Õhtul tundi minnes on ummik (buss sõidab 2,8 km 37 minutit), pärast tundi läheb tunni seltskond teatrisse (esietendus; ühes rollis on ühe teise õpetaja vend).
Jõuan teatrisse õpetaja autos koos poolte muude õppuritega; auto on suurevõitu, teatri juures allmaaparklas olevat sildi järgi 31 vaba kohta, aga ülemistel ei ole, auto laskub kitsast kaldteed pidi üha allapoole, parkimisabisti piiksub seina peale iga kord, üldiselt on kaunis ebamugav tunne, et nii sügaval maa all sellises kitsas kohas oleme. Vabad kohad on alles kõige alumisel korrusel numbriga −5.
Aega tehakse parajaks mitmes baaris: üks on täis, teine on veel rohkem täis ja seal näib toimuvat sigariklubi kokkutulek, kolmas on täis ja ees ukse juures lehkab nagu meeste peldik, aga tagapool on veidi ruumi. Seal siis kõigile vahu- või vahuta vein sisse ja teatrisse.
Esimene pool on väga kärts ja mürts; mulle meeldib. E ütleb, et jääb vähemalt meelde. Sisuks on tõde kuulutava blogija äratundmine, et ta ei teagi, mis on tõde.
Vaheajal (20 min) on teatri kohvik üldse täitsa pime, kohanäitajad ajavad hoovi peale kohvikusse. Sellest 20 minutist arutatakse vähemalt 12, kuhu kohvikusse või kõrtsi minna.
Teine pool on rahulikum ja suisa tõsine, aga ka lühem. Selge, miks seda ettepoole ei pandud – muidu jookseks publikum vaheajal minema.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment