R, 146. päev: improbability drive

Täna tähistavad prantslased suurejooneliselt seda, kuidas omal ajal tahtis lihtrahvas saada Bastille'st kätte seal olnud kahurikuule ja 13,6 tonni püssirohtu ning vabastas sealt kõik seitse vangi: neli valerahategijat, kaks vaimuhaiget ja noore ülekäte läinud aadliku, kelle isa oli lasknud pista vangimajja.

Minu tänased sündmused võib kokku võtta kahte kategooriasse: oodatud ja ootamatud.

Oodatud sündmused, mille tõenäosus läheneb sajale protsendile, on näiteks need, et itimees R tuleb paigaldama teist kuvarit, nagu me eile kokku leppsime, ja isegi see, et kuulen ta suust prantsuskeelsete itimeeste lemmikoskussõna merde, kui uus videokaart ei mahu ülemisse pilusse. Rääkimata juba nii ootuspärastest sündmustest nagu see, et mul läheb kõht tühjaks ja käin söömas (SCH, singiviil kartulipudru ja hernestega, millega on tehtud midagi koledat). Ja isegi see, et reede õhtu puhul on Kirikmäe Prismas jube rahvas ja üle bussi hõiklevad kolm eesti noorikut, kes satuvad vist esimest korda kesklinna ja seda peab kuulma kogu buss, kes ei ole nii süvenenud jalgrattateede kaardi uurimisse kui mina, kes leiab sellelt, et mitmel kavandatud teel on vähemalt selle kaardi järgi peal asfalt. Ja eks see ole ka kahtlemata loomulik, et reede õhtul on kole ummik.

Aga nüüd teise kategooria juurde, mis sündmuste tõenäosus on kaduvväike.

Esiteks näen, kuidas keset Pariisi platsi ei suuda kaks prantslannat kolmandas sõidureas oma autot käivitada ja tulevad välja seda lükkama – algul mõlemad korraga, siis hüppab üks rooli taha ja tänavakohvikust kargab üks mees appi. Ja mitte sellest ei tahtnud ma siin kirjutada, vaid sellest, et järgmisel hetkel lükkavad nad auto põmm! vastu ettekeeranud teise auto külge!

Teiseks keerab buss raudteejaama juures tagasi, sest üle raudtee viiv sild on kinni. Eemalt paistab, et silla peal on päästetöötajad (justnagu midagi üle ääre õngitsemas), sinnapoole kimab muudkui kiirabisid ja tagasi ning tuletõrjet ja politseid, ning kui buss suure kaarega silla teise otsani jõuab, näen, et silla peal seisab helikopter! Sellise vaatepildi peale tulen kähku maha ja kõnnin lähemale. Teisel pool silda seisab üks rong imelikus kohas, kõik uksed pärani, ja üle rongi paistab kahes kohas vilkureid. Midagi täpsemat ei näe, õhtupäike paistab täpselt sealtpoolt. Rahvas voorib vaatama ja vaatamast ära, teeb stoilise rahuga pilti nagu Hendrik Krumm, kui ta kahesaja-aastane maasaun põlema läks, paljud helistavad kuhugi (ilmselt sõpradele, et äkki nemad teavad, mis juhtus). Kõnnin korterisse ja vaatan kohaliku lehe kodukat. Selgub, et kell 17.20 oli keegi vaimuhaige tahtnud sõitvat rongi põlema panna, vagun läinud äkki paksu suitsu täis, rongi 400 inimesest saanud tules ja suitsus viga 36, neist 20 raskelt ja neist omakorda 6 eluohtlikult, vedurijuht tõmbas tulekahju puhuks hädapidurit, nii et rong (4 kahekordset vagunit + vedur) jäi 500 m jaamast seisma, rahvas tormas välja, kustutamisel lõhuti enamik vaguni aknaid (teiselt poolt, kui mulle paistis).

Ja kolm on kohtu seadus, õpetab vanasõna. Hilisõhtul avastan kolmanda ootamatu seiga. Nimelt olin ostnud plaadi, duubelplaadi, originaalpakendis ja puha, ja kahe erineva plaadi asemel oli selles kaks ühesugust!! Nõnda et kuulutan siin, et soovin vahetada Kate Bushi 2005. a albumi Aerial I osa A Sea of Honey II osa A Sky of Honey vastu. Huvilistel palun teatada siia kommentaaridesse.