N, 1172. päev: siga lendab

Täna on õues umbes −4 °C ehk siinmaa mõistes paukuv pakane. Eestis aga lubab −25 °C ja minu lähim müts asub N. või koguni M. kreisilinnas. Seega käin ostan lõuna ajal matkatarvete poest kaks tuultpidavat talvemütsi (endale ja külakostiks), uued kindad (vaatame, kas külakostiks või endale), aluskindad (endale, praeguste kinnaste sisse) ja matkasaapa sisse mahtuvad soojad sokid. Lennujaamas on seekord võimalus kõndida läbi turvakontrolli sokkis, sest matkasaabastel on küljes nii palju rauast haake, et magnetvärav läheb punaseks.

Ja muide ma ei ole poes mitte ainus asutuse töötaja, sest kindariiuli juures teretab endine toanaaber C, kes on poes umbes samal eesmärgil.

Tõlkijate tänaseid imesaavutusi: mitte sellest ei taha ma rääkida, kuidas

• pole taibatud teha kaks sekundit võtvat Google'i otsingut ja on hulk aega vaeveldud lühendite seletamise veebilehtedel, saades lühendile seletuse, mis paneks mu silmad käima seestpoolt vastu prille, kui ma prille kannaks, nagu Joarannal mu Monte Carlo meetodil saadud arvutustulemuste peale;
• ega sellest, kuidas ei ole teatud terminit, mis on valdkonnas A ja O;
• vaid hoopis sellest, kuidas märk € on tundunud nii tuttav, nii tuttav, et see on tõlgitud euroks isegi siis, kui tekstis on hoopis K€, miska tõlkes tegeleb suur asutus tuhat korda väiksemate summadega. Rasked ajad, eks ju.

Edastan peopiltide lingi sinna-tänna ja edasi hakkab teave levima ettearvamatuid teid pidi. Loodetavasti ei põhjustanud asjade korrigeerimine kellelegi liigseid moraalseid kannatusi. ☺

Inglise Wikipedia tänane päeva artikkel on Homer Simpsonist.

Õhtu film on Porco Rosso (紅の豚, Kurenai no Buta, 1992). Mõni kohe oskab filme teha...

K, 1171. päev: vanal teosel ei ole alati kuld suus

Postimees kohe ikka tahab, et inimesed seda ei loeks.

Kõvaketta varundamine on kestnud nüüd järjest kaks ööd ja ühe päeva, aga ei ole hommikuks valmis.

Eile oli tõlkes kasutatud kohanimede ortograafia järelevaatamiseks ENE I trükki, igatahes enne 1983. a ilmunud allikat. Täna kohtun tõlke kaudu inimesega, kelle arvates ei ole eesti sõnas „skulptuur” p-tähte (ja kohe süstemaatiliselt ei ole – kas kujur on siis tema arvates „skultor”?) Võib-olla on see sama inimene, kes arvas kunagi nii 20 korda järjest, et sõnas „büst” on, ja üritas nüüd teha tagasi. Veel kohtun küllap vana tuttavaga, kes on saanud arvatava „sõidukite keskkonnahoidliku lammutamise” asemel „sõidukite põhjendatud demonteerimise”.

Üldiselt aga on kontoris nii jahe, et käed on pisut kohmetunud. Vahest peaks matkapoest hankima õhukesed kindad, mis käivad mägironimise väliskinnaste sisse.

Eileõhtune pikk sudimine kraadiklaasi anduriga on andnud tulemusi. Esimesel katsel (uued akud) kriipsud säilisid, siis taaslähtestasin, siis oli andur hulk aega soe ja jäin magama, enne kui jõudis reaalse tegelikkuseni. Tänaseks aga on pakane vähemalt mu rõdul leevendunud (jääpurikaski on poole väiksem ja väiksem üldse kadunud), kraadiklaas näitab +1 °C (seega on all tänaval nii −2 °C). Tuleb pühade aegu Eestis valmistuda libeda vastu: tuleb puhastada porist matkasaapad ja kaasa võtta rulluisutamise liigesekaitsmed.

Õhtuks on kõvaketta varundamine saanud valmis (tegelikult juba keskhommikul), päeval on arvuti tuvastanud, et on sees ja keegi ei kasuta, ning isegi kõvakettad ära defragmentinud. Nõnda saan jälle ligi peopiltidele; lõplik valik käib kiiresti (lõpuks on järel 66 pilti), siis töötlen pildid normaalseks (nädalavahetusel unustasin töötlemisel, et ekraani heledus on maha keeratud), siis eksport veebialbumiks ja üles; siis (samal ajal) seltsi enda veebigalerii tarvis piltide eksport JPEG-ideks, siis nende küljepikkuse vähendamine, siis kokkupakkimine, siis samuti üleslaadimine.

Uus pildil olevate isikute ilme hindamise kriteerium: „Kas mulle meeldiks see pilt, kui seal peal oleksin mina?” Nõnda lähevad kustutamisele kõik praakpildid (lamp peas, suu ammuli, toidu vohmimine, nina klaasis või klaasi kummutamine üldse jne). Et pildid tuleb kohati läbi uurida 100% suumiga, siis kahtlen pisut, kas uni ikka tuleb.

T, 1170. päev: pädevussala

Vaatasin eile õhtul magedat komöödiat The Lost World: Jurassic Park (1997), mis mul seni kuidagi kahe silma vahele jäänud. (Avastasin filmist muide neli möödapanekut, mida IMDb-s ei ole: kärbsemees vaatab binoklisse valest otsast; kaljult allakukkuvad furgoonid plahvatavad enne mahajõudmist; laeval kukub üks kast ümber, enne kui T-rex selle vastu läheb, ja näha on seda tõuganud „hukkunu” jalaliigutus; ning San Diego tänaval hakkab üks auto paiskuma üle teise, enne kui sellega üldse kokku põrkab.) Öösel nägin seega unes, et jooksin teiste inimestega mööda tänavat, kui selle lavastaja, ärimees (ma teda filmitegijaks ei nimetaks) Steven Spielberg ajas meid taga, hambulised lõuad laiali.

Hommikuks on välise kõvaketta sisu kontrollsumma kokku arvutatud (see kestis 6½ tundi!) ning varundamine ise alanud. See ja pärastine kontrollimine kestavad, nagu programm näitab, kokku umbes 20 tundi ja selle ajal ei saa varundatavale kettale ligi, nii et peopiltide valmimine lükkub edasi!

Jääpurikad on ka mul rõdul, kummagi lillekasti küljes. Kui palju külma on, ma ei tea, sest kraadiklaas näitab kriipse.

Nagu öeldud, on praegu umbes nagu aasta kõige külmem ilm. Ja muidugi, muidugi on pervertne rõõm turvategelastel, kes just täna korraldavad evakueerimisõppuse. Nagu olen täheldanud, tehakse evakueerimisõppusi ERANDITA võimalikult külmal ja tuulisel päeval! Kujutan ette, kuidas neid kavandatakse: et detsember, külm talv tuleb, tore, siis vaatame nädala ilmateadet, ooh, teisipäeva hommik on paras külm ja tuuline, õige mõnus. Ning kõige tipuks seisab minupoolsel välisuksel turvategelasest ungari vägilane G ja põristab naerda.

Filmi „Siil udus” siil ütleks selle peale lühidalt „псих”.

Siis selgub, et ei tohi niisama ukse vastu metsaserva jääda, vaid tuleb kõndida 30 m eemale, et kui häda korral maja kokku kukub, siis jääks seal alla. No selge, aga tegelikult kui maja tõesti kokku kukuks, siis lendaksid klaasikillud ja väiksemad betoonitükid selle 30 m vägagi ära ning ei ole seega suurt vahet, kas seisame maja all või kohe kõrval.

Siis lastakse tagasi, meil õnneks hea lähedal minna. Keegi arvab, et võiks minna koju, äkki toibub homseks, või et võidaks maksta läbielatu eest kompensatsiooni.

Pärastpoole juhtub veel see, et kõrvaklapp satub kohvitopsi piimavahu sisse. Töötab edasi.

Toimetatavas tõlkes on sees sõna, mida ma kunagi kasutanud sel põhjusel, et muidu kasutatav termin oli väga kole. Paar nädalat tagasi oli sama lugu, et õgvendasin üht vildakterminit omatahtsi, kuid veidi hiljem hakkasin kahtlema ja kontrollisin, kas Google seda ka tunneb. Tundis, teadmatu mõttekaaslane oli tulnud samale järeldusele. Mu rõõmsa vehkimise peale küsis toanaaber, kas ma võitsin bingos või.

Lõunavaheajal jaamas aastavahetuse lennujaamasõidu rongipiletit ostmas. Minu arust klõbistab kassiir klahve umbes kolme lehekülje jagu. Nagu öeldud, arvan ma ammu, et siinmaise riigiraudtee piletimüügisüsteem toimib aurujõul nagu vene anekdoodis Hiina kosmoselaev.

Nüüd, natuke enne jõule, selgub, et itaalia tuttavate aadress on taskutelefonist haihtunud. Alles on via, siis on kadunud tänavanimi ja majanumber, siis edasi on alles linnanimi Modena ja sihtnumber 41100, mis, nagu ma aru saan, on üldine Modena sihtnumber, nagu 10000 on Eestis Tallinn ja 50000 Tartu. Seega nagu „külla, vanaisale”. Ning et üksvahe telefoni ja arvuti aadressiraamatuid sünkroonisin, siis ka arvutis ei ole midagi rohkem.

Aga kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Itaalia telefoniraamatuid on koguni kaks, samanimelisi isikuid Modenas täpselt üks ja tema aadress tuttavavõitu.

E, 1169. päev: the Agency initiated three horizontal activities

(Homer Simpsoni arvates on need tegevused kindlasti eating, sleeping and maybe building a little fort, kuigi üks „Simpsonite” fänn oli aastaid arvanud olevat viimase hoopis maybe building a little fart. — Samamoodi läheb ka edasi, paarkümmend lehekülge hiljem oli dokumendis huvitav mõte the Executive Directorate ensured the coordination of horizontal activities. Seda teksti vist ei ole koostanud inglane ega keegi muu, kellele on kunagi sünnipäevaks kingitud eufemismide sõnastik.)

Hommikul on all tänaval miinuskraadid, mul aga kahe teki all hirmus hea uni.

Meeter enne bussiust meenub, et ega mu kuukaart enam kehti, tuleb osta pilet. Teisalt kui ma oleksin selle unustanud, siis oleksin sõitnud ausa näoga nagu muiste, nagu seda kunagi aasta alguses ka juhtus. (Emal oli töökaaslane, kellel juhtunud ammu-ammu, kui Kilulinnas tegutsesid veel sõjaväestamata kontrollid, trollis lugu, kuidas oli kontroll ja ei leidnud kuukaarti üles, kontroll ütles, et otsige siis, ma tulen pärast tagasi. No otsimise peale avastas, et oli unustanud kuukaardi koju. Kontroll tuligi tagasi, aga piletit näha ei tahtnud, vaid teatas, et ta on juba vana kontroll ja näeb kohe ära, kas inimesel on pilet või ei ole, ning ta teab, et tollel daamil ikka on pilet olemas. See siis mõelnud, et no ikka ei ole, ja värisenud siis seni, kuni kontroll maha läinud.)

Külma on paar kraadi, raamatukogu küljes on peen 15 cm pikkune jääpurikas, inimestel on peas läkiläkid ja seljas karusnahast kasukad. Panen mantlihõlmad kinni.

Ilusa Tähekese maksimarketis. Ka seal ei ole 10 × 15 cm albumeid, on täpselt samasugused kui Kirikmäe prismas. Võimalik, et tuleb otsida albumit hoopis Eestist. Ostan konnapildiga printeritinti albumi printimisega oluliselt vähenenud strateegilise varu täiendamiseks ja riskide hajutamiseks ka teise välise kõvaketta.

Pean peopiltide töötlemisest väikese puhkuse. Vaatan filmi ja kavatsen jätta ööseks peamise välise kõvaketta varundamisele.

P, 1168. päev: on päevad ja ööd külmemaks läinud

Kõigepealt eilsete peopiltide (246 tk) esimene valik.

Vaatan lõpuni öösel alustatud filmi 平成狸合戦ぽんぽこ (Heisei tanuki gassen pompoko ehk Pom Poko, 1994), mille paremaks mõistmiseks peaks pisut tutvuma jaapani folklooriga, näiteks kes on filmi peategelased tanuki (狸 ehk タヌキ), mida nad teevad ja kuidas neid kunstis kujutatakse. Kuigi filmis loomad räägivad, peaks see Euroopa lastele olema mittesoovitatav, Eestis müüdavatel DVD-del võiks peal olla hoiatus (nagu on hoiatus, kui film ei ole tõlgitud, mille järgi muidugi on tundlikuma keelenärviga inimesel võimalik osta plaati ilma filmimuljet rikkumata). Inglise dublaažiga versioonis olevat sõnalised viited kährikkoerte delikaatsetele kehaosadele ära jäetud (vat ma ei tea, kas film on eesti keelde dubleeritud, vist ei ole), aga inglise subtiitrites on selgesti alles. Kultuurierinevused, eksju – kus on lastelaul, kuidas kährikkoerad oma mune lehvitavad, kus ei ole. Muidu tore film, palju rohkem kaalu kui treileri paarist minutist arvata.

Kella 12 paiku sajab natuke lund. Elutoas on jahe; peaks kardina alla, radiaatori taha laskma, et soe õhk ikka tuppa tõuseks, mitte vastu suurt akent. Lumi sulab vist maapinnale jõudes (aga leht kirjutab, et mõnes kohas olnud maapind valge). Vahepeal paistab päike ja õhtul on kõva tuul.

Parandan nii 12 kodutööd järjest ja olen pärast omadega täitsa segi. Kodutöös oli kästud kasutada kahe teatud õigusakti sõnastust, kus vajalikud laused ilusti üles loetud (ja millest ma ajan täht-tähelt järge), aga arva, kui paljud sealt ka vaatasid? — Valesti arvad, see siiski ei ole bakakursus, peaaegu kõik vaatasid. Mõni vaatas õigusakti, mis oli ülesandes mainitud kui varasem nõue (aga mis enam ei kehti) ...ja siis mõni oli ikka läinud ka loova omaloomingu teed. Pean veakategooriatesse lisama kohustusliku viiteallika kasutamata jätmise vea (mida senini kahetsusväärt viisil – non scholae, sed vitae discimus – ei ole); kaalu poolest võiks see olla raske viga.

Parandamise juurde (mis on üpris mehaaniline) jooksevad taustaks filmid „Jan Uuspõld läheb Tartusse” (mis on täitsa piinlik film, kuigi täidab Salomon Wesipruuli ammuse unistuse; filmi päästavad mitu toredasti mängitud või vihjatud kõrvaltegelast ning osav montaaž) ja „Malev” (mis on eelmise kõrval suisa väärtfilm, kuigi selles ei ole prominente iseennast mängimas).

Õhtuks on peopiltidest järel 113 tk, eesmärk on umbes 65. Alustan järeltöötlust (on talv ja eesti inimesel on pidulik rõivas ikka musta värvi, eksju, aga olgu tänatud RAW-pildi 14-bitiline dünaamiline ulatus!), valimine ise jätkub.

L, 1167. päev: pidu ehk Mida teevad ema-isa siis, kui lapsed magavad?

Teises toas nad, teises toas nad tasakesi on, kirjutas kunagi laulik.

Aga mida teeb peopiltnik siis, kui ta peolt on tagasi?

Tõmbab pildid mälukaardilt kõvakettale ja vaatab silmade puhkamiseks jaapani multikat! ☺

* * *

Aga nüüd kõigest järgemööda. Päeval valmivad jõulualbumi pisiversiooni mõlema eksemplari pildid (albumeid ennast tuleb otsida) ja soovitud pisimuudatused peol näidatavasse pildikavasse. Siis tuleb see vormistada ja proovida, kas töötab soovitud viisil. Muide ei tööta, nõndap tuleb teha üks hiireklõps rohkem ja salvestada uuesti. Siis töötab. Siis salvestan fotokasse kolm võimalikku ettetulevat valgustusrežiimi (välk, hõõglambivalgus automaatse tundlikkusega (mis üle ISO 800 ei lähe) ja tundlikkusega ISO 3200), pakin kokku vajaliku fotokola (nt kuldreflektor ja välguhajuti; laadisin fotoka ja välklambi akud ja varuakud juba eile!), siis läheb väga kiireks nagu ikka, aga laupäeva õhtul nähtavasti buss sõidab graafikust ees, nii et tuleb oodata järgmist, millega jõuan pidusaali väga täpselt. Aknast paistab, et suur saal rahvast punnis täis.

Näen, et põhisaal on meeldivat moodi üpris valge ja ühtlase valgusega (halogeenlambid). Mul on kaasas hiljuti hangitud valgetasakaalu sättimise vigur (mida ma küll unustan kasutada), aga paistab, et hõõglambiseadistusest piisab ja loomuliku valgusega (+ optilise pildistabilisaatoriga / suure avaga + võimaliku järeltöötlusega) saab parema valgustuse kui välguga – mis tähendab ka seda, et pilte saab enamasti teha nii, et inimesed ei ehmata; see ehmatamise pilt (seal nurgas oli hästi pime) kasutusele ei lähe, et te teaksite. See tähendab ühtlasi ka seda, et kõik neli ja pool tundi keerleb mul pea otsas ja hoian fotoka võttevalmis, et äkki on mõni põnev moment tabada. Ja neid ikka leiab, kui on olemas a licence to shoot [photos] ja teha hästi palju pilte, sest mida rohkem pilte on tehtud, seda rohkem on neid, millest pärast terad välja noppida ja teised tuulde lasta, st hävitada. (Mis mõtet on alles hoida praakpilte?)

Heljuvad kauge mineviku meeldivad varjud ehk pidu on tore, laudadesse istuma pannakse nimekirja järgi. Nimekiri taas on moodustatud maksmisjärjekorra järgi, mis meenutab aegu 27 a tagasi, kui lebasin haigemajas ja klassivend kirjutas, kuidas koolis olnud klassiõhtu, kus pandud tüdrukutega vaheldumisi istuma, „nii et kellegagi ei olnud rääkida ka, ja pärast pidi tantsima”. Sellest klassivend siiski targu vaikis, et klassijuhataja pani need, kes ei tantsi, hoopis nõusid pesema, nagu hiljem küla pealt kuulis. Targu vaikin ka mina, nimelt mis asjaoludel sai võetud seltsi kalendri kaanepilt.

Söögilaud on Rootsi laua tüüpi ja saba moodustamisega läheb tagasihoidlikumalt kui aasta tagasi. Rootsi laua tekkimine võtab hulk aega; arvatakse, et varsti jõuab Rootsist kohale. See saab igatahes nii uhke, et üks ettekandja toob välja fotoka ja pildistab seda igast kandist.

Pärast Rootsi lauda (pluss 2 klaasi veini ja 1 klaasi vett) tuleb hulga aja pärast kohv või tee, 1 väike tass/inimene, koogist on kohvi kõrvale 1 ligikaudu 10 cm³ ruumalaga muffin (st sama suur kui kohvikoore tops). Kuuldavasti olla restoran lootnud, et tulevad võõramaalased sajalisi luhvtitama, aga ega eesti inimene ju raatsi.

Kesköö paiku hakkab vaatepilt ägedast tantsust hoolimata meenutama Tuhkatriinu lugu, sest inimesi hakkab järjest lahkuma. Lasen tellida takso ja järgmine kümme minutit otsin oma mantlit. Nagis on nimelt kolm korda vähem rõivaid, kui saalis inimesi; kui viimses hädas omaniku poole pöördun, juhatab ta lahkesti, et nurga taga on veel kaks kappi. No ei pand mina tähele, kuhu suunda usinad kelnerid seljast haaratud mantlid viisid! Kelnerid olid üldse agarad: sissekõndimise hetkel oli mul ühes käes fotokott ja teises mälupulk, mille tõttu ma ei saanud võtta tervitusklaasi, ja kelner nõudis väga nõudlikult, et ma võtku ikka. Peegelkaamera ja klaas kah ühte ei sobi, kuigi fotokas ja taldrik napilt sobivad. Kompaktfotokaga saab küll pildistada (ja olen ka pildistanud), kui käes on korraga taldrik, klaas ja fotokas või vihmavari, binokkel ja fotokas, aga suurem ja raskem peegelkaamera (koos objektiivi ja välklambiga 2,2 kg) tahab paremat tuge, eriti toas loomulikus valguses.

Nagu varemgi öeldud, on peol fotokas väga vääriline ese, sest sotsiaalse lävimise asemel võib seda näppida.

Kesköö paiku hakkavad ära minema ka kelnerid, mustrisse pöetud habemega onklil on põues tilluke koer, väiksem kui daami rahakott.

Siis taksosse (kus poole maa peal meenub, et tegelik valgetasakaal ruumis jäi mõõtmata; aga no eks mõnel oli üll mõni valge rõivas ja taldrikupõhi oli valge, sealt saab), peagi korteris. Tõmban pildid mälukaardilt kõvakettale ja luban, et täna ma pilte ei vaata. Silmad on hoolega jälgitud virvarrist kirjud ja tasakaalustamiseks on vaja vaadata midagi rahulikku ja visuaalselt teistsugust, näiteks ükspäev saabunud Jaapani animafilmi Pom Poko.

R, 1166. päev: 10 = 11,5

Esimese peomuljena on kuulda, et esitatud asutuseomane lauleldus olnud viisiga, mis pärit ansambli ABBA koletust varamust. Brrrr.... küll on hea, et ma peol ei olnud! ☺

Kunagi olin mures, et uue tõlkija juhendis on tekstitoimetist kuvahõived, mis tuleb uuele tarkvarale ülemineku järel vahetada, ja seega anti see ülesanne mulle. No selgus, et neid on täpselt üksainus. Sain vahetatud ja nagu ikka, kus on, sinna tuleb, ning tee tööd ja näe vaeva, siis antakse muudkui juurde. Täna sain ülesandeks ära vahetada ka tõlkehaldusprogrammi kuvahõived, sest selle päises on kaks rida teksti rohkem kui vanasti. No jaa, neid on kokku 15. Üht ei ole vaja vahetada, seitse toimetamise kuvahõivet saan teha kohe, aga ülejäänud seitse räägivad tõlkimisest, mida mul sel aastal tõenäoliselt teha ei tule, sest mul on aasta viimase tööpäeva tähtpäevaga suur toimetus (kus muide oli kaks väga vale eestikeelse nimega riiki, aga see selleks). Seega käin nuiamas kolleegidelt, kellel on, ja saangi kuus pilti. Aga nagu muinasjutus, et kuus jänest olid vennad ja seitsmes oli tütreke väike, kes kadus ahju alla ja tegi muidu paksu pahandust, nii peab seitsmes puudu olnud pilt olema teatud teise vorminguga tõlge, mida üldiselt tuleb harva. Mõtlen, et parem mitte kiusata kuvahõive lunimisega asutuse kõiki tõlkijaid, vaid küsida otse plaaniosakonnast, et kellel selline on. Saan sealt lahke vastuse, et on näiteks inglasel S-il. Rõõmustan, sest inglane S on just see inimene, kelle käest ma pean esmaspäeval originaalfaili saama, et seal pildid asendada, ning seega saab ta mu murest aru. Juhendan siis telefoni teel, kuidas teha kuvahõive. Seega on õhtuks pildid koos ja võib minna rahus nädalavahetusele.

Jõulualbumi tarvis taskualbumeid ostnuna leian, et tänapäeval on 10 × 15 cm tasku mõõtmed hoopis 11,5 × 15 cm! Format numérique, on kaanel pahaendeline silt. No minu format numérique ei ole teps mitte 4:3, vaid 3:2 (ja oli ka seebikarbi ajal, sest eluaeg kuvasuhtes 3:2 pildistanuna tundus 4:3 liiga ruutjas ja mu seebikarbil saab kasutada 3:2 kuvasuhet, fail natuke väiksem kah; muide, Vista töölaua servas olev pildivaatur ei arvesta üldse, et pilt võiks olla muus kuvasuhtes kui 4:3). 4:3 oli algselt laiekraanieelse teleri kuvasuhe, sellest siis tavalise laiekraanieelse arvutikuvari kuvasuhe, sellest siis digiseebikarpide ja mõne tootja natuke tõsisemate fotokate kuvasuhe. Samas on postkaardisuurune fotopaber ikka 10 × 15 cm.

Lugeja võib imestada, miks ma suurema tasku pärast lamenti löön, ei pea ju pilti lõikama ega midagi. Aga vaadake, nüüd oleks tasku servas 1,5 cm ruumi ja enne vaatamist peaks albumit vastu lauda kloppima, et pildid ilusti püsti oleksid, ning pealegi ähvardab pilte nüüd albumist väljakukkumine!

N, 1165. päev: tasakaalu poole

Teen hommikul printeritintide inventuuri ja ostunimekirja (arvestades ka seda, kui palju neid kulub, nt magenta-, kollast ja tsüaantinti on sees vähemalt kuues kapsel, aga punasest alles teine).

Käin tinte ostmas lõunaajal Kõrgmetsa maksimarketist ja möödasõidul näen selle linnapoolse otsa sporditarvete poe seinal silti, mis teatab, et on olemas talvesport fartage: Sports d'hiver : fartage, [...]. Kes soovib ingliskeelseid sõpru rohkem lõbustada, osundagu selle Wikipédia-kirjutist:

Les principales étapes du fartage sont les suivantes :

nettoyage de la semelle (défartage)
structuration de la semelle ;
application du fart ;
[...]

Kirjutise teiste keelte linkide jaotisest saab aga teada, et see on hoopis suusamääre, mitte mõni selline eksootiline spordiala nagu reaktiivjõul suusatamine või uisutamine.

Kohalik leht kirjutab, et pizza napoletana sai kaitstud päritolunimetuseks, mis tähendab, et seda tohivad selle nime all teha ainult volitatud ettevõtted ja teatud kindlatest toiduainetest (näiteks küllap peab juust olema teatud kohas elava poolmetsiku vesipühvli piimast tehtud mozzarella ja tomat Vesuuvi nõlvadel kasvav teatud sorti tomat).

Pärastlõunal on tööl hästi vaikne, sest küllap on inimesed läinud peorõivaid selga sättima. Tänavuse jõulupeo teema on „kuninglik vastuvõtt” ning ma kujutan ette, mis sitsid-satsid ning kuld ja kard seal voogavad ning kõikvõimalikud kroonid ehivad asjassepuutumatute inimeste päid nagu kaptenimütsid soome alkoholin suurkuluttaja'te päid Soome lahel kurseerivatel laevadel. E soovitusel mõtlesin pisut konnaks maskeerumisest (nõiutud prints, noh), aga kuigi mul kapis rohelist karva rõivaid isegi leidub, on need ikka õue-, mitte pidusöögirõivad. Et ma otsustasin juba eelmisel nädalal, et ma peole ei lähe, siis jäi ära ka konnalestade hankimine/meisterdamine. Üle aasta käia on just paras (sest temaatilised jõulupeod näivad toimuvat samuti üle aasta, 2007 oli teemaks disko – siis mitte liibitud 1980. aastate Eesti poppmuusika, Karl Madis ja Kare Kauks, vaid sinised afroparukad, öäkk).

Poest naasmisel läheb Kuke spordikeskuse juures buss katki; tuleb 20 min uut oodata. Alles mingi veerand tunni pärast tuleb mõte, et võiks ju muu bussiga sõita linna, linnast läheb minu juurde veel kaks bussi, mis Kirikmäel ei käi, aga siis mõtlen, et ju varsti tuleb mõni muu.

Saabunud on fotovidin Spydercube, mis loodetavasti aitab hõlbustada valgetasakaalu saavutamist (mille pärast ma palju südant valutan, nagu lugeja teab). Seepärast kui mind kuskil näete fotoka ees käes tolgendava asjandusega, siis teadke, et ma ei taha osutada pendli- ega muud uhhuuteenust* ega otsi „veesooni”, vaid see vidin jääb proovipildi peale ning pärast saab sealt värvid paika.

* nähtud 1992: teadmamees lasi inimestel joonistada rannaliivale oma toa kontuuri ja näitas siis pendliga, kus neil „veesooned” käivad. Olime viisakad, naersime alles kuuldekaugusest väljas.

Ükspäev arutasime prantsuse söökide üle, et ühest küljest on Strasbourg teatavasti põline Prantsuse ala, aga teisalt süüakse seal hapukapsast, mis prantslaste meelest ei ole üldse mingi toit. Seda tõestab kaubavalik Kirikmäe prismas, mis teatavasti on Prantsuse poeketis, sest seal hapukapsast ei ole (viimati alles esmaspäeval otsisin).

Kuulen soovitatud rootsi imelaulikut ega saa aru, kus on seal imelisus. Hääle mahlasus tuleb kajamasinast (soovitus Jaan Tättele...). Öösel on kõik kassid hallid ja vannitoas kõik ooperilauljad! [Hilisem lisandus: selgus, et tegelik eesmärk oli näidata, kui hale see oli. Lohutasin, et Youtube on taolisi cool olla üritajaid täis, aga see ei tähenda kuskilt otsast, et nad seda ka oleksid.]

Postkastis Amazoni pakk, selles filmid Pom Poko ja Porco Rosso, aga ei tea ma, millal mul on aega neid vaadata.

Peale kodutööde lõputu parandamise (saaks kord semester läbi...) ka aasta parimate piltide albumi piltide printimine. Seekordse printimistarkvaraga tuleb suhteliselt vähe praaki, vähem kui eelmine aasta (kui heleduse ja kontrasti timmimine käis proovilehe abil, st rohke katse-eksituse meetodil). Hinnakalkulatsioon näitab, et peale pildikvaliteedi täieliku juhtimise võimaluse tuleb hind üle kahe korra odavam kui tellides; seejuures kui paber ei olnuks sooduspakkumisest, isegi siis tuleks odavam. Samuti mugavus, et kui mõni pilt paistab paberil liiga tume, saab kohe printida uue, mitte joosta järgmine päev teenindusse uut tellima.

K, 1164. päev: poogitud!

Süstitud õlg on valus ja öösel on natuke palavikku, aga see käib asja juurde. Parem ikka 37° ja valus õlg kui 39° ja rasked tüsistused.

Hommikul tahan printida välja fotoalbumi maketti, et siis selle järgi hakata järjestama teisest programmist prinditud pilte. Mõningane sudimine printeri värvushalduse seadetega, sest kuigi õpikunäites on täpselt minu printer, on delikaatselt jäetud näitamata, mida printeriseadetes siis lülitama peab. Lightroomi printimisseadetes on nimelt kolm värvushalduse võimalust: printeri vaikeseaded (kasutab mis tahes värvusprofiili, mida printer parasjagu kasutab), Lightroomi eelseadistused ja „muu”. Printeri enda seadistustes on kolm võimalust, millest esimese seadega teadupärast pildid Lightroomist ei õnnestu (ilma küll). No valin siis Lightroomi eelseadistuse ja printeri seadetest kolmanda (ICM), mis peaks nagu kasutama rakenduse seadeid, alla kasti ilmuvad teated, et kasutab Lightroomi just minu printeri värvusprofiili ja värvusi juhib printer. Aga maketi puhul on ükskõik, sealt on vaja teada ainult piltide järjekorda. No ja kui veerand tunni pärast (Lightroom peab kõik 80 pilti printimiseks ette valmistama) makett printerist tulebki, siis näen, et värvid on ometi ükskord enam-vähem paigas! Rohkem ma seega katsetama ei pea ning jääb ära ka vaevarohke failide otsimine ja muundamine kujule, millega saaks hakkama Epsoni EasyPrint või teine, põhjalikum ja tinti ning paberit raiskav rakendus. Selle kõige asemel saab nüüd pildid printida otse Lightroomist. Ajapuudusel prindin välja üksnes avapildi ja jään rahule.

Bussilugemiseks võtan kaasa keskaja lustaka ajaloo raamatu, mille kirjutanud keski saksa ajaloolasest ajakirjanik, kes mõistis juba koolis, et ajalugu õpetatakse liiga kuivade faktidena, kuid lapsi köidavad seiklusjutud maalt ja merelt ning eks ajalugu koosne lugudest. — Erakordse asjana panen ma raamatule paberi ümber! Raamat on nimelt pappsahtlis, kuhu see äraloetud servadega (kõik kulub!) sisse ei mahuks.

Prindin pilte nii, et printer huugab, kuni lõpuks hakkab piltide tagumisele otsale (mis printerist viimasena välja tuleb) tekkima triipe ning punane tint saab otsa. Kuigi mul on kõikvõimalikke tinte suur varu, ei leidu just punast tinti ja tuleb printida ainult valdavalt siniseid ja mustvalgeid pilte ning nende lõppedes printimine homseni katki jätta.

T, 1163. päev: seagripi vastu vaktsineerimas

Maja liftis muide ei ole signaali täna kohe üldse, sest Eesti telefonile tuleb majast väljumisel sõnum, et tere tulemast sinna-ja-tänna, kõne Eestisse maksab nii ja vastuvõetav kõne naa palju.

Meditsiiniteenistus on kolitud diagonaalis linna teise serva, linna ümbritseva kiirtee äärde, põldude vahele, bussipeatus hulk maad linna pool, uks muidugi maa pool. Nagu kunagi ähvardatud, oleks sinna kiireim tee vast rulluisk, kui saaks sõita sõiduteel, mis 1. juunist 2008 on siinmaal liikluseeskirja parandusega keelatud, just nagu siinmaal oleks tänaval rulluisutamine kole komme, mida tuleks välja kitkuda. Buss sõidab sinna mõistagi kolmveerand tundi; liinide viimatise ümberkorraldamisega pandi küll 18. buss käima Kirikmäelt otse sinnakanti, aga ega see siis sinna majani vii, kus on meditsiiniteenistus. Ikka tuleb ümber istuda ja ikka on busside vahel 15 minutit. Telefoni andmeside ei tööta (eile õhtust saati) ja Google Maps seega ei avane, nii et ma päris täpselt ei orienteeru, kus olen. Igatahes kunagisest haldusosakonnast sealkandis sõidab buss umbes kilomeetri edasi. Lõpp-peatus ongi vajaliku maja juures põllu ääres, siis läbi vihma ümber ulatusliku haralise maja maapoolsele vastasküljele, kus on peauks. Kohale jõuan umbes 10.25, kutsele oli märgitud „10.00–12.00 (täpselt)”, mis see ka ei oleks.

Valvelauast juhatatakse kohale. Meditsiiniteenistus on pika koridori otsas, vahepeal tuleb minna korrus allapoole (kusjuures lift (ma ei leia algul treppi üles) on sihuke, et vajutad korruse, kuhu soovid, enne sõitu ukse tagant). Nii kui vastuvõttu jõuan, hüütakse, et kellel oli vaktsineerimine. Keegi ei ole järgmine. Teatan, et mul on; kästakse täita ankeet (et kas olete haige või rase või allergiline), siis kutsutakse sisse ja tehakse prits ära ning kirjutatakse tehnilised parameetrid mul kaasas olevasse vaktsineerimispassi. Siis tagasi bussile ja ainult kolmveerand tunni pärast olengi tööl tagasi. Küll ikka on tore, et üheainsa talituse ümberpaigutamisega võimaldatakse inimestel tööajal sedasi end tuulutamas käia!

Millalgi minu äraolekul on käinud GLS pakki toomas, aga nähtavasti on valvelaud saatnud nad pikalt. Kui tore, eksju. Ei mina mäleta iga kord eraldi meili saata, et pai valvelaud, palun võtke pakk vastu, isegi kui ma sel hetkel telefonitoru haaramise kaugusel ei istu. Fotopood kirjutab ja küsib, kas see vastab tõele, et saadeti. Tavaliselt (kahjuks peab kirjutama selle sõna) saadab valvelaud meili, kui on paki tagasi saatnud, aga seekord ei kippu ega kõppu. Peaks sellest kuhugi kaebama, samuti sellest, et asutuse valvelauas (teisiti kui maja valvelauas) on viimasel ajal ainult umbprantsuskeelsed inimesed.

Lõunamaine bussijuht laseb mu peatusest rahuga mööda. Kui mitu inimest karjuma hakkab, peatub täpselt maja ees.

Valmib jõuluks lubatud pildialbumi makett. Valik kahaneb 185 pildilt 80-le ning ühtlasi saab paika järjekord ja iga pildipaari ilme.

E, 1162. päev: miks on hea kanda vabal ajal muid pükse

...sest nii saate jätta tunniskaardi taskusse ja mitte esmaspäeva hommikul riiuli peale.

Aga elu on edasi läinud, valvelauast antakse asemele ajutine kaart. Lõuna aeg käin korteris oma kaardil järel. Tagasi lifti poole jalutades kuulen kuskilt naaberkorruselt lohva-lohva samme, umbes selliseid, mida tekitab joodiknaaber. Ja liftis ta ongi, sõimates midagi omas keeles, kui ma sellesse lifti siseneda ei taha (midagi et kas mul on surmahirm, et temaga samas liftis sõita ei taha – muide on jah ☺ ei mina riski hulluga samas liftis kinni jääda). Ootan pisut ja veel enne seda, kui tema lift on alla jõudnud, vajutan liftinuppu uuesti (et tuleks teine lift) ning fuajees näen, et ta istub prügikastigaraaži trepil ja on just alustanud suitsetamist (liftis paistis, et ta rääkis telefoniga, mis on huvitav, sest liftis signaali ei ole). Karjub mulle järele sama teksti, lisades veel, et ma olen idioot, mis on juba täitsa lõbus. No küllap on ta oma arust äärmiselt hurmav inimene, aga tegelikult võiks teda näidata ainult karskuse propageerimise nimel.

Seega on lõunal kavas võileib, aga automaat on tühi ning kui tagasi sööklasse sõidan, on ka selle võileivakapp tühi. Niisiis, tõeks saab Herr Flicki mõttetera (mitte Air Balticu hr Flicki, vaid ikka 'Allo 'Allo! oma): If you want to lose weight, do not eat your dinner!

Inglise Wikipedia kirjutab, et täna 37 aastat tagasi võeti kuulsaim Maa foto. Artikli lõpus on link lehele, kus loetletakse foto kasutamise juhte kõikvõimalikul otstarbel (nimelt peaaegu iga kujutis, millel on maakera foto, kasutab just seda fotot); erilist tähelepanu pälvib kasutamine Apple'i Interneti-jaoturite logol, sest selle järgi on suured internetijaoturid Ghanas, Tšaadis, Somaalias, Burundis, Angolas, Kongos, Lesothos, 2 tk Madagaskaril ja 2 tk Antarktikas; viimaste kohta arvab leht, et küllap need jooksevad pingviinidele ja seega Linuxil.

P, 1161. päev: nature finds a way

Oli kunagi fotofirma Konica. Leian, et tema slaidifilm (Konicachrome), omal ajal rahuldava kvaliteediga ja üpris odav, on 17 aastaga õhu käes reageerinud ja mitu unikaalset kaadrit sinetanud (kaotanud kõik muud värvused peale sinise). Eriti unikaalsed kaadrid, mis muiste pandud klaasraamidesse, on jäänud alles; mõningatest teistest (aga mitte kogu filmist) on vaadata ainult kuu aega pärast pildistamist tehtud negatiivkoopiad, kus värvid olid pisut imelikud, aga siiski olemas. (Pärast esimest kokkupuudet slaidide paljundamisega – teenuse hind oli umbes 3 korda suurem, kui algul lubati – hankisin omale slaidide ümberpildistamise seadme, mis käis fotoka ette objektiivi asemele ja millega sai (pärast vajaliku kogemuse omandamist) üpris rahuldava kvaliteediga paberpilte. Teravustamine, kaadriväli ja valgetasakaal oli alati probleem; kaadrivälja vastu aitas slaidist ainult osa kopeerimine ja valgetasakaalu lahendas valge tausta ja välklambi kasutamine.)

Aga noh, kõik kaob ja muudel filmidel (ptüi-ptüi-ptüi) ei ole ma sellist lagunemist täheldanud. Äkki oli partii viga. Aegade vältel on filme ilmutuses osaliselt ära kaotatud, järeltellimisel kriimustatud ja ükskord valgustati ilmutuses kogu film ära, nii et mu vanaema sünnipäev oleks nagu veedetud lõbusasti sellest hoolimata, et ümberringi on nagu tulekahi.

Täna skannitud sinetavatel slaididel oli juhtum, kuidas möödusin kord staadionist, fotokas kaasas, ja täheldasin, et staadionil on suur laat, kus lendab helikopter. Selgus, et helikopter hakkab tegema raha eest lende. Küsisin, kas lennata saab ja kas pildistada tohib. Kopterijuht ütles, et ikka saab ja õhust võetud pilte peaks kasutama oma tarbeks, aga algul lennutab ta ära laadal esineva bändi ja siis hakkab võtma reisijaid. Helikopteris oli kaks reisijakohta ja bändis kolm liiget, nii et teisel lennul, kuhu mind kaasa võeti, olin siis külg külje vastas bändi kolmanda liikmega, kinni sama turvavööga. Enne esimesele lennule minekut tegime pilti ka ikka ja siin see on, kole sinine (sest seda ma klaasimisvääriliseks ei pidanud, sest ma selle bändi huviline kuidagi ei olnud):


2/3 tollasest menubändist Bad Boys Blue. Keskel kopterijuht. Lennuregistri järgi on kopter marki Enstrom F-28 Model 280.

Enne õhtuhämaruse saabumist pildistan rõdul ära kaks värvustabelit, mida kasutada jõuluks lubatud pildialbumi printimisel. Kui juba on hämar (ja uuesti pildistada enam ei saa), meenub, et kuigi ma kalibreerisin valgetasakaalu, unustasin seda kasutada ja pildid on võetud automaatse valgetasakaaluga. Ei midagi, tuleb lihtsalt uskuda, et valgustemperatuur oli nõnda sinine kui 6700 K. Lightroomis paistavad tabelid täitsa korras olevat, aga sealt printimine ei õnnestu – värvid on liiga plassid ja ma ei leia võimalust kruttida prinditavaid värve nii, et paigast ei läheks kogu printeri seadistus. Ilmselt tuleb kasutada Epsoni enda labast tarkvara, millega printisin albumi ka eelmisel aastal. (Eelmisel aastal alustasin juba novembris ja detsembriks oli album peaaegu valmis.)

Aasta parimate piltide otsimine on tükk tegemist, aga ka siin on Lightroomist palju abi, isegi sellest hoolimata, et näiteks juuni tuhandete piltide valmistöötlemise järel arvasin, et mis see kaust ikka Lightroomis teeb, kustutaks õige ära. No nüüd tean, et RAW-failile lisandub XMP-fail räägib ainult sellest, mida RAW-ga on tehtud, aga see ei asenda sissekannet Lightroomi kaustas. Pean uurima õpikut, kuidas taastamine käib.

Toredaid pilte muidugi on rohkem kui albumisse mahtuvad 80 tk.

Päris õhtu lõpuks otsin välja makroobjektiivi ja makrovälgu (ning eile valmistatud kuldreflektori) ning jäädvustan pildile eile aknast sisse lennanud porikärbse saatuse.

L, 1160. päev: mistä voi ostaa kaikkee halvalla

Hommikul valmistan rõdul, kunagi soome kolleegi antud Helsingin Sanomaid alusena kasutades, mitu kuldreflektorit. Kes välklampi sisetingimustes on kasutanud, see on kindlasti tähele pannud, et välklambi valgus on sinakasvalge, aga muu toavalgustus on tavaliselt kollakas. Vat kui saaks välklambi valguse muuta samuti kollakaks, oleks tore. Saksa fotoajakirjas olid lihtsa välgureflektori joonised, mida siis täna kuldan, samuti saab kuldse sisemuse Amazoni pappümbris, mida hea kokku või lahti voltida.

Poole pihustamise pealt näen, et olen kergelt kullanud ka päris palju rõdupõrandat, aga see tuleb pärast kuivamist maha (Mr Proper, õigemini siin Mr Propre + kare nailonnuustik). Laotan ajalehti laiemale. Pärast jätan kullatud papid rõdule kuivama, ei taha tuppa värvihaisu.

Siis T. linnakeses fotopaberi järel. Rongis täidab terve vaguni (kaugrongi üldvagun) soomekeelne jutuvada, mida vallandab mitu rida eemal isa ja kahe noore õe seltsis olev neiu, kelles kahtlustan nn soome Buttheadi. Kogu vagun kuuleb (aga ainult vähesed saavad aru), et ta hakkab varsti lõpetama gümnaasiumi ja ei tea, kuhu edasi minna, Soome või Inglismaale. Saab teada, et matemaatika talle muret ei tee: kui anda valem nädal aega ette, oskab selle järgi arvutada küll, aga muidu, kui ette ei anna, käivad kõikvõimalikud rongide kiiruse arvutamise valemid üle mõistuse. Ta isa ütleb seepeale midagi, ju vast, et tema küll teab või see ei ole raske ära õppida, siis noorem õde küsib, et aga kust issi seda teab, siis soome Butthead vastab: Isi on jo suuri.

Veel saab teada, et T-s käinud on ta küll ja küll, eelkõige sõbranna Lauraga (kes on siis vast see nn soome Beavis).

T-s on jõululaat ehk turuväljakule on üles löödud putkasid, mille ümber tammub meeletu rahvamass. Mul on tingimata vaja jõuda platsilt läbi raamatupoodi, pärast ka tagasi. Tagasi tunglemisel kuulen minu eest põiki läbi tunglevalt vene noorikult killu а мама, почему в Париже не получилось? – tungle kasvõi järele, et teada saada, mis või kes. (Sõnaga получилось seostub mulle, nagu püsilugejad juba teavad, see, kuidas Andropovi matuste otseülekandes näidati suurplaanis üle kogu Nõukogude Liidu, maailma suurima riigi, kuidas mausoleumi ääre peal olev Tšernenko nuuskas nina ja siis, nagu õige mees kunagi, taskuräti sisse vaatas, mille peale ema tööjuures olla üks venelanna kommenteerinud: И как получилось? – Хорошо получилось!)

Raamatupoe kalendrite hankija on seekord olnud kassisõber: kassidest on viis kalendrit, koertest üks, lindudest ainult üks A3 suuruses öökullikalender (muide, selles ei ole ühtki pilti Soome öökullifotograafilt Hannu Hautalalt, kelle töövõtete hulka kuulub malakaga vastu puud peksmine, et öökull puuõõnest välja vaataks, nagu selgus Eestis, kus juhtumisi oli selles pesas veebikaamera (link)).

Elektroonikakaubamajast virn fotopaberit (on 2 pakki 1 hinnaga) ja täheldan, et slaidiraame on järel vähe, igatahes vähem kui mul praegu tööl kapis, kust jaopärast korterisse viin. Pisut sirvin lauatelefone, sest selgus, et reedel ostetud osa on ainult lisatoru, võrguühendust sellel netu! Aga ma ei mäleta ostetud osa mudelit ja huupi võrguosa ostma ei hakka. Ka siin on saba meeletu. Siis kiirkäik tagasi jaama, jaamast lennukiajakiri ja võileib.

Teen suppi, unustan algul vee keema, pärast on köök nagu saun, seinad ja lagi vett täis. Avan akna ja roogin seina pealt, kust ulatan, suurema vee ära, et lülitisse ei valguks. Lasen aknast auru välja, aga sisse lendab porikärbes. Tüütu, mõtlen, ja mahalöömine sodirohke.

R, 1159. päev: if you're five-five-five, I'm six-six-six

Teisipäeval siis vaktsineerima.

Tööl lätlane laulab, tundub, nagu rahvalaule.

Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonnast värvi ja liivapaberit ja lauatelefon (vana hakkab otsi andma), siis toiduosakonnas.

Tagasiteel näen, et selle paarikümne minuti jooksul, kui olen olnud maksimarketi toiduosakonnas, on kahe osakonna vahel betoonitehase ees toimunud avarii. Paistab, nagu oleks linna poole sõitnu saatnud sõnumit (reede õhtu ju!), sest sirgel tänaval on auto kaldunud praktiliselt vasakusse teeserva ja seal teelt välja pääseda pürgival autol esiosa kuni vasaku esirattani maha sõitnud. Politsei on ja kiirabi ja tuletõrje. Pisike ummik hakkab tekkima kah, üks eriti närviline juht ei märka, et tema ees auto mitte ei seisa, vaid on pargitud, juhita ja puha, ning tuututab meeleheitlikult. Kuidas selline pime üldse liigelda tohib!

* * *

Täna sain ühiskondliku ülesande koostada eesti seltsi jõulupeo slaidikava. Alustan sellega (mille peale kulub kõige rohkem aega), et nopin pildialbumist selle aasta pildid. Tegevuse käigus näen pilte nii suurtena, kui nad sinna on pandud, ning ühes kohas (kus on pandud täissuuruses) mõtlen, et ega telefoniga ikka head pilti saa. No teen siis faili lahti ja vaatan, mis on margiks kirjutatud EXIF-andmetesse. Ja ennäe imet, ei olegi telefon, suisa fotokas on, ja üldse mitte kõige lihtsam fotokas. EXIF-andmetest paljastub altpoolt ka objektiiv, aga vat seal see iva ongi. Enne mu fotoka ostmist loetud põhjalik praktiline käsiraamat annab selle objektiivi kohta teada, et kui te selle just mingi varasema fotokaga komplektis saite, siis on hästi, saate seda kasutada näiteks reisil, kui kaaluga kitsas käes (mis oli umbes ka põhjus, miks ma ostsin ainult kere ja juurde teise tootja objektiivi, mis kindlasti ei ole maailma parim objektiiv, aga väikese järeltöötlusega ajab asja ära ning kuigi teatud fookuskaugustel on vikerkaarevärvid olemas, on need kuni pooleteist, mitte kolme-nelja piksli laiused).

Siis näen EXIF-andmetest veel, et veelgi on fotohuvilisi, kes pilte järeltöötlevad; ja kui kogu satsi Lightroomi tõmban, saan teada, et pildistamisseadmeid on olnud kokku 15. Nagu möödunud aastalgi, on slaidikavas 80 pilti; albumeis oli pilte kokku 798, nii et valik saab olema range. Arvutan, mis proportsioonis on pilte iga ürituse kohta ja neil neljal, kus olin, minu pilte, ning säilitan samad proportsioonid ka lõplikus pildivalikus. Tänu sellele, et kõik valikust vajaliku kerge järeltöötluseni toimub samas programmis, saan programmi koostatud ühe õhtuga.

N, 1158. päev: laiemas persektiivis

Asutusele pakutakse totaalset seagripi vastast vaktsineerimist (st ka muile kui riskirühmadele). Tuleb täita nõusolekuleht, kus kinnitan, et tean, mis „hirmsad” kõrvalnähud võivad kaasneda – stiilis „10% juhtudest peavalu, iiveldus ja süstekoha punn”. [Täpsema statistika toob 4. XII Gripipostimees, mis ütleb, et kolmest vaktsiinist kahel, millel teatatud, st pisut raskemate kõrvalnähtude esinemust saab arvutada, on see ühel 0,03% ja teisel 0,04% – meenutagem, et võimalusega Eestis aasta jooksul mõrvatud saada võrreldes on need arvud vastavalt üksnes 4 ja 5 korda suuremad, aga kui paljud enne ilmaennustaja hukkumist möödunud nädalal selle peale mõtlesid, et ühel ilusal päeval võib vabariigi pealinna kesklinnas inimese teele jalutada nuiaga märatseja hull? Või selle peale, et ka hooajalise gripi raskete tüsistuste protsent on sama, aga vaktsineerimisega väheneks grippi haigestumise tõenäosus, seega ka tüsistuste tõenäosus.]

Seagripi võimaliku äkilise ja raske käiguga võrreldes on need pisikesed ebamugavused ju tühiasi. Ei mina mõista vaktsineerimisvastaseid, kes hunti kardavad ja metsast suure kaarega mööda lähevad! ☺

Hommikul läbi saanud paaripäeva-bussiraamatus (meenutagem, et bussis jõuab lugeda kummalgi sõidul umbes 20 minutit), mis on kirjastatud Tartus, on tartlased tallinlastele lõpuks ometi ära pannud →

K, 1157. päev: tavaliselt ma oma põski ei näe

Algavad ettevalmistused jõuludeks.

Nagu ikka, läheb hommikul kiireks, ei jõua kotist asju välja võtta, mistõttu pistan märkmiku taskusse ja raamatu vöö vahele ja lähen kotita. No vat 5 mm paksust raamatut on vöö vahel üpris mugav kanda jah, kui teised inimesed ei tea, aga sinna toppides võib pälvida imestavaid pilke (selja peal ikka, et te teaksite). Väljavõtmisel mitte, sest see käib kähku ega sisalda riiete kergitamist: käsi mantli hõlma alla nagu püksitaskuse, siis korraks selja taha ja vups! raamat käes. Ega filmides ka püstolit ilmaasjata selja peal kanta (kuigi ma parem ei kujuta ette, mis juhtub, kui kukkuda selili ja püstoli raudkamakas just parajasti selgroo alla jääb). Raamatu esikaas peaks olema igaks juhuks endast eemale.

Kui õhtul töölt tulen, lendab üle Kirikmäe valju kluu-kluutamise saatel suur linnuparv. Küllap varsti on siis lumi maas.

Eile mainitud allahindlus kulub kohe marjaks ära. Veebi-fotopoes tõesti on Spydercube olemas. Teisalt on väike kahtlus, et T. linnakese elektroonikakaubamajas äkki ka on, aga no kesse siis sinna seepärast jaksab minna ja tuuakse ikka kohe kätte kah.

T, tagasilend

Õige sisukas nädalavahetusega komandeering jõuab täna lõpule. Nädalavahetusel kodus vaatasime pooleteist ööpäevaga kolm Jaapani animafilmi. Esimene oli 魔女の宅急便 (Majo no takkyūbin, Kiki's Delivery Service, 1989) – palju nalja sai sellega, et arvasime toimumiskoha Stockholmiks või mingiks muuks Rootsi linnaks ja meespeategelase seega Kalle Blomkvistiks, ning seal on muidugi võrratu rääkiv kass – kelle häält tegi inglise versioonis (nagu nüüd tean) Phil Hartman („Simpsonites” Troy McClure: Hi, I'm Troy McClure. You may remember me from such films as...), mis oli tema viimane filmiroll, aga me vaatasime subtiitritega jaapanikeelset versiooni ja nägime küll teadet, et tegijad mälestavad Phil Hartmani, ja mulle meenus, et Hartman lahkus siit ilmast äkiliselt, vist mõrva tõttu, aga seos selle filmiga jäi hämaraks.

Teine oli 千と千尋の神隠し (Sen to Chihiro no kamikakushi, Spirited Away, 2001) (koos umbes pooletunnise maadlusega kohas, kus DVD kihid hästi vahetuda ei tahtnud, aga masin üritas kangekaelselt jätkata just sealt, kust eelmine kord pooleli jäi) ja kolmas おもひでぽろぽろ (Omoide poro poro, Only Yesterday, 1991), mis karbi järgi pidanuks olema rohke huumoriga, aga ma leian, et pigem siis lihtsalt sooja õhustikuga.

Samuti saab teada, et ei ole hea teha advendipühapäeval lõunauinakut, sest ootamatult võib akna all õues alata jõuluvanade paraad puhkpillimürtsu saatel.

Ka nägime ära elusa päkapiku, kes päris elus müüb X turismiasutuses pileteid ja õpib hiina keelt. Samuti oma elemendist mujale sattunud sõiduki, mille sõidukõlblikkuses ja juhtimisomadustes on nüüd, kui selle muidu varjatud osa nähtud, mul küll hiiglaslik kahtlus.

Esmaspäevane üritus läheb suurepäraselt. Ärkasin viiest, kuuest N. kreisilinnast bussi peale, seal tudi-tudi, siis Kilulinnas jalutuskäik kesklinna (kuivõrd nuiameest kätte saadud ei ole, siis ikka võimalikult rahvarohketes kohtades, mis bussijaamast linna poole on Tartu mnt, mitte Lastekodu t), siis tuvastamine kõigi omaaegsete söögikohtade juures, et need on kas kadunud või avavad uksed kell 11. Siis viis tihedat tundi üritust, siis tund kaubanduskeskuses külakosti otsimas (kus raamatupoes lõbus vestlus müüjaga, kes muretses, miks mul ei ole nende kliendikaarti), siis külas algul ühes kohas ja pärast teises kohas, ikka pildid ja uudised mõlemas, ning kui lõpuks ükskord siruli sai, küll oli siis mõnus, ja uinusin nagu kott.

Täna hommikul toimub veel akadeemiline tegevus siivutul kellaajal, pärast mida jalutan taksopeatusse ja sõidan lennujaama, kus olen päris vara, aga vähemalt on Tallinna Lennu jaamas palju pistikupesi ja tasuta wifi.

Nõndap siis lennuki peale.

Lennukisõit B737-ga TLL–CPH peaks tegema kütusekuluks ligikaudu 2,4 l/100 km/reisija (lähteandmed: lennuaeg kokku 1:30, sellest ruleerimine lennuväljadel 5+5 min, tõus 15 min (kütusetarve 2950 lb), reisilend 45 min (kütusetarve 5500 lb/h), laskumine 20 min (kütusetarve 600 lb), kaugus 835 km, 130 reisijat). Tehke autoga järele.

CPH lennujaama söökla on üleöö vahetanud menüüd (või noh äkki on neil sama menüü kuu aega ja nüüd on teine kuu kui laupäeval) ning seda teist isuäratavat rooga, mida ma laupäeval nägin, seal enam ei ole. Seega võileib ning ulatuslik jalutamine, kuivõrd lendude vahel on poolteist tundi, aga väravat muudetakse.

Siis saan segase telefonikõne, mis on prantsuse keeles. Kui palun, et äkki räägiks inglise keeles, ma ei saa hästi aru, pannakse toru ära. No meil on keski küljendaja umbes sama nimega, nagu helistaja ennast tutvustas, äkki oli tema, arvan. Seega pisut ärev tagasisõit, et äkki on teisipäevaks antud tööd ja küljendaja õhtul uurib, kus töö on. Lennuk on üpris uus ja mul koht taga otsas, näen kogu pikkuses ette ja tajun uudseid huvitavaid lennumanöövreid eriti selgesti. Siis nii kui kohale jõudan, otse tööle (kaelakaart oli näe igaks juhuks kaasas). Aga õnneks ei midagi. Vat ei teagi, kes helistas, kõne oli tundmatult numbrilt. Mu mobiil (nimi kolme kirjaveaga) on kohalikus telefoniraamatus, nii et sellele võib helistada kes tahes.

Ja mainitagu, et mu siinse mobiili helinaks on siinkandi ainsal märgalal salvestatud konnakoor. Alati nalja kui palju.

See fotofirma, kust ma aeg-ajalt kola olen ostnud ja mis mu 2008. a suve sisustas makroobjektiivi vahetamisega ning selle aasta suve hakatuse gradatsioonfiltri saagaga, saatis nädalavahetusel kolm meili, et minu pakk on GLSi käes. Ei suutnud meenutada, et ma oleksin neilt midagi tellinud (slaidiraamide pärast pidin vaatama, aga mulle ei tulnud meelde, mis on nende veebiaadress, siis ostsin mujalt). Seega eksitus; ei tee välja. Täna siis tuleb uus teade, et vabandage väga, aga meil läks arvutisüsteem lolliks ja lepituseks pakume järgmisest ostust 5 € alla. Peab vaatama, kas neil Spydercube'i on.

L, 1156. päev: komandeeringule

Algab komandeering (nädalavahetus on ametlikult sees ja lubatud, aga ette on nähtud ainult sõit punktist A punkti B, nii et sõidud punktist B punkti C ja tagasi on omal kulul).

Nagu jälle, olen ärganud igaks juhuks hirmus vara, kuigi uneaega on olnud napilt. Bussiga lennujaama (linnas pangaautomaadi juurest läbi, tibutab, ootan bussi hirmus kaua). Esimesel lennul loen, minu kõrval istub ülbe taanlane. Kui Kopenhaagenis väljume, märkan, et tema istme peal on seljakoti küljest lahti tulnud silt; mõtlen, et hää-hää, paras sulle, mu seljakoti sildid on kinni õmmeldud. Aga kes pärast naerab, naerab ikka paremini, sest kuigi seljakoti enda ja rihmade küljes on jah silt õmmeldud, on käepideme sildid liimitud ja ühe asemel haigutab nüüd ainult liimijälg.

Kopen­haagenis on aega kolm tundi, mil tuleb leida ümber­istumise regist­reerimise lett (see käib kähku) ja süüa. Kopen­haageni lennu­jaamas on tore selve­söökla, kus roaks vokk, milles kuulus oksekød. Maitsev on. Siis Eesti Õhu Sinilinnuga (ES-ABH) Tallinna, mille veedan algul selget vaadet imetelles ja seejärel magades. Tallinna maandumisel on päris pime, imestan, et mis värk, peaks juba nagu lennujaam tulema, aga maas paistavad ainult mingid virvatulukesed – siis saan aru, et see ju lennuväljatagune madaltiheda hoonestusega suvitusrajoon!

Pagasit mul ei ole, tipptundi ka ei ole, Tallinnas läheb seega kiiresti, nii et juba veerand tundi pärast maandumist olen bussijaama leti ees ostmas piletit punktist B punkti C. Buss on täis, kirjutan mõningase kondiväänamisega viimast ettekannet, mille jaoks on vaja paari asja internetist üle kontrollida. Tänu nüüdisaegsele tehnikale ja Eesti suhtumisele, et veebiühendus on inimõigus, on see võimalik, niisiis loen pimeda metsa vahelt Eur-Lexi.

Vaateulatuses on minust paremal rida ees purupurjus noormeeste paar; üks on pisut kainem ja tal jätkub mõistuse häält saata teine vahetult enne väljumist jaama WC-sse ja näitab, et laua vahel olev kilekott on just sobiv oksekott (mida lõhnaefektide järgi ta kaaslasel ka vaja läheb). Nende taga, st kohe üle vahekäigu istuvad välismaalased, kes teate peale, et buss peatub enne bussijaama X ja Y peatuses, mult küsivad, mis need on, nad ei ole kaua aega bussiga N. kreisilinnas käinud, ja kas bussi alt koti ikka kätte saab. Ja siis onkel vestab ringteest kuni Y peatuseni (kus ta maha läheb) oma elu-olust, saan teada, et ta käib N. kreisilinnas juba 1994. aastast saadik ja eelmine kord saabus koguni lennukiga. Mõtlen, kas ta ikka teab, et põliste N-kreisilinlaste arvates on lennuväli ainult N. kreisilinna elanikele, sest nad teavad, et see peabki algusest saati nõnda olema, et rahvusvaheline lennuliiklus avatakse enne lennujaamahoone valmimist.

Uus komme: taksosõitja ütleb, kui palju ta antud rahast tagasi tahab (st kui palju jootraha jätab). Praegu majanduskitsikuses kipuvad N. kreisilinna vähesed taksojuhid (mu tähelepaneku järgi on taksode arv asulas võrdelises seoses elanike arvu ruuduga) tagasi andma ka peenrahas, kui vaja, st krooni täpsusega, kui mitte isegi sentidega. Vat ei teagi, mis on juhtunud Kuressaare taksohindadega, need olid vahepeal suuremad kui näiteks Tartus (ja kasvasid kunagi nii 200%–300% korraga).

R, 1155. päev: no time for nuts

Ole usin ja tee töö ära, siis saad kohe pangega juurde! Olen E ja T komandeeringus, st tuleb T-ks antud asjad täna ära teha. Saan juba peaaegu mäele, kui hakatakse juurde panema. Kolmapäeva hommikuks pannakse kaks tõlget (mida siis tuleb teha kolmapäeva hommikul), kirjutan, aga ei mingit tolku, siis teisipäeva õhtuks kaks uut asja toimetada; kui esimene valmib, siis avastan, et vahepeal on sinna ujutatud veel kaks muud asja, et ikka terve päev oleks sisustatud. Mul aga tingimata vaja valmis saada täna. Mitte keegi ei ole arvestanud, et mul on vaja asutuse promomiseks koostada kolm ettekannet. Ühe saan olemasolevate märkmete põhjal päeva jooksul valmis, aega läheb kokku kaks tundi. Teine valmib õhtul hilja korteris, kolmas jääb ette valmistada reisil olles.

Ja see ei ole veel kõik, sest hommikul saabus ka avaldamisel oleva artikli korrektuur, et loe esmaspäevaks üle; vastan, et esmaspäevaks aega ei ole, loen parem kohe. No jaa, kuigi toimetaja on paar kohta teinud paremaks, on ta ka teinud paar kohta sellisel viisil „ilusaks”, et ühe muudan algsele kujule enam-vähem tagasi ja kirjutan juurde, et toimetamise tulemus ei ole mingil juhul minu stiil, ning joonise tekstikastides reavahe suurendamisega serva taha kadunud teksti kohta panen kaasa algsest failist tehtud kuvahõive, kus tekst õiges kohas, et palun küljendage nõnda.

N, qlwn: it lives in the Andes and is en-dan-gered

Hommikul sõnade peale lugemise koosolek. Väga konstruktiivne. Tööde andmisel ei ole tähele pandud, et mind E ja T ei ole.

Alates aastast 1995 oli mul ettekujutus, et kunagine 4-mootorine reisilennuk (kui ma ei eksi, siis esimene ratastega reisilennuk, mis suutis normaalses konfiguratsioonis lennata üle Atlandi vahemaandumiseta) ja pisut hilisem pommilennuk Fw 200 Condor on läinud täiega kõige kaduva teed. 1960. aastail oli kuskil Prantsusmaal alles Fw 200C kerest tehtud kuur või haagiselamu, aga 1988. aastaks (kui Peter Cohausz kirjutas raamatut Deutsche Oldtimer Flugzeuge) oli see hävinud.

Juhusliku veebileiu tulemusel osutub see ettekujutus valeks. Olen väga elevil.

K, 1153. päev: eriti tahked osakesed

Saabub slaidiraamide ja -karpide pakk, mis on päris ulatuslik kast (135 dm³). Selle põhjas on kaks vajalikku kasti (18 ja 31 dm³), aga ülejäänud üle 80 dm³ on täidetud tühjade kilekottidega. No kuhu ma need õige panen.

Muidu rõvedat moodi tööd, vahepeal koosolek, kus ma teen suu lahti koguni kolm korda.

Eestis olla meditsiiniprofessor öelnud targaste [oma seltsilistele], et küüslaugu ainus grippi peletav toime on see, et hoiab eemalt teised inimesed, kellelt võiks saada nakkuse. (Küüslaugu toime on bakteritsiidne, mitte virutsiidne.) See on ärritanud sadu valvekommenteerijaid, kes muidugist on targemad kui professorid ja seda lehesabas ka kuulutavad. Gripipandeemiast (sõnaseletus: pandeemia – nakkushaiguse ülemaailmne suurpuhang) palju ohtlikum on praegune paranoia- ja lollusepandeemia, mille kreedoks „ravimid ja vaktsiinid on pahad”, sellega on seotud ka terviseohtlike muinasjuturaamatute avaldamine. Kus oli tõlkija südametunnistus?! Kannatanud peaksid kaebama kirjastuse kohtusse.

T, 1152. päev: The Origin of Species 150

Rõvedat moodi tööd.

Õues on nn vanameestesügis.

Slaidiraamifirma teatab, et said mu eile tehtud ülekande kätte ja pakk pannakse teele.

Õhtul film Spirited Away.

E, 1151. päev: kellamees Lible kurjad plaanid

Saan hommikul läbi Nausicaä raamatu (kõik 7 köidet ja 1077 lk). Palju-palju keerukam sündmustik kui filmis (filmi hakati tegema, kui valmis oli poolteist köidet); mitu tegelast osutuvad hoopis teistsugusteks; raamatus on tegelaste hingeelus rohkem jingi ja jangi kui filmi lihtne jaotus väga headeks ja väga pahadeks.

Kohvikus toimuval hommikukoosolekul mängin teepaki nööriga ja tulemus on see, mis arvata, ehk läigatan peaaegu pool tassi teed varrukasse. Pärast kuivab varrukas ära, aga märg on püks, mille vastas see oli.

Avaldus, et soovin suure töökoormuse tõttu katkestada praegune prantsuse keele kursus. Vormi poolest kõlbab, läheb keeleõpingute koordineerijalt kinnitamisele osakonna sekretärile ja vahetule ülemusele.

Minuni jõuab foorumis militaar.net vohav Jäälahingu-arutelu, mis on kaldunud teemast kõrvale ja vaidleb tuliselt selle üle, kas veel keskajal voolas Suur-Emajõgi Peipsist Võrtsjärve, nagu see tuhandete aastate eest toimunudki. Kõige kurja juur on jälle Läti Henrik, kes nimetas Pärnu jõge Mater Aquarum (Vete Ema = Emajõgi), küllap sellest siis on tekkinud arvamus, et ju see sama Emajõgi oli mis praegu Tartus. — Mõistan, et keegi foorumis arutlejaist ei ole insener, sest insener küsiks: „Kuhu läks vesi Võrtsjärvest?” Sest vaadake, kuigi väga-väga ammu vesi nõnda voolaski, Võrtsjärvest Tännassilma kaudu üle Viljandi järve merre, on Viljandi järv praegu 9 meetrit kõrgemal kui Võrtsjärv (42 m ja 33 m ümp, Peipsi on 30 m) ja kuigi praegusesse asendisse on neid kergitanud tektooniline maakerge (Viljandis võib-olla +1 mm/a, Võrtsjärvel +0,5 mm/a, Emajõe Suursoo kandis ehk −0,5 mm/a), oli keskajalgi olukord selline, et Viljandi järv oli kõrgemal ja Tännassilma ei saanud voolata ülesmäge! ☺

P, 1150. päev: Urpo, laskit väärin, joulu meni jo

Loen ja skannin pilte. Jõuan etnograafiliste ülesvõteteni sellest, kuidas esimest korda sattusin volbri epitsentrisse ning selle eufoorias kaks ja pool filmi kui märkamata täis said. Peagi jõuab digikujule ka kuulus pilt pikast seinast, mis täis selle vastu kusejaid. Järgnenud aastail kippusin ma volbriüritustele vastassuunas kärast võimalikult kaugele, näiteks kord käisin paarikümne kilomeetri kaugusel ja nägin, kuidas konnad kudesid. Kui naasin, oli ühikas vaikus, kõik magasid õndsat joobnu und.

Peale selle vaatan ära peaegu kõik, mida Youtube'is on soome huumorirühmalt Kummeli. Stiilinäide: link. (See ilmselt pilab Soome vanu filme, nt filmi „Lentävä kalakukko” (1953); nimitegelane Lendav Kalapirukas oli filmis Helsingi-Kuopio kiirrong. Kummeli laulu viis toob meelde Metsatölli laulu „Lahinguväljal näeme, raisk!”, aga eks see kõik ole ühine soomeugri pärand, eks ole.) Pealkirja pandud laul on siin.

Toredaid laule oli veel nende võistlusmängus „Musavisa”, kus eri riikide võistkond pidi ära arvama, mis maalt on pärit esitatav laul. Alati olid võistkond ja laul pärit stereotüüpselt vaenujalal olevate rahvaste seast – lenkkimakkaraa sööv ja suusamütse kandev Soome võistkond ja „rootsi” laul, USA võistkond ja „vene” laul, õlu kaaniv Saksamaa võistkond ja „prantsuse” laul, Iisraeli võistkond ja Parola tankimuuseumis filmitud „saksa” laul, oktoobrites ja teetassidega inglise võistkond ja „iiri” laul (samuti „itaalia” ja „mehhiko” laul), peale selle veel lõik, kuidas neonatsid peavad ära arvama, mis stiilis on laul. Kõigi rahvaste kujutamine oli nõretavalt stereotüüpne (rootsi mehed kallistavad omavahel, ameeriklased on pesapallimütsides, venelased balalaikadega ja kasukatega, juudid on habemete ja kaabudega, iirlased viskist nõretavate pulstis habemetega) ja võõrkeeled umbes mažönžuää-stiilis. Äraarvamise vastus oli ikka ja alati sama: „Kanada!”

Päris põrutav, mida umbes 1992 riigitelevisioonis veel näidata sai. Praegu peaks selle ees käima hoiatus, et nõrganärvilised ärgu vaadaku.

L, 1149. päev: kevad, suvi, sügis – aga talve ei tule

Kraamin.

Koostan oma prantsuse keele õpingute statistika. Saan teada, et ennelõunal toimunud kursuste keskmine hinne on olnud 11% võrra suurem kui pärastlõunaste omad. Praegune on õhtupoolne.

Kontrolltööd ja eksamid on alati koosnenud viiest osast: kuulamine, lugemine, grammatika, rääkimine ja kirjutamine. Nende suhe on muutunud nende kursuste jooksul neli korda:

• I–III k: arusaamine kumbki 10%, grammatika 40%, väljendumine kumbki 20%;
• IV k: iga plokk 20% (st arusaamine tähtsus tõusis 2×, grammatika tähtsus vähenes 2×);
• V k: kuulamine 20%, lugemine 15%, grammatika 15%, väljendumine kumbki 25% (st lugemise ja grammatika tähtsus vähenes 25%, väljendumise tähtsus suurenes 25%);
• VI k: kuulamine, lugemine ja grammatika 15%, rääkimine 30%, kirjutamine 20% (st kuulamise tähtsus vähenes 33%, rääkimise tähtsus suurenes 20%);
• VII ja VIII k: kuulamine 15%, lugemine 10%, grammatika 15%, rääkimine ja kirjutamine kumbki 30% (st lugemise tähtsus vähenes 33%, kirjutamise tähtsus suurenes 20%).

Lõpuks on olukord siis selline, et ei ole tähtis, kas inimene lugeda või kuulata või teoreetilist grammatikat oskab, peaasi, et oskab rääkida ja kirjutada. Uhhh... aga teisalt väga tüüpiline, eksju.

Reaalne olukord on selline, et kui ma tahaks kursust jätkata, oleks mul vaja saada eksamil vähemalt 72 punkti, aga praeguste trendide jätkudes saaksin kõige rohkem 52.

Lõpevad slaidiraamid, eile olin just mõelnud, kas minna täna T. linnakesse just sinna poodi, kus slaidiraame müüakse (küll printeripaberi järele), aga ei viitsinud; tellin kohast scandig.de, mis näikse olevat just minusugustele fotokogu digijatele. Ei ole film maailmast kuhugi kadunud, kuigi nihkunud lihtkasutajatelt rohkem proffidele. Ahh, see slaidi võlu: tahab täpset säritust, aga päästikule vajutamisel on pilt valmis ja sellega peaaegu enam midagi teha ei saa (on olnud küll juhuseid, kuidas teel ilmutusse on kaameras järel 1 kaader ja huvitav võte PEAB ainsa klõpsuga välja tulema). Pärast saab suhteliselt tagasihoidlike investeeringutega vaadata seinasuurusena kah.

Ilm on muidu soe, akna peale tuleb õhtul 2 Chrysoperla't – selle veebilehe järgi saan teada, et maakeeli on see sugukond nimetusega kiilassilmlased –, kes välimääraja järgi tegutsevad siinkandis maist augustini.

R, 1148. päev: 你好

Selgub, et eile, kui uuendati mu arvutis tarkvara, unustati paigaldada eesti speller. See-eest on olemas telugu speller.

Kokkulepitud kohas on kokkulepitud rahvas kohal, saab teada, et veinimeistril läinud auto katki ja ta saabub pool tundi hiljem. Aga ega midagi („Peaasi, et veinid terved,” arvatakse). Ilm on kevadine, sooja 15 kraadi ja taevas sinine kui pajapõhi. Putukad lendavad, ükspäev lendas mingi väike putukas mulle suisa silma.

Veinimeistrilt küsitakse, kas ta jäi laupäevase üritusega ikka plussi. Vastus on „oo jaa”.

Ratastega kohver oli eile muidugi nali, aga täna seljakotis ja süles tassitava kastiga bussipeatuse poole vaarudes mõtlen, et a) olekski pidanud võtma ja b) oi kui targasti tegin, et laupäeval kotti kaasa ei võtnud ning seega ei pidanud samas konfiguratsioonis, aga veidi ebakindla sammuga kõndima läbi linna. Ent igatahes olen ma nüüd valmistunud talve tulekuks ehtsal saksa kombel, sest siis kui der Nordwind brüllt, on minul das Glas gefüllt.

Saan bussis läbi võlvide ehitamise raamatu ja alustan Lightroomi õpikuga. Seda saab täitsa rahuldavalt küll ise õppida, aga loodan õpikust leida nippe, mille peale ise ei tule.

Kui tahan kohvikusse minna võileiba ostma, on see juba kinni; õnneks on võileivaautomaadis veel midagi.

Ka täna arvab arvuti väga kangekaelselt, et ma soovin sisestada teksti hiina keeles. Algul arvan, et see on kuidagi tekstitoimeti tõttu, aga (nagu eilegi), on sama häda ka meiliprogrammis. Kirjutan tehnilisele abile mitu appimeili, aga ei midagi, loodetavasti mitte sellepärast, et eile oli uue Beaujolais' päev, enamik neist on prantslased ja täna lõunal olla uue Beaujolais' jäägid ära manustatud (kuigi arvestades vaatepilti, mis oli välisukse juures siis, kui ma eile lahkusin, peaaegu lauluisa sõnutsi „mehed siis mütsita müravad”, pidi jääke jääma väga vähe).

Siis taipan, et äkki on mingi klahvikombinatsiooni tulemusel lülitunud hiina keelele mu klaviatuur. Ja ongi; võtan sealt hiina, jaapani ja korea keele toe maha ja ennäe, eesti keel on tagasi. Minut hiljem saabub ka itimees ja suhtlemine on igati rõõmus, sest probleem on just lahenenud. Vahepeal on eesti (jpm) speller ka pandud, nii et saan jätkata tööd normaalselt. Tõsi, ära näikse olevat kadunud inglise speller, aga paljukest ma inglise keeles ikka kirjutan.

Poest nädalavahetuse söök.

(Pealkiri on kopeeritud siit, sihilikult ma hiina keeles ikka midagi kirjutada ei oska.)

N, 1147. päev: prantsuse rahvuspüha

Hommikul ootab maja välisukse ees politsei, klõbistab fonolukku ja on silmanähtavalt kergendunud, kui keegi uksest tuleb ja nad saavad sisse.

Tänane Journal of Improbable Reasearchi uudis on palsam kõigi õpetajate kõrvadele: lõpuks ometi on teaduslikult tõestatud, et õppimine mõjutab hindeid.

Telefonikõne küljendusest, millest kostab pikk prantsuskeelne jutt. Saan aru, et jutt on mu eile toimetatud dokumendist, aga mis sellega lahti on, sellest enam ei saa. Küsin, et äkki läheks inglise keelele üle, ma ei saa täpselt aru, aga vastuseks on hetk vaikust, siis sissejuhatavad kaks sõna inglise keeles ja edasi sama jutt ikka prantuse keeles. Sama küsimus ja sama vastus; kumbki osapool räägib nagu kolonisaator pärismaalasega: kui aru ei saa, tuleb rääkida valjemini. Lõpuks kostab torust kolinat ja tuuakse kohale keegi, kes inglise keeles asja ära seletab.

Muidu on täna prantsuse rahvuspüha: uue Beaujolais' päev!

(Mu tudengiajal hakkas üksvahe vanaema muretsema, et „A on jooma hakanud”, mis tegi omakorda mind murelikuks. Tõin tudengipolikliinikust nn joodiku kalendri ehk taskukalendri suuruse trükise „Kas sul on joomisprobleem?”, millel oli näidatud, kui palju peab kehakaalu ja vanuse juures jooma, et oleks. Vaja oli 20 punkti, ma sain 3. Seda ma vanaemale ka ütlesin, et ei ole midagi joodik, pikk tee veel käia.)

Aga prantslaste peol läheb nagu vene muinasjutus, et käisin seal minagi jne, sest kui ma sinna jõuan – pärast koolitust (kus saame teada, et see, mis on inglise keeli page layout, on prantslase arvates peež leeuut), kui vahepeal on installitud uus tarkvara, mis muidugi kohe ei tööta nii kui vaja ning mingi nupukombinatsiooni tulemusel otsustab meiliprogramm, et ma sisestan talle teksti hiina keeles (nii et abi tuleb küsida Märkmikust kopipeistides) – kui ma sinna jõuan, on melu taevani, veiniaroomid korruse ukseni, sumin on totaalne, laudadel ei ole mitte ühtki puhast taldrikut ega klaasi, ükski nn teenindaja ei ole laudade taga passimas, vaid on ise lõbusas vestluses. Seega teen tiiru, keegi mulle tähelepanu ei pööra, tulen tulema. Kaks minutit ja käidud.

Siis saan arvutimured murtud.

Homme peaks toodama kohale laupäeval tellitud vein. Tuleb kaasa võtta ratastega kohver.

South Parki uusim ja 13. hooaja viimane osa Pee, mis pilab eelmisel reedel esilinastunud naljafilmi 2012. (Kirjutan seda nädalavahetusel: täitsa lahe, kui „South Park” tuleks kuidagi Malle Pärna kaudu, kes ekraani korrektuurilindiga jaopärast kataks.)

Film Moonshot (2009; üks ja teine link): Buzz Aldrini kehastaja on täpselt nagu II ja III kursuse rühmavend, kellest sai oma tööstusharu juhtiva ettevõtte arendusjuht, mistõttu teda aeg-ajalt Eestis uudistes näidatakse, ja Neil Armstrongi kehastab näitleja, kes on astronaudiga näo poolest tõesti sarnane (teisiti kui teised kaks peategelast), aga peale Armstrongi sarnaneb ka sugulase mehe Lembituga ja Tiit Sukaga. Film on plaadiga kaasa tulnud kataloogis kõrvuti filmiga In the Shadow of the Moon (2006), aga viimane on palju, palju parem. Žanri poolest dokudraama, olevat näidatud History Channelil 20. juulil 2009 ja ajastatud nõnda, et Armstrong astus oma väikese sammu täpselt samal minutil, kui täitus päris sündmusest 40 aastat.

Lõpuks valmivad ja saavad üles laupäevased pildid (42).

K, 1146. päev: juhtub

Unustan ära koolituse ja saabun sinna 40 minutit hiljem. Seltskond on peaaegu sama kui laupäeval veinikeldris; vabale kohale pääsemiseks tuleb ronida üle toolirea seljatoe nagu tudengipõlves. Saan teada, et sõna „raal” peetakse tänapäeval unarsõnaks ja seega on kohatu muuta „e-valitsus” „raalvalitsuseks”. Õige ta ju on, minu ettekujutuses on raal hiljemalt 1960. aastate alguse lamparvuti, mis täitis suure toa, küttis tervet maja ning oli vähem võimas kui praeguse lihtsa mobiiltelefoni kiip. Usutavasti oli seda varjundit meeles peetud ka tehissõna loomisel – alguses pahaendeliselt põrisev R nagu ragisev ja mürisev masin, järel „-aal” nagu „vaal”. (Häälikumaagia häälikumaagiaks, Aavik koostanud tehissõnu just tähenduse ja sellele viitava kõla järgi: relv, roim.)

Toimetan teksti, mille ulatuslikud lõigud peavad olema kopeeritud kaasapandud vanast dokumendist. Tõlkija on ilmselt kartnud, et palga jaoks on ta teinud tööd liiga vähe, ja selle oma äranägemist mööda ka ära toimetanud. Olen kuri, aga midagi ei ole teha, tuleb õige tekst vanast dokumendist kopipeistides taastada.

Millalgi eelmisel nädalal saabus siinkandi maaletoojalt suure fotoseljakoti uus klapipannal, selle asemele, mis purunes umbes mais, kui Eesti superbussiliinil nr 724 oli jalaruumi otsustavalt vähem kui 25 cm ja koti kohaletoppimisel pannal purunes (selle kotiga ei ole muide veel kunagi juhtunud, et see ei mahuks lennukis eelmise istme alla, st ei pööraks välja). Uus pannal ei ole just päris täpselt õige (nagu ka maaletooja teatas; vähemalt sai aru, mis koti mis mudeli mis pandlast jutt), aga selle saab paigaldada ilma nõela pistmata ja pannal sobib.

T, 1145. päev: uudiseid pimikust

Öösel on 14,4 kraadi sooja. Mingil linnul on sügis ja kevad sassi läinud ja ning ta laulab öösel.

Ükspäev toimetas toanaaber sisevõrgu jaoks uudist, kuidas dinosauruste klubi (ehk need, kes on töötanud üle 10 aasta) on suurenenud, ja küsis, kas ma tean, kuidas dinosaurused ilmale tulevad, et sündimine on kuidagi imelik. Pakkusin, et kooruvad, ja see ongi läinud käiku. Jutus on ajakirjandusliku kombe järgi lõpus ära seletatud, kes olid dinosaurused; neid on arvatud üheks liigiks... Silmaring, silmaring!

Töötlen laupäevase veinikeldri pilte. Seekord resideerub sensoril neli tolmukübet (reas, muide, aga üle kogu kaadri; pool aastat püstvormingus pilte ilustanud kübe on lõpuks lahti põrunud, aga talle on kasvanud kolm uut pead asemele nagu hüdrale). Pilte võtsin 150, pärast teist ülekäimist on alles 84. Siht on 38 näidatavat pilti (iga neljas). Endale hoida on kavas veel neli pilti sellest, kuidas künnivares kiusab hiireviud, ja paar veinikeldri inimesteta vaadet. Inimestega pildid lähevad kas näitamisele või hävitamisele – ei saa ju näidata ega alles hoida pilte, kuidas inimesel on nina sügavalt veiniklaasis või istub nii, et aluspüksid paistavad, või on lihtsalt jäänud pildile veidra näoga või nagu kellegi nina all rusikaga vehkimas või liiga sügavalt silma vaatamas või liigutamise pealt asendis, mis pildil tundub, et kukub kohe-kohe ümber või nagu oleksid sõrmed umbes 30 cm pikad. Just seepärast pildistan viimasel ajal sama võtet aeglase sarivõttega (3 kdr/s) mitu pilti ja valin pärast sobiva välja.

E, 1144. päev: they may take our ...patience, but they'll never take our freedom!

Kole tugev vihm öö läbi. Kui see jätkub, on nädala lõpuks väikesi üleujutusi oodata, sobiv võimalus teha matkarõivad senisest veel rohkem porisemaks.

Inimese kohusetunne on ikka kole asi, sest mis muud ikka ajab mind prantsuse keele tundi. Täna just mõtlesin hommikul lifti peale kõndides, kumb on vähem ebameeldiv kogemus, kas III klassis vene keel umbkeelse õpetaja käe all või praegu prantsuse keel ükskeelse õppena. Kuigi vene keele õpetaja K oli alguses keevaline, keelati tal füüsiline vägivald peagi ära ja ta omandas kaunis ruttu eesti keele, aga mida täna kontrolltöö kohta teada saan, on hirmus ette mõeldagi. Tundub, et ma olen omandanud prantsuse keele suhtes immuunsuse, st see mulle rohkem külge ei hakka.

Prantsuse keelde jään üsna sihilikult veerand tundi hiljaks, sest mida hiljem ma sinna saabun, seda vähem ma pean seal piinlema; akadeemiline on just paras.

Saame kätte kontrolltöö, mis on jah läinud ootuspäraselt ehk „läkski nii, kuis pidi, oma laulu sai Vigri”. Ehk mu kannatus on otsas ja soovin prantsuse keele õpingud katkestada; jätkamisel ei ole enam mingit mõtet, sest kursuselt läbi saamiseks peaksin saama eksamil ebarealistliku arvu punkte, mida selle õpetajaga kindlasti ei saa. Ka eksami kirjatükil on järel arvamus, et see on arusaamatu ja ta hindab ainult grammatikat (mida ei olnud just palju, eks ole, 10/30 p); suulise väljenduse eest olen saanud 14/30 p, mis on täiesti reaalne; grammatika eest olen saanud 6/15 p, mis on täiesti kohane, arvestades hindamismeetodit, millest allpool; kirjaliku teksti arusaamise eest olen saanud 7/10 p, mis on kogu kontrolltöö suhteliselt parima tulemusega osa (samuti on see üks neist asjadest, mida ma tegelikult teada tahan, aga mida meile nii pagana vähe õpetatakse (teine on prantsuse tehnikakeel, mis on vist olemas, aga millest senini ei ole kuulnud poolt silpigi)); ja suulisest tekstist arusaamise vigurite (kas väited teksti kohta on õiged või valed, mis teatud sõnu kuskil öeldi, mida tundmatud väljendid tähendavad) 5/15 p, mis on samuti täitsa kohane, sest ma ei saanud umbes pooltest asjadest aru, mida on küsitud. Kokku seega 42/100 p, kursuselt läbi saamiseks oleks eksamil vaja 72/100 p, mis käib selgelt üle jõu, v.a kui ma nt piksega pihta ei saa, mis mulle prantsuse keele pauguga pähe paneb sellisel kujul, nagu õpetaja tahab. Ta näib nimelt hindavat põhimõttel „100% õige või 100% vale” – näiteks kui olen punnitanud meelde tuletada imevorme, mis juhtumisi on õiged, aga enesekohane asesõna on puudu – kogu vastus vale! E-tähele pandud katus kohta, kus seda olema ei peaks – kogu vastus vale! Vajalik tarind enam-vähem õige, aga vastus ei ole täislausega (mis koht on ülesandes nüüd kahe punase joonega alla joonitud) – kogu vastus vale!

Midagi kirjutab ta ka tahvli peale, aga mul ei ole täna binoklit kaasas. Kiri on 3 cm kõrge ja luitunud vildikaga, klassis hämar kah.

Siis võtame edasi uut teemat, õpetaja teeb seda oma tavalisel kombel, seisab klassi ees ja loeb meie segasest grammatikaõpikust maha, osa ridu vahele jättes ja üldiselt nii kiiresti, et kaasa mõeldes ei leia järge üles (nii et mõni ime, et ma paar korda tagasi alles tunni lõpuks aru sain, kus on lauses põhjus ja kus tagajärg). Kui teema järel küsib, kas on küsimusi, siis on paljutähenduslik haudvaikus ja raamatusse põrnitsemine. Teen vale ülesande (raamatu oma, selmet teha paljundatud tunnimaterjali ülesannet) ja ega keegi ütle ka, nii et ettelugemisel tuleb, nagu ikka, rehkendada inimeste järgi, mitmendat rida pean ütlema mina, ja siis see ette valmis mõelda.

Vaheajal tuleb õpetaja küsima, kas ma ikka olen 6. ja 7. kursuse teinud; olen, ja muide seda on õpetanud sama keelekool! 6. ja 7. kursuse õpetaja oli palju parem kah, aga praegusega toimub kindel taandareng. See, et inglane on saanud kontrolltöö 40/100 p, ei lohuta.

Teises pooles kuulame teksti, mis on jälle viieminutine üksainus pikk lause, millest saan aru, et keski alpinist on ja samas ka nagu ei ole kadunud, millest pikalt-laialt jahutakse, mille seest on võimalik tuvastada ainult üksikuid tuttavaid sõnu, ülejäänu ei ütle midagi. Kahe kuulamise järel laseb õpetaja lausete kaupa jutustada, mis tekstis juhtus; minu totaalseks hämmastuseks pingutatakse sealt välja umbes kaksteist lauset. Õpetaja vaatab mu poole kaasatundlikult, nagu oleks mul ootamatult välja löönud raske vaimupuue, ja ma saan päris mitu korda vastata, et ma vastata ei taha (sest mis õpetuslik iva on proovida, kui niikuinii ei oska, ainult kuulata, et valesti ja proovi veel).

Lõpuks loeme teksti, millest saame teada, et prantsuse keeles vigadeta kirjutada on võimalik ainult siis, kui õppida seda ülikoolis, st sellega saavad veata hakkama ainult prantslastest prantsuse filoloogid. Järgmiseks korraks (kuhu ma enam tulla ei kavatse, nii et jääb ära ka efektse 10 × 50 binokli kaasavõtmine) antakse üles lehekülje täis küsimusi vastata, kuhu oleks ah nii mõnus kirjutada, et erinevalt prantsuse keelest ei ole eesti keel kivistatud XVIII sajandisse ega ametlikult vaena teistest keeltest oskussõnade laenamist, kirjakeele saab ära õppida koolis, kirjapilt on foneetiline, on olemas ühtne süsteem ja keelekorraldus ning inimesi, kes otsustavad, mis on eesti keeles õige ja mis vale, on mitte keele arhailisuse eest valvavat 40 vana peeru, vaid 8 taibukat inimest, ning kirjakeele reegleid aeg-ajalt kohandatakse tegeliku kasutuse järele. Muidugi praegusest õpetajast on teada, et mis tahes vastuse alla ilmuks arvamus, et tekst on arusaamatu.

Aga ükskord prahvatab vimm, mis kogunend salajaaaa. Pean omapoolseks vastutulekuks seda, et ma ei tõuse äkki püsti, käkerda pabereid kokku ega viska väljudes paberikorvi, vaid kannatan vagurasti tunni lõpuni ning lahkun koguni ust paugutamata. Kuigi korra sodin teksti peale küll, nii et pliiatsisüsi lendab (mis meenutab, et kord kirjutas ka itaallane nii ägedasti, et ma sain pliiatsisöega pihta; ja täna ilmub kreeklase paberitele peale tavalise kahendkoodi ka mustaks soditud kohti) ja kuigi kui mul oleks ahi, siis ma põletaks oma prantsuse keele asjad heameelega ära.

Mulle aitab. Homme kirjutan vahetule ülemusele ja taotlen oma ametliku koolitusplaani muutmist.

* * *

Loen poes, kus, nagu ikka, on sissepääsu ja vajaliku osakonna vahel naistepesu osakond, suure sildi femme asemel mehve. Nädal tagasi pähemääritud kliendikaart on mulle andnud juba 0,30 € säästu (nähtavasti toimub allahindlus ainult teatud toodete pealt). Kes kopkat ei korja, see rubla ei saa.

P, 1143. päev: nu ska här stekas pannekekas

Parandan oma kursuse kodutöid ja teen pannkooke. Seekord on tainas Saksa päritolu, paksem ja sellest saab ettevaatliku valamisega teha ka pisemaid kooke kui ülepannikooke.

Ülepannikook on prantuse keeli crêpe ja kinnitamata andmeil olnud just Tartu „restoraani” Creppi trepp koht, kus leidsid teineteise vennad Tähismaad.

L, 1142. päev: mida peab teadma iga fotohuviline ehk veinikelder

Kohalik eesti selts käib veinikeldris.

Kui pärast pikka bussisõitu kohale jõuame, on laussadu nõrgenemas (bussiakendest vaateid ei ole, sest mul ei olnud väikest fotokat, mis selleks kõlbab, kaasas ja pealegi istusin ma seal pool, kust nägi põhiliselt maanteeäärset tugimüüri).

Keldri omanik meenutab üht eesti vanema põlve lauljat, aga et viimasega võrdlus oleks kohatu, ütleme parem, et meenutab Niguliste altarimaali püha Viktorit, kes võib-olla oli Tallinna kaitsepühak, nagu oletas Anu Mänd ajakirjas Kunstiteaduslikke Uurimusi (3–4/2003, lk 9–20), kuigi ta ei hoia käsi üleval nii nõtkel ja ebakohmakal moel kui püha Viktor. (Eks kunstnikud ju tavaliselt ei seo modelle kättpidi rippuma ega anna midagi rasket kanda, vaid lasevad käsi niisama ülal hoida, nagu ükspäev avastasin Helsingi „Punasel väljakul” (Hakaniementori) asuva maailmarahu monumendi (Maailmanrauha, Moskva kingitus Helsingile finlandiseerumise kiituseks 1990) pilte skannides – kujutasin nimelt ette, et kindlasti töötas skulptor elusate modellidega ning selle värvika füsiognoomiaga seltskonna koosposeerimine oli kahtlemata elamus kõigile, isegi kui seda kujus endas näha ei ole. Nimelt see ähvardavaks monstrumiks valatud kirju seltskond hoiab nagu mängeldes rasket hambulist kolakat, mis peaks vist olema maakera, aga mis ähvardab kõigile pähe kukkuda. Väga sümboolne, kui mõelda N. Liidu kui taolise rahuliikumise eesotsas marssinu peale.)

Pildistamise seisukohast on lausa evolutsiooniline olukord – kellel on suurem. DSLR-kaameraid on kokku neli, kaks kolmenumbrilist Canonit, minu 40D ja Nikon F300. Välkudest on Canoni lipulaev Speedlite 580EX II kahes eksemplaris. Välgutamist pimedas ruumis ma üldiselt pelgan, sest ma ei ole praeguse välguga veel sinasõbraks saanud, see kipub ülevalgustama ja välguhajuti suurt purki ei olnud kuhugi panna, nii et seda kaasas ei ole.

Nagu öeldud, oli hommikul lausvihm ja seega inimesed teinud ettevalmistusi. Ka minul on üll vihmakindel rõivastus ja seljas vihmakindel väike fotoseljakott. Kaasas on isegi fotoka vihmakate, aga kogemata vale (ei leidnud õigel hetkel õiget üles), mille tegelik otstarve on kinnituda objektiivi ja statiivipea katete vahele ning mida seetõttu eriti ei saa kinnitada ainult fotoka ja objektiivi külge. Peaaegu pean kasutama kaasasolevaid strateegilisi kummirõngaid, aga siis jääb vihm järele. Õige kate on tegelikult objektiivikate, mida kasutan kaamerakattena, selle küljes on sobivad kinnitusrihmad.

Teise markantse fotograafilise seigana mainitagu seda, et pärast vahuveiniga tervitust suundume paari kilomeetri kaugusele viinamäele, kust väljudes märkan pilte tehes esimese asjana, et aku hakkab tühjaks saama (eks see ole hulk aega laadimata). Vaat' kus pirakas. Ega mul teist muidugi kaasas ole (sest see on tavalises fotokotis). Nõnda et tuleb pilte teha jaopärast ja teha muid vigureid, et mu pikka kujuteldavasse tegemata jäänud piltide galeriisse ei lisanduks albiinovarese (liiga pime), metsas lähedalt nähtud kotka (fotokas ei olnud sees), nn geoloogi stiilis (teine jalg teisel pool) mööda kahte oksaharu ülespoole roniva papagoi (fotoka puhvermälu oli hetkel täis) ja viimatiste õpingute ainsa peo (fotokat ei olnud kaasas) olematutele piltidele ka eesti seltsi veinikeldri-pildid. Selleks tuleb nagu kosmoselaevas Apollo 13 kõik tarbetud voolutarvitid välja lülitada, nagu ekraan ja optiline stabilisaator. Tulemus on peaaegu samasugune nagu selles õnnetus kosmoselaevas, kui astronaudid külmas lõdisesid, nimelt kui ekraan on väljas, ei näe ma, mis pildist saab (nagu vanal ajal, mil pilti sai näha alles pärast ilmutamist, nii et murra pärast või pea otsast, mis asi mõnel pildil on), nõnda ununeb pärast toahämaruses, et optiline stabilisaator on väljas ja sestap tekib seal rohkesti tehnilist praaki.

Viinamägi, kus käime, on kuulus Trittenheimer Apotheke.



Seal kiusab künnivares hiireviud. Tavaliselt teevad laululinnud kullidele kambaka (vares on ametlikult laululind, kes veel ei tea, kuigi laulab nii harva, et keegi Eesti vareseuurija seda 20 aasta jooksul kuulnud ei olnud), aga ju siis on künnivares end pidanud piisavalt suureks ja hiireviud piisavalt väikseks, et talle teha tuupi üksinda.

Jalutamise ja viinamarjakasvatuse tehnoloogia selgitamise vahel toimub üksvahe üleüldine kurtlemine prantsuse keele õpetamise üle; igatahes keegi ei torma ligi kiitma, kui tore see on ja kui hästi õpetatakse.

Vahepeal sõidab kohale veinimeistri naine ja jagab saia ning kuuma jooki.

Siis saab ringkäik läbi, tagasi bussi ja sellega tagasi veinikeldrisse või õigemini rohkem nagu paarismaja alusesse garaaži (nimelt peosaali nurgas on seinale teibitud musta kilega varjatud kahveltõstuk). Toimub ringkäik keldris ja laos ning saame teada veel palju huvitavat tänapäevasest veinitegemise tehnoloogiast. Veinimester on hariduse poolest elektriinsener, veinivaatide küljes näeb temperatuuriregulaatoreid ja keldris üldse südantsoojendaval viisil rohkesti juhtmeid. Näib, et keldrit justnagu ei tuulutata, aga samas hallitust eriti palju ka ei ole (tüüpilist „keldrihaisu” (mida tekitab hallitus), mida on isegi mu üürikorteri panipaigas (mis on korteriga samal korrusel), üldse ei ole).

Keldris toimub taaskohtumine pressfiltriga. Iidne konspekt selgitab, et pressfiltrit kasutatakse tööstuses siis, kui filteeritavat materjali on suhteliselt vähe. Skeemil siseneb filtreeritav vedelik ülalt mööda jaotustoru ja väljub iga elemendi alt väikestest torudest; veinikeldris olnud pressfiltritel oli ka kogumistoru. (Meil nimelt oli esimene praktikum pressfiltri kokkupanek, et sellest siis rõhul vähemalt 5 at filtreerida kriidisuspensiooni. Kästi panna vanad riided ja seadme kohal laes oli pahaendeline lai hall vööt. Läks õnneks, kannatas ära rõhu 7 at, kusjuures manomeeter oli gradueeritud psi-des, aga keegi halastaja hing oli klaasile sinise vildikaga peale kirjutanud „6600 Pa”.)

Keegi keldrist ega laost nähtavasti oherdit kaasa ei võta.

Siis algab maitsmine ise, strateegia on päris kaval: algul vahuvein, eks ole, siis kahetunnine ringkäik. Inimesed pärast väsinud, siis antakse paar paremat veini, seejärel vähemate tärnidega, mille juurde antakse sooja sööki. Lõpuks uuesti paljude tärnidega vein, siis läheb ostmiseks ja tellimiseks lahti.

Nagu veinimaitsmisel ikka, tuuakse igale lauale kann, kuhu valada jäägid, mis teadagi tekitab palju nalja, mida selle seguga pärast tehakse. Meie lauale tuuakse kõige suurem kann, eks me siis jätnud kõige karskema mulje.

Pärastpoole võetakse laul ka ikka üles, aga aega, mil lauluisa sõnutsi „naised tantsivad tanuta”, ei tule, sest selleks ajaks on alanud tagasisõit, mis mul möödub une hõlmas. Söögi ajal tuli muide bussijuht küsima, kui kaua veel.

Inimestel on kotid kaasas, aga ma vaen, kas tarida pakke näpu otsas (valmistun mõttes selleks, et kui bussi ei tule, pean vähemalt linna taksopeatusesse kõndima, mille vältel tunduks igasugune kogus liiga raske) või lasta kastid kohale tuua. Tellingi ja pärast tuleb vanadekodu peatusesse bussi peale joosta, mis veinikotiga oleks väääga kahtlane. Linnaliini bussis on sõitjateks laupäeva õhtu puhul ainult kõrgendatud meeleolus koolinoored. Igahates tore üritus oli.

R, 1141. päev: 13 ja reede

Mida teeb inimene, kes tõuseb tavalisest üle tunni aja varem, et poolest ööst tööle tormata, sest muidu äkki ei jõua, aga kes hommikul hindab oma tööjõudlust reaalselt, sest pooleli on põnev raamat?

Õige, loeb.

Matemaatikahõnguline tekst, mille on tõlkinud matemaatikat vihkav kantseliidimeister, valmib tähtajaks.

Meeleolu loob plaadikaane pildi järgi ebanunnu välimusega, aga ülinunnu häälega Kelly Dayton.

Toimetatavates tõlgetes on hommikul üks ja õhtul teine „South Parki” tegelase nimekaim. Lõbus.

Uus kuukaart.

Vaatan, kas kohalikus tööstuskaupade poes on varesekuju. Poodi on tabanud jõulud (huvitav, et Eesti poodidesse jõudsid jõulud juba oktoobris, siia alles nüüd; no eks Eesti ole põhja pool kah). Ei ole, on mingist pudist rebane ja loomutruudusetu öökull, rääkimata läbipaistvast elusuurusest põhjapõdrast, mis on justkui punutud ülipeentest okstest. Kus inimesed neid suvel hoiavad või panevad kevadel tule otsa ja ostavad sügisel uued?

N, 1140. päev: eelselt = eel

Tööl saabun mingilt koosolekult just hetkel, kui lahti on kirjatarvete ladu, võtan sealt järgmise aasta kalendri (eelmine aasta jäin hiljaks ja kalendrid olid otsas). Järgmise veerand tunni jooksul avastab selle asjaolu veel mitu inimest ja astuvad tuppa sõnadega, kas meil juba uus kalender on.

Üritan toimetatavast tekstist välja rookida vohavat kantseliiti, aga inimvõimetel on piirid. Miks küll arvavad inimesed, kes kirjutavad kõik määrsõnad lt-lõpuga, et see näitab nende tähtsust? Tegelikult näitab hoopis keelehoolimatust!

Kas eesti eurokeelde termini third countries vasteks „kolmandad riigid” väljamõtleja ikka mõtles, mis konnotatsioon tekib näiteks väljendiga „kolmanda riigi asutused”? Kui sellest sakslastele rääkida, siis nad kukuksid ehmatusest pikali.

Koosolek 14.30–15.30, kus kell 15.30 öeldakse, et peame ruumi vabastama, lähme veel 10 minutiks kohvikusse; viimane kestab mu kella järgi rohkem nagu 46 minutit (ning siis on rõõm suur, kui see ükskord läbi saab).

Bussiraamat keskaegsest võlviehitusest jõuab lõpuks välja meetodini, mis oli keskajal ilmselt väga populaarne ja seletab neid „hirmsaid deformatsioone”, mis XIX sajandil Viollet-le-Duci ja teisi restauraatoreid kohutasid. Nimelt et võlve laoti mitte raketise peale ega vastu, vaid võlvisiilu [tänud K-le järelevaatamise eest!] ladumisel kinnitati paigaldatavad kivid iga rea ladumise ajaks vastu valmis võlvipinda kaalutud köite abil, mis surusid kivi täpselt selles suunas, kuidas hiljem hakkas mõjuma võlvisiilus koormus (kiiru poolt kanna poole); tulemuseks võlv, mis võis küll olla pisut korrapäratu, aga mis mördi kivistumiseks oli vajumised juba ära vajunud ja seega stabiilsem kui raketise peale/vastu laotud korrapärane võlv, mis hakkas kandma alles hetkest, kui kogu võlviku (roided + siilud) raketis alt langetati. Raamat (kirjutatud 1960) mainib, et arhitektuurikirjanduses mainiti meetodit korraks 1813. aastal ja edasi vajus peaaegu täiesti unustusse; aga samas ma nagu mäletaks seda Hubert Matve raamatust „Ehitised läbi aegade”, mis oli kas sellest pärast taasavastamist kuulnud või oli meetod saksa ehituskunstis paremini teada kui inglise ja prantsuse omas.

Muidu olen raamatust teada saanud rohkesti ingliskeelseid tugevusõpetuse asju, nagu et thrust on alati rõhtsuunaline ja load alati allasuunaline koormus või et strut töötab alati survele ja brace alati tõmbele, ja et võlvikannad aeti sageli ehitusprahti täis selleks, et võlv paremini kuju hoiaks, ning et keskajal ei tuntud fermi ning kuidas toimus võlvide evolutsioon massiivsetest silindervõlvidest roietega õhukeste ja sageli koorikuna toimivate neljaosaliste ristkülikukujuliste võlvideni.