R, 139. päev: alaviited ja C75

On taas kord väga tegevusrohke tööpaev. Miinus neljanda korruse tõlkesaali eesti arvutis juhtub tööõnnetus ehk juhtuvad kokku tõlkimise abiprogramm ja alaviited. Kui muidu on sellega teksti tõlkimiseks ja muutmiseks mitu võimalust (sest et tekkiv kakskeelne tekst on lihtsalt teatud viisil märgendatud tavaline tekst), siis alaviidete tõlkimisel tuleb vajalikke samme teha täpselt ühes – ja ainult ühes – kindlas järjekorras. Kui teha valesti, kaob Wordist vastav menüü (ja siin konkreetsel juhtumil kaovad ka lisatud makrode nupud). Hea sõber ja kolleeg X, kellel on juhtunud seda üpris sageli, on puhkusel ja talt ei ole sedasi sünnis järgi küsida, mida teha tuleb. Parandamiseks on mäletamisi vaja mallfail (ja/või Wordi normaallaadi mallfail) uuesti laadida, mida ma kasutajana teha ei saa. Kui tagasi oma laua äärde jõuan, saadan vastavale tehnilisele ülemale meili kirjeldusega, mis juhtus, ja nad soovitavad pöörduda itiosakonna poole.

[Hilisem lisandus: selle probleemi saab lahendada lihtsamini. Probleem kerkis mõni aeg hiljem uuesti esile (just ülalmainitud kolleegiga) ja sellele lahendust otsides leidsin abi straight from the horse's mouth ehk tootja kodulehelt. Kui sama mure kaelas, otsi guuglist ise märksõnadega "Word", "footnotes" ja siis selle rakenduse nimi, mida ma ei nimeta.]

Samas teatan juhtunust ka ainsale praegu kohalolevale eesti kolleegile, et kui ta peaks alla tõlkesaali juhtuma, siis ei ole seal Wordis abiprogrammi menüüd, aga kõik otseteed töötavad, samuti saab makrosid käivitada Wordi makromenüüst. Saan teada, et ega R ei olegi hulk aega neid tõlkeülesandeid saanudki, mida all saalis peab tõlkima, on saanud kummalisel kombel mitu ühe teise agentuuri asja järjest. Et mina omakorda olen pidanud järjest umbes viit tööd tõlkima tõlkesaalis, kus on alati samad näod – nt kunagine sloveeni toakaaslane B, kes on jälle meie seas tagasi, või ungari kolleeg G või tšehhi kolleeg HH – tundub, et selle küsitluse tulemusi, milliseid agentuure me eelistame, on tõsiselt võetud.

Õhtul ajab üles huvitavaid pilvi, aga ei saja. Käin Kirikmäe suurpoes, kust ostan teise mobiiltelefoni – suvi tuleb ja Eesti-puhkus samuti ning oleks tore mõlemat mobiili korraga sees hoida. See, kuidas selles Prantsuse poeketis toimub mobiiltelefonide müük, on üsna tavatu; meenub Vene aeg – maksan ära kuskil eemal kassas, kus müüjad on keskendunud omavahel lobisemisse ega tee klientidest väljagi, ja kui lõpuks saan makstud, tulen kviitungiga tagasi; ja pärast poe enda kassas tehakse telefoni kviitungile veel omakorda märkus, et sellega enam teist korda ei saaks selles poes jalutada, telefonikarp kaenlas ja kviitung näpus.

Maja juurde bussipeatusse on tekkinud foor – imestan, kas tõesti olen olnud hommikuti (mil on vaja tee ületada) nii hajameelne, et pole foori tähele pannud – siis aga meenub, et täna hommikul askeldas ülekäigul mitu kaableid vedavat töömeest ja ju nad siis foori üles sättisid. Foor on nupuga ja tegelikult üsna mõistlik, sest kõnniteepoolses küljes pargivad autod ja linna poolt tulevat sõidurada nende tagant ei paista.

Õhtul algab siis uue telefoni sättimine (ja jälle kord jääb õhtune uisutuur ära, ehkki asfalt on peaaegu kuiv). Mark on sama kui senisel, mudel vähe uuem (loe: menüüd on samad, ei pea uusi õppima); õnnestub saada isegi kohaliku mobiilifirma MMS- ja GPRS-seaded (proovin viimast ja see isegi töötab). Õnnestub koguni mu Eesti meilipostkastist meilide lugemine; saatmine esialgu ei õnnestu. Samuti õnnestub infrapunaside kahe telefoni vahel. Telefoniraamatu täitmisega jõuan – vahelduse mõttes lõpust alustades – S-tähe keskele.

Alates üleeilsest, kui juhtusin nägema vanamuusikaasambli Enigma meeslaulja pilti, on mind piinanud mõte, et see nägu on kuidagi tuttav, see meenutab kedagi. No ja täna välgatas: dr Viktor Vassiljev!!