Külalised, kolossaalsed ettevalmistused. Ei ole keelt, mida kõik mõistaksid rääkida. Mõni väidab küll, et saab mõnest aru, aga tegelikult päris ei saa. Mistõttu algul lauas istudes mõtlen, et mida kauem söön võileibu, seda hiljem saabub hetk, mil hakkan näitama pilte ja tahes-tahtmata pean seletama prantsuse keeles. Aga üldiselt läheb korda.
Pärast vaatame muusikafilmi, kuidas kohalik muusik peab mööda kohalikke „taadibistroosid” turnee. Et kunagi olnud külades 82 bistrood, enam ei ole, alles on jäänud vähe (film on üles võetud neljas; jututatakse veel mõnda vana bistrooomanikku; üks kogub albumitesse kundede matusekuulutusi). Ma esinejat nägupidi ei tunne, selgub, et see on seesama, kelle Wikipedia-artiklist kirjutasin keeletunnis lühieluloo. Palju huvitavaid inimesi, ikkagi tuntud muusiku turnee külakõrtsides. Aga mis kõige rohkem rabab: ühes bistroos, kus on üles võetud lausa neli laulu, istub esiplaanil ja vehib kaasa elada Supitädi, meie naaber! Ühes keerutab tantsu meie postkontori keskmine ametnik!! Ühes vahelõigus kõnnib ta, T-särk üle kõhu, hommikul ümber bändi autoelamu ja teises teeb bändile ka süüa (lõigub keedetud kartuleid ja mune ning keedab juurde viinereid). Nii et jätame tagant tiitritest meelde, mis nimi järgineb sildile „nõustaja ning toitlustaja” (Roobert K.). Täitsa lõpus on sponsorid: kolmas sponsor on post, naerame, lõuad laiali, et posti toetus oli stiilis „anname teile autojuhi, kes teeb teile ka kartulisalatit ja keedab viinereid”.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment