L, 3547. päev: 31.12.16

Selgub, et ülesaksamaalised telekanalid näitavad vana-aastaõhtul traditsioonilist saadet Dinner for One nõnda:

• NDR 4 korda
• Das Erste 2 korda
• WDR 1 kord

* * *

Hommikul lennujaamas E-l vastas.

Korrastan aadressiraamatut.

Filmid: Florence Foster Jenkins (2016), National Lampoon’s Vacation (tagumine kolmandik), National Lampoon’s Vegas Vacation.

* * *

2016. aasta kokkuvõte

Käisime ooperis 4 korda, kontserdil 10 korda (neist umbes neljal ainult mina), teatris 8 korda; Kella kõrtsis 21 korda, Ookeanis 13 korda, Vanas Taos 4 korda. Astusin, Eesti telefon taskus, alates juuni lõpust 251 tunni 57 minutiga 1 221 947 sammu, kulutades liigutamise peale 120 megakalorit (139 kWh; peale selle kütsin iseendaga maailma 355 megakalorit e 413 kWh). Sõidukis viibisin 156 tundi 7 minutit, lugesin telefonist raamatuid 28 tundi (juuni lõpust, meenutagem; avastasin elektroonilised Google’i raamatud umbes veebruaris).

Muidu raamatuid lugesin aastaga 71 tk (13 544 lk), mis oli 95% lugemisest 2015 (keeleti: de 7230 lk, 207% lugemisest 2015; en 1913 lk, 47%; et 3905 lk, 66%; fr 385 lk, 73% jne). Päevas keskmiselt 37 lk, riiulil oleks see (koos kaantega) 0,96 m (2015: 1,06 m). Teemati: ajalugu 3768 lk (2015: 3186 lk); arhitektuur 1228 lk (2015: 808 lk); foto ja film 0 lk (2015: 612 lk); geograafia 1190 lk (2015: 1550 lk); huumor 1893 lk (2015: 1525 lk); keeleteadus 582 lk (2015: 551 lk); kunst 652 lk (2015: 0 lk); laevad 494 lk (2015: 256 lk); lastekirjandus 383 lk (2015: 1065 lk); loodus 0 lk (2015: 1743 lk); meditsiin 636 lk (2015: 0 lk); muusika 296 lk (2015: 0 lk); politoloogia 0 lk (2015: 68 lk); romaan 1333 lk (2015: 875 lk); muu tehnika 0 lk (2015: 1534 lk); lennundus 833 lk (2015: 471 lk) .

Aasta parimad raamatud (nende seas – väga kõrgel – on ka äia mälestused, mida ma pingeritta ei pane):

1. Oskar liebt … (link)
   Oskar on vares, kes armastab teha paljusid asju
2. Kastellist kindluseks. Kuressaare linnus-kindluse ehituslugu uute väliuuringute valguses (link)
   Kõige põhjalikum monograafia Kuressaare linnuse ja kindluse arengu teemal (küll aga mitte kirjeldav, nt konvendihoone täpseid põhiplaane seal ei ole – seni täpseimad on paraku Kalvi Aluve 1980. a raamatus, vaba käega joonistatud, neis on mitmeid vigu ja usutavasti on osa asju pandud silma järgi.)
3. Bettler und Gaukler, Dirnen und Henker: Außenseiter in einer mittelalterlichen Stadt. Köln 1300 - 1600 (link)
   Kerjused, veiderdajad, nõiad, litsid ja timukad keskajal, autentse materjali, peamiselt Kölni linnaarhiivi avaldamata ürikute põhjal.
4. Museumsführer. Internationales Maritimes Museum Hamburg (link)
   Vägeva muuseumi üllatavalt põhjalik juht. Pigem isegi kompaktne mereentsüklopeedia.
5. Kurz nach sechs kommt die Echs (link)
   Kell saab kuus ja sisalik tuleb töölt koju.
6. Vembumees Vilde (link)
   Vene ajal räägiti Vildest ainult kui igavast sotsiaalkriitilisest kirjanikust, kuigi Vilde nooruspõlves tunti teda rohkem Nalja-Vildena. See raamat üritab muistset hiilgust tagastada. (Lugege Vildet, see harib – sellise sõnaosavusega eesti kirjanikke teisi ei ole. Tema kogutud teosed on ilmunud kahes väljaandes, nii et neid saab igast vanaraamatupoest, hea õnne peale koguni üksikteoste esmatrükke.)
7. Maailm arlekiini kuues (link)
   Voldemar Panso teine reisiraamat, 1960. aastate reisidest Soome, Inglismaale, Indiasse ning Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Teatrimees vaatleb elu ja inimesi. (Aga faktitäpne ta ei ole: Wellingtoni esimene linnapea Francis Kitts ei olnud eesti päritolu Kitse Värdi, vaid sakslane jne)
8. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis (link)
   Eesti muinasaja viimased kaheksa sajandit, uued uurimistulemused ja üle vaadatud vanad leiud.
9. Päevaraamat (Joh. Aavik; link)
   Keelemehe mõtteid elust ja keelest, koolist ja muusikast, endast ja preilnadest.
10. The Faithful Executioner: Life and Death in the Sixteenth Century (link)
    Nürnbergi kauaaegse timuka Franz Schmidti (u 1555 – 1634) õudne elulugu. Timukaamet oli pärilik ja põlatuim elukutse üldse; Schmidt päris selle isalt, kes oli saanud timukaks juhuslikult, aga ametist enam lahti ei saanud. Schmidt võttis elueesmärgiks ametist lahti saada ja perekonna au taastada – aga selleks pidi ta töötama oma ametis suurepäraselt. Ligi nelikümmend aastat. Schmidt pidas päevikut (õigemini tehtud tööde loetelu, koos hukatute süütegude hoolika eritlemisega), oli täiskarsklane, eeskujulik kodanik, tõenäoliselt ka luuletas ja proovis astuda meisterlauljate sekka. Hiljem tegutses arstina, keiser taastas ametlikult perekonna au, maeti auväärsete linnakodanike kalmistule.
11. Sule ja skalpelliga (link)
    Arstiteadlase Siegfried Talviku reisikirju ja artikleid.
12. Sarema jutto ramat [J. W. L. v. Luce, 2. tr 1843] (link)
    Üsna algupärased rahvavalgustuslikud lood, millest igaühest kostab üleskutse, et kes tööd teeb ja on hoolikas ja lahke ning kes õunapuid või kartuleid kasvatab, selle õuele tuleb rikkus. Koos meditsiininõuannetega (kolmveerand sajandit enne Kreutzwaldi „Kodutohtrit”).
13. The Calligrapher's Bible (link)
    Ilukirja ajalugu 100 tähestiku näitel. Mul on raamatust ka eesti tõlge, mis on täiesti kohutav ja loetamatu jamps.
14. Rafala. Idateest ja Tallinna algusest (link)
    Raamat sellest, kuidas Tallinna muinaslinnus võis olla Tõnismäel. Väidetavasti tugineb see hüpotees ühele (1) keskaegsele potikillule, mis leiti väljakaevamistel Pärnu maantee äärest, Roosikrantsi tänava sihil, ja millest ei ole teada, kas see on muinasaegne (enne 1219) või hilisem.
15. Mittheilungen aus dem Strafrecht und dem Strafprocess in Livland, Ehstland und Kurland durch actenmässige Darstellung merkwürdiger Verbrechen und geführter Untersuchungen, mit Voraussendung einer Abhandlung über die Strafrechts-Verfassung des Gouvernements Livland. I–II [1844, I osa ja II osa link], … Kurland. I–II [1848, link], … Ehstland. I [1853, link]
    Kaks ja pool raamatut, viis köidet õigusajalugu. Liivimaa raamat on rohkem nagu põnevik (kuidas keerukad kriminaalasjad lahendati), Kuramaa ja Eestimaa raamatud vaevad rohkem süü küsimust.
16. Hetero. Tsentrist väljas (link)
    Võru hevibändi mälestused (autori autogrammiga eksemplar). Meedia jäetud mulje, et ENSV oli mingi süütu pullitegemine, oli vale. Saab teada, et Eesti Raadio see tsensor, kes otsustas, mis laulutekstid kõlbavad raadiosse, oli tollane tundmatu ja nüüdne tuntud luuletaja Leelo T. Hetero laulud ei kõlvanud. 
17. Etwas über die St. Olai-Kirche in Reval, die durch einen Blitzstrahl in der Nacht vom 15. zum 16. Juny 1820 zerstört wurde [Heinrich Wilhelm Joachim Rickers, Reval 1820] (link)
    Mu teada Oleviste kirikust kirjutatud ainus tervikraamat, peamise rõhuasetusega 1649. ja 1820. aasta tulekahjul. — Kunstiteadlased, ahoi! Uut monograafiat on tingimata tarvis.
18. Guide de Paris au Moyen Âge (link)
    Pariis keskajal – illustratsioonideks keskaegse Pariisi keskaegsed pildid.
19. Technikmuseum U-boot Wilhelm Bauer. Kleine Geschichte und Technik der deutschen U-Boote [4. Auflage, 2007]
    Saksa allveelaevade lühiajalugu, XXI tüübi arendamine, U-Wilhelm Bauer ehitamisest muuseumilaevani.
20. Kleines Lexikon Hamburger Begriffe [1999] (link)
    Hamburgi asjade ja inimeste leksikon Aalweberist Zitronenjetteni.
21. Eine Untersuchung über einem während des Mittelalters an der St. Olai-Kirche stattgehabten Umbau, sowie einige andere Mitteilungen über diese Kirche [A[xel] v. Howen, 1904] (link)
    Viimase Oleviste müüre sondeerinu tähelepanekud. Olevistes kaevati 1950. aastate lõpus õhkkeskkütte paigaldamisel enamik pikihoone põrandat lahti, 1980. aastatel paigaldati kooriruumi ristimisbassein, mis toimusid arheoloogilise järelevalve all ja mille ühenduses tehti ka muid proovikaevandeid, aga müüre pärast von Howenit sondeeritud ei ole. Von Howen oli selle raamatuga ka esimene, kes märkas, et von Hanseni umbes 1884 leiutatud arvamus, et Oleviste keskaegne tornikiiver oli 159 m kõrgune, on vale – sest Rickers (vt ülal) mainis 1649. aasta ürikust mitte tornikiivri kõrgust torni kiviosa kohal, vaid tornikiivri sõrestiku kõrgust – sõrestik algab juba torni eelviimaselt korruselt ja seega on mituteist meetrit sellest torni kiviosa sees. Uuemal ajal on samuti selles 159 meetris hakatud kahtlema, aga pigem arvatakse, et aeti segi mõõtühikud (6-jalane saksa ja 7-jalane vene süld) – von Howeni tähelepanek on unustatud. Raamat on digitaliseeritud, otsige see Digarist üles ja lugege!
22. Klein Erna. Ganz dumme Hamburger Geschichten (link)
    Hamburgi ajaloolised anekdoodid väiksest Ernast. Kirjutatud 1920. aastatel, praeguseks väljasurnud keeles – murde ja kirjakeele segus (Missingsch).

Juulikuise küsimuse vastus: esimene lend turboreaktiivmootori jõul (Rostock, Marienehe lennuväli, katselennuk Heinkel He 178 V1).

R, 3546. päev: kiirgusohutus kodus

Poes, asjad koju, teises poes, postkontoris (CRC füüsika ja keemia käsiraamat). Põrand, linnupuur. Poole viiest tuleb väga äkki väga paks udu: jaama juures on väga selge, veerand tunni pärast postkontori bussipeatuses on selline udu, et lossivaremed (200 m) ei paista.

Poe pöördukse vahel on tagasi karvane pingviin (oktoobris on tavaliselt ka sulgedega nahkhiir). Üldiselt on kogu selle nädala olnud mõni kraad külma, puud ja aiad on paksult härmas, mis oleks olnud üks ilus wagane lugu, nagu ütelnuks Salomon Wesipruul, aga noh, külm ju.

Õhtul kuulen köögist, kuidas pimedas öös lendavad üle maja sookured.

* * *

Sirvin õhtu läbi käsiraamatut: igasugu põnevaid asju on. Rauaaegse rauasulatuse jaoks on CO põlemistemperatuur [õhus]: 1388 K (lk 15-49; 1388 K on 1115 °C; raua sulamistemperatuur on 1538 °C, ütleb lk 4-19).

Huvitava asja saab teada kiirguskaitse artiklist lk 16-49 (käsiraamatus on muidu 2670 lk, aga leheküljenummerdus ei ole läbiv: arv enne sidekriipsu on osa number): tubakalehtedesse kogunenud polooniumi tõttu (sama isotoop ²¹⁰Po, mis pandi Litvinenkole tee sisse) saab suitsetamisel rohkem ioniseerivat kiirgust kui röntgenuuringutest või lennuki reisikõrgusel kosmilisest kiirgusest, rääkimata mäetagusest tuumaelektrijaamast – öelge seda inimesele, kes kiirgust kardab, aga suitsetab! (Matemaatikaülesanne: mitu suitsu on vaja teha päevas, et saada suitsust aastas rohkem kiirgust kui röntgenist?) USAs on keskmine looduslik foon (allik aastast 2010, lowdose.energy.gov) 311 mrem/a (0,36 µSv/h ehk 3,6 banaaniekvivalenti (BED) tunnis), sh 21 pinnasest (0,024 µSv/h), 33 kosmosest (0,038 µSv/h), 228 õhust (0,260 µSv/h; peam. radoon), 29 toidust (0,033 µSv/h). UK keskmine on 200 mrem/a (0,228 µSv/h), Soomes 700 mrem/a (0,8 µSv/h; radoon!), mul siinkandis, ühele maailma esikümnes olevale tuumajaamale nii lähedal, et selge ilmaga gradiiriaur paistab üle silmapiiri, õues tavaliselt alla 0,15 µSv/h. USAs Denveris on foon 450 mrem/a (0,5 µSv/h), Floridas 230 mrem/a (0,26 µSv/h). 1999. a allikas ütleb, et päevas 1½ pakki suitsetades saab aastas doosi 8000 mrem (80 mSv; aga kopsude kaalutegur on 0,12, st kogu organismi jaoks on doos 8000 × 0,12 mrem = 9,6 mSv). Lennukimeeskond saab aastas 720 tundi lennates aastadoosi 220 mrem (2,2 mSv), keskmine aastadoos meditsiiniuuringutest on 103 mrem (1 mSv), raadiumiga helendavate vanaaegsete kelladega samas toas olles saab neist aastas doosi 9 mrem (90 µSv), tellis-/kivimaja annab aastadoosi 7 mrem (70 µSv), gaasipliit 6 mrem (60 µSv), atmosfääris tehtud tuumakatsetusted sädeleva seniajani, andes aastas kokku 4 mrem (40 µSv), lennureisija (10 reisi/a) saab 3 mrem (30 µSv), suitsuandurist saab aastas 1 mrem (10 µSv), kineskooptelerist 0,03 mrem/a (0,3 µSv/a ehk ligi 9000 korda vähem kui mu elutoa kiviplaatidest), lennujaama röntgenist 0,002 mrem/a (0,02 µSv/a). Lennukis oleneb doosikiirus kõrgusest, 0,35…0,5 mrem/h (3,5…5 µSv/h), meditsiiniline doos on paljude inimeste keskmine (mõni ei saa üldse, mõnele tehakse kiiritusravi, mõnele stsintilligraafiauuring ja ta kiirgab veidi aega ise). 1 mrem = 10 µSv, 1 a = 8760 h, 1 mrem/a seega 1/876 µSv/h

Väikse rehnungiga saab, et igas sigaretis on polooniumist lähtuvaid alfaosakesi 1,4 mrem ehk 14 µSv ehk 140 banaani ning kopsude kaaluteguri tõttu on kogu organismi neeldunud doos iga sigareti kohta seega 0,16 mrem ehk 1,6 µSv ehk 16 banaani – sama palju kui saab organism looduslikust foonist kuue tunniga. Usutavasti kulub ühe sigareti tegemisele vähem aega kui see kuus tundi.

Matemaatikaülesande vastus: aastas 75 tk ehk kuus 6 tk ehk kolme kuuga pakk. Muid tubakapariteete: aasta toit – 21 tk, vanaaegne raadiumosutitega kell – 7 tk/a, gaasipliit – 4 tk/a, kineskoopteler – 45 a/tk, 1 sigaret – 2 h 45 min kuni 4 h lennukit reisikõrgusel või 6800 korda lennujaama röntgenit.

N, 3545. päev: aasta 365. päev

Skannimine valmib: 156 fotot, mõnest mitu skanni (kirjad taga, pleekinud värvifoto – skanneritarkvaral on pleekinud foto automaatkorrektor), lisaks 2 laifilminegatiivi (ümberpildistus vastu akent).

Loomapoest koerakrõbuskeid, tihasetoitu.

Teadke, et ekspressiivne sulekiri kalkal ei toimi (tušš ei imbu paberisse).

K, 3544. päev: Landsat

Midagi hoopis muud otsides leian, et Google Earthis on üleval Landsati pildid (teravusega u 30 m) iga aasta kohta 1984–2016. Teen huvitavatest kohtadest kuvahõiveid ja üritan neid animeerida. Eesti piltidest näiteks näeb, kuidas roomavad edasi karjäärid, luited ja Sõrve säär, kuidas valglinnastumine tabas Tartu ümbrust ja kuidas Eesti metsad on viimase kümne aasta jooksul muutunud peeneks malelauaks. (Aga statistikas seda ei paista, sest statistikas on mets mitte mets, vaid metsamaa – maa, kus mets kasvab või kunagi kasvas või kunagi võiks kasvada.)

T, 3543. päev: puhkus

Ilukiri jätkub.

Postis on uus (2016) raamat Bird Brain: An exploration of avian intelligence, tiitellehel autori autogramm (suurendusklaas ja pimedas esikus taskulamp tuvastavad, et see on kirjutatud pastakaga, mitte trükitud). Pakis on veel reguleeritav joonestussulg (millega saavat peale joonestamise ja joonistamise ka kirjutada).

Kirjatarvete poest tušši, lemmikloomapoest koerasöök.

Lahe, et ilukirja raamatuid on kaks (originaal ja tõlge): korraga saab lahti olla kaks tähestikku (suur- ja väiketähed).

E, 3542. päev: II jõulupüha

Sama kui eile. Skannimise kõrvale 1½-tunnine dokumentaal Florence Foster Jenkins: A World of Her Own.

P, 3541. päev: I jõulupüha

E sõidab hommikul Eestisse (esimene lend hilineb, ümberistumine olla päris äkiline, aga isegi kohver saabub). Skannin fotosid, kõrvale vaatan telefoni kaudu YouTube’ist filmi „Picassos äventur”. Arvuti on kõbusam kui paar nädalat tagasi: õige laadur töötab ja aku laeb.

Pärastpoole maalin mitu tundi ilukirja. Väga tore.

L, 3540. päev: jõululaupäev

Päeval majatarvete poes, õhtul jõululaupäev. E sõidab homme Eestisse ja selgub, et pakk fotosid, mida ma lubanuvat ära skannida, on skannimata (unustasin!). Pakk on tunduvalt paksem kui esimene pakk, kus fotosid oli 60 (pärast selgub, et neid on pakis 150), ning neid ühe õhtuga skannida ei saa (600 dpi TIFF, koos valge servaga; kui tagaküljele on midagi kirjutatud, siis tagakülg ka; kui foto on pleekinud värvifoto, siis teine skann koos pleeke automaatkorrektsiooniga – mis nt E vanaema 80 a sünnipäeva fotolt tinistas E noorima onutütre selga rohelise kleidi, mida pleekinud fotolt palja silmaga leida ei osanukski).

Sellest fotode skannimisest saab mulle kogu E äraoleku ajaks põhitegevus. Fotode skannimisel on näiteks see piirang, et samal ajal ei saa arvutis teha midagi muud, süüa ei saa (sest käed peavad olema puhtad), plaadimängijast võib kuulata või telefonist või üle õla võib vaadata pikemaid muusikatükke (nt mitu ooperit läheb loosi). Peale selle on vaja valmis teha ka töökoha jõulupeo pildid, mida lubasin aasta esimeseks tööpäevaks.

R, 3539. päev: jõulureede

Aasta viimase tööpäeva õhtul käime läbi aiapoest, kust vajaliku jõulukaunistusena kiivi (lind, mänguasi) – kas te olete kunagi näinud mänguasjana kiivit? Kiivit ei olnud segi Hamburgi raudteejaama imeküllases pehmete mänguasjade poes, kus läbi akna paistsid igasugu elukad, näiteks vöölane ja kimalane ja palvetajaritsikas.
 

Toidupoes on tuntud poliitik. Oli jäänud mulje, et on 20 cm lühem (vahest fotograafid alati trügivad ja pildistavad pea kohalt). Tal on kaasas enda turvamees ja ka mitu poetöötajat vaatleb inimesi. Poliitik rääkis ühe prouaga, väljus tagumisest kassast (mis on muidu peaaegu alati kinni) ja siis see proua helistas kellelegi ja rääkis elavalt ja vehkides.

N, 3538. päev: jõuluneljapäev

On suht kurb päev, sest töö-toanaaber siirdub mujale. See toimub poole päeva pealt ja tekitab omajagu segadust: itimees tuleb arvutit vahetama kolm korda, kaks neist liiga vara; kaks inimest tuleb hüvasti jätma liiga hilja.

Keelekoolis on täna kohal ainult 4, pärastpoole 5 õppurit. Õpetaja ütleb, et istugem kokkupoole, täna on jututund! Algul on maruigav teema „Tervislik söömine”, peaaegu sama igav kui poolteist kuud tagasi oranži klouni elulugu. Algul üritan olla vait ja käsitada toimuvat kui etoloogilist vaatemängu, aga lõpupoole ei saa ma mitte vaiki olla, vahelesegamisviisi lõpeta’, sest jutt jõuab paratamatult mahesöögini ning saan avaldada kuuldud tarkusi, et toit on teema, milles käibib ka tohutult eelarvamusi, umbluud ja mütoloogiat, näiteks mahetoit, mille paremus ei ole tõendatud, ja see, et selle saak on väiksem ja see maksab rohkem kui tavaline toit, ei ole jätkusuutlik ega loodussõbralik: sama toodangu jaoks on vaja rohkem põldu, traktor sõidab rohkem, võtab rohkem kütust, tallab rohkem, tossutab rohkem jne. Üksvahe üritab üks meist üles võtta teemat, et poepitsa säilivat aasta, aga tema enda tehtud pitsa sööb ta kohe ära (mõni ime, tahan vahele öelda, temperatuuril −18 °C või alla selle säilib mis iganes toiduaine kauem kui toasoojas, aga ei saa löögile). Siis räägib üks, kuidas eriti hea olevat süüa toorest toitu (hahaa!); ootan põnevusega, millal ta jõuab koopainimesteni, et saaks vahele pista tollase väga lühida keskmise eluea argumendi, aga ta ei jõua, seevastu arvan aga, et kuigi on inimesi, kes söövad liha toorest peast (meie seas ei ole õnneks prantslasi, kes söövad toorest hakkliha, eraldi toiduna, mitte võileiva peal nagu mu vanaisa), eelistaks ma seda ikka mingil määral kuumutatuna, ja mida teha seentega, millest osa ei kõlba toorest peast üldse süüa. Paraku on siinkandi keeles seene üldnimetus sama sõna, mis tähendab ka konkreetset valget seent, mida traditsiooniliselt kasvatati Pariisi-alustes vanades kipsikaevanduskäikudes pimedas hobusepasa peal, mille kohta toortoiduhuviline ütleb, et ta sööb ka neid toorelt, ja mulle ei tule meelde, kuidas on „uba”, mis on toorest peast inimese jaoks pisut mürgine. Aga siis toortoitu teema lõpeb, sest nagu taeva õnnistusena võtab see värske pitsa sõber üles teema, et kõige kurja juur on neetud kapitalistlik toiduainetööstus, mis tahab inimesi mürgitada. Mille peale itsitades ütlen teise loetud tarkuse, et mis kapitalism see on, mis iseoma kliente tapab.

Sellise pommargumendi peale ei oska keegi enam öelda midagi ja võtame üles teise jututeema, jõulukombed teie kodumaal. Mu harva kohalkäimise tõttu on õpetajal tekkinud eksiarvamus, et olen Soomest, ja mõnel teisel, et Islandilt, aga nii eksootilisi jõulukombeid ma rääkida ei oska. Muidugi võiks ju rääkida, et Soomes kõigepealt mõeldakse välja uusi hirmpikki soome sõnu, siis käiakse kõigi jõulukülalistega saunas, jõuluööl juuakse end pildituks ja esimesel pühal minnakse linna peale jalutama jääkarudega, kõik kindlasti usuksid, või et Islandil hoopis heidetakse kingid vulkaanikraatrisse, kootakse Islandi kampsuneid, mängitakse viikingimänge ning toimub muu kirjeldamatu trall ja tagaajamine. Hehee.

Äratulekul satume väljuma koos Kõrgmetsas elava rühmakaaslasega, kes küsib, et kuule, sa elad ju ka Kõrgmetsas, ma viskan su ära. Mis möödub keeleoskusi edasi harjutades ning pärast südamlikult häid pühi ja uut aastat soovides.

K, 3537. päev: kapitaalne käsiraamat

Tellin omale CRC füüsika ja keemia käsiraamatu, kus on mitu tuhat lehekülge (2670 lk) andmeid ja tabeleid. Mõeldamatu, kuidas olen saanud selleta pärast tudengiaega üldse hakkama. Tudengiajal paaril töökaaslasel oli, sealt sai vaadata; pärast on olnud lihtsamate asjade järelevaatamiseks märkmikusuurune Tables for the Laboratory (89 lk), Mercki käepärane reklaamüllitis, mida Merck jagas 1994 keemiatööstuse messil (kus esimesel päeval käinud jagasid uudist, mis toredat asja Merck jagab, siis läksid teised kõik ka).

Mõistsin seda puudust mõni nädal tagasi, kui hakkasin uurima, kui suurt temperatuuri saab puusöega (mis omakorda tuli sellest, et rauaajal soomaagi redutseerimisel puusöega (~1250 °C) raud ei sulanud (1538 °C), st seda ei valatud kangideks, vaid sepistati – viikingiaegsete aarete näitus Paksus Margareetas: ei lastud ahjust välja sularauana, vaid ahi lammutati ja raud võeti välja tükkidena). Mida tänapäeva inimene muud teeb kui guugeldab. Google leiab Wikipediast ulmelised 2400 °C. Mida tänapäeva inimene teeb, kui Wikipedias on imelik väide? – Vaatab, mis allikast väide pärineb. Sellel allikaviidet ei ole, aga aruteluleheküljel on samuti imestatud ja oletatud, et ju vast puusöe põletamisel hapnikus või muidu kõval ventileerimisel, mis ei ole sama kui rauaaja sulatusahjus, ega. Nii et vaja on tõsisemat teatmeteost!

* * *

Õhtul tuleb meelde piinlik lugu noorpõlvest, kuidas värske tudengina käisin iseoma soovil Kosmose kinos toimunud hilisõhtusel kontserdil, kus astusid üles esimeses pooles Tõnis Mägi ja teises Joel Steinfeldt. Häbenen seda nüüd mõni aeg.

T, 3536. päev: ich habe eine wunderbare Wanne

Päeval postkontoris marke vajavaid jõulukaarte-pakke saatmas; selgub, et USAsse on vaja 1.30 marki, mitte 0.95 nagu Euroopasse, nagu olla E-d ükspäev eksitanud mingi teine postiametnik

Olen üldse unustanud, et täna on kirjandustund (mõtlesin, et toon lõuna aeg koti koju, panen selga ülikonna ja võtan kaasa binokli). Kui toanaabriga tundi lähme, satub sama bussi peale kaks tuba minust tagapool töötav N (kes püüab meie bussiga jõuda enda bussile järele) ja küsib, kuhu te mõlemad siin bussis sõidate (see buss ei sõida linna, ega). Senise kahe semestri jooksul on see küsimus olnud kolmapäeva õhtuti paljudel töökaaslastel, aga tavaliselt ainult näkku kirjutatud; nüüd siis viimasel korral küsib esimene julge selle ka otse välja. „Kirjandustundi lähme,” vastan, mispeale saabub N-i peatus ja ta hüppab oma bussi peale. Mõne tunni pärast näen teda uuesti teatris.

Tunnis on jõuluteema, aga enne korratakse uutele osalistele üle teema „Trude Herr ja Heinz Erhardt”. Vahepeal omandatud Erhardti-teadmise najal oskan öelda, et ühe luuletuse kirjutamise ajal oli ta mereväes (orkestris). Selle tunnise YouTube’i-programmi ajal näidatakse ka kaht muud iidlauljat (keda ma ei tunne üldse, mis on väga lõbus, sest õpetaja on – selgub – minust ainult kaks aastat vanem, aga oleks nagu teiselt planeedilt). Lõpuks muidugi video „Trude Herr ja vennad Kinnaspüksid”, mille ajal on tore, et klass on pime, sest ma üldiselt naeran kogu aeg, vaikselt.

Naer jätkub õhtul ooperis, kus ettekandele tuleb ooperimaailma üks populaarseimaid oopereid „Boheem” (operabase.com: 2015/16 hooajal 672 lavastuses 3131 etendust, etenduste arvu poolest neljas, esimene on „La traviata”, 4190 etendust). Rehkendus osutab, et kui maailmas etendub 2-tunnine „Boheem” 3131 korda aastas ja kui ooperiteatrid oleksid jagunenud ümber maakera ühtlaselt kõigisse ajavööndeisse (mis tegelikult nii ei ole, keset Atlandi ja Vaikset ookeani on ooperiteatreid vähe) ja hooaeg kestab aastast 9 kuud, istuvad ooperihooajal alati kuskil maailmas inimesed „Boheemi” etendusel ja kuulavad seda liftimuusikat!!

Sisukokkuvõte. Esimene vaatus: pööningukamber. Noor kunstnik ja kirjanik laulavad, et neil on külm ja kõht tühi. Tuleb veel kaks samasugust, algab sööming ja jooming. Tuleb üürileandja, kõik laulavad, enamik lahkub, muud ei juhtu midagi. Tuleb tütarlaps, laulab, üksi ja koos luuletajaga, lahkuvad, muud ei juhtu midagi. Vahepeal läheb nagu huvitavamaks, sest lavale hiilib kogu lavaportaali kõrgune kass, mängib inimestega nagu hiirtega – aga siis selgub, et näen seda unes. Teine vaatus: sisu järgi kohvik, vaatepildi järgi Benarese turg (aga nagu mainis kahetsusega Voldemar Panso, ei ole seda võimalik teatris lavastada – tal oli India turgu vaja lavastuses „80 päevaga ümber maailma”). Üleüldine kisa ja kakofoonia, midagi ei juhtu. Peale selle on „Boheemis” ka III ja IV vaatus.

Nagu Itaalia ooperis ikka, laulab kandvat meesrolli tenor*. Ooperitenorid aga kipuvad olema kerges ülekaalus, nii et kui kerges ülekaalus tenor laulab, et tal ei ole midagi süüa, siis kesse usub!

Etendab seda üks lähikandi külateater ja kusjuures mitte see, mis 2017 sõidab Saaremaa ooperipäevadele. Tundmatul põhjusel on ooperikoor kohalik, kohalikud muusika- või õigemini vist niisama kooliõpilased. Kuigi nad laulavad nimedega tegelased külmalt sohu, on laul kokku küllaltki kakofooniline, lavaliikumine on ambitsioonikas, aga välja ei tule (E märgib, et mõni liigutab mitte muusika, vaid teiste järgi – nagu „South Parki” Kyle vihmametsa-jaos; ma ise seda ei näe, ilmselt magan).

Vaatajad jah igavlevad saalis, meie selja taga ühed räägivad häält vaigistamata, minu ees härra magab täitsa ametlikult, rõdu keskel keegi nuuskab valjult, näen vahepeal unenägusid, isegi E vaatab sageli kella. Ühes II vaatuse lüürilises kohas peaaegu hakkan valjusti naerma, sest loen saksa tõlget „ich habe eine wunderbare Wonne” (mul on imeline rõõm) valesti kui „ich habe eine wunderbare Wanne” (mul on imeline vann).

Vaheajal on garderoobis ametis ainult üks inimene, kellel on käed-jalad tööd täis, sest meie ei ole ainsad, kes teist poolt kannatada ei taha. Kaaskannatanud vahetavad mõistvaid pilke. Garderoobionkel ütleb minu ees seisjaile, et mis te enam riideid tahate, vaheaeg lõpeb varsti ära, te ei jõua nii kiiresti tagasi, millele nad vastavad, et nad ei taha minna õue suitsetama, vaid üldse ära.

(* Itaalia barokkooperis oli olukord veel lõbusam, seal nimelt oli normiks kastraadihääl ja murdunud meeshääl laulis ainult lihtrahvast, sõjamehi ja pätte. Pealegi ei tohtinud XVII–XVIII sajandil Roomas ooperis laulda naised, niisiis oli osa kastraatlauljaist naiseriietes. Hiljem selle hääleliigi kadudes läksid naisrollid muidugi üle naistele ja kaduma läks ka ooperisse selliste rollidega sisse kirjutatud koomika, kuigi taolist muusikat on hakatud nüüd esitama esialgsele lähedasel kujul kontratenoritega. )

E, 3535. päev: leitud sõnu

Iidsõnastikus (1755) „Idioticon Hamburgense” on kahtlaselt tuttavaid alamsaksa sõnu: pika a-ga hääldunud Kate (‘hurtsik, peavari’ – vrd „kate” ja „katus”), kasten (‘ristima’, vrd soome kastaa), lk 114 Kyk in de Kök ‘ein Mann, der immer Acht giebt, was beym Heerde und in der Küche vorgehet’ (ehk siis mitte ‘vaata kööki’, vaid hoopis ‘köökivaataja’!). Neist on alamsaksa laenude sõnastikus ainult kiikama.

Kassi (lühikese a-ga hääldunud Katt) artiklis on väljend he hett eenen Kopp als eene Kloster-Katt ‘ta on puupea’, otsetõlkes „tal on pea nagu kloostrikassil”.

P, 3534. päev: mis juhtub, kui lugeda tõlget

Läbi saab kalligraafiaraamatu originaal; tore kohe, nüüd saab raamatu tarkusi ka kasutada (mida tõlkest ei saa). Algupärandi ja tõlke umbes neli päeva väldanud kõrvutamisel leidsin peale kaheldud vigade ka muid asju, mis olid lihtsalt tõlgitud valesti ja nii pahasti, et lugedes ei kahtlustagi, et võinuks olla teisiti.

Kolm eriti rõvedat ämbrit, kuhu tõlkija – ja toimetaja ja kirjastus – on astunud õige sügavale:

• Luul, et stem (tähepost, -kriips) on ebardlik „rõhtpost” (mis võis tulla sellest, et tõlkija – ja toimetaja ja kirjastus – täpselt ei tea, kas „rõhtne” tähendab vertikaalset või horisontaalset).
• Oskamatus eristada passiivi ja täisminevikku: the letter is drawn juhises on passiiv ja tähendab ‘täht joonistatakse’; tõlgitud oli see enamasti „täht on joonistatud”, kuigi siis pidanuks inglise keeli seisma the letter has been drawn.
• Segadus mõistetega cursive ‘seotud kaldus kirjutuskiri; ei tähenda: kursiiv, kaldkiri’ ja italic ‘kaldkiri, kursiiv; teatud konkreetne Itaalia ajalooline kirjatüüp’, mida ei oldud üritatudki mõista või eristada, saades paar korda taolise mõistatusliku asja nagu kaldkirja püstkiri.

Muid pirakaid:

• gum tähendas algselt kleepuvat taimemahla või -vaiku, mis hiljem on hakanud tähendama liimi (ja kautšukipuu mahl/vaik nimetati selle järgi kummiks). Tõlkes on see enamasti „kummi-” ja „vaik”, nuta või naera. Nuusk-anniputke haisvast mahlast tehtud liimiga (gum ammoniac size) kleebiti muiste lehtkulda; tõlkes on see „kummiammoniaak” ega ole vihjatudki, et see ei ole tehtud kummi lahustamisel ammoniaagis (kahtlane, kas kummi selles lahustub), vaid teatud sarikalise mahlast.
• Tõlke väitel toimub veevaba kipsi segamisel vette tuumareaktsioon (sulfaadi väävel muutub karbonaadi süsinikuks) – kivistunud kipsi nimetab tõlge kustutatud lubjaks.
• Üldiselt oli sõna- ja terminikasutuses märgata kolme-nelja tõlkija loomingut (ja selle järgi muidugi ka toimetaja tegematajätmisi)

* * *

Kahed külalised, kellest ühtede abil kolitakse teise juurest meile teise asju. Jälle saan praktiliselt meenutada tõstetarkusi. Esimesel korral mittemahtunud kohvri jaoks võtan kaasa Wolfcrafti käru (kandevõime 120 kg) ja väga õigesti teen, sest pärast kaalun, et kohver kaalub 35 kg. Seljalihased saavad treenida harjutusel „langeta käru koos kohvriga sentimeeterhaaval alla keerdtrepi astmetest kolm korrust ilma paugutamata ja midagi lõhkumata”. Saab rakendada ka muid inseneritarkusi, kuigi asjade paigutamisel pakiruumi on tugevaid Tetrise sugemeid. Kasutan esimest korda Google’i autojuhiabi ja noorimat külalist näen kolmandat korda; eelmine kord hüppas ta meil tagatoas voodil ja esimene kord sõi kohvikuseinast krohvi.

L, 3533. päev: jõululaadal

Naaberlinnas. Trügime jõululaadal, joome hõõgveini, E ostab ehte. (Millalgi novembris ostsin ka uued kindad, samasugused mõnusad nagu need, millest üks 2010 jõulu aeg kogemata Riiga sattumisel kadus.) Loendan, et Siimu tänavat läbistab 100 inimest algul 55, siis 48 ja siis 46 sekundiga (seega 7300±500 in/h).

R, 3532. päev: kolmas jõulupidu

Soome jõululõuna, mis keskendub peamiselt tööasjade üle kurtmisele.

Õhtul postkontoris, kus on ükspäev loetud jubetõlke originaal ja samuraidega barokkooper (Händeli „Admeto”, Internationale Händel-Festspiele Göttingen 2009; peale samuraide ja sumomaadlejast Heraklese on seal ka butō-lambad ja -hirved). Pärast seda hiinakas Vana Tao.

N, 3531. päev: vasaku jala päev

1. Üritan FB-s vaielda rassistiga. Õigus on vanarahval, et küürakat parandab ainult haud. Krt, halb tunne jääb kogu päevaks, eriti kui ma ei saa lõpuks pandud plokki (targem annab järele!) telefonist enam maha võtta, et teatada tema viha õhutavatest mõtetest FB-le. 

 

(Muide, tarviline nõuanne: kui olete sattunud vaidlusse läänemaailma halvustava trolliga, küsige talt otse, kas ta on Kremli palgal. Ta sellele ei vasta ja kaob otsemaid. Või vastab kiirustades juhmilt, et ta teeb trollitööd üldse palgata, uskudes niisama, mida see maailma destabiliseerimiseks kokku käkib ja mis luiskelugusid ilmutavad ajalehed klikkide kogumiseks.)

 

Siis tavalisest varem välja – mitte ka nii vara, et jõuaksin enne tööd postkontori; buss on täis ja 2. jaama suures leheputkas mõnd toredat meenet ei ole.

Tööle jõudnuna 3. unustan ära, et kohe hommikul on koolitus, kuhu eile registreerisin; märkan vahepeal (kui koolitus on peaaegu läbi), et telefoni olekuribal on vaigistuse sümbol, mida ma ise pannud ei ole; see tekib näiteks siis, kui on kalendris mingi üritus. Märkisin koolituse eile telefoni kalendrisse, mõeldes, et küllap paneb registreerimissüsteem ka selle koolituse töökalendrisse ise nagu tavaliselt. Ei pane. Loodame, et saan koolituselt vähemalt slaidid. (4. Ei saa. Süsteem tänab mind koolitusel käimise eest, aga slaide ei ole.)

Siis 5. vaidlen pikalt ühe koma üle, mida minu keelevaistu järgi vaja ei ole. Teisel inimesel on 5a. teistsugune vaist, 5b. raamatus just sellist näidet ei ole, 5c. korpuses sellist fraasi ei ole, 5d. ma ei ole kindel, kas määrust saab nimetada täiendiks, ja 5e. keelenõust ma küsida ka ei taha, sest sealt öeldaks sama asja ja asi jätaks ülbamise mulje. Keeran siis jutu sellele, kuidas Viktor nime sai; internetis on nüüd kaunis leht asjaga seotud pildist.
 

Siis on vaja minna ostma välgu jaoks patareisid, aga 6. ajutine peatus on 200 m kaugemal kui muidu ja isiklikku 200 m rekordit – talveriietes – ma täna püstitada ei taha. Üldiselt kestab linnast läbi sõit sama kaua kui järgmise otsebussi ootamine (pool tundi), aga kogu aeg oleks nagu midagi tehtud. Buss linna on õnneks kiirbuss, mis sõidab tavalisest 10 minutit kiiremini, kuigi 7. jään bussi vahetades kergelt teise bussi ukse vahele.

Õhtul on töökoha jõulupidu ja kui juba hommikul on olnud nii palju viltu, on ka õhtuks halbu aimdusi.

Peale patareide ka pintsleid ja paar värvi.

 

Seiklused jätkuvad: 8. 20 min postkontori sabas, aga toredat marki ei saa ikka. Pärast saan teada, et 9. pidanuksin ostma mitte 5, vaid 10 marki, toredus on 10-margise lehe servas.

Ainus normaalne asi täna enne õhtut on, et järgmise aasta üleriigilise, nimelise ja tasulise bussi-rongipileti saan kätte ilma vaevata (mitte nagu aasta tagasi, kui pidin selle järel jooksma mitu kilomeetrit).

Aga just siis, kui jõuan tagasi töölaua taha, 10. panevad jeerikupasuna üürgama morlokid.

Õhtul on siis jõulupidu (mille jaoks oli vaja eile ja täna jahitud meeneid), õhkkond leplik ja sõbralik, valgustus hämar (arvutan pärast, et 40 lx), servades otse ülalt alla, keskel vahelduvat värvi, teen 611 võtet, näidata kõlbab pärast põhjalikku rookimist 65.

K, 3530. päev: kolmapäev

Nali: Jeesus Kristus läheb jüngritega restorani ja küsib lauda 24 inimesele. Kelner: aga teid on ju ainult 12. Jeesus Kristus: jah, aga me tahame istuda kõik ainult ühel pool lauda!

Läbi saab arhitektuurilõigete raamat.

 

Homseks on vaja punaste pükstega lõviga võtmehoidjat; rändan lõuna ajal Villemi platsi nurgale suveniiripoodi, mis on ainus koht, kus seda on; aga see on ümber häälestunud jõuludele ja mitte-jõulukraami ei ole. Suurel tänaval kõnnib vastu vanahärra, peas Hamburgi meremehemüts Altstätter.

T, 3529. päev: jõulupeolt kontserdile

Lõuna aeg käin panen selga ülikonna, toon eile tööle ununenud kommid koju, võtan kaasa õhtuks plaanitud võileivad, annan need E-le üle bussiukse tema peatuses, ise sõidan oma peatusesse edasi.

Õhtul on saksa kirjanduse tund õpetaja kodus (kursuse jõulupidu koos tavalise tunni sisuga), võileivad, joogid. Saame jääda ainult kaheks tunniks, edasi on (bussiplaaniroboti pakutava mõningase põnevusega, sest see ei näita ümberistumisvõimalustena linna läbivaid kaugbusse) kontsert, kus laulab sama tädi, kes selles „Võluflöödis”, kus Simon Keenlyside oli Papageno, oli Pamina. Eeskavas on saksa soololaulu klassika Schubert ja Mahler ja Wolf, lisapalana ka R. Strauss. Tipp-klaverisaatja lehekeeraja on töökaaslase poeg, nagu see töökaaslane meile vaheajal selgitab.

E, 3528. päev: tagasi tööl

Loendan, et eile läbi saadud tõlkesoperdises oli absurdset „rõhtsammast” tekstis 200 leheküljel 242 korda (ja 1 kord sõnaseletustes ning 4 korda muud vertikaalse tõlkimiseks rõhtsaks); pean kindlasti küsima kirjastuselt, kuidas on võimalik, et toimetaja ei märka 246 korda, et vertikaalne on saanud horisontaalseks – sammas on post ja post on püsti, sest muidu ei oleks see post. Osa võib selgitada, et tõlkija ega toimetaja ei näinud pildiallkirju tõlkides pilte, aga ikkagi: kuidas on võimalik saavutada tõlked „püstine vertikaalne rõhtsammas” ja „tõmmake rõhtsammas ülalt alla”?

 

Sõidan bussiga jaamast kogemata mööda.

 

Tööl on ootamatult koosolek (saan teada 5 minutit pärast algust), kus öeldakse, kes on mu järgmine toanaaber. Mul muidugi on teoreetiliselt olemas ka päris toanaaber, aga ta on umbes viiendat aastat lastega kodus, nii et vahepeal on olnud kaks ajutist ja nüüd tuleb kolmas.

P, 3527. päev: pühapäev

Saan läbi soperdtõlke. Ootan originaali, saab ehk midagi aru ka.

Film Klein Erna auf dem Jungfernstieg; äratuntavaid kohti, kerge n-ö suvefilm, süžeed nagu eriti ei olegi (palju võib Hamburgi väikse Erna anekdootidest filmi ikka kokku panna), tasemel lapsnäitlejad, muidugi on kohal ka hamburglane Heinz Erhardt (tema hääldus, täheldab E, ei ole tavaline saksa hääldus – tema t-häälik on pehmem, vahest baltisaksa mõju). Ühes kohas ostab väike Erna onule viina, millest sünnib mõiste viinalaps (kommionu vastand). Veel sünnib kuidagiviisi süžeealge „Robot Rümpa” – robot on kergelt praak: toitelüliti külge on juhtmed ühendatud valepidi, sisselülitatud asendis on ta vaikne ja istub nurgas, aga väljalülitatuna kihutab ringi ja askeldab.

Puhkus talvel

(Eesti Reklaamfilm üllitas – kui õigesti mäletan – 1980. aastate alguses kolm mõneminutist rahvavalgustusfilmi, mis pidid muutma inimeste puhkeharjumusi: „Puhkus sügisel”, „Puhkus talvel” ja „Puhkus kevadel”. Mitte et ma neid ise mäletaks, aga tudengiajal olin kinoklubis, mille kaudu sattus kätte üks ERF kolme aasta toodangu täielik loetelu, aga peast ei mäleta, mis aastatest.)

Nii et koos sõitudega pisut üle nädala pikk puhkus on eeskujulikult tegevusrohke.

Kõigepealt täidan fotokogu lünka: ma ei ole praeguse suure fotokaga pildistanud Toompeal ja turistipilte Talinast on vähe; toomkirikus sees ei ole ma pildistanud üldse kunagi. Kohapealne väravatagune vaatlus tuvastab, et ruumikas võlvkelder, kus käisime kooliajal paar korda kolamas, oli Toom-Kooli 7. Juhtun ringkäigul kaks korda kuulma giidide luiskelugusid: ühe korra Kuberneri aias, kuidas Pika Hermanni kõrgus 42 m olevat sedasi, et oru poole on 20 m (õige) ja mäe poole teine 20 m (vale, tegelikult on see 42 m (koos kultuurkihti mattunud jalamiga 45 m) just mäe poole ja oru poole 20 m on kauba peale, kokku seega röögatu 65 m; pealegi on torni kehand ülevalt jämedam kui alt, aga seda giid ei tea); teise korra Kohtuotsa vaateplatvormil, kuidas vene ajal saadeti rahvalaulude (national songs) laulmise eest Siberi. Teen kaks vene onklit õnnelikuks, pildistades neid nende Samsungi telefoniga. Loendan Toompeal 19 (üheksateist) nännipoodi, kus müüakse täpselt samasugust nänni, massiliselt merevaiku (mida Eestis ei leidu) ja matrjoskasid. Paljudesse nurgatagustesse enam ei pääse, väravad, tõkkepuud ja aiad ees.

Tehnilise pausi (fotoka aeglane soojendamine) veedan toomkiriku orelipooltunnil, kus esineb teine organist kui mida ütlesid luureandmed. Peale oreli mängib ka trompet, olevat Ungarist. Mõtlen, et palju Ungaris trompetiste ikka on, kuulsime 2015 üht ja oli väga tore. Selgub, et vähemalt kaks on, nüüd mängib eelmise õpilane. Tal on õpetajalt õppida veel küll.

Toomkirikus on mingi üritus, kus on ekspiiskop Põder, aga kleidita.

Muid linnavaateid Toompea ja Vabaduse väljaku vahel. (Tallinn on see Euroopa pealinn, mille keskplatsiks on auk.)

Siis vennaga Robotexil, seal peaaegu põrkun klassiõega, kes väidab, et me polevat kohtunud kooliajast saati, mis aga ei ole tõsi, sest korraks nägime eelmisel aastal kooli kokkutulekul. Meenutusi TTÜ spordihoonest ja tõstmise kasulikkusest argipäevas (meie kehalise õppejõud oli tõstja ning me põhiliselt tõstsime).

* * *

Ühismeediast saab puhkuse ajal teada, et Hemingway romaan, kus pajatatakse igas maailma jahisadamas kodumaa ajalehtedele vesteid saatnud ja honorari ootavatest Eesti meremeestest, on To Have or Have Not. Veel saab teada, et üks vana tuttav on anarhist (et ikka vana maailmakord maha ja vat siis läheb õige heaks ning see anarhism ei olevat üldse see, mis vanasti – siinkohal kaugenen arutelust, küllap ta mõtles, et pika süütenööriga mustad ümmargused pommid on nüüd möödanik). Liiga hea elu või ei oska või taha mäletada elu noorusajal. Unfollow.

* * *

Loen läbi Panso teise reisiraamatu „Maailm arlekiini kuues” (1973), sest mäletasin ähmaselt, nagu mainiks ta seal kedagi Dylanit ja võrdles Mait Metsanurgaga. Aga selgub, et see Dylan, kellest kirjutas Panso, ei olnud Bob (s. 1941), vaid luuletaja Dylan Thomas (1914–1953). Raamatu lõpus on uuest näitlejast Michael Caine’ist tervelt neli lehekülge, aga Panso ei näinud teda Londonis teatris, vaid Austraalias kinos. Üldiselt võib täheldada, et koolipõlves lugedes jäi raamatust meelde ainult Panso huumor; täiskasvanuna lugedes on mulje teistsugune – huumor on edasi, aga vahepeal on ka palju muud, eriti kuidas teatrimees näeb elu ja inimesi.

* * *

Ühes bussis kuulas üks neidis lekkivatest kõrvaklappidest otseülekannet stantsimistsehhist; teises, ratastel hundilaudas, sõi tüürpoordis kasukas onkel võileiba nii, et hülgevuntsid lükkasid sibularattaid suust muudkui eemale. Pärast räägib ta bussijuhiga, konspekt:

Vana Vunts: Vanasti oli uus Zaporožets ka parem kui praegu vana mersu, selle remondiks kulub 200 000. Aga mul oli vana mersu 17 aastat, 3 aastat ei käinud kordagi teeninduses. 58-aastaselt läksin üle Audile. Volkswagen on poolrikaste auto, õige auto on ikka mersu ja Audi. Mersu sõitis ikka 800 000.
Bussijuht: Mul oli Volkswagen Passat, sõitis 200 000, kuni mulle sõideti sisse. Töötasin siis kiirabis, ei saanud pärast avariid enam kiirabis töötada, hakkasin bussijuhiks.

Sellega said nende jutud otsa; teed oli kulunud 9 km.

* * *

Alamsaksa laenude sõnastik ütleb, et sõna vilt on tulnud keskalamsaksa sõnast Filz; „Idioticon Hamburgense” ütleb (lk 56), et 1755 oli Hamburgis sellest vorm Filt.

* * *

Kolme tehniku kokku 5½-tunnise ponnistuse peale saavad korda turvasüsteem ja telefon, mis kõik algas sellest, et telefonifirma hakkas pakkuma uut teenust nii, et turvasüsteem läks rikki. Klienditeenindaja väitis, et nad olla mulle sellest saatnud ka meili, aga no tere talv! Öelge palun, kes loeb telefonifirmast tulnud meile?! Ma vaatan ainult, kas on kaasas manus, siis on see arve, aga ülejäänud viskan ära. Aga kõik tehnikud, turva- ja telefonifirmast, olid väga asjatundlikud; sain teada huvitavat terminoloogiat ning nüüd töötab kõik jälle.

Ise parandan kaks rikkis koduseadet, mis olid läinud katlakivi täis. Mars G. Fontana muiste kirjutas, et vasktorus ei tohi vesi seista üle poole aasta, ja mis see muust materjalist toru siis parem on. Üht parandab guugeldades leitud diagnostikaprogramm, teist pool liitrit katlakivieemaldit ja dušivoolikust soe vesi.

* * *

Olin lubanud, et ma jalgrattaga ei sõida. Algul oli talv, lumi maas, teedel-tänavatel jää. Seega kohtades, kus suviti käin rattaga, käisin nüüd jala. Jalutuskäigud said parajalt pikad. Pikim oli kauni talvise päikesepaistega; pildile jäid sellised erakordsed asjad nagu korduvalt sulanud ja külmunud lombid, mida talvise vähese käidavuse tõttu ei olnud katki tallatud, ning taas kord kotkas täpselt samas kohas kus ükskord enne. Kotkas ilmselt teab, et pooleteist kilomeetri kauguselt näeb teda ainult see, kes teab ja oskab sinna vaadata, ja temast ei ole talle hädaohtu karta.

* * *

Vanavanemate kunagise maja tagant läbi jalutades ja trepikodade korterinumbreid vaadeldes järeldan, et Küüditaja-Tiidus elas korteris nr 46.

* * *

Surnuaial on sugulase pandud patareiküünlad, põlevat juba kolm nädalat. Aga mul on kaasas toos tikke ja pakk kuue 56-tunnise küünlaga. Panen siis selle perekonna platsile, kelle toas sõitsin 3-aastasena ringi 3-rattase jalgrattaga (mul oli koht meeles, aga kaardile kandmata, et saaks jagada või oleks abi, kui peaks meelest minema). Kultuuritegelaste haudadelt puuduvad paraku kalmulaternad, niisama tuule kätte või hauakivi äärele lahtist küünalt ei pane, kukub ümber ja süütab kulu või mis iganes.

* * *

Läksin kahte muuseumi vaatama kaht ajutist näitust ja nägin nelja. Teine neist oli Paksus Margareetas ja sain teada, et viikingiaja meestel oli väga väike kämmal, mõõga käepide oli nupu ja põikpulga vahel kõige rohkem 8 cm pikk.

* * *

Ootamatu muusikahetk: kõnnin mööda hoonest, kus praegu on õlletehas. Sealt kostab klaverihelisid. „Mingi esitlus,” mõtlen. Kõnnin edasi, piilun akendest sisse. Saalis seisab paar-kolm inimest. „Head kõlarid,” mõtlen. Viimasest aknast näen, et saali lõpus on poodium, poodiumil kabinetklaver ja klaveri taga Rein Rannap. Õhtuse kontserdi proov.

Aga muusikaelamuse sain hoopis eksootiliselt kontserdilt sarjast „Siiditee saadikud”, mille põhiesinejad olid kutselised eeposelaulikud. Mõelda – kaugel karakalpaki rahval on kümme ehedat eepost seniajani suulises pärimuses; mida saab selle vastu eesti üksainus enamjaolt kunsteepos, mida kõik ei ole isegi lugenud ja millest suure surmaga teatakse üht-kaht rida! Meesesineja nimi oli Džirau Salamat (laul, kobõz), temalt muuhulgas see lugu (teine esineja, aga samasugune esitus ja koreograafia) ja see lugu oli ka; naisesineja kandis nime Baqsi Gulistan (laul, dutar), naishääle saund on selline ja vestmisstiil selline (võib-olla on see koguni sama esitaja). Mõlemad esinejad samas videos: link. Juurde pajatas kohalik rännumees elamusi (kahe vahepalana), sõnum oli võimas: mööda Araali merepõhja liikudes mõistnud ta, et kui inimene suudab mõnekümne aastaga kogemata kuivatada mere, mida koledat ta veel suudab!

* * *

Tuvastasin, et mul on seinal 20 × 80 cm tühja ruumi, kuhu sobiks kenasti mõni pilt. Maakonna kunstnike toodangut müüv kunstipood on lahti ja käin selle läbi. Pilti ei leia.

* * *

Tellin Amazonist ilukirja raamatu ja kohe järgmine päev näen täpselt sama raamatu eesti tõlget raamatupoes; mõtlen hetke, kas tõesti tahan lugeda tõlget või ootan nädala, aga siis mõtlen, et seal on ju pildid juures, vast tõlkest midagi ikka aru saab! Aga valesti mõtlen. Loen raamatut tagasisõidul; tõlge on halb, kohati ei saa aru midagi (eriti hämmastav on sadu kordi mainitud saladuslik „rõhtpost”, mida materdan siin veel); märgin tõlkevigu, kuni pliiatsist lõpeb süsi.

* * *

Ootasime Balti jaama juures trammi – seal on ju alati käinud tramm, isegi rööpad on maas. Viie minuti pärast nägime, et linna poole rööpaid enam ei ole ja Kopli poole pargivad rööbastel autod.

* * *

Talina Lennu jaamas on 6. värava kõrval pubi reklaamis Ju 52/3m vesilennuk (usutavasti sama foto kui lennujaama kodulehel), mille tiiva varjust paistab registreerimistähisest sidekriips ja kolm viimast tähte, …-ALL. Saksa lennukeil oli (ja on senini) pärast kriipsu neli tähte; Eesti lennufirma sai Ju 52/3m-d hiljem, kui valmis oli Ülemiste lennusadama kõrval ka lennuväli, vesilennukid need ei olnud. Mis tähendab, et lennuk oli Soome lennuk, number järelikult OH-ALL, pärisnimega Kaleva; see oli seesama lennuk, mille 14. VI 1940 N. Liidu mereväe pommitajad Keri juures alla lasid, ühes reisijate, diplomaatide ja diplomaatilise postiga, kusjuures siis ei olnud N. Liit ja Soome enam ega veel sõjajalal. Mu arust ei ole lennujaam allalastud reisilennuki pildi näitamiseks õige koht; ega ka Tallinna sadam ole kaunistatud parvlaev Estonia pildiga. Mõelge, mis juhtub, kui seda reklaami näeb mõni Soome lennundushuviline, kes räägib asjast kodumail, ja soomlased naeravad kõhud kõveraks.

Esimesel lennul istub mu kõrval hispaania abielupaar, kes ei ole võtnud kaasa lugemist ega muud meelelahutust. Härra loeb istme taskust ohutusjuhendit, proua sirvib pärast sööki ja laua ülesklappimist Lufthansa pardaajakirja, aga enamasti hoiab ta kõik see kaks tundi mõlema käega käetugedest kinni ja vaatab otse enda ette.

FRA väravas on kisav ja püksi sittuv põnn Ženja, pärast on tema ema ja vanaema tollis: „Kust tulete?” – „Frankfurdist.” – „Aga enne?” – „Me tuleme Frankfurdist.” — Jää või seisma kuulama.

Teisel lennul istub mu kohal tädi, kelle näost on näha, et ta teab, et istub valel kohal, ja ootab, et olukord laheneks, aga ei lahene. Pärast tahab ta saada kiiresti välja, aga ei saa, sest inimesed on ees, ise süüdi, kes käskis hõivata võõra aknaaluse koha! Ise tegi, ise tegi.

R, 3526. päev: lend

Eestisse. On argipäev, sõidan lennuväljale bussiga – uus suur kohver bussis tipptunnil! Aga lennujaamas olen ajal, mil hommikused lennud on juba ja järgmised lennud ei ole veel läinud, nii et turvakontrollis olen kahes reas üksi ja kummaski oleks viis inimest ainult minu päralt. Koos matkasaabastega täidavad mu asjad neli kandikut.

Lennud lähevad üldiselt eriliste sündmusteta. Mõlemal lennul on taga kuuldekauguses eesti emad, kes õpetavad rinnalastele puu-inglise keelt. Helisalvesti, mis mul on tavaliselt reisil kaasas, olen just täna jätnud sihilikult maha, sest selle salvestusnupp ei anna enam korralikult kontakti. Ühe repliigi kirjutan üles, koos hääldusega: „Juu vanna tsiis änt kärrott?” Ma ei usu, et sellest vaevast oleks mingit kasu, sest nagu misjonäri kohatud pärismaalased, kes muidu olnud jube musikaalsed, aga kirikulaule laulnuvat valesti, sest õppinuvat need eelmiselt misjonärilt, kes ei pidanud viisi, õpib maimuke ära ju mitte inglise keele, vaid just sellesama „juu vanna tsiis änt kärrott”. Mõelge ikka.

Lendude vahel on sedapuhku pikk maa-alune jalutus terminalist A terminali B. Aega eriti palju ei ole, kõht on tühi, aga ei ole tark süüa, enne kui järgmise lennu värav leitud. (Huvitav, et Tallinna lennu värava ootajaskond meenutab alati kergelt mustlaslaagrit.) Värava juures on putka, kus sabas mu ees seisja küsib soolakringlit; müüja ütleb, et otsas; onkel, et aga teil seal naela otsas ju on; müüja (saksa-inglise segakeeles): This is for Dekoration!

Teisel lennul on vahepeal selge, taipan äkki, et kui vaateulatuses ei ole ühtki kiirteed, peame olema järelikult Harzi mäestiku kohal. Sealt edasi on kuni Poola rannikuni (Kolbergini) selge, jälgin kaarti. Näen Nordhausenit (aga ma ei tea, kus oli selle kuulus koonduslaager ja maa-alune raketitehas), tõenäoliselt Brockeni mäge, siis Halberstadti, Magdeburgi; Berliin on just teisel pool, II piloot ütleb, et vaadake paremale, ilus vaade Berliinile.

Rea otsa peal istub väga paks veinilehane onkel, kelle istumise peale vangub kogu pink; keskmisel istmel magab sportlane, kellel paksu mehe poole ruumi vajuda ei ole, seega vajub ta minu poole ja ei reageeri millelegi, mõtlen, et äkki peaks suskama pliiatsiga. Nii et pärast on kondid sundasendist kanged.

Talinas selgub, et uuelt, seni ainult 4 megameetrit reisinud kohvrilt on alt kadunud ratas, mida ma pagasiteenindusele ka ütlen. Öeldakse, et kohvriremondist saaks uue, aga seal kestvat remont kindlasti üle nädala. Vaja on hankida uus ratas ja vajutada see kohale.

N, 3525. päev: puhkus

Puhkuse esimene päev on tööpäeval, mida kasutan hoolikalt. Kõigepealt kolikambrisse uued seinalambid – aga paraku selgub ka, et neid ei saa enne homset ärasõitu üles panna, sest päeval ei jõua ja õhtul on liiga pime ning kolikambri seinalampide vool käib läbi sama kaitsme kui esiku laelambi vool, mis tähendaks tegutsemist pimedas. [Panin üles alles 12.9.2018.]

Vahepeal kopin väiksele kõvakettale pildifaile, mille töötlemiseks võib Eestis olla aega.

Siis naaberlinna jõululaadale, sealt varesekuju (mida üksaasta jõululaada teiseks nädalaks enam ei olnud) ja likööre, poest muid veine, Kella kõrtsis ei käi.

Õhtul Ookean.

K, 3524. päev: binokli järel ning olge pimedas ettevaatlikud

Kolmapäev on päev, mil ei ole õhtul tundi ja mis ei ole ka reede. Käin lõunal postkontoris (kuhu üks kiiremaid minekuviise on pool teed bussiga, teine otse jala). Keskmise leti meest ei ole, aga tema laual paistab nimesilt. Sellel sama Roobert K. nagu filmis! Pakk on seal oodanud ligi nädala, pakis on aga uus 16-kordse suurendusega binokkel Eestisse, kus on linnuvaatlustornides vaja suuremat suurendust kui reisidel alati kaasasoleva pisibinokli 8×. Mis ühtlasi tähendab, et mul on töötavaid binokleid ja pikksilmi aastatega kogunenud 5 tk (Seeadler 8×20, Nikon Action CF 10×50, Omegon 20×80, kompassiga pikksilm Minox 8×42, Nikon Aculon A211 16×50).

Pakk korterisse. Jaama juurde on pandud helendavad jõulutõivetid. Võileib. Tööle. Õhtul poes, sealt tagasi ka jala.

Õhtul jään õigest bussist maha; ajutises bussipeatuses oodates (ja telefoni lugedes) kuulen valju mürtsu: bussipeatuse juures valgustamata ajutisel ülekäigurajal on auto sõitnud otsa jalakäijale, see ajab end maanteelt üles, inimesed tõttavad appi, autost on maas tükke (peegel vist, kui tagantjärele mõtlen). Helkurit siinmaal ei tunta. Ega ma muide ka tea, mida sellises olukorras teha.

Jaama juures jään teisest bussist ka maha, sest kuigi jõuan paraja spurdiga avatud ukseni, töllerdab selle ees kolm väljujat, kes ei astu eest ära, vaid naudib õhtust linna sealsamas. Buss paneb sõna otseses mõttes nina eest ukse kinni ja nupp ka enam ei ava. Jooksen järgmise ukseni; ka see ei avane ja buss sõidab väga napilt eest minema (napilt eriti ses mõttes, et taskust välja keerates ulatub tagumine lüli veidi kõnnitee kohale).

Õhtul kirjutab FB-s üks tuttav, et ka tema jäi täna auto alla, kui tänavat ületas. Oletanud, et ju vast parklast välja keerav auto teda näeb, aga – nagu selgus – ei näinud.

T, 3523. päev: teisipäev

Koolitus, mis on täitsa huvitav. II pooles räägitakse praktilise poole pealt sama asja, mille teooriast käis üksaasta meil keldris rääkimas üks itaalia nimega inglise tädi, kus püsisin ärkvel sellega, et üritasin graafiliselt lahendada Tartu toomkiriku võlvide mõistatust (see pidi olema üle kahe aasta tagasi, sest jõulude ajal 2014 lahendasin mõistatuse tingliku maketiga). Tookordsed kaks lõbusat seika olid, et keegi pillas tukkudes mobiili põrandale kohvitassi ja esireas istunud inglane kommenteeris esitust sõnadega „mm… sensible shoes”.

Pärast kemmergus näen mobiilist, et mulle on vahepeal helistanud korteriomanik, mis ikka ja alati võtab õõnsaks, kas pole. Saab teada, et nädala pärast (kui olen Eestis) tuleb korteri ehitusseisundit fikseerima arhitekt ja keegi peab tingimata olema sel ajal kodus. Kuigi teen mitmesuguseid lennukaid oletusi, millega see võiks olla seotud, on põhjus pigem kapitaalsed ehitustööd maja ees maanteel, sest mõne päeva pärast ilmub samasugustest külaskäikudest pajatav silt liftidesse (stiilis, et helistage firmasse ja leppige aeg kokku). Eriti huvitav on aga, et sellest ajast peale kaob joodiknaaber. Kirjutan neid ridu siin 21. XII ja detsembris ma teda näinud ei ole. (Aga eks ole ennegi olnud, et ta on kadunud mitu nädalat, nii et tärkab juba lootus, et äkki on ta majast lahkunud, nagu kui Korbaka ajal tuulutati mõnikord raadios viiulimuusika linte, tõstsid üle kogu N. Liidu raadiokuulajad pead ja mõtlesid: „Kas jälle?”)

E, 3522. päev: keeleleid II

Sõna, mida EKI alamsaksa laenude sõnastikus ei ole – tatt. „Idioticon Hamburgense”, 2. tr 1755, S. 49: Dutten, Düttjen, it. Budden: Mucus e naribus infantum prominens ac pendulus.

P, 3521. päev: külas on külalised ja filmis on naaber

Külalised, kolossaalsed ettevalmistused. Ei ole keelt, mida kõik mõistaksid rääkida. Mõni väidab küll, et saab mõnest aru, aga tegelikult päris ei saa. Mistõttu algul lauas istudes mõtlen, et mida kauem söön võileibu, seda hiljem saabub hetk, mil hakkan näitama pilte ja tahes-tahtmata pean seletama prantsuse keeles. Aga üldiselt läheb korda.

Pärast vaatame muusikafilmi, kuidas kohalik muusik peab mööda kohalikke „taadibistroosid” turnee. Et kunagi olnud külades 82 bistrood, enam ei ole, alles on jäänud vähe (film on üles võetud neljas; jututatakse veel mõnda vana bistrooomanikku; üks kogub albumitesse kundede matusekuulutusi). Ma esinejat nägupidi ei tunne, selgub, et see on seesama, kelle Wikipedia-artiklist kirjutasin keeletunnis lühieluloo. Palju huvitavaid inimesi, ikkagi tuntud muusiku turnee külakõrtsides. Aga mis kõige rohkem rabab: ühes bistroos, kus on üles võetud lausa neli laulu, istub esiplaanil ja vehib kaasa elada Supitädi, meie naaber! Ühes keerutab tantsu meie postkontori keskmine ametnik!! Ühes vahelõigus kõnnib ta, T-särk üle kõhu, hommikul ümber bändi autoelamu ja teises teeb bändile ka süüa (lõigub keedetud kartuleid ja mune ning keedab juurde viinereid). Nii et jätame tagant tiitritest meelde, mis nimi järgineb sildile „nõustaja ning toitlustaja” (Roobert K.). Täitsa lõpus on sponsorid: kolmas sponsor on post, naerame, lõuad laiali, et posti toetus oli stiilis „anname teile autojuhi, kes teeb teile ka kartulisalatit ja keedab viinereid”.

L, 3520. päev: laupäev

Kella kõrtsis mäletab kelner, kus me eelmine kord istusime.

Väga nunnu raamat „Oskar liebt …”, mille peategelane Oskar, punaste jalgadega ja halli nokaga vares, armastab teha paljusid asju.
 

Õhtul lasen koristamisel kogemata kuuma auruga jala peale (millega muidugi meenub tudengiaegselt rattamatkalt juhtum, kui mingi nõu oli ajakirjandustudengile liiga kuum ja ta hüüatas ühele teisele, miks see kohe ei öelnud, et on keemik – keemikuteks võetaksegi selle järgi, kas suudab hoida käes kuumi asju).

* * *
 

Teise Narva-raamatu jutt on seevastu parem kui arvasin, aga pildid on arusaamatud hägudikud (nii et vaadake ühest raamatust pilte ja lugege jutt teisest).

R, 3519. päev: reede

Tööl ja poes.

N, 3518. päev: keeleleid

Bussiraamat on praegu (ja veel kaua) varajase murdesõnastiku „Idioticon Hamburgense” (Idioticon Hambvrgense oder Wörter-Buch, zur Erklärung der eigenen, in und um Hamburg gebräuchlichen, Nieder-Sächſiſchen Mund-Art) 2. trükk aastast 1755. Leidub see Google’i raamatute hulgas. Seal sees on, eks ole, alamsaksa keel kaks ja pool sajandit tagasi. „Idioticon” mitte nagu idiootide, vaid nagu omapäraste sõnade (ἰδίωμα) kogumik.

Mu saksa-eesti tõlkelaenude kogu saab sealt põneva täienduse: „metsa üles töötama” tuleb alamsaksa keelest, kus IH järgi (lk 36) oli see Holt updohn (tänapäevases kirjapildis Holt opdoon). Holt (saksa Holz) ‘teatud mets’,  up/op (de: auf, vrd en: up) ‘üles’, dohn (de: tun, en: to do) ‘tegema, töötama’.

K, 3517. päev: Blackadderi meetod

Saan teada, et uudise pealkirjast („Eesti rahvas on õnnelikem rahvas maamuna peal”) faktide ärajätmine (tegelik sõnum oli, et „Eesti rahvas on ühes finantsuuringus uuritud rahvaist optimistlikem”) ei olevat moonutamine, valetamine ega ilustamine, oo ei, Eesti ajalehtedes mitte. Ütleme siis õige nimega: propaganda. Üks pask kõik…

(Muidugi hiljem on pealkirja algusse vaikselt juurde poetatud täiendus: „Uuring: Eesti rahvas on õnnelikem rahvas maamuna peal”. Just nii, nagu see ikka käib, Eesti ajalehtedes. Selle meetodi mõtles välja prints Edmund (link), kui ta oli leiutanud endale hüüdnimeks Black Vegetable, aga Baldrick pakkus, et vahest Black Adder, ja siis leidis Edmund: Wait, I have a better idea. What about …The Black Adder?)

T, 3516. päev: teatris

Õhtul tundi minnes on ummik (buss sõidab 2,8 km 37 minutit), pärast tundi läheb tunni seltskond teatrisse (esietendus; ühes rollis on ühe teise õpetaja vend).

Jõuan teatrisse õpetaja autos koos poolte muude õppuritega; auto on suurevõitu, teatri juures allmaaparklas olevat sildi järgi 31 vaba kohta, aga ülemistel ei ole, auto laskub kitsast kaldteed pidi üha allapoole, parkimisabisti piiksub seina peale iga kord, üldiselt on kaunis ebamugav tunne, et nii sügaval maa all sellises kitsas kohas oleme. Vabad kohad on alles kõige alumisel korrusel numbriga −5.

Aega tehakse parajaks mitmes baaris: üks on täis, teine on veel rohkem täis ja seal näib toimuvat sigariklubi kokkutulek, kolmas on täis ja ees ukse juures lehkab nagu meeste peldik, aga tagapool on veidi ruumi. Seal siis kõigile vahu- või vahuta vein sisse ja teatrisse.

Esimene pool on väga kärts ja mürts; mulle meeldib. E ütleb, et jääb vähemalt meelde. Sisuks on tõde kuulutava blogija äratundmine, et ta ei teagi, mis on tõde.

Vaheajal (20 min) on teatri kohvik üldse täitsa pime, kohanäitajad ajavad hoovi peale kohvikusse. Sellest 20 minutist arutatakse vähemalt 12, kuhu kohvikusse või kõrtsi minna.

Teine pool on rahulikum ja suisa tõsine, aga ka lühem. Selge, miks seda ettepoole ei pandud – muidu jookseks publikum vaheajal minema.

E, 3515. päev: kaks raamatut, kaks maailma

Saan läbi Hamburgi meremuuseumi juhi. Äge, äge, lugege ja võtke eeskuju! See on pigem tihe nüüdisaegne merendusentsüklopeedia kui muuseumijuht.

Seejärel võtan ette sarja Kiiresti ja Lohakalt™ pildiraamatu Narvast. Toimetaja on lasknud enda häbiks oma nime trükkida raamatusse. Ilmselt ei ole ta pildiallkirju näinudki. Nagu praegu Eestis kombeks, on raamatu kirjutamine imelihtne: võta pundar pilte ja klopsi kiiresti mingi tekst sinna juurde. Valmis! Lihtne!

P, 3514. päev: väga peen raha

Kuidas käisin poes ja üritasin lahti saada paljudest 1- ja 2-sendistest. Et seadus lubab maksta korraga kuni 50 mündiga. Sestap lugesin taskusse kaks 10-sendist ja 20 2-sendist, et nendega katab ära kenasti kõik summad kuni poole euroni. No ja arvake, mis olid arvel sendid pärast koma? – 01. Nii et annan täpse raha paberis ja 1-eurostes ning 2-sendise ning tagasi saan 1 sendi. 2-sendiste kuhi taskus ikka edasi.

Puhastan linnupuuri. Puuris on, nagu pärast loendan, 13 õrt ja 2 varjualust, mille puhastamine kestab kahe CD-plaadi jagu (peale selle on veel õrsi ja varjualuseid, mida puhastada ei ole vaja).

• Algul õrs puurist välja
• Siis kaabin (pahtellabidaga)
• Siis nühin kuivalt (traatharjaga). See kõik WC-poti kohal. Vann oleks suurem ja mugavam, aga vanni on pärast rookida raskem ning vanni toru on peenem, puupuru ei lähe hästi alla.
• Siis kraanikausis nühin kuuma vee ja harjaga, algul harja pehmema, siis kõvema poolega.
• Lõpuks lasen kraanikausis üle kuuma auruga (osaliselt saavad pihta ka mu sõrmed, pärast on enamik sõrmi väga tundlikud nagu tegelasel raamatust „Tšempionide eine”).

Õrred puuri tagasi veel märjana, kuivavad seal ka.

L, 3513. päev: kompass

Hommikul poest uus aurpuhasti, suurem kui eelmine, rataste, vooliku ja eraldi käepidemega.

Pärast naaberlinnas, algul söömas (Kella kõrts on vanas majas tagasi!) ja alles siis poes, millel on ka oma lõbu. Matkatarvete riiulite vahel oodates jääb mulle silma sihuke väike vidin nagu kompass. Neid on poes mitmesuguse ehitusega; üks on peilimistraadiga, näikse olevat Cammenga U.S. M-1950 3H kloon (aga triitiumita, pilt ei helenda). Näit ühtib kraadi pealt pikksilma sisseehitatud kompassiga.

(Te muidugi mõtlete, miks on kompassiga vaja peilida; aga teadke, et enne GPSi olen koguni Eestis sisemaal peilingu abil määranud asukohta.)

Eestis on magnetdeklinatsioon täitsa tuntav (8½°…9½°); ülal lingitud blogi õpetab kaardi järgi peilima hoopis lihtsamalt: joondage kaart mitte tegeliku põhjasuuna, vaid magnetilise põhjasuuna järgi ning kandke asimuut kompassist kaardile ja vastupidi malliga, mitte otse kompassiga.

Ja siis selgub ka, et aastavahetusel silmapiiri taga nähtud ilutulestik ei olnud üldse naaberlinnas, vaid kaks korda kaugemal Kaiserslauternis (kaugus selgus selle järgi, kui kõrgel on olnud linna ilutulestik, kaugus ja kõrgusnurga tangens, ja maakera kumeruse järgi).

R, 3512. päev: That would be an ecumenical matter

Tugev vihm jätkub. Tuul on rebinud lauspilvituse laiali, madalate vihmapilvede vahelt paistab kõrgemal heledamaid õhemaid pilvi, millele paistab päike peale, nii et ajuti on ootamatult valge, võrreldes sel aastaajal muidu valdava madala lauspilvitusega.
 

Täna on möödapääsmatult jõudnud kätte see päev, mil uus direktor tutvub eesti rühmaga. Sööklas, nagu varem ja hiljem ükshaaval kõigi teiste rühmadega. Nali selles, et meist ainult mina lõunatan sööklas, sedagi nii ainult mõni kord kuus. Teine nali selles, et tänane päevaroog on läätsed tursaga – rohekaspruun ebamäärane mass kahe väga luise kalatükiga. Nii et viisaka vestluse taustal kühveldavad kõik sisse seda pruuni ollust ja kougivad suust vargsi taldrikuäärele kalaluid. Aga kui see ootamatult õnnelikult möödub, saan sama juhuslikult teada, et mul teisipäeval hoolikalt toimetatud tööst on saadetud välja kõlbmatu toimetamata versioon. Hrrrr… Eriline jamps on, et mu teadmist mööda vajati seda teksti eile. Loodame, et klient tegutseb vaikselt „1984” stiilis ja asendab teksti õigega vähemalt arhiivis.

 

Kuu aega tagasi nähtud paljud väga head mudelid ja maketid on pannud vana mudeliehitaja näpud jälle sügelema ning algavad pikka aega meeles mõlkunud maketi esmased teostatavusarvutused. Ükspäe nimelt taipasin, et mudeli ehituskestus oleneb kahest lihtsast tegurist: keerukus (kui väikseid detaile teha) ja pindala. (Ruumilisel mudelil näib olevat tähtis ka ruumala, aga kui et mudeli sisse üldiselt ei näe, on olulisem siiski kogu detailitud pinna pindala.) Keerulisel mudelil võib ehituskiirus olla <0,1 cm²/h, detailideta väikses mõõtkavas (1 : 700) maastikualusel (lage lainetav meri, käigulained, ahtrikobrutus) 10…20 cm²/h koos lainete vormimise ja värvimisega; detailidega väikseses mõõtkavas (1 : 1000) maastikualusel 2…4 cm²/h koos maastiku vormimise ja värvimise ning tühja nurka 1 : 1000 hobuse ehitamisega. (Rohtu sööv hobune koosnes 7 osast, oli fooliumist ja 2,4 mm pikk.) Nali selles, et looduses on maketitava pinna suurus 25 ha, teoreetiliselt teostatav mõõtkava oleks 1 : 2500, seega maketi pindala 400 cm² ja et selles mõõtkavas mitmest meetrist väiksemaid asju teha ei saa, peaks ehitamine olema kaunis kiire. (Hm-khm.)

N, 3511. päev: puhu, tuul

Õpetaja väidab, et täna olla torm. Jah, ukse taga on puulehti ja näol on tuult tunda, aga torm? Mhah. Lätlasel on suur vihmavari; õpetaja küsib, kas ta sellega ära ei lenda. Lätlane vastab, et aga väike vihmavari läheb tuulega katki.

See on tunni huvitavam osa, sest ülejäänud vaeb nõnda kohutavalt igavat teemat kui Donald Trumpi elulugu. Saab teada, et ta vanaisa olla olnud pärit Kaiserslauternist; isiklikult arvan, et vahest hoopis kingsepametropolist Pirmasensist ja nimi oli algselt Tramp või Strumpf (vaadake sõnaraamatust ise).

K, 3510. päev: osavad käed

Leht kirjutab, et Kölnis nikerdanud poodnik taaraautomaati ja see luges sama pudelit 177 451 korda ning andis talle 44 362,75 €. Küllap oleks lugenud/saanud rohkemgi, aga mööduja näinud, kuidas taaraautomaat kerib muudkui sama pudelit, ja teatanud politseisse. Poodnik pandavat nüüd 10 kuuks vangi.

Ning mujal olla autode naviseadmete ekraanile ilmunud teade „Ettevaatust! Õhurünnak!”, mis asjatundjate arvates olnud kas loll nali või tõlkeviga.

T, 3509. päev: teisipäev

Lehes on eilsest tulekahjust artikkel, kus öeldakse, et tuli ei alanud kunstjalgade vabrikust, kuigi ainsal fotol ronivad tuletõrjujad just selle aknast sisse (ja aknast tuleb suitsu ning selle akna ruloo on edaspidi alati kinni) ning ühe loo all on kommentaar, kus keegi hõiskab, et ta töötab selles „laboris”, mis põles. Kohal olnud 32 tuletõrjujat, nii et tänav olnud umbes.

Pärastlõunal kirjandustund, minekul kepp bussidega. Tunnis ei tule kellelegi viiest osalisest meelde, mis on tänavuse kirjandusnobelisti nimi.

Õhtul YouTube’ist pooletunnine film Young Hyacinth, mille tegevus toimub sarjast „Hyacinth Bucket (loe: bukee)” nelikümmend aastat varem, veidi pärast sõda, kui Hyacinth töötab peente inimeste teenijana, tema isa on joodiklik harjusk, ema jooksis sõja ajal ameeriklasega minema, õde Wendy töötab lüüsiväravate avaja-sulgejana ning ülejäänud kaks õde veedavad aega meesterahvastega trehvates. Hyacinth püüab kodustele õpetada peenemaid kombeid. Kõik lõpeb siiski hästi.

Ükspäe imestasin, et Google Maps on pannud Kella kõrtsi kohta vale pildi. Et pildil on kelder, mille võlvid on täpselt seda nägu nagu ühes teises restoranis sada meetrit eemal. Aga teate saatmine, et pilt on vale, oli liiga keerukas (Googel pakkus, et saada parem õige pilt), nii et jäi õiendamata. Ja mis ma täna õhtul näen, kui hakkan vaatama nädalamenüüd (nii, et menüü jääb üldse vaatamata) – et 5. skp on Kella kõrts kolinud tagasi vanasse majja ja pildil olev keskaegne võlvkelder on nende vana maja all, kuhu nüüd lastakse ka külastajaid!!! Kohaliku ajalehe uudisloo kuupäeva, meie viimase külastuse kuupäeva ja kalendrit võrreldes selgub, et viimati käisime Kella kõrtsis 29. X, mil see tegutses ajutises majas eelviimast päeva. Järgmine päev pani ajutises majas uksed kinni ning nädal aega kolis uude majja. Saame teada lausa omanike, peakoka ja teenindusjuhi nimed. Arvepidamine seletab, et 120 käigust Kella kõrtsi käisime ajutises majas täpselt 100.

E, 3508. päev: tuli, meri, valgus

Keeletunnist tulles satun E-ga jaama juurest sama bussi peale. Ühe maja ees on kole valge; pakun, et tehakse filmi. E ütleb, et seal oli mitu tuletõrjeautot. Pärast sõidab tuledega tuletõrjeauto mööda. Oletame, et äkki läks põlema kunstjalgade vabrik (näiteks polüestervaik kõveneb eksotermiliselt).

Toas ootab aga kuse-, sita- ja oksemeri.

Kõik on äkki hakanud pildistama Kuud, justnagu oleks pärast pildi pealt näha, et Kuu on tiba suurem kui tavaliselt.

P, 3507. päev: pühapäev

Uus-Meremaalt, täpsemalt Aucklandist kirjutatakse, et maavärina kirjeldus ajakirjanduses on, nagu ikka, liialdatud. Epitsentrist 670 km kaugusel kukkusid hotellitoas katki lillevaas ja kaks veinipudelit ning poeakendel mannekeenid nüüd ei seisa, vaid lamavad.

Puhastame külmikut. Ärkan lõunauinakust veidi enne seda, kui sügavkülma laest ja seinast vabaneb paarikilone jäälahmakas. Pesen külmikuriiuleid vannis, kõik läheb kenasti, kuni pillan viimase, kõige väiksema riiuli käest. Riiul on turvaklaasist ja ei purune, aga nurk lõikub läbi vanni emaili haljendava teraseni välja. Õnneks on vann tühi ja lohk on nii suur, et saan selle hoolikalt puhastada ja mäkerdada kinni epokitiga, mida isegi lihvin ettevaatlikult muu vannipõhjaga ühetasa.

Valmib kontserdikavade köide. Moraal: kuigi üldiselt on hea katsetada töövõtteid köite taga, mitte ees, alustage veniva materjali liimimist esiküljelt. Muidu juhtub ka teil nii, et tagaküljel on kõik kenasti, aga esiküljele jääb veidi viltu ja sinna tuleb puuduv tükk materjalijääkidest juurde liimida.

Ja kui teil töölauda ei ole / töölaual ei ole köitmiseks ruumi, ärge pange valget köidet maha põrandale, kus muidu käite välisjalatsitega. Pange mingi puhas paber või lõikelaud alla.

Iga liim käitub erimoodi: selg üle ja paelad kinni PVA-ga (elastne), kaanepaber kohale mingi silikaatliimi taolise liimiga (märgab paberit vähe, paber ei veni eriti ja läheb pärast jälle siledaks), seljakummi kohale kontaktliimiga (see on pisut pinges, mistõttu kivistub surve all).

Tunne on, nagu oleks kell jõle palju, tegelikult on kell ainult viis õhtul.

L, 3506. päev: poes

Kõrgmetsa poodides: uus kingapood (kuhu jalutame edaspidi sisse ja peaaegu tagurpidi välja), majatarvete pood (kus ei lähe palju paremini), paberikaupade pood (kust E ostab jõulukaarte ja mina ostan loomingulise ummiku lahendamiseks üsna jäika 2 mm vahtkummi – 2014.–2015. a kontserdikavade köitmine on lõpusirgel, vaja leida köite seljaks huvitavat materjali), matkapood (helkuritega on asi väga kurb, helkurteip; särk ja dressipluus), toidupood.

Saan läbi muuseumiraamatu „Technikmuseum U-Wilhelm Bauer” – algul mõtlesin, et no kui olen ehitanud mudeli ja lugenud teemast mitu raamatut, mis seal siis veel uut on, aga näe eksisin. Väga huvitav on.

Õhtul restoran Ookean.

R, 3505. päev: liiga vara

Mul on täna lõunaks valmis saada pikk töö, millest on järel veidi liiga palju, sestap lähen tööle nii vara kui jaksan. Busside ootamatu laabumise tõttu olen kohal 7.02, mis on nii vara, et mu tunniskaart ust ei ava, samuti mitte ühe uue töökaaslase oma. Vilgutab punast tuld ega ütle midagi. Kõnnin teise ukse juurde, kus on silmside turvamehega, kes laseb meid sisse ja ütleb, et tulite liiga vara! Ka töö laabub kiiresti, valmis saab 9.28.

N, 3504. päev: teater

Õhtul teater sellest, kuidas läks põhja terasefirma. E märgib, et kahju muidugi, et me ei tea, keda poliitikuid kõnemaneeri ja kehahoiakuga pilati.

Tükis on isegi venelane, kes tuleb ja papaahast lumehelveste pudisedes teatab, et võtke mu pakkumine vastu, meie maal on „Sta(h)lin…dustrie” ikka suure au sees.

Saal on puupüsti täis.

K, 3503. päev: annus horribilis jätkub

The morons have spoken. Milgramil oli õigus.

Ja ka jälle „ma ei tea kedagi, kes teaks kedagi” jne. Ainus, kes meenub, oli umbes kuu aega tagasi valjuhäälne vaimuhaige Hamburgi–Bremeni rongis – aga ta ei ole tuttav, ega.


* * *

Söögi kõrvale läheb praegu sari Keeping Up Appearances ehk „Hyacinth Bucket (loe: bukee)”. Tunnen ära, et Emmet mängib klaveril Schubertit (tõenäoliselt „Winterreise”), ajakirjal Classical CD on kaanel pealkiri The Fourth Tenor ja juures on väga noor Roberto Alagna (1995).

T, 3502. päev: talv käes

Talv on käes: prügikast on härmas.

E, 3501. päev: loen

Kui olen hommikul bussis, tuleb keelekoolilt teade, et homme jääb kirjandustund ära, ja paari tunni pärast tuleb teine, et ikka ei jää.

Saan läbi E üleeile Eestist toodud raamatu „Minu Eesti 3. Mis juhtus?”, mis on sama autori kolmas samateemaline raamat. Esimene olla stiilis „ohhoo!”, teine „ohhohhoo!”; see kolmas on stiilis „möhöh…”.

P, 3500. päev: pühapäev

E mobiilidele peale kaitsekiled. Selgub, et Xperia Xi ekraan on kumer, sinna turvaklaas servadeni peale ei lähe (ja õhus rippuv serv murdub nelja päevaga).

L, 3499. päev: laupäev

Valmivad Hamburgi pildid (albumeis kokku 661). Loomapoes, toidupoes, pärast lennujaama E-le vastu.

Seekord läks kalade mekkimine edukamalt: paki aegumistähtaeg oli 1. XI ja sellest viimane kala oli täna veel söödav.

R, 3498. päev: reede

Öösel ongi olnud öökülma. Õhtul vihm, ootan bussi 40 min.

Pärast sirvin koledaid pildiraamatuid (Die Brandstätten ja Deutschland Stunde Null), tuvastades mõne Hamburgi vaate kohad (peamiselt sadamast).

Siis tunnine dokumentaalsaade Iiri näitlejast Dermot Morganist (u 2003).

N, 3497. päev: talv tuleb

Õhtul on rõve külm (2 °C) ja on seda nägu, et tuleb öökülma.

K, 3496. päev: vaba kolmapäev

Täna on ka veel vaba päev, kuigi on tööpäev. Kohe hommikul vara juuksuri ja poodi, siis poe asjad koju, siis majandustarvete poodi, siis koeratoidu järele, siis koju (kõik jala), siis Št-ga loomaarsti juurde (bussiga), kusjuures Št kogu aeg kisab nagu ikka ja ma pean loomaarstile peaaegu käte-jalgadega seletama, mida teha. Protseduuri ajal kattun üleni Št lahtiste karvadega, sest protseduurilauale ulatub temast ainult osa, ülejäänud on hulk siplevaid käppi ja üldiselt on Št selline tihke jalgadel tünn, et kuskilt kinni ei võta ning vaata, et maha ei pilla, aga protseduuri teeb arst ja mina pean hoidma kinni. Protseduuri ajal avaneb uks, nina pistab sisse meie tavaline loomaarst dt T, ütleb tere ja kõnnib nurgas huugava tsentrifuugi juurde, õngitseb sealt vereproovi ja pipeteerib selle analüsaatorisse.

* * *

Saan Hamburgi fotodega omast arust tiiru peale, aga albumeid läbi vaadates selgub ebameeldiv asi, et hakkasin fotosid tõsisemalt töötlema ja albumeid nikerdama alles alates Lübecki fotodest, enne panin ainult märksõnu ja tähiseid, mis fotod tulevad hiljem albumeisse. Seega on läbindatud mitte kõik fotod (mida on alles praeguseks veidi alla 1300, pildistasin veidi alla 1500), vaid nädalavahetuse viissada ja teise nädala kakssada, aga mitte esimese nädala kuussada (sh esimeste linnamuljete kakssada ja sadamaekskursiooni sada). Nali selles, et logistikapõhjustel ei võtnud ma kaasa suurt fotokat, ainult taskufotoka, millest saab vaatamisväärt pilti ainult tublisti tagant sundides (täisautomaatikaga saaks ka, kui pildistada otse JPEG-pilti, aga seda minu fotokogemusega inimene enam ju ei tee, ega). Paljusid asju (objektiivimoonutuste korrigeerimine, mustatase (Black clipping), selgus (Clarity), elavus (Vibrance) ja küllastus (Saturation) – neli viimast korrigeerivad kontrastsust ja küllastust paremini kui kontrastiliugur ise) – saab teha automaatselt, olen nende heaks selgunud väärtused (Blacks –20, Clarity +10, Vibrance +10, Saturation +3) pannud eelseadistuseks S95, mille saan rakendada kohe importimisel (ainult tuleb mäletada, et seda ei kasutaks suure fotoka või mujal kui Lr-s töödeldud piltide importimisel (panoraamid, HDR)). Peale selle tuleb aeg-ajalt korrigeerida värve – üldiselt on mul mõlemad fotokad pidevalt pilvituse valgetasakaalus – sellega on valguse värv korras enamatel piltidel, kui oleks automaatse valgetasakaaluga, mis teeb pildid üldiselt liiga sinised ja ei või olla kindel, et kahe samas valguses pildistatud foto valge oleks ühesugune; HDR-töötluses tuleb mõnikord üksikuid värvusi korrigeerida eraldi, eriti tagasi tõmmata punast ja oranži (Lr suudab muuta kaheksat tooni ükshaaval – muuta heledust, küllastust ja veidi ka tooni ennast, näiteks tehes rohekaskollasest puust lihtsalt kollase või kui teile ei meeldi taustal olev sinine plakat, teeme sellest lilla – avastasin selle võimaluse alles nüüd, peab proovima).

Perspektiivi korrigeerimine muidugi ka. (Noblesse oblige.)

Veel tuleb pildistamisel meeles pidada, et kui suure fotoka suurim tundlikkus, kus pilt on veel enam-vähem terav, on ISO 640, on taskufotokal see ISO 160 (sensori natiivtundlikkus on ISO 80, suurel ISO 100). ISO 320 on viimane piir, kuhu taskufotokaga kõlbab minna; tundlikkus ei saa seega olla automaatse peal ja hämarast valguse kätte tulles peab mäletama tundlikkust jälle vähendada ISO 80 peale.

Veel häirivam on aga objektiivi sisse sattunud prügi või koerakarv, mis tekitab väikse avaga (f/8) pildi alaserva ebamäärase tumeda vonkleva joone, mis eriti torkab silma heledal ühtlasel pinnal. Alles Hamburgis-oleku poole peal taipasin, et püstformaadis häirib see vähem, kui on paremas servas (sest vasakult paremale lugev inimene vaatab ka pilti vasakult paremale), seega tuleb fotokat kallutada püstformaadi jaoks mitte paremale nagu tavaliselt, vaid vasakule. Või võtta suurema avaga (f/4) või jätta kaamera põhja poolsesse pildiserva tumeda kribuga täidetud ala. Üldiselt on taskufotoka kaadri kuvasuhe 4:3 ja sellest tavalise 3:2 või üle ekraani laiutava 16:9 pildi tegemiseks saab ära lõigata just selle prügiga serva.

T, 3495. päev: usupüha

Vaba päev, terve päev kodus. Saan läbi Lübecki toomkiriku raamatu.

E, 3494. päev: kadunud laevad ja mittekadunud telefon

Lõuna ajal postkontoris. Saabunud oli kaks silti. Üks on paki jaoks, milles on Hamburgi meremuuseumi poest parvlaevade Saaremaa ja Hiiumaa 1 : 1250 mudelid (tootja: Hydra; Hiiumaal olevat isegi veokid peal, ma enne lõpliku väljapanekuviisi väljamõtlemist neid transpordikarpidest eemaldada ei taha, veidi olen ainult piilunud, töö on üllatavalt peen, kere valatud tinast, peenemad osad fotosöövitatud, värvitud, kirjad peal). Nii et kui keegi huvi tunneb, siis ei ole Saaremaa ja Hiiumaa ühti Saksamaal vale nime all*, vaid need on tinistatud 1250 korda väiksemaks ja mul riiuli otsas.

(* Tgl ei ole uued ajutised nimed ametlikud, IMO registris on edasi Saaremaa ja Hiiumaa ning kodusadam Roomassaare.)

Teine saadetis aga ei ole üldse pakk, vaid kiri telefonifirmast ja kurjakuulutava sisuga, et kui nädala lõpuks telefoniarvet ära ei maksa, lülitatakse telefon välja. Seda juhtub, kui ühe kuu arve jääb õigeks ajaks maksmata ja see pannakse järgmisele arvele otsa ning kui siis ka täpselt ei maksa. Aga seekord oli tähtpäev 23. X, mis oli pühapäev, niisiis eeldasin, et makse läheb niikuinii järgmisel pangapäeval, seega 24. X, ja maksin sealsinatsel 24. X hommikul, mis sõnumiga väntan siis jaama postkontorisse. Tädi klõbistab arvutis ja teatab klassikalised sõnad: „Meie ei tea teie maksest midagi!” Noh, selgub, et panin veebipanga enne kinni, kui jõudsin makse täielikult kinnitada (mingeid makseid peab selles kinnitama kaks korda, aga mingeid üks) ja makset läinud tõesti ei ole. Nii et maksan kohe täna uuesti ja loodan, et kui see pääseb liikuma pärast usupüha, on 5. XI-ni veel mõni päev aega. Nagu näha, telefon töötab, ju läks siis kenasti kohale.

P, 3493. päev: pühapäev

Päeval koertega metsas, Št. plädistab majataguse käigurõdu kahes kohas täis. Õhtul hiinakas Vana Tao.

L, 3492. päev: laupäev

Seljas on uued mantlid, eks ole. Maja välisukse ees seisab suur kolimisauto ja selle juurest küsib kolimismees meilt: „Kas see on teie hõbedane mersu?” — Uhke, eks ole. Näeme, et kolimisauto, mis tõstukiga tõstab asju garaaži peale kontori aknast sisse, ei pääse lähemale, sest ette on pargitud ühe naabri auto. (Ja kui õhtul tagasi tuleme, on hõbedane mersu muutunud mustaks Peugeotiks. Nõidus kättemaksuks, mis muud.)

Naaberlinnas poes ja söömas, rõngasplaneediga elelektroonikakaubamajas ja mujal ning Kella kõrtsis.

Raamatupoest karikatuurikogumikud „Beste Bilder 7” (mis Amazoni järgi ilmub alles järgmisel teisipäeval; 2016. aasta parimad Saksamaa karikatuurid) ja „Fitte Bilder” (heaoluteemaline kogumik – meenutagem, et lõõgastusäri mõiste „heaolu” sisu on reguleerimata ja iga ettevõtja käsitab seda nii, nagu ise tahab).

* * *

Õhtul Norra esimene katastroofifilm The Wave (2015), mida Rotten Tomatoes ja IMDb kasutajad on hinnanud väärimatult kõrgesti (80% ja 6,7/10). Isegi Hollywood olla kiitnud ja võtnud nõuks pidurdada enda katastroofifilmide ohjeldamatut ja jaburat hävituse kasvu. Kui seal väga ilmekalt ei näidataks, kuidas inimesed hukkuvad / on hukkunud, oleks film muidugi komöödia. Arvutigraafika tegemise lisa seletab, et filmis kasutatud tarkvara jõudnud väikestuudioteni alles poolteist aastat varem, fjordis maalihke tekitatud hiidlaine andmemaht olnud 20 TB ja eriefektide stuudio ehitanud laine laiali pekstavatele majadele seekord ka sisemuse, mitte ainult väliskesta nagu tavaliselt – iseasi muidugi, kes seda murdosa sekundist taustal märkab. Filmile tulnuks muidugi kõvasti kasuks, kui keegi toimetanuks üle ka stsenaariumi, praegu jääb asju õhku rippuma ning on kohati lihtsalt hale.

* * *

Saan läbi kirjanduskursusel mainitud muinasfilmi (1922, rež. Fritz Lang) Dr Mabuse, der Spieler I osa. Tegelikult filmil osi ei ole, kõik 4½ tundi oli jutti, aga nüüdisvaataja jaoks on YouTube tükeldanud filmi 2½- ja 2-tunniseks osaks. Väga lahe, dekoratsioonid, kostüümid, meik ja kaameratöö on huvitav (1922, rõhutame), aga juhtun ühest kunagisest Aksella Lutsu intervjuust teadma, et tollane filmigrimm oli tumelilla, mis teadmine paraku pisut vaatamist segab. Tummfilmil on see tore eelis, et vaadata saab ilma helita, tummalt, mis ei sega teisi inimesi, ega. Vahetiitrid on ainult olulistes kohtades, nii et dialoogist võib paljut ainult aimata, mis ühtlasi tähendas, et paljud tummfilminäitlejad jäid helifilmi saabudes liigse miimika ja vehkimise pärast tööta.

R, 3491. päev: kohvimelon

Koomaline tööpäev: tööpäeva lõpuks on vaja toimetada 94 lk ja sellest on valmis ainult nii 30 lk. Olen kohal tavalisest 1½ h varem. Mõtlen, et kuulan turgutuseks mõne ooperi, mida on Eesti telefonis mitu; aga ossaraisk, olen täna kotita ja kõrvaklapid on kotis. Edasi valmivad tööd väga täpselt tähtajaks, need on jaotatud päeva peale laiali.

Õhtul kukub melonitükk kohvi sisse ja kui ma lauda, lauaalust ja põrandat kuivatan (laua all kilekotis on laenatud raamatud naaberlinna kunstimuisustest), vettib melon kohvis ja omandab kohvimaitse. Teate, melon+kohv ei ole maitse, mida soovitan järele proovida. Kohv seejuures melonimaitset ei omanda.

N, 3490. päev: julgem

Tore uudis: mobiili-turvarakendus Outlook on hakanud turvama ka Chrome’i.

K, 3489. päev: bussid ja rongid

Bussiraamatuks on rongiraamat, Düsseldorfi pearaudteejaama infoleti töötaja Andreas Sch. pajatuste teine kogu (Da kann ich ja gleich zu Fuß gehen! Neue Geschichten vom DB-Service-Point). Saab teada, kuidas 2015 saabusid rongid pagulastega, üle päeva saabus rong 600 inimesega, jaamas oli vastas 200 vastuvõtjat (korraldajad, kes kuhu; tõlgid jne), aga see ei olnud midagi võrreldes segadusega jõulu aeg 1989, kui tulid otserongid Karl-Marx-Stadist, isegi kui siis tõlke vaja ei olnud.

T, 3488. päev: valgem kui enne

Eelmine nädal oli kirjandustunnis kole hämar; täna on kaasas eksponomeeter. Proovimisel selgub, et selle patarei on tühi, mistõttu käin ostmas uut; sealt tagasiteel käime söömas lõunat. Mul on ka telefonil rakendus, mis mõõdab valgustatust, aga see näitab oluliselt teistsugust tulemust kui eksponomeeter (mida usaldan muidugi rohkem), aga rakendust saab kalibreerida.

Tunnis selgub muidugi, et täna on hulka valgem kui eelmine kord.

E, 3487. päev: stereo

Postkastis oli ükspäe väike silt, et D. maanteed hakatakse ümber ehitama, tühjendage plats maja kõrval. Platsile ja selle äärde tänavale olid ilmunud ka parkimise keelu märgid, mille lisatahvlilt kahtlaselt puudus piirangu lõpp. Kohalik geoportaal seletas, et tööd kestavad mitu aastat (!!) ja et uuendatakse kõik torud ja kaablid. Kuuldavasti on valla kaugemas plaanis ehitada möödasõit vallakeskusest, mis suunab hommikuse tipptunni liikluse otse jaama juurde ummikusse, ka meilt mööda, aga see nii kiiresti ei käi; ei ole mingit märki, et isegi trass oleks määratud.

Ja täna on tööd äkki alanud, mis väljenduvad selles, et plats on piiratud kahemeetrise võrega, võre taga seisab kolm 6 m konteinerit (kaks kolaga, ühes on nagu kontor), laudu ja prusse, sulnilt lõhnastatud välikemmerg ja peenike Liebherri eeskopplaadur, millel seletamatu mudelinimetus Stereo. Veel enne koerajalutuselt tagasijõudmist olen guugeldanud, mida Stereo täpselt tähendab: see on roolimistüüp, kus lisaks laaduritele tavalisele poolraamroolimisele (keskel kabiini ees on liigend, raami kumbki pool (kogu esi- ja tagasild) pöörduvad selle suhtes) on tagasillal ka tavaline roolimine nagu autol. Kokku on pöörderaadius väga väike, aga samas ei kuku laadur ka ümber.

P, 3486. päev: matk

Matk looduskaunis mägipiirkonnas. Matkajuht on asjatundlik kutseline matkajuht ja mainib, et teekonnal on vaade, mis on igas turismibrošüüris, mispeale hüüatan, et see on voh siin! ja pistan näpu kaardile. Ilm on algul päikeseline, pärast läheb pilve; tempo on algul aeglane maastiku pärast, hiljem väsimuse pärast; pikkuse hinnangud lähvad pisut lahku, sest sammuloendur on kalibreerimata ja GPS-signaal on ekselnud mäenõlvadel; aga ajakavas püsitakse kenasti.

Mul on seljas mitte uhiuus jope, mida ma veel täitsa hästi ei tunne, vaid pusa + kilejope; täitsa aitab ja kergem on ning paindub paremini.

Pärast äratulekul peatutakse restoranis „Jimmy”. Kivipallur Jürto õpetab: kui te sööte vürtsikat toitu käega, ärge hõõruge sama käega hiljem silma.

Palju hiljem, kui hakkan pilte ilmutama, selgub kole asi, et värvide küllastamiseks algul ees olnud vana 72 mm PL-CIR-filter on teinud karuteene, sest piltidel on juures tuntav hägu, mida selle objektiiviga neil muidu juures ei ole. Uue objektiivi tundmaõppimine kestab niigi väga kaua, nüüd see siis ka veel. Teistel objektiividel on 77 mm filtrikeere ja nende ees on väga kompu Hoya filter; see on vist Soligor ja ep ole sama hea mitte. Mistõttu piltide valmimine venib kole kaua, valmivad alles detsembri alguses (piltidest on vastuvalguse tõttu palju HDR-võtteid, nende kokkutimmimist saab mehhaniseerida).

L, 3485. päev: poes

Pika bussisõiduga (nr 27, mis õnneks ei ole päris nii pikk kui numbriga 26) Ilusasse Tähekesse. Pärast saan teada, et sõitsime mööda korteriomaniku majast ja töökohast. Matkapoest E-le ja mulle uus jope, üllatavalt kiiresti (poes kokku koos proovimistega 20 minutit). Homme on tähtpäev mantlipühapäev, kus traditsiooniliselt pandi selga uus mantel ja mindi kõigipühakutepäeva puhul surnuaiale; Ilus Täheke oli selle puhul eile lahti suisa keskööni. Tänagi veel on jopede hinnast 20% alla lastud, täitsa annab tunda. Tagasi linna tavalist teed pidi, saab kiiremini.

R, 3484. päev: reede

Õhtul Ookeanis.

N, 3483. päev: keelekursusel

Üle hulga aja keeletunnis. Õppeaasta seitsmes, ma kohal teist korda. Tuttavaid nägusid on veel, üle poolte on eelmiselt kursuselt, üks on lausa üle-üle-eelmiselt.

K, 3482. päev: loen

Loen „Pipi Pikksuka” tõlget. Pipil on külmik ja vargad ei mängi kammipilli, vaid klõbistavad lusikaid, et sõrmed valusad.

Piltide nokkimisega olen jõudnud esimese nädala laupäeva keskpäeva. Travemünde album on peaaegu valmis; eraldi tuleb Lübecki album ja Hamburgi albumeid tuleb mitu (ajalugu, muljed, linnapilt).

T, 3481. päev: klassis on pime

Saksa kirjanduse tund, kus on klassis kole hämar (muidugi peale selle, et klassi laetuled on liikumisanduriga, mis ei näe, et ettelugeval õpetajal suu liigub, nii et peaaegu iga kord kustuvad keset tundi tuled). Plaanin järgmine kord kaasa võtta eksponomeetri ja mõõta, kui hämar.

E, 3480. päev: kontsert

Tagasi tööl. Jaama juures on bussipeatus, rsk, tagasi vanas kohas. Seisan algul peatuses, kus see oli viimati; imestan, miks tulevad sinna ainult minu bussid (mis omakorda peatusid enne kolmandas kohas).

Kui õhtul ära lähen, ootab ees uus üllatus: töökoha linna poole mineva bussipeatuse asemel on maa sees lihtsalt auk.

Õhtul on kontsert, kus on kaasas ka töö-toanaaber. Saksa keele õpetajat ei ole; no täpsemini öeldes ei istu me ka tema ja meie lemmikkohas, vaid rida allpool. Tuntud dirigent on, nagu ikka, muljetavaldav, aga klaverimängijast on kavas väga vana foto. Näen, et pärast lõppu on orkestri noodipultidel noot pealkirjaga „Brahms” (kontserdil oli muidu Haydn, Bartók ja Mahler), aga lisanumbrit ei tule, pärast mitmendat tagasiplaksutamist lavalt lahkuv dirigent vehib orkestrile vaikselt kätega, et kontsert on läbi.

P, 3479. päev: toibumine ja kohvri lahtipakkimine

Hommikul poes, õhtul koertega metsas.

Kohvris on, tänan küsimast, kommid ilusti terved (me sööme need kõik ära) ja Altstätter lömmi minemata. Kui käin ükskord juuksuris, mahub see ka ilusti pähe. (Ostmisel selgus, et mu peanumber oli nagu liiga suur ja müüja soovitatud kaks numbrit väiksem liiga väike, peanumbrist ühe võrra väiksem justnagu mahtus pähe, aga ei istunud eriti hästi; oletasin, et ju vanadel hamburglastel oli pealuu teistsuguse kujuga.)

HH – pildid ka

Paar Hamburgi pilti, mida ma varem mujal kui kodus näidanud ei ole.

Binnenhafen, taustal Niederbaumbrücke (mis sai nime seal olnud ajaloolise sadama alumisest ujuvast tõkkepuust), Baumwall, Slomanhaus, Michelkirche. Sinine kastitaoline laev pildi keskel on laevkirik.

Elbphilharmonie

Friedhof Ohlsdorf, Bombenopfer-Sammelgrab. Üks haru neljast.

Muusikalimetropolis Hamburgis on Põhja-Elbe lõunakaldal Steinwerderis endise Stülckenwerfti laevatehase kohal kaks spetsiaalset muusikaliteatrit (1994 ehitatud sadamateater ja 2014 Elbe teater), millest vanem (praegu 2046 kohta) on kedranud viisteist aastat järjest, üle 5000 korra, ainult „Lõvikuningat”. Publiku kohaleveoks on, nagu näha, eraldi laev. Taustal on viimane Hamburgi kesklinnas tegutsev laevatehas Blohm + Voss (kus on ehitatud palju kuulsaid laevu) ja selle ujuvdokk nr 10 (milles pildil seisab ristluslaev Bremen).



Blohm + Voss, kuivdokk Elbe 17 (mis valmides 1942 oli maailma suurim kuivdokk) ja ujuvdokk nr 10

Jakobikirche. „Vaata, paljas paks poiss, sõrmekoogu tõmbamine ei ole naljaasi – kas jääd sõrmest ilma või venivad nad välja.”

Hamburgi vaade XVIII saj alguses ehk ajal, mil toomkirik (paremalt teine, Petrikirche ees) oli veel lammutamata

Speicherstadt, Wandrahmsfleet