T, 453. päev: jõud

Hommikul loen bussis eile hangitud reisijuhti ja enamikust tekstist saan aru. Which is nice.

Tundmatu tõlkija on suutnud tõlkida European Community „Euroopa Nõukoguks” (p.o Euroopa Ühendus ehk see, mis varem oli Euroopa Majandusühendus, ehk siis Euroopa Liidu üks sammas – see kõige jämedam). Tagasiside võid ise ette kujutada. Meenub ammune analoogne küsimus, kas autotekstide tõlkija peab teadma, et tagasikäigul pöördub väntvõll samapidi kui edasikäigul.

Õhtul üritan leida Kirikmäe prismast uut kellarihma. See leidub kohast, kus veel paar kuud tagasi müüdi mobiiltelefone. Poe ülakorruse ringisättimise motiiv on kahtlemata hoolitsemine klientide tervise eest, et nad endid poe teises otsas käimisega liigutaksid. Enne nimelt olid värsked toidukaubad ja rõivad-kosmeetika-majapidamistarbed kohakuti, nii et igapäevaostude tegemiseks ei pidanud kogu poodi läbi jalutamagi, aga nüüd peab. Ja kes arvab, et kuskil on selgitavaid plaane, kus miski osakond praegu on, see eksib jälle.

Kogu ostukeskusest on ära kadunud ka fotopood. Mul on vaja 30,5 mm PL-CIR-filtrit, aga prisma elektroonikanurk on pühendunud üksnes laiatarbeelektroonikale.

Kellarihmadest on vajalikku värvi ja vajaliku suurusega ning sobivast materjalist ainult ühe tegumoega rihmu, mille peal kuldsed olümpiarõngad ja kuldne kiri Ocean Force. Tänan, ei.

Korteris film Trafic, millega saab laenatud Tati filmide karp läbi ja võib tagasi viia. Ehkki DVD-seade jätab veerand tundi filmi vahele, on seda filmi võimalik vaadata ühekorraga (eelmise vaatamisel tuli uni nii peale, et vaatasin järgmine päev edasi). See film pajatab kaudselt autodest ja autojuhtidest ning võib täheldada, et autohuviline Rowan Atkinson on laenanud siit nii üht kui teist Mr Beani jaoks.

E, 452. päev: külm päike

Hommikul särab päike nagu habemega naljas, et päikselist päeva pärast kaht vihmapäeva nimetatakse esmaspäevaks. Aknast hõõgab sooja ning kraadiklaasi vaatamata lähen bussi peale särgiväel. On, ütleme, karge hommik. Vahest viisteist või kuusteist kraadi või nii. Päeval toanaaber räägib, et tema juures olnud hommikul seitsmest seitse kraadi. Öösel oli mul kaksteist.

Kolleeg M on puhkuselt tagasi, üritab saada uudistega järje peale. Tööd on pisut vähem kui eelmisel nädalal.

Üks töö on antud teha vormingus, mida tuleb umbes kord aastas, ning läti kolleeg L2, kes tuli tööle pärast viimast korda, valab oma pahameele välja umbes lehekülje pikkusesse kõigile saadetud meili. Asutuselaiuse levikuga ülipikk meil ei ole tervislik koht oma arvamust – ükskord prahvatab vimm, mis kogunud salaja – välja elada, nagu on teada. Samas kui asi on nii lihtne kui tundmatu tarkvararakendus, siis võib ju vaikselt omal käel uurida, nagu eelmisel aastal juhtus (kus mäletamisi jõuti koolituseni alles siis, kui usinamatel oli juba valmis). Põhjus oli vana tuntud communication problems, mis paraku käib iga suurema inimhulgaga kaasas ja peaks olema võrdeline inimhulga suuruse ruuduga.

Õhtul Kirikmäe prismas, kus on kogu teine korrus ringi tõstetud, endise koduelektroonika asemel satub nüüd tagumisest trepist teisele korrusele minnes naistepesu osakonda! See on vana tõde, et kaubamajades viib lühim tee punktist A punkti B ikka läbi naistepesu osakonna! Pika otsimise, õigemini loogilise mõtlemise peale (et kui osakonnad on vahetatud, siis tasuks raamatuid otsida endisest riideosakonnast) jõuan reisiraamatute riiulini, kust saan Michelini roheliste kaantega reisijuhi paari nädala pärast kavas oleva lühireisi jaoks. (Pisut rohkem kui nädal tagasi ostsin küll teise reisijuhi, aga selles puuduvad isegi linnaplaanid ja kaardid, rääkimata näiteks kirikuplaanidest.)

Toas tuleb radiaatorid sisse keerata.

P, 451. päev: vihmapüha

Ärkan kell kaheksa. Mõtlen, et vara veel, ja magan edasi. Järgmine kord ärkan kell 11. Väljas lahistab vihma. Matkad ja muud välilõbustused jäävad seega ära. Skannin vanu negatiive, leides muuhulgas sellise:


Veel on paar pilti E ameerika tuttavate külaskäigust, millest mõne saaks pealkirjastada kui „Borat Tallinnas”, aga ma ei tee seda.

(Boratile viis mõtte kunagine töökaaslane D, kes on reisinud ühele kolmesilbilisele maale, kus on nii tore, et ta on MSN-is oma nime taha lisanud teate „– – – is the greatest country in the world”. Aga minu vaimukõrvas laulab meeskoor edasi „...all other countries are run by little girls”, ühes vaimusilma näidatavate Harri Egipti näputöödega.)

Peale selle puurin 200 a vanustest kirikuraamatutest teateid ühe tollase Harjumaa nelja taluga metsaküla surmade ja abiellumiste kohta (just sellises järjekorras on tundmatu kirikumees otsustanud õhemad kirikuraamatud kokku köita). Saan teada, et üks ellvanaema ei olnudki Matzi tütar, vaid hoopis Jaani, ja et selles külas toimus pulmi umbes üle aasta – nii et pole ime, et need kestnud kogu küla osalusel ligi nädala.

L, 450. päev: asfaldi kutse

Hommikul kallab pahinal vihma. Panen uisud kokku (uue piduri alla, mõlkides kogemata teraslindi kahest kohast ära).

Õhtul käin jõe ääres uisutamas. 12,2 km, millest esimesed 5,7 km on piinarikas, sest tee on kohati nii märg, et tee peal on loigud. Uisutan kiirteest veskini, nagu ikka, on eriti märg teelõik tõkkepuust peaaegu veskini. Edasi leian, et pärast poolt kilomeetrit lagedat (st kuiva) tõkkepuust siiapoole, pingist puhjastusjaamani on tee küll märg, aga mitte eriti libe. Puhastusjaamast tagasi on tee juba parem; vahest takistasid alguses ka neli uut laagrit, mis algul hästi ei veerenud. Nii et sõidan kiirteesillast edasi peaaegu Patagooniani, keeran seal otsa ringi, sõidan uuesti puhastusjaamani, siis uuesti peaaegu Patagooniani, siis tagasi kiirteesillani. Pärast uiskudega majani, uisud alt alles postkastide juures.

Proovin pidurdamist nn tavalisel viisil (kus piduriga uisu varbad maast lahti tõstetakse), mis osutub kiiremaks, täpsemaks ja kergemaks viisiks kui senine piduriga ABT Lite pidurdusviis, kus piduriga jalga surutakse ette (sääreosa tagasiliikumine tõmbab teraslinti, mis tõmbab piduriklotsi vastu maad). Kuigi üllas mõte, et pidurdamisel on maas kaheksa, mitte viis ratast, on selles piduris paraku liikuvaid osi, mis võivad sodi täis minna ja lõpuks puruneda (nagu tean), ning uutel uisumudelitel sellist pidurit enam ei ole, ka isegi vist mitte mu praeguste uiskude edasiarendusel, kui õigesti mäletan.

Lugejate rõõmuks on siin linke lühikatketele filmist „India viimne reliikvia”: algus, sõlmitus, teemaarendus (kus India kinomehaanik jäi tukkuma ja siis pani subtiitrilindi valesse hambasse), unustamatuid meloodiaid, arendus jätkub, kulminatsioon ning lõpp.

Hilisõhtul Casino Royale. Ma ei ole sellest varem mitte midagi lugenud, aga suudan lennujaama turvavärava piiksuma panevas meesterahvas täiesti iseseisvalt ära tunda Richard Bransoni. Vähemalt kaks tegelast on näo poolest äravahetamiseni sarnased kolme reaalse tegelasega, mis parajalt itsitust tekitab.

R, 449. päev: 5. päev üksi

Satun sama bussi peale kui eile. Täna on nn Swiss Toni kuidagi hapuma näoga kui eile: vahest keegi küsis ta käest midagi ja ta alustas, et küsitav asi on mitmel viisil täpselt nagu making love to a beautiful woman, aga ei leidnud sobivaid sõnu.

Tööl saab käesolevaks nädalaks antud töödehunnik otsa ja tähtajad hakkavad ulatuma üle nädalavahetuse.

Käin lõuna ajal uisupoes pidurite järel. Muidugi mõista ei ole kohal neidsamu müüjaid, kes laupäeval mu tellimuse vastu võtsid, praegustest on vanem Vaiko Epliku teisik ja teine oleks nagu tema noorem vend (äkki ongi). Ootan õudusega, et äkki paneb müüja piduri toomise asemel silmad vidukile ja laseb kuuldavale mõne omaloomingulise, Eurovisiooni viimase kümne koha väärilise laululoo. Aga õnneks mitte, nad kõnnivad tahatuppa (koos) ja sealt tuleb vanem vend tagasi, näpus kinniteibitud karp (aga ainult üks!) ja kott kahe piduriklotsiga. Küsib, kas ma klotse kah tahan. Ütlen, et kui juba pakub, siis ma võin ju need ka võtta (et need kuluvad niikuinii ära, pun intended). Aga pidurit on täpselt üks, ehkki ma olin tellinud kaks (et juhuks, kui järgmine kord katki läheb), no muidugi hea seegi (vrd varese poolik muna katusel ja varblase koor pihus). Kougivad karbi lahti, näitavad ja tulen tulema. Hinnal polnud viga, kumbki vahendajafirma ei ole õnneks taibanud kasutusele võtta nn Soome teenustasu (50–100% kauba hinnast).

Tänane repertuaar on igihaljas Die Zauberflöte, mille kohta tuleb tunnistada, et ma ei mäleta eriti selle sündmustikku, ja kui see otsa lõpeb (see on alla kahe ja poole tunni), siis Satoshi Tomiie kogumiku 3D 3. plaat.

Pärast õhtul Kõrgmetsa maksimarketis.

N, 448. päev: 4. päev üksi

Kätte on jõudnud nelja inimese töö tegemise neljas päev. Hommikul on 20 kraadi, aga, nagu bussis selgub, olen hajameelselt selga pannud mantli.

Bussipeatuse vastas maja ehitusel on maksimarketi juurest betoonitehasest kohale saabunud kaks betooniveokit, kes ulja müdina ja lurtsumise saatel betooni tulevase majapõhja jaoks pumpavad. Veider ehitusviis, kusjuures majapõhi on kõrgemal kui tänav. Ma ei täheldanud, et pinnast oleks enne valamist oluliselt tihendatud; huvitav, kas on võimalik, et pinnas imbub vett täis ja maja hakkab selle peal ujuma? (Betoonivalandi alla pandi kile, aga see on selleks, et betoonis olev vesi jääks betooni sisse ja seal tsementi kivistaks, mitte ei valguks läbi perve jõe poole.)

Bussijuht on seekord nõnda täpselt Swiss Toni nägu, et ma ei imestaks karvavõrdki, kui ta pileti kontrollimise asemel rehmaks käega, vaataks kaugusse ja teataks, et bussijuhtimine või piletivaatamine on üht, teist ja kolmat viisi täpselt nagu making love to a beautiful woman.

Tänane muusikavalik on kellegi soprani (kelle nime ma ei mäleta) ooperiaariate plaat, Rammsteini II plaat ja pool Satoshi Tomiie kogumikku 3D.

Kirjutan ühele üpris halvale tõlkele tagasisideks, et kui selle pikkus oleks olnud mitte 8, vaid 10 lk, siis oleks sellise kvaliteedi juures tulnud kindlasti halb hinne.

Kõrvaltoast tuleb läti kolleeg L küsima, kas keegi meist on kunagi pannud kiitvat hinnet ja mis paberitööd selleks peab tegema. Toanaaber S on (ühe korra) ja läheb appi. No üks kindel kriteerium on see, kas tõlke headuse pärast tuleb pisar silma või läheb ihu kananahale. Ma tean paari eesti tõlkijat, kes seda teha suudavad, aga kahjuks nad meile ei tõlgi.

Uisupood helistab, et mu pidurid olla kohal.

Lõpuks tuleb päästev õhtu, sellenädalaste tööde nimekiri on kahanenud mõnele reale, bussipeatusse minna tuleb ettevaatlikult ja tasakesi, poodi minna ei viitsi, bussis väldin kogu väest magamajäämist (sest mine tea, kuhu sõidan), korteris lähen magama tavalisest ajast kolm tundi varem.

K, 447. päev: 3. päev üksi

Nea neus.

T, 446. päev: 2. päev üksi

Kui eile pühendusin pisipudinatele (mida selleks nädalaks on üles antud ligi üheksasada – ja hea, et niigi läks, sest kartsin, et vast on kogu keelerühma peale kokku üle tuhande), siis täna teen muid asju. Toimetan läbi üle sentimeetri paksuse paki asju, tõlgin omajagu. Ehkki pidevalt tuleb peale uusi asju, õnnestub õhtuks ülesantud tööde nimestikku pisut lühendada (ja lähima eelseisva töö tähtaeg on alles neljapäeval). Mingi töö jaoks tahan vaadata, mida on teinud muude keelte tõlkijad, ja avastan, et ma olen esimene, kes on seda tegema hakanud; kontrollin huvi pärast ka muid käsiolevaid töid ning seal on sama olukord.

Harakas käib aknalaual ka täna. Kõrvaltoa akna taga oleks justkui allakukkunud küpsis, harakas jalutab hulk aega edasi-tagasi, võtab siis suurima tüki nokka ja lendab kuuse otsa seda sööma. Meenutan, kuidas mõni aasta tagasi saavutasime koeraõpetuslihaga suure populaarsuse lähiümbruse vareste seas, kellest kaks olid alati samad ja näisid alati teadvat, millal me metsa saabume.

Vahepeal pääseb tuppa kärbes ja kui ta üle parema kuvari jalutab, mõtlen hetkeks, et näe mis toreda animatsiooni on itimehed tõlkijate lõbustamiseks teinud. (Nagu uue sisevõrgu esitlusel oli väikekuulutuste näited stiilis, et müüa auto, ja juures oli kohutav ront – aga uksed olid uued, ning arvutite rubriigis oli, et müüa ZX81, ja usun, et olin saalis ainus, kes naljale pihta sai – sel lihtsal põhjusel, et ma olen ZX81-ga isegi nõnda tuttav, et olen üritanud lahendada sellel viieleheküljelisi võrrandisüsteeme – koduste õuduseks, sest nad ei saanud kuvariks olevast telerist enne „Metsikut roosi” vaadata, kui lahendus käes. On teine praegugi olemas, mis siis, et enam vist ei tööta, see on juba muuseumiese.)

Muusikataust on täna samuti Wagner, aga veidi rohkem pauerit kui eile: nimelt ooperikooride plaat. See kordab hommikust õhtuni, kuni kõrv hakkab kõrvaklapi surumisest tulitama (ehkki kõrvaklapi ehituse järgi ei peaks).

Natuke enne poolt kaheksat minema, 19.36 läheb viimane buss, millega jõuab veel kenasti Kirikmäe prismasse. Sealt sööki ja siis korterisse. Väsitav päev, kuigi vähem kui eile.

E, 445. päev: 1. päev üksi

Austraalia raamatupood, millest laupäeval tellisin raamatu, milles peaks olema mainitud mu vanaisa, teatab hommikul, et raamat on sattunud nende veebipoodi kogemata, et tegelikult seda olemas ei ole, et kirjastus jättis raamatu tegelikult kirjastamata. (No tõsi, raamatut oli Internetist pagana raske leida.)

Kohtan hommikul bussis ungari kolleegi G-d, kes vabal ajal on DJ Puli. Ta annab tuleva peo kutse ja ma küsin, kas nimi DJ Puli on kuidagi seotud ungari koeratõu puliga, aga tundub, et ta ei saa aru.

Sajab. Lõuna eel käib aknalaual jalutamas väga märg harakas.

Muidu on tööd koledal kombel, sest olen eesti rühmast üksi ja teen seega nelja inimese tööd. Kaasas on suured kõrvaklapid, muusika on Die Meistersinger von Nürnberg, mis teatavasti kestab viis tundi. Ausalt öeldes ei ole see tervikuna kuigi kosutav elamus, kuigi, jah, esitus on tore ja plaate peab vahetama harva.

Õhtul, kui ma bussi ootan, ajab üles hirmsa vihmapilve, millest siis, kui ma bussiga korteri poole sõidan, vallandub paras valing. Kui buss on jaama juures, jääb valing järele ja pilve järel on taevas selge.

P, 444. päev: vanad lood

Magan lõunani. Esialgu olin plaaninud päeva sisustada rongisõiduga, aga arvestades eelolevat rasket töönädalat, ma pigem puhkan.

Siis täiendan oma koolimäletusi, milles on palju lugusid lahti kirjutamata.

Õhtul vaatan kaht filmi: Jacques Tati superfilmi Playtime (ja ma saan aru, miks ta sellega pankrotti läks) ning arulagedat komöödiat Airplane!, millest miskipärast tundub, et tegijatel oli palju lõbusam.

Komöödia tegemine ei pruugi olla tingimata lõbus elamus. Mäletate Terry Gilliami „Münchausenit”? Selle ühelt peaosaliselt, Eric Idle'ilt küsiti pisut hiljem ehttoomasubalik küsimus („Kuidas tunne on?”), kuidas ka oli vana sõbra filmis töötada, „eks oli lõbus, jah?”, ja Idle vastas midagi umbes nagu „Fun?? With Terry Gilliam?” — Ning ma ei kahtle selles üldse, et filmiplatsi õhustik kajastus lõpuks ka filmi majandustulemis (loe: selle puudumises, kinokassatulu oli filmi maksumusest ligi kuus korda väiksem).

L, 443. päev: uisupoes

Hommikul pedagoogiline tegevus. Pärastlõunal raamatupoest mitu prantsuskeelset Prantsusmaa reisijuhti ja käin rulluisupoes kinnitamas oma tellimust. Saan teada, et nad said mu eile meili isegi kätte (aga ega siis vastust saatnud). Karta on, et järgmistel uiskudel sellist pidurit enam ei ole (sest kuigi on hea, et pidurdamisel on kõik rattad maas, on selles liikuvaid osi, ja kõik, mis liigub, läheb varem või hiljem katki).

Linnas on vanakraamilette, sirvin mõnd raamatut, aga ei osta.

Siis Kõrgmetsa tööstustarvete poest veel plaate ja maksimarketist süüa.

Õhtul vabaneb katkise piduri kinnijäänud osa, aga on juba hilja, pidurit liigutav teraslint on niikuinii murdunud ja seda enan tugevasti kinnitada ei saa.

Täiendan koolimälestusi ja üritan tellida raamatut, kus peaks mainitud olema minu isapoolset vanaisa.

R, 442. päev: puhul

Palju tööd. Tööde nimekiri on nii pikk, et saab kuvaril üles-alla kerida.

Kella kümnest läheb pimedaks ja on äike.

Kuulmisulatuses on keegi pannud oma tuppa mängima raadio.

Saan kolleegi tagasisidest teada, et ei saa öelda „dieedil, kus”, et „kus” saavat öelda ainult koha kohta ja „dieet” ei ole koht; et pigem olgu „dieedil, mille puhul” ja et „kus” on „peaaegu kindlasti valesti”. Vastan, et sama hästi ei saa dieedi kohta öelda „puhul” (vrd „palju õnne juubeli puhul!”) ja et minu keelekõrva „dieedil, kus” ei riiva.

Poest järgmiseks pingeliseks töönädalaks ooperiplaate (mille valik on Kirikmäe prismas äärmiselt kesine).

N, 441. päev: vaheti

Otsin mööda Internetti uisupidurit. Ainus koht, kust ma selle leian, asub Ameerikas ja sealt on postikulud kaheksa korda suuremad kui pidur ise. Keskendun seega Euroopa poodidele ja möödaminnes leian sellise üliolulise artikli. (Kui te minu arvamust teada tahate, siis suurem mõju peaks olema veeretakistusel, seega määrige laagreid või sõitke paremad laagrid korralikult sisse, küll siis ka kiirus tuleb. Õppige loodusteadusi.)

Tööl palju tööd. Päeva sõna on see, et tundmatu tõlkija on saanud väljendi trunk exchange apparatus (keskjaamad) vasteks kohvrivahetusseadmed. Tore, kasutage aga möödunud sajandi alguses koostatud ja sajandivanust keelt jäädvustanud sõnaraamatuid edasi, nii saab ikka ja alati palju nalja! Kas olete inglise nüüdisaegses kasutuses näinud sõna trunk kohvri tähenduses? Mina ei ole ja pakuksin õigemaks vasteks sõna reisikirst.

Aga laskem mõttel lennata. Huvitav, kus võidaks kohvrivahetusseadmeid kasutada? Kas lennujaamaalustes katakombides? Või kas katsetas sellise seadme paraku rikkis eksemplari kunagi minister Hanson – pani salajase dokumendiga kohvri masinasse, aga vastu ei saanud midagi? Ja kas nende otstarve on tühipaljas kohvrite vahetamine või ka ettearvamatu teisaldamine? (Viimane mudel on lennujaamades ammu kasutusel.)

Aga paksunahaliste hooldamise veterinaariaseade londivaheti oleks olnud veel põnevam. Väga kahju, et seda ei pakutud.

Olmelise poole pealt on täna tõstuk maja teise otsa juures ja akent saab hoida lahti.

Tööd on väga palju, ilmselt lähevad need asutused, kellele me tõlgime, augustis puhkusele ja tahavad tõlkeid saada enne seda.

Korterist paar maja linna poole on kevadest saati kaevatud auk lõpuks valmis saanud. (Nii kaua aega läks seepärast, et ei raatsitud muudmoodi liivakivi lõhkuda kui ekskavaatoriga kraapida, koos sellest tekkinud valju kriginaga. Ja seda kraami oli seal vähemalt 1000–1500 m³.) Nüüd on jõutud järgmise järguni: hakatakse valama majapõhja. Päris põnev vaadata, kuidas ka siinmaal maja ehitatakse. Mingit hüdroisolatsiooni ma peale märja liiva ei tähelda, nii et ei ole mingi ime, et siinkandis olevat keldris lainetav vesi täiesti tavaline nähtus. Drenaaži- ega vundamendikraave ka ei paista; muidugi, maapinna külmumisohtu suurt ei ole, et peaks vaiad ajama sügavamale. Huvitav, kas põhja alla soojustust ka pannakse? Igatahes erineb vaatepilt kõigest sellest, mida ma majaehitamisel varem olen näinud. Põnev. Igal maal omad kombed.

K, 440. päev: suvekuumus

Hommikul särab päike ning et ilmad on soojad ja asfaldi kutse on jälle tunda, puhastan ära rulluisud, mis on – häbi öelda – maikuisest maratonist saati nurgas puhastamist oodanud (meenutagem, et viimasel pikal ja sodisel langusel laskumisel oli kaks tunnelit, mille ees sildid, et pidurdage, aga minu järel lendas alumisest tunnelist välja jalgrattur, kes umbkaudu teise kosmilise kiiruse pealt muud ei jõudnud, kui midagi ebamäärast kisada, ja ma sooritasin teepervel uhkeid piruette). Selgub, et 16 laagrist on üpris õhtal 4 (aga mul on asenduslaagritest täpselt 4 veel alles) ning parema tagumise ratta telg on kah õhtal. Aga see ei ole midagi selle kõrval, et lõplikult on üles öelnud pidur ja ilma selleta ma uisutada ei taha. Pidur on marki ABT Lite, mis rakendub jalga ettepoole lükates (kõik rattad jäävad maha), ja selle teraslint on piduri sisse kinni jäänud (õigemini kerib lindi pingutamise = piduri langetamise pool ainult peale, mitte enam maha). Jama lugu.

Väga töine päev. Sloveeni keelest eesti keelde tõlkijale ei ole olnud päris selge, kas ta peab tõlkima eesti või soome keelde, ning ta on vaheldumisi tõlkinud nii soome ja eesti keelde kui ka ainult soome keelde kui ka kolmanda versioonina soome-eesti-sloveeni segakeelde. Aga iga sellise moodustise eest saab ta puuduva tõlke vea.

Et osakonna sekretär läheb järgmisest nädalast puhkusele, tuleb meil, et taotlege oma eelolevad puhkused veel sellel nädalal ära. Taotlen ja saan üllatavalt kiiresti vastuse, seekord umbes tunniga, kuigi on vaja võtta keelerühma muudelt liikmetelt (praegu ühelt, teine on puhkusel) allkiri, et ta on nõus, ja viia see vahepealse ülemuse kätte ja tema viib selle osakonna sekretärile.

Kolmveerand kaheteistkümnest uue sisevõrgu esitlus, mis kestab ...kolmveerand üheni, kuigi sama jutu oleks võinud ära rääkida umbes veerand tunniga.

Ka täna pestakse NHE-maja orupoolseid aknaid (või seinu), tõstuk on tänaval nõnda, et vilkurid vilguvad just täpselt üle välimise aknalaua tuppa silma. Mürina tõttu on aknad päeval kinni ja siin korrusel ei ole kliimaseadet. Kuulan töömeeleolu loomiseks Rammsteini. Toakaaslasile mõeldes kaasa siiski ei laula.

Õhtul käin Kirikmäe poes. Tagasiteel saabub jaama peatusest bussi kontroll (jälle) ja seekord jääb vahele kaks jänest, kummalegi kontrolörile üks. Nendest üks suhtleb inglise keeles ja kõrvu jääb summa sixty. Pärast istuvad kontrolörid nagu tavalised reisijad maha, vehivad mööduvatele uutele sõitjatele oma tõendit ja nõuavad pileteid näha.

Korteris üritan kinnijäänud pidurit lahti sikutada, mille peale terasriba sootuks ära murdub. Hea muidugi, et mitte sõidu pealt.

Kraadiklaas näitab, et päeval on olnud 30,0 °C.

Kui aga lõpuks unele lähen, siis tasub kätte mu hommikune mugavus, et laotasin uisurattad, teljed ja teljekruvid õiges järjekorras laiali mööda voodit, sest nüüd ma pean enne pikaliheitmist uisud enam-vähem kokku panema (iga ratas õigesse kohta ja õiget pidi).

T, 439. päev: suvine pidu, pidu

Täna jääb viimane sobilik buss hiljaks veel rohkem kui eile. Ta on kas sõiduplaanist 7 minutit maas või 13 minutit ees. Kohale jõuab samas kaks minutit kiiremini kui eile.

Täna pestakse NHE-maja aknaid. Täpselt minu toa akna all tänaval on vana ja tuntud Brontolift (mäletate... Vene aja lõpus toodi Eestissegi üks taoline), mille nime peaks õigupoolest ringi muutma, sest zooloogias on kunagised brontosaurused asendunud apatosaurustega (juhtunud midagi stiilis, et leitud koljuta luustik ja võeti laest kolju juurde ja hulk aastaid arvatud, et nii ongi hea, aga siis selgunud, et ikka ei ole ja lõpuks nimetati liik ringi). Ja Onu Tik-Taki telelavastuses peaks vedrusarvedega Ain Lutsepa nutulaulule „Brontosaurus, brontosaurus...” kah õige teksti peale lugema.

Tööde seas on ühe 285-lauselise saksa loetelu eesti keelde „tõlkinud” selline tõlkija, keda peaks tõlkimisest pika puuga eemal hoidma (sest 285 nimetusest on enam-vähem õiged ainult umbes 30). Panen jaburuste eest puuduva tõlke veakategooria ja kirjutan põhjaliku tagasiside, kus nendin, et saksa keel ja loogika kahjuks selle tõlkija tugevate külgede hulka ei kuulu. Eriti rabavad on katusekattematerjalide seas tsingitud teraslindi asemel olev „tsingitud põletusraud” (verzinkte Bandeisen) ja profiilmetallist katusekattematerjali asemel olev „panniplekk” (Pfannenbleche), samuti hulljulge oletus, et ukse venilatsiooniava siibri asemel on jalgratta porilaud.

Õhtul on seniolematu üritus asutuse ajaloos – grillipidu! Toimub ühes äärelinna restoranis kruusaaugu kaldal, kohale viib huvilisi buss. (Tegelikult on restorani ümber jäänud kuuski ja võsa, nii et õhtupäikesest kullatud ekskavaatorid kätte ei paista.) Et kõik on asjast vaimustunud, ei jää ka mul muud midagi üle kui nentida, et õige huvitav oli. Samas oleks mu arusaama järgi saanud kogu ürituse mahutada 5 tunni asemel umbes 1,5–2 tundi. Kui üritusi saaks võrrelda filmidega, siis meenutas grillipidu seletamatul viisil filmi „Don Juan Tallinnas”, aga ilma jõu ja ilu numbriteta.

Istuma satun lätlaste lauda, saades teada läti onu JS pool elulugu, isegi selle, et telefonifirma väänanud tema nimeks midagi nagu Opitz Springer. Ja et uusim läti kolleeg on siiski lätlane, kuigi tal on leedu nimi ja asutuse telefoniraamatus seepärast leedu rühmas ning mõnikord antakse talle tõlkida leedu keelde.

Sööki on, jooki ka, isetegevust mitte eriti, sääski ei ole, algul paistab päike, aga läheb siis looja ja õhk muutub jahedaks. See annab mulle, värskelt külmetusest toibunule erakordse võimaluse lahkuda kell 21.41 liinibussiga. Raudteejaama juures ootan ligi veerand tundi teist bussi, linnas on palju soojem.

Õhtul paar jagu „Matusekontorit”. Kiitkem, et selle käsikirja autor oli kirjutamise ajal ainult 22 aastat vana ja teksti oluliselt toimetatud ei ole, aga milline mahlakus ja küpsus!

E, 438. päev: sõna või mõte

Hommikul läheb, nagu mõnikord ikka juhtub, kiireks, aga päästab see, et viimane sobilik buss jääb tavalise 3 minuti asemel hiljaks 6 minutit.

Keelenõu on vastanud, just nii, nagu sealt loota oli: kirjutage aga sõnadega – „enam kui ühel patsiendil kümnest” – sest nii on arvsõna kääne nähtav ja lause on arusaadavam. Nagu juba öeldud, loobusin sel teemal vaidlemisest, sest käsk on vanem kui meie, keelenõu soovitus edasikaebamisele ei kuulu, Maul halten und weiter dienen. Ainus, millele võib loota, on see, et ehk aeg annab arutust, nagu andis kunagi ESTERMis olnud „rahvusliku standardiga” ja EKI kunagi soovitatud „konditsionaatoriga”.

Ehkki ma sel teemal enam ei vaidle, nendin, et jään endistviisi oma arvamuse juurde, et numbreid ja muid märke on lihtsam lugeda kui nende sõnalisi lahtiseletusi: näiteks kas arvu 12 345 nägemisel ütleb lugeja peas häälekene: „Kaksteist tuhat kolmsada nelikümmend viis!” – ja alles siis fikseerib aju, et see tähendab ju arvu 12 345, või fikseerib silm lihtsalt ja kiiresti, et reas on numbrid 1, 2, 3, 4 ja 5, mis kokku tähendavad arvu 12 345 (ilma häälte ette kujutamiseks aega viitmata)? Mina arvude nägemisel neid enamasti mõttes ette ei loe. Aga samas kuulun ma selle vähemuse hulka, kes mõtleb kujundites, mitte sõnades, nii et vast sõnamõtlejad eelistavad kõike mittesõnalist sõnadena ette kujutada, sest nii on ju hea ja parem ja arusaadavam. Ja sõnamõtlejaid on enamus ja enamuse tahtele peab vähemus alluma. Aamen.

...And makes us rather bear those ills we have
Than fly to others that we know not of?

Pusin terve päeva kolme paarileheküljelist lühikest dokumenti, mis on kõik samal teemal ja avaldatakse samas kohas ja pikad tekstilõigud on samad ja mis tõlgiti samas välistõlkebüroos, aga mis on ometi kõik erinevad (sest neid on ilmselgelt tõlkinud eri inimesed, kes ei ole omavahel nõu pidanud). Ühes kohas on jutt 5 mln eurost ja selle juures on segane allviide only EUR 27, mida mitme keele välistõlkijad on loogilisel viisil mõistnud kui käivat EL-27 riikide kohta, aga paraku mitte eesti ja rumeenia tõlkija, kes kirjutavad sinna „ainult 27 eurot”, selgitamata, mis ja kus. Ja siis on ühes dokumendis jäänud suurtähtedega sõnades speller tegemata ja kohe pealkirjas ilutseb „RIIGIDEGA”. Pisut kaalun koguni, kas ei peaks sihukese piraka eest koguni ebarahuldavat hinnet panema.

Kirikmäe poodi viivat bussi ootab enne mind peatuses üksainus inimene, Aasia noormees, kes juhatab nägematut orkestrit ja aeg-ajalt uurib partituuri (Schönbergi fantaasiad, nagu kaanelt paistab), kus on mõne koha markeriga kollaseks värvinud. Bussis rohkem sõitjaid ei ole kui mina ja tema, nii et ta saab rahus edasi juhatada ja keegi ei vaata imelikult. Siin tuleb mulle meelde kaks lugu, millest üht olen võib-olla varem kirjutanud. Nimelt olnud dirigent AK sõnutsi veidraim asi, mida ta pausi ajal orkestrist kuulnud, küsimus: „Aga ütle, kuhu sa need soolasilgud ikkagi panid?” — Ja teinegi tudengipõlve koorikaaslane, nüüdisajal samuti tuntud muusik ja festifvalikorraldaja EU ei olevat muusikakeskkooli tunnis ¾ taktimõõdu löömist selgeks saanud ja asunud õhtul internaadis peegli ees usinasti harjutama, lauldes kaasa: „Pidu hakkab, pidu hakkab, pereeidekene...” Ning sellest edasi olevat mõni aeg kõikjal, kuhu ta saabus, keegi hakanud ¾ takti lööma ja laulma: „Pidu hakkab, pidu hakkab...”

P, 437. päev: filmid ja tähed

Toibun külmetusest. Magan nii palju kui võimalik. Päeval on palav, hoian aknad kinni (tore märk, et enam külm ei ole).

Põhjalik filmiprogramm: Les Vacances de M. Hulot, Mon oncle ja „Matusekontori” esimese hooaja kõik seitse jagu (mitte kõik päris järjest), kolm teist kordagi koos tegijate kommentaariga.

Puhastan ära kõrvaklappide vastu kõrvu käiva osa, mis on riidest ja ajapikku imenud endasse sellisel hulgal kehavedelikke, et sellest jäävad plekid (meenutagem diivanitagust seina filmi „Prints Zamundast” hamburgerisöökla omaniku kodus). Riideosa (mis meenutab kaht pisikest baretti) saab maha sikutada ja pesta ning polstri saab isopropanooliga puhtaks. Pärast on hulga parem ja puhtam tunne.

Õhtul on selge, praegu on noorkuu, taevas on tähine (eriti kui silmad ära harjuvad ja kui vaateväljas ei sira tänavalaternaid), vaatan binokliga mõni aeg tähti. Proovige järele (suuremapoolse binokliga, nt 7 × 35, 7 × 50 või 10 × 50) ja te saate aru, millest te ilma olete jäänud. Näiteks milline tähevaip ilmub Linnutee poole vaadates.

L, 436. päev: tõbine

Ravin ennast. Üritan magada nii kaua kui võimalik, kella kaheksast hakkab päike paistma näkku. Tõmban kardinad alla ja magan edasi. Päeval ja õhtul üritan veel kaks uinakut teha, aga kummagi korra lõpetab telefonihelin: üks kord helistab E ja teine kord ema, kes on teada saanud, et olen haige ja valmis rohte kasvõi postiga saatma, mille peale ütlen, et seda küll vaja ei ole, sest ajaks, kui pakk on kohal, on mu külmetus kindla peale üle läinud. Pajatan oma seiklustest eile apteegis. Algul E küsitleb sümptomeid ja uurib mitu korda, ega mul kael kange ole (ei ole), et käin matkamas ja äkki olen puugi saanud ja sellelt borrelioosi. Samas kui teatan, et mul tilgub nina sõna otseses mõttes, siis jääb see mõte ära.

Soojaks on läinud, õues on 28 kraadi. Õhtupoole tunnen end juba nii kõbusalt, et koorin soojad tõveriided ära.

Kui lõpuks uni hakkab tulema (vrd Karlsson katuselt: hommikul ja lõuna paiku magan ma hästi, aga õhtul ei saa kuidagi und), on taevas selge ja tähine. Marss paistab.

(PS, tundmatule kommenteerijale: muutsin pealkirja ära. Teist korda mõeldes ei tundunud algne pealkiri siiski piisavalt hea.)

R, 435. päev: reede ja kolmteist

Nagu arvata võidki, kallis lugeja, jätkub vaidlus „Eesti keele käsiraamatu” peatüki O51 üle ka täna. Mõni inimene kohe ei saa üle oma huulte kolme lihtsat sõna: „Jah, ma eksisin.” Seekord on kolleeg isegi nõus, et palju vaidlust tekitanud lause, mis on lähtekeeles seen in more than 1 patient in 10, on statistika, aga vaidlust tekitab see, kas see on tekst või ei ole. Minu seisukoht on, et tekst on mis tahes pikkusega, ka lause võib olla tekst, ja kolleeg arvab, et ei, „aga kogu tekst ju ei ole statistika”. Küsin, kas ta mitte ei aja segamini mõisteid „tekst” ja „dokument”, ning saan teada, et tekst on tekst ja et teksti tuleb käsitleda tervikuna. Kui teen juttu sellest, et kui näiteks tõlkida ilukirjandust ja raamatus on sees statistikast jutustav lause, siis kas see siis ei ole seal vahel statistika, siis saan vastu, et see ei puutu asjasse ja olevat hoopis teine olukord (täpsustamata, milline). JA NII EDASI.

Aga miks on liftis korrusenumbrid või romaanis leheküljenumbrid numbrite, mitte sõnadega, kuigi kumbki ei ole ei matemaatika ega statistika? Ah?

Aga mina selles küsimuses enam ei vaidle (ei nõustu, aga edasi ka ei vaidle). Errare humanum est, perseverare diabolicum. Targem annab järele.

Kolleeg võtab koguni nõuks kirjutada välistõlkijatega tegelejale, kes mu arvamuse kooskõlastamiseks saatis, ohtrate hüüumärkidega kirja, mille peale pean vajalikuks lisada ka oma arvamuse kogu asjast, muidugi mõista ilma hüüumärkideta, kus nendin, et see vaidlus on läinud to ridiculous lengths ja siin ei ole enam midagi tegemist grammatika ega loogikaga, vaid emotsioonide ja grammatika tõlgendamisega, ning et mina enam ei vaidle, vaid teen nii, nagu enamus tahab.

Äkki peaks paluma püha Hieronymuselt, tõlkijate kaitsepühakult, et ta saadaks kolleegidele meele- ning loogika-, stiili- ja tekstitunnetuse parandust?

Siis kuu- ja nädalapäeva jaoks täiesti asjakohasel viisil juhtub tööõnnetus, nimelt arvestasin eile, et kahe tänase töö tähtaeg on kell 12, aga tegelikult on juba kell 10, nii et pool kümme olen olukorra ees, et poole tunniga on vaja tõlkida mahu järgi kaks või kolm lehekülge üherealisi pudinaid. Ei jää midagi muud üle kui saata vabandust paluv kiri küljendusele. Saan need valmis kell 11.20.

Pärastlõunal vaatan üle kolleegi tõlget ja kui lähen oma parandusi viima, saan teada, et kuna ta on inglise filoloog, siis ta saab inglise keelest aru kõik, ja mina, kes ma ei ole, ärgu tulgu tema arusaamist parandama. Jutt oli sellest, mis on see salapärane illness, mille vastu ravim aitab ülekaaluliste inimeste korral; kolleeg kinnitab, et see on mis tahes haigus – ehk kui see juba aitab ühe rahvakillu kõikide hädade vastu, siis äkki on sellel veel muidki tarkade kivi omadusi nagu kulla tegemine? – Saan aru, et see aitab rasvtõve vastu rasvunud inimestel ja rasvtõppe jäämise ohu vastu ülekaalulistel inimestel, sest ülekaalulisus ei ole haigus, aga rasvtõbi on.

Ja siis on veel vaidlus, kuidas peab ravimi toimeaine nimetuse eesti keeles kirjutama, kas niimoodi, nagu näitab Google'i-hääletus, või niimoodi, nagu on tavaks kemikaalinimetusi eesti hääldusele kohandada. Vastamata jääb küsimus, kust kolleeg teab, et Google'i leidude vähemuse variant on vale ja enamuse oma õige (kuigi ma küsin seda talt vähemalt viis korda). Ehk siis mitu korda peab viga tegema, et sellest saaks tõde? Miskipärast ei mõju minu argument, et ma olen keemiat õppinud ja tean asja, siin samamoodi kui ennist tema argument, et ta on inglise filoloog ja teab sestap inglise keelest kõik.

Öäk. Olen oma toimetajapõlve jooksul näinud igasuguseid tõlkijaid, aga sellist suhtumist näen esimest korda. Kui olen telefonitoru hargile pannud, taon pead kolm korda vastu lauda ja selgitan siis toanaabritele: „I feel much better now!”

Loodan väga, et see on ainult 13. kuupäeva reede, mis põhjustab selliseid vastikuid vaidlusi oma teadmatust vaka all hoida suutmatute inimestega.

* * *

Õhtul käin apteegis, siinmaal esimest korda. Näitan Coldrexi pakki ja küsin, kas neil on midagi sellist. Apteeker teeb suured silmad, klõbistab arvutis ja vastab, et ei ole. Siis näitan paki tagant toimeainet, et paratsetamool (ja eesti keeli mitte paracetamol nagu inglise keeles, et te keeleväänajad teaksite), see toob ta silmi äratundmisrõõmu ja ma saan umbes samalaadse toimega rohu. Apteeker käsib pulbri lahustada külmas vees. „Külmas??” mõtlen, ja vaatan pakki, millele on joonistatud aurav tass. Aga korteris loen enne rohu manustamist igaks juhuks läbi kasutusjuhendi ja seal seisab loomulikult, et leiges või soojas vees. Ju siis see oli inglise sõna cold, mis apteekrile kõige enam meenutas prantsuse sõna chaud. Millest moraal: ärge nii väga uskuge, mida apteeker räägib – mis meenutab ka seda lugu, kuidas tulnud inimene arsti juurde ja vaielnud arstiga, et tema apteeker öelnud hoopis nii ja naa, mille peale arst lõpuks küsinud: „Aga miks Te siis minu juurde tulite?”

Ilm, muide, on soojaks läinud. Kui mul poleks arvatavasti natuke palavikku, siis oleks täitsa tore, aga siiski olen kurguni kinni tõmmatud pusas ja mantlis ning on paras.

Siis jaamapoes süüa ostmas, siis bussiga korterisse ja üpris vara magama.

N, 434. päev: ikka sellestsamast

Hommikul on suhteliselt sant olla, lähen koguni bussipeatusest tagasi, et kas ikka on mõtet tööle minna. Korteris mõtlen ringi ja ikka lähen.

Tööl jätkub epopöa. Mu eilne arvamus saadetakse eesti kolleegidele kooskõlastamisringile ja, nagu ikka, on „kaks eestlast, kolm arvamust”. Kolleeg helistab, kinnitab, et ta ei taha vaielda, ja siis räägib 15 minutit 9 sekundit sellest, miks peaks ikka sõnadega kirjutama. Ma olen üsna vait ja valmis andma järele. Meenutan veel kord koolivend Indrek R-t laulupeol noodist laulmas. Asi päädib sellega, et kolleeg otsustab saata EKI keelenõusse järelepärimise, mida me siis vastastikku hulk aega lihvime, ja ärasaatmisel selgub, et EKI keelenõu on 22. augustini suvepuhkusel...

Pusin terve päeva 76 lk pikkust dokumenti, mille peab olema koostanud masin, sest inimene jääb seda lugedes küll magma. Tõlge on korralik, toredaim näpukas on, et mingi üllitis „nägi ilmavalgust”.

Korteri postkasti on topitud Amazoni pakk ühega paljudest lennuki Do 335 raamatutest ja ainsaga komöödiasarja „Matusekontor” DVDdest. Sarja (Fun at the Funeral Parlour) näidati Inglismaal BBC-s ainult ühe korra (ETV-s näidati kaks korda!) ja DVD tutvustuses karbi peal on öeldud, et sellel ainsal korral vaatas seda „kümneid inimesi”.

K, 433. päev: juulikuus lumi on maas

...peaaegu – hommikul on paks udu ja sooja 11 °C.

Hommikul viis meditsiiniteksti üle vaadata, kiire on. Sinna vahele tuleb anda tagasiside tagasisidet. Nimelt on kaks eri majasisest tõlkijat andnud samale välistõlkijale vastukäivaid juhiseid: üks on kinnitanud, et tuleb öelda „rohkem kui 1 patsient 10st” ja teine, et „rohkem kui üks patsient kümnest” (vrd ka üleeilne sissekanne). Viitan taas „Eesti keele käsiraamatu” peatükile O51, et seal on kõik kirjas – seal on kirjas ka see, et alla 10 täisarvude kirjutamine sõnadega tavalistes üldkeele tekstides ei ole reegel, vaid komme.

Aga eesti rühma neljast, nüüd kolmest liikmest olen mina ainus, kes ei ole filoloog, vaid on insener, ja teistele meeldib see sõnadega kirjutamine ning mul on tunne nagu koolivend Indrek R-l, kes laulis laulupeol noodist ja õigesti ning kõik tema ümber laulsid peast ja valesti ning vaatasid tema poole kurja pilguga.

Riputan vaatesuunas seinale eelmisest toast toodud sloveenikeelse Euroopa kaardi – silmade puhkamiseks, praegu on akna taga puuvõrad, vaates sellist aktsenti nagu vanalinna tornid enam ei ole. Silmade ajutine puhkamine on kuvaritöös ülimalt tähtis, kes seda veel ei tea!

Sein on aga tugevamast puust kui võib arvata ja rõhknaelu aitab seina lüüa toanaaber C, kasutades haamri asemel teibiannustit. Kaardi ülespanek viibis selle tõttu, et vanast toast kaasa toodud ja ilusti aknalauale ritta seatud vanad rõhknaelad õnnestus mul kogemata radiaatori vahele pühkida ja sealt sai ainult osa kätte. Ja kontoritarvete kontor on lahti ainult paar tundi nädalas, mil ma sinna kunagi ei satu, ning isiklikest rõhknaeltest ei ole mul kahju kah.

Ja nagu „Muumitrollis” Muumipapa, olen ma suutnud kesk suve külmetuda, kuigi praeguse novembrilaadse suve tõttu ei ole siin midagi imestada. Käin ostan uue kuukaardi, siis sõidan tagasi Kirikmäele, sest selle poest ei ole vaja minna korterini kaht kilomeetrit jala, vaid buss sõidutab ukse alt ukse alla.

Veedan mõninga aja lennumänguga Il-2 ja proovin taastada eilse filmi õhulahingu põhisituatsiooni (st Spitfire He 111 vastu). Ei, allalaskmine ei olnud midagi nii käkitegu nagu filmis. M.o.t.t.

T, 432. päev: usin

Hommikul sõidab terve liftitäis inimesi joonelt alla −5. korrusele. Kell on 9.26 – uutele lugejatele teadmiseks, et kellaaeg, milleks peab tööl olema, on 9.30 – saan teada, et üks töökaaslasist magas sisse ja ei jõudnud end hommikul meikida, aga nelja minuti pärast algab tähtis koosolek, milleks peab jõudma. Muidugi on tore, et ta ei hakanud meikima sõidukis, mida kunagi kujundlikult näitas üks Smack the Pony sketš.

Aga muidu sisustab tööpäeva umbes viiesaja pisiloetelu toimetamine. Poole kaheksast ära, poes ei käi, vaatan lõpuni eile alustatud filmi Battle of Britain, mis on parem, kui arvasin, ja laenatud filmi Jour de fête.

Ehkki film Battle of Britain (1969) pakatab ajastuomasel viisil patriootlikkusest, on seda suudetud hoida suhteliselt vaos (mõelge, milline oleks samalaadne Vene film...). Ehkki sakslaste varustuse hulka on eksinud omajagu Ameerika kraami (vaadake hoolikalt filmi poolroomik­veokeid ja neljatorust õhutõrje­suurtükki), Göringist on tehtud linalakk, sakslastel on saksa keelega tsipa raskusi, lennukite allalaskmine käib liiga kähku, lasud tabavad liiga täpselt (ja alati kas lendurit, mootorit või kütusepaaki, sageli võimatu nurga alt) ning pommisõja käigu põhjendused ei pruukinud olla just täpselt nii, nagu siin filmis, on selle filmi peamine nael praegusaja lennukihuvilise vaataja jaoks (keda muinasaegsed inglise filmistaarid ei huvita) see, et selles lendavad päris lennukid, mitte arvutipildid! (Pluss mõni mudel – näiteks allakukkumiste jaoks – ja taevatäis lennukeid on tehtud üsna läbinähtava filmitrikiga.) Filmis võib peale paljude ühemootoriste lennukite näha kokku 32 kahemootorist lennukit He 111 (õigemini Hispaania litsentskoopiat CASA 2.111), seest ja väljast, suurt osa neist ka õhus. He 111-sid on praegu maailmas järel 3 ja CASA 2.111-sid 14, aga neist ei lenda enam ükski.

Filmi vaoshoitust väljendab üsna hästi kulminatsiooni õhulahing, mis on pikk ja ilma tekstita: siin kaob lõpuks vahe, kes või miks teineteist alla lasti. Sõda ei ole üldse tore.

E, 431. päev: tavaline või mitte

Vihmane ja jahe esmaspäev. Kui eelmisel aastal olid august ja oktoober vahetuses, siis tänavu on juuli asemel keskmine siinmaa november.

Toanaaber C on puhkuselt tagasi.

Muidu roppu moodi tööd, nimestik on pikk ja printerist lõpeb paber (ma eelistan parandada tekste esmalt paberil).

Kolleegiga vaidlus teemal, kas lauses, kus öeldakse, mitmel patsiendil mitmest tuli ravimi kasutamisel mingi ootamatu häda külge, ja kus inglise tekstis seisavad arvud numbritega, kirjutatakse eesti keeles need arvud sõnade või numbritega. Kolleeg raiub, et „alla kümne kirjutatakse kõik arvud eesti keeles sõnadega” – mille peale küsin, kas alla kümne murdarvud ka, näiteks pii. Ja viibutab eesti keele käsiraamatut, kus sellest reeglist on vabastatud ainult matemaatika ja statistika tekstid. Mina vastu, et aga see lause on ju kõige puhtam statistika. Tema, et aga kogu tekst ei ole. Mina, et mis se loeb, see lause ju on. Tema, et kogu tekst ju ei ole. Mina, et see tekst kuulub kogu täiega žanrisse, mis ei ole jutustus [ega kiri vanaisale]. Ja kas ta on kunagi näinud näiteks käsiraamatut või mõnda muud teadusteksti, kus oleks tabelites alla kümne numbrid kirjutatud sõnadega. Ja nii edasi. Mein Gott.

Huvilistel soovitan lugeda õige hoolsasti eesti keele käsiraamatu ptk O51 esimesi sõnu: tavalises üldkeelses tekstis.... — I rest my case.

Õhtul Kirikmäe Prismas.

Kui magama lähen, on taevas selge. Võtan välja suure binokli ja vaatlen, pea padjal, kümmekond minutit tähti, mida ilmub järjest juurde, sedamööda, kuidas silmad pimedusega harjuvad. Tundub, et paistab ka Andromeeda galaktika, mis paistab ka palja silmaga (pimedal tänavatuledeta ööl) ja on üldse kaugeim koht, mis palja silmaga näha. Praegu nähtav valgus hakkas sealt tulema umbes 2,5 miljonit aastat tagasi – meie esivanemad olid just selgeks saanud lihasöömise ja leidnud, et terav kivi on parem kui nüri.

P, 430. päev: matk

Käin Saksamaal Moseli ääres matkal, koos jaama ja pärast jaamast tagasi matkamisega (kumbki ots umbes 3 km) – sest pühapäeval märkimisväärt busse siinmaal ei liigu – umbes 32 km.

Ostan päevapileti matka alguspunktiks olevasse linnakesse; tean päevapileteid olevat Koblenzi liinil peale T. linnakese veel umbes nelja jaama, millest soovitu on enne Koblenzit viimane. Müüja küsib üle ja hakkab siis arvutil ennastsalgavalt klõbistama. Kui sa teinekord siinmaal raudteejaama satud ja pileti ostad, kallis lugeja, siis loe ära, mitu korda piletimüügil klahve vajutatakse. Oletan, et isegi nii tavalise pileti ostmisel nagu kaubareisiks T. linnakesse sõtkub müüja arvutiklahve vähemalt viiskümmend korda. Kahjuks ei näe, mis on kuvaril, aga see, et ta hiirt ei kasuta, viib mõttele, et äkki on liides telnetipõhine side kuhugi süsteemi (nagu on siinmaa reisifirmades), kuhu tuleb sisestada käske stiilis uijuu uhhaa möhhöö abee, mis siis tähendab päevapilet T-sse, 1 täiskasvanu, 2. klass. Kui meil töö juures tahetakse teha ringi tõlgete määramise süsteemi, sest senised umbes seitse hiireklõpsu tõlke määramisel olevat liiga palju, siis näib selline telnetipõhine süsteem olevat mitte eelmisest, vaid lausa üleelmisest sajandist. Võimalik, et rongipiletisüsteem töötab suisa aurujõul.

Sõit on rahulik, T. jaamas istun ümber, rongilt teisele jalutamiseks kulub aega nõnda, et olen vajalikus kohas 2 minutit enne rongi tulekut (see on läbisõitev rong) ja rõõmustan, et ei pea perroonil automaadist Saksamaa piletit ostma.

Matka alguse linnake on turiste tulvil, poeuksed on valla, tänavad on ülikitsad (alla 5 m) ja nendel sõidab saalivate turistide vahel ka turismirongike, millest ma jalutan kahes kohas mööda). Päike särab ja tore on.

Linnakese kohal kõrgub endine nn riigilinnus (sest keski Saksamaa keiser veetis seal korra XII sajandil nelipühi), mille varemed ehitati XIX sajandi keskel ringi stiilis, mille kohta on olemas tabav saksa kunstitermin Kitsch. Kus keskaegsed hooned jäid ette, sealt lammutati nad maha, kus hoonet ei olnud, aga arvati, et võiks olla, sinna ehitati vana matkides uus, tornile kasvatati korrus peale, ilmselt sobimatult lageda uusaegse bastioni otsa ehitati vanamoeline kabel ja mis kõik veel. Väidetavalt kasutatud lähtematerjalina üht XVI sajandi lõpu vaadet (aga ega see siis ohjeldanud loovaid kunstnikuhingi). Esimese hooga unustati rinnatisesakid tekemata, need tehti alles 1870. aastail. Moseli-äärsete linnuste raamat kirjutab, et algset ollust pidada siin-seal pisut siiski alles olema, näiteks tornikehand, mõne hoone alusmüürid ja keldrid ning ringmüüri alumine osa.

Ülalkirjeldatut arvestades ei ole vist mingi ime, et ma kassast kaugemale ei lähe. Fotoka patareid saavad tühjaks ja mul on meel sünge, sest järel on vaid kaks paari akusid, mida ma ei jõudnud korralikult laadida. Ning kassas patareisid ei müüda (aga see-eest müüakse filmi!). (Hilisem lisandus: käisin uuesti sealkandis novembris ja ka seest oli täitsa tore historitsism.)

Mu kilakola seas seisab väravas kaks "raudrüütlit": üks on kokku needitud plekist (loodetavasti ei saanud rüü valmistaja seejuures väga raskesti viga, tulemust vaadates võib karta, et see oli tema esimene kokkupuude neetimisvasaraga), teine valatud kunagi muiste betoonisarnasest materjalist, on paiguti lõbusasti sammaldunud ja ilme järgi arvavat noorimad külastajad, et see on tegelikult konn.

Naasen matkarajale, mis tõuseb mäkke ja läheb metsa alla. Veidi maa pärast on vaatekoht, kus satun peale ülihuvitavale vestlusele kahe seltskonna vahel: saksa vanapaar ja idaslaavi (poola, vene) sõpruskond. Nimelt tundub, nagu maininuks saksa vanataat ja üks poolakas, et nad on pärit samast linnast, aga üks Saksamaalt ja teine Poolast. Lause, mis mind eriti kõrvu kikitama paneb, on saksa taadi „aga meid küüditati samuti”; õnneks ei ole poolakad ja venelased poliitikahuvilised (moraal: ärge ajage segamini riike ja inimesi!) ning seda teemat ei arenda, kiidavad vaid takka, kui tore maastik Moseli ääres on.

Siis kõnnin edasi, tee läheb mäkke, mäe otsas üle selle kääru, mille alla kaevati 1871 keiser Wilhelmi käsul (mitte Wilhelm II, vaid Wilhelm I) tunnel, mis lühendas raudteed mitmeteist kilomeetri võrra ja kahurid jõudsid nõnda Prantsusmaale pisut varem ning ärgem seega imestagem, et alates 1871. a kuulus praegu üsna sügavasti Prantsusmaal olev Metzi linn Saksamaale.

Mäe otsas on väike segadus, nimelt ütleb raamat, et minge teatud hargnemiskohas paremale laiale teele, aga lai on hoopis vasak tee, parem on kitsas ja kõrge rohuga, mis puugiohtu arvestades tore ei ole. Sedasi lähen vasakule. Pärast saan teada, et see on mõeldud vanurmatkajatele. Aga ega mul midagi selle vastu ei ole, sest voh milline vaade avaneb ühelt kaljunukilt:



Edasi laskub tee viies lõigus ja väga vaevaliselt allapoole. Ühes kohas on tee ääres umbes 20 cm laia ribana suurte sipelgate maantee (vähemalt 50 m pikk).

Möödun tunnelisuust ja keeran raamatus teise lehe, nimelt ühendab mu matk kahe matkaraja parimaid osi. Ning siis hakkab tõus, sedapuhku üsna äkiline ja lagedal. Taimestik on vahemeremaine ja puud erilist varju ei paku.

Ka esimene tõus oli umbes 300 m, aga oli metsas ja nii lauge, et jalgu ei pidanud suurt painutama. Siin aga läheb rada järjest kitsamaks, kohati on olukord, kus raja ääres on kõrge rohi, aga rohu sees oru pool enam maapinda ei ole. Hea, et kepid ühes, saab torkida ja proovida.

Vahepeal läheb rada mäest alla ja ma lähen oma pool kilomeetrit tagasi, otsides kohta, kust raamatu järgi peaks õige järsk rada ära keerama. Ei leia; naasen ja lähen edasi (mäest alla); rada kerkib peagi uuesti ja tõesti, jah, siis läheb edasi nagu trepp.

Ja mitte niisama trepp, vaid nagu kiviklibuga kaetud kulunud trepp. Päike lõõskab, puhkama peab sageli, pulsikiirus on kolmekohaline, pagan, mul on vett kaasas ainult pool liitrit, nii et kulistamise asemel tuleb juua nappide suutäite kaupa.

See-eest on vaade väidetavasti Euroopa järseima viinamäe otsast võimas (kui juba üleval olen, saapad ja välimised sokid jalast kiskununa kaunite laekirjadega katuse all pingil puhkan ja kaasavõetud toidupoolist järan).





Mäe otsas on tee varjus, tore ja tasane, aga siis laskub umbes sama äkiliselt kui oli viimane tõuski. Umbes 40° nõlval on lahtine kiviklibu, selle vahel 20 cm lai rada.

Sisalikke on tee peal rohkesti, muuhulgas oli teisel tõusul suur roheline sisalik, pikkus u 20 cm, väga surnud, sest keegi oli tal kolmveerand pead ära hammustanud. Kas sisalik oli kohalik või oli keegi oma koleda otsa leidnud iguaani lihtsalt väga järsu matkaraja peale inimeste ehmatamiseks pannud, ei tea, aga igatahes märgates, et minu järel rühkis aegamisi ülespoole perekond umbes 10-aastase noormehega, pidasin tarvilikuks tagasi minna ja sisalikulaiba rajalt silma alt ära lükata.

Langus alla orgu on pikk ja vaevaline. Selleks ajaks olen astunud (sammuloenduri järgi, hommikust saati) umbes 26 km. Läbistan orupõhjas oleva küla ja loobun mõttest jätkata matka lõpus veel kolmandagi matkaraja parimate osadega. Rongini on aega kaks tundi.

Leian raudteejaama ja selle, et rong, millest ma 5 minutit maha jäin (et sõita järgmisse asulasse, kus on pisut suurem jaam, kust rongid sõidavad otsejoones tagasi siinmaale), läheb uuesti alles 55 minuti pärast. Otsustan, et enam ei viitsi kõndida 4,1 km järgmisse jaama, parem otsin koha, kus saab midagi juua (meenutagem, et mul on kaasas ainult pool liitrit vett) ja süüa.

Esimene koht, keldrikõrts, uksed valla, on inimestest täiesti hüljatud, leti peal on salvrätikust lõigatud sedel, et helistage välisukse kohal olevat kella kolm korda, siis ilmub teenindaja. Ei ilmu. Proovin uuesti, ikka ei ilmu. Lähen kõnnin jõe poole. Leian sealt avatud restorani, kuhu maha prantsatan, suure klaasi vett kinni keeran ja toreda eine takkajärele. Siis uuesti rongi peale; olen ainus inimene, kes peale tahab.

Rongisõit, nagu öldud, on ainult järgmisse jaama, 4,1 km, seisan ukse juures. Näen, et eemalt läheneb kontroll (Saksamaa kohalikes rongides käib kontroll pisteliselt, aga rongist piletit osta ei saa). Kougin pileti välja ja, nagu ikka, vaatan, mis sinna peale on kirjutatud. Süda vajub saapasäärde, sest selgub õõvastav asi, et ega hommikul raudteejaama müüja müünudki mulle päevapiletit C. jaamani, vaid ainult ühe otsa pileti. Aga täpselt samal hetkel, kui kontrolör hakkab nägusid tegema, teeb rong peatuses uksed lahti. Kontrolör küsib rangelt, kuhu ma selle piletiga sõita tahan, ja kiiresti mõeldes, et enne, kui ma oma heietusega kuhugi jõuan, olen ma ju jumal teab kus, ütlen: „Eigentlich möchte ich hier aussteigen,” (mis on ka täiesti, täiesti tõsi) ja küsin, kas ma võin rongist lahkuda. Kontrolör lubab.

Igas Saksamaa jaamas on piletimüügiautomaat. Tuleb uus pilet osta – ja just samane päevapilet, mida hommikul piletimüüja ei raatsinud müüa. Nii et moraal: ära usu hundi juttu! Säti minek nõnda, et T. jaamakeses oleks aega automaadist Saksamaa pilet osta, automaat ei eksi!

Tuleb järgmine rong (ootamine on palav ja müügiautomaadis vett ei ole, ainus jook on magus limonaad), ja selles on lausa saun, sest küte on sees! Magan enamiku pooleteisttunnisest sõidust. Siinmaa jaam (kuhu rong jõuab kaks minutit pärast bussi väljumist peatusest raudteejaama ees) erineb äsja nähtud Saksamaa jaamast nii vaatepildi kui lõhnastiku poolest. Lillekastide ja matkajate asemel on siin jaam ja tänavad täis lõnguseid, kust, koerasitta ja kakerdavaid joobnuid. Arva ära, kallis lugeja, kas Saksa noorsugu ilgub kõnnikeppidega möödumise peale, et kuhu lumi kadunud? Aga siinmaa noorsugu?

(Vastused: ei ja jah, kusjuures mul on viimasel juhul kepid keskelt käes, st mitte käimis-, vaid kandmisasendis.)

Ja nagu iga asi lõpeb kord, nii lõpeb kord ka minu matk, kui läbikäigu­mõõtur on mitme kilomeetriga ületanud 30 km piiri. Ja siis varsti hakkab sadama, seekord on fallingrain.com ennustanud saju algamise kellaaja üsna täpselt.

Ning vann, ütlen ma teile, on väga tore leiutis.

L, 429. päev: puhkepäev

Puhkan toas. Skannin negatiive, vaatan õige mitu osa The Fast Show'd (plaadi pealt vaadata on tore, sest igavamatest kohtadest saab üle kerida) – ja kujutage ette, kaht osa ma ei ole kunagi näinudki!

Kirjutan valmis eelmise pühapäeva matka loo.

R, 428. päev: a hedge between

Päeval käivad kaks rumeenia kolleegi ja panevad toakaaslase C lauale lillepoti ning kaardi või šokolaadi moodi paki. Ilmselt on tal vahepeal olnud sünnipäev, tuleb esmaspäeval tagasi. Kui küsin igaks juhuks, kas seda peab ka kastma (sest C tegi mulle ülesandeks kasta lilli ning saatis igaks juhuks mulle koguni kalendrisse igareedese ülesande), käib üks kolleegidest pudeliga vett toomas ja teine märgib, et olemasolevad lilled on vist kuival, millele väidan vastu, et pole neil häda midagi, nad on juba palju paremad kui eile hommikul, mil nad järgisid tihedasti poti kontuure. Et kolmapäeval jätsid lilled pisut ebakindla mulje ja ma mõtlesin, et ega reede, kastmispäev, enam tea mis mägede taga ole, aga, näe, eksisin. Aga suuremate lehtedega lill tõstis oma lehed eile siiski mõne tunniga laualt üles.

Ka praeguse teise toakaaslase, rootsi kolleegi S lauale on tekkinud toataimedest paras hekk.

Tuleva nädala algus on huvitav, sest teisipäevaks on üles antud läbi vaadata üle 600-pudinane toimetus ning muid asju on ka pikk nimekiri.

Õhtul näen, kuidas see prantsuse kolleeg, kes mulle umbes aasta tagasi märkuse tegi, kui ma tahtsin bussi esiuksest väljuda, ületab tänava punase tulega ning siis võtab jalad selga ja lidub bussipeatuse poole (aga peale ta ei saa, sest bussijuht paneb bussiuksed ta nina ees plärtsti! kinni ja sõidab minema).

Saan bussis läbi uuepoolse (2004) linnuste, losside ja kindluste sõnastiku, milles selgitatud ka XIX sajandil tekkinud väärarusaamu, nagu et piginukk (vt pilt vasakul; sks Pechnase) olnuks väravalõhkujatele sulatõrva kaelavalamiseks või väravakäigu kiirul olnud ava (millel on inglise keeli väga ilmekas nimetus, murder hole) olnuks sellekssamaks – esimene olnud pigem püstsuunaline laskeava ja teine pigem kõnelemisava.

Kõrgmetsa maksimarketist muu hulgas kobakas arbuusi – hea, et ei pea küsima, sest kes oskaks arvata, et see on prantsuse keeli pastèque.

Aga minu rõõm on üürike, sest korteris mekkima hakates selgub, et arbuus on just hapuks läinud.

N, 427. päev: kastis

Vihun hommikul toimetada pisikesi pudinaid, sest on teada, et nende tegelik tähtaeg on järgmisel päeval kell 12.00 ja ma eile mitte kuidagi ei jõudnud. Valmivad kella 11.25 paiku.

Seejärel toimetan kummalist tõlget, milles on nii tohutu arv väikesi sõnastusvigu, et hulk aega kaalun, kas mitte panna sellele ebarahuldavat hinnet (kuivõrd tõlge jätab väga amatöörliku mulje). Samas suuri sisuvigu ei ole, nii et lõpuks koostan tagasisideks põhjaliku epistli, kus mainin ka seda, et tihtilugu ei tähenda inglise sõnad seda, mis seisab sõnastikus esimeseks vasteks, ja hea tõlkija, kes tajub ka teksti mõtet, saab sellest aru. Stiilinäiteid: network was established ~ võrgustik kehtestati (asutati), everyday items ~ igapäevased esemed (tarbeesemed), doctor and patient look at X-ray on lightbox ~ arst ja patsient vaatavad röntgenipilti valguskastis (siin, tuleb tunnistada, naersin mitu minutit laginal, et mõlemad on jutu järgi kasti pandud; aga tegelikult on valguskasti mainimine tarbetu, sest ega filmile tehtud röntgenipildi asjalikuks vaatamiseks muid viise kui see, et see pannakse valguskasti peale, ju ei ole), was a main concern ~ oli põhiline mure (tekitas suurt muret).

Ja veel saan toimetaja-uurimistööl teada, et see putukas, keda inglise keeles nimetatakse mosquito, on eesti keeli mitte moskiito, vaid sääsk – sest mosquito tähendab sugukonda Culicidae, mille elukaid nimetatakse eesti keeli sääskedeks, õigemini pistesääsklasteks, ja see, kes on eesti keeli moskiito (moskiitolased on ladina keeli Phlebotomidae), on inglise keeli mitte mosquito, vaid hoopis moth fly. Nimelt oli samas lauses ka teatud malaariasääse ladinakeelne nimetus ja sama perekonna üks liik on hallasääsk [küllap seotud malaaria eesti nimetusega halltõbi], sestap siis kohe üldse mitte ei saanud kõnealust putukat nimetada moskiitoks. (No inimestele, kes teavad oma elukutse tõttu inglise keelest kõik, öeldu teadagi ei kehti, aga see ei ole ilukirjandus, siin on teaduslik nimetus, mistõttu tuleb olla täpne.)

Aga ega inimesed siis sellise asja peale mõtle – nii kui näevad tekstis tuttavat sõna, nii põmm! kirjutavad sarnase eesti sõna. Võimalik, et silme ees läheb mustaks kah ja kõrvus hakkab vilistama.

Igatahes olen pärast nii väsinud, et lähen unele juba kell kümme õhtul.

K, 426. päev: tee tööd ja näe vaeva

Ei midagi erilist. Tööd on palju. Õhtupoole tunnen, kuidas ajuti levib koridorist tuppa suitsuhaisu (algul mõeldes, et vast keegi arvab, et kui ta salaja toas suitsu teeb, siis keegi ei saa aru). Alles hiljem selgub, et see liigub ühe läti kolleegi järel.

T, 425. päev: très bien

Hommikul kaheksast töölt läbi, sest olin eile unustanud kirja panna, et lähen täna hommikul prantsuse keelde.

Saame kätte eksamitööd ja olen saanud 89 punkti 100st. Õpetaja ütleb, et küll on kahju, oleks saanud ühe punkti rohkem, saanuks hindeks excellent. Aga olen oma bien'iga (75–89 p) täitsa rahul, sest see kajastab mu oskusi tunduvalt paremini. (Meenutagem näiteks pingbetoonijuttu tahvli ees.) Ja semestrihinnet ei oleks see ikkagi kergitanud, see on 88/100 (oleks parimal juhul saanud 89/100, see on ikkagi bien).

Suure hunniku punkte (19/20) olen saanud kirjaliku väljenduse harjutuse ehk sõnaraamatuga klassikirjandi eest. Üks valitavaid teemasid oli "Kas ja kuidas ma kasutan Internetti?", mis teemat ma olen suuteline arendama lõputult (häda korral saab kirjutada Murakami stiilis). Aega ja paberit oli küll (ülesanded olid prinditud paberi ühele poolele), aga arvasin, et vast on ootuspärane, kui kirjutan sellest täpselt lehekülje. Ja kirjutasingi, ülistades kõikvõimalikke tööks vajalikke veebiandme- ja -terminivaramuid. Eesti e-valimised unustasin kahjuks ära (nagu VIII klassi kõige vabama teemaga lõpukirjandis "Tunnen uhkust oma kodumaa üle" selle, et kirjutada võiks ka Nõukogude tehnikasaavutuste üle, aga nende üle keegi küll uhke olla ei võinud, et sellest jahuda, nii palju ausust ikka lubati).

Siis kibekiire tööaeg.

* * *

Suure osa õhtust sisustab see, et üritan siluda kolleegi tõlget ja siis selgitan oma varesejalgu, aga tundub, et pisut kriitikatalumatu kolleeg võtab parandusettepanekuid isiklike solvangutena. Igatahes vaidleb ta igale asjale pikalt vastu ning et dokumente on mitu ja samad parandused korduvad, korduvad ka põhjendused, miks tema tekst on parem kui minu oma. Huvitaval kombel on alati, kui olen teinud oskuskeelelise paranduse, teemaks see, et tekst peab olema lihtne, aga kui olen teinud keeleilulise paranduse, siis väidab kolleeg vastupidist. Jõuame otsapidi välja aastatuhandete vanuse küsimuseni: "Mis on täpne tõlge?", mis saladust näib kolleeg teadvat, aga ei ütle (ma tahaks ka teada, ja ilmselt maailma ülejäänud tõlketeooriast midagigi kuulnud tõlkijad samuti). Minu jaoks rabavaim [pun intended] on see, et kõrgharidusega inimese Euroopa Liidu asutusse tööle minemise avaldus ja selle seletuskiri ei olevat üldse oskustekstid, vaid rahvakeelsed tekstid ("et lugemiseks, kui õhtul und ei tule?" pakun). Paaris kohas tahan pead vastu seina taguda ja küsin üle, kas kolleegil on formaalset tõlkijaharidust (vaadake, kallid lugejad, kogemus ei asenda täiesti teooriateadmisi, tõlkijahariduseski õpetatakse muu hulgas tõlketeooriat — kui tõlkimist võrrelda matkamisega, siis kogemus on see, et matkaja oskab minna punktist A punkti B siis, kui päike paistab, linnuke oksal laulab ja punktist A on punkt B näha, aga teooria on näiteks see, et ta oskab lugeda kaarti ehk teab viise, kuidas jõuda punkti B siis, kui see silmaga näha ei ole). Või kas ta on kunagi töötanud koos toimetajaga (sest ma ei kohanud oma varasemas toimetajapõlves ühtki samavõrd vaidlemishimulist tõlkijat). Tegelikult on mul üsna lõbus, sest elavaks aruteluks vajalik reaktsioonikiirus on mul vist suurem. Üsna alguses pistab pea ukse vahelt sisse läti kolleeg J2 ja küsib uue läti nooriku järele (neist lätlastest, kes olid tööl mu tuleku ajal, ei ole praegu tööl enam ühtki); ja siis ma teatan, et "we are having a heated argument on Estonian grammar!" (vrd gorjutšie estonskie parni).

Näide kah. Avalduse seletuskirjas on lahtiütlus, kus on loetletud kõik asjad, mille järgi asutus taotlejaid ei ahista. Märkan, et sellest on puudu maailmavaade, mis sellistes lahtiütlustes tavaliselt on (tõlketeoorias, nagu me mäletame, nimetatakse selliseid reegleid, mis ütlevad, mida mingit liiki tekstis on ja mida ei ole, žanrikonventsioonideks). See annaks asutusele formaalse õiguse jätta värbamata näiteks patsifiste (mis ei ole asutuse tegevusvaldkonnaga sugugi seotud, lihtsalt näide; ja vaevalt, et seda kunagi rakendataks, aga formaalne võimalus on). Ja et ainus, kuhu selle saaks lisada, on sõna opinions vasteks fraasis political affiliation [või mis seal oligi] and opinions. Kolleeg on ägedalt vastu ja väidab, et tõlge peab olema täpne (aga ei taha seda huvitavat teemat lahkama hakata), ja räägib midagi, mida ma tõlgendan (mõttes, õudusega) kui järjekordset juhtu, et tõlkija tõlgib nagu masin, mõttesse süüvimata. Mina taas räägin, et ega inglise keeles ju sõnale maailmavaade (kui veendumus) vastet ei ole. "Miks ei ole," hüüatab kolleeg, "aga world view?" – Seletan, et see ei ole näiteks see, kui inimene on ateist või humanist. Kolleeg klõbistab Google'isse sisse sõnad world view (jutumärkideta, muide) ja teatab, et vohh, näe. Mina taas üritan veenda, et see siiski ei räägi veendumustest, näiteks vaatame, mida ütleb sõnastik saksa Weltanschauung'i kohta, millest eesti maailmavaade on omal ajal tõlgitud. No sõnastiku järgi on lähim omakeelne vaste (mis ei ole otseselt just selle saksa sõna tõlge) philosophy of life. Vaidleme veel natuke ja ma luban, et kui "täpsel" tõlkimisel jääb tekstist "maailmavaade" ära ja tekst kunagi selle asutuse kodulehel ilmub, siis ma kirjutan ombudsmanile, et see asutus ahistab eestikeelseid inimesi maailmavaate järgi, sest ta ei väida, et ta seda ei tee nagu kombeks. Aga konstruktiivseks [tarindavaks? ☺] lahenduseks vaatame, mida on saksa tõlkija kirjutanud sõna opinions kohale. Ja oh seda lusti ja rõõmu, sest seal seisab Anschauungen (vaated) nagu Saksamaa põhiseaduse artikli 3 lõikes 3. "Vaadetega" eesti tekstis olen ma täiesti nõus.

Aga vaidluse ühel hetkel koidab mulle, et peale õpetaja Seene ajan ma täpselt sellist teksti nagu see, keda üks siinse blogi lugejatest nimetas kärnkonnaks. (Seene küsis kord mu tõlke "mis film kinos jookseb?" peale unustamatu retoorilise küsimuse: „Aga kuhu ta jookseb?” – ja sellisest mõtlemisest on tõlkijatööl olnud väga palju kasu.) Siiski on olukord leebem kui see, kus enne sulge mainitud isik oma epiteedi sai, ja katsun õige mitu korda toonitada, et paberile tehtu on üksnes minu sirgeldus, tekst on ju tegelikult muutmata, tekst on kolleegi arvutis (õigemini serveris, aga ainult tema näeb seda ja saab muuta) ning see on tema ja ainult tema, kes saab teksti tegelikult muuta.

* * *

Bussi peale. Postkastist leian mobiilifirma kirja, et võta nende terviklahendus, saad 2 Mbit/s internetiühenduse. Ei taha, mul on 4 Mbit/s. Kirja peal on sellest hoolimata, et mu nime kirjutati liitumisel ei tea mitu korda üles, mu perekonnanime esitäheks pandud W-täht, mis on muidugi lahe. Mu vanaisa kirjutas kah W-ga (sest selleaegses algkooli kirjutuskirjas oligi ainult w-täht, ka v asemel), kuigi ametlikes ürikutes (nagu Riigi Teataja Lisa eestistamisteates) oli ikka V-ga. Abstraktsetes aruteludes, mis nimi võtta, kui peaks Saksamaale kolima ja tuleks asendada hääldumatu eesti nimi saksapärasega, on varem või hiljem jõudnud jutt vanaisa algse nimeni (Eestimaa kubermangus pandi nimede panemisel saksapäraseid nimesid väga palju, rohkem kui Liivimaal), aga saksa hääldust arvestades ilmtingimata W-ga. Mul on, muide, vanaisa eestistamiseelne nimesilt alles.

Ja vihma sajab sellise järjekindlusega, et ei ole mõtet mainidagi.

Ahh, olen tänase kirjutusteraapia lõpetanud. On kohe palju kergem olla. Kell on palju ja mine ka sina unele, kallis lugeja.

E, 424. päev: välk

Raadio räägib, et reedel oli tohutu ummik seepärast, et ühest D. maantee bensiinijaamast arvati olevat leitud pomm ja maantee oli kaks tundi kinni. Ja eks sealt siis kiirgus ummik üle kogu linna. Samas aga räägib kohalik leht, et politsei sai väljakutse kell 20.10 (mil ma juba korteris olin) ja enne seda oli ka jube ummik. Pilt on kah, see on umbes 1,5 km korterist linna poole. "Ja mingit pommi muidugi ei leitud," märkis raadio.

Pärastlõunal osakonnajuhatajaga ja eesti rühma riismetega välkkoosolek (väga ametlik ja teatakse tund aega ette, aga teemat ei öelda, millest ärev teadmatus). Ukse taga oodates märkan, kuidas raamatukoguhoidja kärutab raamatukogu poole sõnastikuvirna, kõige peal "Inglise-eesti tehnikasõnastik" ja PONSi "Deutsch-Estnisches Wörterbuch". Saab teada, et seoses ühe kolleegi ootamatu lahkumisega ja kahe kolleegi puhkusega on juuli teises pooles üheksa päeva olukord, kus kogu majas teeb eesti tõlkeid üksainus inimene – mina! Nii osakonnajuhataja kui rühmajuhataja lubavad igakülgset moraalset tuge. Lohutatakse, et möödunud detsembris tegi kõiki läti asju kah ainult üks inimene. Mõtlen, et ega eeldatav töötempo ühes eelmises töökohas püstitatud rekordite vastu ikka saa – tõlkemäluta tõlkimist 24 lk päevas, mõnetise tõlkemäluga, aga ohtra terminitööga tõlkimist 45 lk päevas, toimetamist 120 lk päevas (mis kõik olid keskmiselt 5× normist rohkem). Elame-näeme.

Toimetatavas tekstis seisab hõlmatud tooteliigina täiesti ausalt propagandatooted.

Täna on majas piltnikud (2 × Canon EOS 1D) ja kõigist töötajatest tehakse näopilte, juhtkonnast ka rühmapilte.

Õhtul poes kõnnin elektroonilise muusika riiuli juurde ja varun omale natuke tehnoplaate. Ooperiplaate peaks ka hankima. Eks ikka tööl üksi olemise aja turgutuseks, kui veebiraadioid kuulata ei tohi (korteris kuulan mõnikord näiteks sellist).

P, 423. päev: matk

Eesti seltsi matk kohast, mida olen siin nimetanud Veokülaks, kohta, mida nimetan Uhkelinnaks.

Soojenduseks matkan korterist jaama, jõuan üsna täpselt.

Alguses pikk rongi- ja bussisõit (siinmaa mõttes pikk, st kokku ligi tund) ning siis kohe kohvikusse! Matkajuhi sõnutsi matka lõpus enam kohvikut ei ole, nii et mis lõuna paiku tehtud, see õhtul hooleta.

Seejärel otsitakse vanalinnast üles eelmine kord põõsastesse peidetud teatepulk – ja kuuldavasti tabab otsijaid väike üllatus, sest vahepeal on põõsad maha saetud ja teatepulk lebavat lageda taeva all. Siis tutvustusring, inimesi on sedapuhku umbes 25. Samast kohast paistab, et linnakese kohal kõrguva linnuse vahitornil on väga põnevad laskeavad.

Veoküla linnuses olen käinud varem kaks korda: mullu mais ja tänavu veebruaris, nii et ma sellest enam pikalt jahuma ei hakka. Mulle on tehtud ühiskondlik ülesanne rääkida midagi hoonest ja sellest, mida selle sees leida on, ja kui ma olen lõpetanud sedapuhku raudrüüdele pühendatud jutustuse ja väljumas ringkäigu neljandast ruumist, ilmub mu kõrvale matkajuht ja sosistab, et ma tõstku tempot, aega on veel 20–25 minutit. No ja ega edasi midagi huvitavat enam rääkida ega avastada ka ei ole (peale tähelepaneku, et sugupuude toas – kus on paeluv nn "perekond Tähismaa" portree – tuleks suurhertsogi sugupuu täienedes kas põrandasse auk teha või sugupuu ülaserva kitsamaks saagida ja see ülespoole tõsta).

Ringkäik valmib tähtajaks.

Linnuse jalamil, selle maja kõrval, kus akna peale on kleebitud westie' pilt (sest seal elab westie, aga teda täna ei paista), on jäätisepood, kus noorsugu käib omale kehakinnitust hankimas. Nenditagu, et jäätise jahutav toime on näiline: isegi kui jäätis oleks puhtast jääst, kuluks tema soojenemiseks, ütleme, −5 °C-st nullini, ülessulamiseks ja siis soojenemiseks inimese seedekulgla temperatuurini ainult umbes 12 kcal/100 g – aga jäätis ei koosne ainult jääst (nii et see väärtus on väiksem) ja jäätise toiteväärtus on kümneid kordi suurem kui 12 kcal/100 g. Sama hästi võiks arvata, et tuba saaks jahutada, kui panna kuuma küdevasse ahju ühe külmunud halu.

Ja siis algab tõus. Tee muudkui tõuseb ja tõuseb, metsa vahel, vaadet ei ole. Üsna üleval on söömapaus, siis läheb tee üsna tasasena edasi (mitu kilomeetrit), vahepeal on uuesti mets (mudane, värskete raielankidega, surnud muti ja vaarikatega), siis kerkib rada maantee serva ning läheb kaarega mööda mäe otsas oleva veehoidla serva. Ülal valli peal on tänavavalgustus, et vesi öösel pimedas ei oleks.

Nigulamäel läheb üles valli serva peale kaks treppi, mille ääres silt, et äiksega minek keelatud. Ülal on avar vaade ümbruskonnale ja veehoidlale, mille betoonist serv toob meelde jalgrattatreki, mispeale arutatakse, kuidas tuntud jalgrattur ja veel tuntum poliitik Erika S seal muudkui ringiratast laseks.

Alajaama taolises ehitises, selgub, ei olegi alajaam, vaid on kemps.

Siis läheb tee mäest alla. Matka algus oli umbes 200 meetris, veehoidla vaateplatvorm oli 515 meetris, matka lõpp on kah ligikaudu 200 meetri mail, mis tähendab, et tuleb 300 m mäest alla minna. Esimene kilomeeter tee mäest alla lähebki, libe metsatee, kuhu päike kunagi ei paista. Vahepeal on pisut tasane, siis aga – moraal: uuri kaarti hoolsasti! – kerkib oma 80 m mäkke. Rada on järsk ja väga kitsas ning inimesed hakkavad unistama sellest, et nad lähevad pärast matka lõppu kodus lõõgastavasse vanni (kellel muidugi on).

Aga siis hakkab rada taas laskuma. Avanevad toredad vaated, nagu lehmad karjamaal, kunstipäraselt paigutatud kõrgepingeliinidega oruvaated ja konnakullestega oja. Samuti hekk, mille pügamiseks tuleb külamehel kohale kutsuda tõstuk.

Nõnda jõuab tee taas alla orgu, üle jõe on Saksamaa ühes oma veidrate kohanimedega (muide just see koht, kus 1944 astus Saksamaa pinnale üle paljude aastakümnete esimene vaenlase sõdur). Matkalised käivad uurimas, kas Saksa kohvik töötab (ei). Siis tagasi. Silla eel on märk, et Saksamaal ei tohi tankiga kihutada.

Siis selgub, et bussini on aega kas 5 minutit või viimase bussini 65 minutit, ja leitakse, et esimene buss on täiesti hea. Bussijuht on naisterahvas ja buss saab pilgeni täis. Nii täis, et kui vahepeal saabub keskmisest uksest üks kohalik härrasmees ja näeb eestlastest hõivatud bussi tagaosas vaba istekohta, siis ta samm peatub ja ta keerab ringi.

Laste energiat tasub imestada, et algul roni 300 m mäkke, siis 150 m alla, siis 80 m üles, siis ülejäänud alla ja ikka veel ole jooksmisvalmis.

Rongijaamas kolistab ringi veidrik härrasmees, kes on pealaest jalatallani kauboirõivais, sh kannustes, ilmselt ootab ta, et ta hobu kappab nurga tagant välja, kui kannuselõginat kuuleb.

Linnas hakkab lubatud vihm lõpuks ka sadama. Et mul on bussi peale väga palju aega (tänu pühapäevaõhtustele sünkroniseeritud rongi- ja bussiplaanidele), asutan end korteri poole sammuma, mil telefon tiriseb ja matkajuht väga lahkesti pakub, et ta viib mind kohale. Mis mul saab selle vastu olla. Liigutav on see, et matkajuhi poeg tänab mind giiditegevuse eest koguni kaks korda. Mul on sama hea meel kui kunagi, mil tegin soome tuttavaile mitmetunnise linnaekskursiooni ja järgmisel päeval läks üks neist omal algatusel Kiek in de Köki!!