L, 140. päev: tamm

Ärkan hommikul kuue paiku selle peale, et õues pladiseb vihm ehk autod sõidavad maanteel lompidest pahinal läbi. Kriips peal ka tänastel uisumatkaplaanidel. Eile veel oli baromeeter lubanud tänaseks päikesepaistet.

Nõnda siis veeretan päeva tubaste tegevustega õhtu poole. Aga lõnua paiku selgineb ja matk võib siiski teoks saada.

Seekord on plaanis proovida järele, kuidas on uisutada mahajäetud raudteetammile tehtud jalgrattateel. Raudtee on teatavasti üsna lauge asi ja minu uisutamisoskusega peaks seal toime tulema ning on vaheldust tavalistele laudsiledatele jõeorgudele.

Vaatan järele mineku ja tuleku bussiajad. Linnas peab ümber istuma; hea, et on veerand tundi aega, sest esimene buss jääb kümme minutit hiljaks. Vaheldusrikas tee viib riigi läänenurka E. alevikku, kus on mäenõlval troonimas ebamäärases vanuses kirik (pakuksin, et XIX sajand, historitsism) ja väga palju lilli. Näib, et omaaegne raudtee läbistas seda asulat servast, nagu kombeks, aga raudteed on asulamaastikul väga raske leida, sest trassile on hiljem maju peale ehitatud ja kohati on tammile suuri puid kasvanud. Näib, et raudteejaamas oli kõige rohkem kaks teed ja see asus kitsal terrassil mäenõlval. Endises jaamas on veetorni tilast tehtud allapoole lahisev purskkaev ja juures on mälestustahvel viimasele rongile (1967).

On üsna palav.

Astun mööda raudteetrassi serva edasi, möödun karjamaast, kus kolm vanemkarjust lehmi ajab. Teen sellest pastoraalsest miljööst pilti, aga siis turgatab pähe, et äkki nad hoopis varastavad karja ning siis ei ole pildistamine tervislik. Aga ei varasta.

Pärast raudteetammile viivat äkilist langu, mida olengi tahtnud vältida, panen pingil uisud jalga ja turvise selga-pähe ning veeretan end edasi. Selgub, et tammile rajatud rattatee on kaetud üpris krobelise betooniga. Imestan paar kilomeetrit, miks uisk ei veere, aga siis vaatan selja taha ja näen, et tegelikult rühin mäkke (2%). On palav päev, puude vilus on veidi jahedam (kõik on siiski suhteline).

Umbes 2,5 km pärast uisutee algusest on tunnel, kus on toredasti jahe, aga paraku ka üpris hämar (seinal on tuled) ja väga märg, teekattel on loigud. Suudme ees on hoiatussildid, et läbisõit omal vastutusel, mis tähendab, et tunnelivooderdusest võib tükke pudeneda. Kivipuru on kohati maas jah, tuleb olla ettevaatlik, et otsa ei sõidaks. 800 m kergelt ülesmäge (0,5%) tunneli peale kulub umbes viis minutit. Aga kes osanuks ette kujutada, et kord juhtub elus nii, et uisutan tunnelis?

Teisel pool tunnelit hakkab tee laskuma (2%) ja veel nii toredasti, et tervel esimesel kilomeetril ei ole vaja ei anda hoogu ega eriti pidurdada. Vastulööv õhk jahutab toredasti.

Vahepeal on veidi krobeline asfalt ja siis tuleb tee metsast välja. Kummalgi pool raudteetammi avaneb avar laineline maastik mägedega taustal ning ilusate, kuigi natuke tihedate rünkpilvedega taevas. Vastu tuleb üpris rohkesti jalgrattureid – huvitav, tavariides pühapäevarattureid siinmaal eriti ei näe, vast on spordiriiete müüjad olnud väga edukad – ja isegi mitu uisutajat veel.

Vahepeal on väikene tõus, siis edasi kolm kilomeetrit lauget laskumist. Kahjuks tuleb pildistamiseks iga kord seisma jääda.

Jõuan välja N-ange külla ja ilusti umbes viis minutit enne bussi. Leian Postkontori peatuse üles ja võtan uisuvarustuse ära. Ootan ja ootan, aga mida ei tule, see on buss. Ühesõnaga, moraal: ei maksa uskuda Internetist leitud bussiaegu külapeatuste kohta, sest peatuses võib rippuda korraga kaks dateerimata silti, millest üks teatab (niipalju, kui ma prantsuse keelest aru saan), et kogu Kooli peatuse liiklus on üle toodud Postkontori peatusse, ja teine, et kogu Postkontori peatuse liiklus on üle toodud Kooli peatusse. Põhjus on ümbersõit suletud teelõigust; otsin kaardilt selgitust, aga sealkandis lausa kubiseb kõikvõimalikest ange-lõpulistest nimedest. Nii et jääb üle otsustada vaatluse järgi: et Postkontori peatusest busse ei möödu, tuleb kõndida Kooli peatusse ja seal ligi tund aega oodata. Tõsi, vahepeal külastan ka küla ainsat vaatamisväärsust, surnuaeda, kus on vabastajate monumendil kirjas, et külas vältas sõda kuus päeva, kuni tuli kindral Patton ja nad ära vabastas (aga seda ei ole, et Pattonil oli koer, vist bokser, kes oli täpselt tema nägu, suunurgad allapoole). Ühes kohas on midagi nagu laada sarnast, on üks müügilett, ja umbes nagu miniloomaaed (selle poole juhatab eri tänavatelt kaks silti) = traatkast kuue noore pardiga. Tõsine põllumajandusküla, seal ei ole isegi mitte ühtegi toitlustusasutust! (Mul on kõht tühi ja jube janu, sest kiiruga jäi veepudel kaasa võtmata).

Surnuaia (ja ka kabeli avaliku kempsu) külastamine võtab aega kokku vast veerand tundi, mõlemad külatänavad on Postkontori peatusest Kooli peatusse kõndides ära nähtud (hea, et kool on märgitud kaardile), seisan bussipeatuses, ootan ja igavlen.

Vaatlen pilvi, mis on nüüdseks hõrenenud ilusateks postkaardipilvedeks, ja teen uude telefoni navitrollalike pisipilvedega taustapildi. Mõtlen, aga mis siis saab, kui bussi ei tule? Siis tuleks vist jalutada või, kui teeolud võimaldavad, uisutada mõnda suuremasse asulasse, kuhu on aga paras maa. Aga ta tuleb siiski, ilmudes kurvis nähtavale umbes 10 sekundit enne seda, kui plaanin pildistada bussipeatuse kaht vastakat silti.

Tee kulgeb peamiselt mööda ühe jõe orgu, mille nime ma näen esimest korda ja mis mulle meelde ei jää. Ilus maastik. Seejärel rongile. Sõiduplaan soovitas ümber istuda ühes teivasjaamas, aga et seal on kaks bussipeatust ja jaam on majade taga peidus ja aega otsida on 4 minutit, siis ma seal maha ei lähe, vaid sõidan suuremasse jaama paar kilomeetrit edasi ja ootan seal veerand tundi. Lootus, et vast on jaamas joogiautomaat või vähemalt putka, kust saab vett osta, on tühine. Ei ole.

Rongisõit kulub uue mobiiltelefoni aadressiraamatu täitmisele. Taipan nimelt, et vanast telefonist saab aadressiraamatu kirjeid saata infrapunaliidese kaudu.

Kokku oli matka pikkus umbes 1 km jala ja 8 km uiskudel. Uisutamiseks (koos rohkete pildistamispeatustega) kulus tund ja paar minutit.

Mida täna õppisin:

• uisunööride korralik kinnipingutamine fikseerib jalalaba saapa sees;
• kuni 2% tõusust (1 km kohta 20 m) saab kerge vaevaga üles;
• kuni 2% langust saab pikapeale sisse päris paraja hoo, nii et tuleb pidurdada;
• nagu raamat kirjutab, rulluiskudega väga efektiivset pidurdamise viisi ei olegi olemas (peale sabapiduri muidugi), aga õnneks tuli meelde suusatamine ja mõjus pidurdusviis nimega sahk;
• kuidas seina ja vihmaveetoru najal (st istumata) uisud alt saab.

Õhtul saab Portugaalia jalgpallis Germaania käest kaela ja majas on erakordselt vaikne. Ennustan, et homseks kaob majadelt enamik Portugali lippe.