T, 169. päev: tigu

Hommikul on uni väga magus ja ärkan kella 6 asemel kell 8.

Bussipeatuses suur tigu. Näen ta liiku­mis­kiiru­sest (ootan bussi 10 minu­tit, mil tigu umbes 10 cm edasi tormab) ja lima­jäljest, et teo ekskursi­oon põõsast bussi­peatuse kividele on kestnud vähemalt pool­teist tundi ja et viima­sed pool tundi on ta ruta­nud tagasi põõsa poole.

Huvitav on see, et eile lihased üleeilse uisumatka pärast valusad ei olnud, aga täna on.

Õhtul alustan mässamist PowerPointiga: Eesti erialaühing on palunud mul teha ettekande oma tööst. Olen PowerPointiga kokku puutunud vähe ja mõnd vigurit ei saagi valmis. Õhtul käisin spetsiaalselt ettekande jaoks tegemas töömajast oru poolt pilti. Kella üheks olen jõudnud 9. slaidini, kella kolmveerand kolmeks, kui silmad vägisi kinni kukuvad, 21.-ni. Vaja oleks 30.

E, 168. päev: vanad asjad

Hommikupoolikul kohustuslik Eur-Lexi koolitus, mis on peaaegu igav, sest tunnen seda ammu ja olen mitu aastat kasutanud. Kirjutan "peaaegu igav", sest paar asja ma sealt siiski teada saan, millele enne ei olnud tähelepanu juhtunud.

Muidu rahulikult töine päev, midagi erilist ei juhtu. Ilm on vahelduv, on vihma ja on päikest.

P, 167. päev: uisumatk

Hommikul sajab. Päeval läheb aga selgeks, asfalt maja ees on kuivapoolne ja piilub päikenegi. Kella kahe paiku asutan siiski end tänaseks plaanitud uisumatkale. Teel jaama näen läänest tugeva tuulega lähemale sõudmas ähvardavaid pilvi (korteri kolmest aknast kaks on ida poole, teisele poole vaatavast köögiaknast pilvi ei paista) ja vaen, kas pöörata ringi juba enne jaama või sõita rongiga edasi-tagasi. Üks tume sajukardinaga pilv triivib otse siiapoole.

Jõuan rongile väga täpselt. Pooletunnisel sõidul E-sillani sajab kaks ägedat sahmakat vihma. Kaalun, et päevapiletiga saan ju sõita rongiga niisama lusti või siis uurida, mida teeb asfalt E-sillas.

Aga paistab, et E-silla on jäänud vihmast puutumata, mispeale tulen maha ja kõnnin jalgrattateele ning paarsada meetrit mööda seda edasi, sest algus on väga märg. Sillakäsipuu najal ajan varustuse selga-pähe-jalga, topin kingad seljakotti ja veeretan end edasi.

Kuigi ma ei ole uisutanud üle kuu aja, tuleb uisutunnetus kätte sajakonna meetriga. Tee on tasane (eks seetõttu olen jõeäärt mööda kulgeva tee valinudki), aga märja asfaldi peal on vihmast alla pekstud puuoksi.

Lagedale jõudes läheb paremaks, sest seal on asfalt ära kuivanud ja saab hoogu anda julgemalt. Asfaldi kvaliteet on vahelduv, tõelist lehmarada saab kogeda ainult Eeslilinnas, kus seda on koguni kahes kohas. Ja peale selle teeb seal üks lehmarajaline lõik terava S-kujulise lühikese, aga minu oskuste piiri lähedase järsakusega languse, millest tulen alla umbes samade sõnadega kui Homer Simpson musta auku kukkudes (see lõppes T-kujulise jalgteeristmikuga, otse oli muru, nii et mahalangemine oleks olnud pehme), ning kõigele lisaks satun ma jalgrattateelt ära, sest kaart on kotis ja mul on mälestus, et jalgrattatee läheb mööda endist raudteetammi. Aga tegelikult ei lähe. Mõningase otsimise peale leian jõeäärse jalgrattatee paari kilomeetri pärast üles, kui muud jalgrattateed ja ohutumad tänavad otsa lõpevad.

Jõe ääres lennu­tab üks vana­paar suurt tuule­lohet, võib-olla enese­hävitus­likel ees­märkidel, sest teevad seda 10 kV kõrge­pinge­liinist mõne­kümne meetri kaugu­sel.

Edasi tuleb väheütlev jõemaastik, varjulisemates kohtades (tee läheb jõe lõunakaldal, paiguti ilmselt ei paista päike kunagi) on asfalt märg ja libe, tuleb olla ettevaatlik, st sõita aeglaselt. Mõistan, et on vahe, kas asfalt on ajuti märg (ei ole libe) või pidevalt märg (on; libedust tekitab ilmselt bioloogiline lima).

Tuleb küla, loodan, et vahest on see matka sihtpunkt (aega oli läinud kavandatust kauem), aga ei ole, 14 km asemel olin läbinud vaid 9. Üritan tempot tõsta (ja asfalt läheb paremaks ka), et jõuda kella 16.57 bussi peale. Pühapäeviti käivad nimelt bussid sealkandis iga kahe tunni tagant.

Vahepeal on aga varjulist ja väga märga teed, kus ei saa peaaegu üldse hoogu anda (ja mõistan, et maha ma sellest bussist jään). Maastik läheb ilusamaks, org muutub kitsamaks ja nõlv kõrgemaks. Külades on jalgrattatee ääres vanu endisi jaamahooneid.

Siis hakkab suisa sadama, õnneks olen sel ajal metsas, puud varjavad ja tee ei ole kuigi libe. Vihm kestab umbes 10 minutit. Jõuan R-külla, matka kavandatud lõpp-punkti. Ilm hakkab selginema. Ilus korras küla, vana jaamahoone, aga maantee alt läheb läbi jalgrattatunnel, mille ees silt, et ka rulluiskudel tohib selle läbida. No tänan, ei! Oleks veel, et sirge, saab ühelt poolt hoo sisse, teisest otsast hooga välja, aga sissesõit on kitsas ja käänuline. Teen väikese kaare ja ületan tee bussipeatusse vöötrajalt. Järgmise bussini on aega 1 tund 40 minutit. Muidugi võiksin selle aja veeta bussipeatuses raamatut lugedes või mõnes kõrtsis einestades, aga sama hästi võiksin edasi, järgmisele bussile vastu sõita, kuni jaksu on või bussini jõuan.

Ja edasi jätkubki matk veel teised sama palju kilomeetreid. Tee on sõidetav (peale kohe järgmise küla, kus viib jalgrattatee läbi kämpingu ja seal on asfalti vist pinnatud, praktiliselt komberdan sealt läbi), enam väga libedaid kohti ei ole, leian, et märgadel kohtadel hoogu anda ei maksa. Maha ei kuku, kuigi korra komistan madalal äärekivil, korra sõidan vasaku uisuga teelt välja (ja et see mulla peal kohe peatub, tuleb kasutada raamatutarkust ehk joosta mulla peal edasi, kuni hoog raugeb), korra komistan puuoksal (vihma ja tuulega allatulnud prügi tee peal jätkub). Ilm on ilus, õhtupäike paistab, uisud lippavad hästi, tee läheb väga kergelt allamäge. Aeg-ajalt uurin kaarti ja bussipeatuste sõiduplaane, et jõuaksin kuhugi külla sedavõrd enne bussi, et jõuaksin uisud alt võtta.

Kuna lõpupoole jääb E-chi, kus käisin korra mais ja korra juunis, alla kümne kilomeetri, kaalun, kas ei peaks sinna välja sõitma; samas ma ei tea selt tagasi tulevaid busse, kuuldavasti pidavat pühapäeviti viimane tulema kell kaheksa, aga ma ei ole kindel, kas ma kaheksaks sinna jõuan.

Veidi enne poolt seitset olen B-külas (mille vastaskaldal asuv Saksa B-küla reklaamib end kui õhukuurorti), kus otsin üles bussipeatuse ja võtan varustuse ült. Et alustasin sõitu kell 15.40, teeb see umbes 2 tundi 45 minutit järjest uiskudel, maha istumata ja õieti puhkamata. Pärast mõõdan kaardilt, et uisutasin maha 27 km. Buss sõidab ligikaudu sama teekonda tagasi E-silla jaama kolmveerand tundi (mille vältel muutub ilm päikeselisest augustiõhtust halliks vihmaootel augustiõhtuks).

Rongiga tagasi. Jaamast jala korteri poole (bussini on aega 26 minutit), paar peatust enne jõuab buss järele ja lähen viimased kaks peatust sellega.

Õhtul kerge meelelahutus, plaadilt film Johnny English.

L, 166. päev: veiniretk

Täna on siis siinse eesti seltsi suur veinireis ja minu jaoks üldse esimene kord sattuda kohaliku eesti seltsielu rüppe (sest muidu on kogunemised teisipäevaõhtuti, kui mul on just teatud töömahuka toimetusliigi tähtaeg, mis saab valmis tavaliselt kell pool kaheksa ja pärast seda ei ole ma enam seltsielukõlbulik).

Ärkan kell neli selle peale, et silm sügeleb. Pilveräbalate vahelt paistab kuu ja mingi hele planeet. (Läinud nädalal käis Eesti lehtedest läbi uudis, et Pluuto võib oma planeediseisuse kaotada, aga kahjuks ei teatatud, mis sai teemast edasi: planeete tuleb võib-olla juurde, st planeedi määratlus – kui see hääletusel läbi läheb – haarab ka muid taevakehi kui senised üheksa. [Hilisem lisandus: ei läinud ja alates 22. augustist ei ole Pluuto enam päris-, vaid on kääbusplaneet.]) Aga siis tagasi unele.

Tagasi maiste teemade juurde. Peaaegu viimaste veeringute eest (alles jäävad ainult 1- ja 2-sendised) saan bussipileti (umbusklik bussijuht loeb raha münthaaval üle). Ilm on ilus, soe ja päikseline. Postkontori platsil on nii sularahaautomaat kui kuukaartide putka. Edasi Kirikmäe tahasoppi, kust sõit lahti läheb.

Alguses plaanisin seda kirjatükki kirjutada tunduvalt süngemates toonides, umbes nagu eesti koloonia (kolonisaatorite) kokkutulekust, mis võrdlus tuli mõistagi pähe Johanseni raamatu ajel (üks ta uurimisteemasid oli saksa kaupmeeste tähtsus Liivimaa koloniseerimisel). Aga ma ei tee seda.

Kokkusaamine pidi olema parklas, inimeste äratundmine on lihtne: kes muud kui eestlased räägiksid eesti keeles või koguneksid eraldi puntides. Algul on kohal kaks omavahel segunematut seltskonda, jään seisma nende vahele. Rahvast tuleb juurde, aga ei segune ikkagi, busside tulles loendan seitse või kaheksa seltskonda, kelle paigutus on huvitav, nii võrdsel kaugusel lähimast naabrist kui võimalik (vrd vanni- või õllevaht, mille mullid võtavad vähima seinapinnaga korrapärase kuju). Meenub vana nali inglasest, kes pärast laevahukku istus üksikul saarel muudest pääsenutest eraldi, sest teda poldud kellelegi tutvustatud.

Rahvast on kaks bussitäit (laeva tuleb kolmas bussitäis veel, kokku on sada inimest), aga ma ei tunne neist mitte kedagi. Ja et ma teatavasti ei kipu eriti esimesena juttu tegema, siis läheb nii, et hoian seltskonnas teistest eraldi kuni söögini.

Reis läheb lahti Saksa linnakesest T-st ja kulgeb Punase Lõvi nimelise laevaga mööda Maaselja jõge ülesvoolu. (Uutele lugejatele: nime Maaselja on kõnealuse jõe algseks, soomeugri nimeks arvanud Edgar V. Saks traktaadis Esto-Europa, milles selgitab Lääne-Euroopa iidsete koha- ja veekogunimede päritolu. Saksa tuntuim raamat on Eesti viikingid. Tema hoolsusest ja loogilistest põhjendustest hoolimata – Saksa raamatutes on teadust rohkem kui Lennart Mere hõbevalge-esseedes – ei võta ajaloolased teda eriti tõsiselt, millest on veidi kahju.)

T. tänavad pakuvad üllatuse ja bussid teevad kahe vasakpöörde jaoks mitmekilomeetrise ringi, aga lõpuks peab rahvas ikkagi sadakond meetrit jala kõndima.

Ma ei tunne laevas mitte kedagi. Ainus tuttav nägu on üks omaaegne tuntud poliitik – kuulen, kuidas keegi kiidab, et väärt seltskond, kaks endist ministrit! – kelle kirjutasin 1992. aastal tegelaseks "Viimse reliikvia" ainetel jutukesse, mille puändiks oli hüüatus Meie reliikvia on vanadus!; ta oli seal see, kes andis noortemajale kaitseks mässavate vanurite eest sõjasalga (aga ärge otsige, seda lugu pole Internetis kunagi olnudki). Lühikestes pükstes ja binokliga, keda huvitab.

Algul olen laevalael ja vaatlen möödalibisevat kallast. T kesklinnast paistab jõele väga vähe, aga siis lõpeb linn ja algavad kaunid vaated. Lüüs on elamus (kokku on teekonnal lüüse kolm). Ka laevalaele tuuakse veini (sees jagab veiniekspert kommentaare) ning laudadel on paberid, kus kirjas, mis vein on mis. Tuuakse ka nõud, millesse maitsemisest ülejäänud vein kallata. Päikene paistab, taevas on põnevaid pilvi, kaldal saalib rattureid, õngitseb õngitsejaid ja supleb suplejaid, jõe kohal teeb madallennu koguni vesilennuk. Peagi muutub laevalael rahvarohkeks. Raudteesilla alt läbimiseks võetakse lipp maha ja kruvitakse kaptenisilla lagi pool meetrit madalamale ning hoiatatakse pikemaid inimesi, et need pead vastu silda ära ei lööks – aga ruumi laevalae ja silla vahel on õnneks umbes 2,2 meetrit. Efektne siiski.

Kell saab üks pärast kaheksandat veini (mille ma väga hea meelega ära kallan, sest selle maitse toob meelde Monty Pythoni 1972. a plaadil olnud sketši Austraalia veinidest, millest ühel oli järelmaitse (aftertaste) asemel lingering afterburn). Nimelt kella ühe paiku peaks olema lubatud lõuna. Ongi, uhke külmlaud, peamiselt kala, aga ka maitsev toorsink, mis eriti kedagi peale minu ei huvita.

Maandun taldrikuga lauda nr 38. Lauavestlust kuuldes panen tähele, et ilmselt on lauaseltskond mu kolleegid, sest mainivad kolleegi, kelle ütluse panin käesoleva blogi pealkirjaks, nagu kirjas preambulis. Sestap tutvustan ennast ja saan jutu peale. Veidi aja pärast küsib üks lauakaaslasist, kas ma pean blogi. Vastan jaatavalt. Seega on regulaarseid lugejaid teada juba viis.

Lüüsides läheb laeva sisemus diisliheitgaase täis, aga väljas sajab ajuti vihma, nõnda et rändan mitu korda üles-alla. Muide, "Punase Lõvi" meeste WC on täiesti esimene meeste WC, kus näen sisekujunduses küünlaid ja lilleseadeid.

Söögi juurde serveeritakse veine nr 9 (Riesling) ja 10 (Frühburgunder, mis on kogu ürituse ainus punane vein, mida ma näen; võimalik, et mul jäävad veinid 11 ja 14–17 vahele, sest pärastpoole laevalael veine enam ei serveerita). Leiab kinnitust mu varasem meeldumus, et siinkandi valgetest veinidest on mu lemmik Auxerrois ja tugeval teisel kohal on Riesling, mis on veidi rahulikum ja kargem. Huvitav üllatus oli vein nr 5, Weisser Burgunder, tuleb meelde jätta. Auxerrois' ülejääki ma ära visata ei kavatse ning tõmbun seda laevalaele nautima. Reisi lõpus aga satun sisse tagasi ja kuulen asjatundja kommentaari lõppu ning siis pakutakse viimast veini, nr 18, Gewürztraminer, ja selle manustamine on viga. Ehkki ma ei joo mäletamisi klaasi tühjaks ja ehkki olen selle veiniga varasemast tuttav, jääb sellest järelmaitse kaheks tunniks.

Siis R-ch-st busside peale ja peaaegu reisi algsest sihtkohast Sch-st läbi (kus käisin mõlemas uisutamas 2. VII) kiirteele, seda kaudu vallamajani, kust keerab aga paremale (õnneks ei lähe korteri eest läbi, oleks aga nöök, sest reisi lõppsiht on linna teises servas) ja sõidab mitte eriti otse mööda väiksemaid maanteid Kirikmäele. Seega on reis läbi.

Kui parklast nurga taha Kirikmäe Prisma poole jalutan, kõnnib teisel pool üks reisil olnud eesti pere ja mul jääb mulje, nagu nad sõimaks üksteist või vähemalt avaldaks valju pahameelt, et nii mage üritus oli. Ilmselt veini ja maastiku nautimine ning seltskonnas aja veetmine on eestlastele veel üpris tundmatu mõõde. Eestil on Euroopasse veel pikk tee...

Prismast veiniuimase peaga Apocalyptica ja The Cure'i kogumikplaat ning limonaadi – vein on hakanud mu organismis lagunema, mida tõendab äge janu; ja ka Gewürztramineri maiku tahaks suust ära saada. Pärast korteris läheb viimaseks vaja päris palju limonaadi ja mahla. Söön ja südameläikimine leevendub natuke. Loodetavasti homme ei ole tunnet, et see eilane vein...

Hilisõhtul plaadilt Koyaanisqatsi, mida mäletan kunagi näinud olevat umbes 1985. a paiku Soome telekast: meeldejääv pilt ja meeldejääv muusika. Vägev film.

R, 165. päev: valestilugemised

Kõigepealt loen printeri juures oma pabereid otsides ühest muu-, vist ungarikeelsest paberist (ravimikirjeldus) alapealkirja – see paikneb kohas, kus eesti tekstis peaks olema Mis on X?, kus X on ravimi nimetus (ja ka seal on alguses M-tähega sõna ja järgmiseks on pikk sõna, mis algab P-ga ja lõpeb K-ga) – aga mina loen seda kui Mis põrguvärk on X? — Väga tabav, mõtlen.

Teiseks kirjutab minu jaoks tundmatu tõlkija must valgel lausealguse riskianalüüs ei ole oluline (järgmised sõnad on mitte seetõttu, et jne, aga esmamulje on ikkagi vastupidine). Pärast parandamist on see riskianalüüsi tähtsus ei seisne selles, et jne.

Ja kolmandaks loen autorid, töötajad asemel autorid, tööorjad.

Ning lõpuks aiatööde asemel äiatööd.

On reede õhtu.

PS
Sööklas oli paneeritud lest, hästi ärapeidetud pisiluudega.

* * *

Aga täna juhtub muud ka. Näiteks vaidleme veidi kolleegiga argitermini akupatarei üle, millest ma ei saa aru (ma arvan esti, et see on mitmest akuelemendist koosnev aku või vedelelektrolüüdiga aku, aga selgub, et nii nimetatavat sõrmpatareide (õigemini elementide) kujulisi akusid. Esimest korda kuulen. Ma ei näe põhjust, miks see liik akusid peaks olema nimetatud muudest teistmoodi, ega anna alla. (Aku ja patarei vahe on, kes veel ei tea, selles, et akut saab laadida, aga patarei (kitsamas mõttes ehk primaarpatarei; laiemas mõttes on aku ka patarei, sekundaarpatarei) laadimisel käib kõva pauk. (Olen olnud samas toas, kus laadimisel lõhkes üks nööbisuurune ja pool sentimeetrit paks patarei. Esimene mulje oli, et keegi lasi püssi. Aku jäänused vihisesid läbi lahtise ukse plaksti! kõrvaltuppa vastu kappi.)

Õhtul lahkun kell pool viis (harjumatult vara!) ja tänu augustikuisele hõredale liiklusele jõuan 17.08 postkontorisse (suletakse 17.15), kus mind ootab paar plaati. Üllatuseks taritakse tagaruumist kohale ka suurem jõupaberisse ja kleeplinti mähitud pamp, mis antakse samuti mulle; mu nägu läheb naerule, sest see saab olla ainult ühest Saksa antikvariaadist ostetud neljaköiteline lennukipiibel Die deutsche Luftrüstung 1933-1945, mida enne eelmist nädalat olin üritanud hankida umbes kümme aastat ja mille kohta alles paar päeva tagasi kirjutas antikvariaat, et saan paki kätte umbes 15. oktoobril.

Saan sama bussipiletiga tagasi korterisse, kus muidugi mõista avan paki ja silitan-sirvin raamatut natuke. See on sellel teemal kõige põhjalikum raamat üldse ja selle teavet (ja pilte!) on korratud lugematutes vähemates raamatutes (kui DDL on piibel, siis need on nagu apokriiva raamatud, mis ep ole ni pühhad kui jummala sönna, aga ometi head ja öppetlikud luggeda on) ja viimase tosina aasta vältel ka Internetis.

Seejärel poes, kus seekord saan jalutada rahus ja kartmata, et pood kohe-kohe kinni pannakse. Tõsi, ma ei jõudnud sularahaautomaadini ja pärast täpse raha maksmist on kahtlane, kas ma homme hommikul bussipileti osta ikka saan.

Ilm on läinud väga ilusaks, aga kuigi uisud ootavad juba nädal aega, ilusti ärapuhastatuna ja korrastatuna, olen liiga väsinud (ja uisuteel tähendaks see väga tõenäoliselt haigetsaamist). Loen, saan Johanseni särava raamatu läbi.

N, 164. päev: äike

Tööle varavalges, kaheksaks, lootuses, et äkki ma veel pääsen pooleli asjadele ligi ja saan need ilusti ära lõpetada. Saangi. Keskpäevaks on suviselt vaikne tööesi tublisti kahanenud ja hakkan kella vaatama, millal saaks lõunale minna. — Kolleegi M-ga tulevad jutuks tõlkeleiud ja mul tuleb pähe, et tõlkeviis, kus sisusse ei süüvita, on ju masintõlge selle halvas tähenduses. Paraku ei sattunud minule nädala kild nagu talle – metallist inimeste varikatused.

Ka pärastlõunal on vaikne ja piidlen muudkui kella, millal saab 16.30 ja tohib lahkuda. Ent siis umbes veerand viis saan M-lt paranduste faili üle vaadata ja kommenteerida. See on 110 lk pikk ja mul kulub selle peale kaks tundi (ei taha hommikuks jätta, sest mine tea, mis kiire asi homme võib teha tulla).

Nii jääb käimata raamatupoes (pannakse kinni kuuest) prantsuse keele töövihikut ostmas või õhtul uisutamas, nagu ma päeval olin mõlgutanud, sest päeval oli ilus ja soe ilm. Lahkun täna "juba" 18.30 ja mõneti pahasena, sest see on kaks tundi plaanitust hiljem.

On natuke äikest ja sajab, nii kaks tilka kolmes reas. Õhtul äike ja vihm tugevnevad, üritan äikesest pilti teha, et äkki saan välgunoole pildile (see ei ole mul senini õnnestunud). Kuidas välgunoolt filmifotodele saadi, ma ei tea, fotograafidel pidi ikka filmi väga laialt käes olema. Umbes 50 fotost (säriaeg 15 s) on kahel välgust heledaks löödud pilved, neist ühel koguni on esiplaani puud välgu valgel näha. Võtete vaheajal (kui aparaat tehtud pilti salvestab), jah, on välgunooli näha mitu korda, koguni täpselt pildistatavas vaateväljas uhke pikk ja rõhtne <-kujuline välk. Aga ega inimese reageerimiskiirus välgukiirusel käi. Pooled pildid teen automaatse sarivõttena, iga 2 minuti tagant 15 s võte – seega on geomeetriline tõenäosus, et vaateväljas sähviv välk pildile jääb, 12,5%. Ja ega jäägi. Õnneks ei pea ise juures passima.

K, 163. päev: naiste ülekaal

Ilm on täna nagu habemega naljas kuidas nimetakse päikselist päeva pärast kaht sajupäeva? — Esmaspäevaks! Ainult et eile oli usupüha ja täna on kolmapäev.

Saan ühest ülevaadatavast tõlkest teada, et teenindus ja haridus on valdkonnad, kus valitseb naiste ülekaal. Pärast muutmist on see lause mõistagi kus enamik töötajaid on naised. Ja jätkub samas vaimus. Viie lehekülje toimetamiseks ja tagasiside andmiseks kulub neli tundi.

Kui valmis saan, on sadade lühemate pudinate läbivaatamiseks aega viis ja pool tundi. Peaaegu jõuan, viimane ots on metsik võidujooks kellaga, ent siiski jääb umbes veerand tundi puudu. Kell 19.25 panen pillid kotti ja tulen tulema, et olla enne kella 19.30 majast lahkunud.

Kirikmäe Prismast tulles ootan pool tundi bussi. Algul lasen 16. bussi (millega saaks linna) mööda, sest tahan otse korterini sõita (ja kõik need kolm bussi, mis äripäeval korteri ees peatuvad, sõidavad ka Kirikmäe Prisma eest läbi, nii et linnas ümberistumisel pole mõtet). Kui teinegi 16. buss läheb (see käib 4 korda tunnis), tekib hasart, et kui kaua veel. Ja siis üks sobilik buss lõpuks tulebki, aga ega sõiduplaanist aru saa, milline buss just vägevasti hiljaks jäi.

Õhtul juhtun kogemata hävitama oma mahuka arvutimaketi viimase kahe õhtu loomingu, kirjutades uue faili vanaga üle (selmet teha vastupidi). Aga seda annab õnneks taastada ja kahju ei ole eriti suur.

T, 162. päev: usupüha

Kõle, jahe ja nukker päev. Ei saja, aga asfalt maja ees on halvaendeliselt märg. Ilm on täpselt seda nägu, et mis tahes hetkel võivad taevaluugid avaneda. Üksteist aastat tagasi oli kogemus samasuguse ilmaga matkal (mägedes), kus jäin niimoodi äikese kätte, et kogu ihul ega varustuses ei olnud muud kuiva kohta kui seljakotis olevas fotokotis ja binokli klaasivahe kuivas pool aastat.

Ja kuigi ei saja, ei kuiva asfalt ka ära. Olen plaaninud minna uisutama, aga see mõte tuleb katki jätta, sest märg asfalt on libe. Magan kaua ja tegelen tubaste tegevustega. Vaikus tänaval tähendab, et tõesti on riigipüha. Mu arusaama järgi on usupüha ka kõigis ümberkaudsetes riikides.

Umbes kaheteist paiku tunnen siiski huvi, mida teeb rukkimaarjapäev Saksamaal, ja saan teada, et ainult Saksa Saaremaal [see, muide, tugineb Edgar V. Saksa enda pakutud nimeseletusele] ja paljudes Baieri valdades on riigipüha, aga mujal mitte. Leian T. linnakese (kus on ganz normaler Werktag) kodulehelt koguni õpetuse erakorraliste parkimisolude kohta, kui ümberkaudsete katoliku riikide elanike hordid tulevad ostlema.

Et mul on tingimata vaja käia enne laupäeva T-s ja uisuretkest niikuinii midagi välja ei tule ning ma ei soovi mujal töötavaid inimesi elektroonilisel teel segada, vaatan järele, kuidas käivad rongid-bussid. Tuleb jalutada jaama (3 km).

T-s piirdub käik ainult jaama kõrval oleva elektroonikakaubamajaga (aku, mälukaart, "Fawlty Towersi" DVD), poole tunni pärast järgmise rongiga tagasi, kusjuures piirijaamas tuleb peale sama kontroll, kes kontrollis piletit minnes vähe rohkem kui tund aega tagasi.

Aga arvake ära, mida teeb ilmataat? Ilm paistab minevat selgeks, kohati piilub päikenegi. Kaalun võimalust minna riigi keskossa laugele jõeoru teele uisutama. Äri- või laupäeval oleks see lihtne, aga pühapäeviti liigub busse väga vähe. Jaamast tuleb korterini uuesti jalutada (vastasel korral tuleks bussi oodata 50 minutit).

Tagasi korteris. Vaatan järele, mis kell lähevad sõidukid matka soovitud alguspunkti ja mis kell (ja üldse, kas) lõpp-punktist pühapäeval tagasi saab. Ega ei lähe ega saa. Söön ja vaatan parem "Fawlty Towersit", eelkõige plaadil olevaid osaliste usutlusi.

E, 161. päev: kvaliteet

Kahtlemata senini jaburdusrohkeim päev siinsel ametipostil. Eesti tõlkebürood, kes meile mahukamaid välistõlkeid teevad, on vist võtnud ajaks, kui paremad tõlkijad on suvepuhkusel, tööle inimesi tänavalt. Vahetevahel on tahtmine pead vastu lauda taguda, sest ei mina saa aru, mis on küll selle meistri mõttes, kes selliseid riistu taob nagu metsamasinate seas "puuraiumis­masinad" (langetamis­seadmed), teepindamis­masinate (ingl screed) asemel "krohvi­majakad", kaevamis­vahendite (ingl ground engaging tools) asemel "pinnase­haaramis­seadmed" ja eelkõige ajavõtuseadmete (sks Geräte zur Zeiterfassung) asemel "aja­fikseerimis­seadmed"? Viimatinimetatu kuluks endalegi marjaks ära, kui tähtaeg liiga ligi hakkab kippuma.

Õhtul Kirikmäe Prismas, see on rahvast tulvil ja leivariiul on tühjaks ostetud!

P, 160. päev: park

Täna sajab kogu päeva ja veedan terve päeva toas. Puhastan ära rulluisud – võtan iga ratta järgemööda alt ja pühin ära laagrite peale jäänud liiva. Ehk on teisipäeval ilma.

Põhiosa ajast kulub aga meelelahutusele. Nimelt leidsin ükspäev videolõikude varamu, kus otsing "south park" leiab 3856 klippi, sh paljud "South Parki" jaod tervikuna. Terve nädalavahetusega jõuan ainult umbes 400. klipini.

Pärast uurin järgmise kojusõidu lennukipileteid, mis on, nagu ikka, paras matemaatika (kaalun variante "rong + lennuk", "buss + lennuk + buss" ja "rong + hotell + lennuk + lennuk"), sest lennupiletite hindade tekkemehhanism käib üle inimmõistuse. Paistab, et seekord panen jala maha ka puukingade ja tulpide maale.

L, 159. päev: viinamäel

Hommik väga hall ja vihmane. Nii vihmane, et ma ei lähe isegi poodi süüa ostma, sest vaja oleks jalutada linna (või, noh, vähemalt linna suunas esimese sularahaautomaadini) sularaha võtma ja võib-olla osta linnast bussikuukaart. Mul nimelt ei ole ikka veel vihmavarju. Keeran radiaatorid sisse.

Lõuna paiku võtan ette kaardi ja hakkan uurima, mida teha ootamatult jahenenud ilma ja võimaliku sajuga. Plaanitud rulluisuretk mööda tasast jõeorgu jääb ootama kuivemaid olusid.

Siis aga paistab, et vihm hakkab üle jääma. Matkaks on laupäev palju sobivam kui pühapäev, sest laupäeval bussid käivad, aga pühapäeval peaaegu mitte.

Teen kähku plaanid ja uurin järele bussiajad (tänu hiljuti leitud ühissõidukiportaalile saan võtta lähtepunktiks juba maja ees oleva bussipeatuse). Sõidan bussiga (kus õnneks on päevapileti tembeldamise masin) linna ja sealt teise bussiga riigi idaossa, väiksesse veinilinna W-ange-sse Maaselja kaldal. Kohale jõuan kell viis, aega on kaks tundi, buss läheb 8 km kauguselt G-angest tagasi 19.09. Linnake on täiesti välja surnud. Kilomeetri jooksul näen kaht jalakäijat, kaht mootorratast ja kolme autot. Sellel matkal teen kaardile pidevalt märkusi, hea pärast vaadata (eriti kui ühes kohas on ringristmik, mida kaardil ei ole), ka jalgrattateede olemasolu (õigemini puudumise) kohta. Istusin bussis aga valel pool ja sedasi jääb pildistamata Ö-anges hetkeks avanev hunnitu vaade. Aga märgin vaatekohad kaardile, et üritada neid pildistada tagasiteel.

W-anges tõusen üles orunõlvale ja avaneb tore vaade majakatustele, jõele, Saksamaa küngastele, uhketele pilvedele ja muidugi viinamägedele mõlemal jõekaldal. Ka teerada kulgeb viinamäel, nii et viinamarju näeb üsna lähedalt. Saagikoristusaeg hakkab kätte jõudma, viinamägedel askeldab pritsivaid ja pügavaid traktoreid ning üks onkel suure hundikoeraga. Õnneks ei ole tee lausa suletud, nagu seda päris saagikoristuse ajal pidavat juhtuma.

Vahepeal laskub tee A. külla, kus on huviväärne tilluke vanalinn (alla hektari), milles mitu maja paistavad olevat XVI sajandist. Jõepoolsetele majadele on märgitud kriipse ja kirjutatud aastaarve ja kuupäevi – mis muud see olla saab kui see, kui kõrgele on Maaselja vesi tõusnud. Koledaim üleujutus on esimese korruse pea tervena vee alla jätnud – hea, et majad omatahtsi ümber ei paiknenud. Aga see juhtus enne jõe süvendamist laevaliikluse tarbeks ja hüdroelektrijaamade ehitamist, nii et vast Maaselja enam eriti üle kallaste ei aja (või no kes teab).

Jõe kaldal on veinimuuseum, paraku juba kinni.

Edasi tõuseb tee uuesti üles orupervele, kus avanevad toredad vaated käänulisele jõele üles- ja allavoolu. Seal läheb päris kaua aega.

Edasi hakkan jõudma G-angesse, kus tahan enne bussi jõuda käia veel külast kilomeetrijagu lõunas kaardile märgitud vaate imetlemise kohas, sealt peaks kaardi järgi paistma uhke suur jõekäär. Ehkki tee sinnani on nauditav, sh linnulaululine ja tihaserohke metsatee, on vaade ise napp, sest maapind on laugem kui arvata ja esiplaanil olev viinamarjaistandus varjab jõe.

G-ange on väike, aga korras küla, keskplatsil ilus purskkaev hoiatussildiga Eau non potable / Kein Trinkwasser, kirikukellad hakkavad just lööma, tornikatuse servas istub metstuvi (vahest talle meeldib, et jalge all torn kelladest väriseb), tornitipus lame tornikukk. G-anges elavad viisakad lapsed, ütlevad möödujatele tere. Leian üles bussipeatuse ja peagi tuleb ka buss. Pikk, reisijaid on kõige rohkem neli. Lülitan fotoka sarivõttele ja teen aknast palju pilte, millest hiljem õnnestunumad välja nopin (aga mäkkesõidul on buss silmapiiri suhtes viltu, seda ma kahjuks ei osanud arvestada). Ühes külas on väga kitsaste tänavatega T-kujuline ristmik, kus buss mahub vasakpööret tegema väga-väga napilt.

S-w alevis käsib matkaplaan ühes pika ja veidra nimega peatuses ümber istuda. Kuigi jälgisin minnes hoolega peatusesilte, ei pannud ma seda S-w-s tähele ja nii märkan peatust alles möödasõidul. Vajutan kohe peatusenuppu ja buss peatub järgmises peatuses, mis õnneks on vaid paarisaja meetri kaugusel. Kõnnin tagasi ja jõuan 194. bussile, kuigi plaani järgi oli vahetuseks aega 7 minutit, eelmine buss jäi 3 minutit hiljaks ja vajalikku peatusse kõndimiseks läks aega 2–3 minutit. 194. buss toob üle Kirikmäe (mille kino juurest tuleb peale neli varamurdeealist, kellest üks laulab, aga ei pea üldse viisi) otse maja ette.

Kogu õhtupooliku on olnud vihmata, kohati on piilunud ja pilvi valgustanud päikegi. Kogu matka on paistnud raja tagant T tuumajaama gradiiridest kõrgele tõusvad aurusambad. Sinna on mitukümmend kilomeetrit, ja aurusammaste taga kõrgub tohutu äiksepilv, mis aga õnneks siiapoole ei tüüri.

R, 158. päev: Zeppelin flieg

Otsin ühest peenest otsisüsteemist, mis kammib läbi mitu ülisuurt andmebaasi ja tõlkekorpust, paremat eesti vastet terminile Goldschlägerhaut (goldbeater's skin) kui kulla­valtsimisnahk (sest lehtkulda taoti selle naha abil ka enne valtsimise leiutamist) – ja arvake ära, mida ma ühest korpusest leian? – Mu enda lobeda ümberjutustuse lehtkulla valmistamisel kasutatav nahk, mille ma paar aastat tagasi leiutasin mingi kaubandusloetelu tõlkesse. Umbes sama nagu kunagi mingite raudteeterminitega, kus kiiruga leiutasin midagi, ning kui aasta hiljem juhtus sama asi ette tulema, leidsin ainsa vaste EÕKK tõlgetest ja see oli mu enda näputöö.

Kõnealust nahka saadakse veisepimesoolest (ühest veisest saab kuni 100 × 25 cm suuruse tüki), sellest olid tehtud, muide, tsepeliinide vesinikumahutid (mitu kihti ülestikku), nii et arvake ise, mitut veisepimesoolt oli vaja ajaloo suurima õhusõiduki, 245 m pikkuse ja 41,2 m jämeduse tsepeliini LZ-129 Hindenburg 16 mahuti jaoks!

Aga no siis leian kaubandusloetelust, et kullavaltsimisnahk ongi eesti ametlik vaste ja jätan selle sisse. Vististi Silveti sõnastik seletab seda kui 'õhuke nahk kullakangide vahel' (minu rõhutus), mis on peaaegu sama hea kui sama sõnastiku vasted, et basset on taks või et swift on vesilik... Veel üks argument selle toetuseks, miks mul isiklikku Silvetit ei ole ☺

(Zeppelin flieg! oli I maailmasõja aegne propagandamugandus saksa lastelaulust Maikäfer flieg!, kus maipõrnika asemel soovitati lennata tsepeliinil, ja mitte vaatama, kas kodu on maha põlenud, vaid hoopis Inglismaad maha põletama. Tsepeliinilendurid, muide, võtsid Inglismaale langevarjude asemel kaasa veidi rohkem kütust – müts maha nende vapruse ees. Mu teada on tsepeliinidega pommitatud ka Eestit, vähemalt kaks korda (1915 Paldiskit ja 1916 Valgat, viimases sai 4 inimest surma). Kui ma ei eksi, siis Riia turuhoone – Euroopa suurim turuhoone – peaks koosnema I maailmasõja aegsetest tsepeliiniangaaridest, mis mingi ime läbi on ajahambast puutumata jäänud.)

Lugejate harimiseks nädala leiukokkuvõte ka. Lugege ja mõelge, mis on läinud valesti: Lavasteine für Barbecue-Grills = "laavakivid barbecue-drilli jaoks" (barbecue-grilli laavakivid, näpukas või kuri speller), Leuchtröhren für Beleuchtungszwecke = "valgustustorud valgustamise jaoks" (gaaslahendustorud (valgustus)), Front­spoilerlippen = "esispoilerihuuled" (U-kujulise profiiliga esispoilerid), geflochtene Holzblenden = "tikanditega puitsirmid" (punutud puitsirmid, minu paljunäinud silmad nägid "tikitud puitu" esimest korda), Kites für Surfbretter (Sportartikel) = "tööriistad purje­laudadele (spordiartiklid)" (surfilaualohed (sporditarbed) – teate küll, tuulelohe lainelauaga lendamiseks ja ennast vastu laineid valusasti ära löömiseks), Tiefschutz-Suspensorien = "sügava kaitsega aluspüksid" (kubemekaitsmed), foam hands (cheering items) = "vahtkummist käed (tujutõstvad esemed)" (vahtkummist käelabad (kaasaelamisvahendid)), hotel resort = "hotelli suvitus­koht" (puhkehotell), ja – last, but not least – hospital services = "hospitali teenused" (haiglateenused).

Päeval äike, õhtupoolikul vägevad äiksepilved rebenevad, natuke päikest valgustab neid efektselt.

Viimasel hetkel (kolmveerand kaheksa) Kõrgmäe maksimarketisse oma napiks jäänud toiduvarusid täiendama. Et unustasin sularaha võtta (kaardiga enne maksta ei taha, kui järgmise kojusõidu lennukipiletid ostetud), on ostud suhteliselt tagasihoidlikud, küll homme jõuab. Ilmaennustus lubab nädalavahetuseks jahedat pilves ilma ja pidevat sadu, ööl vastu pühapäeva lausa paduvihma (milles ma küll pisut kahtlen, äkki on selles portaalis läinud lihtsalt millimeetrid ja sentimeetrid segamini).

N, 157. päev: mürin

Ööpäeva esimene sündmus on kohutav mürin ja kolin kell 2.04. See tundub tulevat köögist või vannitoast. Jooksen vandudes kohale ja muidugi on üks roostevabast terasest vannitoariiul seinalt alla kukkunud. Ilmselt on kondensatsioon ühe iminapa alla pugenud ja see kärises seinalt lahti. Riiuli poldid on lahti põrunud, aga midagi katki ei ole, isegi mitte WC-pott ega loputuskast, mis riiuli alla jäid. Hea, et riiulil midagi peal ei olnud peale plastist vannivahupudeli.

Ülejäänud päev on sellega võrreldes rahulik ja töine.

Deinstallin läpakas oleva Office XP ja installin Office 2003. Töötab ja võtab vähem ruumi, kui arvasin. Kunagi tuleb meilide jaoks taas kasutusele võtta nn suur Outlook, ei tea, kuidas õnnestub üle 700 nimega aadressiraamatu muundamine.

K, 156. päev: tibid ja kingad

Teen peaaegu näpuka (parandan kohe): "tehnilised tibid" (p.o "tehnilised teibid") – teip, kes veel ei tea, tähendab ÕS-i järgi eesti keeles ainult kleeplinti.

Minu äraolekul on keegi välistõlkija saanud hakkama saavutusega, et on pannud Pferdeschuhen aus Kunststoff vasteks plastist hobusekingad (plastist hoburauad).

T, 155. päev: tööuputus

Täna meenub minu olemasolu ilmselt tööandjale ja saan õhtuks kontrollida "150" pisipudinat (millest on 48 tk kummalisel moel juba kontrollitud ja kontrollimata on 99). Et alustan tavaliselt pikimast, kulub esimese peale mitu tundi (20 lk mõnesõnalisi juppe ja oh kui palju parandamist – nalja eriti ei saa (peale Eisschränke = jääkarbid (külmikud)), aga on muidu nürivõitu) ning taas tekib tavaline mure, kas jõuab poole kaheksaks valmis. Aga jõuan juba veerand kaheksaks ja siis kähku poodi, sest suurem osa korteris olnud söögist puhkuseaja kaht nädalat üle ei elanud.

Kirikmäe Prismas kohtun (kaks korda) eesti kolleegi M-ga ja tema mehega. Sealt korterisse. Õnnestub mõlemad otsad sõita sama piletiga ja veel nii, et tund aega kukub täis alles pärast eelviimasest peatusest väljumist. (Ma ei ole aru saanud, kas lähipileti tunnine kehtivusaeg tähendab, et sellega tohib tund aega sõita, või et sellega tohib tund aega ümber istuda (nagu näiteks Soomes).)

Bussipeatuses (kaval koht muidugi) on reklaam, et osta auto, saad mobiiltelefoni pealekauba! Kevadepoole oli Land Roveril (samal tänaval, kus elan, on Land Roveri pood, sõidan mööda) kampaania, et osta Rover, saad GPS-i pealekauba! Mõlemad on hinnasuhet arvestades sama hea, et osta mobiil, saad saata tasuta neli-viis SMS-i!

Õhtul kirjutan – nagu eile ja üleeilegi – üles Kreeka-seiklusi. Pärast sirvin Wikipediat ja avastan enda jaoks Rahvusvahelise Humanismi- ja Eetikaliidu. Põhimõtted on kõik väga meelepärased. Paraku näen, et ega Eestis, kus riigikirikut ei ole ja kus 2000. a rahvaloenduse andmeil on 1 121 582 vähemalt 15-aastasest elanikust usklikke 327 832 ehk 29% (kogu elanikkonnast – 1 356 931 inimest – teeb see 24% ehk veerandi), aga teles ülekantaval jõulujumalateenistusel on miskipärast alati kohal vabariigi president, humanismiühingut ei ole.

E, 154. päev: tagasi töhe

Puhkus sai läbi, kaks nädalat läks kiiresti ja sisaldas käiku kreeka pulmas, millest pikem kirjutis mu teises blogis. Tegelikult on üks nädal ametlikku puhkust veel ees, septembris.

Eilne kohalelend Frankfurti ja rongisõit siia läks seiklusteta.

Nagu lihavõtete aegu siiamaale saabudes oli ilm muutunud, nii ka seekord. Võrreldes vahepealse leitsakuga on nüüd lausa sügis käes: õhusooja on üle 20° ainult lõuna ajal. Ja pilves on ka sagedamini. Samas tööl ei leia ma kümnete puhkuse ajal saabunud meilide seast teadet, et leitsaku puhul lühendatud tööpäev oleks tühistatud.

Tööl on kõrvaltoast rootslane ja hispaanlane alla miinus neljandale korrusele kolinud ja ukse tagant nagi kaasa võtnud. Et mu tuba on trepi poolt esimene ja et mu toanaaber on aprillist saati haige, võib juhtuda, et ma ei näe terve päeva jooksul kedagi, kui just printeri või postkasti juurde ei pea minema.

Tööd on napilt. Meilis on üks kiidukiri ja üks laidukiri, samalt agentuurilt. Ühes kiidetakse, kuidas ma olen nigela tõlke suurepäraseks toimetanud, ja teisest, mille ma ise tõlkisin, on keegi agar toimetaja üle rullinud. Ilmselt oli mul seda tõlkides paha päev või sulg ei jooksnud, sest kaaskirjas küsitakse, kas kriitika, et tehti palju parandusi, vastab tõele; vastan ausalt, et toimetatud tekst on jah parem kui minu oma. See paraku on nii, et toimetamine teeb tõlke enamasti paremaks [välja arvatud siis, kui toimetab üks Eesti mootorsaefirma või üks teatud ministeerium, kellel on eesti keele grammatikast oma arusaam ja neil jätkub ka jultumust tõlkijale neid "vigu" nina alla hõõruda], sest tõlkija on tekstis nii kinni, et ta ei näe enam parendamisvõimalusi (eriti kui tähtaeg on kohe-kohe ega saa jätta tõlget laagerduma). Aga ma olen sellest hoolimata veidi loppis.

Töönappus väljendub selles, et kui muidu on teisipäeva õhtuks üle vaadata laadung tõlkepudinaid, siis mind on täna ilmselt ära unustatud, sest neid ei ole ühtegi! Mis tähendab, et lahkun esimesel võimalusel kell 16.31 (tööpäeval on varaseim lubatud lahkumisaeg E–N 16.30 ja R 15.15). Kavatsus on sõita Saksamaa vanimasse linnakesse, kiirrong läheb veerand kuus. Et liiklus on augustile omaselt hõre (on ju august siinkandi tavaline puhkusekuu), jõuan jaama veerand tunniga. Et rong on ees, istun rongis ja loen kodust kaasa võetud põnevat raamatut, "Eesti Mõtteloo" sarjast ajaloolase Paul Johanseni kirjutistekogu "Kaugete aegade sära".

T-st nimelt soovin hankida omale tarkvara ehk MS Office'i, millest mul on hetkel läpakas registreerimata variant, mida (Word + Excel + Outlook + PowerPoint kokku) saab veel kasutada 10 korda, vaja on hankida uus ja ametlik. (Senine on ka ametlik, ostetud 2002. aastal, Tallinna kastarvuti jaoks, aga paraku saab seda installida vaid ühte arvutisse, sama eksemplari kaht korda registreerida ei saa.)

Teen kiire hinnavaatluse jaama juures elektroonikakaubamajas, kus on riiulil ainult Office Professional ja tudengiversioon, viimane ei lähe mitte; siis võtan jalad selga ja käin vaatamas kesklinnas teisest kaubamajast. Seal on ainult tudengiversioon, nii et tulen tagasi jaama juurde. Mõtlen, et Professionali ja Standardi (mida tegelikult soovin) hinnavahe on suhteliselt väike, kusjuures Professional maksab poes umbes sama palju kui Standard Amazonis. Nii et otsustan siis selle investeeringu kasuks ja tulen tagasi jaama, kus ootan rongi ligi tund aega, sest ma ei viitsi teist korda linna jalutada, et aega veeta mõnes raamatupoes (ja kell on vist ka juba sealmaal, et need pannakse kinni).

R, 153. päev: skopos

Hommikul jaamast rongipilet (sest õhtul on seal laulupidu).

Puhkuse-eelne kiire-kiire, aga poolteist tundi on mitu olulist süsteemi maas ehk on sundpaus.

Pärast õpin tundma kolleegide seni varjul olnud mõttemaailma, täpsemalt kohaloleva eesti kolleegi oma.

Ärritunud kolleeg: "Lausete arvu muutmine tõlkes on tõlketeoreetiliselt täiesti lubamatu!" (Ma olin kahes kohas teinud pika ja segase lause kaheks arusaadavaks lauseks.) Ja: "Igavesed pikad laused, ma panen kirjavahemärke ja semikooloneid, aga, näe, tuleb üks mees ja teeb mitu lauset!"

Paraku ta (iseõppinu) ei selgita, kes suur tõlketoreetik niimoodi arvas (peale ühe eesti toimetaja, kelle nimi läheb mul ühest kõrvast sisse, teisest välja). Tahaksin seda väga teada, sest tõlketeooria kursusel küll mainiti seda, et eesti ilukirjandustõlkijatel on tavaks käsitleda tõlkeühikuna lauset, aga ühelegi teoreetikule ei viidatud.

Kui pakun, kas see ei ole mitte sama lähenemine, et tõlkes peab olema sama palju sõnu kui originaalis, või et kas see pole sama kui sõnasõnaline tõlkimine, siis läheb ta hoopis vihaseks ja väidab (argumenteerimata), et ei ole.

Esimene tekstikoht, kus ma nimetatud hirmsa teoga hakkama sain, oli selline:

en: The first patch is applied on Day 1, then changed on Day 8; the second patch is then changed on Day 15. The patch-free interval starts on Day 22 and lasts 7 days. (NB! Esimeses lauses on semikoolon.)
et: Esimene plaaster paigaldatakse 1. päeval ja eemaldatakse 8. päeval, mil paigaldatakse teine plaaster. See eemaldatakse 15. päeval ja paigaldatakse kolmas plaaster. See eemaldatakse 22. päeval ja järgmise plaastri võib paigaldada alles 7 päeva hiljem. (NB! Semikoolonist on saanud punkt.)

(Toimetatav tekst on liigilt ravimi hindamisaruanne, kus selgitatakse üldsusele arusaadavas keeles, miks anti ravimile müügiluba.)

Teine koht oli selline:

en: Ethinyl estradiol has been in use extensively in oral contraceptives, and norelgestromin is very similar to another progestogen, which is also used in oral contraceptives. (NB! Kaks koma.)
et: Etinüülöstrogeeni [näen praegu, et siin on näpukas, p.o etinüülöstradiool, tekstis on rida kõrgemal siiski õigesti] kasutatakse sageli suukaudsetes rasestumisvastastes vahendites. Norelgestromiin on väga sarnane teisele kollaskehahormoonile, mida kasutatakse samuti suukaudsetes ja muudes rasestumisvastastes vahendites. (NB! Esimesest komast on saanud punkt.)

Veel saan mööda päid ja jalgu selle eest, et kasutasin originaali kahe segase koha tõlkimiseks oma sõnastust. Esimeses on jutt rasestumisvastastest hormoonidest: works like the 'pill', by changing the body's hormonal balance to prevent ovulation, by altering the cervical mucus and by thinning the endometrium (womb lining). Minu toimetamise järel on see koht selline: toimib nagu hormoontablett, muutes organismi hormoonitasakaalu nii, et ovulatsioon jääb ära. Lisaks muutub emakakaela lima koostis ja õheneb emakalimaskest. Vaidleme pikalt selle üle, mis tingib mille: kas nii, et hormoon → emakakaelalima muutumine → ovulatsiooni ärajäämine (nagu arvab tekstist aru saavat kolleeg) või hormoon → lima muutumine (nii, et seemnerakud seda enam ei läbi) JA ovulatsiooni ärajäämine jne. Saan teada, et "tõlkida tuleb ikka nii, nagu originaalis kirjas", ja siis me vaidleme natuke koma pärast fraasi by altering the cervical mucus ees, mis minu meelest on rinnastav, tema arvates väljendab põhjuslikku seost. Ei kuula isegi mu selgitust, et ovulatsioon toimub munasarjas, mida eraldab emakast pikk munajuha ning kuidas küll emakakaelalima saaks mõjutada munasarja nii, et ovulatsioon jääb ära. [Hilisem täiendus: "Inimese anatoomia ja füsioloogia" kirjutab, et esimene juhtub ravimis sisalduva östrogeeni toimel, teised kaks tekitab kollaskehahormoon, mis samuti sisaldub ravimis.] Aga annan järele ja kirjutan lõplikuks vormiks muutes organismi hormoonitasakaalu nii, et ovulatsioon jääb ära, emakakaela lima koostis muutub ja emakalimaskest õheneb.

Teine koht on rasestumisvastaste meetodite tõhususe näitaja Pearli indeksi määratlus. Inglise tekst ütleb: it measures how many unwanted pregnancies occur in 100 user years. Et vältida "kasutaja-aastat" (vrd veneaegne arvestusühik tinglehm), asendan määratluse ühelt Eesti arstiveebilehelt leitud selge määratlusega indeks on 1, kui 100 naisest, kes kasutavad meetodit ühe aasta vältel, rasestub üks. Ja kolleeg ei tee kuulmagi mu argumenti, et see ütleb ju täpselt sedasama, aga arusaadavamal kujul. Aga "kasutaja-aastat" mu käsi kirjutama ei tõuse, nii et see koht jääb muutmata.

Luban pärast puhkust teema taas üles võtta ja vahepeal asjatundjatega konsulteerida. Sellise tõlkeviisi kasutamine, kus teksti SISUST ei püütagi aru saada, oma kolleegi poolt on üsna rabav.

Ühe põhjendusena, miks minu teguviis olevat vale, lausub kolleeg, et ta on tõlkinud ei tea kui palju aastaid "ja kas ma olen siis kõik see aeg valesti teinud või?" Veel tahab ta teada, kes mulle sedasi "valesti tõlkimist" on õpetanud (see nimekiri on pikk, alates koolist, kus meil oli tõlkimine osa tootmisõpetusest; samuti ma olen kindel, et formaalne tõlkimiskoolitus puudub kolleegi hariduskäigust üldse).

Jutuajamise lõppedes olen ärritunud, aga tegelikult tegi see juhtum üsna palju nalja, eriti tõlketeooriale viitamine.

Aga nüüd lähen ma kaheks nädalaks puhkusele ega pea enam mõtlema selle üle, mida ma aastaid ja kümneid tuhandeid lehekülgi olen tõlkebüroode vanemtoimetajana kõik "valesti" teinud ning neli semestrit magistrantidele suisa "valesti" tegemist õpetanud.

N, 152. päev: muutmata kujul

Vanad dokumendid lihvida, keerukam, kui see kõlab, laud pabereid täis, ükski parandus ei näi olevat viimane.

Ka täna 32 kraadi.

Korraldus lühendada leitsaku tõttu tööpäeva until further notice. Pigem vastupidi, NHE-majja (kus on jahutus) võiks sisse seada ööbimisvõimaluse.

Õhtul uhkeid äiksepilvi, aga ei jõua siiani.

Poest viimaseid reisitarbeid ja telefoni kõneaega juurde.

Pesen aknaid, kraamin, pakin asju.

Ettevalmistused puhkusereisiks on põhjalikumad kui samurail enne lahingut.

K, 151. päev: tänavune soojarekord

Tänaseks on kella kolmeks tõlkida 3 × 3 lk ravimiaruandeid ja kooskõlastada need teiste oma keelerühma tõlkijatega. Viimane võtab rohkem aega kui tõlkimine ise, sest eesti kolleeg M on puhkusel ja kolleeg R parajasti hambaarsti juures. Õnneks on tekstid sellised, et erinevusi on ainult ravimite nimetuses ja sidusat teksti on ainult üks lehekülg, aga see-eest nii sidusat, et asutus saadab tõlkijatele eraldi selgituse ühe eriti segase lause kohta. — Kooskõlastamisel on arutamist ja vaidlemist statistikaterminite üle (nt mida tähendab esinduslik) ning ühes kohas saan aru, et versioonis, mida tahab kolleeg, öeldaks, et see, kas inimene seedis midagi või mitte, oleneb selle uurimise katsemeetodist, mis aga ei saa olla kuidagi tõsi (aga lõpuks jõuame umbisikulise kompromissini).

On erakordselt palav, NHE-st väljudes on tunne, nagu astuksin leiliruumi. Õhtul näitab kraadiklaas päeva suurimaks soojuseks 32 °C, mis on siinne selle suve rekord (vähemalt minu rõdul).

Söön KAD-maja sööklas õues, päikese käes!! Kuumus polegi teab mis kole, selline kuiv leil, aga valgus on hirmus ere. Seejärel KAD-maja toidupood (kus ma pole varem käinud), kus kuuldavasti pidavat olema liikmesriikide igasuguseid toiduaineid, aga põhjamaist kartulisalatit ometi ei ole. Ostan omale teed ja kontorisse mineraalvett.

Päeval rohkesti huvitavaid tõlkeleide, mõnes kohas vaatan lausa tõlkemälust järele, kas tõlkija on selle kirjutanud masintõlke järgi (mis võib imelikke asju leiutada, nagu tromboon kirjaklambri asemel), aga ei, täiesti luust ja lihast inimesed on arvanud imelisi asju (ja asjade ettekujutamise asemel väärkasutanud fantaasiat hoopis imetõlgete tekitamiseks): nt Isolierputz = isolating plaster = isoleerplaaster (p.o soojustuskrohv), nii panties kui knickers on saanud vasteks põlvpüksid (püksikud), shell and tube heat exchangers = soojusvahetid kilpide ja torude kujul (plaat- ja torusoojusvahetid), Schalungen für Beton = vooderdised betooni jaoks (betooniraketised), Lehrgerüste = raketisparred (???; p.o tugitellingud), gasification chambers = gaasikambrid (gaasistamiskambrid), Latent-Wärmespeicher = latentsed soojusakumulaatorid (latentsoojuse akud). — Aga eksimine on inimlik, vigu juhtub kõigil.

Kui juba sellele soonele läks, siis ka eelmise nädala leide: movement of goods and capital = kaupade ja kapitali kolimine (kaupade ja kapitali liikumine), Chamber of Labour = Töökoda (tööhõivekoda), Babylaufgitter = beebide kõndimisrest (pulkvoodi, jutt oli selle madratsist), Leitplanken = juhtplangud (põrkepiirded, teate küll, need tsingitud kolakad teede ääres), Auspufftopf = väljalaskepott (???, p.o summuti), Beinsäge = jalasaed (luusaed), Kunsstoffolien für Skier un Snowboards = plastkiled suusatajatele ja lumelauduritele (plastkiled suuskadele ja lumelaudadele). — See loetelu on siin harival eesmärgil, uurige hoolega, mis on valesti läinud!

Nägin ka selliste tõlkijate uskumatut loomingut, kes polnud aru saanud, et mõeldakse kirjalikku ja suulist tõlkimist. Üks oli saanud kirjaliku tõlkimise asemel ülekandmise, teine tõlgi asemel usaldusisiku.

Peale selle näen ma siinoldud ligi poole aasta jooksul esimest korda ka teguviisi, kus arusaamatu tekst on lihtsalt jäetud tõlkimata. Ma ei ole kade ja iga tõlkimata osise eest tuleb täistõlkeviga.

Pood, pilv, vikerkaar, äikest ega üldse vihma ei tule.

T, 150. päev: parim veateade

Hommikul bussis loen peatse puhkusereisiga seotud kirjandust, kui postkontori juurest tuleb peale kolleeg M, laupäevase matka juht. Tallegi on läinud mu pildid südamesse ja ütleb, et ostustas laenab mulle raamatu Photoshop LABist, mida kavatses tuua mulle üles kabinetti, aga annab nüüd üle juba bussis. Tore, tänan viisakalt ja küsin, kui kaua võin seda enda käes hoida.

Aga tegelikult on piltide tegemisel oluline oskus kompositisioonitunnetus, mida saab õppida, aga mis kaamera keerukusest kahjuks ei olene.

Päeval tuleb usina töö sekka tore veateade: "5" is not a number.

Õhtul saabuvad pildid Tallinnas eile lahtikaevatud Nõelasilmast.

E, 149. päev: ökula

Saadan matkaosalistele matkapiltide aadressi. Peagi hakkab tulema tänumeile, et toredad pildid. Kuulen, kuidas kõrvaltoast kostab äkki rootsi kolleegi A hüüatus: "La vache!" – selge, ta näitab pilte kõrvaltoa hispaania kolleegile ja jõudis vaatamisjärjega lehmani.

On tõlkida üks jube majandustekst, raamatupidamise aruanne, kus iga sõna peab järgi vaatama. Fail on Excelis; proovin kopeerida Excelist Wordi, tõlkida seal ja siis tõsta tagasi Excelisse (varem olen mõnikord nii teinud), aga Wordi failiga on midagi lahti ja tõlget Excelisse kopeerida ei saa. Et tähtaeg on kohe-kohe kukkumas, ei jää midagi muud üle kui väga nobedate näppude voor...

Õhtul käin Kirikmäe Prismas plaati vahetamas. Esinen mõistagi ajatu fraasiga I wish to register a complaint (aga edasi ei jätka, seal oli veel I wish to complain about this parrot, what I purchased not half an hour ago from this very boutique). Sellest, mida arvasin infoletiks ja kus mul kukkus je ne parle pas français välja liiga soravalt, saadetakse mind umbprantsuskeelse käevehkimise saatel kohta, mis kõlab nagu öküll, öküll ehk koht, kus võiks elada väikese aruga karu Puhhi sõber Öökull. Saan aru, et kassad need ei ole, kassade kaugmises otsas paistab laste mängunurk. Aga siis ilmub ka teine valvelaud (mida ma seni olin arvanud suitsupoeks) ja näen, et selle juures laes on silt Accueil. Sealne töötaja saab inglise keelest juba natuke aru, võtab vigase plaadi ära ja kirjutab tõendi, millega saan tasuta uue.

Ja albumi teine plaat (mis ennist puudus) on tõesti parem kui esimene.

P, 148. päev: ämbla

Magan kaua, pärast tubane ja rõdune tegevus. Saan valmis eilse matka piltidega veebilehe ja riputan oma kodulehele üles.

Selgub, et vastasmaja (hoov on mu korteri poole) hundukoeral, kes peamiselt on hoovis, on vastupandamatu kihk hakata sireeni peale uluma, nii et kui kiirabi mööda sõidab, algab üks väikene ja väga kurb öömuusika.

Rõdupiirde igas lativahes on sellesuviste noorte ämblike peopesasuurused ümmargused võrgud. Kui pimedaks läheb, tuleb iga võrgu peale ämblik, kas võrku parandama või lihtsalt keskel passima.

L, 147. päev: ramble

Töökoha perepäev, mille mõte oli välja hõigatud eelmise nädala algul, jalgsimatk 8 km (kolm (3) tundi) Arumägedes. 190 inimesest kavatses tulla (rohkemate või vähemate pereliikmetega) umbes 15, sealhulgas direktor, tõlkeosakonna juhataja ning tema asetäitja, ülejäänud valdavalt tõlkijad. Kokkuvõtteks mainitagu ette rutates, et tööasju ei arutata üldse, on lihtsalt niisama inimlik läbikäimine.

Koguneme hommikul üheksast pealinna jaamas ja istume rongi peale (täpselt 12 inimest). Inglise kolleeg I on kaasa võtnud toeka umbes 1,20 m pikkuse matkakepi; mitte õblukese Sigulda-tüüpi suveniirkepi, vaid palju jämedama ja kohati nagu rautatu. Karta on, et ta võib matkal puhkeda laulma seda tüütut inglise matkalaulu, kus refrääniks my knapsack on my back, mille eest väsinud matkajad Fast Show's liiginnukale lauljale vastu vahtimist andsid. Aga loodame, et me nii ära ei väsi.

Eesti kolleeg R tekitab oma ärakadumisega segadust, st mitteväljailmumisega, ja helistab, et saabub M. jaamast. Aga teda ei ole ka seal, sest – nagu ma oletan ja nagu hiljem ka selgub – ta on õigest rongist maha jäänud. Veel saame teada, et D, kes argipäeviti on direktor, on tulemata jäänud olmelistel põhjustel: nimelt ootab ta, millal talle pesumasin koju tuuakse, tahtis seda tingimata laupäeval, aga edasi lükata enam ei kannatavat.

Kuni Ülapõllu jaamani Arumägede keskel viisakas small talk, siis valgub rahvas rongist välja päikselisse hommikusse. Ilmub veel mitu inimest, summ muudkui suureneb. Ootame üks veerand tundi. Inglise kolleeg I uurib, kas ma vene keelt oskan, ja jutustab, et tal on kaasas vene laulik, võime sealt laulda, talle meeldib eriti punaratsaväe laul, ning kirjeldab, mis kujutluspilte tal seda laulu kuuldes tekib; mul ei ole südant vastata, et mul kui Punaarmeed veidi lähemast kandist kogenud rahva esindajal tekib sellega veidi teistsuguseid pilte.

Mulle antakse ülesanne kontakteeruda eesti kolleegi R-ga ja uurida, kus ta on. Ei saa kätte. Asume teele. Jälgin vaikse maantee asfaldi kvaliteeti, kui kunagi peaks tulema mõte sinnakanti uisutama minna. Paljulubav, mööda jõeorgu on tasane ka.

Edasi viib tee läbi toreda metsa, vaikne rahulik tee, üksi kõnniks selle läbi viuhti!, seltskonnaga läheb kauem. Eemalt metsast tõuseb lendu suur kull ja tiirleb paremale ära. Üritan teha pilti inimetest ikka eespoolt, mis tähendab, et pildistamise au osaliseks saavad need, kes minust tagapool. Prantsuse kolleegi M lapsed tahavad kah käimistokki nagu inglasel on ja võtavad kaasa mehise malaka, umbes meeter pika ja 6 cm läbimõõdus. Ja nad kannavad seda vapralt ja vastu teed kõlistades nii kaua, kuni ma neid matkal näen.

Saan teada, et Ohio osariigi nimetus tuleb jaapani keelest ja kuigi paljud eurooplased ütlevad, et nad vihkavad Ameerikat, tahavad nad tegelikult kõik sinna minna. Mida kõike ka ei õpi.

Sillakese peal tehakse esimene puhkepeatus (läbitud on tervenisti ligemale kaks kilomeetrit) ja ameerika kolleeg S, tõlketehnikaülema D abikaasa, kogub kõigi aparaadid kokku ja teeb rühmapilte. Juhtun seisma otsa peal ja perspektiivi tõttu olen pildil teistest ligi poolteist korda pikem nagu vaarao Vana-Egiptuse piltidel.

Edasi teispool oja mäkke, ilusad vaated, kaardi peal pole orgu ollagi, aga kena ikkagi. Ja peagi jõuame iidkülla M-hausenisse, populaarsesse väljasõidukohta, kus kõrtsis kinnitame tubli kolmveerand tundi keha. Et matka sihtkohas ootab ees restoran, ei taha ma midagi eriti kapitaalset süüa ja janu ka ei ole. Selgub, et kõrtsis ei ole jäätist – ütlen saksa keeli ein Eis, bitte, antakse Liptoni jäätee. No mis parata, kõlbab see kah, see on palju joodavam kui Liptoni tee ise.

Edasine matkatee kulgeb taas alla orgu ja vastasnõlvast üles. Taas on toredaid vaateid, metsa asemel ka karjamaid. Ühe ääres peesitavad puu vilus lehm ja mullikas, aiast väljas. Et mullikas poeb meie lähenedes okastraadi alt karjamaale tagasi, aga lehm ei mahu, alustatakse suurejoonelist operatsiooni ka lehma tagasiaitamiseks. Keegi teeb lahti värava ja lehmakarjuste valik langeb täiesti loomulikult nende peale, kellel on kepid omast käest võtta – inglane I ja kellegi mulle tundmatu kolleegi mees, kellel on kõnnikepid (õigemini on teine kepp ühel ta lapsel, kes lehma ajama ei tule). Lehm kõõritab nende poole ja sörgib aeda. Kui sisseaetud lehmaga karjamaast pilti teen, taban lehma pilgu, kuhu on suurelt kirjutatud etteheide: Mida te küll minuga tegite? Mul oli vilus nii hea olla!

Edasi taas reipalt viimane tõus mäkke ja peagi algab C-x asula, kus ma varem pole olnud muidu kui korra arvutimängus selle lähedal lennanud (aga maastik ei vastanud tegelikkusele). Alla orgu laskudes tekib hetkeks segadus, sest kaardi peale pole üht eriti järsku rada märgitud, nii et matkajuht M võtab välja täpsema kaardi. Juhtun tegema sellest pildi (pealkirjaks panen hiljem Not lost), eelkõige valguse pärast – puude vahelt langes M seljale päikeselaik, mis peegeldus tahapoole, valgustades põneval viisil paari sealpool seisnud matkakaaslast.

C-x on tilluke, aga suure uhke kihelkonnakiriku ja linnusega, millest suurem osa peab olema sõjajärgne taastus, sest C-x sai Arumägede lahingutes kõvasti kannatada.

Restorani ees kohtame eesti kolleegi R-t, kes pajatab oma kurbadest seiklustest, millele oma vürtsi lisas see, et vana hea leiutise kaardi asemel otsustas ta Arumägedes orienteeruda GPS-i abil. Muidugi jõudis ta välja ühe tee lõppu, kust edasi enam ei saanud, sest GPS-is väiksemaid, aga täiesti sõidetavaid teid ei olnud.

Kui lõuna söödud, arutatakse, kes läheb muuseumisse, kes mitte. Selja taga kummarduvad mitu inimest kaartide kohale ehk otsivad Arumägede kiireks läbimiseks radu, nagu seda ajaloos mitu korda varemgi juhtunud on. Eriti põnev on siin see, et üks neist on ühe õiguskaitseorgani tõlgete koordinaator. Ja siis kuulutatakse välja, et kuna niikuinii on vaja minna tagasi D. jaama (sest autoga tulnute autod on seal), siis minnakse ka tagasitee jala, teist teed kaudu.

Aega on 1 tund 20 min, maad on 8 km. Kahtlustan, et see saab olema paras surmamarss. Tõuse-lange on 150 m, päike lõõskab (aga õnneks on tuult). Tee kulgeb enamikus metsas, kus päike otseselt peale ei paista, aga kus õhk ei liigu ka. Osalt on mets maha saetud ja seal on vähemalt 30 kraadi. Prantsuse kolleegi lapsed (kes veel tagasitee alguses oma malakat usinalt kaasa tirisid) väsivad ära ja loodetavasti keeravad nad tagasi, sest tee on lapse jaoks hirmutavalt pikk.

C-x juures on orunõlvale kuhjatud ligi 10 m kõrge killustikuhunnik, I oletab, et vaateplatvormiks. Viljapõld enne metsa on täitsa kollane, sellest üle paistab klooster (1910), teeäär on täis karikakraid ja karikakralõhna.

Tempo püsib, viimane tõus on eriti karm, sest vana tõde on, et tõusul ei tohi seisma jääda. Mäelael on järjekordne raiesmik, ülesjõudnud sööstavad kõik ühe väheldase puu alla (see on ainus, mis varju heidab) ja korgivad lahti veepudelid. Siis edasi.

Ühes üsna kuivas kohas ronib metsa all suur kollakaspruun konn.

Pilk kellale näitab, et tempot tuleb lisada. Esikolmik pühib eest ja üritan neile järele jõuda, aga selle paarisaja meetri vahe vähendamine kestab poolteist kilomeetrit. Märkan, et nad lähevad ühelt metsateede ristmikult valesti, aga et tee tundub sama pikk kui õige tee, pole sellest viga. Saan esikolmiku kätte ja jõuame minut enne rongi jaama.

Inglane I ja hispaanlane D jäävad teiseks, 50 meetrit jääb puudu (aga rada saabub jaama valelt poolt, rong nende poolt uksi lahti ei tee). Nõnda jääb rongis rõkatamata ka Pervaja konnaja, mida I oli tahtnud minuga koos laulda.

Rongis vallutab mind muidugi mõista uni.

Tore matk oli. Kahtlemata oli võõrkeelena räägitava prantsuse keele kuulamine kasulik. Nagu restoranis tõdeti, oli seltskonnas kümne rahvuse esindajaid ja sellist keelt ei olnud, mida oleksid osanud kõik, nõnda et igaüks rääkis selles keeles, milles parasjagu tahtis ja millest vestluskaaslane aru sai.

R, 146. päev: improbability drive

Täna tähistavad prantslased suurejooneliselt seda, kuidas omal ajal tahtis lihtrahvas saada Bastille'st kätte seal olnud kahurikuule ja 13,6 tonni püssirohtu ning vabastas sealt kõik seitse vangi: neli valerahategijat, kaks vaimuhaiget ja noore ülekäte läinud aadliku, kelle isa oli lasknud pista vangimajja.

Minu tänased sündmused võib kokku võtta kahte kategooriasse: oodatud ja ootamatud.

Oodatud sündmused, mille tõenäosus läheneb sajale protsendile, on näiteks need, et itimees R tuleb paigaldama teist kuvarit, nagu me eile kokku leppsime, ja isegi see, et kuulen ta suust prantsuskeelsete itimeeste lemmikoskussõna merde, kui uus videokaart ei mahu ülemisse pilusse. Rääkimata juba nii ootuspärastest sündmustest nagu see, et mul läheb kõht tühjaks ja käin söömas (SCH, singiviil kartulipudru ja hernestega, millega on tehtud midagi koledat). Ja isegi see, et reede õhtu puhul on Kirikmäe Prismas jube rahvas ja üle bussi hõiklevad kolm eesti noorikut, kes satuvad vist esimest korda kesklinna ja seda peab kuulma kogu buss, kes ei ole nii süvenenud jalgrattateede kaardi uurimisse kui mina, kes leiab sellelt, et mitmel kavandatud teel on vähemalt selle kaardi järgi peal asfalt. Ja eks see ole ka kahtlemata loomulik, et reede õhtul on kole ummik.

Aga nüüd teise kategooria juurde, mis sündmuste tõenäosus on kaduvväike.

Esiteks näen, kuidas keset Pariisi platsi ei suuda kaks prantslannat kolmandas sõidureas oma autot käivitada ja tulevad välja seda lükkama – algul mõlemad korraga, siis hüppab üks rooli taha ja tänavakohvikust kargab üks mees appi. Ja mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada, vaid sellest, et järgmisel hetkel lükkavad nad auto põmm! vastu ettekeeranud teise auto külge!

Teiseks keerab buss raudteejaama juures tagasi, sest üle raudtee viiv sild on kinni. Eemalt paistab, et silla peal on päästetöötajad (justnagu midagi üle ääre õngitsemas), sinnapoole kimab muudkui kiirabisid ja tagasi ning tuletõrjet ja politseid, ning kui buss suure kaarega silla teise otsani jõuab, näen, et silla peal seisab helikopter! Sellise vaatepildi peale tulen kähku maha ja kõnnin lähemale. Teisel pool silda seisab üks rong imelikus kohas, kõik uksed pärani, ja üle rongi paistab kahes kohas vilkureid. Midagi täpsemat ei näe, õhtupäike paistab täpselt sealtpoolt. Rahvas voorib vaatama ja vaatamast ära, teeb stoilise rahuga pilti nagu Hendrik Krumm, kui ta kahesaja-aastane maasaun põlema läks, paljud helistavad kuhugi (ilmselt sõpradele, et äkki nemad teavad, mis juhtus). Kõnnin korterisse ja vaatan kohaliku lehe kodukat. Selgub, et kell 17.20 oli keegi vaimuhaige tahtnud sõitvat rongi põlema panna, vagun läinud äkki paksu suitsu täis, rongi 400 inimesest saanud tules ja suitsus viga 36, neist 20 raskelt ja neist omakorda 6 eluohtlikult, vedurijuht tõmbas tulekahju puhuks hädapidurit, nii et rong (4 kahekordset vagunit + vedur) jäi 500 m jaamast seisma, rahvas tormas välja, kustutamisel lõhuti enamik vaguni aknaid (teiselt poolt, kui mulle paistis).

Ja kolm on kohtu seadus, õpetab vanasõna. Hilisõhtul avastan kolmanda ootamatu seiga. Nimelt olin ostnud plaadi, duubelplaadi, originaalpakendis ja puha, ja kahe erineva plaadi asemel oli selles kaks ühesugust!! Nõnda et kuulutan siin, et soovin vahetada Kate Bushi 2005. a albumi Aerial I osa A Sea of Honey II osa A Sky of Honey vastu. Huvilistel palun teatada siia kommentaaridesse.

N, 145. päev: telefoniarve

Ärkan plagina peale, mida teeb vastu akent lendlev liblikas, kes on rõduuksest sisse lennanud.

Täna on olemine tunduvalt parem kui eile pärast kukkumist, raskusi saab juba tõsta, näiteks hoida vastaskülje väljasirutatud käes ÕS-i. Eile oli seda teha valus. Eile kukkumine käis üpris otse ülalt alla nii, et käsivars jäi pikuti maapinna ja rinnakorvi vahele, ja tore, et selle lähimises otsas oli küünarnukist veidi laiem kaitse, mis löögi veidi laiemale pinnale juhtis, ning et osa obadust lahtus siiski ka – mis ta nüüd ongi – vaatan raamatust järele – kolmpealihase ja suure rinnalihase kokkupõrkel. Ilmselt muljuda saanud lihased ongi valusad olnud. — Raamat soovitab, et harjutage õiget kukkumist, aga see tundub harjutamiseks liiga ohtlik, umbes nagu üks ellujäämisõpik õpetab, et köiega laskumisviis Abseiling on nii ohtlik, et seda ei tasu harjutada, vaid kasutada ainult siis, kui ollakse ikka täitsa hädas. (Või no siis võib-olla mõne pehmema materjali peale kui asfalt.)

Hommikul bussiraadiost Police'i laul Roxanne.

Lõunal KAD-majas, kus näitan turvamehele kogemata kaardi tagakülge; sõbralik onu, soovitab naeratades, et ma keeraku kaardil ikka esipool tema poole. Söögiks on taas liha salati, friikartulitega ja jääkülma kastmega, mis aga erineb Alev Strömi rootsi jõulutoidu retseptist ja ei ole roosa, vaid koorevärvi-rohekas. Tundub, et friikartulid roteeruvad Kirikmäe sööklates (täna ühes, homme teises) ja ma olen juhtunud roteeruma samamoodi (sest ega menüüsid kuskil mujal väljas ei ole kui söökla ukse peal, õigemini ukse juures laua peal näidisena).

Mul on täna fotokas kaasas, aga toredaid pilvi ei ole.

Teatud toimetusliigiga on see lugu, et olenemata sellest, kas selle jubinaid on vaja nelja päevaga teha 250 või 550 tükki, saavad need reeglina valmis viimasel õhtul kella seitsmeks.

Üsna viimasel minutil Kõrgmäe maksimarketisse. Mahla ja vee ja puuviljadega ja pesuloputusvahendiga korvi (vähemalt 8 kg) tõstes veendun lõplikult, et ribi mul siiski viga saanud ei ole.

Tulnud on telefoniarve. Tore, olen ikkagi valgete inimeste(*) hulka arvatud. Näen, et Internetist saab selle lepinguga läbi lasta 15 GB kuus. Arvata on, et mul päris sellist mahtu ei käi.

(*) Ühe Soome kõrgkooli pärimus räägib, kuidas 1950. aastatel õppis neil Soome kaks esimest tumedanahalist tudengit, etiooplased Brahnu ja Zemalis. Nad omandasid kiiresti soome keele ja lõid kaasa kohalikus tudengielus. Üksvahe olnud levinud komme öelda iga vähegi rahulolematust tekitava asja kohta, et see ei ole valge mehe see-või-too, ja see kestnud kuni selleni, et kord olnud sööklas Brahnu hernesupp (sm hernesoppa) liiga soolane ja ta viis taldriku tagasi, kuulutades täie veendumuse ja tõsidusega: "Tämä ei ole valkoisen miehen soppaa!" (Allik: Ossi Törrönen, Ossin parhaimmat lässyt, 1991)

Kuulan uute kõrvaklappidega seda muusikat, mida nendega veel kuulanud ei ole, ja avastan, et on aga ühes Dagö laulus alles vägevad bassid! Ja et kõrvaklapid nii madalaid sagedusi võtavad (kirjade järgi on alumine ots 10 Hz). Ja veel nõnda võimsalt, et kogu ümbrus näib värisevat! Igaks juhuks aga vaigistan hetkeks muusika ja eks bassid mürise muudkui edasi – no üks raskelt koormatud kauba-B747 tõuseb just üle maja.

K, 144. päev: team spirit

Hommikul kolmveerand seitsmest alla linnulaululisse jõeorgu. Uisutan 42 minutiga täpselt 10 km (kaks korda pingist tõkkepuuni ja tagasi ning paarsada meetrit paremale ja tagasi), kusjuures täpselt poolel maal selgub ümberpööramisel, et kolmemeetrisel rattateel ei saa ühe hooga ringi keerata, tee tagumine serv jõuab väga äkki kätte. Ka seekord vigastusi eriti ei ole, kui mitte arvestada kolme sõrmeotsa veidi marraskil nahka ja liigesekaitsmega saadud obadust, mis aga edasisõitmist ei takista. Seega peaks praegune koguläbisõit olema umbes 71,5 km, millest vahepeal 65,5 km järjest läks maha pudenemata.

Tööl usin töö. Lõunal JMO-majas (kalmaarirõngad tainas + friikartulid; lisatagu, et kalmaar püsib erakordselt hästi hammaste vahel).

Poole neljast alla ühte seminarisaali meeskonnatöö koolitusele, näidatakse õpetlikku videot. Ma loodan väga, et vahest on see see õppefilm, kus on peaosas John Cleese. Aga ei ole, on nappide vahenditega tehtud teine film (autode asemel on papist siluetid, mis meenutab esimesi Mehhiko seepe, kus kaks tooli oli lennuk). Alguskaadrid jätavad mulje, et see on väga vana film, aga viimases kolmandikus elavdab videot Inglise üks tegusamaid praegusaja koomikuid Stephen Mangas (kes on minuga ühevanune), nõnda et see väga vana video ei saa olla.

Kella poole seitsmest koosolek siin ka varem mainitud alusdokumentide lihvimise asjus. Täiesti vastakad arvamused, kumb on parem, kas Z on või Z kujutab endast või kas uuringuid tehakse, korraldatakse, sooritatakse, viiakse läbi või teostatakse.

Ka täna on huvitavaid pilvi, aga äikseni ei jõua. Tagasi jälle 194. bussiga, kus seekord, ime küll, on jahutus sees.

T, 143. päev: nii kuum on tunne

Hommikul on kinnitamiseks üks erektsiooniravimi dokumendi tõlge (c'est la vie), kus selle toimemehhanismi väljaselgitamisel võib sõnastikust leida senitundmata inimkudesid, mis kõlavad põnevalt, aga kahjuks ei jää meelde.

Kolmveerand kahe paiku lõunale (SCH-maja, sealiharibad friikartulitega) minnes märkan NHE-maja trepikojas ja fuajees tohutul hulgal alla kahekümneseid neidiseid (vähemalt sada), silt ütleb, et ülikooli (siinmaal on siis ülikool juba olemas!) keeleteaduskonna sisseastumiseksamid. Sekka paar noormeest kah. Kui tagasi tulen, on noorsugu kadunud, alles on kuhjaga prügikastitäis tühje limonaadipudeleid ja jäätisepabereid.

Õudne palavus, 194. bussis on sees vist küte, seal on õudne. Korteris näen, et kraadiklaas on käinud üle 30 kraadi (31,2°), mis on aga Eesti oludega võrreldes tühilugu (no ja vaala siin ka ei ole). Ajab üles lillkapsa ja muude köögiviljade sarnaseid pilvi, tõuseb kõva jahutav tuulgi, aga äikest ei tule. Ärkan öösel kuumuse pärast kaks korda üles, ehkki rõduuks on lahti ja olen tekita. Alles kuskil kolmest läheb pisut-pisut jahedamaks.

E, 142. päev: TV?

Palav, sudu.

Õhtul Kirikmäe Prismas, mis on see koht, kus alati kuuleb eesti keelt, sest alati on keegi, kes seal poe teises otsas olevatele pereliikmetele kuulutab, et rediseid on vaja ka võtta. Poes on tropprühm jaapani vanemas keskeas naisterahvaid, keda näen korraga sisse minemas, ja nad tulevad pärast sama bussi peale kui mina. Nende tagasihoidlikust riietusest arvasin nad esti hiinlasiks, aga nad räägivad nõnda nagisevat keelt, mis võib olla ainult jaapani.

Täiendan vägagi põhjalikult oma pesupulbrivarusid ja hangin arvuti lisaseadme, millega [väidetavalt] näeb telepilti.

Ega tegelikult ei näe küll. Ütleb, et leiab eetrist viis tele- ja kaks raadiokanalit, aga näitab esimesi peamiselt stoppkaadritena. Ei süüvi eriti. Ajab arvuti kole aeglaseks kah.

P, 141. päev: jõesäng

Hommikupooliku veedan taastudes. Pärastlõunal, nii kolme paiku, lähen uisutama, eesmärgiga sõita mööda jõeäärset rattateed kesklinna poole ja tulla sealt bussiga tagasi. Saan jälle hulga targemaks, näiteks satub teele 5% lang (100 meetriga 5 m), kust saan täitsa edukalt alla, ehkki seal on asfalt parajalt krobeline. Samuti saan siledamatel kohtadel selgeks, et kanalisatsioonikaevukaantest saab ka nii mööda sõita, et kaanepoolne jalg hetkeks õhku tõsta, ei pea hakkama eriti manööverdama.

Linnapoolses otsas aga kerkib rattatee äkisti väga järsku üles ja on kaetud kividega! Sealt mingil juhul pärast alla ei saaks. Keeran otsa ringi ja uisutan tagasi. Ilm on läinud ilusaks, päike paistab (kui puid ees ei oleks); majast väljudes oli paar piiska vihma tulnud. Veski juures, kuhu ma 1. mail suure surmaga jõudsin, näen päikest võtmas sisalikku ja et talle üks koht väga meeldib, saan ta pildilegi.

Tagasiteel, pärast umbes 10. kilomeetrit hakkab uisk eriti hästi lippama, vast on laagrites määre üles sulanud.

Puude all on niisked laigud tõesti libedad, tuleb neist vaikselt ja otse üle veereda. Eile tunnelis oli maas suisa vesi, aga otseselt libe ei olnud. Põnev.

Kokku pooleteist tunniga 16,5 km, mis teeb mu uisutamiskogemuseks kokku nüüd 61,5 km.

Õhtul õudne lärm, ei oleks uskunudki, et nii palju itaallasi siinkandis elab. Keegi naabritest, ilmselt andunud Prantsusmaa fänn, lõhub nõusid.

L, 140. päev: tamm

Ärkan hommikul kuue paiku selle peale, et õues pladiseb vihm ehk autod sõidavad maanteel lompidest pahinal läbi. Kriips peal ka tänastel uisumatkaplaanidel. Eile veel oli baromeeter lubanud tänaseks päikesepaistet.

Nõnda siis veeretan päeva tubaste tegevustega õhtu poole. Aga lõnua paiku selgineb ja matk võib siiski teoks saada.

Seekord on plaanis proovida järele, kuidas on uisutada mahajäetud raudteetammile tehtud jalgrattateel. Raudtee on teatavasti üsna lauge asi ja minu uisutamisoskusega peaks seal toime tulema ning on vaheldust tavalistele laudsiledatele jõeorgudele.

Vaatan järele mineku ja tuleku bussiajad. Linnas peab ümber istuma; hea, et on veerand tundi aega, sest esimene buss jääb kümme minutit hiljaks. Vaheldusrikas tee viib riigi läänenurka E. alevikku, kus on mäenõlval troonimas ebamäärases vanuses kirik (pakuksin, et XIX sajand, historitsism) ja väga palju lilli. Näib, et omaaegne raudtee läbistas seda asulat servast, nagu kombeks, aga raudteed on asulamaastikul väga raske leida, sest trassile on hiljem maju peale ehitatud ja kohati on tammile suuri puid kasvanud. Näib, et raudteejaamas oli kõige rohkem kaks teed ja see asus kitsal terrassil mäenõlval. Endises jaamas on veetorni tilast tehtud allapoole lahisev purskkaev ja juures on mälestustahvel viimasele rongile (1967).

On üsna palav.

Astun mööda raudteetrassi serva edasi, möödun karjamaast, kus kolm vanemkarjust lehmi ajab. Teen sellest pastoraalsest miljööst pilti, aga siis turgatab pähe, et äkki nad hoopis varastavad karja ning siis ei ole pildistamine tervislik. Aga ei varasta.

Pärast raudteetammile viivat äkilist langu, mida olengi tahtnud vältida, panen pingil uisud jalga ja turvise selga-pähe ning veeretan end edasi. Selgub, et tammile rajatud rattatee on kaetud üpris krobelise betooniga. Imestan paar kilomeetrit, miks uisk ei veere, aga siis vaatan selja taha ja näen, et tegelikult rühin mäkke (2%). On palav päev, puude vilus on veidi jahedam (kõik on siiski suhteline).

Umbes 2,5 km pärast uisutee algusest on tunnel, kus on toredasti jahe, aga paraku ka üpris hämar (seinal on tuled) ja väga märg, teekattel on loigud. Suudme ees on hoiatussildid, et läbisõit omal vastutusel, mis tähendab, et tunnelivooderdusest võib tükke pudeneda. Kivipuru on kohati maas jah, tuleb olla ettevaatlik, et otsa ei sõidaks. 800 m kergelt ülesmäge (0,5%) tunneli peale kulub umbes viis minutit. Aga kes osanuks ette kujutada, et kord juhtub elus nii, et uisutan tunnelis?

Teisel pool tunnelit hakkab tee laskuma (2%) ja veel nii toredasti, et tervel esimesel kilomeetril ei ole vaja ei anda hoogu ega eriti pidurdada. Vastulööv õhk jahutab toredasti.

Vahepeal on veidi krobeline asfalt ja siis tuleb tee metsast välja. Kummalgi pool raudteetammi avaneb avar laineline maastik mägedega taustal ning ilusate, kuigi natuke tihedate rünkpilvedega taevas. Vastu tuleb üpris rohkesti jalgrattureid – huvitav, tavariides pühapäevarattureid siinmaal eriti ei näe, vast on spordiriiete müüjad olnud väga edukad – ja isegi mitu uisutajat veel.

Vahepeal on väikene tõus, siis edasi kolm kilomeetrit lauget laskumist. Kahjuks tuleb pildistamiseks iga kord seisma jääda.

Jõuan välja N-ange külla ja ilusti umbes viis minutit enne bussi. Leian Postkontori peatuse üles ja võtan uisuvarustuse ära. Ootan ja ootan, aga mida ei tule, see on buss. Ühesõnaga, moraal: ei maksa uskuda Internetist leitud bussiaegu külapeatuste kohta, sest peatuses võib rippuda korraga kaks dateerimata silti, millest üks teatab (niipalju, kui ma prantsuse keelest aru saan), et kogu Kooli peatuse liiklus on üle toodud Postkontori peatusse, ja teine, et kogu Postkontori peatuse liiklus on üle toodud Kooli peatusse. Põhjus on ümbersõit suletud teelõigust; otsin kaardilt selgitust, aga sealkandis lausa kubiseb kõikvõimalikest ange-lõpulistest nimedest. Nii et jääb üle otsustada vaatluse järgi: et Postkontori peatusest busse ei möödu, tuleb kõndida Kooli peatusse ja seal ligi tund aega oodata. Tõsi, vahepeal külastan ka küla ainsat vaatamisväärsust, surnuaeda, kus on vabastajate monumendil kirjas, et külas vältas sõda kuus päeva, kuni tuli kindral Patton ja nad ära vabastas (aga seda ei ole, et Pattonil oli koer, vist bokser, kes oli täpselt tema nägu, suunurgad allapoole). Ühes kohas on midagi nagu laada sarnast, on üks müügilett, ja umbes nagu miniloomaaed (selle poole juhatab eri tänavatelt kaks silti) = traatkast kuue noore pardiga. Tõsine põllumajandusküla, seal ei ole isegi mitte ühtegi toitlustusasutust! (Mul on kõht tühi ja jube janu, sest kiiruga jäi veepudel kaasa võtmata).

Surnuaia (ja ka kabeli avaliku kempsu) külastamine võtab aega kokku vast veerand tundi, mõlemad külatänavad on Postkontori peatusest Kooli peatusse kõndides ära nähtud (hea, et kool on märgitud kaardile), seisan bussipeatuses, ootan ja igavlen.

Vaatlen pilvi, mis on nüüdseks hõrenenud ilusateks postkaardipilvedeks, ja teen uude telefoni navitrollalike pisipilvedega taustapildi. Mõtlen, aga mis siis saab, kui bussi ei tule? Siis tuleks vist jalutada või, kui teeolud võimaldavad, uisutada mõnda suuremasse asulasse, kuhu on aga paras maa. Aga ta tuleb siiski, ilmudes kurvis nähtavale umbes 10 sekundit enne seda, kui plaanin pildistada bussipeatuse kaht vastakat silti.

Tee kulgeb peamiselt mööda ühe jõe orgu, mille nime ma näen esimest korda ja mis mulle meelde ei jää. Ilus maastik. Seejärel rongile. Sõiduplaan soovitas ümber istuda ühes teivasjaamas, aga et seal on kaks bussipeatust ja jaam on majade taga peidus ja aega otsida on 4 minutit, siis ma seal maha ei lähe, vaid sõidan suuremasse jaama paar kilomeetrit edasi ja ootan seal veerand tundi. Lootus, et vast on jaamas joogiautomaat või vähemalt putka, kust saab vett osta, on tühine. Ei ole.

Rongisõit kulub uue mobiiltelefoni aadressiraamatu täitmisele. Taipan nimelt, et vanast telefonist saab aadressiraamatu kirjeid saata infrapunaliidese kaudu.

Kokku oli matka pikkus umbes 1 km jala ja 8 km uiskudel. Uisutamiseks (koos rohkete pildistamispeatustega) kulus tund ja paar minutit.

Mida täna õppisin:

• uisunööride korralik kinnipingutamine fikseerib jalalaba saapa sees;
• kuni 2% tõusust (1 km kohta 20 m) saab kerge vaevaga üles;
• kuni 2% langust saab pikapeale sisse päris paraja hoo, nii et tuleb pidurdada;
• nagu raamat kirjutab, rulluiskudega väga efektiivset pidurdamise viisi ei olegi olemas (peale sabapiduri muidugi), aga õnneks tuli meelde suusatamine ja mõjus pidurdusviis nimega sahk;
• kuidas seina ja vihmaveetoru najal (st istumata) uisud alt saab.

Õhtul saab Portugaalia jalgpallis Germaania käest kaela ja majas on erakordselt vaikne. Ennustan, et homseks kaob majadelt enamik Portugali lippe.

R, 139. päev: alaviited ja C75

On taas kord väga tegevusrohke tööpaev. Miinus neljanda korruse tõlkesaali eesti arvutis juhtub tööõnnetus ehk juhtuvad kokku tõlkimise abiprogramm ja alaviited. Kui muidu on sellega teksti tõlkimiseks ja muutmiseks mitu võimalust (sest et tekkiv kakskeelne tekst on lihtsalt teatud viisil märgendatud tavaline tekst), siis alaviidete tõlkimisel tuleb vajalikke samme teha täpselt ühes – ja ainult ühes – kindlas järjekorras. Kui teha valesti, kaob Wordist vastav menüü (ja siin konkreetsel juhtumil kaovad ka lisatud makrode nupud). Hea sõber ja kolleeg X, kellel on juhtunud seda üpris sageli, on puhkusel ja talt ei ole sedasi sünnis järgi küsida, mida teha tuleb. Parandamiseks on mäletamisi vaja mallfail (ja/või Wordi normaallaadi mallfail) uuesti laadida, mida ma kasutajana teha ei saa. Kui tagasi oma laua äärde jõuan, saadan vastavale tehnilisele ülemale meili kirjeldusega, mis juhtus, ja nad soovitavad pöörduda itiosakonna poole.

[Hilisem lisandus: selle probleemi saab lahendada lihtsamini. Probleem kerkis mõni aeg hiljem uuesti esile (just ülalmainitud kolleegiga) ja sellele lahendust otsides leidsin abi straight from the horse's mouth ehk tootja kodulehelt. Kui sama mure kaelas, otsi guuglist ise märksõnadega "Word", "footnotes" ja siis selle rakenduse nimi, mida ma ei nimeta.]

Samas teatan juhtunust ka ainsale praegu kohalolevale eesti kolleegile, et kui ta peaks alla tõlkesaali juhtuma, siis ei ole seal Wordis abiprogrammi menüüd, aga kõik otseteed töötavad, samuti saab makrosid käivitada Wordi makromenüüst. Saan teada, et ega R ei olegi hulk aega neid tõlkeülesandeid saanudki, mida all saalis peab tõlkima, on saanud kummalisel kombel mitu ühe teise agentuuri asja järjest. Et mina omakorda olen pidanud järjest umbes viit tööd tõlkima tõlkesaalis, kus on alati samad näod – nt kunagine sloveeni toakaaslane B, kes on jälle meie seas tagasi, või ungari kolleeg G või tšehhi kolleeg HH – tundub, et selle küsitluse tulemusi, milliseid agentuure me eelistame, on tõsiselt võetud.

Õhtul ajab üles huvitavaid pilvi, aga ei saja. Käin Kirikmäe suurpoes, kust ostan teise mobiiltelefoni – suvi tuleb ja Eesti-puhkus samuti ning oleks tore mõlemat mobiili korraga sees hoida. See, kuidas selles Prantsuse poeketis toimub mobiiltelefonide müük, on üsna tavatu; meenub Vene aeg – maksan ära kuskil eemal kassas, kus müüjad on keskendunud omavahel lobisemisse ega tee klientidest väljagi, ja kui lõpuks saan makstud, tulen kviitungiga tagasi; ja pärast poe enda kassas tehakse telefoni kviitungile veel omakorda märkus, et sellega enam teist korda ei saaks selles poes jalutada, telefonikarp kaenlas ja kviitung näpus.

Maja juurde bussipeatusse on tekkinud foor – imestan, kas tõesti olen olnud hommikuti (mil on vaja tee ületada) nii hajameelne, et pole foori tähele pannud – siis aga meenub, et täna hommikul askeldas ülekäigul mitu kaableid vedavat töömeest ja ju nad siis foori üles sättisid. Foor on nupuga ja tegelikult üsna mõistlik, sest kõnniteepoolses küljes pargivad autod ja linna poolt tulevat sõidurada nende tagant ei paista.

Õhtul algab siis uue telefoni sättimine (ja jälle kord jääb õhtune uisutuur ära, ehkki asfalt on peaaegu kuiv). Mark on sama kui senisel, mudel vähe uuem (loe: menüüd on samad, ei pea uusi õppima); õnnestub saada isegi kohaliku mobiilifirma MMS- ja GPRS-seaded (proovin viimast ja see isegi töötab). Õnnestub koguni mu Eesti meilipostkastist meilide lugemine; saatmine esialgu ei õnnestu. Samuti õnnestub infrapunaside kahe telefoni vahel. Telefoniraamatu täitmisega jõuan – vahelduse mõttes lõpust alustades – S-tähe keskele.

Alates üleeilsest, kui juhtusin nägema vanamuusikaasambli Enigma meeslaulja pilti, on mind piinanud mõte, et see nägu on kuidagi tuttav, see meenutab kedagi. No ja täna välgatas: dr Viktor Vassiljev!!

N, 138. päev: valing

Päeval käin tööl raamatukogus Saagpakust üht sõna vaatamas, mida seal aga ei ole. Tuleb kiusata inglise kolleege. Saan kaasa paki sõnastikke (3 tk), mida keegi lahke kolleeg on mu jaoks tellinud ja millest ma kahte akuutselt ei vaja, sest mul on enda omad (üks neist, autosõnastik, koos mu enda lisandustega nagu vahelekleebitud skeemiga, kuidas nimetatakse ekskavaatori osi eesti ja inglise keeles). Aga aitäh igatahes, eriti uue keskkonnasõnastiku eest.

Õhtul jälle äike. Kirikmäe suurpoe poole (töölt 3 km) sõites paistab, et sealpool on tume äikesepilv, ja umbes kilomeeter enne poodi hakkab kallama, nähtavus aheneb umbes 200 meetrile. Kolme sekundi jooksul, mis kulub astumiseks – a gentleman will walk but never run – bussist lähima maja katuse alla, mõistan, et pangaautomaadini ma täielikult läbi ligunemata ei jõua. Ootan, kuni sagar üle jääb.

Vihm vaibubki ja satun bussipeatusest pangaautomaadini üsna kuiva nahaga, aga pangaautomaadi juurest poeukseni enam mitte, sest siis kallab uuesti (õnneks mitte enam nii ägedasti kui mõni minut varem). Kadund isa arvates oli äärmiselt huvitav jälgida, kuidas inimesed kaotavad vihmas oma inimväärikuse – ja nägin minagi, kuidas soliidses ülikonnas härrasmees lidus, nagu jalad võtsid, hoides pea peal portfelli.

Ka täna ei tule uisutamisest midagi välja, sest asfalt on vihmast märg. See-eest on postkastis rulluisutamise teooriast pajatav raamat; eks näis, kas sellest saab ka midagi kasulikku teada.

K, 137. päev: koosolek

Muu töö sekka on vaja kella neljaks tõlkida 4 lk teksti, millest tean, et kergete killast see ei ole. Olen jätnud selle tänase varna. Teen hommikul muid asju ja kavatsen seda alla tõlkesaali tõlkima minna umbes kella üheteistkümnest, kui saan kell 10.51 meili, kus keegi teatab kõigile, et ta ei saa tulla tõlkeosakonna üldkoosolekule. See on mul läinud täitsa meelest. Et oma maja kongressisaal olnud selleks otstarbeks liiga suur ja liiga kallis, toimub see ühes JMO-maja paljudest konverentsisaalidest. Satun väljuma just parajal ajal ning koos muu rahvavooluga kandun täpselt õigesse kohta.

Koosolek on väga igav. Võib-olla peaks ära õppima lahtiste silmadega magamise. Arutatakse töötajate rahulolu küsitlust ja sõnavõtud on vähekonstruktiivsed (kuigi ka neid on, paar tükki).

Näen, kuidas minust rida tagapool ja paar kohta kõrval istuva ja parasjagu sõna võtva itaalia daami ees maas eksleb kurblik põrnikas. Mõtlen endamisi, kas põrnikas jõuab oma rännakuil kõneleja jalgadeni või mitte ja kas kõneleja selle peale kuidagi ka reageerib. Oleks muidugi hästi vahva, kui vägeva itaalia aktsendiga konarliku jutu vahele tuleks paar karjet ja bellamiat. Ärataks muudki kohalolijad letargiast. — Kui koosolek läbi saab ja rahvas taas ühiselt tagasi voogab, kiirustan kohe oma nelja lehekülge tõlkima. Saan selle valmis umbes tunniga, lippan sööma, siis tagasi. Käin läbi oma pilvepiiril olevast kotkapesast ja siis laskun tagasi alla tõlget lõpetama, seejärel tagasi üles. Võimalik, et sõidan mõne otsa aja kokkuhoiuks liftigagi.

Palava päeva lõpuks on õhtul äike, mis tõmbab kriipsu peale mu plaanile minna uisutama.

Uurin õhtul vanamuusikat ja avastan, et omaaegse menubändi Enigma naislaulja oli sama isik kui pisut varem diskobändis Sandra, teate küll, Hi! Hi! Hi! ja Hiroshima. Samuti saan teada, et Enigma meeslaulja oli lokkis pea ja suurte vuntsidega, mis aastaid püsinud ettekujutusega ka kuidagi ei sobi.

Hilisõhtul on põnev, käib küll jalgpall, aga pärast mängu lõppu on kõik imelikult vaikne, naudin õhtuvaikust. Portugaallased õnneks ei tule tänavale halama ja siinmaal elab nii vähe prantslasi, et neid ei jätku tänavale rõõmustama. Nad eelistavad elada Prantsusmaal ja käia siia tööle, mis tähendab, et õhtusel ajal neid siinmaal ei olegi.

Leht kirjutab, et omaaegne sensatsioon Dolly sai täna kümneseks. Mää-mää.

T, 136. päev: palav

Palav. Kibe töö.

Õhtul saadab praegune tõlkeosakonna juhataja kutse perepäevale järgmisel laupäeval, mis on kuuldavasti siinse asutuse ajaloos esmakordne.

E, 135. päev: bien

Saame teada prantsuse keele eksami tulemused. Olen saanud hea hinde ehk 82,5/100 p (usaldan õpetaja rehkendusoskust ega hakka kontrollima, nagu seda teevad mitu rühmakaaslast, kes saavad teistsuguse, sageli madalama tulemuse). Esimeses pooles arutame tööd ja teises näitab õpetaja meile prantsuse filmi, milleks on Le grand bleu (1988, lavastaja Luc Besson, ühes meespeaosas Jean Reno, naispeaosas üks paljudest pr Arquette'idest). Olin seda ammu-ammu, 1990. a kinos näinud (täpsemalt kinos Eha Torupilli otsas, mida enam ammu ei ole), vahepeal näinud ei ole, kohati tuli tuttav ette. Õpetaja kerib tekstita kohtades kiiremini edasi (millest ka uskumatult käbedad intiimstseenid, mis tookord ammu nähtud versioonist olid välja lõigatud, nagu Vene ajal kombeks), aga täitsa lõpuni ikka ei jõua ja ta jutustab siis ise, mis edasi juhtus (prantsuse keeli, iseasi, kui paljud sellest aru said). Soome onule saan hiljem üle seletada, mis ja kus.

Kursuse tulemusena olen muu hulgas lakanud mõtlemast, nagu suhtleksid prantslased omavahel peamiselt telepaatia abil, sest varem tundus, et suulisest kõnest on võimatu aru saada. Vast ikka on võimalik. Natuke.

P, 134. päev: uiskudel piki veinijõge

Käin täna uisutamas punktist A punkti B. Et ma ei oska rulluiskudel pidurdada ja kogemus on ka üpris vähene (enne tänast matka u 29 km), olen tavaliselt nühkinud edasi-tagasi mööda maja vastas olevat laudsiledat jõeäärset jalgrattateed, eile õhtul hämaras täie mõnuga 9 km (ööbikud, nahkhiired: see suundub piki jõekallast metsa sisse, eemale portugaallaste rõõmuorgiast). Täna siis laias päikeses Sch. külast (mis on nime andnud riikide kogumile, kuhu kuulub praegu viisteist täisliiget ja kümme ootajat) veinilinnakesse R-sse mööda tasast Maaselja kallast. Tegelt ega uiskudelt palju maastikku näe (või siis peab olema palju sõidukogemust), kohati on üsna konarlik asfalt. Ja liigesekaitsmetest on ka seekord kasu, sest R-s on laat ja kui hakkan ühtedest eriti paksudest kohalikest mööda manööverdama, takerdub parem uisk kuhugi ja nõjatun äkisti vastu lattaeda, aialipi terav ots otse peopessa, hea, et randmekaitsmel on ka peopea kaitsev osa. Napi sõidukogemuse tõttu on üll ikka täisvarustus: kuus liigesekaitset ja kiiver + seljakott kingadega.

Praeguseks olen avastanud sõiduplaanide portaali, kust on sees ka peatus maja ees. Nõnda võingi alustada matka kohe maja juurest. On ilus suvehommik ja ma ei ole riigi kaguosas varem olnud. Näen, et Th-s, milleni viib maantee, mille ääres elan, või selle lähedal on tuumajaam, auruvad gradiirid paistavad kaugele.

Tee laskudes Maaselja orgu avaneb lai veinimaastik, viinamägi viinamäes kinni. Ja teame-teame, mis toredad marjad neil nõlvadel kasvavad, eks ma ole nende saadust ju isegi mekkinud.

Sch. on väga väike, selles on kolm tänavat (aga bussipeatusi on neli). Tulen Kooli peatuses maha, et matkata pisut ümbruskonnas, siinmaa kagunurgas. Külast väljudes, kohe päästekeskuse taga, algab karjamaa, kus on mitukümmend noort veist, kes mind nähes söömise jätavad, traadi juurde tulevad ja kõik nagu üks mees mind pilguga saadavad. Kahju, et seda filmida ei saa, kuidas see pikk rivi kõik korraga päid pöörab.

Riigi kagupoolseima kõrgendiku, Jõemäe otsast avaneb tore vaade lausa kolmele riigile. Puhub tore tuuleke. Näen, et kuigi kaardi järgi katkeb kiirteesild keset jõge, jätkub see tegelikkuses ikka ka Saksamaa poolele, vast on lihtsalt Saksamaa kaart olnud väga vana, ilma kiirteeta. Mäe otsast paistab puude vahelt, nagu oleks Sch-s ainult üks tänav.

Vaateplatvormi järel on mäe otsas kaevikutaolisi kraave. Sildilt näen, et need on kuni 10 m sügavad (aga sodi täis läinud) kaljulõhed. Nimelt on mäe otsas dolomiit, aga all kips, mida kunagi usinasti kaevandati ja need käigud on hakanud mäge murendama. Kõhe.

Taas kord puudub vajalik viit ja satun põllule, mis kaardi järgi on juba Prantsusmaal. Põld nagu põld ikka. Teen mõned sammud ja siis hakkan õiget ärapööramiskohta otsima. Leian. See on kaljuseina juurest allalaskuv trepp, kahtlaselt värskete allakukkunud kividega selle peal. Mõtlen, kas ei peaks äkki kiivrit pähe panema, aga et vastu tuleb üpris palju vanureist matkajaid, ei hakka ma seda ometi tegema (imelik on ju), vaid lisan sammu.

All lehtmetsas viib tee uuesti Prantsusmaa piirile, seekord on täpselt piiri taga viinamägi. Laskun mööda rada veel allapoole, kohates siinmaal teist korda oravat (tumepruun ja tore valge kõhualune), seejärel satub rada uuesi samale Prantsusmaa viinamäele. Täheldan, et erinevalt siinmaa ja Saksamaa viinamägedest kasvab siin viinapuude vahel umbes 70 cm kõrgune umbrohi (aga võib-olla oli see selline ökoveinimägi, kus umbrohtu ei tõrjuta, kes teab).

Siis jõe äärest maantee servast Sch-sse tagasi. Silla juures on kolme sambaga – meenutagem Euroopa Liidu kolme sammast! – monument Sch. leppe auks, mis samas juures laeval sõlmiti – ja uuri, kuidas tahad (monumendil on tekstiga ja väga peelgeldavad klaasplaadid, kuhu võib ka pildistaja ise peale jääda), ikka jääb pildile peale sammaste ka jalakäijate keelumärk, et ärge kakerdage kail, kui teil seal midagi teha ei ole. Arvestades Sch. leppe olemust (inimeste vaba liikumine), on see keelumärk kohe eriti kohatu.


Seejärel panen külge liigesekaitsmed ja pähe kiivri ning kängitsen jalad uiskudesse ning veeretan end R. poole. Esimesed paarsada meetrit vasardab peas mõte: MIKS??? Aga siis läheb asfalt siledamaks ja paari kilomeetri pärast saan vajaliku uisutunnetuse kätte (eile õhtul sai selle kätte kohe).

Jõe ääres on kole palju kalastajaid, kohati on süüdatud ka ohvrituli, mille ümber on kogunenud päiksekummardajad. Et rulluiskudega ei saa kuigi suurtest konarustest üle sõita, ei saa maastikku eriti silmitseda. Siledama asfaldiga kohtades ja taganttuulega on päris mõnus. Samas on tee ääres liivasõelumistehas, millet on kandunud tee peale liiva, kus tuleb olla eriti ettevaatlik.

Peagi jõuan R-sse, kus on laat. Tee peal oli piinanud janu, kurk oli nii kuiv, et valus (ja seda veinimaastikul), R-s joogiautomaati ei ole, mul vett kaasas kah mitte. Tuleb minna kioskisse ja sealt mineraalvett osta. Laadal müüakse väga palju portugali kraami. Lippude järgi elab portugaallasi vähemalt igas teises majas.

Bussiga tagasi (pühapäeviti peatub see liin mu maja ees), pärastlõunal turgutav uni.

Päeva tulemus oli jalgsimatk umbes 4 km (u 150 m tõusu ja sama palju laskumisega), 3 korda Prantsusmaal (kokku vast 100 meetrit), uiskudel kaardi järgi 8,4 km (45 min).

Et baromeeter lubab juba teist päeva kangekaelselt laussadu, aga pilvitus taevas sirab suur päike, tuleb see taaslähtestada.

L, 133. päev: uisutades Patagooniasse

Näen töist und, kuidas pean kuskil ettekande, mille kergendavaks osaks naljakad tõlkeapsud, ja siis selgub, et kuulajaskond koosnebki mingil seletamatul viisil ainult mu näidete autoritest.

Magan hommikul kaua. On väga palav päev, sestap olen toas ja, kui päike ära keerab, siis rõdul.

Kolmveerand kaheksast algab portugaallaste kollektiivorgasm. Helisignaali andmine muidu kui õnnetuse vältimiseks peaks olema seadusega keelatud. Minu rahu see küll rikub, tahaksin kuulata laupäevaõhtu vaikust, aga nüüd ei saa aru, kuspool Alpe või Pürenee mägesid viibin.

Pärast ühksat alla jõe äärde uisutama. Seekord naudin iga meetrit ja sekundit (45 min, 9 km). (Patagonia on kirjutatud ühe maja peale, mille ees ringi keeran.)