30.11.16

K, 3524. päev: binokli järel ning olge pimedas ettevaatlikud

Kolmapäev on päev, mil ei ole õhtul tundi ja mis ei ole ka reede. Käin lõunal postkontoris (kuhu üks kiiremaid minekuviise on pool teed bussiga, teine otse jala). Keskmise leti meest ei ole, aga tema laual paistab nimesilt. Sellel sama Roobert K. nagu filmis! Pakk on seal oodanud ligi nädala, pakis on aga uus 16-kordse suurendusega binokkel Eestisse, kus on linnuvaatlustornides vaja suuremat suurendust kui reisidel alati kaasasoleva pisibinokli 8×). Mis ühtlasi tähendab, et mul on töötavaid binokleid ja pikksilmi aastatega kogunenud 5 tk (Seeadler 8×20, Nikon Action CF 10×50, Omegon 20×80, kompassiga pikksilm Minox 8×42, Nikon Aculon A211 16×50).

Pakk korterisse. Jaama juurde on pandud helendavad jõulutõivetid. Võileib. Tööle. Õhtul poes, sealt tagasi ka jala.

Õhtul jään õigest bussist maha; ajutises bussipeatuses oodates (ja telefoni lugedes) kuulen valju mürtsu: bussipeatuse juures valgustamata ajutisel ülekäigurajal on auto sõitnud otsa jalakäijale, see ajab end maanteelt üles, inimesed tõttavad appi, autost on maas tükke (peegel vist, kui tagantjärele mõtlen). Helkurit siinmaal ei tunta. Ega ma muide ka tea, mida sellises olukorras teha.

Jaama juures jään teisest bussist ka maha, sest kuigi jõuan paraja spurdiga avatud ukseni, töllerdab selle ees kolm väljujat, kes ei astu eest ära, vaid naudib õhtust linna sealsamas. Buss paneb sõna otseses mõttes nina eest ukse kinni ja nupp ka enam ei ava. Jooksen järgmise ukseni; ka see ei avane ja buss sõidab väga napilt eest minema (napilt eriti ses mõttes, et taskust välja keerates ulatub tagumine lüli veidi kõnnitee kohale).

Õhtul kirjutab FB-s üks tuttav, et ka tema jäi täna auto alla, kui tänavat ületas. Oletanud, et ju vast parklast välja keerav auto teda näeb, aga – nagu selgus – ei näinud.

No comments: