupp langetab), nii et hiirejuhe oli pesast välja tulnud. Selle tagasipanekuks tuli pugeda laua alla (et näha, mispidi see peab pesas olema). Aga leian selle töölaualt, kuhu ma olin selle kas ise pannud või oli see maha pudenenud ja sinna pannud koristaja.
Hommikul on tööl lõpetada ports tõlkeid. Ühe lähtetekstist puudub alaviide (kuigi number on) ja juhis, mida sellega teha (kustutage number ära), tuleb alles 3 minutit pärast tähtaega. Ja see oli tõlkida all tõlkesaalis, mis tähendab, et jookse, poega, jõua, poega, seitse minutit ainult ja nagu niuhti! kuus korrust madalamal ära käidud, arvuti käivitatud, fail avatud, number kustutatud, fail salvestatud, fail suletud, tagasi üles tuldud.
Siis äkiline koosolek, millel saan teada, et kuulujutud, et reedel tuleb päratu ports tööd esmaspäevaks, vastavad tõele. Et eesti seltskonnast olen sinna kutsutud mina, võib kahtlustada, et see au saab osaks mulle. Mis ühtlasi tähendab, et homme ma uisutama ei saa, ei hommikul ega õhtul, ja et see tööports tuleb alles homme, võin täna lahkuda pisut varem kui tavaliselt ja minna uisutama.
No veerand kuuest lahkumine tähendab seda, et uisurajal olen veerand seitse, mil päike on laskunud juba nii madalale, et orupõhja enam ei paista, st seal on jahe. Tõkkepuu ja veski vahel (kuhu päike maastiku eripära tõttu sel aastaajal veel ei paista) on osa rajast märg. Sõidan maha kokku 10,16 km, sellest rajal umbes 9,5 km, lisaks rajalt korteri juurde koperdamine (kõigil majaomanikel peale ühe on luul, et tema maja esise olluse nimetus on asfalt). Aega läheb rajal 43 minutit ja ülestulemisega veel 16. Pärast on täitsa pime, mul oli olnud ettekujutus, et jalakäija- ja maanteesilla vahel on veel üks väike sild, aga ei ole; mis on päris naljakas, sest ma olen nüüd elanud siinkandis üle aasta, jõgi paistab aknast ja mul ei olnud selget aimu, mitu silda on üle jõe!
Panen siia ühe vanalt 16 mm negatiivilt skannitud pildi (selle kaader oli 14 ×10 mm ja sellelt palju teravamat pilti ei saanudki):
Võetud 1.5.1988, koht on Kaarli puiestee (tollal veel Suvorovi puiestee). Üritus on maiparaadi lisanduseks olnud roheliste kolonn. Baretiga härrasmees paremal õhupallide ees on Tiit Rummo, hilisem Arvutimaailma peatoimetaja. Tagumisel loosungil on tekst Eestlased! Täidame maa oma lastega!
(Lahtiütlus: ülalolev pilt ei ole poliitiline seisukohavõtt. Mu arvates on Riigikogussegi pääsenud roheliste partei äriprojekt ja nende valimisedu võiks võrrelda omaaegse rojalistide eduga.)
[Hilisem täiendus: olen meelitatud käesolevale leheküljele osutatud tähelepanust ja tunnen vajadust selgitada, miks ma nõnda arvan. Nimelt mis on keskkonnakaitse? – 20 a tagasi oli see Eestis aade, praegu on Eestis suuresti korruptsioon või keskkonnaministeeriumi bürokraatia ja mujal maailmas on see ammu juba suur äri ("tee keskkonnale heategu: osta uus auto!"). Võimalik, et Eestilgi on aeg muule maailmale järele jõuda. Taastuvat energiat mainivale kommentaarile vastuseks: kui rohelisi toetavad taastuvenergiafirmad (nagu on loodetud siin usutluses) ja rohelised ajavad Riigikogus taastuvenergia asja, siis see, vabandage väljendust, on äri ja minu jaoks on siin eetikavastuolu. Kogenud poliitikute jaoks muidugi mitte, nii et soovin aga tuult tiibadesse! (Keegi võiks kommentaari lisada ka selle, mis on tuuliku mähiste vase ja tuuliku enda kümnete tonnide klaasplasti tootmise keskkonnamõju. Tänan.)]
7.3.07
K, 337. päev: kiht
Ülikiire pärv, olen nagu orav rattas. Söögipaus on meeldiv puhkehetk, siis tagasi töhe (näpus kuus 1,5-liitrist veepudelit).
Ka täna on inglise sõna condom valmistanud tundmatule tõlkijale raskusi ja ta on leiutanud barrel condoms vasteks silindrite kotid, kuigi jutt oli püssidest; see saab uueks kujuks püssitorude kummikatted (tõsi, tõlkija siiski vist ei ole aru saanud, et kõik umbes 50 fraasi jutustavad püssidest).
Lihavõttepuhkus kinnitatakse ära, samuti saabub teade, et ära kinnitati ka poolenädalane puhkus, mida ma pisut enne seda tahan. Tellin lähema reisi lennukipiletid ära (Arlandas tuleb jälle läbida takistusriba, aga seekord ma saapaid kaasa ei võta).
Õhtul meelelahutuseks film Les Visiteurs II. Selles on paar toredat kohta (nt hetkeks on kaadris neljasarveline oinas, mis tõug olnud keskajal vägagi levinud, isegi Harju tänava väljakaevamistel leiti selline pealuu), aga saan aru, miks see ei jaganud esimese osa kassaedu. Ja filmi keskosa jääb nägemata, sest DVD kihivahetus tõrgub.
Ka täna on inglise sõna condom valmistanud tundmatule tõlkijale raskusi ja ta on leiutanud barrel condoms vasteks silindrite kotid, kuigi jutt oli püssidest; see saab uueks kujuks püssitorude kummikatted (tõsi, tõlkija siiski vist ei ole aru saanud, et kõik umbes 50 fraasi jutustavad püssidest).
Lihavõttepuhkus kinnitatakse ära, samuti saabub teade, et ära kinnitati ka poolenädalane puhkus, mida ma pisut enne seda tahan. Tellin lähema reisi lennukipiletid ära (Arlandas tuleb jälle läbida takistusriba, aga seekord ma saapaid kaasa ei võta).
Õhtul meelelahutuseks film Les Visiteurs II. Selles on paar toredat kohta (nt hetkeks on kaadris neljasarveline oinas, mis tõug olnud keskajal vägagi levinud, isegi Harju tänava väljakaevamistel leiti selline pealuu), aga saan aru, miks see ei jaganud esimese osa kassaedu. Ja filmi keskosa jääb nägemata, sest DVD kihivahetus tõrgub.
6.3.07
T, 336. päev: gastronomie française
Hommikul äratab mind enne kukke ja koitu kahe telefoni kisakoor, sest kell 8.30, mil ma tavaliselt alles väljumise eel hambaid pesen, pean täna olema juba prantsuse keeles. Hommikul on vaja enne seda läbi jõuda ka töölt, sest unustasin eile kirja panemata, et ma ei ole hommikul majas. Vaatan tööl (veerand tundi enne tunni algust) igaks juhuks järele, mis on klassitoa aadress, ja avastan, et a) ma oleks läinud valesse majja; ning b) ma tegelikult ei teagi, kus õige maja asub. No see leidub, nii Internetist, kaardilt kui loodusest.
FR 3 F seltskond on kümme inimest, mul tuleb mitu puhku kange uni peale. Uus on nii õpetaja kui kõik peale ühe rühmakaaslase (küproslane M II kursuselt). Seekord on õppureist 8 meest ja 2 naist. Õpetaja on uus. Ka harjutusvihik on uus (juba keskastmele!). — III kursusel pidi olema rohkem grammatikat, mis minu arust on tore, iga kell parem kui näiteks jutustamine teemal "Prantsuse köök". Õpime keskvõrret.
Siis jalutan läbi poole Kirikmäe SCH-maja sööklasse (sest seal on ainus söökla, kuhu kell pool üks muude majade inimesi sööma lastakse), nähes, kuidas JMO-maja ees ei pea üks punane universaal pikivahet ja põrutab mauhti! vöötraja ees peatunule tagant sisse (suisa näen, kuidas tal kapott lömmi läheb ja mõlemad esituled koobastest välja sillutisele kargavad). Võimalik, et juht oli pärit eestipärase liikluskultuuriga maalt, kus on tavaks vöötraja ees gaasi lisada (vrd mõiste maaster jeedet).
Õhtul jõuan muinaspiltide digimisega koolijärgse peoni, mis oli mu arvates täitsa jube. Kooli järgmise lennu saja päeva ball, kui ma ei eksi. Toimus pühapäeva õhtul. Mäletan, et pikutasin täies rahus diivanil, kui helistas keegi noorem kooliõde ja küsis, kas mul filmi on, et tule ballile pildistama (tavaline piltnik ET oli nimelt sõjaväes, kus tegi sõdurite ja tankide näopilte). Mina vastu, et millal see on. Vastus: pooleteist tunni pärast hakkab. Mina: kus see on (kooli oli kodust astuda 13 minutit). Vastus: Glehni lossis. No täitsa õudne. Pidu oli ka täitsa õudne, lossi jaoks oli rahvast vähe ja tantsupõrand koletult tühi. Vahepeal mõtles keegi korraldajatest välja lõbustuse, et paarikesed võivad endid piltnikul lasta üles võtta. Ja filmile jäigi paras galerii. Jama oli selles, et ega mul filmi väga palju ka ei olnud (ja suures ruumis läks vaja tavalisest tundlikumat filmi, välklamp muidu ei ulatunud), aga siiski mahtusid ülesvõtted ära. Pärast kirjutasin negatiivimärkmetesse nimede asemel vihaga olulisi visuaalseid üksikasju nagu "neiu saabastega" või "kolm noormeest", nii et ma praeguseks, mil möödunud kaks aastakümmet, mäletan nendest ainult paari nime (tänu tellimislehele, mille kleepisin märkmete juurde). Kooli kodukalt on lõpetanute andmebaas ära kadunud, nii et ei teagi.
Aga koolikaaslased kahjuks õppust ei võtnud, aasta hiljem (kui päris piltnik oli ikka veel sõjaväes) kutsuti mind ka minust kaks aastat nooremate ballile. See oli veel õudsem, aga õnneks läksid pildid aia taha (kinnitiga oli midagi lahti). Nagu allpool näha, õnnestus siiski negatiivist skannida see, et orkester (õnnepalee oma) mängis maha pappkaante vahelt, kuhu peale oli täiesti selgelt kirjutatud ДЕЛО:
FR 3 F seltskond on kümme inimest, mul tuleb mitu puhku kange uni peale. Uus on nii õpetaja kui kõik peale ühe rühmakaaslase (küproslane M II kursuselt). Seekord on õppureist 8 meest ja 2 naist. Õpetaja on uus. Ka harjutusvihik on uus (juba keskastmele!). — III kursusel pidi olema rohkem grammatikat, mis minu arust on tore, iga kell parem kui näiteks jutustamine teemal "Prantsuse köök". Õpime keskvõrret.
Siis jalutan läbi poole Kirikmäe SCH-maja sööklasse (sest seal on ainus söökla, kuhu kell pool üks muude majade inimesi sööma lastakse), nähes, kuidas JMO-maja ees ei pea üks punane universaal pikivahet ja põrutab mauhti! vöötraja ees peatunule tagant sisse (suisa näen, kuidas tal kapott lömmi läheb ja mõlemad esituled koobastest välja sillutisele kargavad). Võimalik, et juht oli pärit eestipärase liikluskultuuriga maalt, kus on tavaks vöötraja ees gaasi lisada (vrd mõiste maaster jeedet).
Õhtul jõuan muinaspiltide digimisega koolijärgse peoni, mis oli mu arvates täitsa jube. Kooli järgmise lennu saja päeva ball, kui ma ei eksi. Toimus pühapäeva õhtul. Mäletan, et pikutasin täies rahus diivanil, kui helistas keegi noorem kooliõde ja küsis, kas mul filmi on, et tule ballile pildistama (tavaline piltnik ET oli nimelt sõjaväes, kus tegi sõdurite ja tankide näopilte). Mina vastu, et millal see on. Vastus: pooleteist tunni pärast hakkab. Mina: kus see on (kooli oli kodust astuda 13 minutit). Vastus: Glehni lossis. No täitsa õudne. Pidu oli ka täitsa õudne, lossi jaoks oli rahvast vähe ja tantsupõrand koletult tühi. Vahepeal mõtles keegi korraldajatest välja lõbustuse, et paarikesed võivad endid piltnikul lasta üles võtta. Ja filmile jäigi paras galerii. Jama oli selles, et ega mul filmi väga palju ka ei olnud (ja suures ruumis läks vaja tavalisest tundlikumat filmi, välklamp muidu ei ulatunud), aga siiski mahtusid ülesvõtted ära. Pärast kirjutasin negatiivimärkmetesse nimede asemel vihaga olulisi visuaalseid üksikasju nagu "neiu saabastega" või "kolm noormeest", nii et ma praeguseks, mil möödunud kaks aastakümmet, mäletan nendest ainult paari nime (tänu tellimislehele, mille kleepisin märkmete juurde). Kooli kodukalt on lõpetanute andmebaas ära kadunud, nii et ei teagi.
Aga koolikaaslased kahjuks õppust ei võtnud, aasta hiljem (kui päris piltnik oli ikka veel sõjaväes) kutsuti mind ka minust kaks aastat nooremate ballile. See oli veel õudsem, aga õnneks läksid pildid aia taha (kinnitiga oli midagi lahti). Nagu allpool näha, õnnestus siiski negatiivist skannida see, et orkester (õnnepalee oma) mängis maha pappkaante vahelt, kuhu peale oli täiesti selgelt kirjutatud ДЕЛО:
5.3.07
E, 335. päev: kumm
Vihmane ja töine päev. Vahepeal paistab päike (mis tähendab aknakatete keeramist). Toanaaber C räägib, et SCH-majas oli aknakatetega täpselt samamoodi (et katete sulgemine ajas ilma pilve ja avamine tõi päikese välja). Aga ilm on jahedam kui nädalavahetusel.
Päeva sõna on ühes paljude susserdistega meditsiinitõlkes, kus kondoomide asemel seisab "kustutuskummid". See on mälust tulnud (see rakendus on paljukeelne ja mälu annab seoseid ka muude keelte kaudu), aga ma ei oska öelda, kuidas; ainus selgitus on, et mälu pimedates salasoppides on kuskil võrdusmärk inglise sõnaga rubber, mis on pisut kohatu, sest viimane ei ole selles tähenduses oskuskeel. [Käesoleva teemaga meenub Soome poekett Etola, mis reklaamis end müüvat mis tahes kummi- ja plastkaupu, välja arvatud just neid kummi-/plasttooteid, mille peale lugeja mõte on praegu läinud.]
Käin õhtul Kirikmäe prismas (patareid, kruvikeeraja, vt allpool).
Õhtul skannin negatiive edasi, saades digikujule sellised aarded nagu mina esitamas balleti põhipositsioone või muusikaõpetaja sünnipäev, kus lauluklassis oli sünnipäevalaual täpselt viis eset: ajaleht Pravda, pudel viina, päts leiba, nuga ja jupp poolsuitsuvorsti. Aeg oli 1989. aasta ning tore, et direktor ei juhtunud nägema. Prooviks skannin ka 16 mm negatiivi (mul oli ka 16 mm filmiga pisifotokas, mille kaader oli 14 × 10 mm, mille suurendamiseks tuli suurendi kruvida lae alla ja säritada sealt fotopaberit ei tea kui kaua). Õnnestub.
Peale selle vahetan ära rulluisuspidomeetri näidiku patarei. Mälu järgi ostetud CR1632 on õige suurus ja poe väikseima kruvitsa ots on ka täpselt paras (patarei eemaldamiseks tuleb vabastada kuus kruvi). Et näidiku patarei oli talvel tühjenenud ja pühapäeval ei olnud uut kuskilt võtta, jäi mul eile teadmata, kui palju või kiiresti ma uisutasin. Edaspidi tean.
Päeva sõna on ühes paljude susserdistega meditsiinitõlkes, kus kondoomide asemel seisab "kustutuskummid". See on mälust tulnud (see rakendus on paljukeelne ja mälu annab seoseid ka muude keelte kaudu), aga ma ei oska öelda, kuidas; ainus selgitus on, et mälu pimedates salasoppides on kuskil võrdusmärk inglise sõnaga rubber, mis on pisut kohatu, sest viimane ei ole selles tähenduses oskuskeel. [Käesoleva teemaga meenub Soome poekett Etola, mis reklaamis end müüvat mis tahes kummi- ja plastkaupu, välja arvatud just neid kummi-/plasttooteid, mille peale lugeja mõte on praegu läinud.]
Käin õhtul Kirikmäe prismas (patareid, kruvikeeraja, vt allpool).
Õhtul skannin negatiive edasi, saades digikujule sellised aarded nagu mina esitamas balleti põhipositsioone või muusikaõpetaja sünnipäev, kus lauluklassis oli sünnipäevalaual täpselt viis eset: ajaleht Pravda, pudel viina, päts leiba, nuga ja jupp poolsuitsuvorsti. Aeg oli 1989. aasta ning tore, et direktor ei juhtunud nägema. Prooviks skannin ka 16 mm negatiivi (mul oli ka 16 mm filmiga pisifotokas, mille kaader oli 14 × 10 mm, mille suurendamiseks tuli suurendi kruvida lae alla ja säritada sealt fotopaberit ei tea kui kaua). Õnnestub.
Peale selle vahetan ära rulluisuspidomeetri näidiku patarei. Mälu järgi ostetud CR1632 on õige suurus ja poe väikseima kruvitsa ots on ka täpselt paras (patarei eemaldamiseks tuleb vabastada kuus kruvi). Et näidiku patarei oli talvel tühjenenud ja pühapäeval ei olnud uut kuskilt võtta, jäi mul eile teadmata, kui palju või kiiresti ma uisutasin. Edaspidi tean.
4.3.07
P, 334. päev: uus hooaeg algab
Näen unes, et elan mingis suurlinnas ja lähen tööle rulluiskudel.
Akna taha lehise latva on tekkinud tuust, milles käib aeg-ajalt istumas harakas. Tore-tore, just akna taga, ei pea vaatamiseks isegi pead padjalt tõstma.
Kallid Eesti lugejad küllap käivad valimas, aga mina, kes ma olen juba eelhääletanud, käin hoopis uisutamas.
Ehk siis pärastlõunal kraamin uisud ja kaitsmed välja ning lähen vaatan, mida teeb jalgrattatee all jõe ääres. Tee on muutunud kitsamaks, keset teed on kuni puhastusjaamani plasttõkked, vasakul on autotee, paremal jalgratta-, jalg- ja rulluisutee. Viimane on kohati ainult napp meeter lai. Ilusa ilma tõttu on rahvast hulgi, nii et keskmine kiirus jääb kasinaks (sest peale valvsuse muu liikluse suhtes tuleb ka jälgida, et uisk ei satuks piirete alla ühel või kuivadesse lehtedesse teisel pool). Näen suhteliselt palju rulluisutajaid, ligemale kümmet. Jalakäijatest ja jalgratturitest möödumine on keerukas, esimesel kohtumisel laseb vastutulev jalgrattur samas mööda teise rulluisutaja ja jälgib selle möödasaamist sellise innuga, et sõidab mulle aeglaselt taskusse (st viimasel hetkel kargan teelt kõrvale, aga ta riivab taskut siiski). Kuni puhastusjaamani (mida ehitatakse ümber) on tee kitsas, edasi on märg ja oksaraagudega, siis on pool kilomeetrit suurepärast teed, siis veidi krobelist, mis kohati on kuiv, kohati märg. Pärastlõuna on hea aeg, sest siis ulatab päike kuivatama teed paremini.
Sõita on tore, sõidan kiirteesillast allavoolu veskini, siis tagasi ülesvoou sillast mööda Patagoonia-restoranini, siis uuesti veskini ja siis uuesti sillani, kokku 17,6 km (uisukogemus kokku on nüüd 198 km). Jaksu oleks sõita veelgi. Aega kulub umbes poolteist tundi, eks peamiselt seepärast, et kitsa või märja tee ja rahvarohkuse pärast saab õiged tuurid üles võtta ainult harva, ehkki pärast esimest viit kilomeetrit hakkavad uued laagrid õigesti lippama. Teine tore avastus on see, et fliis tõesti peab tuult, nagu lubatud.
Akna taha lehise latva on tekkinud tuust, milles käib aeg-ajalt istumas harakas. Tore-tore, just akna taga, ei pea vaatamiseks isegi pead padjalt tõstma.
Kallid Eesti lugejad küllap käivad valimas, aga mina, kes ma olen juba eelhääletanud, käin hoopis uisutamas.
Ehk siis pärastlõunal kraamin uisud ja kaitsmed välja ning lähen vaatan, mida teeb jalgrattatee all jõe ääres. Tee on muutunud kitsamaks, keset teed on kuni puhastusjaamani plasttõkked, vasakul on autotee, paremal jalgratta-, jalg- ja rulluisutee. Viimane on kohati ainult napp meeter lai. Ilusa ilma tõttu on rahvast hulgi, nii et keskmine kiirus jääb kasinaks (sest peale valvsuse muu liikluse suhtes tuleb ka jälgida, et uisk ei satuks piirete alla ühel või kuivadesse lehtedesse teisel pool). Näen suhteliselt palju rulluisutajaid, ligemale kümmet. Jalakäijatest ja jalgratturitest möödumine on keerukas, esimesel kohtumisel laseb vastutulev jalgrattur samas mööda teise rulluisutaja ja jälgib selle möödasaamist sellise innuga, et sõidab mulle aeglaselt taskusse (st viimasel hetkel kargan teelt kõrvale, aga ta riivab taskut siiski). Kuni puhastusjaamani (mida ehitatakse ümber) on tee kitsas, edasi on märg ja oksaraagudega, siis on pool kilomeetrit suurepärast teed, siis veidi krobelist, mis kohati on kuiv, kohati märg. Pärastlõuna on hea aeg, sest siis ulatab päike kuivatama teed paremini.
Sõita on tore, sõidan kiirteesillast allavoolu veskini, siis tagasi ülesvoou sillast mööda Patagoonia-restoranini, siis uuesti veskini ja siis uuesti sillani, kokku 17,6 km (uisukogemus kokku on nüüd 198 km). Jaksu oleks sõita veelgi. Aega kulub umbes poolteist tundi, eks peamiselt seepärast, et kitsa või märja tee ja rahvarohkuse pärast saab õiged tuurid üles võtta ainult harva, ehkki pärast esimest viit kilomeetrit hakkavad uued laagrid õigesti lippama. Teine tore avastus on see, et fliis tõesti peab tuult, nagu lubatud.
3.3.07
L, 333. päev: muistse põlve meenutused
Hommikul kallabki vihma. Kui keskpäeva paiku selgineb, uurin igaks juhuks järele, kas Befurti linnus, kuhu kavatsen täna matkata (õigemini alustada sealt matka, mis lõpeks riiklikus kolamuuseumis, et sealt vaadata, kas seal on äkki V-3 stendil kaart täpse asukohaga), on ikka lahti. No ja raamatus seisab, et avatakse alles 25. märtsil. Olen seega terve päeva toas ja skannin vanu negatiive. Muu hulgas saavad elektroonilisele kujule kooli inglise keele huviliste Riia-ekskursiooni pildid aastast 1987 ja kooli kadrikarnevali pildid, mille üks korraldajatest on ühel pildil selline, et ma saaks vast päris palju raha, kui ma selle Kroonikale maha müüks.
Teisipäeval algab uus sats prantsuse keelt (ehk "koolivaheaeg" saab läbi). Vaatan selle auks Prantsuse filmi Les Visiteurs, mida ma olen kunagi telekast osaliselt näinud. Peale selle, et film on peamiselt kerge ja lõbus komöödia (XII sajandi aadlik ja tema kannupoiss satuvad kogemata XX sajandisse), on selles näidatud ka tähelepanuväärseid üksikasju keskaja eluolust: kohe alguses on puitlinnus (kõik linnused ei olnud kivist), peategelase linnusel on kõigil tornidel puidust ulgehitised ning suhtumine metsa, seisusevahedesse, usku, sööki ja hügieeni on enam-vähem paigas (jätame kõrvale apsaka, et Jean Reno kehastatu hambad on alguses täiesti korras).
Teisipäeval algab uus sats prantsuse keelt (ehk "koolivaheaeg" saab läbi). Vaatan selle auks Prantsuse filmi Les Visiteurs, mida ma olen kunagi telekast osaliselt näinud. Peale selle, et film on peamiselt kerge ja lõbus komöödia (XII sajandi aadlik ja tema kannupoiss satuvad kogemata XX sajandisse), on selles näidatud ka tähelepanuväärseid üksikasju keskaja eluolust: kohe alguses on puitlinnus (kõik linnused ei olnud kivist), peategelase linnusel on kõigil tornidel puidust ulgehitised ning suhtumine metsa, seisusevahedesse, usku, sööki ja hügieeni on enam-vähem paigas (jätame kõrvale apsaka, et Jean Reno kehastatu hambad on alguses täiesti korras).
2.3.07
R, 332. päev: outhouse translation
Leian matkajope taskust bussi jaoks kenasti peenraha. Loen bussis kodust viimati toodud Haruki Murakami novellikogu The Elephant Vanishes ja leian, et viimati loetud raamatutega on kõik suhteline: Vonnegut on tunduvalt parem kui Pratchett ja Murakami on tunduvalt parem kui Vonnegut.
Jõuan kohale kell 7.57. Saan tõlked peaaegu tähtajaks valmis; viimasel ülelugemisel avastan, et tõlkija on arvanud, et sõnad õhusõiduk ja lennuk on sünonüümid, kuigi tekst rääkis peale lennukite ka helikopteritest ja seal oli lennukeid endid mainitud ainult kaks korda.
Siis tuleb eesti kolleegidega töine kohtumine direktoriga (nagu kõik ülejäänud keelerühmad enne meid), kus ta selgitab, miks on keskastme juhid kasulikud (praegu umbes sajal tõlkijal keskastme juhte ei ole, on vaid osakonnajuhataja, kelle elu võib ette kujutada, näiteks kasvõi selles suhtes, et etteteatatud puudumiste jaoks peab loa andma tema). Istun näoga akna poole ja saan üle direktori vaadata välja, kus vahepeal askeldab puu otsas päikese käes leevikeste paar.
Siis söömas ja siis teine kohtumine direktoriga, seekord eilse peo järelarutelu. Oli jäänud mulje, et seal arutatakse ainult seda, kes kellele kui palju peab maksma, aga direktor vihjas keelerühmaga kohtumise lõpus, et toogu me eilsed ülejäägid kaasa, ta tahab pakkuda kommi juurde veini. Ja ülejäänud kartulisalat oli just hommikul ära söödud, sellest olevat nii vähe järel, et ma meenutan ukse taga oodates umbes samalaadset episoodi Mihhail Šolohhovi "Inimese saatusest", kus vangilaagri ülem kinkis peategelasest sõjavangile pätsi leiba ja tüki rasva, mille see siis oma seltsimeestega ära jagas, nii et kõik said tikutoosisuuruse tüki ja rasva nii natuke, et seda sai just huultele määrida. Eesti ülejääkidest leidub kohapeal külmikus ainult umbes 20 kirsstomatit. Leedulastel on kommid õnneks varnast võtta.
Arutletakse ka saadud kogemusi ja käiakse välja põnevaid ideid järgmise peo jaoks, nagu et sambasaal on ju ideaalne koht ümber samba ringmängude korraldamiseks või et suvel võiks toimuda meeste-naiste-laste-koertega grillipidu või et kunagi võiks keegi olla rahvariietes.
Ilm on soe, kevadine, päikseline, laulab metsvint. Asfaldi kutse on nii võimas, et uurin järele, mida teeb nädalavahetuse ilm. fallingrain.com-i järgi hakkab homme hommikul sadama, aga pühapäev peaks olemapäikseline.
Õhtul käin ostan omale uue kuukaardi, saades hakkama suisa prantsuse keeles. Nimelt leidsin, et kuna eri kuukaardid on eri värvi, on neid mugav küsida värvi järgi. Nii ma siis seekord ütlesingi, et le bleu, s'il vous plait. Ja sain õige kaardi.
Seejärel pärast puhkust esimest korda poodi, sest korteris pole nädalavahetuseks enam suurt midagi järel.
Jõuan kohale kell 7.57. Saan tõlked peaaegu tähtajaks valmis; viimasel ülelugemisel avastan, et tõlkija on arvanud, et sõnad õhusõiduk ja lennuk on sünonüümid, kuigi tekst rääkis peale lennukite ka helikopteritest ja seal oli lennukeid endid mainitud ainult kaks korda.
Siis tuleb eesti kolleegidega töine kohtumine direktoriga (nagu kõik ülejäänud keelerühmad enne meid), kus ta selgitab, miks on keskastme juhid kasulikud (praegu umbes sajal tõlkijal keskastme juhte ei ole, on vaid osakonnajuhataja, kelle elu võib ette kujutada, näiteks kasvõi selles suhtes, et etteteatatud puudumiste jaoks peab loa andma tema). Istun näoga akna poole ja saan üle direktori vaadata välja, kus vahepeal askeldab puu otsas päikese käes leevikeste paar.
Siis söömas ja siis teine kohtumine direktoriga, seekord eilse peo järelarutelu. Oli jäänud mulje, et seal arutatakse ainult seda, kes kellele kui palju peab maksma, aga direktor vihjas keelerühmaga kohtumise lõpus, et toogu me eilsed ülejäägid kaasa, ta tahab pakkuda kommi juurde veini. Ja ülejäänud kartulisalat oli just hommikul ära söödud, sellest olevat nii vähe järel, et ma meenutan ukse taga oodates umbes samalaadset episoodi Mihhail Šolohhovi "Inimese saatusest", kus vangilaagri ülem kinkis peategelasest sõjavangile pätsi leiba ja tüki rasva, mille see siis oma seltsimeestega ära jagas, nii et kõik said tikutoosisuuruse tüki ja rasva nii natuke, et seda sai just huultele määrida. Eesti ülejääkidest leidub kohapeal külmikus ainult umbes 20 kirsstomatit. Leedulastel on kommid õnneks varnast võtta.
Arutletakse ka saadud kogemusi ja käiakse välja põnevaid ideid järgmise peo jaoks, nagu et sambasaal on ju ideaalne koht ümber samba ringmängude korraldamiseks või et suvel võiks toimuda meeste-naiste-laste-koertega grillipidu või et kunagi võiks keegi olla rahvariietes.
Ilm on soe, kevadine, päikseline, laulab metsvint. Asfaldi kutse on nii võimas, et uurin järele, mida teeb nädalavahetuse ilm. fallingrain.com-i järgi hakkab homme hommikul sadama, aga pühapäev peaks olemapäikseline.
Õhtul käin ostan omale uue kuukaardi, saades hakkama suisa prantsuse keeles. Nimelt leidsin, et kuna eri kuukaardid on eri värvi, on neid mugav küsida värvi järgi. Nii ma siis seekord ütlesingi, et le bleu, s'il vous plait. Ja sain õige kaardi.
Seejärel pärast puhkust esimest korda poodi, sest korteris pole nädalavahetuseks enam suurt midagi järel.
1.3.07
N, 331. päev: need silmad, need silmad ja Balti pidu
Võtan kaasa leivad, mis – üllatus-üllatus! – on püsinud suhteliselt pehmed. Kibeda töökoormuse tõttu üritan tulla kohale kella poole kaheksaks; aga et ärkamine on väga vaevaline (leian ärgates, et mul on telefon peos, st olin uinunud selle edasikeeramise pealt; ja see ei ole teps mitte kell kuus, vaid umbes kolmveerand seitse), jõuan kohale umbes tund aega plaanitust hiljem.
Saan uue toanaabri, rumeenlase C. Olen olnud toanaabrita umbes 10½ viimast kuud, kui kaks hommikupoolikut välja arvata, mil mu tuppa majutati ajutiselt läti kolleeg LN, kelle toa lagi oli läbi sadanud.
* * *
Sööklast tulles tulen põnevale mõttele, panen selle siia kirja; kui te kunagi hiljem selle kuskilt mujalt leiate, võite teatada, et lugesite sama asja kõigepealt siit.
Nimelt teatavasti kuvasid I põlvkonna ööpikksilmad valguskordisti kujutist kollakasrohelisena, sest inimese silm on kollakasrohelise suhtes kõige tundlikum (ja eristab varjundeid kõige rohkem). Aga miks just kollakasrohelise suhtes? – Mõtlen – nägin eile lõpuks ära Björki ookeanikehastuse Ateena olümpiamängude avamisel, mille otseülekande ma maha magasin (your sweat is salty / I am why) – et äkki on see evolutsiooniline: inimese eellased elasid ju troopikaürgmetsas.
Kus valgus on küllap kollakasroheline.
Ja selle valguse suhtes tundlikemate silmadega isendeid soosis looduslik valik.
* * *
Tööd on palju ja pärast lõunat algavad peo ettevalmistused. Ja siis algavad ka tehnilised probleemid viktoriiniga, nimelt teatab viktoriinijuht, läti kolleeg LM, et tema arvutil on läti ja leedu nimede erimärgid asendunud küsimärkidega. Ja arvutispetsialist D oli aru saanud, et ma võtan kaasa oma läpaka, millest mina olin aru saanud teisiti. Tema läpakal, selgub, on OpenOffice, mis esitab PowerPointi ilma kellade ja viledeta. Tuleb viimasel hetkel laenata itimeestelt päris Office'iga läpakas (mis ühtlasi tähendab, et muusika ja video mängib ühelt, siis pannakse see kinni, et tõsta videoprojektori kaabel teise taha jne. Aga värk siiski töötab).
Lauakesed katavad end nii söögi kui joogiga ning peagi tulevad ka inimesed. Neid on umbes kuuskümmend, mis on "sambasaali" jaoks täitsa paras. Enim tähelepanu pälvib baarilett (Vana Tallinn "neljal erineval moel", Riia palsam, Leedu viin (mida vist lahti ei tehtudki), Leedu kali ja õlu). Võileivad kaovad ruttu, mu vaikseks rõõmustuseks tühjeneb esimeseks kiluvõileibade vaagen. Raamatud jäävad kuidagi tähelepanuta, videod tegelikult ka ning ka mõnd sööki on pärast veel enamik alles, nagu leedu meekoogid, mida võib süüa ühe näpuga, sest need püsivad kinni ise. Pärast arvatakse, et raamatud ja ekraan võinuks olla söögile ja joogile lähemal, sest mis see väike liköör või mesi raamatule ikka teeb.
Ja siis algab viktoriin. Saabuvatel inimestel lasti valida, mis värvi kleepsu nad tahavad, ja siis nende värvide järgi moodustub kuus võistkonda. Nagu eespool [või õigemini blogi iseärasusest tingituna allpool] kirjeldatud, pidi viktoriinis olema mõtlemisaja tähistamiseks kellatiksumine, aga selle käivitamine tähendas õigesse kohta vajutamist. Pärast õige vastuse kuvamine samuti. Ja et selgitus, mis kohas peab klõpsama millal, osutus liiga keeruliseks, siis vajutan nuppe ise. G, viktoriinimõtte algataja, seisab mul kogu aeg selja taga, torgib ja teatab muudkui "Faster, faster!", "Time!" või "Next slide!" Aga et õige vastus tuleb esile ainult pealkirjale klõpsates ja et pealkiri võib ise olla läinud suuremaks kui ala, kuhu vajutada tuleb, pean hoolikalt jälgima, kus muutub kursor noolest käeks. Aga pole viga midagi. Hasart igatahes tekib. Keegi, muide, ei arva ära, mis riik on läti keeles Igaunija, üksmeelne otsus on, et Leedu.
I koha saanud võistkond (rohelised) saavad kaela šokolaadimedalid, neli II kohta jagavat ja III koha võistkond šokolaadikarbid.
Et laululoendi etteotsa on sattunud Eesti roki näitena Dagö ja masin alustab mängimist alati esimesest loost, võib kuulda peo kahe tunni jooksul kokku kolm korda, kuidas joonistatud mees ei tee tänavale põit ja saadab õigekirjas meili.
Koristamisfaasis satun olukorda, kus õpetan itaallasele A-le läti keelt (olen siiski kaine, sest napiks jäänud une tõttu võisin kogu ürituse vältel (ja alles pärast nuppude vajutamist) juua nõnda vähe kui ainult ühe väikese topsi õlut), st seda, et keskmise eestlase läti keele oskus piirdub sõnaga saldējums.
Pärast pidu naasen pooleks tunniks üles kontorisse, teen homme hommikuks üles antud asju. Unustan peenraha tööle, bussijuhil pole paberrahast tagasi anda, saan priiküüdi.
Saan uue toanaabri, rumeenlase C. Olen olnud toanaabrita umbes 10½ viimast kuud, kui kaks hommikupoolikut välja arvata, mil mu tuppa majutati ajutiselt läti kolleeg LN, kelle toa lagi oli läbi sadanud.
* * *
Sööklast tulles tulen põnevale mõttele, panen selle siia kirja; kui te kunagi hiljem selle kuskilt mujalt leiate, võite teatada, et lugesite sama asja kõigepealt siit.
Nimelt teatavasti kuvasid I põlvkonna ööpikksilmad valguskordisti kujutist kollakasrohelisena, sest inimese silm on kollakasrohelise suhtes kõige tundlikum (ja eristab varjundeid kõige rohkem). Aga miks just kollakasrohelise suhtes? – Mõtlen – nägin eile lõpuks ära Björki ookeanikehastuse Ateena olümpiamängude avamisel, mille otseülekande ma maha magasin (your sweat is salty / I am why) – et äkki on see evolutsiooniline: inimese eellased elasid ju troopikaürgmetsas.
Kus valgus on küllap kollakasroheline.
Ja selle valguse suhtes tundlikemate silmadega isendeid soosis looduslik valik.
* * *
Tööd on palju ja pärast lõunat algavad peo ettevalmistused. Ja siis algavad ka tehnilised probleemid viktoriiniga, nimelt teatab viktoriinijuht, läti kolleeg LM, et tema arvutil on läti ja leedu nimede erimärgid asendunud küsimärkidega. Ja arvutispetsialist D oli aru saanud, et ma võtan kaasa oma läpaka, millest mina olin aru saanud teisiti. Tema läpakal, selgub, on OpenOffice, mis esitab PowerPointi ilma kellade ja viledeta. Tuleb viimasel hetkel laenata itimeestelt päris Office'iga läpakas (mis ühtlasi tähendab, et muusika ja video mängib ühelt, siis pannakse see kinni, et tõsta videoprojektori kaabel teise taha jne. Aga värk siiski töötab).
Lauakesed katavad end nii söögi kui joogiga ning peagi tulevad ka inimesed. Neid on umbes kuuskümmend, mis on "sambasaali" jaoks täitsa paras. Enim tähelepanu pälvib baarilett (Vana Tallinn "neljal erineval moel", Riia palsam, Leedu viin (mida vist lahti ei tehtudki), Leedu kali ja õlu). Võileivad kaovad ruttu, mu vaikseks rõõmustuseks tühjeneb esimeseks kiluvõileibade vaagen. Raamatud jäävad kuidagi tähelepanuta, videod tegelikult ka ning ka mõnd sööki on pärast veel enamik alles, nagu leedu meekoogid, mida võib süüa ühe näpuga, sest need püsivad kinni ise. Pärast arvatakse, et raamatud ja ekraan võinuks olla söögile ja joogile lähemal, sest mis see väike liköör või mesi raamatule ikka teeb.
Ja siis algab viktoriin. Saabuvatel inimestel lasti valida, mis värvi kleepsu nad tahavad, ja siis nende värvide järgi moodustub kuus võistkonda. Nagu eespool [või õigemini blogi iseärasusest tingituna allpool] kirjeldatud, pidi viktoriinis olema mõtlemisaja tähistamiseks kellatiksumine, aga selle käivitamine tähendas õigesse kohta vajutamist. Pärast õige vastuse kuvamine samuti. Ja et selgitus, mis kohas peab klõpsama millal, osutus liiga keeruliseks, siis vajutan nuppe ise. G, viktoriinimõtte algataja, seisab mul kogu aeg selja taga, torgib ja teatab muudkui "Faster, faster!", "Time!" või "Next slide!" Aga et õige vastus tuleb esile ainult pealkirjale klõpsates ja et pealkiri võib ise olla läinud suuremaks kui ala, kuhu vajutada tuleb, pean hoolikalt jälgima, kus muutub kursor noolest käeks. Aga pole viga midagi. Hasart igatahes tekib. Keegi, muide, ei arva ära, mis riik on läti keeles Igaunija, üksmeelne otsus on, et Leedu.
I koha saanud võistkond (rohelised) saavad kaela šokolaadimedalid, neli II kohta jagavat ja III koha võistkond šokolaadikarbid.
Et laululoendi etteotsa on sattunud Eesti roki näitena Dagö ja masin alustab mängimist alati esimesest loost, võib kuulda peo kahe tunni jooksul kokku kolm korda, kuidas joonistatud mees ei tee tänavale põit ja saadab õigekirjas meili.
Koristamisfaasis satun olukorda, kus õpetan itaallasele A-le läti keelt (olen siiski kaine, sest napiks jäänud une tõttu võisin kogu ürituse vältel (ja alles pärast nuppude vajutamist) juua nõnda vähe kui ainult ühe väikese topsi õlut), st seda, et keskmise eestlase läti keele oskus piirdub sõnaga saldējums.
Pärast pidu naasen pooleks tunniks üles kontorisse, teen homme hommikuks üles antud asju. Unustan peenraha tööle, bussijuhil pole paberrahast tagasi anda, saan priiküüdi.
Subscribe to:
Posts (Atom)
