E, 1100. päev: prantsuse värk

Jaama tänavale on tekkinud uus pood nimega Seen.

* * *

Edasi „kodumaisele tööstusele ideede andmiseks”*.

Koolituste kord on selline: kõigepealt peab tegema koolituste plaani, täites siseveebi kohas „Koolitusvajadused” vastava vormi. Kui vahetu ülemus ja seejärel osakonnajuhataja on tuvastanud selle vastavat asutuse koolitusplaaniga ja heaks kiitnud, siis tuleb paar nädalat enne semestri algust keelekursuse kutse. Siis peab selle omakorda kinnitama, et jah lähen. Seda nimetatakse segadusse ajaval viisil koolitusnõudeks, aga eksib see, kes arvab, et see käib siseveebi kohast „Koolitusnõuded”. Selle esitamiseks tuleb avada uuesti koht „Koolitusvajadused”, avada käesoleva aasta kinnitatud koolitusplaan, valida selle keeleõppe rida ja klõpsata nuppu „Koolitusnõue”. Siis avaneb koolitusnõude vorm.

Ent vigurid veel ei lõpe, sest kuigi see vorm näeb välja täpselt selline nagu koolitusvajaduse vorm, tuleb selle ülanurgas, kus on kirjas koolituse vorm ja mille vaikesäte on „korduv”, klõpsata hoopis nuppu „järjestikune”. Vastasel korral ei ilmu vormi allossa tabelit, kuhu saab märkida tunni toimumise aja (et töökorraldus teaks, millal töötaja on ära).

Seda kõike saan teada muidugi selle peale, et osakonnajuhataja lükkab mu koolitusnõude tagasi, aga on nõnda lahke, et kirjutab, mis nuppu tuleb tegelikult klõpsata.

Jagan vastleitud teadmisi ka toanaabrile, kellele on kõik see jutt täitsa uus. Alles ükspäev tuli personaliosakonnast meil, et ärge märkige end keelekursuse pärast puudujaks ette, vaid alles kursuse päeval, ja ta oli aru saanud, et see ongi koht, kust töökorraldus saab teada, et teda keeletunni ajal majas ei ole. Ei, see ei ole üldse see koht, sealt saab seda teada ainult personaliosakonna tööaja arvestus.

Kui muidu on uutele töötajatele igasugu koolitusi, siis bürokraatiasüsteemi toimimisest keegi ülevaadet ei anna ja uue töötaja juhendis ka ei ole ning kõik on muidugi ainult prantsuse keeli. Kaks korda aastas on just nii harv, et jõuab õige viisi ära unustada ja hakka siis iga kord uuesti pusima. Võib arvutada, kui palju kaotatud tööaega see maja peale kokku teeb.

Et ma ei tea veel, kus mu tänase pärastlõuna prantsuse keel toimub (vaheaeg on läbi, kooliorjus algab jälle), võtan kapist paberi, kus see kirjas, ja saan kreepsu, sest seal on kirjas, et algas 8.30. Ma nagu mäletaks, et ikka pärastlõunal, ja ongi, olen leidnud eelmise korra paberi. Ka eeloleva kursuse toimumiskoht – pikema Google'i otsingu järel, sest arvake, kas kuskil on kaarti, kus selgelt kirjas kõik Kirikmäe asutused, või oleks telefoniraamatuski majanumbritega kaarti, rääkimata internetist? Siinmaa on veel täielikus interneti-kiviajas! – võimaldab mul avardada silmaringi: uus on nii toimumiskoht kui ka õpetaja. Räägitakse, et üks õppejõududest pidavat olema kuri vanamoor ja ma olen 7 kursusel näinud 5 õpetajat, kelle hulgas seda ei olnud; praeguseks õpetajaks on märgitud mulle tundmatu madaam, aiman halba.

Ja nende bürokraatiasehkenduste peale kulub kolmveerand tundi. Korruta see kahega ja siis töötajate koguarvuga ning küll sa siis näed!

* Vt Werner Hirte, „Teeme ise tuhat asja”, Tallinn: Valgus 1977. Algupärand ilmunud sõjast räsitud Saksamaal 1947, eesti tõlge õitsvas Brežnevi- ja Käbini-aegses sotsialismis 1977. See põhjendus oli kirjastuse märkuses, miks on sisse jäetud harrastustegevuse osasse mudelraudteede peatükk.

* * *

Hirmsa ehmatusega meenub, et suvel lubasin kirjutada septembri lõpuks tõlkimisteemalise artikli. Kuigi jah, mis siis viis lehekülge paari tunniga visata ei ole, aga jäänud paari päevaga sidus ja sisukas jutt võimalik ikka ei ole. Materjali on niiii tohutu palju!

* * *

Olen unustanud võtta prantsuse keelde sõna- ja lugemisraamatu ning raamatusse kirjutamiseks hariliku pliiatsi (viimast saab laenata töölt). Õnneks on samas rühmas ka kolleeg M, näen teda ees minemas, lähen järel, jääb ära aegaviitev orienteerumine ja nüüd ma siis tean, kus on see „Kirikmäe prisma tagune” koolituspaik.

Klassitoad on maja keldris ja ümber klaasistatud siseõue, mille sarnast nägin kunagi unes (unes oli selle sees kontsert; äkki just selle ajal võtan vaheajal puhkenurga stendilt bussilugemiseks kaasa kontserdisaali hooaja mängukava).

Klassituba on hämar; igale uuele tulijale, kes seda imestab, seletab õpetaja, et rohkem ei saa, see ongi suurim valgustus. Meenub kunagine töökoht, kus ülemused soovisid koonerdada elektri arvelt ja väitsid, et toas on „liiga valge” (tulemus oli muidugi see, et ei näinud sõrme suhu pista (mäletamisi 150 lx vajaliku üldvalgustuse asemel oli 16 lx); see skeem võimaldanuks säästa oma 500 krooni aastas, tubli-tubli, aga paraku oli siis vaja hankida töötajatele lauavalgustid, mis kokkuvõttes läksid ikkagi kallimaks).

Õpetaja näib mitte olevat see kuri moor, keda ma kartsin. Esimeses tunnis meid suurt ei piinata, peame jutlema oma eluloo, st kuidas me siia sattusime, mida varem tegime, mida prantsuse keelelt ootame. Teises pooles sõnade äraarvamise mäng. Hollandlasi rühmas ei ole ja seega olen kogu seltskonnas ainus, kellele meenutab sõna sinon kirjapilt Hiinat. (Õigemini sinantroopust, mille mainimist vahepeal kaalun, aga no silmaring, silmaring!!)

Saame kuulda, kuidas prantsuse keele positsioon Euroopa Liidu asjaajamiskeelena on pärast 2004. a ühinemist löömas kõikuma. Ütle veel, et uutel liikmesriikidel jõudu ei ole!

Pärast otse poodi ja korterisse, mõnus.