* Jutt jumala õige. Sõidame venna autos maale ja äkki vend ütleb, et voh, ees sõidab auto, millele on kirjutatud taha sama firmanimi kui see, kus töötab sugulane S, äkki ongi S-i auto, aga selja tagant ei näe. Pakun, et mul on kaasas binokkel, äkki tahavaatepeeglist paistab. Võtan välja ja üritan vaadata. Vend arvab, et mis saab, kui eest autost märgatakse, et tagant vaadatakse neid binokliga. Ütlen, et selliselt kauguselt ei saada aru, et mul on käes väike binokkel. No tegelikult midagi ei näinud. Siis vend pakkus, et sõidame mööda ja paremal pool istujad vaadaku hästi. Sõitsimegi ja vaatasin hoolega, kust siis vaadati vastu ja tunti ära. Eks juhuslik kohtumine maanteel nii 20 aasta takka või ikka ehmatada.
Neile, kes arvavad mind kultuurikaugeks inimeseks, sest ma ei ole ammu käinud näitusel ega teatris, teadmiseks, et käisin reede õhtul mõlemal. Kõigepealt oli fuajees „tuntud laulja ja telepersooni” ning ühtlasi algaja kunstniku lustakalt mannetu isikunäitus, millest kirjutasin põhjalikumalt oma Eesti-blogis (kui lugejatel on soovi, võin selle kommentaari kopida) ja millest kindlasti kavatsen vihjata asutusele The Museum of Bad Art, kuigi nende hanketasud suurusjärgus $10 kunstnikuhärrat vaevalt ehk köidavad. Seejärel veetsin elu pikimad 80 minutit läti hipipantomiimi esimesel vaatusel, mille ainsad kaks head asja olid need, et esimese viie minuti jooksul kõrval istunud võõras ei lõkerdanud ja ma sain rahulikult magada ning et esimene vaatus lõppes ajal, mil oli veel lahti kaubamaja, kus avastasime Studio Ghibli DVD-de riiuli, mistõttu päädis õhtu siiski rõõmsates toonides, animatsiooniklassikaga パンダ・コパンダ (1972; DVD-karp väitis aastaks muide hoopis 2009) ja filmiga 猫の恩返し (2002). Panda-filmi puhul täheldan, et ka selles ei ole hea ja kurja konflikti, nõnda et päris õige ei ole Lotte-filmide tegijate väide, et just nemad olid sellega esimesed.
Käisin ka üle hulga aja Tallinnas, kus nägin uudseid palgalisi ühissõidukisõitjaid ja uudistasin uuenenud Vabaduse väljakut nagu turist muiste. Imestasin, et tallinlased läinud vahepeal viisakaks, kõik naisterahvad naeratavad lahkesti; hulga aja pärast taipasin, et vahest oli selles süüdi kingitusekott, mis oli algselt teatud koeratoidumargi reklaamkott, mis pealistatud nunnude elusuuruses koerapiltidega, ühel pool näiteks Jack Russelli terjer.
Nägin rohkesti ka telekat (rohkesti sellepärast, et mul siinmaal telekat ei ole ja seega ma seda ka ei vaata), näiteks loodusfilmi napakast vanamehest, kes arvab, et ta on põder, ja telefilmi „Seitseteist kevadist hetke” jagu, mille tegevus toimus Bernis, mis oli filmitegijate poolt küll hea katse, aga filmitud vast ikka Tšehhis või Poolas, sest maapinna reljeef oli ebabernilik ja „Tsvetnaja ulitsa” sildil oli ß, Blumenstraße; šveitslased aga ei taha alates 1930. aastatest ß-i üldse kasutada. Lõbu on siiski vähem kui eelmisel korral Eestis, kui juhtusin nägema nelja musketäri telefilmi 1. osa, mis oli mu kooliajal samuti repertuaar, mille vaatamine oli äärmiselt eba-cool ja mis seetõttu mul seni nägemata. Viimases sai palju nalja võitluskoreograafia ja rõivastuse üle, nagu et Louis XIII sinine kostüüm oli koolipluusiriidest ja Richelieu oma kardinast ning d'Artagnan (temagi aadlik!) kandis lillat kootud kampsunit!
* * *
Tagasisõit tõi mind suguseltsi suureks naeruks „jälle Pariisi” (viimase kolme ja poole kuu jooksul viiendat korda Pariisi linnastus). Seekord oli teekond teise terminali juba tuttav ja põnnama löömise asemel vaatasin rahulikult suurt tablood, kus osa teksti suvaliselt roheline ja osa ridu lihtsalt ei põlenud. Prantsuse värk! Siis maitsev võileib ja registreerimislauda ootama.
Kui lauda ilmus teenindaja, kordus siiski eelmise korra lugu, et Pariis e-piletit ei usu – mulle väideti umbes kolmveerand tundi, et mind ei ole järgmise lennu nimekirjas, ja ähvardati koguni, et pean ostma uue pileti (seejuures prinditi mulle pardakaart kohe välja ja see lebas umbes pool tundi laual, kuni katki käristati ja pärast uus prinditi). Vietnamlase asemele tuli kangesti Sue White’i meenutav daam, kes helistas pidevalt kuhugi, paberile kritseldatud numbri järgi koguni Eestisse, ja üritas järele uurida, kas mu e-pileti väljatrükk on õige. 8 minutit enne lennukile pealemineku algust selgus, et ongi, aga kardetavasti ei jõudnud see sõnum kotte lennukisse tõstvate tumeda nahavärviga inimesteni, nagu selgus sihtjaamas, kus minu kotti ei tulnud. Olin kogu sekelduse ajal täiesti rahulik (loodetavasti ei olnud selles süüdi võileiva peal olnud mooniseemned) ja arutelu pagasiotsingu teenindajaga konstruktiivne ja sõbralik. Ütleb, et mu kott on tõenäoliselt Pariisis, järgmine lend tuleb õhtul, siis helistavad ja lepime kokku, kuhu tuua. Pakun, et kui homse peale jääb, toogu pigem tööle.
Kella kümne paiku helistatakse ja öeldakse, et kohver on leitud, lubatakse tuua homme hommikul tööle. Lepime kokku, et kell 9.
Eesti-telefon piiksub kurvalt ja lülitub välja. Aku tühi, laadur kohvris, kohver ula peal. Siinne telefon veel peab vastu, aga napilt.
Plaanis oli alustada juba täna õhtul kodust toodud 1991.–1992. a slaidide skannimist, aga see jääb nüüd ära. Installin skanneritarkvara siiski uude läpakasse ja skannin neid slaide, mida tõin eelmine kord (näen, et viimati viisin skannitud slaide tagasi sellise agarusega, et ma ei tea, kuhu jäi järg, st mitu slaidi jäi eelmises karbis tühja ruumi ja mida peaksin kirjutama uuele karbile). Pärast vana läpaka kuvari rikkiminekut mullu novembris ei ole ma pilte peaaegu üldse skanninud. Uut läpakat olen kasutanud juba nii kaua, et tean, mis suunast tuleb kuvarit vaadata, et pilt oleks normaalne.
No comments:
Post a Comment