Ärkan plagina peale, mida teeb vastu akent lendlev liblikas, kes on rõduuksest sisse lennanud.Täna on olemine tunduvalt parem kui eile pärast kukkumist, raskusi saab juba tõsta, näiteks hoida vastaskülje väljasirutatud käes ÕS-i. Eile oli seda teha valus. Eile kukkumine käis üpris otse ülalt alla nii, et käsivars jäi pikuti maapinna ja rinnakorvi vahele, ja tore, et selle lähimises otsas oli küünarnukist veidi laiem kaitse, mis löögi veidi laiemale pinnale juhtis, ning et osa obadust lahtus siiski ka – mis ta nüüd ongi – vaatan raamatust järele – kolmpealihase ja suure rinnalihase kokkupõrkel. Ilmselt muljuda saanud lihased ongi valusad olnud. — Raamat soovitab, et harjutage õiget kukkumist, aga see tundub harjutamiseks liiga ohtlik, umbes nagu üks ellujäämisõpik õpetab, et köiega laskumisviis Abseiling on nii ohtlik, et seda ei tasu harjutada, vaid kasutada ainult siis, kui ollakse ikka täitsa hädas. (Või no siis võib-olla mõne pehmema materjali peale kui asfalt.)
Hommikul bussiraadiost Police'i laul Roxanne.
Lõunal KAD-majas, kus näitan turvamehele kogemata kaardi tagakülge; sõbralik onu, soovitab naeratades, et ma keeraku kaardil ikka esipool tema poole. Söögiks on taas liha salati, friikartulitega ja jääkülma kastmega, mis aga erineb Alev Strömi rootsi jõulutoidu retseptist ja ei ole roosa, vaid koorevärvi-rohekas. Tundub, et friikartulid roteeruvad Kirikmäe sööklates (täna ühes, homme teises) ja ma olen juhtunud roteeruma samamoodi (sest ega menüüsid kuskil mujal väljas ei ole kui söökla ukse peal, õigemini ukse juures laua peal näidisena).
Mul on täna fotokas kaasas, aga toredaid pilvi ei ole.
Teatud toimetusliigiga on see lugu, et olenemata sellest, kas selle jubinaid on vaja nelja päevaga teha 250 või 550 tükki, saavad need reeglina valmis viimasel õhtul kella seitsmeks.
Üsna viimasel minutil Kõrgmäe maksimarketisse. Mahla ja vee ja puuviljadega ja pesuloputusvahendiga korvi (vähemalt 8 kg) tõstes veendun lõplikult, et ribi mul siiski viga saanud ei ole.
Tulnud on telefoniarve. Tore, olen ikkagi valgete inimeste(*) hulka arvatud. Näen, et Internetist saab selle lepinguga läbi lasta 15 GB kuus. Arvata on, et mul päris sellist mahtu ei käi.
(*) Ühe Soome kõrgkooli pärimus räägib, kuidas 1950. aastatel õppis neil Soome kaks esimest tumedanahalist tudengit, etiooplased Brahnu ja Zemalis. Nad omandasid kiiresti soome keele ja lõid kaasa kohalikus tudengielus. Üksvahe olnud levinud komme öelda iga vähegi rahulolematust tekitava asja kohta, et see ei ole valge mehe see-või-too, ja see kestnud kuni selleni, et kord olnud sööklas Brahnu hernesupp (sm hernesoppa) liiga soolane ja ta viis taldriku tagasi, kuulutades täie veendumuse ja tõsidusega: "Tämä ei ole valkoisen miehen soppaa!" (Allik: Ossi Törrönen, Ossin parhaimmat lässyt, 1991)
Kuulan uute kõrvaklappidega seda muusikat, mida nendega veel kuulanud ei ole, ja avastan, et on aga ühes Dagö laulus alles vägevad bassid! Ja et kõrvaklapid nii madalaid sagedusi võtavad (kirjade järgi on alumine ots 10 Hz). Ja veel nõnda võimsalt, et kogu ümbrus näib värisevat! Igaks juhuks aga vaigistan hetkeks muusika ja eks bassid mürise muudkui edasi – no üks raskelt koormatud kauba-B747 tõuseb just üle maja.
No comments:
Post a Comment