N, 1110. päev: kolm kinu

Öösel artikkel valmibki, hommikul veel kohendusi.

Esimene kinu. Leht kuulutab, et Tartu Ülikool olevat sattunud maailma parimate kõrgkoolide sekka, ja hetk hiljem täpsustab, et siiski kõrgkoolidest 5% parima loetellu. Kui ülikoole on 12 000, nagu artikkel mainib, siis tähendab see, et ometi kord on TÜ saanud ihaldatud 600. koha, sest varem ei ole ükski Eesti kõrgkool esimese 600 seas olnud. Osundan:

Tartu Ülikooli lähinaabritest on esisajas esindatud Lundi (67. koht) ja Uppsala (75. koht) ülikoolid Rootsis ning kaugele ei jää ka Helsingi Ülikool (108. koht) Soomes.

See on täpselt sama propagandistlik retoorika, et Nõukogude Liit on kosmosesse lennutanud Maa esimese tehiskaaslase, esimese inimese ja Päikese esimese tehiskaaslase [viimase küll komavea tõttu ☺] ning „samuti on inimkond käinud Kuul ja saatnud kosmosejaamu Päikesesüsteemist välja”, nagu seisis veneaegses astronoomia õpikus XI klassile. Midagi otseselt vale ei ole, aga oluline teave – et jutt on geograafilisest naabrusest ja et Kuul käisid ameeriklased – on välja jäetud. Nimekiri avaldatakse täies pikkuses homme ja näeme siis, mitmes TÜ on. Täna on avaldatud esimesed 200 ja seal mõistagi ei ole. Hetk hiljem on Postimees teinud postimeest ja märkinud, et „esialgsetel andmetel asub Tartu Ülikool kohal vahemikus 500-600” – no kas võis siis arvata teisiti? („Esialgsed andmed” olevat BNSi uudis, räägitakse.)

Teine kinu: loogikaviga argumentum ad populum ruulib!

Saan nimelt teada, et Euroopa Komisjon argumenteerib oma terminivalikuid Google'i hääletusega!!! Miks siis juba mitte kohvipaksu pealt vaatamisega? Muidugi jääb neile õigust ülegi ning mu arvamus nendest terminoloogidest, kellele andis jumal ameti, annab ka asjatundlikkuse, langeb senisest veel paar kriipsu allapoole (see on napilt veel võimalik).

Aga ma ei lase end suuremat morjendada, sest paar tundi varem olin valmis saanud oma artikli ja ära saatnud ning seal olin ma juba öelnud, mida ma umbes sellisest suhtumisest arvan.

Kolmas kinu: kolmveerand kuuest jalutan Kirikmäelt alla orgu (sattudes tänavale, kus ma ei ole kunagi käinud), poole seitsmest on suureks kultuurikeskuseks muundatud Uuskiriku kloostri pööningul Kesk-Euroopa filmifestivali animafilmide seanss. Vaja oma silmaga üle vaadata, kuhu suunda on arenenud mustast ja valgest koerast, maanilis-depressiivsest mutist ning maksikoer Fíkist alguse saanud kunst.

8 min enne algust on u 150 kohaga saalis 4 inimest, seansi ajal umbes 15. Korraldajad lõhuvad aknakatteid langetades ära potitaime, mis teisendub kummuli potiks, lahtiseks taimeks ja hunnikuks mullaks. Õhkkond on seega päris tugevasti lapsepõlve suvekodu alevikukinos olnu sarnane, kui just välja arvata see, et esitusele ei tule pealinnast „Karupoeg Puhhi” külalisetendust andma tuntud näitlejate purjus trupp.

Olen esimene kord kinos, kus film lõpetatakse enne päris lõppu ära („Siit tuleb ju algus uuesti!”) ja pannakse publiku tungival nõudmisel peale tagasi („Seda kohta alguses ei olnud!”).

Filmid:

1. Miasto Plynie (PL 2008), Balbina Bruszewska, 20 min (treiler). Piksellatsioon, kaks poola räppi. Poola (st Łódź) näeb välja sama närtsinud kui Eesti aastal 1992. Kui see tõesti oli nii, siis oli Eestis Euroopa Liitu astudes rohkem Euroopat kui vanale Euroopale palju lähemas Poolas (mida kinnitas ka 2005 põiki läbi Poola sõitmisel nähtu, nt kuskil mujal linnaeramu hoovis lehmaga muru ei pügatud ega tänaval vikatiga ringi kõnnitud ning puuslikke ei olnud ka tee ääres iga paarisaja meetri takka).
   
2. O ponožkách a láske / About Socks and Love (SK 2008), Michaela Čopíková, 7 min. Festivalikirjeldus ütleb: Short movie about an unusual relationship of a man and a woman. – Mina ütlen: hõõ. South Park ütleb (parafraas): They have many problems. Tegija on näinud Pärna filme.
   
3. (R)Evolution (SK 2008), Juraj Kubinec, 7 min. Järgmine Slovaki tudengifilm. Jumal loob taeva ja maa ning näeb, et see hea on, ...käes maailma loomise kasutusjuhend ja kaugjuhtimispult, mida, kui loomad teda erisoovidega liiga tülitama tulevad, saab lülitada käsitsijuhtimiselt evolutsiooni peale. Huvitav animeerimisstiil, aga sisu etteaimatav.
   
4. Alfonzova mucha / Alfonz's Fly (SK 2008), Peter Budinský, 7 min. Ka see on tudengifilm, aga sellel tudengil on suur tulevik. Vang Alfonz ja kärbes tema kongis ning vahepeal tema peas. Tore film, staatika osutub dünaamikaks ja tegelased arenevad (mida oh nii sageli filmides ei juhtu).
   
5. Susedy / Neighbours (SK 2008), Michaela Ošťádalová, 7 min. Väga isikupärase joonistusstiiliga tudengi film. Põnev animeerimisstiil, kunagi oli mingi ERFi Tallinna Kaubamaja (siis, kui kaubamaja otsas oli veel pilgutav silm) joonisfilmina tehtud reklaam samas stiilis. Lugu ka üpris tore, tegelased elulised.
   
6. Premeny / Metamorphoses (SK 2008), Lenka Pšenčíková, 8 min. Tänase viimane tudengifilm on katse animeerida õlimaali, muidu äärmiselt, äärmiselt pingutav. Loodetavasti sai see tudeng ikka filmikooli lõpetatud (vast üksnes õlimaali animeerimise pärast).
   
7. Ichthys (PL 2005), Marek Skrobecki, 16 min, ümarnukufilm. Veebileht. Festivalitutvustus: Animated puppet film about waiting, hope and fulfilment. The waiter takes the order and leaves. The client waits for hit return. Will the client eat the fish or will the fish devour the client?
   Nagu kooliajal eksamijärjekorras, jäeti ka siin tugevaim kõige lõppu, et eelmistel paremini läheks. Oioi, see on väga hea film! Ümarnukufilm on „Koolilugudest” saati ikka väga palju arenenud: sama stuudio (Se-Ma-For) oli üks kolmest stuudiost, kelle aasta hiljem valminud ühisfilm „Petja ja hunt” (Peter & the Wolf (2006)) oli 2008 parima animafilmi Oscari nominent!

Liftiga tagasi üles linna, Pariisi platsile bussi peale. Ebaõnn bussidega, lõpuks tulen poolteist km jala.

K, 1109. päev: hakkas põldu kündemaie

Päikseline sügispäev. Päeval väga soe (21 °C).

Bussiraadios lõõritab mingi 1980. aastate lõpu lööklaulude plaat, Phil Collinsi Sussudio ja edasi selle iiri kiilaspäise nooriku esituses Nothing Compares, millega meenub see erakordne lugu, kuidas vennal oli 1990. aastate alguses korraga a) laenatud mingi karaokekassett ja b) kohustuslik kirjandus „Kalevipoeg”. Eks juhtuski see, mis juhtuma pidi, ehk ühendasime meeldiva kasulikuga! Kahel häälel. Nothing Compares ja mingi teine lugu, mille pealkirja ma ei mäleta, said uued sõnad eesti rahva eepose lauavõitluse kohast, ning Suzanne Vega Tom's Diner sai sõnad kohast, kust Kalevipoeg tuli tagasi maailma otsast. Sandra lugu Hiroshima sai uuteks sõnadeks (teosest „Eesti luule antoloogia”, 1955, II kd, Eesti luule alates aastast 1940) vist Paul Rummo oodi taastatud Estoniale (1947). Phil Collinsi lugu Another Day in Paradise sai uued sõnad Juhan Schmuuli „Poeemist Stalinile” (1948). Pet Shop Boysi It's a Sin sai uuteks sõnadeks mingi traktorikallistamise luulenduse („Traktoristi laul”), ikka samast kogumikust*. Ettenägelikena laulsime uued laulud otse linti, see lint on alles ja isegi muundatud digikujule.

* Kui XI klassis oli vaja õppida igalt kirjandusprogrammi Eesti sõjajärgselt luuletajalt vabal valikul üks luuletus pähe, siis ma valisin need erandita kõik samast kogumikust, ja mida tobedam, seda parem. Hiljem ei ole nii paksu traktoristioodide kogumikku enam ilmunud.

Kirjutan muudkui oma artiklit, saab valmis peale kokkuvõtte. Ühe fakti teadasaamiseks mujalt kui Wikipediast sukeldun kognitiivpsühholoogiasse (sh otsides PUBMEDist), saan teada seniolematuid asju. Vastust siiski mitte, nii et tuleb kasutada Wikipedias viidatut artiklit. Viimase nädalaga olen teada saanud selle kohta, kuidas ma mõtlen, rohkem kui varem kogu elu jooksul!

ÕSis muide ei ole sõna „CD”.

Vat ei teagi, mida siis teen, kui see ükskord valmis saab (homme õhtul olen lubanud ära saata). Võib kuulata-vaadata Metallica DVD-d ja üritada snaiprimängus tehasest välja pääseda ilma suurema kõmmutamiseta.

Õhtul nahkhiired veel lendavad.

Pildiks vaadake aga mu noorepõlve aegset käepärastest materjalidest tehtud grilli (disain ja teostus TH).

T, 1108. päev: õppige loodusteadusi! Ja keeli!

Selgub põhjus, miks skanner viimasel ajal tegi 1200 dpi skanni kole aeglaselt: kogemata oli sattunud seade, et skann tuleb teha ettenähtud mõõtmetest 103% suuruses, ja siis skanniski vajalikust hoopis peenema tihedusega ja pärast arvutas õige pildi. Skanneriliides on selline:



...ja palun leia sealt suumiprotsent! Tavaliselt silm sinna peale ei satu.

Täna leidis siinse blogi tallinlane, kes otsis Google'ist sõna oksügeen. Oksügeen, tuletagem meelde, on mõjus mürk, mida on isegi sissehingatavas õhus! Kas me sellist Eestit tahtsimegi? Selle vesinikuühend oksidaan on teine mürk, mille letaalsus on 100% – kõik, kes sellega kokku puutuvad, surevad, ent sellest hoolimata ei ole selle müük alaealistelegi seadusega keelatud. Viimane hetk on selle keelustamist nõuda kohalike valimiste kandidaatidelt! ☺

Peale ükspäev kurdetud äraspidise kuupäeva ka teine mure: mis paneb inimesed tõlkima kalendri kontekstis sõna event „sündmuseks”? (Nt „korralda 6.10. kõigi huviliste jaoks sündmus”.) See on ikka ju „üritus”! Kas silvet on tõesti vaste „üritus” ära unustanud? (Ma ei tea, mul silvetit ei ole ega saa ka kunagi olema!)

Töömaja akna all saetakse kibuvitsapõõsaid, mis väljendub peamiselt selles, et laia välisaknalaua tagant paistab äkki liikuv põõsas, nagu saanuks maja rattad alla.

Palun vabandust segaduse eest, kui minu Skype'i pildi (sellelt pildilt välja lõigatud portree) kõrval on pühapäevast saati rippunud silt „olen Niinemäe sugulane!”. Sugulane olen ikka mina, mitte pildil olev maki!

E, 1107. päev: kuidas baromeeter mind alatult pettis

Natuke enne lõunat hakkab ladistama vihma, mis õhtu poole üha tugevneb. Hommikul aga oli baromeetri- ehk toailmajaamaraisk lubanud, et lähema 12 tunni jooksul vihma ei tule! Ma olen kampsuniväel!

Aga teada on, et ega inimene ole suhkrust, et vihma käes laiali liguneb, nõnda jõuan bussipeatusesse täitsa edukalt ja enamiku teekonnast teisest bussipeatusest prantsuse keele klassi saab kõndida läbi Kirikmäe prisma.

Prantsuse keeles õpime prantsuse keeles nii vajalikku asja, kuidas jahuda neli tundi teemal, millest keegi suurt midagi ei tea. Kõige enam jahuvad ikka need, kes kohe midagi ei tea. Esimesed kaks tundi räägime mobiiltelefonide kahjulikkusest ja seal toovad rühmakaaslased kuuldavale järgmised seisukohad, mida ma järelpõlvedele säilitamiseks oma märkmetesse värskelt kuulduna üles tähendan:

„Meiega tehakse katseid,” arvab üks meesterahvas, kes on mu arust ungarlane, aga võib-olla ei ole ka, ametilt itimees. – „Paranoia,” panen mõttes diagnoosi*.

Temale sekundeerib täna esimest korda kohal olev kreeka härramees minu paremal käel: „Me ei saa ohutuskatsete tegelikke tulemusi mitte kunagi teada!” Kui ta vaikib, kaunistab ta oma märkmeid tihedate arvuridadega, mis koosnevad põhiliselt nullidest. Ma hoian tast parem kaugele.

Kolmanda korra haaran masenduses peast, kui oma elutarkusega astub lagedale härrasmees, kelle päritolu ma ei mäleta, aga kes vist samuti on kreeklane: „Mobiiltelefonid põhjustavad unehäireid! Telefon oli öökapil, magasin halvasti. Ostsin uue, magan kohe paremini!” – Küll on kahju, et ma ei oska öelda, kuidas on prantsuse keeles „kontrollitud pimekatse”.

* Psühhiaatriahuvilistele on kui taeva kingitus saate „Eesti otsib superstaari” algusvoorud, aga kahjuks seda siin ei näe. Pean otsima, äkki on lahked inimesed riputanud juppe YouTube'i.

Teises pooles mängitakse meile kaks korda raadiosalvestist, mis kostab nagu 10 minutit pikk üks lause; teen märkmeid ja olen kole uhke, et sain aru, millest jutt. Jutt oli võõrliikide sissetungist. Kui õpetaja lugu lahkama hakkab, saan teada, et ega tegelikult ma sain aru ainult umbes kuuendiku. Eelmine õpetaja oleks andnud pärast ka loo transkriptsiooni, aga see õpetaja ainult kirjutab terve tahvli täis.

Siin on ülestähendamist väärt ainult minu vasakul käel istuva tšehhi daami ütlus, et kliima soojenemine on muutnud Tšehhi elu nii kardinaalselt, et rändlinnud ei lendagi enam lõunamaale. Kuivõrd kaks härrasmeest (üldse on rühmas seekord tugev meeste ülekaal) avaldavad ketserlikku arvamust, kas kliimasoojenemine ikka üldse inimtekkeline ongi, leiab õpetaja kiiruga kompromissi, et jutt on kliimasoojenemisest üldse, mitte inimtekkelisest soojenemisest. – Tahaks näha, mis saab, kui teemad jõuavad ükskord energeetikani; 6. kursusel jõudis ja kursuslased jõudsid – õpetaja meelehärmiks – üksmeelele, et parim energiaallikas on tuumaenergia.

Pingviinide ja jääkarudeni tund ei jõua ning sellel teemal kirjutamine antakse uuesti kodutööks. Võiksin kaunistada paberi jääkarupiltidega.

Kui ära tulen, sajab ikka veel. Pärast prismat bussipeatuses hakkab sadama päris tihedat peent vihma, aga paari minuti pärast tuleb vajalik buss. Viimased mõnisada meetrit bensiinijaamast edasi on ummik, buss sõidab väga aeglaselt. Ükspäev nägin erakordset vaatepilti, et bensiinijaama vastas olevas hiina restoranis olid külastajad!! Varem ei ole ma seal mitte kedagi näinud. Huvitav, millest see koht elab.

Kui bussipeatusest korteri poole kõnnin, näen, et umbes liiklus linnast väljuval suunal sõidab allamäge vabakäiguga. Väga praktiline (kui just rooli- ja pidurivõimendi ära ei kao).

Keeleteemalise artikli kondikava on koos, hakkan kontidele liha peale kasvatama. Vahepeal on maht kasvanud 15 lk-le, tuleb hakata kärpima.

Leian, et Linux on umbes sama kui Oy Bonk Ab.

Ülehomme läheb edasi „South Park”. Stuudio eelteade lubab kahtlustada, et küllap on seal üheks tegelaseks Michael Jacksoni vaim. Vaatan väljapandud klippe 3D- ja joonisfilmina animeeritud osa Major Boobage tegemisest ja siis sama osa tervikuna.

P, 1106. päev: kuidas ma kinos ei käinud

Kirjutan päev otsa artiklit. Pärastlõunaks on seis 12 lk.

Sugupuurindel saan lõpuks teada, mida olin ammu kahtlustanud: et minu kooliaegne eesti keele õpetaja õp Niinemäe, kes meile õpetas 7½ aastat, on mu kauge, kuid lihane sugulane. Kahtlus tekkis sellest, kui selgus, et haridustegelase Orest Niinemäe (keda õp Niinemäe ütles olevat enda onu) nimi oli eestistatud nimest Baumthal, ja natuke hiljem vana (ja muidugi kaugest sugulasest) sugupuu-uurija märkis, et Baumthalid oli pisut suguluses minu isaemaisa suguvõsaga. Ainult kaheksa ja pool aastat kuluski, kuni sain teada, kuidas!

Suundun hilisel pärastlõunal külastama filmifestivali, aga minust olenematutel põhjustel (avalike teenuste napp olemasolu pühapäeva õhtul) jõuan pika jalgsimatka tulemusel küll kesklinna, aga kinno jääksin hiljaks ning siis mõtlen ringi ja et on just mõni minut enne seda, kui peaks tulema pühapäeviti kord tunnis sõitev buss, tulen bussiga tagasi.

Kella kaheksa paiku tuleb ehmatusega meelde, et homme on ju prantsuse keel, ja isegi loen kodus antud asja läbi. Teine harjutus on aga nii labane, et mitte ei tõuse pliiats sel teemal kirjutama: mida tähendab pingviinide ja jääkarude arvukuse vähenemine? Pingviinid ja jääkarud prantsuse keele harjutusest eraldi võetuna on toredad küll, aga harjutuses enam mitte. Muretsemine looduse pärast peab algama inimese enda lähedalt – ja prantslasi teades arvan, et seda nad ei oska.

L, 1105. päev: kärbeste kaunis elu

Vaatan, mis lisad on filmi Month Python's The Meaning of Life (1983) 20. aastapäeva (2003) DVD peal, filmi parimad kohad samuti (igavamad jätan vahele), näiteks filmi koreograafiast (nt et laulus Every Sperm Is Sacred olla osalenud suur osa Põhja-Inglismaa tantsukoolide lapsi – kes pärast valmis filmi oma noore ea tõttu vaadata ei tohtinud; alguses olla küll üritatud laste eest varjata, millest laul räägib, aga lastevanemate juuresolekul ja heakskiidul räägiti ikka kõik ära, ning kõik olid filmitegijaile tänulikud, et nad võtsid nõnda suurelt ette inimeste maailmavaate avardamise). Uutes, 2003. a lisades ei ole Monty Pythoni elusolevad liikmed ikka veel üle saanud sellest, et pungitan aga silmi ja olen igavesti naljakas (võib-olla John Cleese on, aga teised neli küll mitte).

Ballistikademonstraatori valmimine (kolm muud kooku; kokku on kaks kitseneva otsaga ja kaks ühtlase ristlõikega kooku ning kaks liikuva ja kaks kinnitatud vastukaaluga kooku) ja selle järel elutoa põranda puhastamine saepurust ja puidulaastudest, nii et nüüd saab pimedas elutoa läbida ilma muretsemata, kas leian ikka vajaliku puhta rajakese üles.

Töötlen puhkusepilte, eelkõige neid, mida võtsin maal venna suvekodus, kus süvenesin põhjalikult (nii palju, kui 1:4 makroga objektiiv lubas) kollases lillepõõsas askeldavatesse kiletiivalistesse. Ikka väga mitmesuguseid kärbsetaolisi putukaid on olemas! Mõni läigib, mõni on karvane nagu mesimumm; aga kes musta porikärbest lähivaates näinud ei ole, see ärgu teda lähedalt vaadakugi! Ees seisab tiiva soonemustri ja välimääraja abil täpsustamine, kes ja mis.

R, 1104. päev: Ig-Nobelid selgunud!

Eesti uudiskünnist see vaevalt et ületanud on*, aga öösel selgusid tänavused Ig-Nobelid, st auhinnad teadussaavutuste eest, mis alguses ajavad naerma ja siis panevad mõtlema (ametlik link):

• Veterinaarmeditsiin: uuringu eest, kus tõestati, et nimega lehmad annavad piima rohkem kui nimeta lehmad
• Rahu: katselise uuringu eest, kus uuriti, kas parem on saada pähe täis või tühja õllepudeliga
• Majandus: neljale Islandi pangale tõestamise eest, et tillukesed pangad võivad muutuda hiiglaslikeks ja siis tagasi tillukesteks ning et sama võib teha ka kogu riigi majandusega
• Keemia: uuringu eest, kus kasvatati teemante tekiilast
• Meditsiin: liigesepõletiku põhjuste katse eest, kus teadlane ragistas oma ühe käe sõrmeliigeseid (aga teise omi mitte) iga päev 60 aastat
• Füüsika: teooria eest, miks rasedad ei kuku ümber
• Kirjandus: Iirimaa politseile üle viiekümne liiklustrahvi kirjutamise eest poolakale nimega Prawo Jazdy ('juhiluba')
• Tervishoid: häda korral kaheks respiraatoriks muundatava rinnahoidja eest
• Matemaatika: Zimbabwe keskpangale saavutuse eest tutvustada rahatähtedele trükituna rahvale väga mitmesuguseid arve, alates 0,01 kuni 100 000 000 000 000 (saja triljoni) Zimbabwe dollarini**
• Bioloogia: tõestuse eest, et söögijäätmete massi saab vähendada üle 90% võrra hiidpandade väljaheidetest eraldatud bakterite abil.

** Majandusauhinnaga seoses mainitagu, et Ungari sõjajärgse hüperinflatsiooni lõpetas 18.8.1946 rahavahetus kursiga 400 000 000 000 000 000 000 000 000 000 (nelisada oktiljoni) pengőt = 1 forint.

Räägin toanaabrilegi, et Iirimaa politsei sai tähtsa auhinna, ta naerab südamest, kuigi pan Juhiloa lugu on vana lugu ja tõlketeemalisena meilgi töömeilist läbi käinud, aga enne tema tulekut.

* No lõuna ajal saan teada, et ületas küll, Delfi, Postimehe läbulisa Elu24 ja Õhtuleht kirjutasid, aga neid ma ju ei loe. See-eest on siinne loetelu täielik.

Olen hakanud saama mobiili peale valeühendusi, nii kord päevas. Usun, et see on seotud sellega, et mobiiliarve liigub kiirusega 24 m/h (meetrit tunnis) ehk 7 mm/s. Lõuna ajal kogen, kuidas siinne mobiilifirma edastab sõnumit viis minutit.

Kirjutangi lubatud artiklit, nn „toimetaja kogutud teoste” kui ammendamatu varaallika põhjal.

Kõrgmetsa maksimarket, reedeõhtune tung. Üle kõige lõugab Tom Jones sama laulu, mida filmis Little Voice kasutas LV ema LV kiusamiseks.

N, 1103. päev: kui uni ei tule, lugege kolmeni

Liftis soome kolleeg J, kes kurdab, et eile juhtus temalgi teeõnnetus ja uni tuli alles pool kolm. (Paar nädalat tagasi juhtusime samuti sama bussi pealt tulema ja ta rääkis, kuidas õige mitme aasta eest siiakanti siirdudes oli ta arvanud, et hakkab Pariisis käima umbes igal teisel nädalavahetusel, aga on seal käinud kõigi aastate jooksul ainult kolm korda.)

Esmaspäeval kurdetud koolitusbürokraatia jätkub: saan kolm meili, et hinda käidud koolitust! Mingit viidet, mis koolitused need täpselt olid, ei ole. Usutavasti on üks neist ühe kliendi ettekanne, teine sama kliendi seminar ja kolmas „Pipi Pikksuka” ning rootsi kriminullide tõlkimise kaks ettekannet, aga mis on mis, seda ei ole. Mõistmatu on ka see, miks avaneb vormi muudel sakkidel klõpsates kõigel kolmel eelmise prantsuse keele kursuse „koolitusnõude” leht (igas muide isesugune).

Mis kihk on eesti keeles kirjutada aasta kuupäeva ette (nt „2009. aasta 1. oktoober” ja mitte „1. oktoober 2009”)? Loe ja mõtle pikalt, mida on öelda tahetud.

Kell 15.44.30 kuni 15.47.00 ajuti ja korraks veel 15.53.30 väriseb maa. Aknalaual hakkavad toanaabri potitaime lehed värisema ja koridoris klõbiseb kapiuks. Võib-olla kukkus naaberriigis jälle mõne mahajäetud kaevanduse lagi sisse, nagu paar aastat tagasi, või siis kukkus naabermaja lammutusplatsil paari teraspostiköndi lahtikaevatud alusmüür uue hooneosa vundamendiauku.

Muidu rahulik, nädalavahetus varsti käega katsuda.

K, 1102. päev: kolmapäevased seiklused

Kes siis ei vaikiks, kui antakse suur ports majandusteemat tõlkida keelest, millest ta mitme kursuse kiuste suurt aru ei saa; kui sööklas on toiduks olend, kelle kehaehitus on võõras; kui vaja on kohe-kohe alustada lubatud kursust; kui meenus, et vaja on tänaseks kirjutada artikkel; ja kui eile saabus suguvõsa üht kaugemat salu korrastav loetelu?

Bussis piletikontroll, mis vast seletab, miks saabub buss sõiduplaanist 12 minutit hiljem. Kontrollil on koguni kiipkaardi luger, mis näitab, et mu kuukaart tõesti kehtib kuni 24. oktoobrini.

Rahvad, rassid, kultuurid: kui ma kilomeetripikkuse kohvikusaba lõpuks läbin ja hommikukohvilauda jõuan, on Prantsusmaal intensiivkursusel käinud kolleegi muljed juba otsas ja eesti seltskonnas istub prantslane C, kes, nagu selgub, hakkab sõitma Egiptusesse puhkama, ning kõik räägivad talle Egiptusest hirmu ja õuduse jutte. Egiptuse sanitaaroludest ikka ka, ning mainin, et inglise keeli on nende kirjeldamiseks olemas koguni termin Egyptian quickstep (st quickstep'pi tantsiskledes kemmergu suunas), nagu on veel paljudes maades tabava kõhulahtisuse kohta – ja siin kohal saan lõuad pidama, sest ainus, mis mulle meelde tuleb, on Prantsusmaa Napoleon's revenge. Viimasel hetkel!! Ei tea ka, kas peaks lohutama, et reisimeditsiinikirjanduse andmeil tabab kõhulahtisus lõunamaareisil niikuinii, iseasi on, millal ja kuidas. (Mis muidugi meenutab ka lugu, kuidas Soome eesti tudengid pannud loteriis peaauhinnaks välja „luksusliku lõunamaareisi kahele” mainimata, et nende sponsor on teatud Soome lahel liiklev laevafirma... ja no eks Eesti ole ju Soomest lõuna pool.)

Bussis istub õhtul mu taga kileda ja valju häälega naisterahvas Kagu-Euroopast ja aeg-ajalt laulab mobiiltelefoni.

Õhtul lähevad teatud meessoost skaibituttaval nimed sassi ja ma saan teate, et ta sööb ära ja suhtleb siis põhjalikumalt, mille järel on pandud musinägu. Mu vastus on lakooniline „?” ning siis saan teada, et eksitus oli. [Eksituste korral on peaasi muidugi, et mitte exitus letalis; loen praegu saksa ajaloolase Norbert Ohleri uurimust viimasest keskajal, väga põnev.]

Austraalia kirjasõber kirjutab hommikul, et sai eile kätte mu täpselt nädal tagasi posti pandud plaadi, mis läks seega kohale 6 päevaga. Mina olen jälle täna kätte saanud maanteed mööda 8 km kaugusel oleva mobiilifirma arve, mis on posti pandud täpselt kaks nädalat tagasi (ja mille maksetähtaeg on 15 päeva, st peab makstud olema homseks). Peaks firmale ütlema, et ei ole vaja saata arveid Austraalia kaudu!

T, 1101. päev: kohustuslik, kui võimalik

Postimehe ärilisa E24 (mitte segi ajada läbulisa Elu24-ga, kuigi ega vahe suur ei ole) arvates on süsinikdioksiidi valemi CO₂ kirjapilt paremal juhul CO2 ja halvemal CO² (CO ruudus). Tore oleks, kui sellise värra eest tuleks uue keeleseaduse järgi lehele trahv kaela, kui muidu õppust ei võeta.

Olen viimasel paaril nädalal märganud uut käänamist: teave:teave:teavet (nagu on täitsa tavaline käänamine turva:turva:turvat, kuigi peaks ju olema turve:turbe:turvet).

Pikk koosolek, kus saab teada, miks tšehhid tahaksid näha tõlkimise ajal tõlkeid ka muusse keelde: see „muu keel” oleks väga sarnane slovaki keel.

Toanaabril algab homme hommikul horvaatia keele kursus, jätab täna õhtul kõigiga südamlikult hüvasti.

Ja kui ükskord hilja tööesi lõpeb ja korteri poole sõitma pääsen, näen, et Jaama tänava uus pood ei olegi Seen, nagu arvasin, vaid hoopis Soon.

E, 1100. päev: prantsuse värk

Jaama tänavale on tekkinud uus pood nimega Seen.

* * *

Edasi „kodumaisele tööstusele ideede andmiseks”*.

Koolituste kord on selline: kõigepealt peab tegema koolituste plaani, täites siseveebi kohas „Koolitusvajadused” vastava vormi. Kui vahetu ülemus ja seejärel osakonnajuhataja on tuvastanud selle vastavat asutuse koolitusplaaniga ja heaks kiitnud, siis tuleb paar nädalat enne semestri algust keelekursuse kutse. Siis peab selle omakorda kinnitama, et jah lähen. Seda nimetatakse segadusse ajaval viisil koolitusnõudeks, aga eksib see, kes arvab, et see käib siseveebi kohast „Koolitusnõuded”. Selle esitamiseks tuleb avada uuesti koht „Koolitusvajadused”, avada käesoleva aasta kinnitatud koolitusplaan, valida selle keeleõppe rida ja klõpsata nuppu „Koolitusnõue”. Siis avaneb koolitusnõude vorm.

Ent vigurid veel ei lõpe, sest kuigi see vorm näeb välja täpselt selline nagu koolitusvajaduse vorm, tuleb selle ülanurgas, kus on kirjas koolituse vorm ja mille vaikesäte on „korduv”, klõpsata hoopis nuppu „järjestikune”. Vastasel korral ei ilmu vormi allossa tabelit, kuhu saab märkida tunni toimumise aja (et töökorraldus teaks, millal töötaja on ära).

Seda kõike saan teada muidugi selle peale, et osakonnajuhataja lükkab mu koolitusnõude tagasi, aga on nõnda lahke, et kirjutab, mis nuppu tuleb tegelikult klõpsata.

Jagan vastleitud teadmisi ka toanaabrile, kellele on kõik see jutt täitsa uus. Alles ükspäev tuli personaliosakonnast meil, et ärge märkige end keelekursuse pärast puudujaks ette, vaid alles kursuse päeval, ja ta oli aru saanud, et see ongi koht, kust töökorraldus saab teada, et teda keeletunni ajal majas ei ole. Ei, see ei ole üldse see koht, sealt saab seda teada ainult personaliosakonna tööaja arvestus.

Kui muidu on uutele töötajatele igasugu koolitusi, siis bürokraatiasüsteemi toimimisest keegi ülevaadet ei anna ja uue töötaja juhendis ka ei ole ning kõik on muidugi ainult prantsuse keeli. Kaks korda aastas on just nii harv, et jõuab õige viisi ära unustada ja hakka siis iga kord uuesti pusima. Võib arvutada, kui palju kaotatud tööaega see maja peale kokku teeb.

Et ma ei tea veel, kus mu tänase pärastlõuna prantsuse keel toimub (vaheaeg on läbi, kooliorjus algab jälle), võtan kapist paberi, kus see kirjas, ja saan kreepsu, sest seal on kirjas, et algas 8.30. Ma nagu mäletaks, et ikka pärastlõunal, ja ongi, olen leidnud eelmise korra paberi. Ka eeloleva kursuse toimumiskoht – pikema Google'i otsingu järel, sest arvake, kas kuskil on kaarti, kus selgelt kirjas kõik Kirikmäe asutused, või oleks telefoniraamatuski majanumbritega kaarti, rääkimata internetist? Siinmaa on veel täielikus interneti-kiviajas! – võimaldab mul avardada silmaringi: uus on nii toimumiskoht kui ka õpetaja. Räägitakse, et üks õppejõududest pidavat olema kuri vanamoor ja ma olen 7 kursusel näinud 5 õpetajat, kelle hulgas seda ei olnud; praeguseks õpetajaks on märgitud mulle tundmatu madaam, aiman halba.

Ja nende bürokraatiasehkenduste peale kulub kolmveerand tundi. Korruta see kahega ja siis töötajate koguarvuga ning küll sa siis näed!

* Vt Werner Hirte, „Teeme ise tuhat asja”, Tallinn: Valgus 1977. Algupärand ilmunud sõjast räsitud Saksamaal 1947, eesti tõlge õitsvas Brežnevi- ja Käbini-aegses sotsialismis 1977. See põhjendus oli kirjastuse märkuses, miks on sisse jäetud harrastustegevuse osasse mudelraudteede peatükk.

* * *

Hirmsa ehmatusega meenub, et suvel lubasin kirjutada septembri lõpuks tõlkimisteemalise artikli. Kuigi jah, mis siis viis lehekülge paari tunniga visata ei ole, aga jäänud paari päevaga sidus ja sisukas jutt võimalik ikka ei ole. Materjali on niiii tohutu palju!

* * *

Olen unustanud võtta prantsuse keelde sõna- ja lugemisraamatu ning raamatusse kirjutamiseks hariliku pliiatsi (viimast saab laenata töölt). Õnneks on samas rühmas ka kolleeg M, näen teda ees minemas, lähen järel, jääb ära aegaviitev orienteerumine ja nüüd ma siis tean, kus on see „Kirikmäe prisma tagune” koolituspaik.

Klassitoad on maja keldris ja ümber klaasistatud siseõue, mille sarnast nägin kunagi unes (unes oli selle sees kontsert; äkki just selle ajal võtan vaheajal puhkenurga stendilt bussilugemiseks kaasa kontserdisaali hooaja mängukava).

Klassituba on hämar; igale uuele tulijale, kes seda imestab, seletab õpetaja, et rohkem ei saa, see ongi suurim valgustus. Meenub kunagine töökoht, kus ülemused soovisid koonerdada elektri arvelt ja väitsid, et toas on „liiga valge” (tulemus oli muidugi see, et ei näinud sõrme suhu pista (mäletamisi 150 lx vajaliku üldvalgustuse asemel oli 16 lx); see skeem võimaldanuks säästa oma 500 krooni aastas, tubli-tubli, aga paraku oli siis vaja hankida töötajatele lauavalgustid, mis kokkuvõttes läksid ikkagi kallimaks).

Õpetaja näib mitte olevat see kuri moor, keda ma kartsin. Esimeses tunnis meid suurt ei piinata, peame jutlema oma eluloo, st kuidas me siia sattusime, mida varem tegime, mida prantsuse keelelt ootame. Teises pooles sõnade äraarvamise mäng. Hollandlasi rühmas ei ole ja seega olen kogu seltskonnas ainus, kellele meenutab sõna sinon kirjapilt Hiinat. (Õigemini sinantroopust, mille mainimist vahepeal kaalun, aga no silmaring, silmaring!!)

Saame kuulda, kuidas prantsuse keele positsioon Euroopa Liidu asjaajamiskeelena on pärast 2004. a ühinemist löömas kõikuma. Ütle veel, et uutel liikmesriikidel jõudu ei ole!

Pärast otse poodi ja korterisse, mõnus.

P, 1099. päev: Skorpionid on saatanast!

Loen – Arvi Mägi „Risti riik”. Arvan mõistvat põhjust, miks viljakas pagulaskirjanik oma suurteose üldse kirjutas: Välis-Eestis ju ei olnud saada Hillar Pulametsa „Jutustusi kodumaa ajaloost”, midagi oli vaja leida asemele, midagi uuemat kui vanaisade „Aita” ja „Leida” ning isade „Ümera jõel” ja „Meelis”, aga samuti nn keskmisele koolieale.

256 leheküljel, Karvikute kroonika I köites neljast, on jutuks 15 põlvkonda, mis tähendab keskendumist peamiselt põlvkondade vahetumisele ehk soojätkamise ja suremise üksikasjadele.

Toimetamise kiirust (tundub, et raamat on laotud vanal heal tuvasta-ja-prindi-põhimõttel) näitavad eriti raamatu lõpupoolt lõbustavad trükivead nagu „Baikani poolsaar”, „sete” resp. „see”, „kangemäks” ja sõnavahede ärajätmisest sündinud uudissõna „meiemaaelukohtasamalaastalkirjutabkroonik” (millele järgnevad sarnased „MoskvasuurvürstIvan” ja „VassiljevitšhakkasLiivimaapiirilehitamaIvangorodilossi”). Milleks üldse raisata sõnavahede peale trükipaberit, kui ka ilma saab? Iga raamat oleks vähemalt kümnendiku õhem ja metsa jääks kasvama sedavõrra rohkem puid.

Päevalehe enda retsensioonis heidetud võrdlus „Rehepapiga” võrdlust ei kannata, ammugi mitte „Mehega, kes teadis ussisõnu”. Retsensiooni kommentaarid ei ole kahjuks lugemist väärt, nagu EPL-s tavaks.

* * *

Rahvasuu räägib, et Evelin Ilves olla esimene, kes on üle kolkapatriotismist ja julges avalikult tunnistada, et Kalevi šokolaad on saast. Kommenteerijad kolkapatriotismist üle ei ole ja see varjutab loogika: Kalev on eestimaine, järelikult parim maamuna peal! ☺

Käige maailmas lahtiste silmadega ringi ja näete, et nii mõndagi asja, mida Eestis peetakse ainukordseks (nt Kalevi kvaliteediga maius või Tätte kvaliteediga laul), teatakse ka mujal. Isegi kui ka teistel maadel eksitakse pidama keskpärast erakordseks, tähendab, et selliseid „erakordsusi” on liiga palju, et nad saaksid olla tõeliselt erakordsed.

* * *

Päeval uisutamas. Arvan kogunenud olevat piisavalt julgust ja oskusi, et teist korda rinda pista Skorpion-marki uiskudega. Off-road küll, aga kõigepealt vaja ikka nendel liikumine on-road selgeks saada. Imelikul kombel kahandab uiskude rulaefekti eelmisest pisut suurem jalats, nii et rulaefekti pärast enam kannatama ei pea – aga seda enam teele kuhjatud sodi pärast. Näib, et kergliiklusteed põhimõtteliselt mitte keegi ei hoolda: sellel on alles hobusesõnnikukuhilad täpselt samas kohas kus aasta tagasi (kuigi lugematute jalgrattarataste all lamenenutena), rääkimata oksarisust ja aastaajast johtuvatest pöögikäbidest. Edasiminek on väga vaevaline ja imestavate pilkude all piinarikas. Uiskude laiuse tõttu vajan tavalisest laiemat teed, mida algul arvan olevat kergliiklustee sellel poolel, kus sõidavad puhastusjaama – või peaksin tegelikult kirjutama puhastuslossi – ehitusplatsi veokid. Seda on ehitatud juba üle kolme aasta ja praeguseks on müürid kerkinud kümne meetri kõrguseks; täitsa uskumatu, kui palju s...a on külaelanikud hakanud tekitama rohkem kui varem. (Või siis täitsa uskumatu, mis vanasti niisama jõkke partidele plädistada lasti.)

Esimese korra käin käpuli, kui parem uisk satub leherisu sisse, kui üritan mööda laveerida tee vasakus servas olevast kruusast, kus, nagu on selgunud, uisk veereda ei taha. Ronin üle piirde õigele, kitsamale teepoolele, kus tean olevat asfaldi enam-vähem sileda, ja jätkan seal. Ehitusplatsist möödumine kestab terve igaviku, sest seal on lahti jäetud ainult nii poole meetri laiune rada, mis tähendab, et vasakut uisku tuleb hoida otse ja paremaga ainult hoogu anda (tasakaalu ja suuna hoidmine on rulaefektiga nelikrulluisuga täiesti võimalik). Tean olevat teisel pool jaama laiema tee, kus enam tee keskel piiret ei ole, et seal siis saan tuurid üles võtta ja proovida, kuidas uisk veereb (nii kaugele ma varem nende uiskudega jõudnud ei ole). No selgub, et ka see on vähemalt kevadest – aga miks mitte mullu sügisest või veelgi varemast – saadik täis oksarisu, puulehti ja veel paksemalt pöögikäbisid kui esimene ots. Suurte 120 mm ratastega tasakaalu hoidmine veel selge ei ole (hoiad liiga ette, käid kõhuli, hoiad liiga taha, käid selili; kusjuures tagumine telg on kannast eespool ja selili käia sestap lihtne, ei ole nagu reasrulluisul, et takistuse tulles hoia raskus tagumisel rattal, aga selili ei kuku, sest tagumine ratas on kannast tagapool), selgub praktilisel viisil. Nagu ikka, kiireneb kriitilisel momendil mõtlemine, nii et jõuan langemise pealt mõelda, et kui ma nüüd küünarnukid kah partsti! maha lasen, siis saan rohkem haiget kui siis, kui ma lihtsalt randmekaitsmete peal hoo ära libisen. Maha jäävad mustad jutid ja küünarnukkide mahapanek läheb peaaegu õnneks (kui küünarnukk hoo pealt maha panna, võib kaitse paigast tulla). Tore asi on tervet käsivart kaitsev soomuskäis! Küünarnukil on ainult väike löögimarrastus.

Tuvastades, et selgi teel uisutamine on võimatu, võtan uisud alt (mis käib Skorpionidega õnneks kergesti) ja jalutan taas puhastusjaama ette, kus panen uisud alla. Tuttaval teeosal kulgeb sõit õhkõrnal allamäel paremini, kuni märkan kitsal teel vastu kõndimas nelja jalutajat, tähelepanu hajub ja nende vaateväljas käingi selili. Tagataskutes on taskurätipakid, aga maapinda tabab just selle kõrvane koht, kus asfaldi ja luu vahele jääb lööki pehmendama mitte polster, vaid selge lihas. Sajatuste saatel tõusen püsti ja teen näo, et mul on vaja kruttida kella, kuni jalutajad mööda jõuavad ja saan rahus edasi kooserdada.

Kokkuvõttes on tänane läbisõit 1,8 km, hirmuäratava keskmise kiirusega 5 km/h, olen selle vältel kolm korda kukkunud (et teiste uiskudega juhtub emake maa kõvasti tõmbama vähemalt 60 km tagant, peaks läbi olema vähemalt pool järgmise aasta limiiti) ja mõningad raskete uiskude tavalisest kõrgemale tõstmise lihased tulitavad hirmsasti valutada. Kougin silla najal uisud alt ja komberdan korterisse. Vahest tuleb ikka uurida majahoidja käest, kuidas saab jalgrattakuuri võtit, ja hankida omale liigutamiseks lõpuks jalgratas.

Katse, kas uiskudega Skorpion Multi Terrain saab sõita murul, nagu tootja väidab, on seega ikka veel tegemata.

* * *

Muidu palju piltide skannimist. Skanneriga on midagi juhtunud, 1200 dpi skann kestab kauem kui 3200 dpi skann.

L, 1098. päev: laupäev

Päike paistab, aga sooja on ainult 13 kraadi. Sügise on sala tulemas. Kell 10.08 alustab naaber lööktrelliga puurimist. Kolina ja aknast paiskuva tolmu järgi arvates on ta otsustanud üles katkuda elutoa põranda kiviplaadid.

Saan läbi Apollo 11 raamatu. Suurepärane.

Saan teada, et Kennedy 1961. a lubadus saata inimene Kuu peale ja sealt tervena tagasi tuua veel enne aastakümne lõppu ei tulnud sugugi tuulest. USA maa- ja lennuväel oli kummalgi juba 1950. aastatel plaan asutada Kuu peale oma baas; kui pärast Gagarini lendu ja Sigade lahe dessandi laialilöömist Kuubas oli vaja ameerika rahva moraali turgutada, siis pakkunud kosmosehuviline asepresident Lyndon Johnson välja, et miks mitte mehitatud Kuu-lennu teostamine. Kennedy algul kõhelnud ja pidanud nõunikega nõu, et kas ikka saab asja. Aga näe ütles ja sai.

Raamat selgitab ka Apollo-programmi ja miljoni pooljuhtkiibi lugu. Mul oli kunagi magedavõitu tehnikaajalooraamatust Fruits of War jäänud mulje, nagu olnuks igas Kuu-moodulis miljon pooljuhtkiipi, mis on mõistagi uskumatu arv. No äsja loetud raamat seletab täpsemini, et miljon pooljuhtkiipi telliti kogu Apollo-projekti jaoks ning nende peal ehitati enamik rakettide ja kosmoselaevade elektroonikat (Kuu-moodul oli muide esimene suurem fly-by-wire-lennusõiduk ja Apollo kosmoselaeva juhtis digitaal-, mitte analoogarvuti – kuigi tänapäeval on umbes taoline arvuti näiteks autos ja mitte see, millest sa seda heietust loed). Elektroonikatööstusse süstitud 1 mln kiibi tellimus edendas seda haru kõvasti ja tänapäevane arvutipõhine elu ongi selle kõige tulemus.

Vaatan filmi Apollo 13 (1995), mille jublakatest ja lühenditest on nüüd selgem pilt (nt kes olid juhtimiskeskuses Retro, Fido ja Guido). Eks tõsilugu ole filmi jaoks pisut dramatiseeritud, aga ainult inimsuhete vallas, tehnikapulkade osas mitte, kui mitte arvestada üsna alguses taustal toimuvat Saturn V kokkupanekut, kus III aste lajatatakse klõmmdi! IU peale; IU ehk II ja III astme vaheline seadmerõngas sisaldas suurt hulka juhtelektroonikat, mida valgeis kitleis mehed nikerdasid II astme otsas töötades kohale hulk aega.

* * *

Otisn välimäärajast uuesti üles, mis on nende roheliste putukate nimetus, keda on õhtuti akna peal palju. Chrysoperla, maakeeli kiilassilm. Raamat ütleb, et tegutsevad augustini; praegu on aga peaaegu oktoober.

* * *

Kui tennis oli eesti omanimetusega „murutõnis”, siis mis oleks golf? „Augupall”?

R, 1097. päev: reede

Tööl kuuleb eilseid juubelimuljeid. Soomlased olnud kohal in corpore. Toanaabril on kõnnak ettevaatlik. Põhiline aruteluteema on, kuidas keegi pärast koju sai. Üks saksa noormees olla kategooriliselt keeldunud kellegi töökaaslase põrandal magamisest ja sõitis öösel mööda kitsaid käänulisi teid 40 km kaugusele koju.

Pärastlõunal otsin sisevõrgust veerand tundi, mis kellast võib reedel lahkuda. Kui leian, on sellest möödunud juba 16 sekundit.

Poest sööki ja teibaid. Kõrgmetsa maksimarket on ise süüdi, et neil on napakas seljakottide keeld; eks ma otse toidupoest tulin, kott kraami täis; kes käskis ametisse panna inimese, kes koti silmi pungitades peaaegu maha pillab ja pärast puhkides (kahe käega muide) taas letile vinnab.

N, 1096. päev: Arthur Guinness 250

Täna enam päike ei paista, on pilves ja lubab vihma. Isegi kalendri järgi on nüüd juba sügis, aga veel sõidavad tööakna tagant iga poole tunni takka kahekordsed ringsõidubussid, need suvekuulutajad. Eile õhtul lendas nahkhiiri ka veel; akna peale tuli putukaid, isegi äädikakärbseid lendab jälle (vahepeal ei lennanud).

Töömaja kunagisest vastasmajast on järel ainult suurte teraspostide kribalad. Tulevase maja kohale (bussipeatuse lähedal on platsi plaan, kus uue maja piirjoon peal) kaevatakse keldriauku, korraga töötab kuni kaheksa suurt masinat, põnev.

Üritan välja mõelda ettekäänet, miks mitte minna Arthur Guinnessi 250. sünnipäeva tähistamisele. Igale heale mõttele on mingi vastuargument:

• a) „ma Guinnessi ei joo” – aga kunagi rumala peaga kiitsin takka, et täitsa hea õlu (teisalt äkki ei mäleta)
• b) „mul on õlleallergia” – vt eelmine
• c) „mul on noorkuuga väljalööv õlleallergia / Guinnessi maitse akuutne talumatus” – juba parem!
• d) „olen dieedil” – võib olla tundlik teema ja pindis olevat ainult 210 kcal, mida ma hästi ei usu, ju ikka on rohkem
• e) „olen täna hommikust kaalujälgija ja mu tänased punktid ei näe Guinnessi ette” – ... ...mäh? Pindis on saksa süsteemi järgi arvutatuna ainult 4,2 punkti (vrd belgia vahvlis 13 ja odavjäätise topsis vähemalt 10, aga kes siis neid ei sööks)
• f) „viimane aeg on tegelda kirjatööga, pean tingimata alustama täna õhtul” – aga kes seda usuks, isegi kui see on tõsi (on muide jah)
• g) „pean kiirustama rongile” – universaalne ja sageli sobilik ettekääne, aga samas on teada, et ega ma rongiga ju tööle sõida
• h) „ma perekondlikel põhjustel täna tulla ei saa” – teine universaalettekääne, mida ilmselt kasutangi

Päeva jooksul astub toast läbi mitmeid kutsutud töökaaslasi ja esitavad fantaasiaküllaseid vabandusi, miks nad täna tulla ei saa. Kõrvaltoa lätlane näiteks räägib, et tal on täna – nagu üllatusena selgus alles päeval, eksju – saunakord ja ta ei saa mitte kuidagi sauna vahele jätta. (Pange see kõrva taha, töötab eriti hästi saunakultuuriga maalt tulija puhul, kui vaja vabandada oma puudumist inimesele, kelle kodumaal sauna ei tunta või kui tuntaksegi, siis sellisena, mida sai teada kunagine ühikakaaslane ja praegune linnavalitsusametnik ning keskerakondlane A, kui nägi muiste Saksamaal tänaval silti „Sauna”, rõõmustas, käis tõi kodust seebi ja nuustiku ning julgelt sisse astus. Üllatus oli suur ja mõlemapoolne. Seega tekitab ettekujutus saunast kui salapärasest iidsest kümblusasutusest saunavõõraste hulgas suurt aupaklikkust ja teil lastakse lahkesti minna.)

Aga minu kõrvalejäämine Guinnessi juubeli tähistamisest leiab lausa iseenesliku põhjenduse. Nimelt on pärastlõunal moment, mil tänasida toimetusi enam ei ole ja hommeõhtused saab teha homme hommikul, aga toanaabri märkamata võtan ette umbes kümneleheküljese tagasiside kirjutamise (eile kurdetud teemal) ja teen näo, et seda on tingimata vaja just homseks. Kirjutan seda mitu tundi, aeg-ajalt seal loetletud jõledusi ette lugedes, ning kui kell kuus kukub ja kunagine rootsi toanaaber praegusele toanaabrile ütlema tuleb, et noh kas lähme, olen sobivasti süvenenud töhe ja saan kurta, et vaat' kus lugu, minust jääb täna kahjuks tulemata; aga mul on külmikus pudel Guinnessi, mis kell toosti öeldakse, saaksin omaette ära õiendada. Nõnda et hundid söönud, lambad terved.

K, 1095. päev: life is sweet

Hommikul postkontoris (Amazon). Pakis on muu hulgas autokäsiraamatu kujundusega raamat Apollo 11 tehnikast, kus sirvimisel näen olevat peale kõigi astmete ja moodulite üksikasjaliku selgituse ka näiteks juhtimiskeskuse plaani ja ostsillograafikõverad, mis tõestavad, et Neil Armstrong ei öelnud „man”, vaid ikka „a man”.

Mannetu tõlge tööl ajab lõpuks kopsu üle maksa ja kirjutan vastava teema haldurile kirja, et palun koputage välistõlkefirmale südamele, et ta edastab ebaprofessionaalse tõlkija kätetööd (nii et loodetavasti see siis teatab Eesti firmale, kes kutsub kohvile tõlkija – või veel parem, võtab teise). Tõlkija, keda üldse ei koti, mida ta „mõtleb” ja kirjutab või mis tagasiside ta saab, ei ole professionaalne. Kardetavasti saab nendest tõlgetest palju näiteid selle kohta, kui oluline on tõlkimisel ettekujutamine ja järelekontrollimine. [Hilisem lisandus: praegu ei saanud, mul tuli siiber ette juba umbes 2007. a kohal.] Täna näiteks olid „vannide kinnitusained” vannihermeetikute asemel, „betooni turvaline läbimine” betooni immutamise asemel ja „temperatuuri-suitsutatu” temperatuurkõveneva polümeeri asemel, rääkimata sellest, et segi oli aetud nitriid ja nitrit. Tüüpiliselt veel eesti keeles ainult ainsuses olevate tegevusnimede panemine mitmusesse (sest võõrkeeles on ju mitmus) ja mõnikord sõnakasutus stiilis „õunte alal jaemüük” ja „vedamise jaoks auto”.

Äkki aga ei olegi tegu elusa tõlkijaga, vaid kasutatakse ajakirjandusest tuttavat tõlkeprogrammi Defakt? [Selle rakenduse nimi peletab inglise keele oskajad küll eemale või ongi siis hoopis kaval, vrd my hovercraft is full of eels – kasutage aga meie programmi ja olge „fakt”!]

Huvi pärast proovin, mida see f****d-rakendus teeb. Liides on primitiivne ja kasutajavaenulik. Peaks kaebama, et õhutab rahvastevahelist vaenu. Google Translator saab proovitekstile oluliselt erineva tulemuse. Äriregister nime Defakt ei tunne, DNS-otsing ütleb, et nimeserver on Moskvas. Pikema Google'i otsingu peale leiab, et seda haldab veebikoht about.ee, mis kuulub äriühingule Rosema Ilu OÜ (asukohaga Õismäe Harku järve poolses servas 5-korruselises majas, registris tegevusala puudub).

Päeval Kirikmäel koerliblikas. Sooja on 20 °C, päike paistab. Uus kuukaart ja postkontoris suvepiltidega plaate saatmas.

Õhtul Kesk-Euroopa (Poola, Slovakkia, Tšehhi, Ungari) pidu. Sööki ja jooki on nii, et lauad lookas, igast riigist nii soolast kui magusat (mitte nagu Balti peol, kus Eesti laual mokaotsast kartulisalatit ja kaks taldrikut kiluvõileibu). On ka selgelt Balti peo mõjuline viktoriin, kus pean jahutama võistkonnakaaslaste innukust, et mu teadmus nendest riikidest on hoopis napp, nii teoreetiline kui ka praktiline (näiteks Tšehhi pinda on minu jalg puutunud ainult Mikulovi tanklas). Peale viktoriini on veel kõigis neljas keeles keeleväänamise laused järelele öelda, näiteks tšehhi třistatřicettři stříbrných stříkaček stříkalo přes třistatřicettři stříbrných střech. Slovaki lauses (strč prst skrz krk) ei ole ühtki meie mõistes täishäälikut – aga sealkandis on võimalik, et silbis ei olegi täishäälikut, nt tšehhi nimed Plzeň ja Brno on pigem kahe- kui ühesilbilised.

Peo lõpus käivad korraldajad kandikutega ringi, et võta veel see või teine hõrgutis; väga mõistlik, mitte nagu Balti peol, et järgmine päev on tomatite ja kartulisalati isekeskis jaotamine ning imestatakse, kui üks [küllap te ära arvate, kes ☺] äkki teatab, et ta kolm päeva vana kartulisalatit ei söö.

Poes. Õhtul kummalisevõitu film Life Is Sweet (1991), teemaks inglise alama keskklassi pere elu paari nädala jooksul, põhiliselt söök ja kulinaaria. Kellele teeb nalja see, kui inime on purjus või vaimuhaige või ropendab või oksendab, siis on film tõesti ülinaljakas. Kui muidu on näitekunstis kombeks, et kui laval on püss, siis see ka laseb, siis siin ei lasta, mitu korda ei lasta. Mingi minimalistlik võlu filmis aga siiski on (ja võlu all ma ei mõtle hiljem hoopis teistsuguseid rolle teinud kõrvalosatäitjat oma näitlejatee ilmselt ainsas alastistseenis), kuigi jah, komöödiaollust on oluliselt vähem kui karbile märgitud. Pigem draama. Kokkuvõttes samas igav ka ei ole.

T, 1094. päev: sõidukite häälestamine ehk miks Norras maksapasteeti ei sööda

Eile koolitusel arvas koolitaja, et Caterpillar masina- ja jalatsitootjana on eri ettevõtted; uurin järele ja ei ole, sama on! Nagu peaks olema see Peugeot, mis toodab pipraveskeid, sama, mis toodab autosid (õigemini see Peugeot, mis toodab autosid, on sama, mis juba muistsest a'ast toodab pipraveskeid). Mantlitootja Bugatti seos autotootjaga on seni lahendamata. (Suurt ei ole.)

Käin silmaringi arendamas loengul, kus räägitakse „Pipi Pikksuka” ja rootsi kriminullide tõlgetest. Eks ma „Pipi Pikksuka” tea paremini kui rootsi kriminulle, nõnda on see ettekanne huvitavam (ja eks ettekanne ole parem ka). Publikus on meie rahvast väga vähe (ma ei näe meie majast kedagi) ja eestlasi, kellele ju ometi „Pipi Pikksukk” peaks korda minema, on vähem kui arvasin. Hiljem mainin loengut oma viimatistele õpingukaaslastele ja näib, et ma pean loengumärkmed nende jaoks puhtalt ümber kirjutama. Siin ainult paar muljet.

„Pipi Pikksuka” algupärandi ilmumise ajal 1945 ei olnud neger kuidagi halvustav sõna (Eefraim Pikksukk oli pärismaalaste kuningas, rootsi originaalis negerkungen), aga esimeses USA tõlkes (1950) on selle asemele pandud king of the Cannibal Isles, esimeses Briti tõlkes (1954) on Cannibal King ja uusimas Briti tõlkes (2007) on hoopis king of the natives. Mu isiklik arvamus on, et järgmises Briti tõlkes seisab seal veelgi ülema poliitkorrektsuse nimel hoopis king of the indigenious people, kuivõrd ka native on paha, sest meenutab kolonialismi. Esimeses prantsuse tõlkes (1952) oli roi ches les Nègres, 1962. a väljaandes aga juba roi quelque part en Afrique, uues (1995) tõlkes roi des Cannibales. Aga 1952. a prantsuse tõlkes oli asjaolule, et kui Pipi läheb isa juurde, siis saab temast „neegriprintsess”, lisatud, et siis teenivad kõik isa „neegeralamad” ka teda, Pipit! ☺ (et je deviendrai princesse royale avec tous les sujets nègres de mon père pour me servir). 1962. a väljaandes jäeti nègres ära (... avec tous les sujets de mon père pour me servir). Uues tõlkes seda lisandit enam ei ole.

Rääkimata sellest, mida tehti tõlgete piltidega ja kuidas toimetajad (mitte tõlkijad!) on teost „lastele kohasemaks” nüginud.

* * *

Postkasti kohal on garaažiaknad, millest paistab prügikast, mille kohal põleb alati tuli. Et maja suuruse kohta on prügikast pisut väiksevõitu, vaatan tavaliselt postkasti kontrollides, kas prügikast on tühi, saab oma prüginatukese hommikul ära tuua (eeldades, et nädala sees inimesed öösiti tuba ei kraami ja prügikasti üle ei kuhja). No täna näen seal vaatepilti, et joodiknaaber sobrab õlgadeni prügikastis ja just on sealt välja venitanud mingi punakat karva rõiva. Ta peab olema teinud seda juba päris kaua, sest liftide juurest on suitsuhais ära lahtunud. (Kunagi prügikast põles, meenub. Mine tea, millest tuli alguse sai...)

Emalt kiri, milles saadab ajaleheväljalõike masintõlke teemal (link on homses postituses).

Alustan suurfilmi The New World (2005) vaatamist juba mitmendat korda. Jaksan vaadata pool tundi. Kuigi kaameratöö eest pandi operaator üles Oscari saamiseks, ta seda ei saanud, vast sellepärast, et metsastseenides on valgetasakaal paigast ära (inimesed on rohekad).

* * *
Skannin vanu pilte. Kauged-kauged ja toredad ajad... meeldejäävad kohad...

...ja üllatavad avastused: näiteks teadsin, et Šveitsis on kaks Kuradisilda, ja ühe teadsin olevat sellise:

Nõndap matkasin ka teise juurde, mis selgus olevat täitsa tavaline vana kivisild:
























Selle juures oli maja:

















Maja küljes paistis silt. Mõtlesin, et ju vast mingi asutus, ja kõndisin lähemale lugema.
















Ja vat seda ma üldse ei teadnud, et Paracelsus oli sündinud Šveitsis!

E, 1093. päev: treb

Näen koosolekult tulles kella 12 paiku Kirikmäel lendamas suurt kiili.

Õhtul pärast poodi enneolematu kehaline saavutus, kui hoian terve pika liftisõidu hinge kinni, sest sealt väljus suitsetav joodiknaaber ja kui üks lift all, siis ega teine ju ei tule (ning jala ma minna ei viitsi).

* * *

Nüüd on mahti kirjutada nädalavahetuse käsitööprojektist. Nimelt on mind mõnda aega paelunud küsimus, miks oli keerukam trebuchet parem kui lihtsam mangonel (vastukaaluga heitemasinad, esimesel oli vastukaal liigendiga ja rippus vabalt, teisel oli koogu küljes kinni). Loogiliselt mõeldes tundub, et kinnitatud vastukaal peaks ju andma suurema momendi just siis, kui kook on rõhtne ehk veidi enne seda, kui heidetav ese maast lahti kerkib; aga samas kui ükskord oli vabalt rippuv vastukaal välja mõeldud, siis jäi lihtsam variant unarusse.

(Terminoloogia vaheldub, saksa Wikipedia näiteks nimetab mõlemat Blide'ks ja prantsuse allikates mangoneliks (mangonneau) nimetatu kohta on inglise ja saksa Wikipedias väändejõu toimel töötav kopaga heitemasin. Mõnel pool nimetatakse trebuchet'ks ka vastukaaluta, tõmmatavat heitemasinat (bricole).)

Et kinnitatud vastukaaluga heitemasina koogu võnkumist saab ette kujutada, aga liikuva vastukaalu oma ei saa, otsustasin ise järele uurida ehk ehitada trebuchet' töötava mudeli.



Mul on Internetist kuskilt leitud kaks kirjutist trebuchet' ehitamise teemal, üks on paljude valemitega ja graafikutega matemaatika­kirjutis optimaalseima ehituse leidmisest, teine õpetab [neile, kes suudavad mõelda tollides ja naeltes], kuidas ehitada tennisepalli heitev masin. Esimesest saab teada, et kasutatud piirangute korral (ühtlase ristlõikega kook, elastsus ja hõõrdumine puudub) optimaalseim (st suurima kasuteguriga) on trebuchet,

• mille koogu pika ja lühikese õla suhe on 4:1;
• mille vastukaal on kinnituspunktist lühikese õla pikkuse kaugusel;
• mille lingu pikkus on 3,75 lühikese õla pikkust;
• mille „konks” on koogu suhtes 20° nurga all;
• mille vastukaal on heidetavast massist 100 korda suurem; ja
• mille kook on heidetavast massist 5 korda raskem.

Siit annab välja arvutada sobiva laskemoona ja kasutatava materjali järgi koogu pikkuse ning sellest (kui lähteasendis on kook 45° nurga all) muud mõõtmed.

Sobiv laskemoon on midagi, mida saaks kasutada tubastes tingimustes, st mis ei purustaks, vigastaks ega määriks (toas tabab heidetud ese niikuinii seina või lage). Pärast mõningaid otsinguid leidsin tiheda puuvilla kuulid läbimõõduga 4 cm ja massiga 6 g, sellest vastukaal 600 g ja koogu pikkus kokku 67 cm (tundmatu kerge puit, 12 × 12 mm liist).

Rohkem ja vähem ajaloolisi ees­kujusid ning tegelikku tarvet järgides ehitasin siis lattidest ja muudest käe­pärastest materjalidest (nöör, niit, kile, teip, papp, naelad, aaskruvid, seib, keermesvõll, nööpnõel, plastitükk, traat, konservipurk, peenraha) masina, mille oluliseks omaduseks on, et seda saab võtta osadeks: külgraamid ja toed polditakse alusraami külge. Mõningase efekti nimel (ja pindude vältimiseks) lakkisin üle kah.

Tulemus on selline, et saja­kordne vastukaal annab isegi sellisele kergele (ja seega suure õhu­takistusega) kuulile pöörase kiirenduse ja see tabab toa vastasseina (kust pöörlema heidetuna tagasi veereb). Tennis- või lumepalli või õuna viskamise masin peaks olema vastavalt suurem ja tugevam – ning samuti ohtlikum. Koogu otsas on konks, mis valla pääsenuna viibutab ohtlikul kõrgusel (NB! silmad!) ja kiikuv suur kook ja vastukaal võivad anda ohtliku obaduse, rääkimata lendulastud esemest.

Heitemasinatel oli halb omadus heita määramatus suunas, ette, taha või otse üles, mis juhtus Henriku Liivimaa kroonika teatel venelastega, kes otsustsid endale ka heitemasina ehitada, aga ei teadnud konksu kuju iseärasust. Nõnda et kui lingutasku ei ole kottis, võib kook tasku kuuli alt ära rebida ja kuul lennata edasisuuna asemel tagasi.

Seega leidsin, et liikuva vastu­kaalu korral kook oluliselt üle püstasendi ei kiigu, st koogu ja vastukaalu võnked summutavad üksteist nii, et kook jääb äkki seisma ja lingu vaba ots kukub otse alla (selmet ringi peksta, mis võib-olla juhtub kinnitatud vastu­kaalu korral). Uuringud jätkuvad.

P, 1092. päev: vihmane pühapäev

Öösel sajab valju pahinaga vihma.

Loen, saan läbi Natteri raamatu. Muud sarja „Luftwaffe Classic” raamatud on rohkete piltidega ja umbes 11 pt suuruse kirjaga; siin on pilte vähe (sest neid on alles vähe), aga tekst umbes 8 pt suuruse kirjaga, maht seega tohutu. Ju vast tahtis kirjastus sellest masinast kunagi kirjutatud põhjalikema raamatu üllitada ühes köites.

Bachem Ba 349 Natter ei olnud rangelt võttes lennuk ega rakett, Bachem ise nimetas seda lihtsalt seadmeks (Gerät). Natter läks ajalukku sellega, et see oli esimene masin, millega tehti mehitatud vertikaalstart rakettjõul. Et see ei olnud lennuk, näitab muide see, et lahingutegevuseks määratud masinatel puudusid riiklikud eraldusmärgid, nagu neid ei olnud Saksa rakettidel (sõjast säilinud Natteritele lisati suvalised ristid pärast sõda).

Nattereid on alles üks või kaks masinat; raamat lahkab pikalt Silver Hilli laos oleva masina päritolu (jõudes järeldusele, et see on just see neljast Austrias liitlasvägede kätte langenud masinast, mida kohapeal tehtud fotodel ei ole), aga ei sõnagi Münchenis Saksa Muuseumis olevast Natterist, mida 1997 saadud kirjas Saksa Muuseum kinnitas koopiaks, kuigi Peter Cohauszi raamatu Deutsche Oldtimer Flugzeuge esimene väljaanne (1991; 1988. a seis) ütleb koosnevat kolme masina osadest. (1997 oli kavas käia Münchenis, kindlasti ka Saksa Muuseumis, enne seda küsisin järele, mis vanu Saksa lennukeid neil on ja mis on nende täpsed variandid ning seerianumbrid, mida nad lahkesti ka teatasid, mitte nagu Sinsheimi muuseum, mis seerianumbreid ise ka ei tea.) Inglise Wikipedia väidab, nagu oleks Silver Hillis olnud kaks Natterit, ehkki loetud raamatu järgi jõudis USAsse üldse ainult kaks, millest üks on praeguseks ennistatud (raamat on vanem, seal on veel ennistamata) ja teine hävis lennukatsel. Nõnda et äkki on ühest masinast saanud Wikipedia lihtsalt kaks, sest vineeripilbaste säilitamist üle 60 aasta ma hästi ei usu.

Põnev on raamatu järeldus, et pärast seda, kui liitlasväed leidsid, et ega neil odavat püststardiga mehitatud raketti vaja ei ole, isegi nii ei ole, et Bachemile ei pakutud tööd USAs, nagu paljudele Saksa lennuki- ja raketiehitajaile, aga kui 1940. aastate lõpul selgus, et N. Liidu võimaliku rünnaku vastu oleks Inglismaal vaja umbes sarnaseid õhutõrjerakette, pidid inglased leiutama jalgratast uuesti, samal ajal kui Bachem elas juba Argentinas ja tootis hoopis kitarre.

* * *

Käsitööprojekt on valmimas, lakin. Pärast ajutine kokkupanek ja esialgne katsetamine. Tulemus on rahuldav.

L, 1091. päev: sind ainult kaupluses näen, juustu kui müüd

Teen soome Yle kodulehel oleva õnnelikkustesti ja mida ma leian:

• olen kõvasti õnnelikum kui keskmine testi teinud soomlane;
• soomlane on seda õnnelikum, mida vanem ta on;
• kõige õnnelikumad soomlased on täiskasvanud, kes ei ela koos lastega;
• soome naised on kriipsu võrra õnnelikumad kui mehed;
• kõige õnnelikum on normaalkaaluga soomlane (nii et jutt rõõmsatest paksukestest ei lähe mitte, vähemalt mitte Soomes);
• kõige õnnelikumad on need, kes magavad 7–8 tundi;
• mida rohkem soomlane teeb sporti, seda õnnelikum ta on (eriti õnnelik on võistlussportlane, peaaegu sama õnnelik kui mina);
• soomlane on seda õnnelikum, mida lühem ta on;
• vallalised soomlased on õnnelikumad kui need, kes abikaasaga sageli tülitsevad, aga õnnetumad kui need, kes tülitsevad abikaasaga ainult vahetevahel;
• mida sagedamini soomlane tegeleb harrastusega (sh kirikuskäimisega), seda õnnelikum ta on;
• õnnelik soomlane joob ennast täis harvem kui õnnetu soomlane;
• kõige õnnelikum on see soomlane, kes joob nädalas 3–7 annust alkoholi;
• kõigi testitegijate meelest on inimsuhted tähtsusjärjekorras 3. kohal, aga õnnelike meelest alles 6. kohal; huumorimeel on vastavalt 7. ja 8. kohal.

Muidu täna kolmandat päeva järjest Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonda, kus on kord, et seljakott tuleb anda infoletti; no olen juba nii sage külaline, et olen eile ja üleeile kassas olnud Sandra S-le, kes täna on infolauas, meelde jäänud ja pärast võtab ta koti riiulist juba enne seda, kui jõuan ulatada numbri. Sedakorda on vaja ainult kaht eri pikkusega naelu ja et korv liiga tühjaks ei jääks, ka odavaid pintsleid ja väike tops lakki. Teisiti kui üleeile ja eile, ei osta ma liiste ja seega saan minna ka toidukaupade osakonda ning osta süüa (ning pärast saan korterisse tulla liftiga).

Ilm on väga soe, 23 kraadi. Kui homme on ka selline, peaks kindlasti minema uisutama.

R, 1090. päev: The Cult of Cartman

Hilisest aastaajast hoolimata on looduses veel palju suve märke. 6. septembril nägin Eestis, kuidas pääsukesed pesitsesid, teisipäeval nägin veel nahkhiirt (st putukad veel lendavad), ämblikud punuvad usinasti võrke (eriti priske Zygiella x-notata on oma iseäraliku võrgu pununud otse mu rõduukse taha) ja eile õhtul lendas valgustatud akna peale rohelisi punaste silmadega putukaid, kelle nimetust ma peast ei mäleta ja pilti (kus see nimetus oli) ei leia siit blogist üles. Täna siis näen tööaknast kollast liblikat ja lepatriinut.

Ämblikuvõrgu pildile linki otsides leian, et mu blogi, õigemini selle silt „lugu” on sattunud veebikohta health-news.org, mida toimetavat suisa inimkäsi. Lugu näikse olevat Taiwani alev, Tiibeti küla ja Hiina järv, aga mis neil on tegemist minu blogiga?

Maksimarketist jälle liiste (teine samapalju kui eile pluss pisut peenemat ka), peale selle saag jt rauapoepudinaid ning kaks South Parki plaati, sh kogumik The Cult of Cartman.

Saag on tänapäevast tüüpi, terakaitsmega, mis meenutab mu Eestis olevat saagi, mis üllatas ebameeldivalt meil torusid vahetamas käinud AS Paralleeli töömehi. No nimelt eks selgus, et etskae imet, köögikapi kaudu ei saagi seina sisse, vaid kapil on tagumine sein ka. Et kas mul saagi on. Ütlesin, et on, tõin ja hoiatasin, et see on väga terav. No töömees – maaväliste tulnukate otsijad peaksid silmad pöörama AS Paralleeli poole, seal töötab neid hulgi – ei usu ja enne kui keegi jõuab midagi öelda, on omal saeteraga krauh! üle vasaku peopesa tõmmanud!! Peopesa muidugi puru, siis suurem puhastamine ja plaasterdamine. Peaaegu nagu juhtumis, kus bensiinivarastel läks tagaajamisel lahtine kanister autos ümber ja autos olnu hukkus suitsu põlema pannes, mille peale kohtunik leidis kriminaalasja lõpetades, et asjade sellist käiku ei olnud võimalik mõistlikult eeldada. Ehk siis kesse saetera teravust äkilise tõmbega üle peopesa proovib, ikka pöidlaservaga ettevaatlikult saehambaid torkides.

Selle pika teemaarenduse mõte on selles, et eks ma korra panin sae käest kogemata vastu põlve. Aga saega on palju parem kui ilma saeta. Käsitööprojekt võtab ilmet, täpsemalt siis, kui valmis saab.

Kogumik The Cult of Cartman ühendab nn ühtede kaante vahele 12 „South Parki” jagu, mille sündmustik keerleb Cartmani kurjade plaanide ümber. Muidugi mõista on „South Parki” praegusest 188 jaost selliseid tunduvalt rohkem kui 12, nõnda et palju meeldejäävaid jagusid on jäänud välja (nt Chickenlover („Respect my authoritaaaay!!”) ja Weight Gain 4000 („Beefcake! Beefcake!!!”) ega näiteks jaod, kus Cartman asutab usulahu ja hakkab treima usulaule, asendades armastuslauludes sõna baby sõnaga Jesus) ning plaadi praeguseks läbivaadanuna ei meenu, et seal oleks kordagi olnud Cartmani kuulsat lauset „Screw you guys, I'm going home!”). Jagu Scott Tenorman Must Die on suisa esimene. Kogumiku ainsad lisad on Cartmani 10-sekundilised sissejuhatused ja selle jao õpetus on Cartmani sõnutsi „kui sulle tehakse tünga, tee tuhat korda rohkem tagasi”. Kriitikute arvates on aga kogumiku eelis see, et Cartmani tegevuse jälgimiseks ei pea enam otsima mööda hooajakogumikke, vaid sobivad jaod on üheskoos.

N, 1089. päev: nil novi sub soli

Tööl hommikul kaks koosolekut korraga. Et üks (tunnine) on nn taktikaline ja teine (kahetunnine) strateegiline, siis otsustan põhiliselt viibida teisel ja esimesest veerand tunni pärast jalga lasta (kummagi korraldaja nõusolekul). Esimeses koosolekus tekib mõte, et üks väike projektijuhtimise koolitus ei teeks korraldajale üldse paha või ka mitte isegi see, kui ta osalejatele korralikult selgitaks, kuidas projekt edeneb ja kes peab mida millal tegema. Praegu on suur segadus ja nagu avasõnast aru saan, läks mul veel hästi, et ma oma kirjatükist ainult ühe joonise lisamata unustasin ja üht asja arvasin vaja olevat järele uurida projekti lõpus, mitte juba praegu.

Teine koosolek kompab soovide ja reaalsuse piiri ning õhus on korraga nii minevikumeenutusi, praegust tööelu ja tulevikuunistusi kui ka peatseid suuri muutusi ja [konkreetselt välja öeldud] kihlvedu, et suurt midagi ei muutu, sest nõnda ei ole otstarbekas.

Uurin, millal täpselt toimuvad Eestis eelolevad valimised. Seda, kes on Lasnamäel Keskerakonna kandidaat nr 1, oskab arvata igaüks, kes teab, mis on keskerakond ja mis on Lasnamäe! (Ükspäev olevat puhkenud Eestis ehtsa prantslase peetavas prantsuse keele tunnis vaidlus teemal, kas Lasnamäe on geto.)

Kolmandal järjestikusel õhtul Kõrgmetsa maksimarketisse ja ükskord ometi ka kellaajal, mil uksest veel sisse pääsen. Ostan pulki (2,4 m pikki liiste), pärast algelised puidutööd taskunoa sae abil. Otstarbest siis, kui valmis on.

K, 1088. päev: karihiire taltsutamine

Eilne tõlketeemaline uni jätkub, seekord on käsil kogu Pariisi katakombindus ja tasapisi ka kõik see, mis jääb maa peale. No kes käskis eile uurida põhjalikult turismiinfost saadud kaarti, mis oli palju ülevaatlikum kui see, mida reisil tegelikult kasutasin ja veel uhke olin, et mul juba on hea taskukaart, mida ma selle uuega teen.

Üheksast veerandtunnine pisikoosolek tõlketehnikajuhiga. Oh oleks kõik koosolekud sama tõhusad! Veerand tunniga saab räägitud rohkem kui mõnel muul koosolekul mitme tunniga.

Loen meditsiinitekstist valesti, et mingi ravim on pingviinidele.

Arutelu, miks räägitakse eri keeli eri hääletooniga (nt prantslased ja hispaanlased peenikese häälega – kes oleks kuulnud bassihäälse kõnega prantslast!), mis loomulikult viib välja Catherine Tate'i tõlgisketšini ja „Muppet Show” rootsi kokani.

Belglane S käib küsimas asutuse aastaaruande eesti keele kirjavahemärkide kohta ja kurdab, et eesti keeles seisab töökohtade loetelu viimasel real hirmuäratavalt suure arvu ees sõna kokku, just nagu prantsuse sõna cocu, nagu oleks asutuse kõigile töötajatele sarved tehtud. Et temale see küll ei meeldi; küsib üle, kas see ongi eesti keeles nii ja kas muud sõna ei saaks. Viisakuse säilitamiseks ma muid sarnaseid näiteid ei too (nagu miks soomlastele on ülinaljakas Kohtu tänav, inglastele Kiek in de Kök ja venelastele Herne tänav). Ütleb, et läheb täna varem koju ja vaatab õige, mida mees teeb.

Rahvasuu räägib, et täna hommikul olla „Terevisioonis” kõnelenud lugupeetud Tartu Ülikooli lugupeetud professor ja arvanud, et inglise anecdotal evidence tähendab anekdooti, ja naernud selle peale ise kogu eesti rahva ees. Ja ise on professor!!

(Pigem on see „kinnitamata andmed”, et lugeja teaks.)

Mäletate, kunagi oli siin juttu avastusest, et hiired laulavad? (Selle postituse lõpus.) Täna viitan uudisele, miks karihiired siristavad. (Ja kui olen lingi siia pannud, siis avastan, et sarnane uuring tehti juba 30 a tagasi, vt karihiirte inglise Wikipedia artikli selle koha viide.)

T, 1087. päev: mugin

Unenäos põimuvad päris elu mitu asjaolu ja selles on kehtestatud kord, et eesti tõlked peavad olema olemas igal pool, kuhu eestlane satub. Nõnda mässan unes koos kolleegiga eesti keelde tõlkida patakat Pariisi metroo materjale senitundmatu tõlketarkvara abil. Pariisi metroo kaardid on unes mitte disainitud lihtsad skeemid, vaid kirjud nagu lennundus- või topograafilised kaardid. Tõlkimine toimub mingi masinaga kähku kohapeal ja kolleeg käib materjale muudkui automaadist juurde toomas.

Päris elus on toimetada tõlge, mille kohta vaatan, et küll on kena, üldse ei pea toimetama, äkki võtaks kätte ja lausa kiidaks tõlkijat, aga siis leian, et originaal oli praktiliselt sama kui eelmise aasta sama dokument, mida ma põhjalikult toimetasin, nõnda et tõlkija on lihtsalt teinud kopipeisti ja uuendanud arve.

Hommikul vara sadas vihma ja kui see järele jäi, siis nägin kell 7.24, kuidas akna taga lendas suures valges nahkhiir. Ju ta oli siis kannatanud tühja kõhtu ja oodanud, kuni vihm üle jääb.

Postimees kirjutab, et ometi ükskord on valmis saadud hüpoallergeenne kass. Tuleb hakata raha koguma*; mida aga teha potentsiaalsetest kassimurdjatest koertega**?

* Tudengiajal laenasin raamatukogust algaja maopidaja käsiraamatu ja ohkasin seda käes hoides kui kogemata toanaabrile, et küll on kahju, et ühikas on keelatud pidada koeri ja kasse. Veel samal õhtul kuulsin, kuidas ta teiste käest küsis, kas on tõsi, et A tahab võtta mao.

** Suvel sattusid koerad pealt nägema, kuidas kõrvalkorterisse kolis tuhkur. Edaspidi seisid nad iga kord õuest tulles veidi aega, nina naabri uksepilus.

Postimees teeb kassiuudisega jälle postimeest: nimelt alguses väidab ajakirjanik (kellel on selle uudise treimiseks olnud aega kaks aastat, aga see selleks), et kassi mark on Allegra. „Moderato,” lisan mõttes juurde ja klõbistan Google'isse. Ei midagi! Otsin siis üles firma kodulehe ja näen, et õige on Allerca (nagu allergy ja cat, eksju). Veel väidab Postimees, et hüpoallergeenseid loomi tarnitakse 12 kuu vanuses, mille peale virgun, et siis on loom juba täiskasvanu ja kuidas näiteks aastane kass uue kohaga harjub, ikka võetakse kass ju kassipojana. Kirjutan sellest kommentaari, mille peale parandatakse veebiversioonis mõlemad vead ära – ja siis teebki Postimees postimeest, et kustutab mu kommentaari! Jälle!! Nagu oleks algusest saati olnud kõik korras! Tüüpiline...

* * *

Sitemeter ütleb, et eile on Kanadast Burlingtoni linnast satutud siia blokki, kui on tipitud*** Google'isse otsisõnadeks oh ei jalutad läbi ja lõhkemist ukse ja võtab mind ära translation.

*** Oli kord noor naiskolleeg, keeletoimetaja, kes arvas, et sõna „tippima” kui arvutitermini „to type” vaste on kindlasti leiutanud „keegi tibi”.

E, 1086. päev: muugin

Kiirustan tööle üheksaks.

Kell 10.02 kohvrit toodud ei ole.

Kell 11.41 ka mitte. Lõunale minna ei saa, passin kohvrit.

Kohver saabub pool üks, aga ilma pagasiotsijatele antud võtmeteta. Kahel lukul – nimetagem neid A ja B – oli kaasas kaks komplekti võtmeid, aga mitte A+A+B+B, vaid A+A+A+B. Andsin lennuväljale mõlema luku võtmed, st mulle jäi endale ühe luku kaks võtit. Odavad lukud küll, aga mu ainus rauasaag on taskunoa küljes, mis on just selles taskus, mille luku võtit mul ei ole! Nõnda et ees seisab luku lammutamine käepäraste vahenditega. Toanaaber soovitab, et ma pangu lukku teine võti ja keeraku tugevasti.

Muidu tavaline puhkusejärgne esimene tööpäev, mis kuidagi ei edene, sisukas nädal häälestas töölainelt täielikult ära.

Õhtul kohver korterisse, uhkete pilvede all tagasi poodi – süüa ju ka vaja, aga kes lubab poodi suure kohvriga? Jaama ees bussi oodates hakkab sadama; kui bussi vahetan ja enda oma ootan (ei viitsi pooltteist kilomeetrit jala minna), sajab päris tugevasti. Mul seljas fliis, vihmavarju kaasas muidugi ei ole.

Enne luku lahtipuurimist proovin avada vale võtmega, avabki, ja koguni käejõul. Viskan võtmeta jäänud luku igaks juhuks minema. Eks kohvrilukk olegi rohkem ilu pärast (tunneb kohvri lindil lukkude järgi ära).

Tagasisõit ehk õhusõit ei ole alati ajavõit

Nädal Eestis oli sisukas, isegi väga. Ilm oli ilusam, kui olin lootnud, tavalise koduslebamise asemel sõitsin ringi, käisin vanemate suvekodus, mille külastamist pärast 2005. aastat ma ei suuda meenutada, nägin kaugeid sugulasi, kes mind ära tundes pidid ehmatusest sõitma kraavi*, rääkisin lapsepõlve mängukaaslasega, kelle häälekõla tundus imelik, kuni mõistsin, et ega ma teda täiskasvanuna rääkimas ole kuulnudki, ja koguni lugesin moraali kõnniteel sõitvale jalgratturile.

* Jutt jumala õige. Sõidame venna autos maale ja äkki vend ütleb, et voh, ees sõidab auto, millele on kirjutatud taha sama firmanimi kui see, kus töötab sugulane S, äkki ongi S-i auto, aga selja tagant ei näe. Pakun, et mul on kaasas binokkel, äkki tahavaatepeeglist paistab. Võtan välja ja üritan vaadata. Vend arvab, et mis saab, kui eest autost märgatakse, et tagant vaadatakse neid binokliga. Ütlen, et selliselt kauguselt ei saada aru, et mul on käes väike binokkel. No tegelikult midagi ei näinud. Siis vend pakkus, et sõidame mööda ja paremal pool istujad vaadaku hästi. Sõitsimegi ja vaatasin hoolega, kust siis vaadati vastu ja tunti ära. Eks juhuslik kohtumine maanteel nii 20 aasta takka või ikka ehmatada.

Neile, kes arvavad mind kultuurikaugeks inimeseks, sest ma ei ole ammu käinud näitusel ega teatris, teadmiseks, et käisin reede õhtul mõlemal. Kõigepealt oli fuajees „tuntud laulja ja telepersooni” ning ühtlasi algaja kunstniku lustakalt mannetu isikunäitus, millest kirjutasin põhjalikumalt oma Eesti-blogis (kui lugejatel on soovi, võin selle kommentaari kopida) ja millest kindlasti kavatsen vihjata asutusele The Museum of Bad Art, kuigi nende hanketasud suurusjärgus $10 kunstnikuhärrat vaevalt ehk köidavad. Seejärel veetsin elu pikimad 80 minutit läti hipipantomiimi esimesel vaatusel, mille ainsad kaks head asja olid need, et esimese viie minuti jooksul kõrval istunud võõras ei lõkerdanud ja ma sain rahulikult magada ning et esimene vaatus lõppes ajal, mil oli veel lahti kaubamaja, kus avastasime Studio Ghibli DVD-de riiuli, mistõttu päädis õhtu siiski rõõmsates toonides, animatsiooniklassikaga パンダ・コパンダ (1972; DVD-karp väitis aastaks muide hoopis 2009) ja filmiga 猫の恩返し (2002). Panda-filmi puhul täheldan, et ka selles ei ole hea ja kurja konflikti, nõnda et päris õige ei ole Lotte-filmide tegijate väide, et just nemad olid sellega esimesed.

Käisin ka üle hulga aja Tallinnas, kus nägin uudseid palgalisi ühissõidukisõitjaid ja uudistasin uuenenud Vabaduse väljakut nagu turist muiste. Imestasin, et tallinlased läinud vahepeal viisakaks, kõik naisterahvad naeratavad lahkesti; hulga aja pärast taipasin, et vahest oli selles süüdi kingitusekott, mis oli algselt teatud koeratoidumargi reklaamkott, mis pealistatud nunnude elusuuruses koerapiltidega, ühel pool näiteks Jack Russelli terjer.

Nägin rohkesti ka telekat (rohkesti sellepärast, et mul siinmaal telekat ei ole ja seega ma seda ka ei vaata), näiteks loodusfilmi napakast vanamehest, kes arvab, et ta on põder, ja telefilmi „Seitseteist kevadist hetke” jagu, mille tegevus toimus Bernis, mis oli filmitegijate poolt küll hea katse, aga filmitud vast ikka Tšehhis või Poolas, sest maapinna reljeef oli ebabernilik ja „Tsvetnaja ulitsa” sildil oli ß, Blumenstraße; šveitslased aga ei taha alates 1930. aastatest ß-i üldse kasutada. Lõbu on siiski vähem kui eelmisel korral Eestis, kui juhtusin nägema nelja musketäri telefilmi 1. osa, mis oli mu kooliajal samuti repertuaar, mille vaatamine oli äärmiselt eba-cool ja mis seetõttu mul seni nägemata. Viimases sai palju nalja võitluskoreograafia ja rõivastuse üle, nagu et Louis XIII sinine kostüüm oli koolipluusiriidest ja Richelieu oma kardinast ning d'Artagnan (temagi aadlik!) kandis lillat kootud kampsunit!

* * *

Tagasisõit tõi mind suguseltsi suureks naeruks „jälle Pariisi” (viimase kolme ja poole kuu jooksul viiendat korda Pariisi linnastus). Seekord oli teekond teise terminali juba tuttav ja põnnama löömise asemel vaatasin rahulikult suurt tablood, kus osa teksti suvaliselt roheline ja osa ridu lihtsalt ei põlenud. Prantsuse värk! Siis maitsev võileib ja registreerimislauda ootama.



Kui lauda ilmus teenindaja, kordus siiski eelmise korra lugu, et Pariis e-piletit ei usu – mulle väideti umbes kolmveerand tundi, et mind ei ole järgmise lennu nimekirjas, ja ähvardati koguni, et pean ostma uue pileti (seejuures prinditi mulle pardakaart kohe välja ja see lebas umbes pool tundi laual, kuni katki käristati ja pärast uus prinditi). Vietnamlase asemele tuli kangesti Sue White’i meenutav daam, kes helistas pidevalt kuhugi, paberile kritseldatud numbri järgi koguni Eestisse, ja üritas järele uurida, kas mu e-pileti väljatrükk on õige. 8 minutit enne lennukile pealemineku algust selgus, et ongi, aga kardetavasti ei jõudnud see sõnum kotte lennukisse tõstvate tumeda nahavärviga inimesteni, nagu selgus sihtjaamas, kus minu kotti ei tulnud. Olin kogu sekelduse ajal täiesti rahulik (loodetavasti ei olnud selles süüdi võileiva peal olnud mooniseemned) ja arutelu pagasiotsingu teenindajaga konstruktiivne ja sõbralik. Ütleb, et mu kott on tõenäoliselt Pariisis, järgmine lend tuleb õhtul, siis helistavad ja lepime kokku, kuhu tuua. Pakun, et kui homse peale jääb, toogu pigem tööle.

Kella kümne paiku helistatakse ja öeldakse, et kohver on leitud, lubatakse tuua homme hommikul tööle. Lepime kokku, et kell 9.

Eesti-telefon piiksub kurvalt ja lülitub välja. Aku tühi, laadur kohvris, kohver ula peal. Siinne telefon veel peab vastu, aga napilt.

Plaanis oli alustada juba täna õhtul kodust toodud 1991.–1992. a slaidide skannimist, aga see jääb nüüd ära. Installin skanneritarkvara siiski uude läpakasse ja skannin neid slaide, mida tõin eelmine kord (näen, et viimati viisin skannitud slaide tagasi sellise agarusega, et ma ei tea, kuhu jäi järg, st mitu slaidi jäi eelmises karbis tühja ruumi ja mida peaksin kirjutama uuele karbile). Pärast vana läpaka kuvari rikkiminekut mullu novembris ei ole ma pilte peaaegu üldse skanninud. Uut läpakat olen kasutanud juba nii kaua, et tean, mis suunast tuleb kuvarit vaadata, et pilt oleks normaalne.

R, 1085. päev: jõudu, külamees!

Olen pannud 10.25 väljuvale lennukile äratuse suure varuga kella 4.45-ks. No ja siis on uni kui pühitud ning aega on nii palju ja nii vara, et Austraalia kirjasõber on veel arvuti ääres.

Esimeses lennukis Kopenhaagenisse pannakse inimesed lennukisse istuma ja ma rõõmustan, et näe, nii palju vabu kohti, kesse reede hommikul ikka sõidab, aken ka ilus selge, hea vaadata. Aga siis saabub teine bussitäis reisijaid ja taanikeelne onu küsib, kas ma saaks tema naisega kohad ära vahetada, et siis istuksid nad kõik neljakesi kõrvuti. Nüüd tean, et selliste soovide peale tuleb teeselda, et olen istmele sula liimiga kinnitatud nagu Salomon Wesipruul! Nimelt moodustab selle pere noorsoo kaks nelja-viieaastast eluõit, kellega samas lennukis kulub aeg üliaeglaselt. Kui nad hinge tõmbavad, võtab kisajärje üle nende taga istuv aastane jõmm, kes lennuki iga asendimuutust kommenteerib südantlõhestava karjumisega. Hea, et lendurikabiinil on uks, muidu jääks lennuk nii kauaks õhku, kuni bensiin otsa saab, sest ega lenduri süda siis ole kivist.

Õues peab olema päris kõva tuul, sest merel on vahused lained.

Taani lennusaatja kõnetab mind järjekindlalt taani keeli.

Juhtub, et kahel sarnase nimega inimesel ei tee kuidagi vahet ja peab kasutama mnemotehnika võtteid, nagu et Kersti Kreismann on Andres Raagi ema, aga Maria Klenskaja on hoopis Dmitri Klenski õde. Kopenhaageni lennujaama elektroonikapoe filmiriiuli juures mõistan, et olen seni segi ajanud Sean Penni ja Simon Peggi – enne tundus pisut imelik jah, et juba veerandsaja-aastase lavastaažiga Madonna on suisa „Big Traini” noore koomikuga paari heitnud.

Teine lend on rohkem kui pooltühi (lennukis on vast nii viiskümmend inimest, keda teenindab koguni kolm lennusaatjat). Kõige tihedam asustus on viimasel kahel real, lennukis kuskil mujal kolme inimest kolmel kõrvutisel kohal ei istu. See umbes neljakümnene paarike, kes istub minu kõrval (mees võidund teksadega, naine vuntsidega), kabistab ja musitab (heliefektidega) teineteist terve tee. Ja kui hetkeks hinge tõmbavad, siis arutavad oma elufilosoofiat, mis on nõnda labane, et isegi horoskoop ja Võsa Pets oleks nende jaoks peen teadus ning kõrgkultuur. Kõrvatropid jäid mul paraku kotti, mille pistsin üles kappi, ei viitsi välja koukida. Mu taga istub teine noorpaar, väga veider, olen siiralt õnnelik, et mu koht ei ole nende kõrval; väljun pärast enne neid ja mul jääb seega nägemata, kas nad narkokoerast ikka mööda saavad.

Lendur on keegi teine kui eelmine kord (või on siis ta kuu ajaga omandanud ilma suuremate vigadeta eesti keele), aga võib-olla tema kursusekaaslane, kellele samuti meeldivad äkilised manöövrid, mida üritab küll väita turbulentsiks. Menüüsse on ilmunud kakao ja kui ma söön, st on näha, et ma ei maga ega loe raamatut, siis võtab noorpaar musitamist ja kabistamist veidi vaiksemalt. Igatahes on nende arusaamine inimese perifeersest nägemisväljast väga kasin – ma võin ju vaadata raamatusse, aga silmanurgast on külje peale ju kõik liikumine näha. Firmad, kes teevad lennureisijatele kotilukke, kõrvatroppe ja kaelapatju, võiksid teha ka külgvaadet piiravaid silmaklappe (mida alles sel nädalal ühes tõlkes väideti hobuserakmete osaks nagu päitsmeid, sedelgat või suiseid).

Kolmas lend on täna mu nähtud esimesele lennuväljale, millele lennuk maandub kaarega, nii et lennuki külgaknast maandumisraja tuled paistavad (tavaliselt joondub lennuk rajaga juba kümmekonna kilomeetri kaugusel). Ma olen palju kordi unes näinud, et lennuki hoovõturada on kurviga; nüüd siis näen vastupidist olukorda ilmsi.

N, 1084. päev: lehesadu

Hommikul just siis, kui peaksin uksest välja jooksma, märkan akna taga puu otsas sulgi puhastavat varest. Vaen hetkeks, kas ta istub seal nii kaua, kuni ma fotoka võtan ja selle objektiivi vahetan (kui vares istub puu otsas valves, siis ta istub seal hulk aega järjest). Istub ja saan pildi. Siis selgub, et olen pildistanud teist varest, kes istub esimesest meetri kaugusel. Teen hulga pilte (pärast valin, mida võtta, mida jätta). Üks vares on noor, teine on vana emane. Nad istuvad oksal veel siis, kui olen juba all bussipeatuses.

Söökla ees meenub, et pidin ju minema postkontorisse suvepilte laiali saatma. Hilja. Õhtul ka ei jõua.

Sööklalaua esiserva alumist kanti pidi kõnnib ämblik, sihuke hüppavat sorti. Õnneks keegi teine ei näe, muidu kargaksid peale ämbliku ka inimesed.

Õhtul Nevski-filmi lõpp; filmis on muidugi ka täitsa häid kohti – näiteks rõivastus ja relvastus (kuigi mitte see, mida sellega tehakse) peaks olema mu arust suhteliselt täpne.

Siis asjade pakkimine. Homme jälle lennukile.

K, 1083. päev: kolmapäev

Eile kirjutas leht, et laga, mis oli üleeile õhtul Vabaduse puiesteel, kust hommikul oli läbisõit hoopis kinni, ja mille tekitajaid võinuks arvata karjunud olevat „Rossija-rossija!”, tekitas hoopis tänavalaat (kui kesklinna läbistab kaks tänavat, on ju nii tore teha nendel laat, eksju, et müüa seal kummituhvleid, eksju, nii mõnus, eksju).

Keelehuvilistele: lõpuks on Wikipediasse ilmunud eksonüümide ja endonüümide artikkel.

Kaks korda aastas uuendatava uute töötajate juhendi peatüki täiendamine, mida oli vaja augusti lõpuks, mida ma muudkui edasi lükkasin, kuni augusti lõpus enam aega ei olnud ja 1. septembri hommikul tuli sakslaselt projektijuhilt meil, et kus on mu peatükk (või siis tegelikus sõnastuses, et ta tunneb huvi, kuidas mul ka peatüki uuendamine läheb jne, aga sõnum oli siiski sama). Vastasin, et neljapäeva õhtuks saan valmis. Saan juba täna. – Insenerimõtlemisega adun kirjutamise ajal, et siis, kui see ilmub, on meil just võetud kasutusele teatud uus tarkvara ja kõik ekraanipildid tuleks juba nüüd (kui seda veel ei kasutata!) ajakohastada. Jätan selle projektijuhi mõelda ja lahendada.

Tööjuures on kummaski trepikojas kaks lifti; ei tea kunagi, kumb tuleb. Liftiveerses toas töötajad (või turvatöötajad, kelle kuvarile liftiesiku pilt läheb) võiksid hakata liftiesist jälgima ja pidama arvet nende inimeste üle, kes kohe pärast nupuvajutust astuvad liftiukse ette: kas see, et nad astuvad õige ukse juurde, on juhuslik või mitte. Objektiivse tulemuse saamiseks tuleb uurida ka liftide liikumismustrit, tarkvara, müra ja muid välistavaid tegureid; aga ikkagi on põnev teada, kas keegi suudab ära aimata, kumb lift tuleb, statistilisest tõenäosusest sagedamini.

Der Siebert kirjutab, et Raudrist, mille erimid on olnud Saksa tankide ja lennukite riiklikuks eraldustunnuseks alates 1914. aastast, loodi 1813 Saksa Ordu risti (u 1200) eeskujul. Veel saab teada, et lähedal peaks olema tankikoolituskeskus ja et Saksa meessõjaväelane tohib kanda kuni kaht tagasihoidlikku sõrmust. NATO riikide pagunite loetelus on ka Eesti admirali pagunid (mu teada Eestis seda aukraadi kellelgi olnud ei ole: Johan Pitka oli Vabadussõjas kontradmiral ja temast kõrgemat aukraadi Eesti Mereväes rahuajal anda ei saa, arvati vanasti, enne kui Tarmo Kõuts ülendati viitseadmiraliks, sic transit gloria mundi, eks tulevikus ole Eesti mereväes sedasi kindlasti ka suuradmiral ja maaväes feldmarssal).

* * *

Üleeile jäi kirjutamata, et õhtu lõppes filmi „Aleksander Nevski” (1938) esimese kolmveerandtunniga. Peaks olema kohustuslik vaatamine kõigile eestlastele, et mõista, kust tuleb napakas mõte nimetada Eesti Vabadusristi teutooni ristiks – see tuleb just sellestsamast filmist! Selle filmi õige määratlus peaks olema komöödia, kohati on ohjeldamatult naljakas (eriti neile, kes on näinud vene muinasjuttude joonisfilme), näiteks vürst Aleksandri kodused olud, ainult hüüdlausete ja vanasõnadega vestlevad novgorodlased ning Saksa Orduga Pihkvasse sattunud kardinal (wtf?!). William Urbani Saksa Ordu sõjaajaloos on Jäälahingust umbes 10 lk ja filmist terve lehekülg, kus üldiselt nenditakse, et lahingu ajalooliste asjaoludega filmil palju sidet ei ole ja kuigi relvastus (sh kiivrikaunistused) on tõesti autentseist piltallikaist pärit, ei ole seda jalaväelaste (kes pidid olema eestlased ja lätlased) kääbuskasv; sisu on puhas 1930. aastate lõpu propaganda.

Aga jah, N. Liidus ei osatud propagandafilmi ikka üldse teha.

Täna alguses Amazonist täna saabunud lõbus film Top Secret! (1984) ja seejärel filmi „Aleksander Nevski” Jäälahingu osa (umbes pool tundi). See on üks suurimaid raudrüütlilahinguid filmiajaloos üldse – linasse mähitud, pottkiivrites ja rõngasturvises ratsarüütleid on nii, et jää valge, kuigi päriselt oli Jäälahingus kokku Saksa poolel üksnes mingi 500–1000 meest ja optimistlikul hinnangul, kui iga rüütli kohta tuli ainult 25 jalaväelast (võis olla ka 40), ei olnud rüütleid lahingus tegelikult rohkem kui 40, kellest langes vanema riimkroonika andmeil 20 ja võeti vangi 6 – ja nagu ikka, nagu ikka, oli Vene poolel väge viis korda rohkem (riimkroonika järgi tulnud iga rüütli kohta kuuskümmend venelast, mis võib olla liialdus). Ei tuntud 1938. aastal mõõga ja mantli filmide jaoks vajalikku võitluskoreograafiat (mida isegi on filmis „Malev”)!

Kui lahing juba läbi ja vangidki taga aetud, siis otsustavad filmis Saksa väe riismed, et läheks õige jääauku suplema (mis materjalist „jää” on tehtud, ei tea, vahtplasti siis veel ju ei olnud; küllap puust).

No selle filmi pealkiri võiks pigem olla „Vene sõja eripära talveperioodil”.

T, 1082. päev: let the butterflies fry

Kas teate, et Google Translator tõlgib käesoleva blogi pealkirja nüüd kui Boobs Viljandis? ☺ – ja minu soovi saada tööl käimiseks soomusjalatsid paneb ta ümber kui So I want to receive a work order to keep up those shoes, emo!