Uus-Meremaalt, täpsemalt Aucklandist kirjutatakse, et maavärina kirjeldus ajakirjanduses on, nagu ikka, liialdatud. Epitsentrist 670 km kaugusel kukkusid hotellitoas katki lillevaas ja kaks veinipudelit ning poeakendel mannekeenid nüüd ei seisa, vaid lamavad.
Puhastame külmikut. Ärkan lõunauinakust veidi enne seda, kui sügavkülma laest ja seinast vabaneb paarikilone jäälahmakas. Pesen külmikuriiuleid vannis, kõik läheb kenasti, kuni pillan viimase, kõige väiksema riiuli käest. Riiul on turvaklaasist ja ei purune, aga nurk lõikub läbi vanni emaili haljendava teraseni välja. Õnneks on vann tühi ja lohk on nii suur, et saan selle hoolikalt puhastada ja mäkerdada kinni epokitiga, mida isegi lihvin ettevaatlikult muu vannipõhjaga ühetasa.
Valmib kontserdikavade köide. Moraal: kuigi üldiselt on hea katsetada töövõtteid köite taga, mitte ees, alustage veniva materjali liimimist esiküljelt. Muidu juhtub ka teil nii, et tagaküljel on kõik kenasti, aga esiküljele jääb veidi viltu ja sinna tuleb puuduv tükk materjalijääkidest juurde liimida.
Ja kui teil töölauda ei ole / töölaual ei ole köitmiseks ruumi, ärge pange valget köidet maha põrandale, kus muidu käite välisjalatsitega. Pange mingi puhas paber või lõikelaud alla.
Iga liim käitub erimoodi: selg üle ja paelad kinni PVA-ga (elastne), kaanepaber kohale mingi silikaatliimi taolise liimiga (märgab paberit vähe, paber ei veni eriti ja läheb pärast jälle siledaks), seljakummi kohale kontaktliimiga (see on pisut pinges, mistõttu kivistub surve all).
Tunne on, nagu oleks kell jõle palju, tegelikult on kell ainult viis õhtul.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment