P, 134. päev: uiskudel piki veinijõge

Käin täna uisutamas punktist A punkti B. Et ma ei oska rulluiskudel pidurdada ja kogemus on ka üpris vähene (enne tänast matka u 29 km), olen tavaliselt nühkinud edasi-tagasi mööda maja vastas olevat laudsiledat jõeäärset jalgrattateed, eile õhtul hämaras täie mõnuga 9 km (ööbikud, nahkhiired: see suundub piki jõekallast metsa sisse, eemale portugaallaste rõõmuorgiast). Täna siis laias päikeses Sch. külast (mis on nime andnud riikide kogumile, kuhu kuulub praegu viisteist täisliiget ja kümme ootajat) veinilinnakesse R-sse mööda tasast Maaselja kallast. Tegelt ega uiskudelt palju maastikku näe (või siis peab olema palju sõidukogemust), kohati on üsna konarlik asfalt. Ja liigesekaitsmetest on ka seekord kasu, sest R-s on laat ja kui hakkan ühtedest eriti paksudest kohalikest mööda manööverdama, takerdub parem uisk kuhugi ja nõjatun äkisti vastu lattaeda, aialipi terav ots otse peopessa, hea, et randmekaitsmel on ka peopea kaitsev osa. Napi sõidukogemuse tõttu on üll ikka täisvarustus: kuus liigesekaitset ja kiiver + seljakott kingadega.

Praeguseks olen avastanud sõiduplaanide portaali, kust on sees ka peatus maja ees. Nõnda võingi alustada matka kohe maja juurest. On ilus suvehommik ja ma ei ole riigi kaguosas varem olnud. Näen, et Th-s, milleni viib maantee, mille ääres elan, või selle lähedal on tuumajaam, auruvad gradiirid paistavad kaugele.

Tee laskudes Maaselja orgu avaneb lai veinimaastik, viinamägi viinamäes kinni. Ja teame-teame, mis toredad marjad neil nõlvadel kasvavad, eks ma ole nende saadust ju isegi mekkinud.

Sch. on väga väike, selles on kolm tänavat (aga bussipeatusi on neli). Tulen Kooli peatuses maha, et matkata pisut ümbruskonnas, siinmaa kagunurgas. Külast väljudes, kohe päästekeskuse taga, algab karjamaa, kus on mitukümmend noort veist, kes mind nähes söömise jätavad, traadi juurde tulevad ja kõik nagu üks mees mind pilguga saadavad. Kahju, et seda filmida ei saa, kuidas see pikk rivi kõik korraga päid pöörab.

Riigi kagupoolseima kõrgendiku, Jõemäe otsast avaneb tore vaade lausa kolmele riigile. Puhub tore tuuleke. Näen, et kuigi kaardi järgi katkeb kiirteesild keset jõge, jätkub see tegelikkuses ikka ka Saksamaa poolele, vast on lihtsalt Saksamaa kaart olnud väga vana, ilma kiirteeta. Mäe otsast paistab puude vahelt, nagu oleks Sch-s ainult üks tänav.

Vaateplatvormi järel on mäe otsas kaevikutaolisi kraave. Sildilt näen, et need on kuni 10 m sügavad (aga sodi täis läinud) kaljulõhed. Nimelt on mäe otsas dolomiit, aga all kips, mida kunagi usinasti kaevandati ja need käigud on hakanud mäge murendama. Kõhe.

Taas kord puudub vajalik viit ja satun põllule, mis kaardi järgi on juba Prantsusmaal. Põld nagu põld ikka. Teen mõned sammud ja siis hakkan õiget ärapööramiskohta otsima. Leian. See on kaljuseina juurest allalaskuv trepp, kahtlaselt värskete allakukkunud kividega selle peal. Mõtlen, kas ei peaks äkki kiivrit pähe panema, aga et vastu tuleb üpris palju vanureist matkajaid, ei hakka ma seda ometi tegema (imelik on ju), vaid lisan sammu.

All lehtmetsas viib tee uuesti Prantsusmaa piirile, seekord on täpselt piiri taga viinamägi. Laskun mööda rada veel allapoole, kohates siinmaal teist korda oravat (tumepruun ja tore valge kõhualune), seejärel satub rada uuesi samale Prantsusmaa viinamäele. Täheldan, et erinevalt siinmaa ja Saksamaa viinamägedest kasvab siin viinapuude vahel umbes 70 cm kõrgune umbrohi (aga võib-olla oli see selline ökoveinimägi, kus umbrohtu ei tõrjuta, kes teab).

Siis jõe äärest maantee servast Sch-sse tagasi. Silla juures on kolme sambaga – meenutagem Euroopa Liidu kolme sammast! – monument Sch. leppe auks, mis samas juures laeval sõlmiti – ja uuri, kuidas tahad (monumendil on tekstiga ja väga peelgeldavad klaasplaadid, kuhu võib ka pildistaja ise peale jääda), ikka jääb pildile peale sammaste ka jalakäijate keelumärk, et ärge kakerdage kail, kui teil seal midagi teha ei ole. Arvestades Sch. leppe olemust (inimeste vaba liikumine), on see keelumärk kohe eriti kohatu.


Seejärel panen külge liigesekaitsmed ja pähe kiivri ning kängitsen jalad uiskudesse ning veeretan end R. poole. Esimesed paarsada meetrit vasardab peas mõte: MIKS??? Aga siis läheb asfalt siledamaks ja paari kilomeetri pärast saan vajaliku uisutunnetuse kätte (eile õhtul sai selle kätte kohe).

Jõe ääres on kole palju kalastajaid, kohati on süüdatud ka ohvrituli, mille ümber on kogunenud päiksekummardajad. Et rulluiskudega ei saa kuigi suurtest konarustest üle sõita, ei saa maastikku eriti silmitseda. Siledama asfaldiga kohtades ja taganttuulega on päris mõnus. Samas on tee ääres liivasõelumistehas, millet on kandunud tee peale liiva, kus tuleb olla eriti ettevaatlik.

Peagi jõuan R-sse, kus on laat. Tee peal oli piinanud janu, kurk oli nii kuiv, et valus (ja seda veinimaastikul), R-s joogiautomaati ei ole, mul vett kaasas kah mitte. Tuleb minna kioskisse ja sealt mineraalvett osta. Laadal müüakse väga palju portugali kraami. Lippude järgi elab portugaallasi vähemalt igas teises majas.

Bussiga tagasi (pühapäeviti peatub see liin mu maja ees), pärastlõunal turgutav uni.

Päeva tulemus oli jalgsimatk umbes 4 km (u 150 m tõusu ja sama palju laskumisega), 3 korda Prantsusmaal (kokku vast 100 meetrit), uiskudel kaardi järgi 8,4 km (45 min).

Et baromeeter lubab juba teist päeva kangekaelselt laussadu, aga pilvitus taevas sirab suur päike, tuleb see taaslähtestada.