L, 147. päev: ramble

Töökoha perepäev, mille mõte oli välja hõigatud eelmise nädala algul, jalgsimatk 8 km (kolm (3) tundi) Arumägedes. 190 inimesest kavatses tulla (rohkemate või vähemate pereliikmetega) umbes 15, sealhulgas direktor, tõlkeosakonna juhataja ning tema asetäitja, ülejäänud valdavalt tõlkijad. Kokkuvõtteks mainitagu ette rutates, et tööasju ei arutata üldse, on lihtsalt niisama inimlik läbikäimine.

Koguneme hommikul üheksast pealinna jaamas ja istume rongi peale (täpselt 12 inimest). Inglise kolleeg I on kaasa võtnud toeka umbes 1,20 m pikkuse matkakepi; mitte õblukese Sigulda-tüüpi suveniirkepi, vaid palju jämedama ja kohati nagu rautatu. Karta on, et ta võib matkal puhkeda laulma seda tüütut inglise matkalaulu, kus refrääniks my knapsack on my back, mille eest väsinud matkajad Fast Show's liiginnukale lauljale vastu vahtimist andsid. Aga loodame, et me nii ära ei väsi.

Eesti kolleeg R tekitab oma ärakadumisega segadust, st mitteväljailmumisega, ja helistab, et saabub M. jaamast. Aga teda ei ole ka seal, sest – nagu ma oletan ja nagu hiljem ka selgub – ta on õigest rongist maha jäänud. Veel saame teada, et D, kes argipäeviti on direktor, on tulemata jäänud olmelistel põhjustel: nimelt ootab ta, millal talle pesumasin koju tuuakse, tahtis seda tingimata laupäeval, aga edasi lükata enam ei kannatavat.

Kuni Ülapõllu jaamani Arumägede keskel viisakas small talk, siis valgub rahvas rongist välja päikselisse hommikusse. Ilmub veel mitu inimest, summ muudkui suureneb. Ootame üks veerand tundi. Inglise kolleeg I uurib, kas ma vene keelt oskan, ja jutustab, et tal on kaasas vene laulik, võime sealt laulda, talle meeldib eriti punaratsaväe laul, ning kirjeldab, mis kujutluspilte tal seda laulu kuuldes tekib; mul ei ole südant vastata, et mul kui Punaarmeed veidi lähemast kandist kogenud rahva esindajal tekib sellega veidi teistsuguseid pilte.

Mulle antakse ülesanne kontakteeruda eesti kolleegi R-ga ja uurida, kus ta on. Ei saa kätte. Asume teele. Jälgin vaikse maantee asfaldi kvaliteeti, kui kunagi peaks tulema mõte sinnakanti uisutama minna. Paljulubav, mööda jõeorgu on tasane ka.

Edasi viib tee läbi toreda metsa, vaikne rahulik tee, üksi kõnniks selle läbi viuhti!, seltskonnaga läheb kauem. Eemalt metsast tõuseb lendu suur kull ja tiirleb paremale ära. Üritan teha pilti inimetest ikka eespoolt, mis tähendab, et pildistamise au osaliseks saavad need, kes minust tagapool. Prantsuse kolleegi M lapsed tahavad kah käimistokki nagu inglasel on ja võtavad kaasa mehise malaka, umbes meeter pika ja 6 cm läbimõõdus. Ja nad kannavad seda vapralt ja vastu teed kõlistades nii kaua, kuni ma neid matkal näen.

Saan teada, et Ohio osariigi nimetus tuleb jaapani keelest ja kuigi paljud eurooplased ütlevad, et nad vihkavad Ameerikat, tahavad nad tegelikult kõik sinna minna. Mida kõike ka ei õpi.

Sillakese peal tehakse esimene puhkepeatus (läbitud on tervenisti ligemale kaks kilomeetrit) ja ameerika kolleeg S, tõlketehnikaülema D abikaasa, kogub kõigi aparaadid kokku ja teeb rühmapilte. Juhtun seisma otsa peal ja perspektiivi tõttu olen pildil teistest ligi poolteist korda pikem nagu vaarao Vana-Egiptuse piltidel.

Edasi teispool oja mäkke, ilusad vaated, kaardi peal pole orgu ollagi, aga kena ikkagi. Ja peagi jõuame iidkülla M-hausenisse, populaarsesse väljasõidukohta, kus kõrtsis kinnitame tubli kolmveerand tundi keha. Et matka sihtkohas ootab ees restoran, ei taha ma midagi eriti kapitaalset süüa ja janu ka ei ole. Selgub, et kõrtsis ei ole jäätist – ütlen saksa keeli ein Eis, bitte, antakse Liptoni jäätee. No mis parata, kõlbab see kah, see on palju joodavam kui Liptoni tee ise.

Edasine matkatee kulgeb taas alla orgu ja vastasnõlvast üles. Taas on toredaid vaateid, metsa asemel ka karjamaid. Ühe ääres peesitavad puu vilus lehm ja mullikas, aiast väljas. Et mullikas poeb meie lähenedes okastraadi alt karjamaale tagasi, aga lehm ei mahu, alustatakse suurejoonelist operatsiooni ka lehma tagasiaitamiseks. Keegi teeb lahti värava ja lehmakarjuste valik langeb täiesti loomulikult nende peale, kellel on kepid omast käest võtta – inglane I ja kellegi mulle tundmatu kolleegi mees, kellel on kõnnikepid (õigemini on teine kepp ühel ta lapsel, kes lehma ajama ei tule). Lehm kõõritab nende poole ja sörgib aeda. Kui sisseaetud lehmaga karjamaast pilti teen, taban lehma pilgu, kuhu on suurelt kirjutatud etteheide: Mida te küll minuga tegite? Mul oli vilus nii hea olla!

Edasi taas reipalt viimane tõus mäkke ja peagi algab C-x asula, kus ma varem pole olnud muidu kui korra arvutimängus selle lähedal lennanud (aga maastik ei vastanud tegelikkusele). Alla orgu laskudes tekib hetkeks segadus, sest kaardi peale pole üht eriti järsku rada märgitud, nii et matkajuht M võtab välja täpsema kaardi. Juhtun tegema sellest pildi (pealkirjaks panen hiljem Not lost), eelkõige valguse pärast – puude vahelt langes M seljale päikeselaik, mis peegeldus tahapoole, valgustades põneval viisil paari sealpool seisnud matkakaaslast.

C-x on tilluke, aga suure uhke kihelkonnakiriku ja linnusega, millest suurem osa peab olema sõjajärgne taastus, sest C-x sai Arumägede lahingutes kõvasti kannatada.

Restorani ees kohtame eesti kolleegi R-t, kes pajatab oma kurbadest seiklustest, millele oma vürtsi lisas see, et vana hea leiutise kaardi asemel otsustas ta Arumägedes orienteeruda GPS-i abil. Muidugi jõudis ta välja ühe tee lõppu, kust edasi enam ei saanud, sest GPS-is väiksemaid, aga täiesti sõidetavaid teid ei olnud.

Kui lõuna söödud, arutatakse, kes läheb muuseumisse, kes mitte. Selja taga kummarduvad mitu inimest kaartide kohale ehk otsivad Arumägede kiireks läbimiseks radu, nagu seda ajaloos mitu korda varemgi juhtunud on. Eriti põnev on siin see, et üks neist on ühe õiguskaitseorgani tõlgete koordinaator. Ja siis kuulutatakse välja, et kuna niikuinii on vaja minna tagasi D. jaama (sest autoga tulnute autod on seal), siis minnakse ka tagasitee jala, teist teed kaudu.

Aega on 1 tund 20 min, maad on 8 km. Kahtlustan, et see saab olema paras surmamarss. Tõuse-lange on 150 m, päike lõõskab (aga õnneks on tuult). Tee kulgeb enamikus metsas, kus päike otseselt peale ei paista, aga kus õhk ei liigu ka. Osalt on mets maha saetud ja seal on vähemalt 30 kraadi. Prantsuse kolleegi lapsed (kes veel tagasitee alguses oma malakat usinalt kaasa tirisid) väsivad ära ja loodetavasti keeravad nad tagasi, sest tee on lapse jaoks hirmutavalt pikk.

C-x juures on orunõlvale kuhjatud ligi 10 m kõrge killustikuhunnik, I oletab, et vaateplatvormiks. Viljapõld enne metsa on täitsa kollane, sellest üle paistab klooster (1910), teeäär on täis karikakraid ja karikakralõhna.

Tempo püsib, viimane tõus on eriti karm, sest vana tõde on, et tõusul ei tohi seisma jääda. Mäelael on järjekordne raiesmik, ülesjõudnud sööstavad kõik ühe väheldase puu alla (see on ainus, mis varju heidab) ja korgivad lahti veepudelid. Siis edasi.

Ühes üsna kuivas kohas ronib metsa all suur kollakaspruun konn.

Pilk kellale näitab, et tempot tuleb lisada. Esikolmik pühib eest ja üritan neile järele jõuda, aga selle paarisaja meetri vahe vähendamine kestab poolteist kilomeetrit. Märkan, et nad lähevad ühelt metsateede ristmikult valesti, aga et tee tundub sama pikk kui õige tee, pole sellest viga. Saan esikolmiku kätte ja jõuame minut enne rongi jaama.

Inglane I ja hispaanlane D jäävad teiseks, 50 meetrit jääb puudu (aga rada saabub jaama valelt poolt, rong nende poolt uksi lahti ei tee). Nõnda jääb rongis rõkatamata ka Pervaja konnaja, mida I oli tahtnud minuga koos laulda.

Rongis vallutab mind muidugi mõista uni.

Tore matk oli. Kahtlemata oli võõrkeelena räägitava prantsuse keele kuulamine kasulik. Nagu restoranis tõdeti, oli seltskonnas kümne rahvuse esindajaid ja sellist keelt ei olnud, mida oleksid osanud kõik, nõnda et igaüks rääkis selles keeles, milles parasjagu tahtis ja millest vestluskaaslane aru sai.