Päeval käin tööl raamatukogus Saagpakust üht sõna vaatamas, mida seal aga ei ole. Tuleb kiusata inglise kolleege. Saan kaasa paki sõnastikke (3 tk), mida keegi lahke kolleeg on mu jaoks tellinud ja millest ma kahte akuutselt ei vaja, sest mul on enda omad (üks neist, autosõnastik, koos mu enda lisandustega nagu vahelekleebitud skeemiga, kuidas nimetatakse ekskavaatori osi eesti ja inglise keeles). Aga aitäh igatahes, eriti uue keskkonnasõnastiku eest.
Õhtul jälle äike. Kirikmäe suurpoe poole (töölt 3 km) sõites paistab, et sealpool on tume äikesepilv, ja umbes kilomeeter enne poodi hakkab kallama, nähtavus aheneb umbes 200 meetrile. Kolme sekundi jooksul, mis kulub astumiseks – a gentleman will walk but never run – bussist lähima maja katuse alla, mõistan, et pangaautomaadini ma täielikult läbi ligunemata ei jõua. Ootan, kuni sagar üle jääb.
Vihm vaibubki ja satun bussipeatusest pangaautomaadini üsna kuiva nahaga, aga pangaautomaadi juurest poeukseni enam mitte, sest siis kallab uuesti (õnneks mitte enam nii ägedasti kui mõni minut varem). Kadund isa arvates oli äärmiselt huvitav jälgida, kuidas inimesed kaotavad vihmas oma inimväärikuse – ja nägin minagi, kuidas soliidses ülikonnas härrasmees lidus, nagu jalad võtsid, hoides pea peal portfelli.
Ka täna ei tule uisutamisest midagi välja, sest asfalt on vihmast märg. See-eest on postkastis rulluisutamise teooriast pajatav raamat; eks näis, kas sellest saab ka midagi kasulikku teada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment