Muu töö sekka on vaja kella neljaks tõlkida 4 lk teksti, millest tean, et kergete killast see ei ole. Olen jätnud selle tänase varna. Teen hommikul muid asju ja kavatsen seda alla tõlkesaali tõlkima minna umbes kella üheteistkümnest, kui saan kell 10.51 meili, kus keegi teatab kõigile, et ta ei saa tulla tõlkeosakonna üldkoosolekule. See on mul läinud täitsa meelest. Et oma maja kongressisaal olnud selleks otstarbeks liiga suur ja liiga kallis, toimub see ühes JMO-maja paljudest konverentsisaalidest. Satun väljuma just parajal ajal ning koos muu rahvavooluga kandun täpselt õigesse kohta.
Koosolek on väga igav. Võib-olla peaks ära õppima lahtiste silmadega magamise. Arutatakse töötajate rahulolu küsitlust ja sõnavõtud on vähekonstruktiivsed (kuigi ka neid on, paar tükki).
Näen, kuidas minust rida tagapool ja paar kohta kõrval istuva ja parasjagu sõna võtva itaalia daami ees maas eksleb kurblik põrnikas. Mõtlen endamisi, kas põrnikas jõuab oma rännakuil kõneleja jalgadeni või mitte ja kas kõneleja selle peale kuidagi ka reageerib. Oleks muidugi hästi vahva, kui vägeva itaalia aktsendiga konarliku jutu vahele tuleks paar karjet ja bellamiat. Ärataks muudki kohalolijad letargiast. — Kui koosolek läbi saab ja rahvas taas ühiselt tagasi voogab, kiirustan kohe oma nelja lehekülge tõlkima. Saan selle valmis umbes tunniga, lippan sööma, siis tagasi. Käin läbi oma pilvepiiril olevast kotkapesast ja siis laskun tagasi alla tõlget lõpetama, seejärel tagasi üles. Võimalik, et sõidan mõne otsa aja kokkuhoiuks liftigagi.
Palava päeva lõpuks on õhtul äike, mis tõmbab kriipsu peale mu plaanile minna uisutama.
Uurin õhtul vanamuusikat ja avastan, et omaaegse menubändi Enigma naislaulja oli sama isik kui pisut varem diskobändis Sandra, teate küll, Hi! Hi! Hi! ja Hiroshima. Samuti saan teada, et Enigma meeslaulja oli lokkis pea ja suurte vuntsidega, mis aastaid püsinud ettekujutusega ka kuidagi ei sobi.
Hilisõhtul on põnev, käib küll jalgpall, aga pärast mängu lõppu on kõik imelikult vaikne, naudin õhtuvaikust. Portugaallased õnneks ei tule tänavale halama ja siinmaal elab nii vähe prantslasi, et neid ei jätku tänavale rõõmustama. Nad eelistavad elada Prantsusmaal ja käia siia tööle, mis tähendab, et õhtusel ajal neid siinmaal ei olegi.
Leht kirjutab, et omaaegne sensatsioon Dolly sai täna kümneseks. Mää-mää.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment