P, 1202. päev: sinilindu otsimas II (+ vulkaanifilm)

Siinmaal haruldane talvematk Kondikülast Juurekülla, enamik põiki läbi mitme metsa ja üle lugematute metsaojade.

Käidud: X10 järgi 12 km, kaardi järgi 5 km, tegelikult vast nii 8 km lumises metsaaluses siksakitamist (lund 5–20 cm; eks ma läksin pigem pisut ringi kui pugesin kuskilt alt läbi).

Saadud teada:

• saabas on vähemalt 10 cm-ni täiesti veekindel ja kuni ülaservani (20 cm) ka täiesti mudakindel;
• kui kiiresti tegutseda, saab 25–30 cm sügavusse mudasse astumisest pääseda kuiva jalalabaga;
• sellest siis kogemus, et ära käi lohke mööda, parem käi kõrgendikke ja eriti loomajälgi mööda, sealt on näha, kas lumealune kannab või mitte.

Nähtud:

• 15 m kauguselt tee servast 2 hirve (kuulen, et keegi puristab nagu hobune. Vaatan ringi, hobust ei ole. Mõne minuti pärast kuulen, et võsas puristab keegi uuesti. Vaatan ja võsast vaatab vastu suurte sarvedega sokk, emane hirv kaasas. Mul fotokas muidugi kotis. Kui välja kougin ja edasi hiilin (suunda, kuhu hirvedki), on nad hästi vait);
• kulli, kelle alaküljest sain selge pildi, aga keda ei suuda raamatust tuvastada;
  
• kuldnokki, kes teevad veidrat häält („kui kuulete veidrat häält, teeb seda kuldnokk,” õpetab välimääraja);
• metssiga (algul üksnes mina teda nii 100 m kauguselt, asjatas vasakult paremale töt-töt-töt omi seaasju; pärast tema mind nii 50 m kauguselt, väga kiiresti paremalt vasakule, fotodele stiilis „jooksev metssiga” ei jäänud midagi);
• kaht metskitse (nii 200 m kauguselt, nende hõljuvad tagumikud paistsid veel hulk aega);
• edasi üksikut metskitse nii 100 m kauguselt;
• vesipappi (kes oli ka ainus ojalind kogu matka lugematutel ojadel);
• jänest nii 80 m kauguselt (pildistasin minut hiljem ta pesa ja nägin jälgi);
• kaht metskitse nii 150 m kauguselt;
• tihnikus metskitse nii 10 m kauguselt ja jänest nii 30 m kauguselt;
• siinmaiseid kelgutajaid;
• moodsa viltuse tukaga hobust.

Saadud: nii palju talviseid metsaoja pilte, et jätkub. Päikselisi lume- ja lumise lehtmetsa pilte alguses kah. Rohkesti oja kuiva jalaga ületamise kogemust. Kogu vasaku ja enamiku parema saapa erakordne puhtus – muiste oli parim vaibapuhastusmeetod laotada vaip lume peale ja siis seda tagant kloppida; vat täna nühivad saapad vastu lund neli tundi järjest ning muidugi saavad puhtaimast puhtamaks (parema saapaga astusin mülkasse, porist jääb pisut alles paelahaakide vahele, kanna taha ja üles serva peale).


Ekspeditsiooni kokkuvõtteks võib öelda, et kõigis uuritud ojades peale ühe oli kalade jaoks vett liiga vähe ja kuigi vesipapp sööb ka putukaid ja muud sodi, sööb jäälind põhiliselt kalu. Üks paistis olevat huvitav, peab sinna minema veel (näen esmaspäeva õhtul kaardilt, et selle oja nimi on paljutõotav Kalaoja).

Pilte läbi vaadates leian, et tõenäoliselt on ühele lähivõttele jäänud kuulus loom lumekirp. Mul oli makroobjektiiv küll kaasas, aga esiteks ei ole sellel optilist stabilisaatorit ja teiseks soovisin lumes kõhutada võimalikult vähe, st tõusta enne seda, kui pükstest lumi läbi sulab.

* * *

Kontrollin Jaapani animafilmide entsüklopeediast, kas aprillis 2009 Jaapani animafilmide festivalil nähtud filmist ほしのこえ on mõni rida; sellest on seal kogunisti 3 veergu!

Saatsin eile Google Translatori abil prantsuskeelse meili. Saan täna vastuse, ...mille pikkus on 3 lk!! Eks tule jälle abiks võtta vana hea Google Translator. Nagu ütles üks prantsuse keele õpilane, mida ta küll teeks ilma Google Translatorita; lohutasin, et siis kasutaks ta Babelfishi, mis oli olemas juba varem!

* * *

Uskumatult halva Saksa filmi Vulkan (2009) lõpp.

Peategelane Peeter Positiiv näeb välja täpselt nagu Ott Sepp, mistõttu saab filmi isegi normaalsest pisut kiiremini vaadates igavlemise asemel mõtiskleda, et kui film kohandataks Eesti oludesse, siis kes teised filmis mängiksid. Kes oleks Märt Avandi? — Ihne pankur küllap, kui kaks korda vanemaks jumestada (kuigi tegelikult pankur ja tema teismeline tütar on kogu filmis ainsad tegelased, kelles on dünaamikat). Mait Malmsteni näoga suhteliselt positiivne kangelane filmis juba on. Filmis on kohe näha, kes on hea ja kes on paha, sest head on kõik ilusad; koledatest pahadest on teada, et filmi jooksul oma otsa nad leiavad, kuigi üllatus võib olla see, et a) muidu surmavad vigastused elavad nad üle kerge marrastusega, sest vaja on ju hukkuda alles vulkaanipurske järel, ja b) peresuhteid ei riku midagi, isegi mitte arutu rahaahnus: kes oma peret ja kõrgeid moraalinorme austab, see filmis ellu jääb, sadagu talle kaela tonnide viisi vulkaanituhka, palke, müürikive või koguni veoauto. Eriti hästi läheb peategelase isal, kes võetakse vooruste eest inglite juurde juba enne vulkaanipurset (tema nägu on kole tuttav; järeleuurimine näitab, et ta mängis filmis Der Untergang Keitelit, kes on ka samas kuulsas stseenis, mida on sobivate subtiiritega kohandatud Hitleri kurtmiseks Oasise laialimineku järel ja Solarise ehitajate aadressil, ja ütleb seal olulise repliigi). Kes aga filmis abielu rikub, sureb uppumise, väikese kriimu või fataalse astmahoo tagajärjel; kes naist lööb ja muidu valetab, saab nii raskeid põletushaavu, et teda ravima ei hakatagi, vaid jäetakse niisama surema; kes kiusab abipolitseinikku, see lastakse maha; kes auto röövib, kaob jäljetult. Positiivsest naiskangelasest (vulkaanispets, kellele Ott Sepa sarnane peategelane väga meeldib, kuigi peategelasel on tulevane naine juba olemas) kahtlustan hetkeks, et filmi on palgatud rohkemate vaatajate meelitamiseks ka täiskasvanufilmide näitleja; samas on imelik, miks a) tegeleb vulkaaniasjandusega Saksamaal ülikool, mis asub vulkaanidest kaugel, ja b) miks nõustab kõiki suuri päästetöid vulkaanispetsialistina Saksamaal, kus amet ja tiitel on väga tähtis, ainult assistent. Ja kui püünele astub riigi päästeteenistuse kõrgeim juht, on esimene mõte, et tema järel siseneb ka ülejäänud Boney M.

Vulkaanituhk nähtavasti ei jää inimnaha külge, sest osa tegelasi muutub tuhasaju edenedes järjest puhtamaks, ning nende paljad jalad omandavad iseenesest jalatseid, kui vaja on kõndida mööda klaasikilde. Tulevärgiga II osa on muidugi palju lõbusam kui I osa (kus oli ainult kaamera väristamise ja sodi loopimisega tekitatud maavärin, kus purunesid majad, aga aknad jäid terveks, nagu ka tekkis maapinda suur lõhe, aga ainult tänavasse) ning mida edasi, seda jaburamaks film läheb, kuni nii totakas-heroilise lõpplahenduseni, et mul jääb suu ammuli.

Arvatavasti saab film mult IMDb-s siiski 4 punkti, sest on pisut parem kui kunagine 3½-tunnine kassamagnet, mille eest panin 3 p.

L, 1201. päev: sinilindu otsimas I

Kavatsen veeta päeva koos intiimseima sõbraga, kes tavaliselt viibib mu käeulatuses, kes ei ole habras, sest ta kere on metallist, ja kellele olen andnud vaadata seda, mida näen, et sama saaksid vaadata ka need, kes neisse kategooriaisse ei kuulu. Nime tal ei ole, sest nii veidrik ma ka ei ole, et paneksin oma fotokatele nimesid, ega sugu, sest eesti keeles sugusid ei ole.

Öösel meenus, et matka sihiks olevasse ojasse suubub Iluslinna solk, sestap oleks lootusrikkam leida sealt sinilinnu asemel s...linde, aga tegelikult mu mälu petab, on jah paaris kohas vetsupaberit ojas, aga mujal oli ojas ka kalu (mida ma varasemast ajast ei mäleta) ja paaris kohas õige vilgas linnustik.

Buss peaks minema maja eest kell 7.11, siis rong ja teine buss. Kohal peaks olema umbes päiksetõusu ajaks, aga ilmaennustuse järgi tuleb pilves ilm ja väike lumesadu. Ärkan kell 6 ja pisut mõtlen, et laupäeva hommik! mis ma end sedasi piinan, aga kui kohal olen, siis enam ei kahetse.

Teises bussis, mis väljub täpselt kell 8, sõidab mu ees noorik, kes esimesed kümme kilomeetrit jumestab ennast ja siis sööb. Huvitav, arvestades kellaaega; kas tuleb või läheb?

Sihtkoht on inimtühi; kaarti vaja ei lähe, sest koha, kust peab ära keerama, tunnen ära. Sinna vaja astuda mööda teed poolteist kilomeetrit.

Metsas on lund algul vähem, kui lootsin, aga siis sajab muudkui juurde ja pärast satun juhuslikult jõulukaardivaatega välule just selle 5 min ajal, kui paistab päike. Metskitse näen 15 m kauguselt (ei oleks ma olnud süvenenud mõttelisse kirjatöhe ning oleksid mälukaart ja aku juba olnud vahetatud, oleks saanud ehk piltigi) ja metssiga 100 m pealt (kui olen end just teinud väga nähtavaks, et mina seisan siin nukal ja teen pilti, nii et kaugele näha; muidugi B-klassi matkasaapad kolisevad nii, et kõmab kaugele, ja täna kergelt külmanud lumi ragiseb ka).

Loomastikust näen-kuulen vesipappe, linavästrikke, hänilasi, hiieviud (2 kohas, esimeses kohas fotokat välja võttes kukub maha vasak kindavooder, astun sellele peale ja pärast tulen tagasi otsima). Enne metsa on tee ääres selline maitsetus nagu lossitorni taoliseks vormitud küün, millele on koht kätte näidatud viie kuuliauguga, arvatavasti 1940. aastast, kui siit sõitsid läbi sakslased.

Pildistan üle vaateid, mida viimati tõsiselt pildistasin 2008. aastal. Seekord on vaated üha rohkeneva lumega; langenud puid on ka rohkem. Tuleb pähe panna karvamüts, muidu on pea lumine. Mütsiga olen nagu Kyle Brofslovski ega kuule hästi. Lumesajus tuleb võtta samast võttest palju pilte, lootes, et mõni ikka tuleb ilma suuremate räitsakatriipudeta ja värinata.

Pisut enne tee hargnemist tulevad vastu kaks matkajat; hargemiskohal vaatan jälgede järgi, kas nad tulid tavaliselt või vähem käidavalt teeotsalt. Tavaliselt, mistõttu lähen teisele. See on ehedam, seal näengi metskitse ja sealt ratsarajaks märgitud teed pidi naastes satun jõulukaardivaate peale. Pärast jõulukaardivaadet on tore kuusik ning siis kaljude vahelt trepp alla, ühes vaadetega, kuigi ma ei märka objektiivile sattunud lund ja kõik pildid ei tule päris välja. Teede hargnemiskoha lähedal viib üles kaljusse raiutud trepp; arvan saavat sealt ülevalt põneva vaate, kuigi vaade ei ole midagi erilist ja laskumine on pikaldane.

Uuel fliisil on väike tasku kavalas kohas: vasaku õlavarre peal, veidi seespool. Saab joppi suuremat avamata ligi, on soe (seal on seega varuaku) ja ei jää liigutustele ette. (Viimane meenutab 16. skp pildimatkalt selle, et panin reietaskusse statiivi kinnitusplaadi niipidi, et sile külg väljapoole; kui adusin, et sellele kukkumise korral oleks plaadi fotoka kinnituspolt otsapidi minu lihases, siis pöörasin kohe teistpidi...)

Puhastusjaamast napilt allavoolu on ojas suhteliselt palju linde; lehtedes mässab tundmatu lind, keda ma ei suuda hiljem välimäärajast tuvastada. Laseb hiilida kuni umbes 5 m kaugusele.

Näen ka kaht statiividega askeldavat fotograafi, aga lähemale jõudes mõistan, et a) mul on suurem; b) täna on alles esimene kord, kui kokku juhtuvad fotograaf, fotokas ja statiiv. Lausa valus on vaadata, mida nad teevad (nt kuidas on kerge videostatiiv venitatud fotoka all nii pikaks, et pea kummarduma; ja siis vajutab päästikut näpuga – statiivi eesmärk ongi see, et näpuga vajutama ei pea). Nähtavasti teevad nad pilti puhastusjaama jääpurikaist; no mina kümunud sitta küll pildistama ei hakka, kui see just ei ole selline uhke jääskulptuur nagu mõni aasta tagasi olevat tekkinud Raplas. Näen jälgede järgi, mida nad on varem pildistanud ja (eriti) mida ei ole. Parimat vaadet muidugi mitte, sest ega nad tea, et vaateid võib leida ka selja tagant.

Seda parimat vaadet pildistama asudes näen paremal pervel umbes 100 m kaugusel kõndimas metssiga; mõtlen, küll oleks tore, kui ta tuleks alla mööda kaljutreppi, saaks ilusa pildi. Varem ma siinmaal metssiga näinud ei ole, kuigi tegevuse jälgi olen näinud sageli ja märtsis oli paaris kohas tunne, et samas võsas ta pikutabki.

Pisut enne Iluslinna linnuse varemeid on lume sees selili põrnikas. Lehvitan ta kohal kätt, hakkab koibi liigutama, seega päris surnud ei ole. Püüan ta jalakonksud kindanarmaste külge ja panen tee pealt ära taimede vahele maapinnale. Pärast näen välimäärajast, et aiajooksik.

Bussipeatuses olen 7 min pärast bussi, mis viinuks tagasi otse linna. On külm. (Ei jõudnud hommikul sooja jooki teha, paari miinuskraadiga ei ole päris lõbus kaasas kanda veepudelit, selles on vesi juues jääkülm!) Lähen esimese väljuva bussi peale, lootes selle sihtkohast edasi saada. Satun kohtadesse, kus ma olnud ei ole; loodan pärast teekonna X10-st ja Google Earthist teada saada, mul seda kaardilehte kaasas ei ole. Õllelinnast rongi peale (vagunisaatja seisab toredasti juba rongi juures, vile huulil, ei ole sõiduplaani vaja vaadatagi), toob otse linna.

Õhtul, kui piltidest valin, mida võtta, mida jätta (tegin enamikke võtteid mitmepildilise seeriana), on akna taga tugev lumesadu, aga see jääb järele pisut enne seda, kui fotokat tuua jõuan.

R, 1200. päev: Eis und Feuer

Nagu ilmaennustus lubas, sajab täna lund. Õhusoe on pisut plussis, aga pidavat langema, nii et mujal kui tänavail, kus on maas soolalöga, on muu maailm ilus valge.

Ja külm.

Sügisel üles tähendatud kirjatükk on trükist ilmunud. Pean vist tegema seina peale risti: rõhuv enamik mu kirjutatud/tõlgitud/toimetatud asju ilmub anonüümsena ja elektrooniliselt. Võib-olla peaksin üles soojendama mõtte tõlkida raamat.

Kavatsen oma hallist vatist (mida tuttavad vast usuvad olevat mulle selga kasvanud) loobuda ehk kesta ajada. Mitte küll laienemise mõttes, sest olen 6 kg õhem kui kaks kuud tagasi (vt joonis; nii et omi põski ma enam ei näe), aga noh, kaua võib. Elu peaks minema edasi.

Poes rõõmsamaid värve kui khakiroheline ei leidu, vähemalt mitte sama toekusega; heameelega oleksin soovinud Kenny McCormicku oranži ürpi, pärast hea käia maskeraadidel ja puha.

Toidupoest film Vulkan (2009) (muljed ilmuvad pühapäevases jutus). Kaanekirjeldus tõotab palju lõbu... sisu näikse olevat üpris trafaretne.

Päeva pealkiri on „Orkaan võttis Paiküla metsas tuurid üles”. Ega ju tegelikult orkaani olnud ei ole, niisama vali tuul ja tuisk; alles jutu sees tuleb välja, et Orkaan on hobune.

N, 1199. päev: die Ufer sind vernunft und trieb

Lumeriismetega november jätkub. Eilne külm päike oli vaid üürike, nagu meelde tuletades, et päike on siiski kuskil veel olemas ning aeg-ajalt ka alt maapinnalt näha.

Varasemate aastate kogemuse järgi peaks novembrit jätkuma veel paar kuud. Teisalt siin ei tuiska, ei ole −35 °C ja meretaseme langusest ka häda ei ole, sest meri on viietunnise rongisõidu kaugusel.

Päeval sajab lund juurde ning kui ilmaennustust uskuda, siis peaks nädalavahetusel olema maas suhteliselt palju lund ning võib-olla saan täiendada selletalvisi siinmaiseid lumepilte. Põhjapoolkera lumekaardilt on näha, et olen just-just pideva lumikatte servas; ida pool katkeb see alles Vaikse ookeani ääres.

Eile küsiti tööl, kes tahab võtta täna tuleva äkilise kiire pika töö. Andsin end üles. Anti hoopis kolleegile. Seega saan käia rahus lõunal.

Stammlugejale meelelahutuseks: välistõlkes, mis on X dokument, mis mainib Y dokumenti, on nii hoolega asendatud sõna this sõnaga „kõnealune” (st Y dokument), et ei ole tähele pandudki, et see tähendab hoopis „käesolev” (st X dokumenti).

Ütlen poes kassiirile raha ulatades hajameelselt: „Olkaa hyvää!”

JIR vahendab täna ajalooavastust, milles loodab lahendust mõistatusele, kas vanad roomlased magasid aluspesus või alasti (vrd raamat „Eesti aastal 1200” ja selle teadlaste lahknevad arvamused, kas Muinas-Eesti naised kandsid aluspükse või mitte); õhtupoole tuleb täiendus teadlaselt, kes sama tsitaati juba kord uuris ja leidis, et ega asi ikka selge ole. Veel saame täna uudistest teada, et paavst Joh. Paulus II andis endale meeleldi rihma.

Aga ega hädad käi mööda kive ja kände. Saan teada, et noor daam H, kelle pere seltsis veetsin 1990. a suvel pika nädalavahetuse, on paar nädalat tagasi surnud vähki.

K, 1198. päev: It's a beautiful day, the sun's coming up

Täna paistab päike, on mingi nii −5 °C, tuuletu. Päev on üsna elamuste- ja sündmustevaene. Olen ära unustanud ka teise arvutisüsteemi parooli (mida ei ole kasutanud umbes pool aastat; uue saab veerand tunniga), koosolek, siis lõuna ja teine koosolek. Vahepeal rahulikku tõlkimist.

Toanaaber räägib telefonis ilmselt teise iiri kolleegiga, kes on puhkusel; üks neist on käinud suusatamas ja tal ei ole eriti hästi läinud. H teeb kokkuvõtte: iirlased ei ole suusarahvas!

Ka mul on muide täna karvamüts kaasas, kuigi mitte peas; samas eriti palju puudu ei jää, et ma sellega kõleda bussiootamise lõpuks endki kaunistan. Bussipeatuse taga olnud varjav metsatukk on kellelegi ette jäänud ja asendunud oksarisu ja lumiste kõverate palkide kuhilaga. Nüüd on siis vaade moodne ja lage.


Windows Live Mess indeed...

T, 1197. päev: I can obey all of your rules and still be be

Pean täitma ankeedi, mida ma arvan viimasest prantsuse keele kursusest, kust ma õnneks sain poole pealt tulema. Kirjutan. Võimalust, et kursus pooleli jäi, ankeet ei paku, ammugi mitte seda, et olen sellise asjakäiguga rahul.

Kui lumi oleks mitte valge, vaid erekollane, siis on seda maas järel just nii palju, et võiks arvata kuuskede all kukeseenteks või nagu oleks kellelgi läinud katki riisipakk – I'm dancing in the rice, just dancing in the rice – nagu et tahtsite talvel lund, siis lumi ongi maas, tehtud! (Kes siis muu.) Ilm on muidu külma lõikava tuulega, mitte nagu eile, kui sai poest tulla ehtsa põhjamaise hoiakuga e hõlmad valla. Õhtuks vajub kraadiklaas näitama umbes seitset miinuskraadi. Kui pakane jätkub, tuleb homme kaasa võtta karvamüts.

Muidu on vasaku jala – või, kuidas võtta, teisalt kahe olulise elutarkuse teadasaamise – päev. „Siperia opettaa,” ütleb soomlane – nüüd tean ka mina, ka kutsealal, et oma peaga mõtlemine võib päästa lolluste tegemisest ja et väikse tehnilise asjaolu unustamine võib teha väga haiget.

Tehnilistel põhjustel jääb ära tunnine koosolek. Kõigil on hea meel.

Teisiti kui kaks nädalat tagasi, saan täna kolm vastust Saksa veebipoest, keskmiselt poole tunniga (eelmine kord läks ühe vastuse peale neli päeva). Probleem on nimelt selles, et tellimise hetkel neil vajalikku objektiivi oli, aga kuni ma ootasin, kas mulle tuleb ka muud tellimuse kinnitust kui automaatne vastus, nagu mujalt veebipoodidest (automaatse meili peale ei taha nagu ettemaksu saata), ja lõpuks järele küsisin ning vastust ootasin, kulus nädal ja objektiiv kadus müügilt. Millal uus tuleb, ei tea. Küsin siis täna, mis uudiseid on, kas mu makse on jõudnud kohale. Saan teada, et on, aga objektiivi pole ning millal tuleb, ei tea isegi tootja. Seega teatan, et soovin tellimuse tühistada, ning tellin samast poest, kust 2008. a ostsin praeguse fotoka kere, seal olevat müügil. Eelmine tellimus tühistataksegi ja uus kinnitatakse.

BBC kodulehel on unetest, kust saan teada, et mu uneaeg ja muu unine tegevus on 89% optimaalne.

Õhtul poest naastes pikk ootamine bussipeatuses (kus seisabki juba inimene karvamütsiga, aga see ei ole mina), siis mitme bussiga jupikaupa korteri poole.

Hilisõhtul saadan lõpuks ära pildid kauge kodulinna talvepiltide võistlusele, leides viimasel hetkel, et keset kaadrit on taeva taustal näha kaks uut tolmulärakat, mida varem seal ei olnud, ja mitu pilti tuleb uuesti Lightroomist eksportida. Elame-näeme, kuidas läheb.

Päeva pealkiri on puukentsefaliidi endeemilisest piirkonnast: „Külm jätab puugid külmaks”. (Sama uudis on õhtuks rännanud ka ERR-i uudistelehele, kus on saanud hoopis tagasihoidlikumaks pealkirjaks „Külm ei pruugi puukide arvukust vähendada”. Pentsikuid pealkirju koguv sulev.ee noppis üles hoopis Ekspressi uudisepealkirja „Eesti naised võivad olla segatud suurde abielupettusse”.)

E, 1196. päev: but there's a charm that is greater still

Lumi jälle maas ja kuuldavasti on liiklus omadega väga sassis, kuigi arvatavasti on kojamehed (kellel soolatamise soola talvelimiit juba läbi) täna hommikul loopinud tühjaks köögist soolavaka, või on oma osa sellel, et sooja on umbes +2 °C. All tänaval on nimelt öine talvevaade muutunud lödivaateks, aga vastasperve vaated on ka päevavalguses uhked (ja on nii uhked, et piinlik kella vaadatagi, kui kord bussile jõuan). Toanaaber räägib (küllap telekast nägi) kolmikavariist, kuidas juhtunud kiirteel õnnetus, tuli politsei, siis sõideti politseile sisse ja siis pani politsei teele vilkuritega sildi ning ka sinna sõideti sisse; aga purustused olid õnneks väikesed ja keegi vigastada ei saanud. Kuuldavasti olnud ka rohkesti kiilasjääd. Õhtuks on jälle oodata ummikuid.

(Nähtavasti ei teata Iirimaal, kuidas on inglise keeli „jääpurikas”, sest toanaaber ütleb nende kohta ice stalactites ...or are they stalagmites? – mille peale meenutan kunagi Eesti seltsiga käidud koobastes pähe vajutatud seost, et k-tähega nagu „katus” on laes olev stalaktiit ja m-tähega nagu „maa” on maas olev stalagmiit.)

Õhtul ei ole ei ummikuid ega lund. Isegi päeval enam ei olnud.

Saadan ära kursuse eksamitööde tagasiside ja märgin semestri vältel kogunenud tähelepanekud tabelisse, kus kirjas kõigi nende tõlkijate kvaliteet, kelle tööd olen toimetanud, parandanud või hinnanud. Kursuse parima tulemuse ja tabeli tipu vahel on palju maad. Tellin professionaalsest huvist tõlkekvaliteedi vastu tarbekirjanduse tõlkeraamatu.

Ükspäev arutasime, miks alati, kui üldsuses on juttu tõlkimisest ja tõlkijatest, mõeldakse ainult ilukirjanduse tõlkijaid. Kui keegi peab kuskil avalikku loengut tõlkimisest, siis võib kasvõi mürki võtta, et juttu tuleb ilukirjandusest. Muid tõlkijaid nagu ei olekski; nende (meie) sünnipäevi ajalehesabas ära ka ei ilmutata, juubeleid aktustega ei tähistata.

Lahenduse leidis ükspäev ka saladus, miks prantsuse-saksa kakskeelses keskkonnas kõnetatakse mind saksa keeles. Vat ma ei mäkerda pähe juuksegeeli, seepärast.

P, 1195. päev: To see with eyes unclouded by hate

Tallinna Tehnikaülikool tahab nime muuta, võtta nende „ees seisvate” ülesannete ja laienenud teemade tõttu uueks nimeks kas Tallinna „Tehnoloogiaülikool” või Otto Madissoni järgi Madissoni Ülikool. Soovitan (täitsa tõsiselt) pidada enne nõu Eesti Keele Instituudiga, kuivõrd tehnoloogia (tootmisviisid) on tehnikast (suur valdkond) tegelikult väga väike osa. Inglise keeles ongi palju asju teistmoodi kui eesti keeles, aga see Mustamäe kalda alla kohale jõudnud vist ei ole.

(Lehekommentaaridest võib lugeda ka, et eriti hästi kõlaks inglise keeles Tallinn Institute of Technology = TIT.)

Madissoni Ülikoolist arutame edasi, kas Tartu Ülikool võiks olla Ergma Ülikool või Aaviksoo Ülikool, kuni ma pakun, et pigem siis juba Parroti Ülikool, sest mõelge, millist furoori tekitaks maailmas nimetus The Parrot University! ☺

Vaatan kolmapäeval saabunud DVD-sid; võib kujutada ette, mis mõju võis olla lendaval tsirkusel 1969. aastal, kui varasem TV-huumor oli olnud valdavalt teistsugune. Siis tegelemine pildiarhiiviga.

Eestis on paiguti ligi −30 °C; jälgin Google Earthi EHMI plugina näidatavaid andmeid reaalajas. Lõuna-Eesti suurima välikäimla lähedal on −29 °C.

Likvideerin neljapäeva õhtul pannile unustatud, aga kohe avastamise järel likku pandud söekuhila ja kohe seejärel teen ka vajalikke sanitaartehnilisi töid. Kui hea, et mitmest kilupuhastamise korrast on veel järel paksemaid kummikindaid. Paistab siiski, et pann on õhtal ehk siis selle teflonkatte peal on veel osaline söekate, mis aga mitte tervislik pole.

Õhtu lõpuks animafilm もののけ姫 (Mononoke-hime (1997), Princess Mononoke). See nüüd ka kuidagit moodi lastefilm ei ole, karbil on tore osundus, et pärast selle filmi nägemist tundub iga järgmine Disney film nagu järjekordne Toy Story. Teatmeteoses The Anime Encyclopedia on filmil koguni hoiatus V (violence). Miyazaki mõtles lugu välja 20 aastat ja filmi tehti kolm ning kõik peale mõne ussikohtade minuti on joonistatud käsitsi. Tulemus on võimas!

Kui magama lähen, on õu kõik valge.

L, 1194. päev: don't worry for me Argentina

Parandan oma kursuse eksamitöid ega suuda kuidagi aimata, kuidas olen varem suutnud seda teha umbes kahe õhtuga. Täielik müstika. Brutos on kulunud nädal, netos kella seitsmeks kokku 12 tundi, hinnatud on 14 tööd. Veel on kolm. Ühe halvimatest töödest kirjutas kursuse oivik, nähtavasti tegi kiirustades, väga lohakalt.

Järje hoidmiseks printisin tööd välja ja märkisin sinna umbes kolmapäeval (millal see oligi, kui käisin postkontoris) olulisimad leiud markeriga ära. Ent toavalguses kollane marker ei paista! Kõik tuleb läbi puurida uuesti. Oleksin pidanud mõtlema sellele varem või kasutama muud värvi markerit, nagu fotohuvi algusaastail, kui hakkasin detailselt kladesse kirja panema, mida miskil negatiivil kuskil kaadril on, ja sinna punase vildikaga märkisin, mis pilte on kunagi suurendatud, siis pimiku punases valguses olid need märkmed täiesti nähtamatud, mistõttu tuli kasutusele võtta hoopis roheline pliiats, nii et märkmed paistsid pimikus mustana.

Hindamise ühtlustamiseks tuleb enamik töid läbi käia mitu korda, pärastpoole tüüpvigade loetelu järgi. Siis õnnestub Excel 2007 uusi kopimisfunktsioone kasutades ära rikkuda terve semestri peamine hindetabel!! Aga mul on 15. jaanuari seisuga HTM-tabel, prindin selle välja, ajan näpuga järge ja taastan. (Umbes pooled hinded on olemas eraldi tabelites, aga HTM-tabel on ülevaatlikum ning et ma seda tollal 15. jaanuaril siis veel korras peamise hindetabeliga üksipulgi võrdlesin ja vahepeal muudatusi olnud ei ole, siis saab kasutada seda.)

Hilisõhtuks aga saab valmis ning vaatan lustaka filmi Top Secret! (1984).

R, 1193. päev: pikad juhtmed

Ärkan täpselt kell 5 (läksin eile magama üsna vara) ja otsustan parandada eksamitöid. Tavaliseks lahkumisajaks olen valmis saanud kaks, ülejäänud aeg kulub kummagi blogi (see siin ja Eesti-/unenäoblogi, mida teab umbes neli pereliiget ning neli erilise hoolega valitud sõpra) ning meilide kirjutamise peale (kängurude maa kirjasõber on veel arvuti taga).

Tööl on siseveebis päeva sõnaks Gustave Flaubert'i osundus, mis mu arusaama ja veebisõnastiku järgi on umbes sellise mõttega: „Õnnelik olla saab kolmel tingimusel: peab olema loll, mõtlema ainult endale ja olema hea tervisega. Tingimata on neist vaja ainult esimest.”

Loll olen näiteks mina, kes ma arvan mõistvat eilse no comments-teate sisu alles täna õhtul, vaadates meeleolu kergitamisel alati mõjusat filmi The Pink Panther Strikes Again (1976). Äratundmine, et maailm on tegelikult hulga päikselisem, kui arvasin eile, tuleb nõnda ootamatus kohas nagu filmi geiklubi (ma olen täitsa hetero, ütlen juba ette) drag queen'i laulus, millest ma alguses huvipuuduse pärast 2× tempos üle kerin, aga siis pisut tagasi võtan ja teksti hoolikamalt kuulan. Võib-olla nägin eile kolle seal, kus neid ei olnud, ja reageerisin üle; võib-olla on täna vastupidi, et kujutan ette nägevat toredust seal, kus seda ka ei ole, ja reageerin jälle natuke asjakohatul viisil, aga kokkuvõte on see, et kuigi jah nüüd olen tunduvalt realistlikum kui varem, ei pea ma oma üldist mõtteviisi siiski muutma. Kui ma kummardaks kedagi üleloomulikku olevust, laulaks ma talle kiituselaulu / tooks suure tänuohvri / seoks linte hiiepuu okstesse.

N, 1192. päev: ehmatav neljapäev

Sa imede ime, käekell on läinud hommikuks õigeks.

Bussiraamatus on lugu, kuidas kaval keiser Heinrich IV käis Canossas. Paavst jäi uskuma, et keiser lihtsalt kahetseb pattu, aga Heinrich IV sai kirikuvande alt pääsedes ka oma vasallid tagasi ja paavsti kaval plaan enda poole hõivatud vasallidega (kirikuvanne peatas nimelt vasallisuhted) lasta valida Saksamaale teine keiser läks tühja.

Eestis on hirmus külm (−25 °C). Novembris külastatud usin Saksa veinipõldur on aga juba alustanud kevadtöödega nagu Ivan Orava vanaisa. On tüüpiline nn novembriilm, udu, keskpäeva paiku törts lund, muidu nullis ja pisut plussis.

Muidu kummaline päev, kus hommikul on meeleolu nagu Hitleri punkris; päeval läheb asi üpris segaseks – ja ma ei pea silmas kohalikul lennuväljal toimunud lennuõnnetust, aga eks see ka; aga õhtuks on resett reaalsusesse toimunud ja meeleolu imelikult rahulik. Vaja on õppida uut moodi mõtlema ja võib-olla ära juua ka üks vein. No comments.

Koristan, sh saab korda öökapi pealne, hävitan nt jõulualbumi proovipilte, korrastan isegi telefoni sisu ja kõvaketast, korrastan Lightroomi märksõnu. Vein on 2008. a sügisel nn Läti veinikeldrist ostetud Sunshine 2007.

K, 1191. päev: aastapäev ei ole aastapäeval

Hommikul vaatan kella ja imestan, et kell neli alles, siis kell viis (mil ma tavaliselt alles sügavalt põõnan); aga siis hakkab tunduma kahtlane, et õues na valge. Äratuskell näitab hoopis kaheksa. Käekell küll käib, aku on täis ja on koguni öösel ise õigeks läinud, aga paraku miskipärast arvab, et kellaaeg peab olema täpselt 3 tundi taga. Sekundipealt.

Panen kella hommikutoimingute ajaks uuesti täpsuma (see kestab kaua), aga kui valmis saab, siis ikka on 3 tundi taga.

Seega tuleb päevaks panna käe peale suur kummikobakas X10.

Lõuna ajal postkontorist Monty Python's Flying Circus ja muude asjade kast.

Millal Nibiru pidigi tulema? Täheldan postkontorisabas, et mu ID-kaart kehtib 29. jaanuarini 2012. Et äkki ei olegi vaja uuendada ☺

Flying Circus oli kunagi mul olemas video peal (hangitud nii umbes 1998. a sügisel) ja ma olen kogu sarja kunagi ka läbi vaadanud, koguni kaks korda (rääkimata sellest, et juba varem olin hoolega läbi lugenud sarja stsenaariumide raamatu). 2007. a likvideerisime oma videolintide kogu ja siis ilmutas Fl.C lintide vastu huvi fänn hr S, keda ma seni isiklikult ei tunne. Üleandmise korraldamisel osales mitu muudki inimest, nagu et järele tuli inimene, kellest ma ei tea ei ees- ega perekonnanime, ja siis tema tuvastamine kaugjuhtimise teel võttis pöördeid, et pidin sel hetkel sööklas toidu kurku tõmbama. Aga isik oli õige, üle antud sai ja saaja jäänud ka rahule.

Pakis on veel Jaapani animafilmide entsüklopeedia (alates 1917. aastast, st filmist, mida võiks tinglikult nimetada „Jaapani kutsu Yuku seiklusteks”), Princess Mononoke ja Underoathi 2008. a plaat (Lost / In / The / Sound / Of / Separation), mis on just sobiv helitaust eksamitööde hindamise juurde.

T, 1190. päev: we'll be in a hidden place

Jätkan bussiraamatuna keskaja lõbusat ajalugu ja täiesti juhuslikult jõuan eelviimase peatuse juures umbes poole lehekülje pikkuse lõiguni munkade viipekeelest, mis oli peaaegu üks-ühele reprodutseeritud eile loetud näidendis! Kas Hvostov on lugenud sama raamatut või on sama lugu sattunud siia raamatusse sellest, mida Hvostov luges.

Tuleb meelde aasta esimesel tööpäeval ununenud salasõna. See ei olnudki lemmikraamatu lemmiklausest, vaid hoopis viimasest. Millalgi nii novembris pidi salasõna vahetama ja ma võtsin vahelduse mõttes selle, seda siiski tavalisse kohta üles tähendamata – sest see oli nii hea ja püsis meeles. Oli tõesti nii hea, et pärast puhkust meelde ei tulnudki. Kaks nädalat ei tulnud!

Tööpõllul on seljatäis (ligi kahe päeva jagu) tõlkida, muu hulgas teemal, kus 22 > 150. Aga ma suudan olla sellest üle ja töötan nagu orav rattas. Homme on samasugune päev.

E, 1189. päev: no one picking up the phone, 'cause it's me, and me

Lumi on kõik ära suland, talvekülm on mööda läind. Nädalavahetusel näitas kraadiklaas kriipse, aga just pärast seda, kui eile õhtul olin mõelnud, kas lähen magama või surgin anduri patareisid (kust on vaja maha kruvida hermeetiline kate; seega läksin magama), vaatasin öösel mingi aeg kella ja siis näitas välistemperatuuriks +7,4 °C. Ma isegi kergitasin pea padjalt, kas näen õigesti.

Tujutu esmaspäev. Toimetatavas lohetõlkes on palju lollusi ja originaalis on pildipangast varastatud pilte, koos pildipanga logoga põiki üle nende. Mõni on suisa peegelpildis, st seda on töödeldud – logo nägemata. Küllap oli üllitise kujundaja pime.

Loen lõpuks täna läbi Andrei Hvostovi näidendi „Henrik”. Tore on näha, et Hvostov on 2006. a tulnud Lembitu rolli osas muistses Eestis täpselt samale järeldusele kui mina 1993. a (mida ma avaldasin kirjavahetuses tollaste kirjasõpradega): et Lembitu jäi Henrikule eestlastest enim meelde seepärast, et just tema (Lambito et Meme, seniores de Sackala) oli see, kes Henriku kiriku maatasa tegi, ning Henrik kandis tema peale isiklikku vimma, mis nähtub Lembitu epiteedist perfidissimus, mida ta ei kasuta kellegi muu kohta (ja tegelikult Lembitugi kohta ainult kuni ristimiseni).

Aga ta ei ole märganud, et Lembitu ei pesnud endalt ristimisvett maha, mis tähendab, et Lembitu oli surres ristitud, mis tähendab, et oleks Henriku Liivimaa kroonika olnud Eestis tuntud keskajal, olnuks kui varnast võtta kodumaine pühak.

P, 1188. päev: teravaid elamusi

Ärkan plätsude peale, mida tekitab aknalauale tilkuv vihm (kuigi plätsud on nii valjud, et esti arvan naabrit heitvat seina krohvi). Päevaks jääb vihm järele ja ajuti on koguni päikest. Lumest on järel vaid riismed.

Eilse fotoajakirja vahel on 380 objektiivi hindamise kokkuvõte. Mu neljast objektiivist on seal kolm; saan teada, et eile põhiliselt kasutatud lainurk olevat profiobjektiiv. No vast siis ongi. Vähemasti palju manatud kromaatilist aberratsiooni on sellel palju vähem kui põhiobjektiivil ja pilt on oi kui terav. Veel saab teada, et Canoni enda sarnane supersuum nagu mu Sigma analoog on palju kehvema kvaliteediga (nii optilise kui ka mehaanilisega) kui mu Sigma. Tabeli järgi on mu objektiividest parim suur telesuum, mille kvaliteediga ma eriti rahul ei ole (pikas asendis – ja milleks telesuumi ikka kasutatakse kui pikas asendis – hägusavõitu). Aga jah, lähemas ja kaugemas tulevikus unistatud objektiivid on nendest kõigist tubli samm ees.

Kirjutab muide teisipäevane veebipood ja kinnitab, et mu tellimus on ametlikult kohal, ning lubab teha ülekande. Elame-näeme. Kui mu tavalises veebipoes oleks kaup olnud kohal, oleks see mul selle aja peale juba käes, nagu sain reedel samuti teisipäeval tellitud tarvikud.

Eksamiga tegelda ei jaksa, unistan niisama. Vastan pikalt ühele magistrandile, kelle lõputööd ma juhendan ja kes (üllatus-üllatus) seda ka aktiivselt kirjutab. Peaks küsima ka ülejäänuilt, keda ma kirjade järgi juhendan, mis neist on saanud. Mõnest ei ole kippu ega kõppu olnud mitu aastat.

Sugupuu-uurijalt tuleb ainestik, kus peaks olema mu isapoolsest suguvõsast 4000 inimest.

Ukse taga käib lärmamas joodiknaaber, justkui teaks, et mul on korteris 14 pudelit veini ja mingist kunagisest peost üle jäänud 3½ pudelit Vana Tallinna koorelikööri (vat peaks vaatama, kui kaua see seisab, äkki on juba hapuks läinud, siis saaks hapukoorelikööri, heheh).

Praktilisest disainist:



↑ Nuudlipaki kujundamisel ei ole osalenud insenere: ↓

L, 1187. päev: lumi, jõgi ja pildid

Tõusen vara, uneuimase peaga jätkan oma kursuse eksamit.

Saan läbi paar päeva tagasi alustatud ja eile üldse mitte loetud bussiraamatu. Täna see-eest tunniga 200 lk. Küll oli ikka jamps. Et keegi teine kodus saksa keelt ei loe, on sellegi saatus sattuda tööl raamatuvahetusriiulisse. Teine võimalus oleks proovida, äkki saab kasutatud raamatu tagasi ärida, nagu müüs toanaaber kellelegi soomlasele maha oma Soome poolpaljaste tuletõrjujate kalendri.

Siis varajasel pärastlõunal otsin välja oma kergema raudrüü sarnase talve-matkajope, mille taskust leian talvekindad, mis olid vahepeal kadunud. Kandsin jopet viimati vist märtsis.

Jään vajalikust bussist napilt ja seega ka rongist 5 minutit maha, sõidan kohe edasi linna aega parajaks tegema, käin fotopoe aknalt uurimas, kas soovitud objektiivi neil on ja mis see massap. Massap, massap. Nii et siis jätkan veebipoodide uurimisega.

Postkontori ees platsil näen silmanurgast, kuidas ema lööb last; kui lähemale jõuavad, siis kuulen, et räägivadki vene keelt.

Aadu silla pealt teen paar ilmetut linnavaadet (neisse ei saa ilmet isegi järeltöötlusega, nt taevas on täiesti ühtlaselt hall), siis vaikselt jaama poole. Jaamast saksa fotoajakiri, kus on talvepiltide jaoks nõuandeid (hea üle lugeda, kuigi iseoma mõistusega võib olla leidnud sama).

Järgmise rongiga kaks peatust Liivakülla. Selle tööstuspargist tuleb minna suure kaarega mööda, sest ei kaart ega vaatlus näita võimalust minna otse. Maanteele lähenedes näen, et peatub kaks autot, millest tulevad välja vanahärrad, kübarad peas, kübarate ümber pahaendeline oranž pael. Siis ronib autode tagaistmeilt välja veel vanemaid härrasid, püssid käes. Seega üle maantee metsa minna ei saa. Keeran kapuutsi oranži voodri väljapoole.

Nädala sees sadas küll lund, aga pärastpoole oli sula. Tööstuspargi juures on metsaalune väga trööstitu; teen paar pilti, aga pärast kustutan need ära.

Et olen juhtunud suure sõjaväekalmistu juurde, kuhu varem sattunud ei ole, käin sealgi, teen kunstfotosid:



Just siis, kui võimlen teha kunstvõtteid (ja et on hämar, fookuskaugus pikk ja statiivi ei taha kasutada, teen need põlvelt, st parem põlv maas, istun kannal, toetan küünarnuki vasaku põlve peale), saab jaht ametlikult läbi ja kahelt poolt metsa hakkab kostma segast tutulututamist. Kui surnuaiast lahkun, fotokas käes, on jahimehed õnneks parklast lahkunud. Lõbusas tujus jahimehed ja fotokaga kõndija ei pruugi olla päris tervislik kohtumine.



Maantee servas on kiviaed, mida teen iga võtet mitu pilti järjest, pärast saab need välja valida, mis ei värisenud. Osa pilte tuleb teha keset teed seistes (enne kontrollides, et tee oleks kummaski suunas täiesti tühi).

Hakkab hämarduma. Jõuan lõpuks metsa, kus on lund natuke rohkem. Tee läheb paar kilomeetrit piki ojakallast. Paaris kohas sätin koguni statiivi üles ja teen ojavaadetest pilti. Kaasas on värvitabel, kuigi valgetasakaalu saab suurepäraselt kätte lumelt (värvitabel võib peegeldada valgust kaamera taga, mitte võttekohta ülalt langevat valgust, nagu lumi). Ilm on ühtlaselt tumedas pilves ja üldvalgus seega sinine (hämarduvas metsas 7200 K, veerand tundi pärast päikeseloojangut on veski juures värvustemperatuur Lightroomi valgetasakaalu järgi 19 000 K).

Ojaäärsel rajal on palju (=päris mitu) koerajalutajat koos koertega, näiteks alguses tuleb minu järel sõbralik dogi ja tuleb tere ütlema sellest hoolimata, et omanikud üritavad teda tagasi kutsuda.

Jalgadel ja ihul külm ega palav ei ole, kätel veidi on, kindad näivad olevat seest niisked. Kindasõrmed on nuppude vajutamiseks liiga paksud, mistõttu hakkab pikapeale kätel külm.

Teen jõevoogudest pilti Hanejala vesiveski juures, kus olen käinud uiskudel lugematu arv kordi (või noh, kui üle lugeda, 25 korda; see on see koht, kus ma tavaliselt ringi keeran); jäänud on mulje, et vaid mõni käänd ja ongi kiirteealune sild korteri lähedal – paremale, natuke otse, vasakule, paremale, üle tee, natuke allamäge, vasakule, paremale, puhastusjaamast mööda, pisut edasi ja ongi sild – aga tegelikult on seda teed kolm kilomeetrit, pool tundi astumist! Läheb üpris pimedaks, aga linnatulede ja lume valgel näeb kenasti.



Ühes kohas teen partide hirmuks jõevaatest piltigi. (Pardid liikuvat inimest ei karda, aga nii kui seisma jään, lähevad valjusti solistades ja prääksudes lendu.) Pildi juurde mainitagu, et puud paremal valgustasin korraks taskulambiga ja esiplaani oksa võngutasin enamiku säriajast (30 s) edasi-tagasi, et ei jääks pildil teravana näha. Järgmine kord peaks kaasa võtma midagi põlve alla, talvepüksid ei ole veekindlad, lumi sulab läbi.

Enne puhastusjaama lähen valesti (kogemata jaama ehitusplatsi väravast sisse), kuulen selja tagant ehitusmaterjalide hunnikust tugevat lehekrabinat ja kui õigele teele minekuks ümber pööran, näen hämaras suhteliselt kogukat olevust lipsamas hunniku alla. Arvatavasti ta vaatab sealt (silmad küll ei läigi) ja jälgib mind, sest alles siis, kui selja keeran ja edasi astun, krabin jätkub. Järgmine kord öisel jalutuskäigul peab kaasa võtma öövaatlusseadme.



Teen jalakäijate sillast paar pilti. Valgustus on huvitav, kuid keeruline: tänavatulede kollased naatriumlambid ja kõrgelt selja tagant kiirteesilla aluse hoolduskäigu päevavalguslambid. Teen kaks võtet, ühe automaatse ja teise käsitsi paikapandud valgetasakaaluga (ent pärast järeltöötlusel tuleb valge noppida ikkagi lumelt; kontrasti on tehtud väiksemaks, st varje heledamaks ja helendeid tumedamaks).

Siis ka veel selline pilt D. maanteest, kus teravasilmne vaatleja võib majaaknal rippumas näha hilist jõulukaunistust (avalikud jõulukaunistused võeti eelmisel nädalal maha):



Lund hakkab sadama täpselt siis, nagu foreca.com seda ennustas. Olen siis majast nii 50 m kaugusel. Suured räitsakad, akna peale robisevad.
Seekord võtan mälukaardi välja juba õues, sest kogemus on osutanud, et talvise fotoka ülessoojenemiseks läheb umbes kaks tundi (enne seda ei tohiks kotti avada, muidu võib õhuniiskus [soojas õhus on rohkem absoluutset niiskust kui külmas] kondenseeruda fotoka või objektiivi sisse), aga rahakotis olev mälukaart soojeneb nii veerand tunniga. (Ehk siis reegel on see, et soojast külma minnes ei juhtu fotokaga midagi, aga külmast sooja tulles peaks fotoka pakkima juba külmas kotti, mida ei tohi avada enne seda, kui fotokas on toasoe.)

Pilte on kokku mingi 180, neist 50 on tehnilist praaki, enamikus on vaja värvid õigeks timmida, kui just ei taha kujutada sinist laupäeva.

Edasi Richthofeni filmi lõpp. Põnevad lennustseenid – mida kõike saab teha tänapäeva filmitrikkidega! See korvab isegi filmi läila ja täiesti etteaimatava maapealse tegevuse.

R, 1186. päev: with red ribbons

Mu kursusel on eksam, aga just täna hommikul just eksami alguse ajal on e-õppe programm otsustanud streikida! Väike paanika ja kogemusi iseseisvaks eluks.

JIR mainib blogis uurimust, mille järgi surevad need sportlased, arstid ja juristid, kelle eesnimi algab D-tähega, teistest varem (ning annab ka võimaliku seletuse). D-tähega eesnimi ei ole Eesti oludes õnneks kuigi tavaline (mul ei tule oma tuttavaist meelde kedagi*), aga igaks juhuks hoitatage tuttavaid sportlasi, arste ja juriste, kelle eesnimi algab D-tähega, et neid kummitab see oht nimepanemisest ja elukutsevalikust saati!

* Nii kui selle fraasi kirja sain, muidugi tuli. Kui vandetõlk lugeda juristiks, siis see, kes mu eelmises töökohas töötas samas akna all, kuhu mind hiljem istutati.

Sobivalt lõuna ajal saabuvad kolmapäeval tavalisest veebipoest tellitud objektiivitarvikud: varjuk, vaherõngas, UV-filter. Objektiiv ise pidi tulema teisest veebipoest, kus seda pidi olema saada kohe, aga kinnitusmeilist ei saanud aru, kas see on automaatne vastus või tõesti juba tellimuse kinnitus, mille peale tuleks ettemaksu raha ära maksta (ettemaks 100% on siinkandis tavaline, ega austusväärt firma saa kliendil nahka üle kõrvade tõmmata). Ootasin ööpäeva, küsisin eile, ei kippu ega kõppu, küsin täna uuesti. Enne ei taha raha saatma hakata. Kontrollin täna sellest teisest veebipoest üle – ja mida näen, ka neil on sama objektiivi taha ilmunud teade, et tuleb millalgi varsti, mitte enam „kohe”. Tavalises poes on silt, et tuleb üle 1 nädala pärast.

Muidu olen terve päeva koosolekul, kus lahkevus loetu ja tegeliku elu vahel paneb kohatul hetkel naerma ja pean selgitama, milles asi. Samuti tulevad üle huulte sõnad must be crazy.

Tööjuures on eksootilise maa šokolaadi, mida mekkides tuleb ette kauge lapsepõli: maitsel iseenesest ei ole väga vigagi, aga šokolaadi järel peaks pruukima mingit jõulise maitsega asja, sest muidu jääb suhu kamašokolaadi maik ning veel midagi, mis kangastab mu vaimusilma ette suvise päikesepaiste ja külapoe kaubasaba koos selle lõhnaefektidega (see oli see kummaline Sise-Eesti kant, kus traditsiooniliselt saunu eriti ei olnud – jajah, oli selliseidki kohti, kuhu esimesed eraldi erasaunad tekkisid alles Soome saunade buumi ajal 1970. aastatel; eks varem pesti siis rehetoas ja hiljem hädapäraselt köögis, aga eraldi erasaunu tõesti ei tuntud (ühiskondlikuks kümblemiseks oli olemas kolhoosisaun)).

(Mis muidugi meenutab aegu natuke hilisemast lapsepõlvest, kui leiti mind olevat piisavalt löögivõimeline, et saata mind üksi poesabasse passima hetke, mil tuuakse kaupa, sh värsket leiba (leiba tuli kolm korda nädalas ja muud kaupa kaks (T ja R), aga keegi ei teadnud, mis kell, vahemikus kell 12–15, kusjuures vahepeal oli poel tunnine lõuna; seda saba nimetati pikapäevarühmaks); kes hiljaks jäi, see ilma jäi ja võis osta (sama hinnaga) eelmistest kordadest üle jäänud kivistunud leiba. Hiljem pandi poodi üles äärmiselt tabav propagandaplakat: „Austa leiba, leib on vanem kui meie keegi!” – selles poes kehtis see eriti! No vat siis ma üks suvi lugesin seal sabas mingit valemirohket astronoomiaraamatut. Ega ma suurt aru saanud, aga vähemalt kes üle õla piilus, see vakatas.)

Bussipeatuses on direktor, räägib telefoniga ja naerab rõõmsasti (reede õhtu ju), nii et tänav rõkkab.

Kõrgmetsa maksimarketis ja sealt film The Red Baron (2008), mille alguse ka ära vaatan.

N, 1185. päev: kein Engel kommt um euch zu rächen

Uni on magus sellest hoolimata, et läksin eile magama 2½ tundi tavalisest varem.

Uus bussiraamat edeneb meeletu kiirusega: majast töökohani 73 lk, töölt poodi 5 lk, poest majani 62 lk, kokku 140 lk! Raamatu sisuks näib olevat see, et USA ei olnud 1930. aastate lõpukski 1929. a majanduskriisist korralikult välja tulnud ja leiutati, et uue majanduskriisi vältimiseks tuleks alustada sõda Saksamaa vastu (kes oli tulnud), et siis saaks Saksamaalt kõigi leiutiste patendid endale. Ja nõnda sündiski ja kogu sõjajärgse tööstuse vägevus transistorist ja reaktiivlennukitest kuni antibeebipillide ja mängukarudeni põhineb Saksa leiutistel. Paah. Paranoidkirjanikke on ka mujal maailmas, mitte ainult Eestis. Viidatud on põhjapanevaile allikaile nagu autori enda raamatuile ja Wikipediale ning lennukipiltide asemel on mudelipildid. Taolist kirjandust ei saagi aeglasemalt lugeda, äkki hakkab külge.

On kerge sula, lund on pisut vähem kui eile, puud enam valged ei ole. Kirikmäel on kellelegi mets ette jäänud ja maantee servast tehakse kummaltki poolt 50 m ulatuses lageraiet. Nojah, eks metsikud metsloomad, kellest Kirikmäe metsad ju kubise, või muidu autode ette karata. Või siis on tulekul ...mis selle Bush-vanema-aegse ülikõrge USA riigitegelase nimi oligi, kes 1990. aastate algul käis Tallinnas ja enne tema käiku Pika Hermanni juurest pargist kõik põõsad maha raiuti?

Muidu on tööl hullumaja edasi. Kuulujuttude tasandil peaksin homme terve päeva istuma teises majas koosolekul, aga ametlikku kutset ei ole ja ma ei tea, mis kell ja kuhu ning kas üldse minna. Küsin järele; selgub, et eks kuskil ole kellelgi pühade ajal mõni meil lugemata jäänud. Muidugi oleks kõige parem, kui ma minema ei peaks ja saaks vihtuda terve päeva tööd teha; toimetamisel on näiteks üliraske pikk tekst, millest aimdub asjatundlik tõlkija, aga suhteliselt võhiklik eelmine toimetaja, kes on olnud seda tüüpi, et paneme aga ilusa eestikeelse sõna ega ole suurt tundnud komareegleidki, kuigi see peaks olema ju elementaarne, et kui sisu ei mõista, pannakse vähemalt komad õigesse kohta.

Kui ülehomme on lumi veel maas, kavatsen kaduda kosutavale päevasele pildistamisretkele metsa.

Hilisõhtul saan kirja vanalt väga kaugest sugulasest sugupuu-uurijalt, mis ühelt poolt on tore, et elus ja kirjutab, aga teiselt poolt annab teada, et mul on sugupuuseltsi liikmemaksud mitu aastat maksmata. Vastan, et maksan heameelega nii takkajärele kui ka, kui võimalik, mitmeks aastaks ette. Oleks toetajaliikme staatus, oleks veel toredam, et maksa korraga nagu 10 aasta eest ja edasi ole eluaegne liige, nagu olen näinud mõningatel muudel ühingutel.

Mis taas tuletab meelde, et mu jõulueelsele järelepärimisele Berliini tehnikamuuseumisse, kuidas saaksin toetada nende Fw 200 Condori taastamist, ei ole ikka veel vastatud; eks mu erameiliaadressi lõpus ole .com nagu enamasti on spämmil; töölt saata oleks jube uhke (eriti tänu poolele leheküljele prantsus- ja ingliskeelsele lahtiütlusele meili enda lõpus), aga asjakohatu. Küsimuse tingis see, et muuseumi kodulehel oli ainult märge, kuidas toetada nende mingi muu lennuki taastamist. Eelmisel nädalal aga leidsin mitte muuseumi, vaid taastusmeeskonna enda veebilehe, kuhu kavatsen ehk tulevikus kirjutada ja järele uurida. Näib, et tehnikumeeskond on lennukiga umbes samaealine, paariteist mehe summaarne vanus olevat tuhat aastat. (Hilisem lisandus: tehtud! Jõulude 2010 eel oli ilmunud veebileht, millel konkreetsed kontaktandmed.)

(Kohe pärast seda, kui ma selle Condori taastamise projekti avastasin, arutasime lennukihuvilisest sõbra M-ga teemal, miks lennuki nimes on Condor C-ga, kui saksa sõnas Kondor on K. Leidsime, et ükski autoriteetne algupärane saksa allikas ei nimeta seda lennukit mitte kunagi K-ga.)

K, 1184. päev: kirjarahvas või kõnerahvas

Ikka, ikka on nii – kui jätta õhtuks lubatud asjade saatmine hommiku peale, siis ärkab kellaajal, mil peaks juba välja astuma maja välisuksest...

Sajab lund. Akna taga on kuuseoksad valged nagu jõulukaardil.

Täna jälle kohtan tööpõllul püsitühiku liigkasutamist.

Näib, et olen pähe saanud seepärast, et ühe teksti rumeenia tõlkest olid mingid märgendid kadunud (no meili pealkirjas on RO, vist nagu keel, aga meil on mulle). Mõistagi ei öelda, kas kõik (mida visuaalselt tuvastada saab) või mõni (mida nii kergesti ei saa). Ütlen, et ma võin ju uuesti tõlkida, kui jutt on eesti tekstist, aga kui rumeenia tekstist, siis mida ma pean tegema. Vastuseks saan R asemel meili V-lt, kes ütleb, et R läks vahepeal (kui olin lõunal) ära ja tuleb tagasi alles esmaspäeval, ja küsi T-lt, aga igaks juhuks tõlgi ikka uuesti. Tõlgingi (lehekülg minutis, tänu tõlketehnikale) ja lisan kaks tähelepanekut juurde. Pärast küsin igaks juhuks T-lt üle, mis tõlkest ikkagi jutt oli, aga saan vastuse, et ka tema on ära ja tuleb tagasi reedel. Seega on olukord, et kiirem on mituteist lehekülge uuesti tõlkida kui oodata, kuni küsimusele vastatakse!

Õhtul saan aastavahetusel alustatud põneviku läbi. Põnevust jätkub päris lõpuni. Aastavahetuse paiku arutasime, et vaat mis põnev, inglise tõlge näib pealkirja järgi (The Girl Who Kicked the Hornets' Nest) keskenduvat üldse mitte põhiteemale, vaid ühele peategelasele. Rootsi algupärane pealkiri oli hoopis Luftslottet som sprängdes, soome pealkiri on ka sealt (Pilvilinna joka romahti); hoopis laiem ja igati asjakohane. (Põnev kompromiss on aga prantsuse tõlkel: La Reine dans le palais des courants d'air.) Ka esimese raamatu pealkiri ilmutab samalaadset lahknemist: Män som hatar kvinnor, Miehet jotka vihaavat naisia ja Les hommes qui n'aimaient pas les femmes, aga hoopis Girl with the Dragon Tattoo, Девушка с татуировкой дракона ja Lohetätoveeringuga tüdruk; teise oma mitte: Flickan som lekte med elden, Tyttö joka leikki tulella, The Girl Who Played with Fire, Tüdruk, kes mängis tulega. (Huvitav üksmeelsus.) Kuulu järgi olevat soome tõlge parem kui eesti oma (kus muljeid vahendanule jäi silma kohati kange dialoog ja mõningate väljendite võõrapärasus).

Lähen õige varakult tudile, aga arvuti ei lähe Windowsi uuenduste installimise järel normaalselt kinni, mis tähendab, et enne ei saa magama minna, kui kindlalt teada, et arvuti läheb pärast jälle normaalselt käima. Lõpuks lähebki; saan kaugelt sugulaselt sugupuulisi andmeid ja dramaatilise loo koledatest aegadest, mil vabariigi aastapäeval tehtud aupauk tõi kaasa kogu talupere hukkumise suures lahingus.

T, 1183. päev: fruitcakery

Toimetan pikka uinutavat teksti, mille on koostanud üks jahupea ja tõlkinud teine, kes ei ole näiteks hästi vahet teinud Inglismaal ja Prantsusmaal. Muidu on töötempo selline, nagu hulk aega ei ole olnud, või noh jaanuar 2009 oli ka hullumaja. Läbindan täna üle nelja korra rohkem teksti kui tavaliselt ja aknast välja vahtimise hetki on pooleteistsaja võrra vähem kui viimati, mil lugesin. (Heh heh ☺) Lõunal käin teises majas söömas, vahepeal saan siis paarkümmend minutit end õues pisut tuulutada.

Bussiraamat kisub õige põnevaks, sõida või õigest peatusest mööda.

Õhtupoole jätkuvad mõtisklused uue põhiobjektiivi üle. Silmapiirile on kerkinud ka uus 15–85 mm objektiiv, mille optiline kvaliteet olevat peaaegu sama kui eile mõtiskletud 17–55 mm objektiivil. On uuem, suurema suumivahmikuga, paremini vääristatud, parema stabilisaatoriga, väiksem ja mu veebipoes kohe saada, aga teine jälle on valgusjõulisem, praktiliselt ilma kromaatilise aberratsioonita ja pälvinud kolme aastaga tõsiste kasutajate lugematuid kiidusõnu. Hõõ, ei tea kohe.

Teatavasti vaheldub suumobjektiividel tünn- ja padidistorsioon – olid need ikka tünn ja padi? Üks on kaardus väljapoole ja teine sissepoole – fookuskauguse muutudes ootamatus ja lõbusas rütmis. Ühes 17–55 mm objektiivi ülevaates oli märgitud, et selle 55 mm asendis on kerge padidistorsioon, mis tähendab, et pildistatud inimene jääb pildil pisut kõhnem. Ülevaade soovitas selgesõnu seda kasutada argumendina, kui piltniku teinepool peaks olema objektiivi hankimise vastu.

(Mis meenutab aegu filmifotoka aegadest, mil põhiobjektiiviks oli 24 mm ülilainurk, ja ühel peol oli serva jäänud noorik, kelle laiuse kohta keegi kohe midagi ütles. Heitsin, et see on lainurkobjektiivi viga, see ikka venitab pildi servas laiemaks. Paar pilti edasi oli ta pildi keskel – ja sama lai!!)

E, 1182. päev: konntest du schwimmen wie Delphine

Vend saatis Google Earthi jaoks plugina, mis muu hulgas näitab reaalajas õhutemperatuure. Näen, et siit 1656 km kaugusel on täna hommikul −25 °C. Soojad tervitused sinnakanti! Siin näitab kraadiklaas +2, mis tähendab, et all tänaval on umbes −1. Lumi on veel maas.

Nagu ikka, tulevad kõige huvitavamad mõtted siis, kui neid üles märkida ei saa, näiteks jalgrattaga sõites või duši all. Täna tuli meelde pöörane mõte, mis hetkeks tekkis eelmisel nädalal eesti kolleegidega kohvitades, aga mis vestluse käigus ununes. Pakun seda eesti seltsile; kui see teoks saab, siis räägitaks sellest veel kaua.

Tööesi on selline, et eeloleva 17 töötunni jooksul on vaja toimetada 93 lk. Ühes toimetatavas tekstis mainitakse pikaajalise ravi tulemuse analüüsi, mille tegemise ajaks olid pooled patsiendid surnud; tõlkija arvates oli aga analüüs eriti letaalne, sest tõlkes seisab, nagu surid pooled patsiendid analüüsi ajal.

Õhtul käin poe juures – poe bussipeatusse jõudes tormab bussi pealt üks härrasmees hirmsa jooksuga poe suunas. Vaatan kella ja poe sulgemiseni on ainult 8 minutit, st ma poodi ei jõuakski. Parem sõidan kohe teise bussiga tagasi.

Leian, et just eile uuritud objektiivist on eelmisel teisipäeval tulnud välja uus ja parem mudel. See projekt tuleb seega jätta mõneks kuuks ootele, kuni a) toode müüki tuleb (veebruari lõpus) ja b) hind rahuneb. Uuringud jätkuvad aga uue põhiobjektiivi suhtes. Senine Sigma 18–200 mm supersuum – kuuldavasti on Canoni enda analoog parem, aga seda 2008. a kevadel veel ei olnud) võib jääda universaalseks reisiobjektiiviks; sihikul on lühem, ent valgusjõulisem ja parema optilise kvaliteediga objektiiv. Mul on suured lootused, et äkki saab sellega ikka täitsa häirivast kromaatilisest aberratsioonist lõpuks lahti.

P, 1181. päev: leian aga miljon teist

Päeva jooksul ilmub „väikesi sõpru” eilsetest tapatalgutest ja köögiakna iga kord, kui kööki satun, hoolikast puhtaksnoppimisest hoolimata muudkui tasases taktis ikka kuskilt välja. Ämblikud ja nahkhiired praegu ei tegutse, kahju. Teisalt hea, et mul on sooja pärast suur kardin ees ega võimalik metsast vaatleja näe, kuidas aeg-ajalt püüan ümber enda nagu joodik kuradikesi. (Eriti hea on muide märg käsi, hakkab hästi kinni, kuigi võib pritsida.) [Hilisem lisandus: vt ka see.]

Lisan nähtud uue filmi IMDb-sse; võrreldes ammuse aktiivse koostööga (1995–1996) on IMDb läinud palju kordi suuremaks ja kole keerukaks ning sama nägu on nüüd ka andmete lisamine.

Jätkan kodutööga mässamist. Selle nahka läks kogu nädalavahetus, aga päris valmis ei saanudki enne kui varasel hommikutunnil!

Valmib lõpuks lumise aastavahetuse pildialbum. Link on Skaibis minu teates.

Aastalõpu tähtsal kohtumisel tehtud pildid (mis küll nimetet pildialbumis ei ole, aga asjaomased teavad, kus on) tulid seekord välja pisut kehvemini kui eelmine kord (sest et ma istusin akna pool, kust langes mul selja tagant korralik lumevalge valgus, mille valgel sai inimesi kenasti üles võtta, aga noh hajutatud välklambivalgus oleks mõjunud natuke lamedamalt (re: realistlikud ilmed, mis aga ei pruugi inimesile endile äkki meeldida, kuigi mulle küll), ent ma seda hästi ei julgenud kasutada, sest ruum oli suur ja välklamp ei oleks seda täitnud ning ei oleks teada olnud ka, kuidas oleks ülejäänud külastajad suhtunud mitmekümnesse tugevasse sähvatusse). Nõndap et mõtted on liikumas stabilisaatoriga valgusjõulise suumobjektiivi poole, mille parameetreid siis täna kodukontori kirjutuslaua alla ladustatud fotoajakirjadest üle kontrollin. No ühelt poolt on kiidulaul missugune, teisalt aga on proovifotokaga (millel on sama sensor kui minu omal) saadud paremad tulemused teise, natuke vähem tõsise objektiiviga, millel stabilisaatorit ei ole. Mõtlen.

Pilditöötlemise ajal morjendas mind taas ka senise põhiobjektiivi kromaatiline aberratsioon (CA) lainurkasendis ja uudse asjana ristküliku muutumine padjataoliseks lühikeses teleasendis ning vinjett pika teleasendi täisava korral. Hea reisisuum, mis katab vajalikud fookuskaugused (18–200 mm), mugav kaasas kanda, ja summutab suurepäraselt sisepeegeldusi, aga noh kui vähegi on pildil nt raagus puu vastu taevast või muu sarnase tugeva kontrastiga serv, on see ühelt poolt tsüaansinine ja teiselt punane. Vinjeti ja CA saab ka Lightroomiga ära, aga pilti padjataolisest sirgeks venitada selles ei saa, tuleb üles otsida kaameraga kaasa tulnud plaat, millel DPP, sellega saab.

L, 1180. päev: maailm samme täis

Võitlus äädikakärbestega. Kuigi nende arvukuse piiramine e tõrje edeneb jõudsasti, tapatööd ikka jätkub. On ka langenuid, nagu minu lemmiktass, mis keeva vett ootavat supisegu mööda mind paisates kivipõrandale langeb ja kümneks killuks puruneb. Hea muidugi, et vett ei olnud veel jõudnud peale kallata. Muidgi mõista proovin killud kokku liimida. Kas tass vedelikku pidama ka hakkab, seda ma ei tea.

Muidu on kogu päev sisustatud akadeemilise tegevusega: nimelt kursuse viimase ja mõlema poole raskeimaks osutunud kodutöö lõplik parandamine ja kokkuvõtte kirjutamine. No olin võtnud oma välklambi kasutusjuhendist tõrkepõhjuste loetelu, et tõlkige, aga nii, et aru saaks ja olemasolevat eesti tõlget ei vaata. Eesti tõlget tõesti vaadatud ei oldud, aga ega keegi asju olnud viitsinud järele uurida kah. Ma olin naiivselt lootnud, et populaarse ja telekas ühtlugu näidatava välklambi kasutusjuhendi PDF kuskil internetis ikka ripub, aga võta näpust! Ei ripu. Seega tuli pisut talitseda noomimisi, et miks üles ei ole otsitud ega pilti järele vaadatud. Päris hull lugu ka ei ole, sest täpselt samad tõrked on üles loetud väga sarnaste välklampide juhendites, mis on ja millest saanuks abi. Teine asi, millega ma ei ole rahul, on vastupandamatu soov mitte tunnistada kirjakeelt ehk kirjutada laused ikka nii, et tegusõna on lause lõppu jäetud. Olen oma kursusel selle pärast lugemata arv kordi kurtnud. Tulemus on praegu umbes nõnda, et 39 kohast on õigesti 5 kohas ja parandus 34 kohta vaja kirjutada.

Olin hinnanud töid aasta lõpus ja jätnud seedima. Tänane pusserdamine kestis kaksteist tundi!! Järgmisel nädalavahetusel on eksam ja pärast selle tagasisidetamist saan pisut hinge tõmmata. Järgmiseks semestriks on saadud jälle kogemusi, kuidas teha teistmoodi, paremini.

R, 1179. päev: d160, 5110, C35i, C65, C75, K880i

Õhtul käin Kõrgmetsa maksimarketis, nagu reedel ikka, ja sealt naastes on nii külm, et nägu külmetab. No ega mul siinmaal siis mütsi vaja ole. Eestis paukuvat 20-kraadine pakane ja selle külm hõng ulatub siiamaani.

* * *

Neile ullikestele, kes arvavad, et siinmaal on internet olemas. Nagu teada, on mind nörritanud juba õige pikka aega see, et kohaliku TELE2 15-päevase maksetähtajaga mobiiliarve tuleb 8 kilomeetrit kaks nädalat (ja et Austraaliasse läheb kiri 6 päevaga, siis järelikult käivad mu arved Austraalia kaudu). No firmal on veebikoht isegi olemas, otsisin sealt, mis telefone nad müüvad (tahan oma iidset nn Timi telefoni välja vahetada) – arvake ära, mitu mobiili nende veebipoes müügil on? a) 12; b) 34; c) 56; d) 78? – ja siis leidsin, et neil on olemas ka klientide veebileht. No mõeldud-tehtud, registreerisin end sinna kasutajaks. Arvake ära, kuidas saabub aga selle salasõna – a) e-postiga; b) tigupostiga; c) koaalapostiga? — „Mõttepausi ajal mängib klaveril Viive Ernesaks,” ütlen Enn Eesmaa häälega, aga keskedalikku klaveripala kujutage ette ise.

Õiged vastused: a) ja see:

.
Seega kui kellelegi veel segaseks jäi, siis kordan üle: postiga. ÜMBRIKUS.

On second thoughts – et mu Siemens C65 on olemas olnud märkimisväärsest ajast saati, oleks huvitav jälgida, kui kaua see üldse töötab, kuni täielikult otsad annab. Sellest kaks eelmist telefoni seisid lõppfaasis koos kummirõngaste või teibiga, aga tunduvalt vähem kui kuueaastase kasutamise järel. Seal on isegi kuue aasta vanused tilinad alles, mida enam kuskilt ei saa (nt venna ja ema jaoks Ohne Dich ning õpingukaaslaste jaoks Who Is It?). Sellest eelmises (Siemens C35i) sai tilinaid ise kirjutada, nii et mul oli seal helinaks Priit Veebeli tuntud laul.

On third thoughts – võib-olla ikka ei ole. Ennist mõtlesin, et märtsist 2004, kuigi samas leidsin, et märtsis 2004 C65 alles ilmus ja umbes mais 2004 mäletan jupsimist vana C35i-ga, kui seltskonnast oli mul ainsana seal vajalik number, aga helistamise asemel jooksis telefon üldse kinni, nagu mõnikord juhtus, ja sisselülitamise eel pidi aku korraks eemaldama, st teibi lahti näppima. Äkki oli siis märtsis 2005, peab tollastest üleskirjutustest otsima.

Otsitud ja leitud. Tollases blogis on uuest telefonist jutustav sissekanne 6.3.2005. Seega on töötanud mitte ligi 6, vaid pisut tagasihoidlikumad 5 aastat.

* * *

Journal of Improbable Reaseachi blogis on vana õppefilm, kus südame rütmihäireid selgitatakse koreograafia abil (mis nähtavasti on tummfilm, aga noh, ma naersin nii, et silm märg).

N, 1178. päev: töövõit

Eile õhtul meenus, et 7. jaanuar na tuttav kuupäev, ja siis tuli meelde, et see on päev, mil tullakse lugema soojusarvesti näitu. Juba umbes detsembri algul tulnud sildil, mille pistsin nagi vahele, on kirjas, et tuleb kella 10 ja 12 vahel. Ei mul ole siis aega kohal olla. Seega ma kööki ei kraami.

No kopp-kopp käib ukse taga tunduvalt varem, umbes viis minutit enne seda, kui peaksin liigutama hakkama. Olen hästi kuss, nagu mind ei oleks kohal. Tean, et sellisel juhul tuleb lugeja uuesti laupäeval. Õnneks ma teda teel välisukseni ei näe.

Tööl on uus salasõna meeles.

Vastus saabubki ja nagu oletatud, on jutt siiski minu alma mater'ist. Samuti saabub ka kliendi vastus ning kõik on rahul ja õnnelikud. Saan algatuse eest koguni kiita.

Soome keele huvilistele: leht Iltasanomat vahendab utoopiat, milline arvati 1959. aastal Nõukogude Liit välja nägevat 1. jaanuaril 2010. Hiljem ilmutab sama ka mingi Eesti leht.

Üks soome kolleeg on avastanud raamatu, mis kuulutab, kui kurjad ja pahad on toiduainetes olevad E-ained, ning usub selles sisalduvat kogu maailma tõde. Jälgin arutelu ja itsitan mõttes. Paari tiiru järel lähevad nimetatud kolleegi sõnavõtud juba õige pikaks ja kui ma neid viitsiks lugeda, siis saaks teada õige palju tema tervisliku toitumise filosoofiat. Mainigem ka see pisiseik, et kogu soome keelerühm suitsetab.

Toimetatavas tekstis on teadmeteos ja avalikusega suhtlemine.

Õhtupoolikul sajab lund, suisa räitsakaid, maas on sentimeetrine lumekiht. Kohalik leht kirjutab, et lund on sel talvel olnud nii palju, et teedesoolamise sool on otsas. Ja mu lootusele leida vihjet sellele, et see ei ole sõidukeid, sildu, jalatseid ja teeäärseid taimi hävitav naatriumkloriid, vaid mingi peenem segu, saan vastuse, et see tuuakse otse soolakaevandusest. Nii et on ikka NaCl kahjuks küll.

Soojusarvesti mees on läinud laisaks, selmet panna ukse alla silt, et tuleb laupäeval, on pannud sildi, et üldse ei tule, lepi kokku uus aeg, muidu võtab näidu laest, sest kokkulepitud ajal teid kohal ei olnud. Täpselt samasugune „kokkuleppimine” kui hilisel rublaajal oli poodides kokkuleppehind, mille kohta mu ema ostjana ütles, et temaga ei ole kokku leppinud keegi!

Leian ka põhjuse, miks korteris on paljuvõitu äädikakärbseid. No köögikapi peal on kilekottide all kilekott, milles kolm viinamarja (mis seal olnud umbes kuu aega) ja mustmiljon äädikakärbest; samasse on ununenud ka pudelist ja viinamarjamahlast tehtud äädikakärbselõks, mille vedel osa on umbes paksu supi konsistentsiga ja seintel veel päris palju elusolevaid kärbseid. Uhh, rõve. Ma ostsin täna paki rõvedust nimega kärbsepaber, aga probleem on selles, kuidas saada kärbsed istuma just selle peale ja mitte lakke ega seinale.

Vaatan jõuluks saadud Eesti nukufilmide DVD-d (Elbert Tuganovi ja Heino Parsi filmid). Sellel on nukufilmid „Hiirejaht” (1965, milles muusikahuvilised võivad kuulda noore Arvo Pärdi kirjutatud tvistiviise), „Park” (1966), „Operaator Kõps seeneriigis” (1964) ja „Nael” (1972) ning eluloofilm „Aja meistrid” (2008; seda IMDb-s veel ei ole), millest vaatan poole.

Ma neid nelja vana nukufilmi lapsepõlvest telekast üldse ei mäleta, vist paar korda ainult näidati igaüht neist. Tuganovi teist filmi „Põhjakonn” (1959) ei ole ma näinud üldse. DVD autorikaitseteates on sõna „autoriõigused” poolitatud kui „auto-riõigused”.

K, 1177. päev: seiklused lõpevad

Kotijälituse veebileht ütleb hommikupoolikul, et minu kohver on saabunud Frankfurti. Kell 16.36 saan kõne, et kott on siinmaal kohal.

Salasõna saab korda. Vanas märkmikus on kirjas kas eelviimane salasõna või erineb see siis põhjalikult sellest, mida arvasin mäletavat. Tuleb luua uus, mida kerge meeles pidada. Eesti kolleegidega uusaasta muljetamise koosolekul sai kuulda, millelaadseid salasõnu keegi kasutab, aga mul on eri kohtades siiski eri salasõnad, ei saa nende põhimõttestki rääkida.

Ühe teabeotsingu süsteemi salasõna ma ka enam ei mäleta, märkmikust ei leia, aga selle jaoks uue salasõna loomine on inimlikum, link ja klõps. Kasutan salasõna loomiseks lausa uut põhimõtet.

Kirjutasin siin eile 35-megasest jõulumeilist, mis saadeti asutuses sadadele aadressidele. Täna tuleb siis itiabist meil, kus just see meil palutakse kõigil ära kustutada ja prügikast tühjendada. Kujutan ette, mis ruum postiserveril vabaneb.

Lõuna paiku veel seiklusi, millest ei saa kahjuks täpsemini rääkida, kuivõrd see on asutuse salajane siseteave. Ühelt poolt tavatu palve, teisalt tavatu usaldus ning minu otsustada on, kas teen täpselt raamatu järgi või usaldan vastu.

Aga millest saan, on teine tavatu lugu, kuidas tõlgitavas tekstis on sisu järgi mainitud minu alma mater'it, aga nimi on segi aetud sarnase nime, kuid teistsuguse ampluaaga õppeasutuse omaga. Õiendan. Asi läheb kaunis segaseks (ei usuta, lubatakse teksti koostajalt järele küsida), aga õhtuks olen leidnud inimese, kelle sõnu tekstis osundati, ja otse talt järele küsinud. Ootame vastust.

Pärast tööd lennujaamas koti järel. Ongi minu kott! Ei pea kuhugi alla kirjutama ega midagi.

Kirjutan elus esimese prantsuskeelse meili, mis ei ole seotud tööga.

T, 1176. päev: seiklused jätkuvad

Käekella arvates on ikka väga pime. Kui aku on pooltühi, siis ei lähe kell ka ise täpseks, nii et vat ei teagi, mis kell tegelikult on. Võtan käe peale X10 ja teel tööle sünkroniseerin selle kella GPS-iga ära (X10 enda kella täpsusest mul andmed puuduvad).

Naaberkorteris käib tõsine remont, krohvijäljed ulatuvad uksest välja. Kell kaheksa alustatakse sealpool seina lööktrelliga paugutamist. Võiksid alustada seitse, oleks ärkamine hea kerge.

Tänane suurseiklus: unustan ära arvuti salasõna. Järelikult oli nii hea, et välja ka ei mõtle. No see on kirjas märkmikus, aga mul ei ole seda kaasas (õigemini on, aga vale, eelmise aasta oma; see oli telefoninumbrite osas, mille vahetasin selle aasta omasse). See oli mugandus lemmikraamatu lemmiklausest. Proovin umbes 20 variatsiooni, ei miskit. Helistan arvutiabisse. Öeldakse, et tehakse uus salasõna ja tuleb itimees seda tooma.

Poole tunni pärast (seni olen värskendanud „Eesti keele käsiraamatu” suvalisest kohast teadmisi käänamise tüüpkondade kohta) tulebki itimees uue salasõnaga, saan teha Windowsi jaoks uue enda salasõna, aga mis ei avane, on see programm, milles jookseb kogu töökeskkond. Itimees mässab arvutis poolteist tundi, mille vältel loen kapi juures seistes läbi peaaegu kogu Sven Začeki linnupiltide raamatu „Värvide lend”.

Aga toreda asja saan teada kah. Elukutseline looduspiltnik Začek väidab raamatus, et ta ei ole kunagi näinud, kuidas tuttpütt lendab. Vohoh, mina olen, eelmisel aastal kruusaaugus, ja koguni pildistanud.

Tööl postkastist kahe nädalaga kogunenud spämmi kustutades leian, et 22. XII pärastlõunal on tulnud itiosakonna juhatajalt manitsev meil, et mõelge ka jõulude ajal meilisüsteemi peale ja hoiduge suurte manuste saatmisest, ning siis järgmisel hommikul on üks talitus saatnud kõigile 35-megase videotervituse.

Lõuna asemel võileivaautomaadi juures leian, et ohhoo, tore, ilmunud on suured võileivad. Topin raha sisse ja käristan vajaliku luugi lahti; alles siis avastan, et enne oleks pidanud kandikuid pöörama. Tuim masin muidugi reageerib mitte võileiva väljavõtmisele, vaid ainult luugi avamisele, mis tähendab, et olen ilma nii rahast kui ka lõunast. Selgub ka, et ülejäänud peenraha on jäänud korterisse fliisi taskusse.

Uus kuukaart (ilm on nii külm, et postkontori ees tunnelis ei siplegi urbaannoori breiki harjutamas). Jaamapoes.

Päevaks valgesse laadima jäetud käekella on tulnud õhtuks nõnda palju paargu, et üritan seda täpseks panna (mis hõlmab umbes kaheksa tunni jagu osutite pöörlemist). Õnnestub; seega ei ole homme vaja käe peal hoida suurt kummijurakat nimega X10.

Kirjutan teise blogisse üles vastu 3. jaanuari nähtud unenägu, kuidas mu nimi oli Uldenago ja isa oli mul Vietzo, ning neid iidseid liivi nimesid järele guugeldades leian täiesti juhuslikult Henriku Liivimaa kroonika esimese viie peatüki prantsuse tõlke. Varem ma üldse ei teadnud, et HCL-i on tõlgitud ka prantsuse keelde (teisalt seda on veel vähem kui enne soome päristõlke ilmumist 2005 olid asjaarmastajad tõlkinud soome keelde kunagises veebikohas pakana.fi). Näib olevat üpris uus (piiskop Alberti taustast pajatav allmärkus viitab saksa Wikipedia artiklile; ausamba mainimise järgi võib arvata, et 15.11.2008 või uuemale versioonile), mistõttu peab aeg-ajalt kontrollima, kas on saanud järge. Ladina tekstina on aga kasutatud 1834. a väljaannet, mida tõlkija on ise diginud, milles ei ole vahepealkirju ja mille lõikude nummerdus erineb pisut Arbusowi taastatud ladina tekstist (1955).

E: aastavahetus ja tagasilend ehk robe dyed in ohmu blood

Nüüd siis puhkuse ja tagasilennu lugu, mida olen nikerdanud poolteist nädalat.

Eelmises reisikirjas põhjalikult kirjeldatud lennukivintsutused ei mõjunud hästi, sest mitmeks päevaks oli kadunud isikuomadus, mis inglise keeli on integrity, mida saamatu sõnastikuguru on sajand tagasi pannud maakeelde kui ausameelsus (hahaa! ☺), mis mu isapoolsel vanaemal oli monumentaalne ja mida usun olevat vähemalt teatud määral päriliku. Nii et aastavahetuse tähtsaima kohtumise jaoks olin ette valmistumata, seega olin jõulu ajal üpris mõtlik ja usin tegelema pingsa vaimutööga, mitmesaja lehekülje muistsete kroonikate skannide tuvastamise, kontrollimise ja joondamisega, kuni need otsa saivad. Siis sai otsa ka jõuluaeg, saabus tagasi meelerahu ja naasin inimeste sekka.

Jõuluaegse talvekorteri kõige soojemates punktides (nagu radiaatori kõrval) oli sooja 18 °C, et te teaksite. Külmimates punktides (nagu aknalaual) oli sooja 4 °C. Et seal välist kraadiklaasi ei ole, sai välistemperatuuri teada ainult visuaalse vaatluse järgi (kas räästad tilguvad, kui paksult on riides möödujad), aga igatahes toatemperatuuriga suurt vahet ei olnud niikuinii.

Vana aasta üle-üle-eelviimasel päeval sõitsin päriskoju ja vat seal oli alles mõnus. Isegi ehkki radikad olid üsna välja keeratud, oli seal soojem kui puhkuse esimese osa. Kaasa sai veetud ka Millenniumi-sarja kolmanda raamatu telliskivisuurune inglise tõlge, aga Rootsi salaluure keerukast käekäigust huvitavam oli isegi lauamäng „Mees, kes teadis ussisõnu”, mida mängisime sellise hasardiga, et korraks tekkis mõte, et äkki peaks omandama kunstipoes müügil olnud Navitrolla maali „Jõuluöö unenägu”, kuigi kainelt mõeldes tähendaks see, et kuigi ehtne Navitrolla jne, tuleks see iga kord enne sugulaste, muude eelk.ee-meiliaadressiga inimeste või samasuguse maailmavaatega inimeste külla saabumist panna konksude otsast varjule.

Aastavahetuse sõnumilaviiniks on Eesti mobiilioperaatorid hästi valmis (iga aasta läheb järjest paremaks: näiteks 2004/2005 oli järjekord mitu tundi ja viimased sõnumid läksid kohale alles 6. jaanuaril, sedapuhku tulid esimesed vastused paari minutiga – nii et näita mulle, kellelt on tulnud esimesed uusaastasõnumite vastused, ja ma ütlen, kes on su sõber). Aga siinmaine mobiilioperaator ei olnud ja sõnumikeskus hakkas sõnumeid vastu võtma alles hommikul (no mõni number on ainult siinmaises mobiilis).

Napilt enne uut aastat, presidendi kõne alguses meenus, et eelmine kord võtsin samas asulas uut aastat vastu üle kolmandiku sajandi tagasi, millest ma ise suurt ei mäleta, aga millest on minu valduses isa võetud filmitäie piltide negatiiv. Rakettide vaatamist mäletan, kuigi meie aken oli nagu rohkem suunda, kust neid eriti ei lastud (kui just paari sõjaväeosa mitte välja arvata). Sedapuhku on aknad just päris sobivasse suunda ja pööninguaknast paistis suurepäraselt. Ja eksju ole tore, kui samas seinas on neli akent, siis avaneb uusaasta hommikul kauneim vaade ikka just kempsuaknast.

Uusaastal tegin kodulinna radadel viiekilomeetrise rännaku, fotokas ühes, jäädvustades pilte, mida võiks postkaarditrükkaleile maha ärida, sest talvisi postkaarte isegi maakonna tähtsaima huviväärsuse vaadetega lihtsalt ei ole. Nende järeltöötlus kestab (sest mis paistaks lume taustal paremini kui uus tolmulärakas sensoril, eksju).

Katuseaknad olid lund täis, nagu oleks lumi katuseharjani nagu Antarktikas, ja hiljem tekitas ühelt aknalt varisenud lumi salapärase märgi, mis kindlasti midagi ennustab [aastavahetusel meenutas E oma õpinguaegset toakaaslast, kelle jaoks kõikvõimalikud olmeseigad alati midagi tähendasid], loodetavasti mitte sussid püsti kajakat.

Kraadiklaasil oli andur, mis parimail päevil kinnitus välimise aknaraami peale kahepoolse teibiga, aga naabrite lahkuse peale ei tea rohkem loota, et nad allakukkunud anduri uuesti meie trepi peale paneksid. Sestap puudus arusaam, kui külm väljas on. Loodusmärkide järgi (tõuliste iseärasuste tõttu soojustamata põlvedel hakkas külm, koeral hakkasid käpad külmetama 5 minutiga, kahekordseis kindais oli täitsa paras, aga hingata sai normaalselt) oletasin, et 2. jaanuaril oli külma natuke vähem kui 10°, kuigi samalaadsete märkide järgi oletas E, et alla −10 °C. Seega tuli võtta kraadiklaasi andur, taskunuga ja puur ning riputada andur katkematu peene nööri otsas uuesti akna taha. Tund aega hiljem näitas kraadiklaas −14 °C. Libe ei olnud peaaegu üldse (ükspäev natuke oli), mul olid igaks juhuks kaasas rulluiskude küünarnukikaitsmed (et panen aga jope alla ja isegi Laial tänaval on ohutu käia), aga neid ei läinud vaja.

Viimasel puhkusepäeval tegin palju lumiseid maanteeääre- ja metsapilte. Ega ma mäletagi, mil eelmine kord juhtus, et kokku said lumine mets ja minu käes olev suur fotokas; filmiajal paar korda oli, aga noh kes siis raatsis filmi peale palju pilte võtta.

Tohutu lumi, 3. I hommikul Tallinnas kõigi aegade rekord 62 cm; vend ennustas kaost järgmisel, aasta esimese tööpäeva hommikul – sest soojal sügisel otsustas kõrgeauuline Kilulinna linnapea, et kulude säästmiseks linn tänavu talvel lund tänavailt ära ei vea, kuhjame niisama muru peale, küll kevadel sulab. Narrisin vennapoega, et maja kõrval oleva üüratu lumemäe alla on peidetud terve buss. Lumest hoolimata oli kogu puhkus ikkagi nii pime, et käekella (mis toitub valgusest) tuli paar puhku laadida lambivalgel (ja see sindrinahk ei lähe ise õigeks, kui aku tühi).

Aastavahetuse telekava oli täiesti majandussurutise nägu. „Tujurikkuja” oli muidugi parim (kuid mullusest [snaiper, kass] kehvem), kohati oli häid leide isegi munitsipaalpolitseiniku Normanni saates, aga teisiti kui küla pealt kuulda on, oli poliitiline karaoke väljakannatamatult halb. Lapsepõlveelamusi aitas uuendada ETV arhiivilinte tuulutavalt kanalilt Pipi Pikksuka muusikal (RAT Estonia 1980), milles täiskasvanuna märkab mõistagi sootuks uusi tahke.

Uues Tehnikamaailmas (TM 1/2010) olnud Ho 229 artikli „Haakristiga stealth-lennuk?” peale ütlen varajase reaktiivlennu asjatundjana, et see on jama. Diagonaalis lugemisel tuvastasin vähemalt 10 faktiviga, eelkõige palju leheruumi pälvinud „radarit absorbeeriv materjal” (mille paikapidamatust vaagis ala spetsialistide list GPL juba 1997. aastal); lugege parem teema parimat raamatut Horten Ho 229 "Spirit of Thuringia": The Horten All-wing Jet Fighter (mille üks autoreist oli GPLi liige), kust saate teada, et söekiht tekkis hoopis sõjas ärapõlenud kuivatatud saematerjali asendamisel – vaadake, korralik ehituspuit peab õhu käes kuivama mitu aastat, aga sõja ajal sellist ladustamisvõimalust ei olnud ja lõpupoole kasutati kuumkuivatatud saematerjali –, rääkimata vastuolust lainepikkustega. Mäletamisi artikkel ei maininud isegi seda, mis tunne oli lenduril sellega lennates, kui juhiruumil seinu ei olnud ja kummalgi pool kõrval oli sõrestiku vahel käeulatuses hirmsasti mürisev turboreaktiivmootor.

* * *

Tagasilennust ka.

Kui viiest TLL Lennu jaama jõuan (ega lennuvälja kodulehel kuskil kirjas ole, mis kell lennujaam hommikul avatakse; vanasti avati kell 5, aga praegu läheb 5.20 Riia lennuk) ja väravasse jõuan, kostab ETV tekstiuudiste taustaks imeilus, aga ülinukker laul „Kordan sinu nime” (Eino Tamberg/Katri Vala/Debora Vaarandi; Lauri Saatpalu ja Katrin Mandeli plaadilt „Sa oled hea”, 2005), siis mingi Ivo Linna mereröövlilaul, mida ma varem kuulnud ei ole (!), siis laul, mille saatel Jeesus Kristus... noh, parem ei riku vaatamisrõõmu. Ning siis kell 5:30:50 Eesti hümn.

Esimene lend (OH-ATJ, ATR-72-500 ehk ATR-72-212A) läheb seiklusteta. Tõuseme öhe ida poole, poole lahe pealt läheb pilve. Helsingis on madal pilvitus.

Lendudevahelise kolmveerandtunni jooksul on eesmärk osta poolelijäänud raamatu soome tõlge. Leheputka müüja küsib: „Onko muut osat jo luettu?”

Teist lendu (OH-LXL, Airbus A320-214 ehk täpselt sama marki kui see kuulus lennuk) lendab Finnair ise. Ja nagu ikka, hilineb väljalend tubli pool tundi. Lennuk on täitsa täis, kõrvalistuja tahab magada, tool ei lasku (langetab kogemata minu oma), hakkab tegema keerukat akrobaatikat, pakun, et vahetame kohad ära (mina saan istudes magada küll).

Frankfurdis mu kotti ei paista ega paista; aiman, et hea õnn on täna mu maha jätnud. Samas ootab kotte veel päris palju rahvast. Lõpuks tiirleb lindil 80 kotti (üks saksa noorpaar loeb üle), mida keegi omaks ei tunnista, kuigi siltidel on kirjad, et HEL-st FRA-sse. Täpsem silmitsemine näitab paha asja, et lennujaamad on õiged, aga kuupäevad on 2. I ja 3. I.

Saadan asjaomastele ja (vabandust!) asjaomatutele inimestele ahastavaid (loodetavasti mitte ahistavaid) sõnumeid.

Ent tegelikult, mis mul viga, fotokas ja läpakas seljakotis, kuid minu järel sabas näikse olevat sportlaste seltskond, üks neist (kes on nagu ülemus, nimekirjaga) küsib teistelt, mis neil on kadunud, näiteks seljal oleva kirjaga SUOMI neiult küsitakse, et Eija, sinu püss ja suusad on ka ju kadunud, mille peale see kurvalt noogutab. Kellelgi teisel ka ei näi suuski olevat (lennukis oli ka puna-rohelise-valge kuuega meesterahvas, seljal kiri BULGARIA SKI), ka mitte püsse. Keegi meesterahvas teeb avastuse, et eriti põhjalikult on kadunud need asjad, mida nad andsid pagasisse juba eile õhtul. Vaesed Soome sportlased... Mina järgmine kord valin teise lennufirma, aga nemad kardetavasti sõidavad just Finnairiga iigaveesest aajaast iiigaaaveeeestiiii...

Siis öeldakse, et keldrist kotte enam ei tule, tulge kotiotsingusse. See on asjalik ja osavõtlik (ukse juures on suur silt, et take it easy, ja Finnairi reklaam, et lennates ei ole Soome üldsegi kaugel, mis muundub mu peas selleks, et Finnairiga lennates on teie kotid kohe väga kaugel). Teenindaja seletab, et Finnairi lennukid hilinevad alati ja viimase 6 nädala jooksul jääb igast reisist maha keskmiselt 80 kotti, aga keegi ei tea, mispärast. Küsitakse aadress ja kontaktandmed, lubatakse saata kott siinmaise lennufirmaga järele.

Jõuluvana tõi mulle impressiivse mantli, kõik muudkui vahivad, harjumatu.

Siis raudteejaama. Sakslased on muidu ju süstemaatilised ja täpsed, aga kas nad keegi selle peale ei ole tulnud, miks peaks lähirongide jaama (Regionalbahnhof) viitama just silt Bahnhof S ja kaugrongide jaama (Fernbahnhof) silt Bahnhof T?

Reserveerin istekoha (peamiselt selleks, et teada saada, mis kell ja mis perrooni äärde pean ümber istuma). Rong hilineb veerand tundi (vahepeal võileib). Leian vaba istekoha kuueses kupees, kus algul on kitarr ja muid pakke, aga nende noormehed lähevad maha ning asemele tuleb akna alla jutukas vanamees, kolmeliikmeline pere, kus on väga vanad vanemad ja üpris täiskasvanud arengupeetusega laps, kellega nad pidevalt suhtlevad, nii et ei ole aru saada, kas neljas nendega koos sisenenu on niisama võõras noorik või krooniliselt tähelepanuta jäetud noorem õde. Võib-olla siiski esimene, sest ta ei osale kilesse sulatatud kotleti jagamise rituaalis ja läheb enne teisi maha.

Ümberistumise jaamas on rong ikka 15 minutit sõiduplaanist maas, aga teine rong ootab (7 minutit), inimesed jooksevad tunnelis, teevad äkilisi sööste teppidel, läbin pikki vahemaid rongis. Minu reserveeritud koht on akna all, vahekäigu pool istub ees vanamees ja luristab suurest topsist kohvi. Et vabu kohti on küll, istun mujale. Vaated on ilusad, päike paistab, läheb üha enam längu, õhtu tuleb.

On äripäev ja bussid sõidavad. Korteris ootab meeldiv karskus, 13 kraadi nagu propageeriti inglise keskküttevastaste tervishoiuüllitistes, pidavat olema kole tervislik (teisalt mul šerrit ei ole). Esimesena läheb soojaks väikseim ruum, vannituba, käin seal soojas. Kaheks nädalaks tööle jäetud turvameetmed õhku lennanud ei ole (ära minnes ma viimane hetk läksin ukselt tagasi neid välja lülitama, et mine tea, aga mõtlesin ringi ja siis kogu reisi algus ei mäletanud, kas jäid peale või mitte, kuni hakkasid muud mõtlemisainet pakkuma reisivintsutused). Siis piltide kopeerimine ja mul õnnestub nende ümbertõstmine arvuti kõvakettalt tavalisse kohta nõnda, et tehtud töötlused säilivad.