Olen pannud 10.25 väljuvale lennukile äratuse suure varuga kella 4.45-ks. No ja siis on uni kui pühitud ning aega on nii palju ja nii vara, et Austraalia kirjasõber on veel arvuti ääres.
Esimeses lennukis Kopenhaagenisse pannakse inimesed lennukisse istuma ja ma rõõmustan, et näe, nii palju vabu kohti, kesse reede hommikul ikka sõidab, aken ka ilus selge, hea vaadata. Aga siis saabub teine bussitäis reisijaid ja taanikeelne onu küsib, kas ma saaks tema naisega kohad ära vahetada, et siis istuksid nad kõik neljakesi kõrvuti. Nüüd tean, et selliste soovide peale tuleb teeselda, et olen istmele sula liimiga kinnitatud nagu Salomon Wesipruul! Nimelt moodustab selle pere noorsoo kaks nelja-viieaastast eluõit, kellega samas lennukis kulub aeg üliaeglaselt. Kui nad hinge tõmbavad, võtab kisajärje üle nende taga istuv aastane jõmm, kes lennuki iga asendimuutust kommenteerib südantlõhestava karjumisega. Hea, et lendurikabiinil on uks, muidu jääks lennuk nii kauaks õhku, kuni bensiin otsa saab, sest ega lenduri süda siis ole kivist.
Õues peab olema päris kõva tuul, sest merel on vahused lained.
Taani lennusaatja kõnetab mind järjekindlalt taani keeli.
Juhtub, et kahel sarnase nimega inimesel ei tee kuidagi vahet ja peab kasutama mnemotehnika võtteid, nagu et Kersti Kreismann on Andres Raagi ema, aga Maria Klenskaja on hoopis Dmitri Klenski õde. Kopenhaageni lennujaama elektroonikapoe filmiriiuli juures mõistan, et olen seni segi ajanud Sean Penni ja Simon Peggi – enne tundus pisut imelik jah, et juba veerandsaja-aastase lavastaažiga Madonna on suisa „Big Traini” noore koomikuga paari heitnud.
Teine lend on rohkem kui pooltühi (lennukis on vast nii viiskümmend inimest, keda teenindab koguni kolm lennusaatjat). Kõige tihedam asustus on viimasel kahel real, lennukis kuskil mujal kolme inimest kolmel kõrvutisel kohal ei istu. See umbes neljakümnene paarike, kes istub minu kõrval (mees võidund teksadega, naine vuntsidega), kabistab ja musitab (heliefektidega) teineteist terve tee. Ja kui hetkeks hinge tõmbavad, siis arutavad oma elufilosoofiat, mis on nõnda labane, et isegi horoskoop ja Võsa Pets oleks nende jaoks peen teadus ning kõrgkultuur. Kõrvatropid jäid mul paraku kotti, mille pistsin üles kappi, ei viitsi välja koukida. Mu taga istub teine noorpaar, väga veider, olen siiralt õnnelik, et mu koht ei ole nende kõrval; väljun pärast enne neid ja mul jääb seega nägemata, kas nad narkokoerast ikka mööda saavad.
Lendur on keegi teine kui eelmine kord (või on siis ta kuu ajaga omandanud ilma suuremate vigadeta eesti keele), aga võib-olla tema kursusekaaslane, kellele samuti meeldivad äkilised manöövrid, mida üritab küll väita turbulentsiks. Menüüsse on ilmunud kakao ja kui ma söön, st on näha, et ma ei maga ega loe raamatut, siis võtab noorpaar musitamist ja kabistamist veidi vaiksemalt. Igatahes on nende arusaamine inimese perifeersest nägemisväljast väga kasin – ma võin ju vaadata raamatusse, aga silmanurgast on külje peale ju kõik liikumine näha. Firmad, kes teevad lennureisijatele kotilukke, kõrvatroppe ja kaelapatju, võiksid teha ka külgvaadet piiravaid silmaklappe (mida alles sel nädalal ühes tõlkes väideti hobuserakmete osaks nagu päitsmeid, sedelgat või suiseid).
Kolmas lend on täna mu nähtud esimesele lennuväljale, millele lennuk maandub kaarega, nii et lennuki külgaknast maandumisraja tuled paistavad (tavaliselt joondub lennuk rajaga juba kümmekonna kilomeetri kaugusel). Ma olen palju kordi unes näinud, et lennuki hoovõturada on kurviga; nüüd siis näen vastupidist olukorda ilmsi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment