München, 2. päev: ich komme wunderbar Messerschmitt

Tänane päev on tervenisti (st nii kaua, kui jaksan) pühendatud maailma suurima tehnikamuuseumi Deutsches Museumi peahoone külastamisele. Plaanitud spetsiaalselt reedele, tööpäevale, et külastajate hordid oleksid pisut väiksemad ja eksponaadid nende vahelt ikka paistaksid ka. Ja kohe hommikul, et jõuda kohale enne seda, kui teised turistid ärkavad.

Kui enne reisi kängurumaa kirjasõbralt küsisin, kas ta tahab, et ma midagi ta jaoks DM-s pildistaksin, vastas ta, et seal peaks olema Ohaini mootor. Kas teie teate, mis on Ohaini mootor? Uurige järele. Mul aga on seni endamisi hea meel, kuidas maakera vastaskohtades inimesed üksteist poolelt sõnalt mõistavad...

DM jõudis mu teadvusse esimest korda 1995. aasta suvel saksa keele kursusel, kui meile näidati õppevideot Peteri ja Claudia tegemistest, kus nad käisid DM-s ja taustal oli Ju 52/3m!! Sinna pean kunagi minema, otsustasin. 1997. aastal oli plaanimine juba sedamaal, et olime lugenud Müncheni reisijuhti, lubanud külla minna Münchenis elavale hõimlasele ja olin küsinud DM-lt mind eriti huvitavate õhusõidukite andmeid (nt seerianumbreid), mida DM lahkesti ka saatis. Aga see reis jäi ära, kuigi huvi säilis. Münchenis doktoriks õppinud sõber saatis mõni aasta tagasi pilte, mis keskendusid lennundussaalis olevale Me 262-le (alles maailmas 9 tk), mille kohal ripub Me 163 (alles 10 tk) ning kõrval seisab Ba 349 (alles 2 tk). Seda ainulaadset kooslust tahan tingimata näha oma silmaga.

Olen kohal pool kümme. Kassasabas on kolm inimest. Pool tundi hiljem ulatub kassasaba uksest pikalt välja. Õhtuks on riidehoiu pingid täis tülpinud abikaasasid.

Üritan talitseda indu tormata kohe lennukisaali ja teen algust numbrite järjekorras (nagu ikka, on topoloogiaküsimus, kuidas läbida kõik osakonnad vähima jalavaevaga). Eks muuseumis ole äärmise saksa põhjalikkusega kõikvõimaliku tehnika kõikvõimalikud eksponaadid. Nr 1 on nafta- ja gaasitööstus, mille ma kõik läbi uurin. Nr 2 on tahkete maavarade kaevandamine, mille jaoks on keldrisse ehitatud kaevandus, mis trükitud muuseumi plaanile eksitavalt väiksena. Trepi ülemisse otsa on kirjutatud hoiatus, et sees läheb tund. Kaevanduse ulatuslikus ja mitmekorruselises labürindis selgub, et lähebki (kui vahepeal hakkab paistma valgust, mõtlen, et ometi lõpeb, aga ei, ajaloolise ja nüüdisaegse kaevandusosa vahel on karjääriekspositsiooni saal), siis võtan pisut rahulikumalt ja päris kõike enam ei uuri.

Edasi nr 3 (metallid) suhteliselt sirge läbikõnnina (no ma olen seda õppinud ja ei usu, et asjad oleksid vahepeal kardinaalselt muutunud), siis materjalide teimimine, tööpingid ja jõumasinad ning sellega suubub ringkäik lennundussaali serva, kus läbi akna paistab SG 38 ja nurga tagant vilksatavad algul Fa 330 ja siis Me 262 nina. Seega veendununa, et põhihuvi eksponaadid on ikka alles, kõnnin edasi laevandussaali, mis on õige rahvarohke. Võib arvata, et muuseumihoone sisse mahuvad ainult õige pisikesed laevad (nagu selgitab ka 1:1250 võrdlev makett väljapandud laevade, muuseumihoone ja mõningate tuntud laevade suurustega; I ms allveelaevaga osakond on remondis, sinna ei saa). Suuremat tähelepanu pälvivad laevamudelid.

Ja siis lõpuks lennukisaali, mille läbivaatamist alustan Me 262 vastasnurgast, kus on helikopterid koos ehtsa lohekopteri Fa 330-ga. Sildid on valdavalt saksa keeles (mõnikord inglise keeles ka, aga saksa tekst on alati pikem). Huvitavaid asju on puudu, nagu et Saksa helikopter Fl 282 maandus juba 1942 edukalt laevale ja Fa 223 kandis alla riputatud koormat juba 1943, mille teostatavuses ameeriklased veel Korea sõjas kahtlesid.


Suurem kaart

Saali taga on lennukimootorid ja nende taga uks õue, kus seisab tuulik, puksiir ja raadioteleskoobiks mugandatud suurradar Würzburg Riese (väliselt seisneb erinevus selles, et kadunud on antenni monteeringul olnud putka). Imetlen radarit tagant, eest ja küljelt. Olen kunagi ehitanud selle 1:700 maketi fotode järgi nullist, st täiesti ise (65 osa, kausi läbimõõt 10,7 mm, koos alusrõduga kõrgus 15 mm ja laius 12 mm), ning võin suureks rõõmuks täheldada, et oluliste vigadeta.

Siis tagasi, lennukimootorid (varajase reaktiivmootori näitena on väljas üpris haruldane BMW 003 (tavaliselt on natuke vähem haruldane Jumo 004)) ning siis lõpuks mind huvitavate põhieksponaatide juurde.

Ba 349 on suurem, kui arvasin, ja selle sildilt on puudu tekst, et selle masinatüübiga toimus ajaloo esimene mehitatud vertikaalstart rakettjõul (ning minut hiljem tõenäoliselt ka ületati esimest korda mehitatud lennul helikiirus, kuigi lendur oli selleks ajaks teadvuseta või isegi surnud). Väga suureks üllatuseks avastan, et selle kõrval, st Ba 349 ning Me 262 ja Me 163 vahel seisab rakett Rheintochter (alles 7 tk).

Me 262-st ühe kunstfoto tegemise järel saab just minu ette kõndinud allameetrimees fotokaga kergelt vastu pead, mis paneb mind muretsema, sest kere ja objektiivi kooslus on raske, aga teisalt ta ei hakka nutma ega midagi, ainult vahime hetke vastastikku imestades, et kust see põngerjas/obadus tuli. Pisut hiljem karjub keegi umbes samade välimusparameetritega mehike pisut eemal ja ma muretsen, et äkki on sama, äkki kaebab emale ära ja siis võivad võtta sündmused drastilisi pöördeid, kui ema võtab heaks hakata süüdistama, miks ma inimesi fotokaga taon. Ent midagi sellist siiski ei juhtu. Võib-olla satuvad tehnikamuuseumi ainult mõistlikud inimesed.

Me 262 on just nii suur, kui arvasin, ja Me 163 on pisut väiksem.

Saali keskel on mitu lennukitootjate sõja järel konstrueeritud väikeautot ja ainus saritootmises olnud ettepoole nooljate tiibadega lennuk HFB 320 Hansa.

Lennundussaali teisel korrusel on vanemaid kolbmootoreid ja vanemaid lennukeid, nagu Bf 109E-3, Bf 108B Taifun, Fi 156C Storch, mitu rida mudeleid (1:25 peale Ju 87B-2 mudeli, mis on äraandlikult mõõtkavas 1:24 ehk Airfixi plastmudel! ☺), Ju 52/3m Prantsuse litsentskoopia AA C.1 Toucan (läbikäidav – kui ma nüüd olen käinud nii Hispaania kui ka Prantsuse litsentskoopia sees, ei jää muud üle, kui kunagi ära teha ka lend päris Ju 52/3m-ga!), Eesti lennuliinilgi kunagi kasutatud iidreisilennuk Junkers F.13 ja Ida-Saksamaa osavnäpu kodus konstrueeritud kahemootoriline lennuk DOWA 81, millega kavatses lennata perega üle piiri, kuid Stasi võttis nad viimasel hetkel kinni ja konfiskeeris lennuki.

Edasi trepi vahel lähedalt uurida kosmoseajastu faktiliselt alustanud A4 ehk rakett, mis lendas esimese tehiskehana atmosfäärist välja maailmaruumi ning millel põhinevad kõik hilisemad kosmoseraketid. Vahekorrusel õhusõidukiinstrumente.

Kõige ülemisel korrusel on kosmonautika. Pime ja rahvarohke. Paar toredat maketti (nt Kuu-maandumine, Sängeri kosmoselennuk) ja siis väikese üllatusena lae all iidraketid Hs 293 (alles 13 tk) ja X-4 (alles 11 tk).

Kui sealt välja komberdan, uurin tükk aega plaani, mis osakondades oleks veel huvitav käia, võimalikult vähese jalavaevaga. Sedasi satun näiteks sideosakonda (sideseadmete areng on nii tohutu kiire, et „moodsa” seadme pähe pakutu on paari aasta pärast juba vana), kino- ja fotoosakonda (kus õnneks on peale fotokate ülesrivistamise analüüsitud eri sõlmede arengut, nagu katik, teravustamisseadis, objektiiv). Mälukaartide stendil on uusim aastast 2009, st see on täitsa värske.

Edasi matemaatika kabinetti, kus kaigub suur kolin, sest käelise tegevuse mudelid on puust; korraks kohviku uksele (see on väga täis); ja siis arvutustehnika osakonda, mida ilmselt läbin tagurpidi, sest arvutid nagu taandarenevad. Väljas on paar vana automaati, nt pasunapuhuja, mille sildilt loen, et arvamuse, et loomad on nagu automaadid, sest nad ei mõtle (mis valdas teaduses 1970. aastateni), ütles ei keegi muu kui René Descartes, seega nõnda ammu kui XVII sajandil, mõtlemise all mõtles ta vast enda sententsi cogito, ergo sum ning jutt oli taolistest üleskeeratavatest iid-automaatidest, mitte näiteks sellistest, mis tehastes autosid kokku panevad või korteris iseseisvalt navigeerides tolmu imevad. Kust mujalt kui Wikipediast järele vaadates leian ma, et Descartes läks oma mõttekäigus koguni selleni, et arvas, et loomad ei tunne ka valu, nõnda et lõikus neid suure heameelega. Võeh. (Vastikus vivisektsiooni suhtes on muide just see, miks minust ei saanud loodusteadlast. Vivisektsioon, st elusate konnade lõikumine õppetöös oli just see, mis mind zooloogiat õppimast pelutas.)

Seejärel astronoomia ning mõõtmise ja kellade osakond (üpris kiire läbikõnd), siis (kiire läbikõnd) põllumajanduse osakonnast, siis (pisut aeglasem läbikõnd) optika ja kiirguse osakonnast (seal ma isegi käpin neid eksponaate, kus seni seletamatu optilise illusioonina ilmuvad pöörlevale teatud mustriga mustvalgele kettale värvid, ja teen pilti algupärasest seadmest, millega W. Röntgen nägi 1896. aastal äkki oma käeluid). Siis taas läbikõnd füüsika osakonnast ning lõpuks muuseumi ajaloo osakonnast, kus on väljas varem Berliini kuninglikus tähetornis olnud Fraunhoferi refraktor (samasugune kui Tartu tähetorni oma, kusjuures Tartu oma tehti enne), millega avastati Neptuun.

Kui lõpuks riidehoidu jõuan, on seal suur tung. Leian, et mu vihmajope külge on haakunud fotoka vihmakate, mis muidu oli fliisi taskus, aga mille eile panin kuivama. Vat ei teagi, kas ma hommikul käisin siis, see nagu saba taga? (Ühelt poolt khakiroheline, teiselt poolt langenud puulehtede moondemustris...) Teisalt tore, et see ära ei kukkunud, sest muidu oleks kate müstiliselt kadunud (õhtul hotellis oli, järgmine päev aga kadunud).
Seejärel kilomeetrine matk põiki läbi linna Müncheni linnamuuseumi vaatama selle suurt keskaegset relvakogu.

Lõunamaine piletimüüja teeb 4 € külma, nii et silm ka ei pilgu. Muuseumis läheb kokku 1 tund (DM-s kokku ligi 5), kusjuures käin kõik läbi (paiguti lifti toel, sest suurt enam ei jaksa). Relvakollektsioonist on uues püsiekspositsioonis näha 1 (üks) raudrüü, 1 (üks) rinnaturvis, 1 (üks) saksa kiiver ja 1 (üks) laineline kahekäemõõk, üks kirjadega vankriratas, mis võib (aga võib ka mitte) olla piinariist (silti ei ole), mõni hellebard ja natuke muud nipet-näpet.

Linnamuuseum kirjutab seinal, et keegi Baieri valitsejatest olla teatanud, et enne ta ei jäta, kui München näeb välja nagu Ateena. Selle juures oli läbilõikemakett tüüpilisest Müncheni kesklinna majast aastal 1904 – nimelt puudus kuni selle ajani kanalisatsioon. Kui vihma sadas, jooksis solk rentslis; kui ei sadanud, ei jooksnud ja imbus vaikselt kaevudesse.

Muuseumipoes on väga lahe heegeldatud taks, aga hind na soolasevõitu. Taks näibki olevat Baieri rahvusloom, eelistatavalt lühikarvaline must piirdega (või punane) või äärmisel juhul karmikarvaline must piirdega, aga mitte pikakarvaline. Takside tõuajalugu jutustab, et algne tõug oli lühikarvaline, karmikarvaline saadi ristamisel terjeriga, pikakarvaline setteriga. Ärge küsige, kuidas viimane tehniliselt toimus.

Pärast muuseumi linna peale, et kõnnin veidi ringi, aga juhtuvad olema oikumeenilised kirikupäevad, vanalinna peatänav on nagu laulupidu, iga nurga peal kõõrutab mingi kooslus, kellele viisipidamist suurt pole antud, mingit vaimulikku viisi (põhiliselt Amazing Grace ja hukkuvalt Titanicult tuntud „Jumal, sull' ligemal'”). Nad ilmselt ei tea eesti katekismuse soovitust, et kui viisipidamist antud ei ole, laula mõttes.

Kõnnin vaatan korraks toomkirikusse (külguksest, sest peaukse ummistavad kirikupäevalised), kus seina seest vaatab endine kohalik piiskop, resetin tõrkuva fotoka (õnnestub) ja siis vaatan väljast ära ka kuulsa õllesaali Hofbräuhausi, millest jutustab 1938. a kirjutatud laul, mille eesti sõnad on „Ma lõbus õllepruulija”. Reisijuht kirjutab, et ainsad baierlased, keda seal kohtab, on elukutselised folkloristid, kelle amet on turistidele õllepruulijat ette laulda.

Siis otsin raamatust lähima baieri stiilis söömamaja ja kõnnin sinna sisse. On kodune ja sõbralik [teisiti kui see kombinaat, kuhu sattusin laupäeval]. Kõrvallauas istub keegi, kes välimuse järgi võiks olla Liza Minelli vanaema, ettekandjaga peetava jutu järgi on ta San Franciscost. Minu seitsmesesse lauda, kuhu maabusin seljatoe pärast (pikk juhukülaliste laud restorani keskel oli seljatoeta), istutatakse veel ameerika vanapaar, kes aeg-ajalt ameerikaliku võltslikkusega kallistavad. Nad suhtlevad ettekandjaga inglise keeles, nagu kõik ameeriklased, sest nad võõrkeeli ei oska, ja küsivad ingliskeelse menüü, kus ei ole päevapakkumisi, nagu mu härja pealiha soolakartulite ja värske mädarõikaga. Onu näitab tellimisel näpuga mu taldrikusse. Vahepeal kirjutavad nad postkaarte ja uurivad reisiraamatust „Germany“, kuidas on ehtne baieri tervitus. Leiavad selle olevat „Wie geht’s?“, mille peale meenub komissar Clouceau Šveitsi hotelli toateenijana (kus sattus tolmuimejasse papagoi jne).

Juurde leiva asemel soolakringel (mmm...) ja magustoiduks õunastruudel.

Kui kõht täis, siis hotelli poole. Hotelli all on kohalik säästumarket. Mõistlik, arvestades, et numbritoas on ½-liitrine mineraalvesi 2 €. Säästukas on (pärast hoolikat otsimist) 1½-liitrine mineraalvesi koos pudelipandiga 0,64 €.

Mingilt saksa kanalilt tuleb South Parki osa Jewbilee, kus ilmub helendav Mooses ja talle tehakse seebist kujukesi. Selle järel kohe uuem osa Pee.

München, 1. päev: kolaga loomaaias

München Hbf on, nagu võib arvata, ilmselt suurim raudteejaam, kuhu ma kunagi sattunud*. Vaja on sealt leida kõigepealt ühistranspordi piletiautomaat ja siis 4. või 5. liini metroo. Siltide ja nooltega on maa-aluses rahva- ja poerohkes linnakus pisut koonrilt ümber käidud, aga vajalik koht leidub. Leidub ka abivalmis vanamees, kes arvab, et ma lugeda ei oska, ja küsib, mis piletit ma soovin. Kuuldes, et päevapiletit, litsub ta lihtsaima päevapileti nuppu ja jääb passima. Selge, tahab oma „teenuse” eest raha. Astun kõrvalautomaadi juurde ja ostan sealt selle päevapileti, mida arvan vaja olevat (München XXL).

* Wikipedia andmeil on mu kogetutest rohkem reisijaid Zürich Hbf-s, aga München Hbf on perroonide arvu poolest (40) maailmas koguni kolmas (edestades muidu kihavaima jaama Shinjuku, mis on „ainult” 33 perrooniga loetelus kuues; samas reisijaid läbib München Hbf-i kümme korda vähem, 350 000 päevas. Ümber arvutatuna Eesti rahasse on München Hbf-is reisijaid 41 arvestuslikku Balti jaama, st päevaga läbib seda sama palju reisijaid kui on projekteeritud läbima praegust Balti jaama 41 päevaga. Shinjukut aga läbib päevas enam inimesi kui Balti jaama aastaga...).

Esimene käik on (aja kokku hoidmiseks ilma vahepeal hotellis käimata) Müncheni Hellabrunni loomaaed. Metroopeatusest kohale astudes täheldan, et on olemas jalgrattateed ja jalgratturid (siinmaal neid suurt ei ole, vähemalt selles kandis, kus ma liigun – Kirikmägi ja selle töötajate lemmikasum Limpsimägi ei lähe arvesse; seal, kus liigun, on rattatee näiteks sõidutee peal, ainsaks eralduseks bussidest teemärgis – nagu Tallinnas oli kord jalgrattatee keset Sütiste teed ja linnavõim imestas, miks toimub nii palju otsasõite jalgratturitele).

Loomaaias sajab vihma. Pärastpoole mõtisklen, kui märg tohib olla fotoka tagakülg, et see veel töötaks (objektiivi ja pealset kaitseb vihmakate).

Territoorium on suur, kola seljas raske (seljakott läpaka ja juurdekuuluva juhtmestikuga, väike foto-seljakott, mille küll võtan seljast ja riputan esimese külge), sajab, metroojaama poolse värava juures on tarvataolised veised ja pardid, seega kõndimine pikk. Huntide kõrval on lindude lennutamise plats, kus kell kolm algab tuvide lennutamise etendus. Tuvitreener – ei tea, mis võiks olla selle ameti eesti nimetus: tuvionu? tuvilennutaja? tuidur? – sarnaneb välimuselt noorele Andres Raagile, aga hääl on väsinud, iga lause järel ta ohkab, nagu kavatseks ta kohe hüpata sinnasamasse ojasse. Tema tuvid teevad igasugu trikke ja terade jaotamisele ruttavad ka kohalikud tuvid, keda ta suure vibalikuga eemale peletab. See spordiala olnud väga populaarne Hiinas, aga huvi on kadumas. Etteaste lõpus undavad ringi tuvid, kelle sabasulgede külge on kinnitatud viled. Õnnestub nende filmimine seebikaga.

Edasi inimahvide maja (šimpansid vist (ei mäleta) ja siis gorillad, kes pälvivad palju rohkem tähelepanu ja kes seda ka ära kasutavad, tulles einestama kohe klaasi juurde). Eraldi majas orangutanid.

Hellabrunnist voolab läbi Isari haru, vett on palju, vool kiire, ühendatud anumate tulemusel on vesi kõrge ka loomaaia tiikides, nagu orangutanide väliaedikus. On külm ja soojalembesed loomad väljas ei ole.

Siltidel on harivaid noppeid, nagu et neil olnud kunagi ronk, kes meelsasti ütles, osundus, sõna, milles olid täishäälikud „A....o..”. Ühel loodushariduse stendil on väljas igasugu munad, sh H-kujulised raimunad ja kirju „lihavõttejänese” muna.

Loomaaias on loomad mandrite kaupa. Papagoisid ma ei näe, peale kahe kea. Elevandimajas on tohutu rahvamass, india elevant pasundab, elevandipoeg närib seljasügamise harja. Kaelkirjakud on, üritan saada portreed (raske).

Suurima elamuse pakub Villa Dracula ehk sissejalutatav nahkhiirte tuba, kus nad hämaras inimeste vahel ringi lendavad ja tunnevad ilmselget huvi fliisi vastu. Oleksin muide peaaegu kaasa võtnud nahkhiiretunnisti, aga viimasel hetkel jätsin selle maha, kott pisut kergem. Oleks vaid teadnud, milline nahkhiiretuba loomaaias on, oleks kindlasti võtnud. Olnuks huvitav kuulata.

Pärast loomaaeda läbi kesklinna hotelli. Jään õigest lähirongist maha ja pean järgmist ootama 20 minutit, mille keskel vaatlen inimesi (sama huvitav kui loomaaias).

Hotellitoas on voodi peatsis Uus Testament. Lähirongi raudtee ääres oli veredoonorluse plakat, et tule anna verd, siis saad taeva (vrd kolm tilka jne).

Kui olen hotellis pool tundi pusinud mitmesuguste võrkude kallal, kõnnin vastuvõttu ja küsin parooli. Selgub, et interneti kasutamiseks peab tegema lepingu, kus meenutatakse ka, mis veebilehed on Saksamaal keelatud.

Kell 22.04 pakub feisspuk sõbraks Anu Lampi. Huvitav, millal Inno Tähismaad pakub. E-l pakkus kohe veerand tunni jooksul pärast konto loomist Andra Veidemanni.

N, 1289. päev: antakse neli vaba päeva järjest

Kui ei oleks olnud segadust eeloleva konverentsile mineku ümber, oleksin kahtlemata üritanud nelja vaba päeva vältel käia Eestis. Samas see segadus oli ja see lahenes alles nädal tagasi, mil lennukipiletite ostmiseks aega vähevõitu. Seega otsustasin teostada ammuse mõtte minna tutvuma Saksamaa suuruselt kolmanda linna Müncheniga. Üks päev rongiga sinna, kohal kaks tervet päeva, neljas päev rongiga tagasi. Rongipiletid olid vahemaad, sõidu kestust ja rongiklassi arvestades kokkuvõttes täitsa soodsad (kaks korda soodsamad kui normaalhind, millest 30% allahindluskaardi tõttu ja ülejäänu hea juhus). Veel teine selline reis aastas ja allahindluskaart on oma hinna tagasi teeninud.

Minek on neljas jaos. Lähen jaama jala. Tee peal (käidud 300 m) tuleb meelde, et maha jäi märkmik (aga ma seda tooma ei viitsi minna), ja teisel rongisõidul meenub ka, et käimata jäi sularahaautomaadi juures, sest ma sel hetkel kõndisin teisel pool teed.

Esimene rong on tavaline pikamaa-kiirrong (IC), teine on kohalik kiirrong (RE) ning kolmas ja neljas on ülikiirrong (ICE) ehk siis Saksamaa kiireim reisirongiklass (kuigi ega ma IC, EC ja ICE vahet suurt aru saa peale selle, et ICE jaoks on spetsiaalsed rongid ja piletid ning ehitatud suisa uusi liine). [Hilisem täpsustus: IC on riigisisene kiirrong, EC on rahvusvaheline.]

Teisel ümberistumisel kukub minu ees uksest väljunu laupapidi perroonile, prillid ees ja puha. Kui ta muudkui vajub ja vajub, mõtlen, et no ei ole võimalik, et inimene lihtsalt ja suhteliselt aeglaselt sedasi maha langeb, et reaktsioon peaks ju millalgi tööle hakkama ja ta käe ette panema. Eesreisija aga ei pane, vaid puudutab laubaga maad nagu muhameedlane, temaga koos väljunud tõstavad ta üles ja uurivad: isegi prillid on terved, laubast rääkimata.

Esimene ICE on täis, seljaga sõidusuunda. Saan läbi Müncheni reisijuhi.

Teine ICE kulgeb Mannheimist Münchenisse, tugevasti üle 300 km, ligi kolm tundi, algusots kuni Stuttgardini mööda suisa uut ICE-raudteed. X10 ei saa signaali kätte ja sestap ma ei tea, kui kiiresti uhame. Stuttgardis öeldakse, et Ulmi juures on raudteeremont ja sõidame sealt mööda. Ajan kaardilt järge; sõidame läbi kaunitest kohtadest („mairohelised” künkad ja välud, maalilised väikelinnad, linnused, külades kõrged Baieri rahvusvärvides maitulbad) nii poolesajakilomeetrise raadiusega ümber Ulmi.

Augsburgi lähedal saan telefonikõne, mille teemaks oli Nõlvak ja kosmodroom. Algul mõtlen, et see oli 1. aprilli lehes; siis mitmesuguseid muid arvamusi, mis siin äramärkimist ei kannata. Veel sooritan telefoni teel ka eilse kaugjuhtimise järelmeetmed.

Münchenist endast aga järgmises kirjutises.

K, 1288. päev: vaja oleks kindaid

Toimekas tööpäev saab lõpuks õhtule. Kavas on minna Kõrgmetsa matkapoodi, et ostaks paar cool'i T-särki, aga ei jõua. Käin hoopis maksimarketi tööstuskaupade poes, ostan uue 4 mm kuuskantvõtme ja arvutiluku. Toidupoes on rahvast palju, aga sellist laulupidu nagu eelmisel nädalal ei ole.

Postkastis ongi uus silt. Arvake ära, kas see on valla postkontorist või hoopis linna raudteejaama omast, kuhu mind eelmisest saadeti väitega, et neil seda ei ole, ja kus leiti, et neil ka ei ole, järelikult on valla omas?

Lõikan arvutiluku pakki avades sügavalt sõrme. Kui jõuan vannituppa, kus leian olevat teise Cutasepti purgi (mälu pettis ähmiga, esimene ei olnud magamistoa riiulil, vaid praktilises kohas seljakotis), on hakanud verd tilkuma pläraki ja pläraki. Nähes, kui kiiresti kraanikausis veri hüübib, võin olla rõõmus. Kiiruga leian haava kokkusurumiseks plaastri köögisahtlist ja et see on suurevõitu, kinnitub vasak väikesõrm seega sirgesse asendisse, nii et õhtu läbi teen kõiki asjatoimetusi nagu peen daam, väikesõrm õieli. Saan taolise molekulaarbioloogiast tuntud knock-out-meetodiga teada, kui palju ma tavaliselt vasakut väikesõrme arvutil tippimiseks kasutan (nt tõsteklahvi vajutan ainult sellega). Ööseks vahetan plaastri, leides fotoseljakotist mugavamaid riieplaastreid. [Murelike lugejate rahustamiseks kinnitan, et see 6 mm pikk ja 2 mm sügav haav kasvas ilusti kinni, esmaspäevast sai olla juba plaastri kaitseta.]

T, 1287. päev: Hiinast ja hiinlastest

Tööl on toanaaber omandanud häirivalt kõlarohke õunasöömisviisi. Saan aru, et ragin on õuna tähtis kvaliteediomadus, aga noh ei ole vaja seda suukoopaga resoneerida.

Edasi teema juurde.

Kui eile poest tulin, sisenes prisma juurest juba suletud ustega bussi hiina vägilane, läbi kinniste uste (need enne lahti käristades), mispeale bussijuht teda kõlaval häälel sõimas. Hiinlane vaikis.

Paar nädalat tagasi ootasin jaama bussipeatuses, mil sealt vantsis mööda hiinlaste turismirühm (hiinlased, st Hiina RV turistid käivad alati troppis, et keegi kaotsi ei läheks, viimased peaaegu tagurpidi), nad üritasid bussi alla jääda ja üks lõi tuvi jalaga.

Koolivend TK elab Taiwanil ja on kole pahane, et Eesti „ametnikunässi” jaoks on see lihtsalt Hiina, nagu oleks Hiina RV „ühe Hiina” soovunelm juba teostunud.

Jaama bussipeatuse juures käib ehitus, selle restorani asemel, kus bussiootajate õõvaks võis karbihooajal näha, kuidas pool meetrit eemal ajavad inimesed seda õudust näost sisse, haigutab nüüd auk. Nii palju on maailmas õiglust siiski olemas.

(Muide, kui kerite viidatud lehte ülespoole, siis maja, mille omanik akrobaatilisel viisil hekki pügab, on praegu müügil, nagu nägin eile prantsuse keelest tulles bussipeatuses oleva kinnisvarabüroo aknalt. Kuulutuses tutvustas maja just selle heki pilt, aga maja andmete hulgas ei mainitud, et selle pügamiseks läheb vaja väga pikka redelit, helikopterit või lendavat vaipa.)

E, 1286. päev: tervisi saadab Stahhaanov

Hommikul meenub, et pärastlõunaks jäi mingi larakas asju teha, mida olin veel reedel kavatsenud teha täna hommikul, unustades, et täna hommikul on ju prantsuse keel.

See möödub suuremate tõrgeteta. Vahepeal jah Kivinõid luristab oma kibuvitsateed, aga siis jälle laenan pärast talle pastakat. Itaallane loeb ette ülipikka ettekannet mingi asutuse töötajate sotsiaalelu kommunismilähedasest korraldusest (ma ei saa aru, mis asutus see oli, aga kõlab üldiselt utoopiliselt ja skeptikuna küsiksin, kui oskaksin, kus on siin konks ehk kust saab ettevõte kasumi). Õpetaja meenutab hämmastust, kui käis esimest korda Kirikmäe tähtsas pangahoones ja äkki haistis kloorilõhna, mis osutus tulevat panga ujulast – pank ehitati enne Kuke spordikeskust.

Kiirustan Kirikmäele, kus ootab ees plaaniväline ülekontrollimine umbes päevatoimetamise mahus (kus, ütleme, valdkonna põhiterminitega on probleeme) ja siis endal mitte üks, vaid suisa kaks larakat teha. Sünnib uus stahhaanovluse rekord, kahe päeva jagu toimetamist kolme tunniga (NB! plaaniväline ülekontrollimine peale selle).

Ja et päev täitsa õhtus ei oleks, loen korteris veel läbi mahult nii 80 lk pika magistritöö.

P, 1285. päev: kodukino

Mu kursus hakkab jõudma lõpule. Täna parandan kogunenud kodutööde koletust hulgast mingid 25, mis on uus rekord. Vahepeal peaaegu lähen uisutama; tassin isegi uisud välja ja silitan neid natuke (ehmatades, kui parem esimene ratas pööreldes äkki vilkuma hakkab – ah nii kaua ei ole sõitnud, et olen ära unustanud, et parema uisu küljes on vilkurratas...). Selgub, et vahepeal on ära kadunud ka telgede kinnitamise 4 mm kuuskantvõti, tuleb otsida teine võti asemele.

Film on Wallander: Byfånen (2005).

L, 1284. päev: eelseisvad rännuteed

Eelolevate reiside lennuki- ja rongipiletid ning hotellid.

Ees seisab kaks haagiga lendu (üks tõelise vahemaandumisega, kus edasi sõitjad lennukist maha ei saa) ja kaks kaheksatunnist rongisõitu. Avastan, et üks hinna järgi valitud hotellidest ütleb pakkuvat jõusaali, sauna ja mullivanni ning täpsustab olevat end geisõbraliku.

Konverentsilt teatatakse, et sellal, kui ma luba ootasin, pandi ettekanded lukku. Nõnda et ma siis ainult kuulan, mis on teisalt tore, pabistamist vähem. Leian, et konverentsi toimumiskoht on kohe vangla ja loomaaia lähedal. Viimast kavatsen ma konverentsi ja ärasõidu vahel minna uurima.

Linnas, postis ärakadunud volituse asemele uut saatmas.

R, 1283. päev: 2000 (või 1999 (või 1998))) ehk mõtelda on mõnus

♫ Mai tuli, ta hämarad, hõõguvad ööd... ♬

...on kauge ja ilmselt kättesaamatu unistus. Siin on õhutemperatuur öösel nii +6 ja päeval nii +8, pilves ja muudkui sajab. 10 päeva ennustuse järgi on esimene päev, mil ei saja, alles järgmine laupäev, 15. mai.

Saan ametliku loa minna konverentsile.

Raamatupoest mitu reisiraamatut kahe eeloleva reisi jaoks ning üks varuks.

Plaadilt 2005. a sarja esimene Wallanderi-film (Innan frosten).

N, 1282. päev: olevik ja tulevik

Kas teate, et airBalticu spämmis on pildid kaasas (mitte ei laadita serverist) ja sõnumi suurus on seega üle 600 kB?

Võeh, Leenake, ristilapsuke.

Arenguvestlus, kus küsitakse, kas ma ei tahaks pidada teemal, mille toimetamisel ma olen majas ilmselt ainus asjatundja, koolitust. Esimene mõte on, et vaja on mitte tunnist koolitust, vaid mitut aastat ülikooliõpinguid, aga vastan, et eks ma mõtle selle peale.

Silmapiiril on minu prantsuse keele õpingute lõpp. Mind kavatsetakse lennutada orbiidile, st saata kahenädalasele intensiivkursusele Prantsusmaale. Paar nädalat tagasi tuli mulle ja leedu kolleegile, keda ootab sama saatus, meil, et öelge ruttu, mis keelekooli olete välja valinud ja millal. Vastasin, et sobiks sügis ja koolist ei tea midagi, ei ole veel otsinud. Siis pakuti, kas teatud looduskaunis kohas kool sobib. Klõbistasin linnanime Google'isse, vaatasin kaarti ja vastasin, et sobib. Et kõik oleks ikka täielik, vastasin täna küsimusele, millist intensiivsust soovin, et valin ägedama, 30 tundi nädalas. Takkajärele mõeldes oli kunagi käidud saksa keele intensiivkursus ainult 24 tundi nädalas (+ kodutööd 2 h/d), nii et elame-näeme.

Helistab jaama postkontor ja arvab, et minu pakk on vallakeskuse postkontoris, kust mind ükspäev just jaama omasse saadeti. Teine võimalus oleks oodata nädal, kuni tuleb uus silt, vast on siis sinna kirjutatud midagi rohkem kui minu eesnimi ja pakijälituskoodi algus.

Päevauudised laamendamisest Kreekas (sisult rahvuslik, vormilt rossija-rossija) panevad muretsema, sest suurim laamendamine käib just selle platsi peal, kus ääres töötab kreeka sõber. Uudis panga süütamisest paneb hoopis muretsema, sest sõbra töö on seotud rahandusega. Seega uurin ja pisutiseks kergenduseks tuvastan, et põletatud pank siiski ei asunud platsi ääres.

Aga asjad nii roosilised siiski ei ole. Kreeka sõber vastab päris mureliku kirjaga sealkandi eluolu teemadel.

K, 1281. päev: alates neljandast elusaastast

Puhub külm tuul. Et puud on juba lehes, kostab õuest meeldivat ja suvist puudesahinat.

Kõrvalttoa hispaanlane tuleb rääkima mingit pikka lugu, kuidas minu tekstist ollagi mingi jupp puudunud ja kõik on korras. Ma ei saa midagi aru, aga pikapeale hakkab selguma, et ta peab mind kaks tuba edasi töötavaks poolakaks ja on otsustanud meili asemel (mis läheks kindlasti kohale) tulla rääkima suusõnal. Kuidas aga öelda, et kuigi me kõik kolm oleme töötanud siin majas koos neli aastat, ei ole mina tema? Seega kiidan takka, et saan aru, et ta võimalikult kiiresti oma jutuga mäele jõuaks ja ära läheks.

Toimetatavas tõlkes on eesti keelde ümber pandud ametikiri, mis originaalis algab sõnadega Dear Sir. Kes pakub, mis oli eesti tõlkes?

Õige vastus: muidugi „Lugupeetud härra!” Ma tegin selle peale selliseid häälitsusi, et toanaaber eraldi küsis, mis mul on. Mu vaimusilmas ütleb seda miskipärast Katrin Karisma ja edasi läheb tekst nagu „Tõld on valmis! Klooster ootab teid ja ...reliikviat!”

Õhtul selgub, et postkontor on mu Amazoni paki ära kaotanud, sest ajamasina taolises jaamapostkontoris (kus on minu ees 30 inimest ja aega 10 minutit) seda ei ole. Onkel käib otsimas mitu korda ja pean kirjutama paberile aadressi ja telefoni. Jutt käib muide prantsuse keeles.

Korterile lähenedes näen, et maja taga hiljuti puhastatud järsakul võbeleb midagi kännu juures. Vaatan paremini: see on rähn, kes seda nokib. Nokib, mitte ei tao!

Hiljem arutelu teemal, kui väga sarnanevad õppejõud NV ja Dibley vikaari sõber Jim Trott.

T, 1280. päev: mitu kalendrit

Hommikul on kavas tunnine koolitus. Seal on ka vahetu ülemus, kes küsib mult, kus ma hommikul olin, ülejäänud lähimaid kolleege ei olnudki kui üksainus, nad olla mind taga otsinud. Veel ei koida mulle midagi. Alles koolituse ajal hakkab meenuma, et jah, pidi olema ülemuse juures enne koolitust mingi koosolek, aga eks ma olin selle kirja pannud ainult raamatkalendrisse, poogenkalendrisse mitte. Vaatasin muidugi ainult viimasesse. Seega siis koolituse lõpus küsin, kas ta rääkis ennist samast koosolekust ja milleni jutt jõudis. Saan teada.

Lõuna ajal vallakeskuse postkontoris Amazoni paki järel. Meeldivalt vähe rahvast (seal on muidu alati saba). Liiga tore, et olla tõsi: selgub, et pakk olegi seal, vaid hoopis raudteejaama juures. Sinna ma lõuna ajal enam ei jõua, sõidan otse tööle.

Jaama juures tekib bussi lapsevankritaskus ummik, sest kohti on kaks ning vankreid ja nende kurjustavaid vanemaid kolm. Üks pealetulijaist on inglise kolleeg I, kes näeb oma vanusest kõvasti vanem välja ja sedasi võiks arvata, nagu kärutaks last vanaisa (ma olin arvanud, et ta on umbes 65, aga kunagi mainis ta, et lõpetas keskkooli 30 a tagasi, mis teeb ta vanuseks siis pigem nii 50 kanti). Üks pealetulijaist on ülivalju häälega röökiv aasia põnn ja vahepeal läheb lärm täitsa rõvedaks, sest I üritab oma järeltulija rahustamiseks sellest üle laulda. Bussis, meenutagem.

Vallakeskuses lendles maantee kohal mitkümmend piiritajat, kevadel viimasena saabuvat rändlindu.

Keeleoskuste ankeet, mis jälle meenutab lugu, et ma saan aru rootsi keelest, mida ma ei ole õppinud tundigi, vaat' rohkemgi kui prantsuse keelest, millega olen piinelnud neli aastat.

E, 1279. päev: did I imagine it would be like this

Prantsuse keele kontrolltöö: seekord õnnestus mul meelde vajutada reegel, kuidas tekitatakse subjunktiivi (indikatiivi ainsuse 3. isiku tüvest). No jaa, kõik on kena, aga ega seda mulle meenu, kuidas on subjunktiiv reeglipäratutel tegusõnadel. Meelde tuleb hoopis konditsionaal. Mu peas jagunevad prantsuse tegusõnade vormid kahte lahtrisse: loogilised ja ülejäänud, ning subjunktiiv ja konditsionaal on läbisegi selles teises lahtris. Tunne on, et lugematutel prantsuse keele kontrolltöödel/eksamitel läheb mu tulemus järjest nigelamaks, mu aktiivsed oskused ilmselt teevad vähikäiku (võib-olla on see püsima jäänud nii 3. kursuse tasemele, sest 4. kursusel mäletamisi õppisime kaudset kõnet, milleni me siin kursusel enam jõudnud ei ole); aga see-eest läheb käekiri ilusamaks.

Teises pooles õpime ära tundma vanades raamatutes kasutatava lihtminevikku (passé simple). Seda ära tunda on lihtne, sest selle vormid on veel ogaramad kui subjunktiiv ja konditsionaal kokku. Õnneks peame ainult ära tundma, omandada ei ole vaja. Sama võiks mu arust teha ka palju muuga.

Eilne kevadpäike on eranud [jah, vaatasin jah ÕSist järele, ergama pöördub nagu hüppama] nõnda, et täna silmad kipitavad. Päike on ka pisut peale hakanud. Ajab üles koledaid pilvi, jõuan tööle täpselt valingu alguseks. Nii et kui suvi on siin tüüpiline vihmaperiood, siis kestis kevad ainult nii nädala.

Bussipeatuse ja töömaja vahel kõnnib vastu osakonnajuhataja ja küsib, miks mind reedel tõlketehnikakonverentsil ei olnud, et see oli nii huvitav. Kahjatsen, et lubasin küll, ei tulnud aga, tähtaeg ja väga kole tõlge.

Toanaaber toob tagasi „Viimse reliikvia” ja nendib, et najakas film ja tore muusika. Nõustun.

Pärastlõunal valmib kopipeistimeetodil enesekaemuslik aruanne, lähtudes eelmise aasta omast. Selle esitamise spetsiaalne süsteem töötab tõrgeteta.

Korteris süüvin Pariisi fortide hämmastavasse maailma.

P, 1278. päev: matk ehk „Siin te juba olite, doktor!”

Kuigi homme on prantsuse keele kontrolltöö, eelistan minna eesti seltsi matkale, et äkki pakub vaheldust ja pisut rõõmu.

Lubas lausvihma, õhtuks tuli välja hoopis ergav kevadpäike. Vihm sajab selle poole tunni sees, kui sõidame muuseumraudteel rööbasbussis. Üldkokkuvõte kahest iidrongist on, et äriidee on peaaegu sama täiuslik kui paastulaagrites: paneme inimese mürina ja värina sisse ning ta maksab ja on rõõmus kah veel.

Muuseumraudtee kodulehel on jaotis „Meie raudteel filmitud filmid”, mille peale mõtlesin, et kindlasti on seal tehtud mitu filmi, kuidas sakslased ajavad inimesi rongi peale. Avasin ja pildigaleriis oligi, suisa mitmest filmist. Et vaataja saaks paremini aru, on piltidel välihallis mundris sakslastel käekõrval saksa lambakoerad ja jaamahoone ehitud vundamendist räästani haakristiplagudega.

Tänapäeval on jaamahoones piletikassa (pileteid ei kontrolli keegi) ja tagaruumis mingi istumise ruum; tagaruumi seinal on sihtjaamade silte, muu hulgas silt KÖNIGSBERG Kaliningrad. Mu arust on see anakronism, sest ajal, kui Königsbergi nimi oli juba Kaliningrad, ei sõitnud sinna siitpoolt raudset eesriiet enam ronge.

Kahe rõngisõidu vahel toimub matk, kus olen arjergardis, aga siiski ajan vaikselt kaardil järge, et teaks, kus oleme.

Ühes kohas, kus pidada olema peidetud aare, kargab puuõõnest pesalt kull. Matkaseltskond on nigu väikesed lapsed, igaüks tahab kullipoegi näha. Ka mina olen nagu väikene laps, nõudes, et jätke linnupesa rahule. Mind ei kuula keegi. Seega võib matka tulemuseks lugeda pesakonna lindude hävitamise.

Piiriäärse metsa ühele nukale on kaardile (2002, uuemat ei ole) mängitud ilus vaade. Tegelikult kasvab seal võsa ja on varjualune, mida nimetan pioneerilaagriks, mille ümbruskond on kaetud tühjade pudelitega ja kus kohalikud tattninad tavatsevad teha betoonpõrandal lõket.

Alla linnakesse. Kaardilugemiskohas on restoran, mille aken on läbi mõtlemata kaunistatud kõhnade kassidega.

Pärast teise aarde otsimist ja esimese leidmist taas tõus mäkke, kus otsas on keldi hõimu pealinn ja iidsed konteinerelamud.

Pärastpoole toimub eesti filmiklassika re-enactment, nagu pealkirjas vihjatud. Natuke hämmastav, kui matkajuhil on kaart ja GPS, aga satume õigest kohast poole kilomeetri laiuse kaarega mööda. Marsruut tuleb ette valmistada ja pidepunktid GPSi salvestada! (Ja veel see nipp, et GPSi salvestatud pidepunktid tuleks märkida ka kaardile.)

Tagasi sõidab teine rong, mille vedur ajab välja kivisöevingu ja koliseb-ragiseb tunduvalt rohkem kui esimene.

Sõidame II klassis, kus on veel kõvemad puupingid kui ülimuistsel ajal Ungari diiselrongides (mis sõitsid Eestis enne seda, kui diiselronge hakati tootma Riias, võttes (peale istmematerjali) šnitti just samadelt Ungari rongidelt, ja mille õhukesed kunstnahast aknavarjud muundusid osavnäppude käe läbi moekateks diskorõivasteks). Liinirongiga linna, sealt jala korterisse, läbi bensiinijaama putka.

Pärast lühike taastutvus prantsuse keelega. Midagi meelde ei jää niikuinii.

L, 1277. päev: maipühad

Vaikne riigipüha. Hindan oma kursuse referaate, nii et silm krillis. Hommikul käib järsakul kaks haltuurameest üht puud nüsimas, üks nagu orav puu otsas, elektrisaega, teine all juhet/nööri hoidmas ja kaasa ähkimas. Nüüd on toas lärmi rohkem, sest see puu varjas ära kiirtee silla. Selle tuled paistavad mulle nüüd magamistuppa seina peale. Näen alla jõe äärde kellegi putkasuvila õue. Peaasi, et akna vastast fotogeenilist lehist ära ei võetaks – selle okstel olevaid linde pildistades jäävad taustaks jõe vastaskalda puud, nagu oleks pilt võetud metsas puu otsas.

Pildistan ülelendavaid kaubalennukeid. Eile veel plaanisin minna rulluisutama, aga öösel sadas vihma. Tänavune kevad tuli teisiti – vali põhjus siia ise, saad kolm täitsa erisugust teksti: 1) aprillis lund ei olnudki; 2) ammune kirjasõber vaikib juba mitmendat kuud; 3) jäin tänavu õietolmu kätte – ja üldse on jahe.

R, 1276. päev: achtung-achtung, nuritõlkija tegutseb

Alates kolmapäevast olen kaasa aidanud sellele, et maailma emotsionaalne tasakaal – kui see on olemas – kallutuks negatiivses suunas. Põhjuse annab selleks tõlge, mis anti mulle kolmapäeval, tähtajaga täna pärastlõunal. Pärastlõunal olin kavatsenud külastada aga tõlketehnikakonverentsi ülihuvitav tulla tõotanud istungit, kuhu jääb siis minemata (isegi sellest hoolimata, et saabusin töhe tavalisest ligi kaks tundi varem). Nagu lähimad kolleegid juba on tunda saanud, olen ääretult pahane mitte 61 lk jagu taolist pusserdust kokku kirjutanud soss-tõlkijale, kelle jaoks on tõlkimine küllap alles midagi täiesti uut, vaid tema toimetajale ja firmale, kes sellise välja andis! Vat see käib üle minu mõistuse!!

Valdkonnast ma paraku midagi täpsemat kirjutada ei saa, aga ühes kohas juhtub piinlik lugu, kuidas tõlkes on arusaamatu jamps, vaatan seda õgvendades inglise teksti ega saa sellest aru, kuigi olen täpselt sama teemaga veetnud päris mitu aastat oma varasemast elust. Seega tipin kähku siseveebi töö foorumisse teate, et minu arust on siin originaalist midagi puudu, peaks olema ikka see ja too ka veel, küll ma tean, mina olen „ju valla partorg”. Läheb kaks minutit mööda, siis mõistan, et originaali nähes mu mõte ei jooksnud ega ole sealt puudu midagist. Kirjutan uue teate. Vahepeal on meilile saatnud tšehhi kolleeg teate, et tema tegeles kunagi prantsuse kirjandusega, aga ta saab sellest kohast ilusti aru... Oi-oi, kui piinlik...

Homme on töörahva püha, mis tähendab, et kaupluste töörahvas on homme kinni ja täna on poes viimnepäev. Sisenen Kõrgmetsa maksimarketi toiduosakonda umbes kolmveerand seitse, jõuan tagantpoolt tungides kassa juurde korvi võtma umbes seitse ja kaugele riiulite vahele ulatunud kassasaba ära seisnuna väljun poest kolmveerand kaheksa.

Valestilugemised VII: märts–aprill

Järjekordne kogum valesti loetud ajalehepealkirju. Värisege.

Pärnus tehakse ettevalmistusi eestimaise pudrumäe avamiseks
[Pärnus tehakse ettevalmistusi eestimaise toiduturu avamiseks (ERR)]

Keskaeg: kulud peavad jääma praegusele tasemele aastateks
[Keskpank: kulud peavad jääma praegusele tasemele aastateks (ERR; jutt jumala õige, keskajal kasutati suurima müügihinna mõistet ja mammona korjamine ei olnud moes, nii et inflatsioon 130 aastaga u XIII saj ja XIV saj enne musta katku olnud kokku ainult 20%, st keskmiselt 0,14% aastas)]

Advokaat vaigistas Liis Haaveli südametunnistuse
[Advokaat vaidlustas Liis Haaveli süüdimõistmise (ERR)]

Järvis: Eurovisioonil olgu palagani ja sülti
[Järvis: Eurovisioonil ärgu olgu palagani ja sülti (ERR)]

Vargad võistlesid suusatamises
[Vallad võistlesid suusatamises (MM)]

Inimesed on parteide ära andmise võimalusest teadlikumad
[Inimesed on patareide ära andmise võimalusest teadlikumad (ERR)]

Muhu ja mandri vahel saab jäätee avatari
[Muhu ja mandri vahel jääteed ei avatagi (MM)]

April, May, June tights on sale!
[April, May, June flights on sale! (SASi spämm)]

Eelmisel aastal algas välisvõimlemise vähenemine
[Eelmisel aastal algas välisvõla vähenemine (Tartu PM)]

Brežnev õnnitles eestlasi Eesti Kongressi juubeli puhul
[Buzek õnnitles eestlasi Eesti Kongressi juubeli puhul (ERR)]

Politsei palub abi ravimises kahtlustavate tuvastamisel
[Politsei palub abi röövimises kahtlustavate tuvastamisel (ERR)]

This Is Shit
[This Is It (plaadipoes Michael Jacksoni postuumse plaadi kaanelt)]

Gender gay pap
[Gender pay gap]

Kompottidest leiab igaüks midagi
[Kompottpoest leiab igaüks midagi (Tartu PM)]

Ilma soolata soolakala müünud mees sai trahvi
[Ilma loata soolakala müünud mees sai trahvi (ERR)]

Sperma Pank AS
[Sampo Pank AS]

SULAWESI VALLUTAB BALTIMAID
[SULAVESI VALLUTAB BALTIMAID (PM)]

Vanhanen lupailee mummoille iloista mahdollisuutta
[Vanhanen lupailee mummoille toista mahdollisuutta (HS)]

Riigikogus jätkub pensionisea tõstmine...........
[Riigikogus jätkub pensioniea tõstmise eelnõu venitamine (EPL)]

Vargad viisid traktori koos sõnnikuhunnikuga
[Vargad viisid traktori koos sõnnikulaoturiga (Tartu PM)]

Lollakas tänavapuhastus jätab ratastooliga liiklejad suurde hätta
[Lohakas tänavapuhastus jätab ratastooliga liiklejad suurde hätta (Tartu PM)]

Aprilli alguses keelatakse Peipsi jääminek
[Aprilli alguses keelatakse Peipsi jääle minek (ERR)]

Logopeade [noh, nagu valesti kirjutatud „logopeed”] sai toetuse
Teine katse:
Europede sai logo...............
[Europeade sai logo ja EASi toetuse (Tartu PM)]

Tallinna tänavaid katab ka tänavu kevadel erakordselt paks prügikiht
[Tallinna tänavaid katab tänavu kevadel erakordselt paks prügikiht (EPL)]

Ministeerium jätkab ennustamist
[Ministeerium ennustab jaemüügi languse jätkumist (ERR)]

Playboy juht vaikib esialgu postimaja tulevikust
[Playtechi juht vaikib esialgu postimaja tulevikust (Tartu PM)]

Kahtlane pakk osutus kasutatud ateisti patareiks
[Kahtlane pakk osutus kasutatud ilutulestiku patareiks (Tartu PM)]

Kohus mõistis narkonäitlejad pikaks ajaks vangi
[Kohus mõistis narkokäitlejad pikaks ajaks vangi (EPL)]

ANALÜÜS: Kas Eestisse imbub Vladimir Putini õde?
[ANALÜÜS: Kas Eestisse imbub Vladimir Putini mõte? (EPL)]

Üha paisuv rind rikkus puhkuse
[Üha paisuv hind rikkus puhkuse (Tartu PM)]

Tiido: katastroof võib Poola ja Venemaa suhteid parandada
[Tiido: katastroof võib Poola ja Venemaa suhteid parandada (ERR. Nii oligi! Uskumatu, aga tõsi.)

Roheliste peasekretär: erakonnas joodi liigselt kiirustades
[Roheliste peasekretär: erakond loodi liigselt kiirustades (ERR)]

Hiidlased jäävad Muhumaast ilma
[Hiidlased jäävad Muhumaast ilma (OS. Nii oligi! Nii raske on ju lisada sõna „parvlaevast”. Uudist kajastas ka sulev.ee.)]

Murtud Luuga naine vireles Ruhnus 21 päeva arstiabita
[Murtud luuga naine vireles Ruhnus 21 päeva arstiabita (OS)]

Kuressaares saab hakata kehatsi viljelema hiina süvakultuuri
[Kuressaares saab hakata süvitsi viljelema hiina kehakultuuri (MM)]

Lennujaam ja Estonian Air saavad päevas miljon krooni
[Lennujaam ja Estonian Air / saavad päevas miljon krooni / kahju (ERR)]

Helsingi Vantaa lennujaam läks pooleks
[Helsingi Vantaa lennujaam avatakse täna õhtupoolikuks (ERR)]

Ülikooli rektori valimine võib minna p..sse
[Ülikooli rektori valimine võib minna poliitikute kätesse (Tatru PM)]

Emajoogaga jätkub muret veel tükiks ajaks
[Emajõega jätkub muret veel tükiks ajaks (Tartu PM)]

Geoloog: tõenäosus Suure Katla vulkaani purskeks on....
Teine katse:
Geoloog: tõenäosus Keila vulkaani purskeks on suur
[Geoloog: tõenäosus Katla / vulkaani purskeks on / suur (ERR)]

Iisraeli vulkaanipurse on minestanud.....
[Islandi vulkaanipurse on minetanud 80 protsenti võimsusest (PM)]

Venemaa Krimmi sõja laevad jäävad veel 25 aastaks
[Venemaa sõjalaevad / jäävad Krimmi veel 25 / aastaks (ERR)]

Prantsusmaa soovitab moslemi näokatteid
[Prantsusmaa soovib moslemi näokatted keelustada (ERR)]

NATO suhtumine piirab liiklust
[NATO kohtumine piirab liiklust (ERR)]

Noortekeskus ootab filmihuvilisi tummfilmiolengule
[Noortekeskus ootab filmihuvilisi tummfilmiloengule (Tartu PM)]

Suurem osa tuhalõksu jäänud putukaist on koduteel
[Suurem osa tuhalõksu jäänud puhkajaist on koduteel (PM)]

Nokia ennustab digikaamerate kudumist
[Nokia ennustab digikaamerate kadumist (ERR)]

Eestlanna: tuhajuhanid Egiptuses muret ei valmistanud
[Eestlanna: tuhavangistus Egiptuses muret ei valmistanud (ERR)]

Metropoliit käis põrgu varemeil
[Metropoliit käis Rõngu kiriku varemeil (ERR)]

Orissaare asub püüdma kodutuid....... (määh??)
[Orissaare asub püüdma kodutuid ja järelevalveta kasse (MM; jah, just ilusti „järelevalveta”, mitte nagu Tallinna Lennu jaama turvateates, kus seda e-d ei ole]

NATO kolib täna Venemaale ja Afganistani
[NATO kohtumine keskendub täna Venemaale ja Afganistanile (ERR)]

Eesti sõlmis NATOga kübarakaitseleppe
[Eesti sõlmis NATOga küberkaitseleppe (PM)]

Keevallik lubab tehnikaülikoolis noorte verd juua
[Keevallik lubab tehnikaülikooli juhtimisse noort verd tuua (PM)]

Miks on Helluse jogurti pakenditel munandite asemel väärakad?
[Miks on Helluse jogurti pakenditel murakate asemel vaarikad? (PM; krt, on reede õhtu ja silm krillis)]

Obama ja Medvedev: vajame II maailmasõda
[Obama ja Medvedev: vajame II maailmasõja aegset usaldust (ERR)]

Smartpost laiendas fakiteenust Euroopasse
[Smartpost laiendas pakiteenust Euroopasse (PM)]

Saksamaa piinab Kreekat edasi
[Saksamaa pinnib Kreekat edasi (PM)]

Baruto tõusis maailma kuuendaks sumodoonoriks
[Baruto tõusis maailma kuuendaks sumotoriks (PM)]

Muinaskultuuri kohvik avati tikuga
[Muinaskultuuri kohvik avati itkuga (OS)]

Maanteedel tõuseb tänavu piirkiirus 779,5 kilomeetrini tunnis
[Maanteedel tõuseb tänavu piirkiirus 779,5 kilomeetril (PM)]

Barcelona rinnahoidjad ründasid Mourinhot
[Barcelona poolehoidjad ründasid Mourinhot (PM)]

Andres Lipstok: trammi lüüa on veel vara
[Andres Lipstok: trummi lüüa on veel vara (PM)]

N, 1275. päev: me juurime võsa ja karjamaad ja laulu lööb tubli brigaad

Hommikul seisab kõrvalmaja ehituse ääres Liebherri autokraana, jalgteelt on vaade piki noolt, kust näen, et nii 50 m pikkune nool on vähemalt pool meetrit paindes. Eemaldatakse ajutist transpordisilda maja ning ehitusplatsi vahel.

Päeval on tööl aken lahti, põõsas laulab lind, keda ma nimetaks ööbikuks, õigemini lääne-ööbikuks.

Terve pingelise tööpäeva sisustab pikk ja kohutavalt halb jampstõlge.

Õhtul Kirikmäe prismas strateegilisi varusid täiendamas. Poes on päris paljud inimesed üsna nappides suveriietes ja heljub omajagu higilõhna. Kõrvalkassas on paksemate riiete esindajatest bussist tuttav nägu, kes töötab kõrvalmajas; tal on jopel karvane krae.

Linnas uisutab bussiga peaaegu samas tempos rulluisutaja.

Suvi on vist tulnud. Päeval olnud sooja 25 kraadi. Palju täpselt, seda ei tea, sest kraadiklaas näitab kriipse, tuleb nullida. Õhtul klopib vastu akent maipõrnikas.

K, 1274. päev: Alivuokralainen peaaegu revisited

Prantsuse keele ettekandest tuleb äärepealt huvitavam, kui keegi oskaks ette kujutada.

Eks ma valisin jututeemaks parajasti käsil oleva paduteadusliku papagoiraamatu The Alex Studies, mis üldistab hallpapagoi Alexiga 1977–2007 toimunud uuringute esimest kaht aastakümmet. (Vt Animal Minds, Natl. Geogr. 3/2008 ja The Alex Foundation.) Nunnuteguri maksimaalseks ärakasutamiseks PowerPointina. Igaks juhuks võtsin kaasa oma arvuti, et seal kindlasti töötab.

No ja mida tabab terav kõrv arvuti käivitumisel? – Et tuurid võtab üles DVD-pesa.
Mis juhtub, kui DVD-pesa saab tuurid üles? – Läheb käima meediaprogramm, mis jätkab filmi pooleli jäänud kohast.
Ja mis film see siis oleks? – Meenub: BRÜNO........

Seega kiire nupuvajutus ja DVD-sahtel kogu ettekande ajaks pilukile, et plaat kogemata käima ei läheks (isegi kui meenub, et pooleli jäi täitsa siivsast kohast, kuidas Brüno käis suhtekorraldajate juures moeka heategevusprojekti jaoks nõu küsimas).

Ma ei mõtle seda välja ja filmi mõne teise kohaga olnuks efekt kahtlemata sama kui Soome filmis Kummeli: Alivuokralainen (2008) laevaseminari kohas, mille tagajärjel peategelase prillid purunesid ja töökoht kadus. Nii et lõpp hea, kõik hea...

* * *

Tund oli tegelikult esmaspäeval ära jäänud tunni asendustund. Olin kirjutanud klassi numbri küll lauakalendrisse ja eraldi raamatkalendrisse, aga eks mõlemad on tööjuures kapis. Kaasasolevas märkmikus ei midagi. Seega käin kogu korruse läbi, avan uksi ja vaatlen. Õige klass on muidugi eelviimane.

Minu suureks kergenduseks ei ole selles joogiautomaati ja kuigi Kivinõid puhib, ei ole tal midagi luristada.

Kolm aastat tagasi üritasin tulutult selgitada prantsuse keele tunnis joonise abil pingbetooni olemust ning tala- ja rippsilla erinevust. Ka täna teen ärapanijat ja vastan küsimusele, kuidas papagoid kõige mõjusamalt õpetada, joonistades: M/R-meetod.

E oli ennustanud, et pärast ettekannet hakkab keegi heldinult meenutama oma viirpapagoid, mis tal oli lapsena. Lätlane hakkabki.

21 kraadi, homseks lubab 25. Veel on aprill ja linnas näeb veel päris palju talverõivis inimesi (mütsid, sallid).

Puud on üleöö lehte läinud. Eile hommikul veel ei olnud (tean, sest tegin eile päiksetõusust pilti); täna on.

Pärastlõunal käin kuulamas tõlketehnika konverentsi masintõlke seisust jutustavaid ettekandeid. Statistiline masintõlge (reeglipõhise kõrval) on olukorda tugevasti muutnud. Google'it mainitakse peaaegu igas teises lauses.

Soovin üle kõbida eilse tõlke, aga ajan dokumendid sassi: ilmunud oleks nagu hoopis muu jutt; esimene mulje on, et oh, mälukas, ma üldse ei mäleta, et midagi sellist tõlkinuks.

Kolleegidega arutelu teemal, kui määruses on öeldud üht moodi, terminibaasis teist moodi (keegi ei tea, kust see on võetud) ja tõlkemälus kolmat moodi, siis mis on õige? Et valdkond on see, mida ma mõistan vist kogu majas ainsana, mida olen spetsiaalselt palunud endale toimetada ja sedasi läbindanud teemat paar tuhat lehekülge + korras hoidnud mälu, saan ma sellise tobeda küsimuse peale mõõdukalt pahaseks. Teatan koguni, et õigustekstides vajalikku määruse iga sõna kummardamist ei tohiks pidada universaalseks reegliks (aimates, kuidas tekkis termin määrusesse...). Üldiselt ja nagu lugejad teavad, masendab mind sõnapõhine lähenemine, kus teemas võhiklik terminoloog ütleb, mis sõnu peavad spetsialistid kasutama, st mina ütlen KARU, sina ütled PÜKSID, KARU-PÜKSID, KARU-PÜKSID...

* * *

Tänagi on soe kevadpäev; õhtul täpselt õigel ajal poodi minekul ei näe ma vastu längus õhtupäikest korralikult bussinumbrit ja nõnda satun 1. bussi asemel 13. bussi peale, mis reeturlikul kombel toimetab pahaaimamatu reisija Kirikmäe prisma suunast kaugele kõrvale. Kui sealt tagasi jalutada, jõuab JFK avenüü äärde, mida pidi saab, kellaajal, et poodi minna ei ole enam mõtet. Strateegilised varud on otsakorral.

T, 1273. päev: kogunenud jutukesi majast

Joodiknaaber on elus, röögib kuskil.

Maja fuajees seisab seina najal kellegi mõõtmetega 4100 × 600 × 42 mm (nagu ütleb andmekleeps) uhke tööpind. Üheksa korda mõõda, üks kord telli, ütleb vanasõna ja õigus ka, sest vaatepilti, kuidas see ühes tükis üles saadakse, tahaksin üliväga näha. Oletan, et vaja läheb helikopterit või mitmekümnemeetrise nokaga kraanat – lifti ei mahu, trepist ei keera, maja tagant on teised majad ja puud ees, maja eest on teised majad ja järsak ees, külgedelt ligi ei pääse. Kui mu vend pani oma vahepealses korteris uut põrandat, siis 3 × 2 m põrandaplaadid ka trepist ei keeranud, aga neid sai tõsta trepi käsipuu vahelt painutades. Siin majas on aga trepi käsipuu vahel võre ja trepist endast mahub seega üles ainult kuni 2½ m pikkune ese (kontrollitud). Lihtsaim tõstmismeetod on minu inseneri-vaimusilmas selline: kiirtee poolsel majatiival väikesi maju ees ei ole ja see on ka pisut tänava pool (autode seisuplatsi servast rõhtsuunas ainult nii 15 meetrit); sinna peaks ligi saama autokraanaga, millega tõsta riiul akna või rõdu kaudu korterisse. Kui riiul üleval, aga tellija elab teises majatiivas, ei jää üle muud, kui kanda riiul läbi korteri, langetada tagahoovi, kanda teise majatiiva kohale, tõsta sealt üles ja vajalikust korteriuksest sisse.

Ükspäev, see pidi olema eile, ootas lifti jalgrattaga noormees. Eestis täitsa tavaline jalgratta vedamine liftis ei ole seega päris tundmatu siinmaalgi. Huvitav ja paljulubav.

* * *

Homme on mul prantsuse keeles ettekanne, mille tegema hakkamisega muidugi venitan. Mida kõike ma selle asemel teeks! Meeleolu kergitamiseks vaatan pisut „Brüno” filmi tegijate kommentaariga; lõbus. Kuskil südaöö paiku hakkan pihta ja magama saan kuskil poole kolme paiku. Läbi kõnelda ma ei jaksa, aga vähemalt mõtlen läbi, mida räägitakse. Küsimused on ka ette teada.

E, 1272. päev: esmaspäev

Ei midagi erilist. Töö-töö-töö, see on suure inimese mäng. Täna prantsuse keelt ei ole.

P, 1271. päev: kevadine pühapäev

Päike sirab. Asi õitseb. Kommenteerin magistritööd ja referaate. Näis, kas keegi hindega rahulolematu protestib ka (ühe referaadi sisu kohta märkisin „hõre”); peaksin tulevikus juhendisse (mul on kõik hindamispõhimõtted dokumenteeritud!) sisse kirjutama, kui teha hästi, saab parema hinde ja maksimumi saab siis, kui ka teha maksimumi peale. Ei mina mõista, miks on hindesüsteemi sedasi devalveeritud, et juba B-d (=väga hea) loetakse halvaks hindeks?

L, 1270. päev: kuidas ma telefoniraamatut täitsin

Telefoni täitmine. Samsungi telefonihaldusprogrammi Kiesi enda koduleht ütleb, et see toimib vaid kolmes telefonis, minu uut seal ei ole. Proovin alla laadida uusimat versiooni internetist, aga see tuvastab installimisel, et mu läpakas on eelisriigiks seatud Eesti, ja vat, mida Samsung arvab maailma rahvastest ja maadest:


Telefoniga kaasa tulnud plaadil on pisut vanem versioon, mis tekitab läpakasse kaunite korea hieroglüüfidega kausta, installer on samuti ainult korea keeles, nii et ma muudkui mõistatan, mida miski koht mult teada tahab:
Koreakeelsed kasutustingimused on ägedad. Lõpptulemusena on programmi riigiks seatud UK ja keeleks en-UK.

Impordin andmed Outlookist, edasi on vaja [Kiesis, õnneks mitte telefonis!] 220 nime läbi käia ja käsitsi kohendada (väljapealkirjad ei ühildu, täpitähed).

Siis aheldan telefoni uuesti arvuti külge ja lisan telefoni juba laaditud 220 inimese mitme numbri ette ka rahvusvahelise numbri plussmärgi (mida Outlookis ei olnud [eks ma ise ole loll, ei olnud teadnud panna] ja seega numbrid ka ei töötanud).

Siis käin Kõrgmetsa maksimarketis, sealt telefoni jaoks mälukaart, veel voltmeeter ja väike kõvaketas piltide varundamiseks (ma ei jaksa enam DVD-de peale varundada, sest ma ikka kõbin aeg-ajalt vanu kaustu ka ja peaks muudkui uusi põletama... kesse jaksab).

Toidupoes on tagasi nunnu müüja J, keda pole näha olnud mitu kuud. Vast seepärast, et ma muidu käin seal poes ainult reedeti ja äkki on ta tööl muul päeval. Või siis käib kedagi harva asendamas.

Muidu on õige soe ilm, aga miski õitseb ikka veel, poes aevastan, seega rulluisutamine jääb ära.

Kell 19.04 laekuvad lõpuks internetiseaded ehk siis telefonile tulevad hääled sisse. Ei läinudki ööpäev, vaid suisa kaks!

Pingutan vaadata lõpuni filmi Flyboys (2006), nämmutamiskohtade peal kiiremini edasi kerides. Ainsad kaks vaheldust on tehniliselt võimatud lennumanöövrid ja see, kui kaadris on trio, mis näeb välja, nagu oleks samasse filmi sattunud kolm eri aegade tegelast: eskadrilli koomilisevõitu ülemaks (Jean Reno) on Jean Reno varasem tähtroll filmist Les visiteurs (1993), XII sajandi rüütel; suurte kõrvade ja suure ninaga alluv ohvitser oleks nagu 'Allo 'Allo! politseinik Crabtree; ja filmi peategelane, kauboist lendur oleks nagu Koit Toome. Luban endale, et kui lõpuni vastu pean, vaatan pool Brüno (2009) filmi.

R, 1269. päev: nahkhiired

Saan teada, et toanaaber oligi tuhavangis, kolm päeva, Hispaanias. Et olla lihavõtete aegu olnud kehv ilm, kolm päeva puhkuse pikendamist ei olnud paha.

Mul on täna kolmandat päeva järjest kaasas fotokas, et käiks lõuna ajal kevadisi õisi pildistamas. Aga s....gi. Ei jõua. Küllap selle tõttu, et viimased kolm päeva olen n....nud toimetada tõlget, mille peale olen väga kuri, sest stiil on tuttav (kogu maailmas on ainult üks eesti toimetaja, kes parandab sõnad „mis tahes” sõnadeks „ükskõik missugune”), ja varem on samast kohast tulnud väga korralikku tõlget, aga seekord nad seda teinud ei ole. Kui eile veel olin kahevahel, kas anda tõlke eest mööda päid ja jalgu, et siis selliseid tõlkeid mõni aeg enam ei tule, või lugeda kõlblikuks, et siis saab saata pika epistli, olen täna veendunud, et nimetan ikka kõlbmatuks ja lasen saata ka epistli, sest muidu selle tõlkinud koolilaps arvab, et ta võibki sedasi edasi pusserdada. Õõh. See ei ole esimene kord, kui nii läheb. Ja ma ikka loodan, et kunagi näen ka tõlget, mida saaks ametlikult kiita, nagu ma ka loodan muid ebareaalseid asju, nagu näiteks, et mu kadunud ammune sõber ilmutaks ennast feisspukis.

Aga siis saab see valmis ja tuleb reede õhtu. Teen Kirikmäel mõne pildi ja loodan teha ka Kõrgmetsa maksimarketi betoonitehase vastas olevas pargis, aga võta näpust, seal ei õitse midagi. Seega fotokas kotti ja poodi.

Pikal sõidul Kõrgmetsa maksimarketisse tuvastasin, et telefon kuvab kummagi SIM-kaardi telefoniraamatut eraldi ja Eesti-telefoni omal on ka minu viis aastat tagasi surnud vanaema number. Väga ajakohane. Samuti on üks kaart salvestand nimed vormingus eesnimi perekonnanimi ja teine perekonnanimi;eesnimi/number, nii et loetelus, kus kuvatakse mõlema kaardi numbrid korraga, on segapuder. Kõige tipuks veel see, et siinmaa kaardile pole kõiki numbreid mahtunud ja kuskil R-tähest alates nimesid enam ei ole. Mu lähemate sugulaste perekonnanimi aga algab V-tähega, eks ju. Nõnda et katsesõnumi saatmine jääb ära.

Õhtu on üpris soe ja nahksed sõbrad lendavad. Teen esimesed 32 pilti, millest nahkhiired jäävad peale 2-le. Isegi 23 mm fookuskaugusega pildi peale neid püüda on keerukas: esiteks tuleb nahkhiirt märgata silmaga (tumepruun majatuledest pisut valgustatud kiiresti (u 6–7 m/s) lendav loom tähistaeva ja puude taustal; tunnistist on kasu ainult umbkaudse kauguse leidmiseks), siis tuleb kohe, kui loom vaatevälja satub, vajutada päästikule. Strobovälgu tugevuse ja välgete sageduse ja arvu üpris mõistlik kompromiss on võimsusel 1/32 (juhtarv 4,9, mida pole just palju) ja sagedusel 25 Hz 16 välget (ava 5,6, tundlikkus ISO 200 või midagi sinnakanti, 400 oleks parem, säriaeg 1 s). Pärast pilditöötlusel varje veidi heledamaks. Tulemus on selline, aga katsetamine jätkub ülehomme (iga öö ei saa, et ei hirmutaks):

N, 1268. päev: uus telefon

Rahakott on läinud kole priskeks – vahele on kogunenud koletu pakk kviitungeid ja vanu pileteid. Kõige vanem on 23. augusti rongipilet. Aastavahetuse sõidud on ka kaunis kenasti esindatud.

Selgub, et mingil hiljutisel maiustamishetkel on pudenenud hiirematile tükk šokolaadi, aga sinna puhub just arvuti ventilaator (hea, talvel on käel soe) ja ajal, mil ma hiirematti kasutanud ei ole (hiir on ikka veel tagasilennust saati lahti pakkimata), on see sulanud sinna suureks plärakaks.

Feisspukis kirjutab äsja taasleitud 15 a tagune töökaaslane ja meenutab, et ma tegin juba siis palju pilte, tal olevat senini alles mu tehtud pildid töökoha paadiretkest. Huvitav, ma jälle mäletan, et tookord oli minek nii spontaanne, et ma ei jõudnud käia fotoka järel. Samas selle aastakäigu pilte skannitud ei ole ja ma täpselt ei mäleta.

DHLi pakijälitus näitab, kuhu jääb minu uus telefon. Oli tuhavangis! Hakkas tulema Marseille'ist reede õhtul. Jõudis laupäeva öösel Itaaliasse Bergamosse (nähtavasti on selle lennuväljal suur DHLi keskus). Seal küllap lebas rahus mõni aeg, aga teisipäeva hommikuks oli sattunud Leipzigisse (!). Seal vedeles kogu teisipäeva (shipment on hold), kolmapäeval hakkas sealt liikuma. Täna varahommikul jõudis siiamaale ja anti kulleri kätte. Lõuna paiku ilmus teade, et vastu võetud, ning peagi tuli toanaabri juurde teine iiri kolleeg H2, kes küsis, et A, su postkastis on pakk, ega seal sees ole äkki komme?

Eile mainitud seade, nahkhiirte automaatse pildistamise abivahend oleks madalpingerelee, mis reageeriks nahkhiiretunnisti signaalile kas kohe või väikese viivitusega (kuni 0,5 s), sulgeks hetkeks teise ahela ja edasi ei teeks mitu sekundit (nt 5, 10 või 20 s) mitte midagi. Sisend oleks 3,5 mm pesa ja väljund (teine ahel) 2,5 mm pesa. Esimesse saaks tavalise kahepoolse ühendusjuhtmega ühendada nahkhiiretunnisti väljundi (sellel on kõrvaklapi- ja liiniväljund; kõrvaklapiväljundi signaali tugevust saab tunnisti pealt reguleerida) ja teise fotoka lülituspuldi. Siis suunata fotokas ja tunnisti tühja taeva poole ja minna magama. Relee toide võiks käia alaldi pealt, saaks panna vahele taimeri. Kõik.

Aga kogu see ilus projekt kaadub äratundmise taha, et ma täpselt ei tea, mis juhtub lülituspuldi juhtmes, sest selle nupul on kaks asendit: kerge ja põhjani lülitus. Pärastpoole siiski tuvastan, et juhe on kolmesooneline, st äkki on selles mass ja kaks signaalijuhet, üks kerge ja teine põhjani lülituse jaoks? Kerget lülitust on vaja aeg-ajalt samuti, et fotokas ja välklamp ei uinuks (siis on viivitus liiga pikk). Seega uuringud jätkuvad. Võimalik oleks ka akustilise anduri asemel kasutada öövaatlusseadmega ühendatud optilist andurit.

Enne uue telefoni kasutuselevõttu käin vanade telefoniraamatud läbi ning võrdlen Outlooki andmestikuga. Siis panen mõlemad SIM-kaardid uude sisse ja uue aku laadima. Päeva suursaavutus on see, et ma suudan siinriigi tantsunimega mobiilifirma puudulikult ja segaselt kodulehelt leida koha, kust saab lasta saata omale andmeside seadistused. Tehke järele!!

Andmeside muidugi tööle ei hakka; üldse ei imestaks, kui selleks tuleks kohale kutsuda mehaanik või saadetaks midagi kirja teel, mis teatavasti käib neilt Austraalia kaudu. Niipalju, kui ma prantsuse keelest aru saan, lubatakse, et hakkab tööle ööpäeva jooksul. Eks ka kasutusjuhend oli samas keeles, aga Google aitas!

K, 1267. päev: ja mul pärani on suu

Täna kohtun tõlget pidi inimesega, kes on võtnud tõlkida XYZ-st jutustava raske teksti, aga ei ole vaevunud järele kontrollima, mida XYZ tähendab. Minu poolest sõitku pipramaale, vast saavad siis löögile paremad!!

(See ei ole ainus puudus, kuigi on nii raske, et ma nimetaks üksnes selle pärast tõlke kõlbmatuks küll. Veel on tõlkest nii loovalt kaotatud väikesi olulise teabe pudinaid, et koos tõlkijaga võib pipramaale sõita ka tema toimetaja.)

Õhtu on jahe ja nahksed sõbrad ei lenda. Mul on peas koitnud suhteliselt lihtne tehniline lahendus, kuidas nahkhiirepildistamist automatiseerida. Tuleb moosida kedagi, kes a) elektroonikaga rohkem kursis ja/või b) oskab joota.

T, 1266. päev: Ivan Sussanin

Hommikul bussilt töömajani kõndides taipan, kuidas lahendada nahkhiirepildistamise „terava kuupmeetri” probleem (st teravustada saab ainult umbes kuupmeetrise ruumi ja siis tuleb kannatlikult oodata – ja märgata!! –, millal nahkhiir sealt läbi lendab). Tuleb kasutada teist objektiivi, mis ei ole teleobjektiiv! Lihtne! See aga eeldab vaatlemist, kust täpselt tiivulised läbi lendavad. Ilmad on ent jahedad, putukaid akende taga suurt ei ole ja seega pole ka nahkhiiri.

Mu toanaabrit ei ole puhkuselt veel tagasi saabunud, ilmselt on tuhavangis, kuigi tema kodumailt peaks siia pääsema maad, vett ja tunnelit mööda. Tuhapilve teekonna ametlikud ennustused on imetella siin.

Täna teatab tööl direktsioon, et tuhavangis inimestele antakse ametlik võimalus oma puudumine legaliseerida, kui nad taotlevad [ilmselt pärast naasmist] eripuhkust.

Üldiselt mõtlen, mihuke vedamine oli, et saabusin Eestist ainult kaks päeva enne seda, kui tulemägi, mille nimi kõlab nagu Eilatulimeileöökull [see ei ole minu mõte, eile käis tuttavate sulest läbi õige mitu taolist seletust], Euroopa õhuruumi tuhka täis purskas ja kõik tõsised lennukid igaks juhuks maa peale jäeti. (Viidatud link tuleb mulle iga kord silme ette, kui näen, kuidas inimesed, kes arvavad, et kui sajand tagasi kõlbas õhusõiduki konstruktsiooni kohta öelda „plaaner”, siis seda kõlbab öelda ka praegu, eriti kui see on nõnda vene keeles (ma sain kunagi selle mõtte peale väga kurjaks ja tuvastasin AW&ST maailma lennunduse aastaraamatu järgi, et ainus lennundusvaldkond, kus Venemaa ulatub maailma esikümnesse, on hävituslennukite tootmine, sest maailma seitsmest tootjast on Venemaal kaks; aga lugu kestab edasi).)

(Tõsistest lennukitest öeldagu seda, et ametliku statistika järgi toimus lennunduse tegelikus juhtriigis USAs 2009. aastal 1551 lennuõnnetust, neist üldlennunduses (peamiselt väikelennukid) 1474 ja kaubanduslikus liinilennunduses 1. (Allikas: AW&ST, 12.4.2010, lk 19.))

(Kõla järgi nime tuletamisest meenutatagu lugu, kuidas 1970. aastatel läinud ühte Tallinna kesklinna apteeki vanadaam ja küsinud „rohtu, mille nimi ei ole mul meeles, aga mis kõlas umbes nagu „Hüppa, Maali, üle kraavi!””. Apteekrid tuvastasid, et see on kaaliumpermanganaat.)

Käin lõuna ajal postkontoris Amazoni paki järel ja naasmiseks bussi oodates kostab veider mürin. Läheb õige mitu sekundit, kuni taipan – lennuk!

Pakis on muu hulgas Briti saarte ja Põhja-Euroopa ämblike välimääraja. Õige põhjalik, ikka suured „suiste” pildid juures, kuidas liike täpselt eritleda. Kaanepildi tõttu tuleb olla bussis lehvitamisega ettevaatlik (nagu teab igaüks, kes on saanud teada, et naisterahvas kardab ämblikke, alles hetkel, kui ta kõnnib naisterahvaga metsas ja naisterahvas jalutab nägupidi ämblikuvõrku [st kõnnib, kõnnib ja äkki poole sammu pealt hirmsasti röögib]).

Õhtul juhtub kole lugu, kuidas bussipeatusse jõudnuna vaatan, mis uudist internet on toonud, ja keegi kiirustav, aga pisut ohtlik* isand küsib, kas 172. buss jaama sõidab. Et olen näinud 172. bussi uhamas mööda korteri bussipeatusest ja jaam, kus on suur peatus, jääb täpselt tee peale, ütlen, et läheb küll, lootes, et siis kaob ta silmapiirilt ja ma saan keskenduda telefonis kirjutatavale rahus.

* Koeraga jalutamisest on sisse harjunud komme jälgida pidevalt ümbruskonda ja liigitada olukorrad, inimesed, teised loomad ja esemed ohtlikkuse järgi ning siis keskenduda ainult kõige ohtlikumatele (nt puu või parkiv auto iseenesest ohtlik ei ole (peale selle, et puu all võib olla sitta ja auto all kasse), aga teine koer või joodik võib olla küll). See isand ei olnud nõnda riides, et ta Kirikmäel töötaks, ja jälgis kuidagi kahtlase tähelepanuga mu telefoni, seega liigitasin ta veidi ohtlikuks.

Aga ta küsib juhi käest ilmselt üle ja siis ei lähegi peale ning vahib mahajäänuna mind kole kurja näoga. Vastan ilmega, et kust mina kõike maailma busse tean. Õnneks tuleb kohe järgmine buss, nr 1, mis sõidab jaama kohe väga kindlasti, ja teen ebamääraseid käeliigutusi, et mingu selle peale. Lähebki ja rahu majas.

Postkastis on Amazonilt saabunud raamat, Mossopi kuulus toimetamise raamat. Äkki leiab sealt midagi uut või vähemalt põhjenduse, miks nii on parem kui naa.

Õhtustel pildikatsetel leian, et normaalsuumil on lühem fookuskaugus ja seega suurem sügavusteravus, ei pea enam kasutama ülisuurt ava ja teravaks saab mitukümmend kuupmeetrit. Tulemuseks on mitu kaunist ülesvõtet öisest lehisest. Otsingud jätkuvad, külm on ka, 12 kraadi ainult, nahkhiiri on vähe.

Õhtu lõpuks pool filmist 時をかける少女 (2006). Kaunis.

E, 1265. päev: lähen nagu ekskavaator

Prantsuse keelde jõuan väga hea (aga mitte siiski suurepärase) ajastusega – pinginaabri Kivinõia kohvitops on peaaegu tühi, ainult kaks luristust peangi taluma. Vahepeal on ta täitsa ilma joogita, siis võtab ta topsi teed, luristab seda viis korda, siis viskab teepaki minema (nii, et mulle kuklasse pritsib) ja – püha müristus! – joob ülejäänu sõõmudena, luristamata. Teises pooles on ta ees kohvikust toodud kaks kakaotassi, mida ta sööb lusikaga ja oluliselt matsutamata.

Vaheajal loeb sloveen raamatut „Kuristik rukkis”, on jõudnud viimase leheküljeni. Kui maltalane küsib, kuidas meeldib, teeb ta ebamääraseid nägusid, mille peale meenutan üht hiljutist „South Parki” osa, mille peale saab jututeemaks üldse „South Park” ja see, kuidas sarja saab eesrindlikul ja täiesti ametlikul viisil vaadata internetist.

Muid tunnis kõlanud ülesleidusi:

• Aasia laste head saavutused matemaatikas tulevad sellest, et seal kasvatatakse riisi ja inimesed on töökad juba maast-madalast, nad lihtsalt tuubivad
• kõige targemad on lapsed, kes on sündinud jaanuarist aprillini
• Hiinas tapetakse tüdruklapsi, sest neile ei ole anda kaasavara
• kellelgi on siinmaal 27-aastane meeskolleeg, kes hoiab raha sularahas kodus (palk tuleb panka, võtab letist välja, hoiab kodus)
• Lätis on populaarne hoida raha maa sisse kaevatud rahapajas, Maltas õmmelda madratsi sisse

Kahtluseuss ajab pärast prantsuse keelt otse tööle, mitte lõunapausi ajal korterisse asju ära panema ja postkontorisse Amazoni pakile järele. Ja seekord on kahtlusel tõsi taga! Mulle on kell 11.41 saadetud päevaports toimetada kella 12.00-ks. Avan selle kell 13.25 ja stahhaanovliku ponnistuse tulemusena valmib see kell 14.55. Sellega on päevane vaimupotentsiaal ammendatud ja edasi ma enam töötada ei suuda. Imiteerin töötegemist (loe: teen abitöid) kuni kellaajani, mil tohib lahkuda.

Täna teen samuti ettevalmistusi lendava nahkhiire pildistamiseks, aga neid lendab täna veel vähem kui eile.

P, 1264. päev: jutitu taevas

Käin linnas pilti tegemas. Vanadekodu juures on õieehtes justnagu õunapuu, kimalasi täis, aga õied kõik kole kõrgel.

Linnapargis on iga lillepeenra taga pink, millel pikutab keegi justnagu tudeng või tukub päikse käes soojendav prükkar. Kordan: iga lillepeenra taga. Nõnda et lillepeenraist mul seega pilte ei ole.

Olen esimest korda pildistamas, kui fotoka küljes on lisakäepide. Tõsi ta on, hoida on mugavam, püstformaat on hoopis mugav võtta, püsib paremini tasakaalus, näeb ka palju toekam välja.

Õitseb tõesti, tatin. Rulluisk jääb seega väga ära. Samas hinge kinni ei võta, nagu see kunagi muiste juhtus ja see trammivagun, kus ma läkastasin, üpris tühjaks läks.

Jaamasillalt jutitu taeva 360° panoraam, PL-CIR-filtriga ja ilma. Pärast piltidelt tolmulärakate ja pahimate sisepeegelduste väljatöötlemist jääb kahjuks efekt saamata, sest AutoStich ei suuda 11 mm fookuskauguse perspektiivi korrigeerida ega pilte normaalselt kokku lappida. Esimesest sarjast tuleb midagi 180° panoraami taolist, aga sellel on kõrvuti kaks päikest. Seevastu linnast Aadu sillalt tehtud sari kleepub üheks pildiks nõnda sujuvalt, et peale vaadates ei arvakski, et see on kokku lapiptud üheksast pildist (sama, mille riputasin feisspukki).

Arutelu Kroonlinna topograafia üle viib Kroonlinna plaani üksikasjaliku uurimiseni, selle kaudu vene Википедия'st suletud linnade lehe lugemiseni (neid on palju praegugi!) ja teadasaamiseni, et kogu Tšuktši ringkonnas tohivad viibida üksnes Venemaa kodanikud.

Et õhtu tõotab tulla selline, et urgastest kobivad välja nahkhiired, soojendan üles vana mõtte pildistada lendavat nahkhiirt. Laadin isegi välklambi akud ära ning uurin selle kasutusjuhendit. Päikseloojangu aegu sätin rõdule üles statiivi ja teravustan männiokste järgi kohta, kust eelmisel aastal nahkhiired tavatsesid läbi lennata, st männi ja maja vahelt. Seni, kuni veel on hämar, teeb nahkhiir nagu luurates tiiru ümber männi, aga mitu meetrit kõrgemalt ning männi ja lehise vahelt. Seega keeran fotoka teise asendisse ja jään ootama. Ootan oma 20 minutit, nahkhiireandur ühes käes ja teine sõrm kaugjuhtimispuldi päästikul, kuni tajun, et tõenäosus, et nahkhiir sellest umbes kuupmeetrist, mis jääks pildile teravana, läbi lendab, on väga väike. Anduri järgi lendab nahkhiir miskipärast hoopis teisel pool ja just nagu ümber õõnsustega puu liftišahti kõrval. Ei paista; võib-olla on niisama pistund pea urust välja ja hirmutab ööliblikaid. Või on siis all tänaval jahtimas ümber tänavalampide tiirlevaid liblikaid, kuigi teiste lampide poolt ei kosta midagi. Hea oleks, kui saaks seda mehhaniseerida, aga mu teada ei ole olemas signaali peegeldumise peale reageerivaid fotopäästikuid, ainult kiire katkestamise peale on, aga kuidas ma riputaks saatja või anduri kümne meetri kõrgusele õhku?

Vaatan ära kodumaise superfilmi „Detsembrikuumus” (2008). Leiame ikka positiivset: Kark ja Tiit Sukk on head! Lutsepp ka mõnes kohas. Ülejäänu eest võiks anda nii 6/10 p. Täitsa ehmatav, mida välismaise Oscari žürii kõik peab läbi vaatama (aga õnneks on neil tööjaotus, kõik kõiki filme ei vaata).

Olen skeptiline, kas 1924. aastal kasutati sõna „fašist” ikka juba sõimusõnana? Kõiketeadva Wikipedia andmeil ilmus see sõimusõnana Venemaal alles 1941 ja Euroopas 1944. a paiku. Nimelt 1924 olnuks selle sõna tähendus üksnes poliitiline jõud, mis oli selleks ajaks valitsenud kaks aastat Itaaliat.

L, 1263. päev: Inno 40

Jah, seesama.

17. aprill on üldse päev, mille sünnipäevalapsi tean enim. Tervitused vennale. Tervitused äsja taasleitud koolivennale Tanelile. Tervitused klassiõele Adale ja veel mitmele inimesele, kelle sünnipäeva Outlook meelde tuletab. Sugupuu andmebaasis on tänaseid sünnipäevalapsi koguni 30 ehk uduumbe nagu iga kuupäevaga inimesi.

Peaks jälle uurima, mis kuus on seal inimesi sündinud kõige rohkem, kas on ikka tõsi, et eestlased sünnivad peamiselt märtsis-aprillis nagu prantslased septembris – sest Eestis on valged ja soojad suveööd ning Peter Mayle'i andmeil on Prantsusmaal jõulud aeg, mil inimesed istuvad toas ja midagi muud teha ei ole.

Joonis on siis selline (vt joon. 1). Siit näeme, et piirkonnas, kust on andmebaasi sattunud enamik inimesi, käidi jaaniti usinasti otsimas sõnajalaõit, aga heinakuus läks kogu jaks heinateole ja viinakuus kartulivõtule.

Taevas on sini-sinine, ilma ühegi pilvejuti ja lennukikriipsuta, aga miski asi õitseb, nii et mul on nina tatine ja olen pigem toas. Tänavu olid lihavõtted looduse suhtes nii vara, et siin ei olnud see asi veel ära õitsenud, kui ma nädala Eestis olin (nagu eelmistel aastatel). Oleks ideaalne ilm rulluisutamiseks, ei ole liiga palav, on olnud mitu päeva kuiv, aga uisud on puhastamata, käsivarrekaitsmed pesus ja siis see õitsemine.

Koostan oma DVDde loetelu. Siinsed plaadid on korteri eri nurkades ja kuskil nagu ei oleks seda erilist pinu, mida tabel tulemuseks näitab. Teen üllatavaid leide, mida mul kõik on.

R, 1262. päev: I heard that danger comes from high above

Pean tegema ülejärgmisel esmaspäeval prantsuse keeles ettekande. Rõhun nunnutegurile, otsin videot. Ega kellelgi siinkandi inimestest ole käepärast märtsi 2008 National Geographicut (kus olid loomade kaunid stuudioportreed) või teab juhatada, äkki on selle nutikate loomade artikkel olemas koguni prantsuse keeles? Enda oma on ladustatud iks kohta (ma viimati vaatasin igrek kohast, aga seal olid alates suvest 2008).

(Gott sei Dank, prantsuse Wikipédias on vajalik artikkel olemas! ☺)

Kalender jäi teise külje pööramisel sõnastiku alla ja enne kokkukleepimist oli mul seega ainulaadne 10-kuulise aastaga kalender (veebruarist novembrini).

Tüütu pikk tõlge toimetada, kus tõlkija ei ole vahet teinud elektril ja elektroonikal (rääkimata lisandi ja lisaaine peenest vahest) ega ole vaevunud järele vaatama, et hot rolled ei ole mingi müütiline „kuumalt rullitud”, vaid on hoopis „kuumvaltsitud”.

Muidu on töötempo selline, et aprilli 4 tööpäeva jooksul olen läbindanud rohkem teksti kui märtsi 23 tööpäeva jooksul. Ise ka ei usuks.

Linnast kuukaart. Kevad on tulnud ja talveunest on ärganud ka postkontoritunneli tantsuhuvilised. Neid on kaheksa ja hea, et nende seast puudub irduvate stepikingadega Butters.

N, 1261. päev: Wenn die Freude traurig macht

Lähen tööle tavalisest pool tundi varem. Buss on rahvast täis (ka siinmaal on kombeks liigelda tipptunni ajal lühikeste ja muidu lõõtsbussidega). Seega istun nii, et kogu buss näeb, mida loen – eelmise nädala AW&ST-is on kaheleheküljene põnev lugu sellest, kuidas ka USA lennuvägi asutas küberkaitseüksuse (AW&ST tavatseb mainida esimese sõjalise küberrünnakuna ikka Venemaa rünnakut Eesti vastu 2007. a kevadel), ja tagapool on leheküljene ülevaade veebruaris Prantsusmaal alanud kohtuprotsessist, mis selgitab välja, kes on 2000. a allakukkunud Concorde'i õnnetuses süüdi. Üks pool väidab, et lennuk sõitis lennurajal olnud metalliribale, mis pudenes eelmise lennuki küljest, rehv lõhkes ja kütusepaak purunes (nagu sedastas ka ametlik uurimisaruanne); teine, et nemad ei ole süüdi, sest pealtnägijate tunnistusel põles Concorde juba enne ribale sõitmist. Protsess kestab ja mis otsus tehakse, ei ole teada; autorile on jäänud mulje, nagu suhtuks kohtunik teise teooriasse kahtlevalt. Lugemisjärjes on psühholoogiaraamat, kus on pealtnägijate usaldusväärsusest terve peatükk.

(Kas lugejad seda ikka teavad, et UK-Prantsusmaa koostöös valminud lennuki inglise nimeks oli vahetult enne esimese lennuki valmimist ikka Concord? Seega inglased kurvastasid, miks kasutusele võeti prantsuse nimi Concorde. UK minister seletanud: nime lõpu e-täht tähendab muu hulgas Inglismaad, England, mille peale keegi tige šotlane kirjutanud, et aga lennuki nina toodetakse ju hoopis Šotimaal. Minister ent ei olnud suu peale kukkunud ja vastas, et e-täht tähendab ka Šotimaad, prantsuse keeli Écosse. (Viide))

Kell kaksteist on pika töö tähtaeg, millest veel osa teha, aga kogu hommikupooliku täidavad koosolekud. Eile sain teada, et esimene toimub mitte haldusosakonna majas, vaid inimene tuleb muu asjatoimetuse pärast minu majja ja astub läbi. Ta astub läbi 10 minutit varem ja koosolek kestab tunni asemel 20 minutit. Seega on ajavõit 50 minutit, mil valmib nimetatud töö. Teine koosolek on teemal, kus arutatakse asju, mille kohta saatsin oma arvamuse kirjalikult juba märtsis. Seega ei ole minu kohalolek otseselt vajalik ja saan ka sealt tulema.

„South Parkil” on juubel, Eesti kella järgi öösel näidati 200. osa. Väga keeruline tegevustik ja kohal on enamik tegelasi, keda 14 aasta jooksul pilatud, sh äratatakse ellu ka hiigelrobot Mecha-Barbara Streisand.

K, 1260. päev: JV 70

Kui mu isa poleks aastakümneid tagasi äkki ära surnud, siis saaks ta täna 70. Ikka täitsa suur number.

T, 1259. päev: tagasi tööl

Esimesest puhkusejärgsest tööpäevast ei ole mõtet kirjutada, sest iga tööealine inimene oskab seda ette kujutada ise.

Teisiti kui talvepuhkuse järel, on salasõna motoorses mälus alles. Eestis tuli puhkuse lõpupoole ehmatusega meelde, et on olemas salasõna! Aga mis see oli, seda mitte.

Tellin Amazonist ämblike välimääraja. Otsin, kes koolikaaslastest on Facebookis; paljudega on toimunud tugev ilmeline metamorfoos – mina mäletan neid ikka prinkide noorukitena, aga mis piltidelt enamasti vastu vaatab... kuigi kes teab, äkki mõni neist harrastabki kabukiteatrit. Mõnest oleks nagu nimi tuttav, aga pildil on kindlasti keegi teine. Ainult mõni harv on muutunud paremuse poole. Vaatan „South Parki” 199. osa, mis just sobivasti Facebooki-teemaline. Täna juba neljas päev, mil ma olen selle kooskonna liige, aga eks mul ole endal kriitikameel alles ja eks ma tea, et maailmale on näha endast just see, mida keegi näidata tahab.

Hiljuti loetud evolutsioonipsühholoogia raamat rääkis terve peatüki inimese eri intiimsusega suhtlusringide suurusest – lähisõbrad 5 inimest (pere), head sõbrad 35 inimest (korilaslaager), muidu sõbrad ja tuttavad 150 inimest (küla), ..., tutvusringkond kokku (hõim) 1500 inimest – ja järeldas, et olgu see korilasühiskond või Facebook, nendes rühmades olevate inimeste arv on igas ühiskonnas keskeltläbi samalaadne.

E, tagasilend

Pühadeaegne puhkus oli, nagu ikka, üpris tore. Kodulinnas veedetud aeg oli kvantifitseerituna umbes-täpselt kolm korda toredam kui jõulu ajal.

Pikendasin elukindlustust (sellest kunagi pikemalt Eesti-blogis) ning sain teada, et kindlustaja meelest on ekstreemsed spordialad lennundus ja/või langevarjuhüpped, motosport, allveeujumine ja alpinism. Rohkem mitte.

Nagu enamik nimepidi teadaolevaid stammlugejaid juba teab, asusin Facebooki kasutajate leeri (ja seda ilma selle nädala South Parki nägemata!). Tegelik põhjus oli mitte stammlugeja M arvamus, vaid see, et lootsin sealt leida ärakadunud ammust kirjasõpra. Ei leidnud (aga loodetavasti ta kunagi tuleb).

Tartu, Vallikraavi tänav. Vähemalt mõtted on Tartus head...

Raamatutest lugesin läbi Vladimir Beekmani mälestused (meeldisid väga!), ligikaudu pool etoloogia tähtteosest The Alex Studies ja kohvrisse pandi kaasa ka Mihkel Raua hiljutine sopakas ühes keeluga see kunagi tagasi tuua. Teisalt on see teos huvitav ses mõttes, et, nagu teada, tean ma, mida ütles Mihkel Raua soengu kohta kampsunit pidi juba 1982 eesti kirjandusse sattunud N., ja raamatu toimetaja müüs meile kunagi korteri.

Filmielamuste koha pealt oli puhkus õige kirju:

• Põhjamaine menukriminull Luftslottet som sprängdes (2009). Nähes, et raamatust oli palju asju lihtsalt filmi panemata jäetud (Lisbeth häkerdab haiglast, Gibraltar, Mikaeli semm Monicaga, Erica noorepõlvepildid), ja et ma esimest kaht osa olen näinud vaid filmina, on arvata, et ka nendest on palju asju jäänud filmi panemata ja seega peaksin raamatuid ka ikka lugema.
• Visuaalselt ja olustiku poolest põnev koolinoortedraama 海がきこえる (1993).
• 火垂るの墓 (1988). Kuigi lingis ostutatud võrdlus on kohatu (see film sai IMDb-s mult 10, võrreldud film 3 punkti) ja film ise vägagi masendav ning kindlasti mitte lastele (kuigi seda tehti ja näidati algselt paaris koos Totoroga), on see väga-väga hea.
• Pisut filmi Prints Zamundast (1988), mis võinuks olla elamuslik, kui meil olnuks ettevalmistustöö tehtud, st vein ostetud (seda filmi ei saa kaine peaga vaadata).
• Kriminalistikakanali pealt tuli mitmel õhtul põnev patoloogisari, ühes lõbusa eesti tõlkega. Tõlkinud oli seda kaks härrasmeest ja mul on täitsa kahju noorhärrast, kelle arust oli elupõline joodik joonud end süstikkalaks, sest katki oli läinud tema „seljakeelik” (seda oli subtiitrites oma kakskümmend korda ja iga kord vallandas see hilisest kellaajast hoolimata meie bioloogiahuvilise pere homeerilise naeru). Järgmine päev kohtusin tudengitega ja tõin kohe selle hirmutavaks näiteks, mis juhtub, kui sõnastikuvaste tähendust ei kontrolli.
  [Pikk järeleuurimine näitab, et eks seegi ole järjekordne Silveti käkk. Seljakeeliku inglise vaste peaks olema notochord. Inglise sõna spinal chord tegelik vaste on ikka seljaaju.]
• Käisin festivalil JAFF vaatamas Jaapani lühi-animafilme. Olin väsinud ja keskelt paar filmi möödusid poolunes, kus ei saanud vahet, mis oli film ja mis filmi ainetel unenägu. Paremate filmide ajal püsisin siiski ärkvel, nagu lõpus omapärase süžeega filmi Elemi ajal (elektripost armub elektrikku).
• Ärasõidu eelõhtul tuli telekast täies pikkuses, rahus ja uhkuses iidne klassika Don Juan Tallinnas (1971), mille kohta kõik vaatajad naerdes võidu kinnitasid, et „on ju ikka alles hea film!”.

Laupäevase hiiobisõnumi Poola lennukist tõi ämma ärev telefonikõne, et te kindlasti uudiseid ei vaata, aga kas juba teate. Kohe algusest peale oli selge, et ametlikku seletust, mille kunagi produtseerib seltsimees Putini enda juhitud uurimiskomisjon, ei ole võimalik uskuda. E õpib poola keelt, tal on täna tund ja ta ei tea, mida öelda poola õpetajale.

---

Täna lennukis (ES-ABJ, mu luureandmetel pärisnimega Sohni, marki 737-33R) lendab kõhn kärbes. Olen turistiklassi esimeses reas ning kohe minu ees, kardinaga varjatud äriklassi tagumises reas, istub värskelt vallaline pr Savisaar. Kui paar tundi hiljem seisan oma värava B6 sabas, läheb ta kõrvalväravast B5 Brüsseli lennukile. On kuidagi mõtlik.

Teine lennuk, mis viib soojast kevadisest päikesepaistest lauspilves, sajusesse ja novembritemperatuuriga sihtkohta, on OY-KFG, suurte akendega uus CRJ900.

Muidu ei juhtu lendudel midagi peale selle, et mõlemal lennul on sattunud mu kuuldekaugusse psüühikahäiretega väikelapsi. Which is not nice.

Korterisse jõudnuna avastan, et kõik on korras peale selle, et enne reisile minekut ostsin küll täna õhtuks varuks sööki, aga unustasin selle panna külmikusse. Tore, ei pea kotist välja võtmagi. Õues on 7 kraadi, toas on 15. Eks ma loll keerasin enne reisi radiaatorid täitsa kinni. On täitsa talvine tunne.

Päeva lõpuks jõuan selgusele, mis telefoni ma vajan, aga mitte selles, kust seda saab. Algavad otsingud.

N, 1258. päev: käes on aeg, mil jänesed munevad

Koduteel on kolm lendu ja et viimasel liinil jääb tervelt seitsmendik lende ära, ei ole päris kindel, kuhu ma õhtuks jõuan.

Viimasel hetkel tagasi korterisse ja vannitoa iminappnagi seinalt alla.

Algul kõnd lähima pangaautomaadini, siis peatus edasi ühe bussiga, siis ootan mõni aeg, et kas tuleb ehk lennujaamabuss. Ei tule. Tuleb hoopis järgmine buss, jääb minu kohal seisma ja teeb ukse lahti. No olen viisakas ja kobin peale, sõidan raudteejaamani. Kell on kaheksa ja parasjagu tuleb rongitäis rahvast bussi peale. Kui õige buss tuleb, on neid juba vähem ja mahun oma kotilahmakaga ka peale.

Lennujaamas on põrandasse tekkinud pragu ja selle peale on kleebitud midagi, mille taha komistan. Hea, et ma sel hetkel kohvrit käes ei kanna.

Pagasi sihtkohaga on väike arutelu, sest esiteks väidetakse, et süsteemis seda lennuvälja ei ole, ja siis, et ma pean kotiga minema läbi tolli, mille peale olen veidi vait ja siis märgin, et „strange”, sest kesse enne näinud on, et Eesti-sisestel lendudel peaks koti viima läbi tolli!! Aga lennuväljatöötajad jäävad minuga nõusse, et kui ma tean, et ei pea, ju siis ei pea.

Turvakontrolli lähen kahe tipptunni vahel, nii et kõik viis turvatöötajat pühendavad mulle kogu tähelepanu. ID-kaardi tagakülgegi uuritakse. Teine töötaja laob mu asjad lindile, kolmas käsib panna jala magnetisse, neljas kobab läbi, viies sobrab kotis. Meeleolu on üllas ja sõbralik.

Olen lennukiraamatuks võtnud kirjandusteemalise raamatu, kus Murakami tõlkija Jay Rubin kirjutab Murakamist. Kuigi see eeldab, et lugeja on Murakamit lugenud – nagu üpris palju olen – ja see on pisut vanavõitu (mainides mitme novelli kohta, et neid inglise keeles ei ole, kuigi kirjeldus tuleb nagu tuttav ette, st nüüd juba on), on see nii haarav, et olen süvenenud raamatusse ega vahi aknast välja, nagu lennuväljal tavaliselt. Äkki kuulen suurt mürinat ja näen nurga taha kadumas AWACS-lennukit. Pagan, täna on siis jälle see päev aastas, kui nad F. lennuvälja puudutamist harjutavad. Kümne minuti pärast näen teise saba ning poole tunni pärast hetkeks kolmandatki, mis on valge, mitte hall, ja just nagu ka pisut väiksem.

Esimene lend möödub une hõlmas. Ma ei mäleta isegi turvajuhiste pantomiimi. Kopenhaageni lennujaamas saan järgmiste lendude pardakaardid ja sööklas eine. Edasi poolteist tundi täidavad kogu terminalisopi kisaga ülimalt tüütud jalgpallitüdrukud, kes pärast poodide tropis kammimist väsimatutena kõik see aeg kuni lennukile minekuni (ES-ABO, 737-505, „uus” lennuk (tegelikult vanimana hangitud EA Boeing), EA mestis alates 24. märtsist, EA värvid veel peale maalimata, st valge nagu salavange vedav lennuk) tegelevad kisarohkete koordinatsiooniharjutustega. JUBE, aga selline on Eesti noorsoo tulevik! Mõistagi meenub jalgpallihuvilisest peaaegu-hõimlane. Vähemasti on Eesti Õhul olnud mõistust hajutada nad mööda lennukit laiali, nii et nad ei ületa kuskil kriitilist massi. Nõnda et lend on üpris vaikne.

Seisan hulk aega peldikusabas; sealt väljub kunagine minister Signe K. Lausa kahju, et ei ole vaja teha istuvat asjatoimetust. (Nagu ma ka ei tea, kes oli see saksa sportlanna, kes majutati suurvõistluse ajal minu ühikatuppa, magas minu voodis ja jättis köögikappi ukse vastu nõjatuma veenõusid ning riidekappi riidepuu pealdisega Ulla. Muide käisin ühikahaldusest küsimas, aga nad ei teadnud, kes oli kus toas. Google kah ei tea, võitjate seas ei old ühki Ullat. Võib-olla oli riidepuu Ullalt varastatud.)

Mahaminek on kellaajal, mil kirjade järgi peaks viis minutit hiljem algama mul kolmanda lennu pealeminek. No jaa, eks ees ummista vahekäiku trobikond itaalia pensionäre. Kolmanda lennuga ei ole kiiret, silti ei ole isegi mitte veel väravas. Näen, kuidas teise lennu kotid veetakse kärul lennujaama keldrisse, ja pisut hiljem kergenduseks ka seda, kuidas väiksema käruga ka kolmandale lennule (mu koti sinine silt paistab).

Kolmandal lennul on kõike: istumist pimedas lennukis (ES-ASN; EA kõigi aegade vanimana hangitud ja ka üldse vanim lennuk) lennudokumentide ootel (start on 32 minutit sõiduplaanist maas ehk tund aega pärast seda, kui ükskord eelmiselt lennult maha jõudsin), sellises „eesti keeles” öeldud turvateadet, et kui ei teaks, mis seal olema peaks, ega siis aru saaks, ja koguni lendurite aprillinalja. No eks saja vihma ja maandumise alguses öeldakse, et perroon on nii märg, et lennuk jääb raja otsa ja nii umbes kilomeeter tuleb jalutada terminalini läbi vihma jala. Muidugi mõtlen, et on aga teenindus, enne kui hakkan mõtlema, kuidas lennuk raja otsa pidama saab: see tähendab, et peaks jääma raja tagumisse otsa, aga tagumise otsani lennuk tavaliselt ei sõidagi. Siis seletatakse ära, et aprill, kusjuures nalja seletamisega inglise keeles on lenduritel tõsiseid raskusi.

Lennujaamast linna saan erakordse teeninduse osaliseks: jagatud takso. Taksofirma telefon on suunatud nähtavasti ainsa taksojuhi telefonile, kes vastab mu kõnele, et ta näeb mind ja et tal juba on klient peal, aga temaga nõu pidanuna võtab peale ka minu.