Jõulutervitused!

P, 576. päev: jõuluks koju

Üles kolmest, takso peale neljast. Kesklinnas on lennujaama poole viival teel jõeorus −7,5 °C. Kott, mis korteris kaalus täpselt 20 kg, kaalub lennujaamas 20,8 kg (aga see loetakse 20 kg sisse käivaks – tore, kui inimesed matemaatikat ei oska). Lennujaam on poole viiest väga unine koht, isegi jõulureede jaoks (eks eile ja üleeile oli kindlasti laulupidu). Mu uued kingad meeldivad turvaväravale, kes rõõmsalt piiksuma hakkab.

Ilm on pilves ja kui pilvede alt hakkab tulesid ilmuma, ei saa ma kuidagi aru, kuidas Amsterdami ümbrusse on tekkinud tuledeta põllumassiivid. Siis ütleb lendur, et uute müraeeskirjade järgi lendame hoopis Põhjamere kohal.

Teise lennu ajaks hakkab valgeks minema. Lendude vahel on mitu tundi, kolan lennujaamas ringi, Schengenist ei teata veel midagi (kuigi isegi kohalikus bussilehes oli Kilulinn reedel ära mainitud), kuigi piirikontrollis lehvitas üks piirivalvur mu ID-kaarti teisele ja imestas, et kas Eesti kodanikud mitte ei peaks pääsema nüüd vahepealse piirivalveta – aga mida ma saan parata, kui Tallinna lend läheb ikka C-terminali keldrist, mille ees on piirikontroll ja teine turvakontroll. Viimases olen tund enne pealeminekut ja võin öelda, et meeleolu on südamlik, eriti kui ka see turvavärav karjuma hakkab ja ma teine kord sokkis läbi magneti kõndima pean.

Lennukis istub minu ees pingil hollandi ema mudilasega ja tema ees teine samasugune. Nad näpivad usinalt kõike ettejäävat ja kaks rida eespool saab jõnglane lahti hapnikumaskide paneeli, mille tema isa siis leukoplaastriga kinni teibib. (Hilisema märkusena lisatagu, et pühade ajal tuli National Geographicu pealt rohkesti lennuõnnetusesaateid ja sealt sain teada, et rõhukaotuse korral laest langev reisija hapnikumask töötab 12 minutit – selle ajaga peab lennuk laskuma kõrgusele, kus saab hingata ilma maskita – või kaotavad reisijad teadvuse.) Siis seletab stjuuardess neile midagi ja saabub onkel (kes ei ole stjuuard), vorm seljas, silt rinnas, ja jutustab midagi mudilasega hollandi keeles. „Taevas hoidku,” mõtlen, „aga kes siis praegu lennukit juhib?” Saan aru, et praegusaja turvareeglid ei luba viia enam mudilasi kokpitti nagu vanasti – mitte et lapsed võiksid äkki muunduda lennukikaaperdajaks (aga kes teab), vaid küllap selleks, et nad seal midagi ei käpiks – vt Venemaal 1990. aastate keskel juhtunud lennuõnnetus, kus lendur lasi oma lastel natuke lennukit juhtida.

Tallinnas on meeldivalt soe (+3 °C), aga – nagu ikka – räpane. Lennukit keset platsi ootava bussi raadiost rõkkab nn tuntud rahvalauliku primitiivmuusika ja näib, et mina ei ole ainus, kellel tekib bussi astudes hetkeks tõrge. Aga taskus on lustikummut ja sellel helisummutavad kõrvaklapid.

Heietused jätkuvad tuleval aastal.

L, 575. päev: pühad tulevad

Kraamimine, pakkimine, kesklinna raamatupoes kalendrite järel. Pakkimise lõppfaasis selgub, et kott kipub 20 kg piiri ületama.

Jõululugemist: otsisõnad, vol. 4

Kogutud augustist saadik.

Trendid: ootuspäraselt on tulnud sisse novembris kadri- ja päkapikuteema. Ovulatsiooni otsimissagedus vähenes sügisel, samuti langes sügisel tulgaltera otsimise sagedus. Professor Kotti ning musta ja valget koera otsiti tavalisel hulgal. Uus teema on Endel Puusepp, keda otsiti vaheldumisi päkapikkudega. (Huumorikirjanduse huvilistel soovitan tingimata minna raamatukokku ja läbi lugeda Endel Puusepa 1973. aastal – 20 aastat enne Ivan Oravat! – ilmunud mälestustest kirjeldus, kuidas ta nägi esimest korda elusat fašisti.)

Nagu ikka, uuemad enne.

• õllepruulija saksa vaste
• nelitistorn
• pesumasina kasutusjuhend
• "Asutuse jõulupidu"
• kellarihm
• tehnika kirjandus saksa keeles
• "must ja valge koer"
• kylli täti tädi kylli blogi
• Luhaäär Ingvar
• soojustuskrohv
• maarjamäe kiriku nimi
• lenin cm

[snip snip]

• Tallinn GLS ladu
• kolmat
• Vanalinn Gloves
• metalltool
• hüva nõu nüüd
• saksa-eesti sõnastik
• endel puusepp [Otsiti 10.12.2007 kell 9.46]
• endel puusepp [Otsiti 10.12.2007 kell 9.43. Ilmselt päkapiku-muinasjuttu ei leitud, vahetati märksõna.]
• muinasjutt päkapikust [Otsiti 10.12.2007 kell 9.31]
• endel puusepp [Otsiti 10.12.2007 kell 8.56]
• linnus viljandi tõlkimine
• munasarjade pildid
• karu koopas
• mudel rong
• andromeeda
• inglise-esti sõna raamat
• endel puusepp [Otsiti 9.12.2007 kell 18.21]
• jäätise toiteväärtus

[snip snip]

• püssi mängud
• Greetings to Adolf from 457-th B.G. [Otsiti Venemaalt, kohast energo.ru, mitme otsimootoriga, loeti kokku üle 5 minuti]
• raamatukoi
• zundapp k400 [Otsiti Ungarist, loeti 50 sekundit]
• silmapuna
• luuletus päkapikust
• atmostas baltija avi [Otsiti Leedust, loeti 40 s]
• Errare humanum est
• viini tehnikamuusemi
• antonius
• K800i
• Õlle kelder Kauka
• blogi piparmunditee

[snip snip]

• aerial katuse
• soojustehnilised mõõtühikud
• betooniraketised
• referaat kolme kuninga päevast [Pakun abi referaadi kirjutamisel: „Elasid kord kolm kuningat. Nad tõusid hommikul üles, pesid hambaid, sõid, istusid troonile, valitsesid terve päeva, pidasid õhtul külaliste ja õukonnaga pidu ning läksid siis magama.“]
• nii pikk, nii pikk on
• professor kott
• märg paber naatrium
• amerika vedurid
• stug hamina
• lobotoomia
• tungaltera
• kadri luuletus
• õpetaja tikk [Luges 6 lugu kokku ligi 9 minutit!]
• must ja valge koer tšehhi [Otsiti Türilt, loeti 38 sekundit]
• kadri päev LAULUD
• lehma pildid [Kui ma õigesti mäletan, siis tavaõiguse maades võib omand olla ka muudel olevustel peale inimese]
• "I have seen a thousand sunsets"
• hofbräuhaus.mp3 [Otsiti Šveitsist]
• mereleksikon
• jutt "Ende gut, alles gut." [Jajaa, ja sakslastel on kombeks lisada oma lugude juurde eestikeelne märkus, et see on jutt]
• bahn maketi

[snip snip]

• must ja valge koer tshehhi [Otsiti Soomest]
• Minu Lasteaed [Otsiti Saksamaalt]
• õllejogurt
• salvrätikust trepp
• teepood
• ville vulkan
• kuidas teha rõngassärki koduleht [Pakun, et kontoritöötajad võiksid proovida materjaliks kirjaklambreid]
• ehitussõnastik
• luuletused päkapikust [Otsiti 19.11.2007, eks salmide õppimise aeg ole käes]
• mis on ketoon
• pikksilm

[snip snip]

• ekspeditsioon laadung 11. 2007 [Otsiti Lätist]
• ketoon [Otsiti kohast pol.ee ja loeti 17 sekundit]
• Errare humanum est [Ja edasi läheb perseverare diabolicum]
• uisupood
• Kas Kreeka Enne majja sisenemist võetakse alati kingad jalast [Põnev, ma jutustasin elamusrikkast Kreeka pulmas käigust hoopis oma teises blogis]
• n pistik
• referaat pidurid
• lubjakrohv [Oskuskeelne peaks olema lubikrohv]
• uue telefoni laadimine
• käsipagas lennureisil
• eestis eksisteerivad tööstuspargid [Mis vältes teine sõna on, kas teises?]
• emakakaela lima
• ville vulkan [Otsiti Eestist, loeti 2 lehte, 1 minut 43 sekundit, aga ma sellest hoolimata ei tea, kes on või oli Ville Vulkan, ja sestap ei ole temast siin blogis tegelikult üldse kirjutatud]
• viljandi odavaim takso
• green wing

[snip snip]

• allo allo
• OVULATSIOON
• marss mp3
• mudel rongid
• "38 papagoid"
• Amazing Grace tõlge
• viljandi auto parandused [Mis on "viljandi auto"?]

[snip snip]

• maxolly
• marko matvere Muhu
• fujitsu siemensi arvutiparandus
• nimekorralduse materjalid [Luges 4 lehte, kokku 13 min 5 s!!]
• paev parast pidu
• mudel rong
• mussolini alt 1.68 [Otsiti Kreekast, loeti 3 min 52 s]
• ovulatsioon
• kaljas kahe mastiga soolalastiga
• Affendorf Niederlande
• koh-i-noor
• keeletehnoloog [Luges 5 min 43 s]
• rongiajad viljandi tallinn
• strasbourgi katedraal [Ja ei vaadanudki, mul ometi nii ilusad pildid]
• e-20 bilko [Otsiti Vietnamist Ho Chi Minhi linnast]
• inno tähismaa [Otsiti Jõgevalt, loeti 13 min 14 s]
• kiviseina puurimine
• jaan tätte lae alla laule [See harjumaalane luges mu kirjutisi tervelt 31 sekundit]
• lipton purjelaev
• Kanna Poonan [Otsiti Lõuna-Aafrikast, loeti 13 sekundit]
• Ovulatsioon
• tema tiefschutz [Otsiti Šveitsist]
• väliskohanimed
• Eesti meistriks aastail 1939 georg ots
• Just Visiting
• inglise-saksa sõnastikud [Ja ei tea, miks need peaksid Internetis olema eesti keeles?]
• hotifon
• tee tööd ja näe vaeva
• saaremaa valss mp3
• lennukiga Tallinnast arlandasse
• misty town sõnad
• schlösser termostaat
• schlösser termostaat
• Roqueforti hinnad
• must ja valge koer tšehhi keeles
• esiteks wörterbuch [Otsiti Saksamaalt]
• tõlgete koordinaator
• nimetus [Otsiti Soomest]
• sügis näitus
• pangakonto avamine prantsusmaal [Ja öelge palun, mis ajast talitavad Prantsuse pangad eesti keeles?]
• kalastus luba [Kas tänapäeval koolis ikka õpetatakse kokku-lahkukirjutamist?]
• ankh-morpork [Otsiti Eestist ja loeti ligi viis minutit, vahest alles siis saadi aru, et mu sellenimeline kirjutis siiski ei jutusta Pratchetti maailmast]
• puuviljakärbsed [Nende elukate eesti nimetus on „äädikakärbsed“!]
• hammurapi seadused
• FILME A SONT AINSUS [Otsiti Prantsusmaalt, sealne arvutikasutaja kas ei tunne väiketähti või ei oska suurtähelukku avada]
• eesti vene tehnikasõnastik
• sügis
• inglise filoloog
• smart bluus [Otsiti Itaaliast]
• sõnad mis algavad x tähega
• mees kes teadis ussisõnu retsensioon
• tungaltera püha
• unustasin deklaratsiooni esitada ttü
• tõlkija rahulolu
• mon Oncle tati
• rong see sõitis ernesaks [Jah, ärge mingil juhul jutumärke pange, eks]
• raamat kolbmootor
• meie aatom pole paha [Ei mäletagi, kus ma Vano Muradeli surematut loomingut mainisin]
• professor kott
• kell rooliratas
• karotenoidid on
• voodi saapad
• professor kott [Loeti 2 min 18 s]
• tähistaevas google ee
• imik meningiit
• küülik
• rasvtõbi
• strasbourg
• turbopropeller mootor
• viljandi telefoni numbrid [Mis võiks olla „viljandi telefon“?]
• mida nimetatakse ehitiseks [Siinkohal meenub ammune juhendaja, kes ütles nii selle kohta, kui Mercedese hinnaga laboriseadmest kümme korda odavama seadmega sai koos lihtsa Exceli-arvutusega samadest katsetest samu tulemusi kui kalli seadmega ilma Excelita: „Teadmatuse eest peab ikka maksma.“]
• viljandi kuupilet
• roostes kruvi lahti
• inglise - eesti tehnikasõnastik
• gls kuller
• kas ruuter kiirendab internetti
• binokkel optica [Luges 2 minutit]
• suguvõsa kokkutulek
• messerschmitt me 264 kampfflugzeug
• casio kell
• eesti-viikingid saks
• lati keele tõlkijale
• naljakad luuletused
• ovulatsioon
• štaflík á špagetka
• Viimne Reliikvia+ chords
• hotifon ruuter
• emakalimaskest
• ovulatsioon
• That's My Bush! eesti
• kivinõia sõimusõna
• suguvõsa kokkutulek
• kivinõia sõimusõna
• auto pilt suurus 400 x 190
• laat vanavara 19.08. 2007
• vanad lood [Otsiti Soomest]
• rudimendid bioloogia
• üürile anda viljandis
• kolmat 300g [Otsiti Belgiast; mulle hakkab tunduma, et see on vist mingi toode]
• maja garantiiaeg
• lahtiütlus
• allo, alloo
• gammofoni [Otsiti Itaaliast; aitäh, parandasin näpuka ära]
• tähtede vaatamine Viljandis
• kanakull
• teetigu arion lusitanicus
• ilma puu lävel logo
• hektiline
• tõlke toimetamine päevas
• pink ja trepp matkarada
• hispaania teetigu
• Matk rumeeniasse
• teetigu
• rõngassärk kiiver mõõk
• tungaltera
• teetigu
• orgude matkarada
• maasi linnuse varemed saaremaa
• teip µs
• rööbasbuss
• Arion lusitanicus tigu
• sääsk moskiito
• pidur ı [Otsiti Türgist]
• keeleviga
• sünnipäevalaps sa võta veel üks naps seda ei juhtu iga päev

R, 574. päev: aasta viimane tööpäev

Hommikul jaamas miinus neli. Puid ja maju katab härmatis, rääkimata autoakendest, mis on paksult jääs.



Kirikmäel on maapind valge – soolast, mida siinmaal on kombeks pilduda ikka nii, et valendab.

Tööle on saabunud TNT saadetis paari elektroonikajubinaga (seekord olin juba nii tark, et kirjutasin toomisaadressiks kohe tööaadressi, ja tarneajast peeti seekord kinni).

Päeval leian meili, kus lubatakse, et saan täna uue arvuti. Mõtlemata, mis päev täna on, vastan, et pärastlõunal, palun.

Aga pärastlõunal on hoopis viimaste töölolijate jõululõuna, kus igaüks on kohale toonud oma maa toitu – kellel muidugi on – vahest peaksin keldri täis ladustama kilukonserve, oleks teinekord hea võtta.

Satun juttu ajama soome kolleegi J-ga, kes küsib, kas ta tohib Edgar V. Saksa „Esto-Europat” veel natuke enda käes hoida, sest raamatupood, kust ta selle tellis, olevat siiski teatanud, et neil seda ikka ei ole. Uurin, ega see polnud äkki sama Austraalia raamatupood, mis väitis end müüvat Teise maailmasõja kirjade raamatut, kus pidid sees olema minu vanaisa saadetud kaks postkaarti, aga mida tegelikult ei ilmunudki. Vastab, et ei olnud. Ja teatab, et Skandinaavia lauas on KOFFi õlut, ma mingu võtku – ja ma pikemalt mõtlemata lähengi. Siis liitub meiega eesti kolleeg M ja J jätkab eesti keelekümblusega. Teemaks on takso siinmaal ja Eestis. Siis läheb M ära ja meiega liitub leedu nimega läti kolleeg R ning jutt keerdub Soome ja Läti ühisele ajaloole (mille juurde tean lisada, et mis Läti, Soomes teatakse seniajani isegi üht Leedu muinasjumalat nii hästi, et tema nimi – Perkunas – on iga päev inimeste huulil, mille peale lätlane teeb suured silmad ja soomlasele peab üle seletama, et, noh, „perkele”...). Ja siis räägib J, et viikingid on XIX sajandi germaani enesekergituslik fabrikatsioon.

Siis saab lõuna läbi ja naasen tuppa, kus jätkan käsilolevat tõlketööd, mis edeneb hoogsalt. (Eile oli juhtum, et no ei jooksnud sulg, siis andsin kolleegile üle kontrollida, et ta kindlasti leiab teksti koledaimad kohad üles; leidiski, paberil oli päris palju parandusi, millega ma kõigiga nõus ei olnud, aga mis siis, maa peal rahu ja inimesist hea meel.)

Itiosakond saadab meili, et kahju küll, aga täna ei ole uue arvuti paigaldamine enam võimalik, jääb järgmisse aastasse. Mis mul selle vastu saab olla!

Saadan toanaabrile jõulude puhuks lingid oma koerte piltidele; vastusest aiman, et ega Rumeenias Tšehhi musta ja valget koera teata. Saan teada, et tal koeri ei ole, aga tal on see-eest 98-aastane vanaisa. „Oo,” ütlen ma, kes ma olen elanud enda isapoolsest vanaisast praeguseks mitu aastat vanemaks.

Siis tulen tulema ja sõidan kesklinna raamatupoodi (kalendrid). Sealt kõnnin jaamapoodi, sealt sõidan bussiga tagasi korterisse.

N, 573. päev: rahvad, rassid, kultuurid

Hommikul tali jätkub, on mõni kraad külma ja ümbruskond on natuke härmas (bussipeatus kohe eriti).

Prantsuse keeles puurime leheartiklit, mis jutustab, kuidas prantslased ei taha elulookirjeldustele panna ei sünniaega (vana!), pilti (paks!) ega isegi nime (maakas! prole! muhameedlane!), sest eesnimest saab kohe aru, mis sotsiaalsest klassist on inimene pärit. Õpetaja küsib, kuidas on lood meie maades. Kõik raputavad päid, kuskil mujal nõnda ei ole. On väga vaikne, sest Prantsusmaa ja Ungari erinevuste peale naerda kiljuv ungarlane täna puudub. Veel saame teada, kuidas Prantsusmaal ehitavad ja parandavad teid valdavalt „väga päevitunud” inimesed, et õpetaja ei ole kunagi näinud ühtki sinisilmset prantslast (keda prantslaste seas on vähemus) kraavi kaevamas. Selle peale arvab tšehh, et vat mis põnev, kogu rühmas on kõigil „sinised” silmad [jutumärgid panin põhjusel, et sinisteks nimetatakse mujal maailmas kõiki silmavärvusi peale mustade ja pruunide], sh õpetajal, välja arvatud ainult maltalasel. Seepeale on pisut vaikust ja, kui ma õigesti mäletan, teeb keegi lõpuks järelduse, et vaevalt, et meist kellestki saab Prantsusmaal teetööline.

Seejärel tööle tagasi ei lähe. Buss on ummikus, raamat edeneb jõudsasti. Kella kuueks raamatupoodi ei jõua. Sõidan edasi matkapoodi, sealt jalutan otse korterisse.

Kõrgmetsa tenniseväljakust möödudes ja majade vahele jõudes märkan taevas eredat sähvatust – vaatan umbes poole minuti pärast kella, see on 18.34 – umbes 45° kõrgusel, kirdes, hiljem kaardilt uurituna kuskil Ilvese tähtkujus. Märkan seda siis, kui see on heleduse tipus, paari sekundiga vaibub nõrgaks punktiks, siis kaob. Paistab peaaegu täiskuu ja seetõttu nõrgemaid tähti ei näe (no ja eks oleme linnas kah). Helendus oli väga palju eredam kui samuti vaareväljas olnud Marss (−1,6^m, paarkümmed kraadi paremal ja madalamal), oli kogu nähtava taeva heledaim punkt peale Kuu, ja valget värvi. Taeva suhtes ei liikunud (lennukid liiguvad – kuigi öösel põlevate maandumistuledega lähenev lennuk on väga efektne, eriti vastu tuult, kui mürinat ei kuule), lennuvälja maandumiskoridor jääb teise suunda ja kõrgusel, kus lennuk näib taeva suhtes paigal seisvat, ei ole tulede põlemapanemiseks vajadust. Vahest oli kobakam meteoor, mis liikus otse siiapoole (nii et taeva suhtes näiliselt ei liikunud). — Uhvojutte palun kommentaaridesse mitte kirjutada.

(Hilisem lisandus: äkki oli satelliidilt läikiv Päike?)

Edasi hindan oma kursuse kodutöid ja saan ühele poole enda mustvalgete negatiivide skannimise (16 mm film aastast 1986 – oioi, milliseid olmelisi aardeid ...ja ilmutuspraaki). Mu valduses on veel paarkümmend isa negatiivi, sh minu lapsepõlvest, sh rannapildid, kus ma olen paariaastane ja alasti. Oh aegu. Isa mäletust mööda olla ma tollal ta käest küsinud, miks tema end paljaks ei võta, mille peale lähedal päevitanud teismelised plikad olla itsitama hakanud.

K, 572. päev: inversioon

Taevas on sinine nagu pajapõhi, „külm” on ka – jaama juures näitab avalik kraadiklaas miinus kahte. All tänaval kahes väikses majas aetakse ahju sütt ja puid, nende korstendest kõrgub suitsu, mis annab ka üsna talvise lõhnastiku, mida on täis terve tänav.

Kirikmäel, seevastu, heljub seletamatu petrooleumilõhn.

Hommikupoole jube kiire, aga kui tähtajad möödas ja dokumendid valmis, on pisut aega hinge tõmmata, sest järgmised tähtajad on alles järgmisel aastal! Paraku märkab plaaniosakond seda peagi ja saan uusi töid vahele.

Otsin teatud eesti terminit ja Google leiab selle tekstist, mis on väga seda nägu, et on kunagi läbi käinud minu käe alt, aga asub... ajalehes Kesknädal. No eks ametlike tegevusülevaadete teed ole keerulised, mis parata.

Ära kolmveerand kuue paiku, vaja minna raamatupoodi, aga bussipeatuses tuleb meelde, et raamatupood suletakse mitte pool seitse nagu muud poed, vaid juba kell kuus. Sõidan hoopis Kõrgmetsa maksimarketisse.

Näib, et Bloggeri sisukord (mis reedest alates näitas ainult viimase 50 postituse pealkirja) on jälle tööle hakanud.

Vaatan õhtul BBC dokumentaali Hiroshimast (aga plaadi kaanel on, muide, hoopis Nagasaki tuumaseene pilt), milles BBC dokumentaalile omasel viisil on rohkesti lavastatud osi (mis stiili esimene katsetus Eesti kinolinal oli lõbusalt hale – sõjahuvilised näitasid innu ja rõõmuga oma vana kola, kuid üldiselt meenutasid lavastuslikud kohad Eesti esimesest mängufilmist "Karujaht Pärnumaal" (1914) seda kohta, kuidas jahimehed ründavad karukoobast). Kole on. Radioaktiivse musta vihma lugu ma varem ei teadnudki.

T, 571. päev: jõulud tulevad

Ilm on hommikuti ja õhtuti nüüd pisut alla nulli ning käte soojana hoidmiseks panen kätte matkakindad, mis kaasas olnud sildi järgi on tuule- ja lumekindlad. Lumest ei tea, tuulekindlad küll.

Väga kibe tööpäev. Näib, et kuna jõulust uue aastani on vabad päevad, tuleb selle arvelt varem rohkem rabada.

Ära tulles mõtlen bussipeatuses ümber ja sõidan toidupoe asemel otse korterisse, toitun korteris leiduvast. Tegelen juhendatava kursusega – semestri lõpp läheneb.

E, 570. päev: roosad ja mitte

Bussiraamat (Briefe an Hitler) osundab Hitleri populaarsuse tipus 1938. aastal saabunud eriskummaliste kirjade galeriis Saksamaa vene õigeusu kiriku metropoliidi tänukirja Berliini katedraali avamise puhul, kus mainib, et kannatavad usukaaslased Venemaal mõtlevad palves ikka Hitleri kui vabastaja peale; ühe Koblenzi proua kirju, kes kirjutas igal pühapäeval põhiliselt sellest, kui ilus on Reini ääres ja et Hitler ikka ennast sügisel soojalt riidesse paneks; ja töötu hotelliportjee koostatud usutunnistust, et ta usub issandasse jumalasse ja tema valitud pojasse Adolf Hitlerisse. Väheke eespool oli truualamlikkust kuulutanute hulgas üks vana juuksurmeister, kes teatas, et tema eluunistus on Hitleri juukseid lõigata, et ta võib ükskõik millal tulema hakata (jala), kahe nädala pärast on koos riistadega Berliinis hakkamas. Ja kolm prouat kirjutasid, et olid juhuslikult jaamas, kui Hitleri rong* saabus ja Hitler tegi neile silma. Ja lapsed saatsid pühade puhul kommi.

(* Ning küsimus Tarkade Klubile: mis oli Hitleri rongi nimi? Vihjeks mainitagu, et Göringi rongi nimi oli Robinson ja Himmleri oma Steiermark.)

Tööl on siseveebi esilehele tekkinud otselink peopiltideni, juures foto, millel on minu meelest direktor pealaest jalatallani roosas (kostüüm, parukas) – ehkki toanaaber väidab pärast, et pildil on hoopis ungari kolleeg K, kes istus lauas tema kõrval. Mine võta kinni, roosasid parukaid oli peol rohkem kui keegi lugeda jõuab. Oh, millest ma kõik ilma jäin!

Aga ilm on külm ja oktoobris Stockmannist ostetud kindad on hakanud hargnema ja selgub, et ega nad tegelikult tuult pea.

Postitusele pealkirja valides meenub, et juhul kui pühade ajal isand Zaporožets ei tööta, siis tuleb mul ilmuda kohe pühade järel õpingukaaslastega kohtumisele noore rokkmuusikuna või Kalevipoja noorema vennana, sest tundub, et isand Z. kätetöö on siinkandi juuksuritest tugevasti üle.

P, 569 päev: pühapäev

Kirjutan valmis eelmise laupäeva matkaloo.

Kes on tähele pannud, et vanim asi arhiivis paistab alates 14. skp olevat oktoobri keskel, siis – don't panic! – see on värske üldine Bloggeri probleem ja asjaga tegeldakse. Lood on kõik alles, kuu nimetusel klõpsamine peaks esile tooma kuupikkuse pika lehe. (Vanasti oli Bloggeris uuesti avaldamise nupp, mis kirjutas arhiivi uuesti, aga enam vist ei ole.)

Korrastan pisut elamist ja maadlen elektroonikaga. Olen leidnud mooduse hädalugemise kaasaskandmiseks, aga failide saamine vajalikku kohta ei ole nii lihtne, kui tundub.

Lisan siia vana pildi meenutuseks šveitsi täpsusest:

L, 568. päev: das ist alles ja sehr schön...

Hommikul pajapõhjasinine pilvitu taevas, paar kraadi külma. Käin T. linnakeses kaubamajas. Küll on kole. T. jalakäijatänavad on umbes neli korda tihedamalt inimesi täis kui suvine Viru tänav (ja seekord ma ei liialda). Kõige paksemad ja aeglasemad inimesed tammuvad mõistagi keset tänavat. Seejärel tammuvad nad poodides.

Tagasiteel on läinud pilve, õhtuks läheb uuesti selgeks ja külmaks.

Õhtul Musträsta linnaosas Kuuba restoranis eesti seltsi jõulupidu, kuhu saabun enam kui akadeemilise veerandiga, sest kuigi kutses oli kenasti juhatatud, et tulge 11. bussiga, ei olnud mainitud, kus peatuses tuleb maha tulla, ning pealinna kodulehe sügavikest ei õnnestu ka pooletunnise otsimise peale leida bussiliinide kaarti (st saan teada, mis peatustes 11. buss peatub, aga see, kus need on, jääb tundmatuks). Siis meenub, et mul peaksid olema arhiivis bussiliinide kaardi osadega PDF-failid, mida ma nimetatud kohast alla laadisin enne töövestlusele tulekut kaks aastat tagasi. Ja vahepeal tuleb käia ka pangaautomaadi juures. Samas ega pidu lausa kella kukkudes ka ju ei alga.

Mainitagu, et kaardi (ja aerofoto) järgi jääb piirkonnast vale ettekujutus, sest aerofoto järgi on kohe majade taga põld, mis aga tänavale ei paista.

Pidu on uhke, mitu pikka lauda on inimesi tihedalt täis (nii et kui üks kummardab taldriku poole, peavad naabrid eemale tõmbuma). Seinal jooksevad seltsi ajaloo vältel toimunud ürituste pildid. Sõnalise etteastega esineb matkasarja juht. Kümne paiku minema (ja kuigi mul ei õnnestunud peo ajal ühenduda bussiplaane võrdleva veebirobotiga, veab, sest kokku pean ootama busse ainult alla veerand tunni; ööbussid nimelt mu korterini ei käi, jalutuskäiguks ööbussilt korterisse on liiga külm).

E helistab peo ajal ning ma ei kuule midagi, eestoas natuke kuuleb. Pärast saan teada, et talle jäänud selle kisa-kära peale mulje, et üritus on mitte Kuuba restoranis eesti pidu, vaid kuubalaste pidu. Ja lisatagu veel juurde, et selleks hetkeks ei olnud muusika ja tants veel alanudki, inimesed niisama rääkisid.

Nädal tagasi matkal uuris sakslane J jõulupeo kohta ja kui sai teada, et see on Kuuba restoranis, siis teatas, et ta on seal käinud sageli salsat tantsimas, ja kas eesti peo ajal tantsitakse ikka ka. Seepeale oli eestlaste poolel pikk vaikus ja ma selgitasin, et ega tänapäeva eesti pidudes ei tantsitagi, vaid süüakse ja juuakse.

Vein (3 klaasi, 1 valget ja 2 punast; kahtlustan, et punane) on õnneks kiire toimega, peavalu lõpeb juba enne uinumist. (See meenutab kunagist töökohta ja selle veini, millest hakkas pea valutama juba enne manustamist. Ja mõistagi ka kurikuulsat Kadarkat. Ja vermutit. Ning kodust õunaveini, mille toime täpsema kirjelduse ma jätan koduste säästmiseks siia üldse kirjutamata.)

R, 567. päev: loen ja kirjutan

Kaheksa paiku postkontorisse (Amazon). Sealt poole üheksa paiku tööle. Sobiv buss läheb napilt ära ja tuleb oodata järgmist; on külm ja bussipeatus on ehitatud nõnda, et klaas varjab pead ja keret kenasti, aga labajalad on külma tuule käes. Bussis see-eest uinun magusasti ja sõit läheb nõnda kiiresti.

Linnas lammutatakse Kuninga tänaval maja nõnda, et suure ekskavaatori­sarnase masinaga, millel noole otsas kopa asemel lõuad, hammustatakse betooni muudkui puruks. Ja oleks siis veel, et maja hammustataks altpoolt ja pärast koristataks rusud ära, aga ei, ainult näksitakse servast ja nõnda näeb vaatepilt pärast nädalate­pikkust hoolsat tööd välja nii, nagu oleks kuidagi­viisi ainult sellele majale tehtud ränk õhu­rünnak. Kahju majast, oli huvitav 1960. aastate betoon­maja, fassaadi küljes betoon­kaunistused peaaegu samas stiilis kui Tallinnas telemajal betoonist silm, raadiomajal betoonist kõrv ja mu kunagisel kodumajal betoonist õnnelik noorsugu. Aga siinmaal on kahjuks kombeks, et krundi uus omanik lammutab vana maja ära ja ehitab uue. Muinsuskaitset siinkandis eriti ei ole, vähemasti mitte nii, nagu Eestis, kus iga vähegi sõjaeelne eriprojektiga maja on muinsuskaitse all, huvitavamad sõjajärgsed samuti.

Õhtul ära poole viiest, Kirikmäe prismas, siis korterisse, uurin saabnud raamatuid.

N, 566. päev: tigu, pipar ja kondor

Eile oli asutuse jõulupidu (kus ma ei käinud), mille tõttu näeb täna tavalisest rohkem hilinejaid, vaikselt kõndijaid ja elevil töökaaslasi, eriti pärast seda, kui siseveebi hakkavad tekkima peopildid. Viimastelt nähtub, et eriti in olid läikivad särgid ning roosad, mustad ja sinised parukad, sh afroparukad.

Eks ma mäleta 1970. aastaid isegi, aga ma küll ei mäleta, et kellelgi oleks olnud läikiv särk või, hoidku, parukas. Isegi väga vanal perekonnatuttaval, kes oli täpselt 90 aastat vanem kui minu vend ja kes olevat teatris „Kevadet” nähes ohanud „Küll tuleb mu enda kooliaeg meelde!” ning kes oli näinud kõikvõimalikke riigikordi ning saanud täismeheks veel tsaariajal, ei olnud. Mu isal oli ainult üks kirju ja lai lips, mida ta kunagi ei kandnud ja mis peaks vahest kuskil kurioosumina alles olema. Aga krimpleenist särki tal ei olnud.

Mika Waltari kirjutab oma Sinuhe-raamatus (mis kajastavat oma kirjutamise aja egüptoloogiat kuuldavasti üsna kõrgtasemel), et nende Vana-Egipti ühiskonnakäärimiste ajendiks, mis viisid otsapidi Amarna ajajärguni (ehk Vana-Egipti 3000-aastase kivinenud kunstikaanonitega aja üürikese 18-aastase viivuni, mil au sees oli realistlik kunst ja millest pärinesid Tutanhamoni aarded) ja selle Ateni-kultuseni (mida teoloogias on peetud esimeseks monoteistlikuks riigiusundiks ajaloos, kuigi päris nõnda see ei olnud), oli osaliselt Teeba prominentide tava ajada pea kiilaks ja kanda sinist parukat.

Ja afrosoengut kandis ainsana mu tuttavatest koolivend Tauno, küll 1980. aastatel ja mitte roosat, sinist ega musta, vaid täiesti tavalist kartulikoorekarva.

Prantsuse keele eel teen strateegilise vea, et käin söömas, mis tähendab, et esimeses pooles tuleb hirmus uni peale. Samas õpetaja minu peale virgestamiseks ei kärata, ainult Uinuva Ungarlase peale. Saame kätte kontrolltööd, kus seekord oli grammatika osakaal väiksem, on läinud kenasti, 80,3 punkti 100-st, aitäh pöidlahoiu eest (seekord olevat õpetaja rehkendanud punkte Exceliga – nõnda maailm muudkui areneb – mis meenutab seda muistset aega, kui olin tudengiühingu revident ja kulude-tulude pabereid läbi arvutades leidsin vääringu ümberarvutamise eksimuse, mille 25-kroonine viga jooksis kogu ülejäänud aasta paberitest läbi; ja kui ma oma avastuse teatasin teisele revidendile, siis see arvas, et „äkki liitis Excel valesti” – mh-pup-pup-pup). Eriti hämmastav on see, et pudikeelsete prantsuse dialoogide tähenduse mõistatamise ülesandes on mul 20-st asjast 18 õigesti; ise kartsin, et ehk umbes 5.

Vahepeal kuulame mingit laulu mingist filmist, mida ma näinud ei ole ja ilmselt ka kunagi näha ei taha, ja peame sealt kuulmise järgi ära tundma sõnade kirjapilti. No 5 tk 13-st õnnestub.

Seekord lülitub mu tähelepanu välja kell 16.47 ja kell 16.56 asume õppima prantsuse keele käskivat kõneviisi. Näen, et raamatus tantsivad sõnad, aga mida nad kokku tähendavad, seda enam ei jaksa mõelda. Mind vaevab see, et mul on vaja minna tagasi tööle ja tõlkida seal homme hommikuks veel 6 lk täiesti uut teksti, mida tõlkemälus ei ole. Mingi väljend on õpetaja seletusel pärit „Mowgly”-filmist, mida Prantsusmaal kõik teavad, „no teate küll, kus Mowgly ümber on keerdunud serpent – see on inglise keeles snail – ja teda õpetab”.

Viimased veerand tundi on leedulase ettekanne, ta räägib reisist Tšiilisse. Umbes kolm minutit hiljem ärkab silmad lahti magav ungarlane ja küsib, et mis, kas riigist või, ta sai algul aru, et piprast. Ja siis jutt jätkub ja õpetaja tõlgib meile raskemaid sõnu. Näiteks räägib leedulane, et paljude Tšiili imede seas nägi ta raisakotkaid, vautours, mida õpetaja tõlgib lahkesti inglise keelde kui kondorid (ja üritab nende tiivaulatust näidata), mille peale läheb Uinuval Ungarlasel uni ära ja ta küsib imetlusega, et kas tõesti leedulane ise nägi päris tõesti neid linde, millele leedulane, kes linnuliigi muutumise seika tähele ei pannud, vastab, et nägi jah, istusid maas mitmekesi.

Siis tagasi töhe, maja restoranis on tulemas mingi ülipidulik üritus, põrandale kleebitakse hõljuma õhupalle ning seatakse üles vilkuvaid tulesid ja õhuvoolus võbelevaid torutaolisi moodustisi. Kui poole kaheksa paiku lahkun (pool lehekülge jäi puudu, vaja tulla homme hommikul vara) ja tõstan eest sirmi, millega on suletud käik trepikoja ning fuajee vahel (et vetsu otsivad meeskülalised ei laseks end veidi segasest vetsuviidast eksitada: nimelt võib jääda mulje, et naiste oma on paremale ja meeste oma on otse, kuigi tegelikult on mõlemad paremale), on hämar fuajee pilgeni pidutsejaid täis, ringi saalib vahuveinipudelitega kelnereid ja pean tungima läbi pidumeeles seltskonna kellani.

Aga aktiivne mõttetegevus tõlkimisel on teinud olemise pisut värskemaks, loen korteris läbi ja hindan portsu mu kursuse kodutöid.

K, 565. päev: „Juba laulavad!”

Hommikul kange uni, mis jätkub bussis. Vahepeal näen unes, et buss on kas oluliselt rohkem edasi jõudnud kui päriselt või vastupidi, läinud eelmisse peatusse tagasi. Päris mööda õnneks ei sõida.

NHE-majale lähenedes näen, kuidas lennuväljalt tõuseb An-12, neli suitsujuga taga – see on mu teada ainus [turbo]propellerlennuk, mis selleks võimeline (vt pilt), kuigi ega ka muudest tänapäevastest tsiviillennukitest stardil kuigi palju tossu tule.

Päeval pikk pusimine pika tekstiga. Toakaaslane C pusib samaga enda keelde, aga tal on ees veel halvem tõlge.

Vahepeal kostab koosolekusaalist laulu, kus jõulupeol (kuhu ma ei lähe) üles astuv koor harjutab. Korraldaja P väitis koorilauljaid otsides, et ta olla selle laulu kirjutanud ise, aga mul on tunne, nagu ma oleksin seda viisi varem kuulnud. Laul on üsna lõppematu, peaaegu nagu rootsi versioon laulust „Ma tulen taevast ülevalt”, kus on 16 salmi; võib-olla kirjutas ta sellele uued sõnad (peaks pakkuma, et riputatagu see juhuluule pärast pidu siseveebi).

See tuletab meelde, et 6. skp hommikul oli tööl käinud päkapikk (ehk siis siinkandi rahas Nigul – loodetavasti ilma oma liputajast abiliseta), kuuldavasti kõigil. Laual oli kotike mandariini ja paari kommiga.

Kella kolme paiku on – nagu selgub pisut hiljem – evakueerimisõppus. Sireenid hakkavad üürgama, aga esimene minut ei juhtu midagi. Teine minut küsib toanaaber, et mis lahti. Kolmas minut vaatan meili, et äkki on teatatud sireenide katsetamisest (neid katsetatakse korra kuus). Siis hakkab uksest mööduma inimesi, mantlid seljas. No arvuti lukku ja paberid laua pealt ära kappi, mantel kaenlasse ja trepist alla õue. Siis pärast 10-minutilist õuesvahtimist, mil rahvas üle loetakse ja ka närvilisimad töökaaslased saavad teada, et ärge muretsege, midagi kuskil ei põle, see on ainult õppus, ja saab kuulda, et kulunud 6½ minutit, tagasi tuppa, kus saan teada, et olin just enne sireene saanud teha väga, väga kiire töö.

Meenuvad taas ajad 10 a tagasi, kui kõrvalõppetooli metallurgiakatseahi, mis oli automaatselt ühendatud tuletõrjega, läks korra kuus häiresse, mõnikord sõitis isegi tuletõrjeauto kohale (ja kogu ülejäänud teaduskond naeris metallurgide ja nende „automaatahju” üle). Ükskord oli siis aga õppus, mina muidugi istusin rahulikult edasi, sest hulk aega polnud ahi häiresse läinud, kuni keegi kuri helkurvestiga vanamees tuli uksele ja käratas, miks ma toas olen, kui „kõik teised” on „juba õues”.

Ja siis veel see rahvasuust kuuldud lugu, kuidas kuskil haiglas peetud evakueerimisõppust, kus osales ka „haigeid”, st terveid inimesi haigeid mängimas (päris patsientidega oleks õppuse tegemine ohtlik), aga päris patsiendid ei saanud aru, et see oli õppus, ja hakanud omal käel evakueeruma, umbes nagu voodilinadega aknast laskuma jne.

Ning muidugi Basil Fawlty ja tema vargahäirekell, mis helises pool tooni madalamalt kui tuletõrjekell, ning Manuel, kes vorsti praadides kogemata süütas Fawlty Towersi köögi just hetk enne evakueerumisõppust.

Huvitav, kas see on kuskil kirjas, et evakueerimisõppusi peab alati tehtama talvel, tuulise ilmaga ja kui tööd on jube palju?

Jõulupuhkuseni on veel seitse tööpäeva...

T, 564. päev: veel 8 päeva

Väga väsitav tööpäev. Jõulupuhkuseni on veel 8 tööpäeva...

Õhtul selge ja külm. Kirkmäelt sõidab linna poole alla rulluisutaja, mööda tänavat, autode vahelt, ju tal on kiire. Satun bussipeatusse bussiga sünkroonis, mis tähendab, et pean 20 minutit ootama. Sõidan selle asemel teise bussiga jaamani ja lähen sealt üle silla järgmisse peatusse jala, seal peab ainult paar minutit ootama.

Komeeti enam palja silmaga ei näe, on hajunud suureks, umbes kraadise läbimõõduga nõrgalt helendavaks laiguks (ülemise naabri jõulutulede vahelt on vaevu näha).

E, 563. päev: arheoloogia

Suur osa päeva kulub mõõtmatult pika tagasiside kirjutamisele, kus lahkan mõõtmatult halba tõlget, tõlkides iga jaburuse inglise keelde ja rekonstrueerides tekstiarheoloogia tulemuste põhjal tõlkija tegevusviisi (peaaegu nagu politseisarjades selgeltnägijavõimetega kriminaaluurijad). Et lähtekeelt ei oska ja kasutab masintõlget kolmandasse keelde ja sealt teeb otsetõlke ega kasuta olemasolevat sõnastikku ega tea sõnavara ega tagatipuks mõtle üldse vist midagi. Lisan välistõlkijatega suhtlevale üksusele juurde kaaskirja, et lugege palun läbi ja vajaduse korral kohendage sõnastust, ma üritasin olla neutraalne, aga ei tea, kas nõnda ka välja kukkus.

Seejärel hilja Kirikmäe prismas.

Kui korterisse jõuan, kakerdab all maja ukse ees joodiknaaber ja „koristab”. Siis on pahane, miks ma ei taha temaga samasse lifti tulla. Teen näo, et ma ei saa ta artikuleerimata prantsuse keelest aru.

Taevas on selge, aga kui üritan komeeti otsida, on see keeranud juba nii kõrgele, et binoklit sinnapoole keerates satub vaatevälja hoopis ülemise naabri rõdu äärele riputatud helendava jõulumehe helendav tagumik. Ulatuks see kaunistus veel pisut kaugemale, ei oleks mul toas tuld vajagi!

Lõpetuseks aga katkend mälestustest, mille tarbeks vaikselt materjali kogun, enne kui mälu hakkab alt vedama. Jutt on teaduriajast 8 a tagasi, keemiakatsetest ja pidevalt purunevast ja ülimäärivat musta ollust välja ajavast katseaparaadist:

Ainus keskkond, mis väga paljut tõotas, oli keev lämmastikhape, aga sellega läks süsteem kohe eriti katki ja enne katkiminekut tuli aparaadist väike rebasesaba ja kõik miskipärast köhisid kogu aeg [...]

P, 562. päev: Juku ja Juhan

Tegelen oma õpetatava kursusega. Semestri lõpp läheneb koleda kiirusega.

Ühtlasi South Park.

L, 561. päev: matk siinmaa katusel

Kõigepealt pilte.

Esimesed kaks: nagu kaks tilka vett! Esimesel on Toompea kivitõkked 1991. aastal, teisel rahvapeo tõkked raudteejaama ees:


Toompea kivitõkked 1991


Raudteejaama esine laupäeva hommikul

Ja matkapilt kah:


Moraal: kui hoiate pildistamise vaheajal fotokat käes, ärge hoidke sõrme päästikul (no digifotokaga suurt muret ei ole, tarbetu pildi saab kustutada, aga eks ka analoogfotokaga juhtus paar korda, et pärast pildi tegemist unustasin päästiku lahti lasta ja fotokas läks sarivõttesse, mis mu fotokal õnneks oli üliaeglane 1 pilt sekundis, nii et kohe taipas päästiku lahti lasta ja kolmas pilt jäi seega tegemata).

* * *

Ja nüüd siis matkajutt ise.

Inimesi on 17. Alguses tunnine rongisõit siinmaa viimasesse peatusesse. Rongis on rahvast päris palju. Algul veerand teed keegi laps köhib, siis keegi laulab.

Kolmeneitsi alevis läheb matkatee mööda vaba loodust, mitte matkaradu. See tähendab, et alguses kõnnime mööda põlluäärt, siis läbi metsatihniku ja siis on lahkarvamusi kaardi järgi orienteerumisel. – Mis meenutab seda, kuidas ühe Eesti luuleseltsi eesistnik sõitis koduloolisel rattamatkal päikese järgi orienteerudes 135° valesti (oma arust sõitis põhja poole, aga päike paistis eest).

Seejärel suur lagendik, pisut vihma ja tuult, aeg-ajalt on vaateid. Hommikul paistis korraks päike ja baromeeter lubas päikesepaistet kogu järgmiseks 12 tunniks, aga siinmaa katusel see ilmselt ei kehti.

Lagendiku tagaotsas palgi­virn, selle otsas eine. Edasi metsas maas vintpüssi padruni kest. Lagendiku järel pool veoautot.

Siis taas väike orienteerumis­raskus ja jõulupuupõld (puude – kuused need ei ole – kõrgus on umbes 40 cm). Kohati on puid harvendatud nn Kalevipoja-meetodil: juurtega tükkis välja kiskudes.

Jõulupuupõllu taga on torn ja siinmaa ametlikult kõrgeim punkt. Eesti Asi – mille otsimiseks tegi eelmisel nädalal matka korraldaja, kes eelviimase matka ajal (kui Eesti Asi jäi leidmata) oli haige, spetsiaalse ekspeditsiooni – korgitakse lahti ja valatakse pooles ulatuses laiali. Tehakse pilti.

Samas kõrval on koplis Arumägede hobune, ajab kaela õieli üle aia, annan leiba, saab suureks sõbraks, nügib peaga selga, et anna veel.

Pooleteist kilomeetri pärast (läbi metsa ja teise mudase põllu) on teine kõrgeim punkt, mis on poolteist meetrit kõrgem kui ametlik kõrgeim punkt (vrd „kõik loomad on võrdsed, aga mõned loomad on võrdsemad kui teised”). Eemal paistavad tegelikult veel kõrgemad künkad, aga need on juba Pelgumaal. Eesti Asi jagatakse uuesti laiali, tühja pakendisse topitakse kuuseoks (väidan, et see on uus Eesti nokia), tehakse pilti, osalised saavad tunnistused, meeleolu on ülev.

Seejärel mudast põlluäärt tagasi inimasustusse. Maantee ääres on restoran ja selles supp, mis näib koosnevad püreestatud sibulatest ja hernestest, millist viimati sõin 25 a tagasi haigemajas, kus see (sibulata), kui ma õigesti mäletan, kuulus menüüsse nr 15 (veel oli seal punane vedel ollus, mis oli tomatisupp; ülejäänud toit kuulus menüüsse nr 1). Mõningad inimesed jätavad oma eriti mudased saapad restorani esikusse ja on sees sokkis. Isand S-le: mu saabastele ei saa raudu alla panna, rauad käivad alla D-klassi saabastele ja häda korral ka C-klassi omadele, aga mu saapad on ainult B-klassist.

Pärast kehakinnitust toimub kiirmarss bussipeatusse: eesmärk on läbida 15 minutiga 2 km.

Aga vajalikus kohas bussipeatust ei ole.

Siis bussipeatus leidub, aga bussi ei ole.

Siis buss tuleb, aga ei lähe.

Juht ütleb, et tal on nüüd 40-minutine paus, minge tehke samas kaubanduskeskus aega parajaks. Läheme ja teeme.

Siis paneb buss hääled sisse ja tuled põlema ning teeb uksed lahti.

Pika pimeda bussisõidu järel – kus saame teada, et Malta on umbes poolteist Muhu saart suur ja maltalasi üldse ei huvita, kui kõrge on Malta kõrgeim mägi (sellest oli juttu siinmaa katusel, sest eks ole ju Suur-Munamägi mõni meeter kõrgem kui Läti-Munamägi) – jõuame E-silla jaama, kus pärast 25-minutist ootamist tuleb ja läheb ka rong.

Õhtul sajab vihma, pealinna tänavaid täitvat rahvapidu kuuldavasti ei ole.

R, 560. päev: soojem kui juulis ehk Kingpoole seiklused

Hommikul on rõdul 13 °C. Juulis oli korra 11 °C.

Bussipeatuse juures ehitatav maja on kerkinud katuseviiludeni. Näib, et selle katuselt hakkab kõik paks ja vedel valguma ülemise korruse rõdule.

Õhtul on kavas minna T. linnakesse kaubamajja. Päeval avastan põhjuse, miks mu vasak labajalg on viimasel ajal õues alati märg: no vasaku kinga nina on otsustanud ülejäänud kingast lahku lüüa ja iseseisvat elu elama hakata. Ta on peaaegu saavutanud oma separatistliku eesmärgi; palju ei puudu, et varvas käiks lausa vastu maad.

Viiest bussipeatuses ja siis pool tundi kolm kilomeetrit jaama. Näib, et just täna otsustatakse proovida maailmarekordit, kui mitu inimest mahub bussides Vabaduse puiesteele seisma. Ja nagu siinmaal kombeks, ei tee bussijuht enne peatust peatudes uksi lahti. Ning nagu siinmaal (ja üldse Euroopas) kombeks, ei kisu neid lahti ka pahased sõitjad.

Kiirkäik S kaubamajja ja selle kõrvalt K kaubamajast (mis on, nagu ma päeval Internetist uurisin, enne jõule lahti igal lahtiolemise päeval kümneni õhtul) uued kingad. Müüja meenutab väga mu klassijuhatajat (äkki on pisut noorem, sõja ajal Saksamaale sattunud õde?) – välimus, hääl, suhtumine, suitsetajastaaž. Siis jaama tagasi, ootan rongi 40 minutit. Rongis on seevastu suures vagunis ainult 6 inimest.

Jaama ette on püstitatud homse rahvapeo kartuses ligikaudu samasugused kivitõkked kui 1990. aastal Toompeale. Bussini on veerand tundi aega, kõnnin üle silla kilomeetri kaugusele järgmisse peatusse. Siis juhtub ime, mu mäletamist mööda siinmaal esimest korda – buss tuleb graafikus.

N, 559. päev: nigulapäev

Hommikul üritan veel paar korda läbi lugeda oma prantsuse keele jutukest ning vaatan raamatust segaseimaid grammatikakohti, nagu sellest midagi meelde jääks. Tulevik on tume.

Hommikupoole tööl, siis prantsuse keelde. Teel JMO-maja poole kohtan soome kolleegi J-t, soovin talle õnne Soome iseseisvuspäeva puhul (aga ei maini, mida arvas asjast Soome sõber: tuleb tähistata põhjalikult, sest kes teab, ehk tulevikus tähistatakse selle asemel hoopis puutinapäeva). J lubab, et toob aasta algul laenatud raamatu (Edgar V. Saks, „Esto-Europa”) „varsti” tagasi, et olla leidnud mingist Inglise netipoest endale eksemplari.

Alguses on kontrolltöö ja pärast suulised esinemised. Grammatikaosa esimesest ülesandest pärineb kolmveerand harjutusest, mida tegin pühapäeva õhtul, ja peaaegu meenub ka, mis olid õiged vastused. Kahtlemata leiutan ka sel korral uusi tegusõnavorme ning harjutuses, kus peab näitama, kui hästi oleme pähe tuupinud telefonivestluse sõnavara (õpikus oli sõnavaratabeli kohal vastuvõtulaua pilt, kus tüse range vanem daam kamandab noruspäist ülikonnastatud ja sinisärgistatud meesterahvast – Huvitav, kas Prantsusmaal tohib vastuvõtus töötada meesterahvas? Ega see ole Vene ilmateade, kus ei tohi. Isegi Kõrgmetsa maksimarketis on olemas meeskassiir.), ei tule mul meelde, mis ütleb sekretär enne kõne edasiühendamist. Suure kõhkluse peale panen sõna joindre, mis ilmselt ei ole õige, aga usutavasti ei tekita sama suurt piinlikkust nagu episood ungarlase ettekandes (vt allpool).

Loovkirjutamise tükk on esmapilgul taas „kiri puhkuselt”, aga tegelikult siiski mitte: seekord on koolituse või lähetuse aruanne. Kui õpetaja on sõnad peale lugenud, mis seal olema peab ja mis mitte, siis tuleb mulle vaim peale ning kirjutan lehekülje. Rohkem ei lubata. Siis heidan kogu kupatusele veel pilgu peale ja annan ära (sest kogemus on osutanud, et kontrolltöö korduval ülelugemisel pigem parandab asju valeks kui õigeks).

Siis, pärast vaheaega – kus leian JMO-majas keeltepäeva (26. X) puhuks 23-keelsetelt siltidelt („lift”, „mehed”, „naised”), et „lift” on sloveeni keeli toredakõlaline dvigalo (meenutagem „Kaheteistkümne tooli” värsiseppa) – teeme ettekandeid. Ladies first, pakub õpetaja, ja nii esineb esimesena ungarlane (mitte see, kes tavaliselt magama jääb, ega see, kes Prantsusmaa ja Ungari erinevuste peale naerda kiljub, vaid kolmas), kes räägib pühast Nikolaist. Ta on välja printinud enamiku prantsuse Vikipeediat ja loeb selle meile ette; tore, sest mida kauem ta räägib, seda vähem jääb aega minu ettekande jaoks. Palju just aru ei saa. Ma ei oska juurde lisada täiendust, et vähemasti hansalinnades oli püha Nikolai ka kaupmeeste kaitsepühak, ja loodan, et äkki võtab teine eestlane teema üles (no eks ta kodusaarel ole Karja kirik, kus pühast Nikolaist meremehi ja kaasavarata neide päästmas suur ja tore nikerdis), aga ei võta.

Peale põhjaliku eritluse, et jõuluvana ja püha Nikolai on kaks eri asja, saame teada, et mõnel pool kaasneb püha Nikolaiga ka musta habemega tõrvaskänd, kes hirmutab lapsi asjaga, mida hoiab käes ja mis on prantsuse keeli verge. – „Misasi?” imestab õpetaja. – „Verge,” ütleb ungarlane. – „Kuidas see kirjutatakse?” küsib õpetaja. Ungarlane kirjutab tahvlile. – „Oled sa kindel?” uurib õpetaja. Vaatan sõnastikku; väikeses ei ole, aga suures on seletusi koguni kaks, esimeseks (sic!) on

verge [vɛrʒ] n. f. • Organe de la copulation (chez l'homme et les mammifères). → pénis, phallus.

Vahepeal on ungarlane kahtlase eseme tahvli peale joonistanud ja see ostutub vitsaks, mis on suures sõnastikus teine seletus.

Selle järel naaseme prantsuse kaudse kõne urgastesse ja siis on järg minu käes. Ei no kokkuvõttes läheb soodsalt. Elus ma olen ja pikali ei kuku ning tomatitega kah ei loobita. Keegi lausa norisedes kaasa ei nooguta ega lösuta laual ega ka vist mitte käsipõsakil. Räägin oma töökohast ja diskussioonis õpetajaga, kuidas tõlked on arvutis, selgub, et ega õpetaja ega need rühmakaaslased, kes ei ole tõlkijad, ei tee vahet masin- ja arvutipõhisel tõlkel (esimeses tõlgib masin, teises inimene). Aga õnneks haarab jutujärje üle leedulane ja üritab – ägeda vehkimise saatel – seletada tõlkemälutarkvara tööpõhimõtet. Kui mulle keegi enam hulk aega tähelepanu ei pööra ja mul midagi enam öelda ei ole, lähen oma kohale.

Aga täitsa tume prantsuse keel siiski ei ole, sest ma olen kogu seltskonnast ainus, kellel on laua peal (ja ilmselt üks väheseid, kellel üldse on) prantsuse seletav sõnastik (millest ülal juttu), mis pidavat olema keele õppimiseks just see kõige õigem (Le Robert Micro; et Larousse on muidu ka hea, aga võõramaalasele arusaamatu*). Heheh, eks aasta tagasi oli FR2-kursusel sama õpetaja ja eks ta soovitas ka siis sama sõnastikku.

Töölt läbi, kus panen lahtijäetud arvuti kinni. Kõrgmetsa maksimarketi kaudu korterisse, kus on filmiõhtu: kolm osa „South Parki” ja India ajaloofilm Asoka (2001) selle III saj e.m.a. Ašoka eluloo ainetel, kelle 24-kodarane tšakra ehib senini India lippu (kokkuvõte: kõrvaletõrjutud prints tõuseb troonile, vallutab kogu India, siis hakkab oma julmust kahetsema ja pöördub budismi ning tema suurriik elab aastakümneid õnnes ja külluses). Mõistagi, lugu on emotsioonirohke, grimm samuti, tegelasi sureb nagu kärbseid ja mõned tõusevad surnuist (aga kuuest laulu- ja tantsunumbrist osalevad peategelased ise ainult kahes). Kaameratöö on kohati suurepärane.

* * *

* Hilisem täiendus: Larousse annab sõnale verge 8 tähendust, anatoomiatermin on neist viimane.

K, 558. päev: kui ma oleksin Haanja miis

Homme õhtul, kui prantsuse keele kontrolltöö tehtud, tuleb võtta tolmuimeja ja harjutuste tegemise piirkond paksust kustutuskummipuru kihist vabastada.

Tööl tuuakse toanaaber C-le uus arvuti. Vahepeal saame osa Google'i kasutusliidese keele seadistamisest (kus, nagu teada, on ka „Muppet Show'” Rootsi koka, Elmer Fuddi ja klingoni keel), õigemini riikide Google'i lehe keelte seadistamisest (nt google.ee-d saab kuvada keeles, osundus, Google.ee mis on pakutud: русском) ja oi seda rõõmu, kui see õnnestub. Kogu tema keelerühm käib kohal imetlemas. Rõõmu jätkub terveks päevaks. Lõpuks on toanaaber laua all ja loeb itimehest elukaaslasele telefoni arvuti taga olevalt sildilt parameetreid.

Eesti kolleegiga arutelu selle üle, kas sümptom, näht ja „tunnus” (sign) on sünonüümid või mitte. Ütlen, et minu arusaamist mööda viimast nähuks ega sümptomiks pidada ei saa (st sign tuleks tõlkida kas „nähuks” või „sümptomiks”, aga mitte „tunnuseks” ega „märgiks”), kuid kolleeg väidab: „Aga tõlkemälus on see ju kogu aeg nii!” Vastan, et paljugi, mida seal olla võib. Näiteks oli seal „kaitse algab kaka nädalat pärast vaktsineerimist” (enam ei ole). – Ning selle üle, kas on parem öelda „eespoolnimetatud” või „eespool nimetatud”. Argumenteerin oma seisukohta, et lahku, keele väljendusviisi säästlikkuse ja uue kvaliteedi puudumise põhjendustega (et lugemislihtsuse huvides ei ole vaja tekitada liitsõna, kui see tähendab sama kui selle osised eraldi sõnadena). „Mis „uus kvaliteet”!” saan kuulda, ja midagi samalaadset veel. Selgitan, et see ei ole minu mõte, nii on arvanud minust palju tähtsamad inimesed, ja isegi ütlen, kes. See võtab kolleegi mõtlikuks (umbes kaheks sekundiks) ja arutelu lõpeb tõdemusega, et ega tegelikult vahet ei ole ju. Niigi käed-jalad tööd täis, ei ole meeles komasidki panna. No kas ma saan sellise kaaluka põhjenduse vastu!

Aga minu jultumus avaldada arvamust keeleasjades, milles, nagu ma suvel teada sain, ma insenerina arvamust avaldada ei tohi, ei jää karistuseta – kui oleksin Haanja miis, oleks mul asja Tiganiku puuti.

Nimelt korteri poole sõites – kaalun veel bussipeatuseski, kas minna Kõrgmetsa maksimarketisse või sõita otse korterisse, et jääks pisut rohkem aega prantsuse keele ettekande koostamiseks. Lasen mööda poebussi ja ootan oma bussi. Ja õigesti teen, sest kui kuukaarti juhile näidanuna rahakotti tagasi püksitasku topin, käib äkki täiesti kuuldav ping! (kui püksinööp vastu jope lukku sööstab) ja püksid vajuvad umbes 5 cm allapoole. Seejuures ega mu kerevood sellised ei ole, et püksinööbi eest lööksid. Lihtsalt konkreetselt nendel pükstel oli nööp ees väga nõrgalt (nagu täna päeval leidsin) ja püksirihm on praegu matkapükste peal (foto- ja binoklikoti jaoks). — Bussisõitu korterisse kujutage ette: buss on üsna täis, seisan, tunnen, kuidas millimeeter millimeetri haaval roomavad püksid üha allapoole. Buss, sinder, sõidab mõistagi läbi kõikide teele jäävate aukude. Nina sügeleb, tahaks aevastada, aga teadagi, mis siis võib juhtuda. Kaalun mõttes, kas see, kui mul bussis püksid jalast kukuksid, liigituks sündusetu käitumisena ja väärteona – aga katoliiklik maa, ma edasi parem ei mõtle. Sestap otsustan jopetasku kaudu pükse üleval hoida. Igaks juhuks.

Täitsa õhtul koostan oma prantsuse keele jutukese. Aitäh, Babelfish!

T, 557. päev: tip-tip-tip

Hommikul taas prantsuse keele harjutused. Leian vastuste vihikust uue trükivea: selle järgi on ühel 11 lüngaga harjutusel 12 õiget vastust, nii et lõpupoole võib valida õige oma äranägemise järgi.

Süsteemituse hea näide on näiteks pöördetabelid: väikeses sõnastikus (Oxford) on 68 pöördetüüpi, suure sõnastikus (Le Robert Micro) on 61, grammatikaharjutuste raamatu taga on umbes 25 tegusõna pööramise tabelid, grammatikaraamatus (Collins) on 94 pöördetüüpi. Ja kes arvab, et sama pöördetüüp on eri kohtades samas kohas, see eksib...

Õues on 6 kraadi, all tänaval on jahedam. Otsin välja mantli salliosa.

Eilsest alates on buss kaetud mingi autoreklaamiga, aknad on kinni kleebitud. Eile sadas vihma, reklaami sees olevad augukesed olid vett täis, midagi välja ei näinud. Muidugi, autoreklaam ühistranspordil on nähtus omaette – pangem ühe bussi täis rahvast 60 autosse...

Päeval kibe töö, milles toiduainete seas „tuhmistatud kanapoeg” (tarnished chicken, pärast parandust „pruunistatud kanaliha”). Ei tea, kas võin nüüd lugeda täitunuks unistuse, et pärast „emakalkuni” ja „isakalkuni” mainimist toiduainete seas tuleb ükskord ka „lapskalkun”?

Hilisem lisandus: mõtlen õudusega, milline oleks maailm, kui see oleks selline, nagu on kirjas siin vahetevahel osundatud tõlgetes...

Õhtul Kirikmäe prismas.

Siis tagasi prantsuse keele rüppe (ega hästi ei taha enam, aga teisalt ainult paar päeva veel kannatada).

E, 556. päev: mis nägin mina imeta

Hommikul vara üles ja kohe prantsuse keele grammatikaharjutuste kallale. Erinevalt eilsest õnnestub paar tükki koguni vigadeta. (Vastuste raamatus on vähemalt ühes kohas valesti, oletan.)

Ilm on selgem, pilved rebenevad, all jões paistab olevat väga palju helesogast vett. Loodame, et laupäevane eesti seltsi matk ei ürita ületada koolmeid nagu veebruaris. (Teisalt on praeguseks jõudnud matkasari mäe otsa, kus ojasid ei ole.)

Tööjuures postkastis on Eesti esinduse jõulupeo kutse, mille ümbrikul on minust tehtud suuline tõlk.

Päeval vilgas töö, tööesi hakkab õnneks kahanema, töönimekirja ei saa enam kuvaril üles-alla kerida nagu eelmisel nädalal.

Pärastlõuna sisustab pikk ja koletu tõlke„kvaliteediga” raudteekaupade loetelu, mille tagasisidesse on kiusatus kirjutada, et kulla tõlkebüroo, ärge seda tõlkijat enam kunagi kasutage. See on sama tõlkija, kes saksa-eesti tõlget teeb nii, et kasutab saksa-inglise sõnastikku (sest ega ta saksa keelt oska) ja siis paneb otse. Minu sulg on nõder üles kirjutama kõike, mida seal näha saab. „Filtritrellid” ja „jahutusküünlad” ja „pidurdusautod” ja „põrandal liikuvad rongid” ja „istmega rongid” ja „kraavirattad” on ainult väike, väga väike valik. Minu kurja toimetustöö tagajärjel saavad need vastavalt võresõelteks (Stangensieben), hõõgküünaldeks (Glühkerzen), pidurdusvaguniteks (Bremswagen), magnetpadjaga raudteedeks (Flurförderbahnen), lahtise istmega köisteedeks (Sesselbahnen) ja kaevandusdresiinideks (Grubenfahrräder).

Õhtul leian postkastist Kreeka kirjasõbra saadetud plaadi merest väljatõstetud iidlennukirusude piltidega ning Air France'i/KLMi kirja, kus mulle saadetakse lõpuks kliendikaart ja mis on kannab kuupäeva 26. oktoober 2007. Usutavasti tuli see kiri Prantsusmaalt jala, õige aeglaselt.

(Mis meenutab mõistagi Laikmaa jalutuskäiku Berliini õppima. Kui õigesti mäletan, kulus tal sinna matkamiseks kaks nädalat, kaugust on umbes 1400 km. See teeb 100 km päevas, ja suhteliselt käbeda kõnnikiiruse 6 km/h juures tähendanuks see, et Laikmaa kõndis keskmiselt 17 tundi päevas. Samas täitsa võimatu see ei ole, võib-olla ta kõndimise asemel jooksis.)

((Ja see omakorda meenutab kahe Eesti päritolu tudengi ehmatavat avastust, et Mark Soosaare film „Jõulud Vigalas” ei olegi jõuludest pajatav etnograafiafilm.))

P, 555. päev: fr like in "frog"

Prantsuse keele grammatikaharjutused. Õõh.

Saan teada, et see, kui inimene rahulikult kohal istub, ei ole teps mitte situatsioon (→ lihtminevik), vaid hoopis aktsioon (→ täisminevik). Loodame, et see jääb vähemalt neljapäevani meelde. Usutavasti lähevad paberid neljapäevaks pisut sirgemaks ka.

Saabunud on pildid ja, hmm, kaks videoklippi maalt naabrimemme matustest. Kõik on nii vanaks/kortsu/halliks/kiilaks jäänud / paksuks läinud. Ma söön oma mütsi ära, kui kirikumees pärast talitust samamoodi talaarisaba püksirihma vahele toppis ja jalgrattasadulasse kargas nagu 21 aastat tagasi.

Õues kallab muudkui vihma ja on väga pilves.

L, 554. päev: mida Juku ei õpi

Tegelen terve päeva oma õpetatava kursusega.

Pesen aknaid, kasutades ülemise naabri lillekastmisvee plekkide eemaldamiseks WC-puhastit. Aken paistab nüüd jälle läbi.

Laadin taskutelefoni Google'i kaardirakenduse – kaardiakna servas on andmemahu arvesti, kahtlemata eriti lõbus on seda kasutada välisriigis, kus andmeside serverisse (mu kogemuse järgi) käib kaugekõne tariifiga. Teisalt mõnikord vajalik, ei pea telefoni laadima tänavanimedega aerofotosid ja mida kõike veel. Selle järgi on kõige otsesem tee (5,6 km, buss sõidab u 8 km) korterist tööle väga siksakiline ja viib jõeorust läbi koguni kaks korda.

Otsin üles prantsuse keele asjad ja ohkan sügavalt.

R, 553. päev: jälle kakskümmend viis

Täna saab mööda 25 a nn teisest sünnipäevast.

Jube palju tööd. Lõuna paiku käin postkontoris (South Parki I, II ja V hooaja plaadid). Väljun pisut liiga hilja ja näen tänavat ületades, et vajalik buss jõuab peatusse minust mitu minutit varem. Oh mis tore, et mina ei ole ainus, kes väga tahab selle peale jõuda (lõuna ajal bussiga mu postkontoris käimine nõuab täpset ajastust), ja et bussijuht on nõnda lahke, et ootab ära ka minu. Piletiostul buss juba liigub, peatusest edasi, pidurdab enne peateele keeramist, mu letile asetatud raha veereb täpselt õigesse lahtrisse, bussijuht ütleb „ohoh!”, annab vajaliku raha tagasi ja annab pileti.

Postkontori ukse taga on 12 inimest, ma olen kuues. (Tegelikult teine, aga hetkel, mil saba moodustub, ei ole ma ukse juures ja jään nõnda kuuendaks.) Kell 13.30 avaneb kolmest kassast üks. Esimesel läheb kähku, teisel niisamuti, aga kolmas asub postkontorit loteriipiletitest tühjaks ostma. Läheb vähemalt 10 minutit, kuni kassiir loteriipiletite vöötkoodid ükshaaval ära kontrollib. Terve saba vaatab närviliselt kella, saba neljas inimene vannub kõva häälega ja lahkub. Jälgin aknast mööduvaid busse, parim oleks saada bussile, mis läheb sõiduplaani järgi 13.38 (tavaliselt jõuab selle peale), siis läheb umbes 13.55 veel üks ja kell 13.57 viimane, millega enne lõuna viimast lubatud lõppu (14.30) kohale jõuab.

Teine kassiir saabub lõunalt kell 13.38. Mis see mõni minut siia-sinna ikka teeb, eksju, eriti riigiasutuses, kus riigipea pilt seinal. (Aga ega ta siis kohe luuki ava, vaid hoopis kaob taharuumi.)

Tüütu geelipäine loteriihuviline lahkub oma varandusega kell 13.41. Minu ees inimesel läheb ruttu ja ise lahkun kell 13.44. Märkan, et 13.38 bussi ei ole ikka läinud, ruttan peatusse ja seal see juba kell 13.46 tulebki.

Aga õhtul saan suisa kiita, mitmelt inimeselt. Nimelt on peale tõlkimise ja tõlgete kontrollimise ka vanade tõlgete ajakohastamist (lähteteksti muudatuste sissekandmist tõlkesse). Muudetud kohtade leidmiseks antakse tavaliselt kaasa jälitatud muudatustega fail, mis võrdleb uut ja vana lähteteksti. Tänaseks on üles antud tõlke ajakohastamine, mida on juba kord ajakohastatud, ja eksikombel on kaasa pandud mitte praeguse lähteteksti ja eelmise versiooni, vaid eelmise versiooni ja algse versiooni võrdlus. Meilis on appikarjeid, et lähtetekstis on kaks pikka lauset teksti rohkem kui muudatusi näitavas failis, mille kõik muudatused on muudetavas tõlkes juba olemas. Teen siis ise võrdlusfaili praeguse lähteteksti ja eelmise versiooni vahel, mille pealt kõik muudatused ilusti näha (sest väikesi muudatusi on mitu veel), ning saadan laiali.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis, mille tööstuskaupade osakonnas näen müügil South Parki plaate. Rõõmustan, sest mul on parasjagu kotis I, II ja V hooaja plaadid ning tore oleks täiendada ka vahepealsete III ja IV hooaja omadega. Aga etskae, ka poes on müügil ainult I, II ja V hooaja plaadid.

Õhtul parandan oma kursuse kodutöid ja vaatan mõistagi South Parki ajaloolist algust. Eestis tuli muiste telekast ainult I ja II hooaeg (mida tõlkis koolivend T.K., kes on eesti keelde leiutanud sõna persevest; South Parki I hooaja 3. osas leiutas ta koletise Scuzzlebutt nime vasteks Pasapepp), huumorivaesed nagu me oleme, ju siis leidis keegi programmijuht, et Eesti rahvale ei ole nii peent huumorit vaja, pigem vaadaku kannaga-pähe-filme ja tantse tähtedega.

N, 552. päev: Hiina piinamine

Bussiraamatust saab teada, et 1930. aasta paiku lasknud Hitler tagasi saata austajannade saadetud kolm tikitud taskurätti ja juurde lisada, et ta ei taha, et tema näopilti tikitaks taskurättidele. Hiljem olla ära keelanud ka näopildiga koogid (mis arvestades, mida taskurättide ja kookidega tavaliselt tehakse, on täiesti arusaadav).

Satun kolmandat korda kirjatarvete lao ukse juurde ajal, mil see on lahti. Nüüd on mul kasutada uus pliiats (toakaaslase S-i laua reguleerijad võtsid eelmise kogemata kaasa) ja joonlaud, puidust, mille otsi on saetud nüri saega ja mis on liivapaberit näinud natuke vähem kui mu eelmine puitjoonlaud, mis mul oli umbes VII klassis ja mille peal on senini alles ühe klassikirjandi ajast (mil õpetaja mind klassi teise otsa pagendas, joonlauata) klassivend Andrese käekirjaga küsimus: „Mis olid mõisniku ja piimamehe nimed?” – ja klassivend Toomase käekirjaga vastus: „Tõnu Prillup” – siis ilmselt sai õpetaja sellele teatevahetusele jaole. Nad vähemalt teadsid, millest raamat oli, mitte nagu klassivend Erki, kes paar aastat varem luges raamatu „Külmale maale” asemel suvel kogemata läbi hoopis „Jäise raamatu” ning siis sügisel tunnis imestas, et mis Väljaotsa Jaan ja hingepiinad, kui tema loetud raamatus olid hoopis meremehed ja lõbusad pingviinid!

Vahepeal ports tööd, siis prantsuse keelde. Õhtupoolne vahetus ei ole minu jaoks. Pärast meenutan, et läbi kooliaja oli mul kõige halvem õppeedukus just õhtupoolses vahetuses. Tunnen, kuidas tähelepanuvõime muudkui väheneb ja väheneb. Igas tunnis teevad kaks inimest ettekande, pärast vaheaega räägib slovakk mingist guyballi-taolisest spordialast, mille ungarikeelne nimi on Tengo ning mis olevat maailmas ja eriti Slovakkias tohutult populaarne, aga millest kõik ülejäänud (peale tšehhi) kuulevad esimest korda. Ettekande lõpuks on tähelepanuvõimest järel väga vähe (vahest oleks rohkem, kui ettekanne olnuks huvitavam). Ja siis, kui mu arust on möödunud juba päratu hulk aega ja sisemise kella järgi peaks varsti hakkama asju kokku pakkima, piilun kella ja näen, et ohoh, see on alles 16.50, veel 40 minutit piinelda!

Järgmine nädal on kontrolltöö ja minu kord pidada ettekannet. Ettekandest ma enne nädalavahetust parem ei mõtle. Kontrolltöös pidada olema valikvastustega ülesandeid, kus grammatikapeensusi teada tahetakse. Küllap tuleb nendele vastamisel kasutada strateegiat, kus valin algul kõige loogilisemana tunduva variandi ja siis märgin õigeks sellele hoopis risti vastupidise.

Ja see ei ole mitte kõik... Nimelt kui jäänud on veel vähem kui pool tundi ning tähelepanuvõime täiesti ümmargune null, teeme tutvust prantsuse kaudse kõnega. Õpikus tutvustatakse seda nõnda: esmalt neli näitelauset ja siis harjutus, et täida lüngad. Mingeid seletusi ei ole. (Eks õpilased ole ise süüdi, miks nad siis prantsuse keelt ei oska, mida oskab [vähemalt õpiku koostajate meelest] kogu ülejäänud progressiivne inimkond, eelistatavalt ainsa keelena.) Mul on tunne, et lööks kedagi, vajuks kolinal laua peale magama või harjutuse kirjutamise asemel sodiks raamatu ära. Grammatikaraamatus on asi lahti seletatud, leheküljetäis reegleid. Ja me peame tegema sellele järgnevat harjutust, mille kestel ilmub paranduste asemel paberile suuri musti pusasid. Kohusetunne on ikka kole asi...

Aga homme hommikul lähen postkontorisse South Parki plaatide järele. Screw you guys, I'm going home... (sain sünnipäevaks Cartmani pildiga ja sama sõnumiga märgi; peaks selle järgmine kord prantsuse keele tunni lõpus rinda pistma).

* * *

Ka täna on Kirikmäel poole seitsme paiku suur ummik. (Vahest on kiirtee katki ja autovoog peab läbistama linna.) Tahan (nagu eile) sõita Kõrgmetsa maksimarketisse. Külm on, ei jõua õiget bussi ära oodata, lähen jaamani teise bussiga. Jaamas selgub, et poeni minev buss (mis sõidab Kirikmäelt jaamani täpselt sama teed pidi) on juba enne sõiduplaani lahkunud (samas ma oma bussist mööduvat bussi ei täheldanud). No ootan ligi veerand tundi; ka järgmine buss on sõiduplaanist nii palju ees, et peaaegu jään sellestki maha. Huvitav, kuidas näiteks vedurijuhid suudavad sõiduplaanist kinni pidada, aga bussijuhid mitte?

K, 551. päev: veel üks reha

Hommik on erakordselt selge, päike paistab ja on karge talvehommik.

Päeval päike jätkub ja lõunale minnes näen, kuidas sama puu ladvas tahavad istuda kuuest harakast koosnev seltsing ja vares. Harakatele ilmselgelt ei meeldi istuda varesega samas puuladvas; samas see on vareste seas populaarne valvekoht.

Tööl on jube koormus, ilmselt need, kellele me tõlgime, tahavad vajalikud dokustaadid valmis saada enne jõule ning uusi töid tuleb uksest ja aknast.

Õhtul on taevas selge ja ilm siinmaa kohta väga külm. Vaja oleks minna poodi, seekord vahelduse mõttes Kõrgmetsa maksimarketisse, aga sealt tulek tähendab 20-minutist jalutamist. JFK avenüül on ummik ja bussi, mis sinna läheb, ei tule hulk aega, ja kui tuleb, siis on nii täis, et otsustan sinna mitte trügida. Siis mõtlen ringi, et mis ma järgmist ootan, parem lähen otse korterisse, aga, sunnik, eks kolm bussi, mis Kirikmäelt korteri juurde sõidavad, käi troikana ja oodata tuleb väga kaua. Siis lõpuks tulen.

Bussiraamatust saab teada, et 1925. aastal pärandas Müncheni direktorilesk pr Meindl Hitlerile palmi, mille see rõõmuga vastu võttis.

D. maantee laternapostide külge riputatud sinised viisnurgad on sisse lülitatud ja lausa kiirgavad külmust. Üleval rõdul näitab kraadiklaas pluss kahte, seega all tänaval on vähemalt miinus kaks. Taevas on selge ja Perseuse tähtkujus olev komeet on näha ainult binokliga (oktoobri alguses väljapaiskunud gaasipilv on levinud nii laiali, et enam hästi ei paista).

Siis selgub, et nädala alguses Kirikmäe prismast ostetud 4-osane kogumikplaat on taas kord selline, millel midagi mitu korda ja midagi puudu: seal sisalduvad plaadid nr 1, 3, 4 ja 4.

T, 550. päev: töö-töö-töö

Tööl koosolek, kus üritatakse harutada kiire tööga seotud segasust (mis tekkis sellest, et eri keelte välishindajad ei ole juhiseid täpselt järginud). Umbes pool tundi pärast seda, kui olen eesti tõlke ära saatnud, tuleb meil, et mis valmis, me alles saime teate, et eesti fail on läbi vaadatud! Vastan, et mis värk, mina sain sama meili juba hommikul ja failis, mis mul käsil oli, olid eesti välishindaja parandused sees.

Akna taga (üle tänava, kuuse otsas) käib korraks kanakull, kollased jalad ja nokk on näha.

E, 549. päev: Die Einleitung

Alustan uue bussiraamatuga, Briefe an Hitler. Saan teada, et väga isiklikele kirjadele ei vastatud, aga kui naissoost korduvkirjutajad lõpuks ähvardasid, et tahavad tulla armastatu kallistamiseks Berliini, siis saadeti neile riigi julgeoleku ohustamise eest politsei koju.

Satun koosolekule, kus räägitakse uuest IT-lahendusest. Olen midagi vist märkinud endale valesti, sest see on prantsuse keeles. Igav on, ehkki umbkaudu saan aru, mida räägitakse. Kahetsen, et pool tundi ära raiskasin, midagi kasulikku (sellist, mida mujalt teada ei saaks) ma teada ei saa; homme pidada tulema ka põhjalik kasutusjuhend, sh inglise keeles. Süsteemi tutvustaja (ma ei tea ta nime ega osakonda) meenutab näo poolest mõneti selle kunagise telesarja üht peategelast, mille tunnusmeloodia autor oli tegelikult Peter Kreuder.

Siis mul on tõlkesaalis ülehomseks 12 lk tõlkida ja kui ma olen 20 minutiga sellest edukalt kuuendiku selja taha jätnud, tõstab mind kohalt kolleeg M2 (tõlkesaalis on igale keelele üks arvuti), kellel on tähtaeg homme. Tal on näpus Silvet, usutavasti sama eksemplar, mis ennevanasti oli kolleeg R-il, sest ka selle köide on seljast katki (muidugi võimatu ei ole, et ka talle meeldib sellel sõrme järjeks hoida). No mina muidugi filoloog ei ole ja seetõttu ei tea keeleasjadest midagi, näiteks keelest, mida arvan oskavat, keelde, mida samuti arvan oskavat, tõlkimiseks rohke tõlkemälu toel üldsõnastikku (sajandivanust üldsõnastikku) ei vaja, nii et ärge pange mu tähelepanekut pahaks, ma ei tea, kuidas komme on.

Õhtul Kirikmäe Prismas, uurin selle plaadiriiulit. Nappi oopeririiulit ei ole juulist, kui ma sellest „Nürnbergi meisterlauljad” ära ostsin, uute plaatidega enam täiendatud. Helikogusse sigineb jazzikogumik ja plaat, millel Richard Straussi Also sprach Zarathustra, mille sissejuhatust teab iga Kubricku- ja/või ulmefilmihuviline une pealt ja mida kunagi filharmoonia kontserdisaalis ühe Leedu orkestri esituses kuulsin, aga selle kontserdi koleelamuse kirjeldus on pikk lugu ja ma ei viitsi seda praegu üles tähendada... vahest mõni teine kord. Oodake...

P, 548. päev: udu

Udu, külm, sajab vihma. Matk jääb ära. Loen, saan läbi linnuste padjaraamatu (mida suuruse tõttu on olnud tülikas kaasas tassida).

L, 547. päev: uni

Magan kaua. Loen, saan läbi Durrelli eluloo. Tundub, et olen seda lugenud mitu kuud (672 lk), aga kui järjehoidjateks olnud bussipileteid ära nopin, näen, et vanim on alles 15. oktoobrist.

Teen natuke teoreetilisi ettevalmistusi matkaks Saksa Saaremaal.

R, 546. päev: meenutused

Kirjutan meili inimesele, kellest ma täpselt ei tea, kas ta on elus või surnud. Interneti andmeil on ta elus olnud viimati 2005. aastal, aga mul on mälestus, nagu oleks ma umbes samal ajal näinud kuskil ta nekroloogi. Rahvusraamatukogu raamatuandmebaasi järgi (kus on autorite, tõlkijate jne eluaastad nime taga kirjas) peaks ta elus olema, aga kes teab, kõhe ikkagi, vastuse saamises kindel ma ei ole.

Päeva uudis on see, et saan teada, et siinmaa au ja uhkus, mõistus ja südametunnistus, vend ja seltsimees tohutu Kuke spordikeskus on suletud, sest selle kuumaveesüsteemi on elama asunud legionellabakter, mis nakkab, nagu ma hiljuti teada sain, niivõrd mitte vee joomisel, vaid piisknakkuse kaudu, st kuuma nakatunud veeauru sissehingamisel. Eelmisel aastal oli sedasama leitud ka meie maja kuumaveesüsteemist, aga õnneks meil tööjuures dušši ei ole (mis tuletab meelde mu eelmised kaks töökohta (kontorit), kus ühes oli ja teises oli suisa saun, kuigi esimesest räägiti ainult jutte, kuidas „keegi” seda „kunagi” kasutanud, ja teises oli kontori arhiiv). Ja siis mõni aeg hiljem tuli turvapealikult teine meil, et ärge enam pabistage, meie maja süsteem on puhas.

Sööklast lahkudes väljub minu ees trobikond eesti kolleege maailma suurimast tõlketeenistusest ühes nende ülemusega ja mu mälu, mis mõnikord vajab nimede meenutamiseks pikka sundkäivitamist – ükspäev läks mitu tundi, enne kui meenus, mis perekonnanimi oli 12 a tagasi majanaabril Toomasel (kes oli oma sõnutsi suur jazzihuviline, minu silmis aga ainult hetkeni, mil ta ei suutnud ära tunda, mis bänd oli jazzfestivalil üllatuskülalisena äkki lavale ilmunud „svingibänd”, ning läks ebamusikaalsete ja igavlevate seltsidaamide saatel minema, mida järgmisel hommikul teada saades, mis bänd see tegelikult oli – Manhattan Transfer, tollal veel kahetunnise tiheda kontserdi andmiseks parimas vormis – kibedasti kahetses), – ei suuda kogu tagasijalutuse aja meenutada, mis on ta nimi. See meenub küll, et ta oli siis, kui ma käisin IX klassis, meil koolis inglise keele praktikant.

Päeval maadlen oma pika ja tüütu tekstiga, saan umbes 90% valmis. Nädala alguses hakkab paras hullumaja: olen saanud kutse koosolekule, mille teemaks on märgitud ühe asutuse nimetus ja töö number, mis tõotab kiiret ja karmi tegevust järgmisel nädalal, mil tööd niigi palju.

Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Filmiõhtu sisustab paar jagu sarjast Absolutely Fabulous (nagu ka eile, kuigi eile tuvastasin, et skannimisprogramm ja DVD näitamise programm ilmselt kasutavad sama kuvadraiverit (kui see on võimalik, ma ei tea), sest skannimise ajal hakkab DVD pilt koledasti hakkima) ja osi „Simpsonite” 4. hooaja kogumikult, sh lemmikosad A Streetcar Named Marge ja New Kid on the Block, millest mõlemast on koduses kõnepruugis palju repliike: esimesest „Sounds interesting!” ja „I'm living in a cuckoo clock!” ning teisest „Could you please wear pants!”, „It's attracting wildlife!”, „Bart, put it down! Put it down, Bart!”, „I wore my extra large pants for nothing! Nothing!”, „All you can eat! All you can eat!”, „Can't talk, eating!”, „Now that is good labna!”, „That could have been me!” ja „I heard they shaved a gorilla”.

N, 545. päev: see ei söö

Prantsuse keeles saab teada, et osad prantslased ikka teevad tööd kah – need, kes töötavad erasektoris. Riigisektoris, siiski, pannakse pliiats kella kukkumisel klõpsti! lauale ja minnakse koju.

Õhtul on 12 kraadi sooja.

K, 544. päev: could outconsume

Päeva suursaavutused on sellised. Esiteks see, et toimetan väga igavat ja väga pikka teksti, mis ajab une peale. Seal on äkki osundatud üht XVIII saj filosoofi ning mul tekib hetkeks paanika, et kust ma selle eesti keeles järele kontrollin; aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – usinad kooliõpilased on selle üles tähendanud eesti Vikipeediasse. Et samas sõnastuses on sama tekstilõiku mitmel pool mujalgi (ka mul käsil olevas tõlkes), oletan, et ju siis on vast tõesti õige.

Teine on see, et mitu nädalat ei ole hiir kõssanudki, kui teda aeglaselt liigutada, kursori liigutamiseks peab hiirt järskude nõksatustega rebima (ja õige koha leidmiseks mitu korda edasi-tagasi). Ükspäev proovisin hiirekuuli puhastada, aga eriti paremaks ei läinud. Täna teen hiire uuesti lahti, torgin sisemust sõrmega ja leian, et rullide peal olev tume riba, mida ma olin varem arvanud kummiks, on tegelikult paakunud tolm. Kratsin selle ära ja ennäe! Hiir töötab nagu muiste.

Just sel põhjusel ongi mul omal optiline hiir.

Õhtul on talv kohe väga läbi, õues on 10 kraadi sooja.

T, 543. päev: tali läbi

Tali on läbi, õues on kaheksa kraadi sooja, sall jääb nagisse. Vihmane november jätkub.

E, 542. päev: the British airmen

Enamikul inimestest jookseb mõte nagu siil.

Osadel jookseb nagu rebane.

Ent mõnel hüppab nagu suunataju kaotanud konn. Vat neid ma kardan.

* * *

Vaatan viimase osa sarjast 'Allo 'Allo!, mille plaat mul on. Kahju, et 5. hooaja plaate enam müügil ei ole; kuigi teisalt umbes sellest alates oli kunagi mul olemas video peal. Aga võib-olla tuleb, nagu peaks peagi ilmuma ka 6. hooaja plaat. Hooaegu oli kokku umbes 8 ja viimasele osale järgnes tunnine eriosa, kus peategelased kohtuvad pärast sõda ja meenutavad parimaid hetki.

'Allo 'Allo! huvilistele teadmiseks (kes veel ei tea), et lennufirmas airBaltic on see sari suure au sees (kuuldavasti pidavat seal olema üks lemmikväljendeid you stupid woman!), sest firma tegevjuht on juhtumisi Herr Flick.

Ning kuuldavasti keelatud 1980. aastail, kui 'Allo 'Allo! esimest korda telekast tuli, Briti lenduritel ametlikult ära suhelda Prantsusmaa lennujuhtidega 'Allo 'Allo! vaimus (nt zis is Mr Nighthawk või listen very carefully, I say zis oonly oonce).

Selgituse, kes on britt, esitas toredasti India päritolu britist sõber: There are Englishmen, Irish, Scots, and Welsh. All the rest are British.

P, 541. päev: matk

Kahe päeva jooksul teine matk, sedapuhku eesti seltsiga C-st T-sse. Eileõhtune pori on saabaste küljes ära kuivanud olekusse, et korteris on põrand puhas, aga koridoris jääb teel liftini igast teisest sammust maha mullatükk. Korjan suuremad tükid üles ja poetan maja ees lillekasti.

Jaamas (kuhu saab tänu eelmisest korrast tunni varajasemale kellaajale ontlikul viisil bussiga) selgub, et matkahuvilistest on eestlasi vähemus: umbes 14 inimesest ainult 4.

C-s tuleb kõigepealt otsida üles eelmine kord peidetud Eesti asi. Näib, et eelmisel matkal olnud (kust ma puudusin) kas ei mäleta peitmise kohta või ei pannud seda tähele (seltskonnaga matkates on ju matkalised ikka pimedad ja kurdid selle suhtes, mis juhtub väljaspool matkarada). Ka sõbrale ehk eelmise matka korraldajale (kes on kodus haige) helistamise õlekõrs ei aita muud, kui et otsing kandub mõnikümmend meetrit edasi. Vaatepilt sarnaneb kokkuvõttes sellele, kui orav täpselt ei mäleta, kuhu ta pähkli peitis, ning mööda metsaalust ringi kargab ja siit-sealt otsib. Ühesõnaga, Eesti asi jääb leidmata. Võimalik, et selle on leidnud kohalikud c-lased ja rõõmustasid.

Eesti asja otsimisel hindan saksa keele oskust üle: jään jänni sellise keeruka mõtte väljendamisega nagu „mul tuli ennist mõte, kui järgmine kord on matkal inimesi ainult paar tükki, siis läheb Eesti asja manustamine vaevarohkeks”. Aga sakslane on viisakas ega tee numbrit.

Läti Vabariigi aastapäev unustatakse üldse ära ja kaasasolnud lätlane seda ka ei ütle.

Siis tagasi jaama ja orgu mööda edasi. Tee on suhteliselt rahulik, tõusud on vaiksed ja kuni mudase metsateeni umbes kolmveerandil teel tundub imelik, miks on siinmaa raudtee tähistanud selle matkatee kolme saapaga. Muidugi, ega tegelikult siinmaal ju mägesid ei ole (mägedeks nimetatud osa on tegelikult kuni 200 m sügavate uhteorgudega lavamaa), nii et see ongi kõige karmim, mida siinmaa loodusel pakkuda on. Teisalt võib mujal sattuda palju raskemale rajale; siin on tõusud-langused ainult saja meetri kanti, septembris oli üks üle kahesaja (ja mägi – sobiliku nimega Kapp – püsis enne pikalt otse ees).

Metsas arvab mõni meie seast heaks kõndida mitte teel, vaid metsa all sambla sees. Vat just sellepärast ongi matkateed tähistatud, et inimesed metsaalust ära ei tallaks. (Mis meenutab kunagist ekspeditsiooni esivanemate maile, kus oli kaardile märgitud kunagisel teel tuulemurd või kahemeetrine rohi ning vend arvas, et siia peaks korraldama roheliste rattaretke, pärast kaht tuhandet jalgratturit oleks tee missugune!)

Siis umbes kahel kolmandikul on märtsis 1945 allakukkunud lennuki rusud (osa, kunstipäraselt paigutatud) ja hukkunud kuue inimese hauad. Rusud on ettenägelikult kõrge võrkaia sees (Soome lennundusarheoloog Hannu Valtonen on väitnud, et „aine jäävuse seadus lennukirusude suhtes ei kehti”); alles on tiivaotsad mootorigondlitest väljaspool (mulle tundub, et tiivad on tagurpidi, aga kindel ma ei ole; tiiva alaküljel on tavaliselt palju hooldusluugikesi, mida ei paista, seega on tiivad siiski vist õigetpidi), tüürideta, tunnusteta, kahe mootori jäänused ja tükike sabaosa (tagurpidi, lennukikoodiga) koos parema stabilisaatoriga (kõrgustüürita). Mootorigondlite vaheline osa ja kere on kadunud. Tiiva sees paistab paiguti Briti lennukites kasutatud kromaatrohelist sisevärvi, mis on edukalt ilmastikku talunud 62½ aastat (ja osundades 1939. aasta poliitikaraamatu „Nüüdse Euroopa juhid” kaardilegendi: „Taani. Elab võist ja munadest. Ja tänan küsimast, elab väga hästi.”).

Siis matk jätkub, läbime oru, vastasküljel tõuseb tee taas mäkke, satume väga mudasele metsateele. Tegelikult ei ole see nii mudane, kui paistab, sest pori on üpris kuiv ja kannab ning kuigi saapa külge jääb suuri klompe, ei vaju siiski sisse rohkem kui 1 cm. Kui kõndida mööda lohistijälge, siis veel vähem. Ja seda teed jätkub umbes pool kilomeetrit. Algul ragistab enamik läbi risu täis metsaaluse tee kõrval, siis läheb nõlv liiga järsuks ja nad tulevad tee peale tagasi; samas läheb tee märjaks ja kõndida tuleb kitsal teepeenral.

Edasi piknik; siis taas kord laskumine orgu, orus klooster (pseudoromaani, ajaloolisi seiku arvestades pakun, et valdavalt sõjajärgne ehitis). Pärast kloostrit äkiline siksakitav tõus. Ühes kohas on piki orgu tore vaade, mida arjergard pildistama jääb ja avangard eemaldub nägemisulatusest välja. Saame nad kätte alles paari kilomeetri pärast, kus nad ootavad. Muidugi läksid nad valesti, sest ega neil kaarte olnud ja ega siis saa oletada, et kaardita matkajad jälgiksid puude peal kollaseid märke. Teisalt oli valitud teekond natuke lühem ja oluliselt tasasem kui kaardile märgitu.

Alevis, mille prantsuse nimi on Kolmneitsit ja saksa nimi U-lingen, seisab sissesõidul pika toruga suurtükk, milles tuvastan 88 mm suurtüki, aga teistsugusel lafetil kui matka lähtealevi linnuse ees oleval suurtükil PaK 43/41 (kus on kaherattane lafett nagu välisuurtükkidel tavaliselt), umbes selline nagu 88 mm õhutõrjesuurtükil. Samas ei ole näha 88 mm õhutõrjesuurtüki toru peal ja all olnud silindreid ning juhtimissüsteem on palju lihtsam. Kiikan, kas suurtüki pöördemehhanism on 360°; on, seega peaks suurtükk olema mitte metalli kokkuostu sattunud osadega õhutõrjesuurtükk, vaid üpris terviklik tankitõrjesuurtükk PaK 43, esimene 88 mm õhutõrjesuurtükist arendatud tankitõrjesuurtüki mudel. (Nagu pärast leian, oligi tankitõrjesuurtükil PaK 43 õhutõrjesuurtüki 4 jalaga lafett, mille alla sai transpordiks kinnitada kaks 2-rattalist telge.) See oli ühel pool rinnet armastatud ja teisel pool kardetud relv, mille mürsk läks igasugusest tolleaegsest tankisoomusest läbi nagu võist, ka paari kilomeetri kauguselt.

Siis jaama, kus on 20 minutit aega. Et see on siinmaal viimane jaam ja eelmise rongi lõppjaam, seisab see ees ja saab peale minna.

Rongis võtab arutlus sellise teemaringi, et istun omaette ja loen terve tee raamatut (ikka Gerald Durrelli elulugu). Järg on kirjade juures, mida ta kirjutas oma tulevasele teisele naisele. Nende seas on lehekülg, mis algab sõnadega I have seen a thousand sunsets and sunrises ja mida biograaf nimetab silmapaistvaks proosaluuleks. See on üks ilusaimaid tekste, mida olen kunagi lugenud.

Linnas on 125. buss (pühapäevaõhtuti käib busse jaamast korterisse kord tunnis) sõiduplaanist minuti ees, aga kiire jooks aitab. Veab.

L, 540. päev: matk

Täidan lünga oma matkamuses ja kõnnin maha umbkaudu sama tee kui kohalik eesti selts oktoobris, kui ise olin kõleda kivipingi taga arstide tarka juttu kuulamas.

Ilm on karge, kraadiklaas näitab nelja kraadi ja riietus osutub väga täpseks, ei ole palav ega midagi.

Viimases asulas enne Metsiku Põhja piiri näen vat sellist imetabast leiutist, mis on peaaegu sama saalomonlikult geniaalne kui 1989. a Riias prill-laud naela otsas seina peal (kes tahab, see kasutab; kes ei taha, see mitte):

Pärast rongi (kus kaigub taskutelefonidest prantsuse räpp) viib buss (kus prantsusse räpp kaigub juba pisut vaiksemini) edasi H-ingenisse (mis on läinud ajalukku sellega, et just seal nägi 16.12.1944 varahommikul korstna otsast Ameerika vaht esimese läänlasena Arumägede rünnakut ja ütles kuulsad sõnad: „Saksa-poolsele silmapiirile tekkisid äkki mingid helendavad täpid, ei tea, mis need võiksid olla...” ja siis side katkes). Ajan kaardilt näpuga järge, sest H-ingenis on vaja teisele bussile ümber istuda. Veab, teine bussipeatus on samas üle tänava, busside vahel on 4 minutit, kumbki eriti hiljaks ei jää. Teisel bussil (prantsuse räppi enam polegi) istun oruvaadete suhtes pisut valel pool, aga näen paari suurt kulli tee äärest lendu tõusmas. Tee on käänuline, buss on pikk ja ühe eriti terava ja kitsa kurvi võtmiseks sõidab ta umbes 1,5 km edasi, keerab sealses parklas ringi ja tuleb tagasi.

Kella ühest – kui olen korterist alates peaaegu pidevalt sõitnud kaks tundi, siinmaa kohta rekord – olen kohal Punamaja külas just kõrtsi l'Italiano ees, kust septembris meie matka järel klaasid lõppesid. Topin kaardi kaarditaskusse, kinnitan kepid käe külge ja hakkan astuma.



Esimene peatus on 2 km kaugusel, kui üle piirijõe on Saksamaa pool D-linnuse varemed (alles on ringmüür ja pikuti kolmandik torni ning mügerik, mille sees on küllap veel mõni vare). See on aga oru kohal, sinna üles tuleb ronida. Külake on unine, enne linnust on nurgamaja trepil koer nii sügavas unes, et teda saaks näpuga torkida. Aga see-eest haugub pärast nii pikalt, kui ma nähtaval olen.

Linnusest, nagu öeldud, on alles kole vähe. Terasel silmitsemisel näen tornijäänuses üht võib-olla algupärast ava (millest on läbi pandud tross ja ankur) ja üht ilmselt kinnimüüritud ava. Näib, et torn on algselt olnud ümar ja ehitatud hiljem nelinurkseks. Sakid torni otsas on raudselt XIX saj järeleaimdus, nagu ka muud renoveerimistoöd. Vana ollust näeb ainult värava küljes, mida on alles nelja kivi jagu. Stiililt umbes XVII sajand, aga paljude vankrikriimude ja kahe-kolme musketikuuli löögilohuga. Kõrval on selgitustekstiga silt, kust saab teada, et linnuses olnud muiste tähtsaid valitsejaid ja Hollandi kuninganna täistiitlis mainitavat seda linnust seniajani.

Tagasiteel möödun Uinuva Kaunitari koerast uuesti, samade efektidega kui enne.

Edasi lõpeb piirijõe orus maantee ära ja algab suhteliselt metsik loodus. Naudin kõigi meeltega.



Kui tee jõeorust ära keerab, kuulen äkki eestpoolt käänaku tagant oksapraksatust, seejärel teist. Tardun paigale ja hiilin tasakesi edasi. Kougin välja fotoka ja hoian seda võttevalmis (aasta tagasi matkal vaatasin veerand minutit tõtt hirvepaariga). Eest käänaku ja künkakese tagant kostab praksatusi veel. Kaardi järgi on seal oja, mis suubub jõkke; oletan, et loom liigub piki oja, seega peab tulema peagi nähtavale.

Ja siis tulebki, algul sarv (sarv!) ja siis karvane pea (!). Panen fotoka ära. Pragistajad on kaks karvast veist – kellest ma pisut hiljem siiski pilti teen:



Siis läheb tee aegamisi orust välja lagedale lavamaale, kust avaneb vaateid. Tore õhtupoolik, rahulik, sooja umbes null kraadi, matka lõpp on ainult umbes 5 km kaugusel (saan ühe söögivahega).



Edasi teine osaliselt külmunud lomp, siis ületab matkarada küntud ja äestatud põllu, kus saja meetriga saavad saapad nõnda mullaseks, et jätkub homsekski.

Siis metsateed pidi laskumine C-x' alevisse. Jõuan püha Huberti hotellist vasakult möödudes (eesti selts läks kuu tagasi vist paremalt) läbi puude näha pisut ka alevi keskuse kirikut ja lossi. Ühes nõlvaäärses majas on filmivõtted.

Üsna täpselt jõuan jaama (ootama pean ainult 10 minutit), linnajaamast kenasti bussi peale ja korterisse.

Õhtul vaatan homseks teiseks matkaks ette valmistudes eluloofilmi Patton, mis on ligi kolmetunnisest pikkusest ja valest varustusest* hoolimata väga hea film.

* Saan väiksed naerukrambid kohas, kus CASA 2.111 lennukid osalevad tankilahingus ründelennukitena... vaesed lendurid, selle lennuki nina oli klaasist ja ninas olnud 7,62 mm kuulipilduja teinuks tankile parimal juhul ainult kriimu. Ja Tuneesia, Sitsiilia, Prantsusmaa ja Belgia on filmitud kõik Hispaanias. Aga muidu on hea film.