Bussiga lennujaama, sealt Kopenhaagenisse. Lennuk on marki CRJ-100LR (CL-600-2B19), aga enne sellele pääsemist tuleb läbida põhjalik turvakontroll: seljakotist kästakse välja võtta kõik juhtmed, mida osa võtan, osa unustan, ja siis käpitakse välklampi – tudengiajal oli mul muu fotokaga visuaalselt sobimatu profivälk, mis elas üle isegi selle, kui tige tollitöötaja virutas selle vastu oma plekist letti – ja lõpuks käib turvapäkapikk küsimas teistelt, kas pulbriline ravim on vedelik. Põhjalikkusele aitavad kaasa nii see, et väljumine on hommikuse ja päevase tipptunni vahel, mil kontrollijatel aega küllalt, kui ka nähtavasti mu veider soeng, mis on jõudnud seisundisse, et muidu kui vastutuult olen, ütleme, nagu Arnold Rüütel taganttuules Pika Hermanni otsas mingil suvisel lipuheiskamisel umbes 1989. aastal. Vahepeal suisa kahetsen, et mul ei ole kaasas töötõendit, et näidata, kui austusväärt ma tegelikult olen. Võiks ka näidata, et mul on homseks kinni pandud juuksuriaeg.
CPH-st uued, aktiivse helisummutusega kõrvaklapid, sedapuhku taas marki Sony (vanad Sony klapid on paremad kui septembris ostetud liiga müdisevad Philipsi omad, aga punnid on läinud nii lahti, et neid peab kogu aeg taskupõhjast otsima). Kuulan siis lendude vahel kohalikku raadiot, vaatan lennukeid ja loen lennundusajakirjade pakki.
Teine lennuk on marki ERJ-170STD (ERJ-170-100). Eesti Õhk annab uue istekoha, mis on äriklassis. No tore, eks ise teavad. Nii saan ka „sooja” sööki, mis vaatepildist teeksin kindlasti pilti, kui lennusaatja ei oleks rabanud mu käest jopet ja toppinud selle üles kappi (väike fotokas on jopetaskus ja toidu suurega pildistamine meenutaks hetke „Tujurikkuja” sketšist „Spioon kass”, kuigi jeeni ebasoodsa kursi tõttu Nurri objektiiv mu arsenalist puudub). Nn humoorika kontrasti vaatepildile tekitab teave, et selle möga on kokku seadnud ühe eestimaise tipprestorani tippkokk, aga võin võtta mürki, et eine tihe mähkimine toidukilesse ning järgnenud mitu külmutus-sulatustsüklit – mis muutiski tema loomingu ennist mainitud mögaks – oli kellegi teise täiendus, nagu see ikka käib.
Äriklassis on, nagu ikka, palju tundmatuid pühadeks kodumaile suunduvaid euroametnikke, kes usinalt pruugivad pakutavat veini – mis vaatlusandmete järgi on mingi Itaalia peet – ning annavad pooleteist tunniga kuulderaadiusesse oma töö- ja eraelust üha valjeneva üksikasjaliku ülevaate.
31.3.12
30.3.12
R, 1888. päev: Euroopa Liidu teotusprogrammid
Viimane puhkuse-eelne päev veereb selle seltsis, et toimetan mitmeteistleheküljest loetelu, mille tõlge peab olema tähestiku järjekorras ja et kliendil on jäänud konkreetselt ütlemata, et pange see eesti tähestiku järjekorda alles pärast toimetamist, on seda teinud juba usin tõlkija. Toanaabri rõõmuks mu hiireratas muidugi kõriseb.
Saan ka teada, et ei ole hea kasutada tööhoost ärakiskunud telefonikõnet vahepeal saabunud töömeilide lugemiseks, kui traadi teises otsas on ülemus, sest ühtäkki avastan, et mul ei ole vähimatki aimu, millest ta räägib, ja üle küsida oleks kole piinlik. Aga suureks-suureks õnneks arvab ülemus äkki, et ta saadab selle kohta meili, ja kinnitan kergendust peites võimalikult ükskõikse häälega, et saatku jah.
Ega mul viimasel ajal ole olnud mahti lugeda erameile üldse. Hea, kui paar korda nädalas vaatan. Kui väga vaja, saatke sõnum või tšättige skaibis/feisspukis/messengeris, mis jooksevad mul mobiili ja kui see on andmeside levis ja silma all, siis vast vastangi enne kirjadele mõistlikku vastamise aega, mis asjaomaste õigusaktidega on sätestatud kui kolmkümmend (30) ööpäeva pärast saadetise laekumist ettenähtud adressaadile.
Aga kell 18.02 vajutasin viimase dokumendi viimase muudatuse järel Ctrl-S ja nüüd algab mul puhkus!
Saan ka teada, et ei ole hea kasutada tööhoost ärakiskunud telefonikõnet vahepeal saabunud töömeilide lugemiseks, kui traadi teises otsas on ülemus, sest ühtäkki avastan, et mul ei ole vähimatki aimu, millest ta räägib, ja üle küsida oleks kole piinlik. Aga suureks-suureks õnneks arvab ülemus äkki, et ta saadab selle kohta meili, ja kinnitan kergendust peites võimalikult ükskõikse häälega, et saatku jah.
Ega mul viimasel ajal ole olnud mahti lugeda erameile üldse. Hea, kui paar korda nädalas vaatan. Kui väga vaja, saatke sõnum või tšättige skaibis/feisspukis/messengeris, mis jooksevad mul mobiili ja kui see on andmeside levis ja silma all, siis vast vastangi enne kirjadele mõistlikku vastamise aega, mis asjaomaste õigusaktidega on sätestatud kui kolmkümmend (30) ööpäeva pärast saadetise laekumist ettenähtud adressaadile.
Aga kell 18.02 vajutasin viimase dokumendi viimase muudatuse järel Ctrl-S ja nüüd algab mul puhkus!
29.3.12
N, 1887. päev: −2 d
Rõõmustage, ristirahvas, aga see blogi läheb nüüd edasi!
Läbi kauge hämu meenub puhkuse-eelne rabamine, millest tegin reaalajas selliseid ülestähendusi:
Läbi kauge hämu meenub puhkuse-eelne rabamine, millest tegin reaalajas selliseid ülestähendusi:
- Hommik: puhkuseni on aega 15 töötundi, tööesi on selline: toimetada 105 lk, tõlkida 1 lk, tarkvarakatsetus 3½ h, koosolek ½ h.
- Lõuna: koosolek läbi, toimetada 100 lk, tõlkida 1 lk, tarkvarakatsetus 3½ h.
- Kell 14.30: toimetada 100 lk, tõlkida 1 lk, tarkvarakatsetus 3½ h, kirjutada umbes 3 lk aruannet. Mina ei tea, kust ma selle aja võtan.
- Kell 15.30: toimetada umbes 80 lk, tõlkida 1 lk, tarkvarakatsetus 3½ h. Tarkvarakatsetuse korraldaja käib spetsiaalselt küsimas, millal ma katsetama hakkan. Luban, et kell neli. Lubab tulla spetsiaalselt kell neli kuskilt tagasi.
- Kell 16.45: tarkvarakatsetus jäi lühikeseks, sest 3/4 minu kontrollitavast osast ei töötanud. Koos aruande kirjutamisega kestis 45 minutit. Ime: senitundmatusse rakendusse sisselogimine õnnestus esimese korraga.
28.3.12
K, 1886. päev: kus on, sinna tuleb
Keelekursuste silmaringi imetabases maailmas saab täna teada, et tegevus, kuidas on seotud keskmine sakslane ja 11 tonni CO2/a, olevat kasutamine. Veel oletab õpetaja, et teleka rahvapärane nimetus Rohr tulnud raadiolampidest (mitte päris, see tuli kineskoobist, sest sõnaga Rohr nimetati ka muid katoodkiirnäidikuid enne telerit – huu, võiksin järgmisse tundi kaasa tuua Saksa sõjaaegsete radarite raamatu), aga sellest, et Bildschirm ei ole mingi luuleline ümbernurgaütelus, vaid täiesti asjalik tehnikatermin (tähenduses kuvar ja ka ekraan ehk pildikuvamisseadme kuvapind), ma enam rääkida ei jaksa.
Peame rühmatööna lahendama iidse mõistatuse, kuidas talumees peab vedama üle jõe kapsa, kitse ja hundi jne, pooltel on pooled ja teistel teised ülesõidu pildid, tuleb küsida ja kokku panna loogiline järjestus. See on aga tuntud loogikaülesanne ning pealegi meenub mulle lõbus Saksa animafilm Rubicon.
Siis kuigi puhkuseni on aega 2½ tööpäeva, mis on planeeritud töid punnis täis, leitakse, et mul on selle aja jooksul veel vaja olla koosolekul, teha veel hunnik lisatööd ja veeta terve päev katsetamas tarkvara. Tööloetelu on praegu poolteist ekraanitäit pikk ja puhkusele minekuks peab see olema tühi. Muidugi proovin valmis-nuppu klõpsata alles nii hilja, kui saab, et ei jõutaks anda enam midagi vahele.
* * *
Õhtul saab läbi kerge raamatukene Kriegsmarine Coastal Forces. Nagu Osprey raamatutes ikka, katsutakse 48 leheküljele pakkida kogu mingi teema täies ulatuses, mis mõnikord – kui teema on kitsam – on täitsa põhjalik, aga – kui teema juhtub olema laiem – on väga üldine. Nüüd on see teine juhtum. Ma ei arva end teema spetsialistiks, kaugeltki mitte, ja mu asjaomane lugemus piirdub umbes selliste raamatutega:
Peame rühmatööna lahendama iidse mõistatuse, kuidas talumees peab vedama üle jõe kapsa, kitse ja hundi jne, pooltel on pooled ja teistel teised ülesõidu pildid, tuleb küsida ja kokku panna loogiline järjestus. See on aga tuntud loogikaülesanne ning pealegi meenub mulle lõbus Saksa animafilm Rubicon.
Siis kuigi puhkuseni on aega 2½ tööpäeva, mis on planeeritud töid punnis täis, leitakse, et mul on selle aja jooksul veel vaja olla koosolekul, teha veel hunnik lisatööd ja veeta terve päev katsetamas tarkvara. Tööloetelu on praegu poolteist ekraanitäit pikk ja puhkusele minekuks peab see olema tühi. Muidugi proovin valmis-nuppu klõpsata alles nii hilja, kui saab, et ei jõutaks anda enam midagi vahele.
* * *
Õhtul saab läbi kerge raamatukene Kriegsmarine Coastal Forces. Nagu Osprey raamatutes ikka, katsutakse 48 leheküljele pakkida kogu mingi teema täies ulatuses, mis mõnikord – kui teema on kitsam – on täitsa põhjalik, aga – kui teema juhtub olema laiem – on väga üldine. Nüüd on see teine juhtum. Ma ei arva end teema spetsialistiks, kaugeltki mitte, ja mu asjaomane lugemus piirdub umbes selliste raamatutega:
- Gröner, Die deutschen Kriegsschiffe 1815–1945 (1966/1968; valikuliselt, eelkõige Läänemerega seotu)
- Mati Õun, Lahingud Läänemerel (mitu raamatut)
- Per-Olof Ekman, Havsvargar (õigemini olen lugenud selle soome tõlget, Sukellusvenesotaa Itämerellä, aga rootsi algupärand mul on)
- Charles W. Koburger, Naval Warfare in the Baltic, 1939-1945: War in a Narrow Sea (1994)
- Berežnoi, Trofei i reparatsii VMF SSSR (1994)
- Fritz Brustat-Naval, Unternehmen Rettung (2001)
- Dinklage & Witthöft, Die deutsche Handelsflotte 1939-1945 (2001; pisteliselt)
- Jung, Die Anstriche und Tarnanstriche der deutschen Kriegsmarine (1997)
27.3.12
T, 1885. päev: maiustused ja jätised
Bloggeri kasutusliides vahetub. Paanika vältab umbes veerand tundi, siis leian (midagi hoopis muud otsides) nupu, et taasta vana liides. Uuh.
Täna jõuab „Midsomeri mõrvade” vaatamine kolmanda karbi (5. ja 6. hooaeg) eelviimase filmini. 5. ja 6. hooajal on Barnaby esimesele kaaslasele, seersant Troyle lõpuks antud kandvam osa, ta isegi viskab igas osas vähemalt korra nalja, teeb asjalikke tähelepanekuid ning autoga sõites avariiohtlikku olukorda igas osas ei tekitagi. Tagasi on tavaline patoloog (kes ühes umbes 12. hooaja jaos käis Barnabyl prouaga külas õhtusöögil ja – seda näitas suurplaan – avas praetud kana efektse Y-lõikega nagu patoloog muiste) ning aeg-ajalt liigub ringi ka Cully, keda 3. ja 4. hooajal ei näinud peaaegu üldse. Umbes üle-eelmises jaos juhtis Cully koguni raamatukogubussi. Üha tuttavamad hakkavad jaod tunduma, mõnest tuleb meelde isegi see, kes on mõrvar (kuigi esimeses tuttavas jaos meenus ainult see, et pahategija hüppas lõpus kirikutornist alla, kuid mitte see, kes). Mälutreening „Kus me teda veel oleme näinud?” pakub kõrvalosaliste suhtes uusi üllatusi, sest vahepeal möödunud aastatega oleme näinud muid ingliskeelsete maade sarju ja filme. Näiteid: see imal piimahabe, kes kehastab ilueedit, kelle pärast peetakse filmis „Trooja” maha terve Trooja sõda, ning kes kehastab kolmes esimeses Kariibi mere röövlite filmis samasugust ilueedit, oli varem Midsomeris tavaline külavaras ja hukkus, hang rinnus. Selles osas, kus kunagi pika-pika mõistatamise peale meenus, et üks kandev kõrvalnaisosaline kandis ammu-ammu „Briani elus” eeslit, ei tea üks kandev noorem meesterahvas veel, et tema näitlejakarjääri järgmine verstapost saab olema meespeaosa elukafilmis „Kraken: Tentacles of the Deep” (mis veel mitmeks osaks annab suvalistes kohtades ainet lõbutsemisele stiilis „Aga kui nüüd ilmuks Kraken!”, mille peale vehin kätega nagu Kraken haarmetega). Kohal on olnud mitu „AbFabi” regulaarset kõrvaltegelast, kolmandas osas koguni koos Hyacinth Bucket’ õe Daisyga (mispeale itsitasime, et miks ei võinuks olla ka Onslough). Olnud on isegi mitu „Isa Tedi” kõvaltegelast (iiri poplaujatar, kellelt isa Dougal küsis: „Do you have a bra? You can take it off, if you like!”, ja „the most sarcastic priest in whole of Ireland”), samuti satub aeg-ajalt ekraanile isegi „Matusekontori” omi (nagu viimases, „Robinsone” pilanud osas tegutsenud vana homokapten). Tänase osa vaikset kurjamit oleme näinud vahepeal „Matusekontori” ühe peategelasena, aga kas ta mängis seal enne või pärast „Midsomerit”, ei viitsi ma järele uurida. Naeran põhiliselt seda, kui tegevus oleks toimunud siinkandis, siis ei oleks pauk käinud mitte mõni sekund pärast seda, kui tegevuskohast saadeti nupule vajutamise SMS tekstiga „NOW!”, vaid kuni 5 minutit hiljem.
Täna jõuab „Midsomeri mõrvade” vaatamine kolmanda karbi (5. ja 6. hooaeg) eelviimase filmini. 5. ja 6. hooajal on Barnaby esimesele kaaslasele, seersant Troyle lõpuks antud kandvam osa, ta isegi viskab igas osas vähemalt korra nalja, teeb asjalikke tähelepanekuid ning autoga sõites avariiohtlikku olukorda igas osas ei tekitagi. Tagasi on tavaline patoloog (kes ühes umbes 12. hooaja jaos käis Barnabyl prouaga külas õhtusöögil ja – seda näitas suurplaan – avas praetud kana efektse Y-lõikega nagu patoloog muiste) ning aeg-ajalt liigub ringi ka Cully, keda 3. ja 4. hooajal ei näinud peaaegu üldse. Umbes üle-eelmises jaos juhtis Cully koguni raamatukogubussi. Üha tuttavamad hakkavad jaod tunduma, mõnest tuleb meelde isegi see, kes on mõrvar (kuigi esimeses tuttavas jaos meenus ainult see, et pahategija hüppas lõpus kirikutornist alla, kuid mitte see, kes). Mälutreening „Kus me teda veel oleme näinud?” pakub kõrvalosaliste suhtes uusi üllatusi, sest vahepeal möödunud aastatega oleme näinud muid ingliskeelsete maade sarju ja filme. Näiteid: see imal piimahabe, kes kehastab ilueedit, kelle pärast peetakse filmis „Trooja” maha terve Trooja sõda, ning kes kehastab kolmes esimeses Kariibi mere röövlite filmis samasugust ilueedit, oli varem Midsomeris tavaline külavaras ja hukkus, hang rinnus. Selles osas, kus kunagi pika-pika mõistatamise peale meenus, et üks kandev kõrvalnaisosaline kandis ammu-ammu „Briani elus” eeslit, ei tea üks kandev noorem meesterahvas veel, et tema näitlejakarjääri järgmine verstapost saab olema meespeaosa elukafilmis „Kraken: Tentacles of the Deep” (mis veel mitmeks osaks annab suvalistes kohtades ainet lõbutsemisele stiilis „Aga kui nüüd ilmuks Kraken!”, mille peale vehin kätega nagu Kraken haarmetega). Kohal on olnud mitu „AbFabi” regulaarset kõrvaltegelast, kolmandas osas koguni koos Hyacinth Bucket’ õe Daisyga (mispeale itsitasime, et miks ei võinuks olla ka Onslough). Olnud on isegi mitu „Isa Tedi” kõvaltegelast (iiri poplaujatar, kellelt isa Dougal küsis: „Do you have a bra? You can take it off, if you like!”, ja „the most sarcastic priest in whole of Ireland”), samuti satub aeg-ajalt ekraanile isegi „Matusekontori” omi (nagu viimases, „Robinsone” pilanud osas tegutsenud vana homokapten). Tänase osa vaikset kurjamit oleme näinud vahepeal „Matusekontori” ühe peategelasena, aga kas ta mängis seal enne või pärast „Midsomerit”, ei viitsi ma järele uurida. Naeran põhiliselt seda, kui tegevus oleks toimunud siinkandis, siis ei oleks pauk käinud mitte mõni sekund pärast seda, kui tegevuskohast saadeti nupule vajutamise SMS tekstiga „NOW!”, vaid kuni 5 minutit hiljem.
26.3.12
E, 1884. päev: mitte üks, vaid kolm
Ootan peatuses bussi, mõtlen, kuidas blogi jaoks sõnastada eilset rõõmsat avastust, et elan nüüd sama katuse all koos tuuletallajatega, ja märkan, et maja kohal tiirutab kolm tuuletallajat. Kaks oleks arusaadav, aga kolm? Ma ei tea, kas ka pistrikel võib olla perevorm „paar + majasõber” nagu ronkadel. Peagi ilmub ka neljas ning mõne minuti jooksul tuvastan, et linnud käivad sisse-välja liftišahti ligipääsematus püstloodis seinas olevatesse kunagistesse ventilatsiooniavadesse mitte ainult korrus altpoolt meid, aga ka meie korrusel ja kaks korrust ülaltpoolt. Seega elan sama katuse all koos kolme paari tuuletallajatega.
Märkan ka, et võllamäe varesed pistrikke enam ei kiusa, isegi kui vares on tuuletallajast suurem – ilmselt on maad jagatud ja kuus tuuletallajat ületab kriitilise massi, keda laululindudel enam mõistlik kiusata ei ole.
Tuuletallaja kaks paari aasta tagust nunnupulti on siin.
* * *
Ootan mis ootan, aga siis sõidab mööda reedel koosolekul agaralt sõna võtnud kolleeg ja võtab peale. Jutt veereb kevade tulemiseni ja mainin, et rattad vaja viia hooldusse. Seepeale kinnitab kolleeg pool kilomeetrit, et tegelikult sõidab ka tema bussiga, aga ainult siis, kui läheb kiireks, autoga. Tean, tean, noogutan mõttes, sest see umbes eelmine aasta liiklema hakanud buss käib kord pooles tunnis ja sõidab minu peatusest läbi ja ma olen teda seal näinud kokku võib-olla nii kümme korda. Töökaaslase auto ei ole enam sama väike armas rauahunnik nagu mõni aasta tagasi, vaid midagi suuremat ja ümmargusemat.
Esplanaadi parkla puude otsas on künnivareste pesad, nähtavasti emavares juba haub, sest isavares istub kõrval.
* * *
Edasi pidi siin esialgu olema pingemaandus teemal „infantiilne soga”, kusjuures jutt ei olnud Inna-Katrin Heina loomingust „ajalehes” Postimees. Aga asjaolud muutusid.
Märkan ka, et võllamäe varesed pistrikke enam ei kiusa, isegi kui vares on tuuletallajast suurem – ilmselt on maad jagatud ja kuus tuuletallajat ületab kriitilise massi, keda laululindudel enam mõistlik kiusata ei ole.
Tuuletallaja kaks paari aasta tagust nunnupulti on siin.
* * *
Ootan mis ootan, aga siis sõidab mööda reedel koosolekul agaralt sõna võtnud kolleeg ja võtab peale. Jutt veereb kevade tulemiseni ja mainin, et rattad vaja viia hooldusse. Seepeale kinnitab kolleeg pool kilomeetrit, et tegelikult sõidab ka tema bussiga, aga ainult siis, kui läheb kiireks, autoga. Tean, tean, noogutan mõttes, sest see umbes eelmine aasta liiklema hakanud buss käib kord pooles tunnis ja sõidab minu peatusest läbi ja ma olen teda seal näinud kokku võib-olla nii kümme korda. Töökaaslase auto ei ole enam sama väike armas rauahunnik nagu mõni aasta tagasi, vaid midagi suuremat ja ümmargusemat.
Esplanaadi parkla puude otsas on künnivareste pesad, nähtavasti emavares juba haub, sest isavares istub kõrval.
* * *
Edasi pidi siin esialgu olema pingemaandus teemal „infantiilne soga”, kusjuures jutt ei olnud Inna-Katrin Heina loomingust „ajalehes” Postimees. Aga asjaolud muutusid.
25.3.12
P, 1883. päev: metsas
Näen hommikul läbi suure toa eile läbinähtavaks muutunud akna, et pistrik väljub mitte meie korruse kohalt, vaid korrus altpoolt.
Päeval metsas. Põllu kohal laulavad lõokesed, põlluteel on kolm surnud kärnkonna.
Tagasiteel jääb maja seina sees elav pistrik selgelt pildi peale. Tuvastan välimääraja abil, et on tuuletallaja. Olen sellise uue naabri üle väga rõõmus.
Päeval metsas. Põllu kohal laulavad lõokesed, põlluteel on kolm surnud kärnkonna.
Tagasiteel jääb maja seina sees elav pistrik selgelt pildi peale. Tuvastan välimääraja abil, et on tuuletallaja. Olen sellise uue naabri üle väga rõõmus.
24.3.12
L, 1882. päev: loomade käitumine
Poes kohe välisukse juures on suur ajutine müügilett, millele on kuhjatud soolalampe (teate küll, helendav kivi toanurgas, kogub tolmu, aga muud kasu ei ole) ja muud petukaupa. Hinnad ikka kahekohalised, suurim, mida märkan, on 54 €. Pikk 14 pt suuruse kirjaga täidetud A4 luiskab, nii et paber suitseb, kuidas kõik see olevat puhtaimast puhtam „Himaalaja” „mäesool”, mida sealsed asukad olevat pruukinud juba aastatuhandeid (elektrilampides, eks ju, hahaa). Onkel kalpsab kohe ligi ja hakkab kiitma, kuidas kõik see olevat puhtaimast puhtaim „Himaalaja” „mäesool”, mida sealsed asukad olevat pruukinud juba aastatuhandeid. Kaugemale ta ei jõua, sest see loll jutt ajab kõva häälega naerma. Onkel lahkub löödult, aga mitte oma pesa poole kolakuhja taga, vaid teeb näo, nagu oleks tal tingimata vaja jalutada koogiletini.
Poest tulles näen, kuidas Kõrgmäe pargis istub härrasmees lapsega ja mõni meeter eemal põrnitseb neid isane musträstas. Musträstas on territoriaalne ja see on nähtavasti tema territoorium, kus ta võõraid ei salli. Tuleb mõte, kas musträstas tajub, et võõras on teisest liigist, ning mis saaks, kui panna selga mustad rõivad, värvida nägu mustaks, aga silme ümber suured kollased rõngad ja pähe kollane nokk, kas siis arvaks musträstas inimese liigikaaslaseks ja hakkaks teda ära ajama?
Kuulen lifti oodates, et seina seest kostab kidinat. Lähen kuulan ja leian, et seestpoolt suletud ventilatsioonikanalis on linnupesa. Nähtavasti sama pistrik, keda ükspäev aknast nägin.
Õhtul külalised.
Poest tulles näen, kuidas Kõrgmäe pargis istub härrasmees lapsega ja mõni meeter eemal põrnitseb neid isane musträstas. Musträstas on territoriaalne ja see on nähtavasti tema territoorium, kus ta võõraid ei salli. Tuleb mõte, kas musträstas tajub, et võõras on teisest liigist, ning mis saaks, kui panna selga mustad rõivad, värvida nägu mustaks, aga silme ümber suured kollased rõngad ja pähe kollane nokk, kas siis arvaks musträstas inimese liigikaaslaseks ja hakkaks teda ära ajama?
Kuulen lifti oodates, et seina seest kostab kidinat. Lähen kuulan ja leian, et seestpoolt suletud ventilatsioonikanalis on linnupesa. Nähtavasti sama pistrik, keda ükspäev aknast nägin.
Õhtul külalised.
23.3.12
R, 1881. päev: telekas
Hommikul kohustuslik koolitus, mis kestab 2 tundi 20 minutit ja mille kohta ütleksin füüsika keeles, et η → 0. Mõistusega võttes peab olema olnud muidki olukordi, kus olen 2 tundi 20 minutit sama kõvasti igavlenud, aga ei meenu ühtki. Kui kord tuleb küsitlus, mida me koolitusest arvame, eks ma siis ütle, mida. Kui midagi tagasi hoida, siis vahest ainult seda, et a) mu arust on koolituste kasutegur pöördvõrdeline koolitaja ringitantsitud teepikkusega (isegi kui tal on mikrofon käes; ma õnneks sellistel koolitustel olnud ei ole, kus koolitajal on mikrofon pea küljes ja ta saab peale ringitantsimise ka vehkida mõlema käega, mille eriti laia ja ümmarguse variandi kohta ütles see Eesti dirigent, kes lõi takti alt üles, et ta joonistab p...eid), b) kui koolitusfirmast tellitakse koolitaja, võiks ta vähemalt seda vaeva näha, et teha endale selgeks, kellele ta räägib või kuidas täpselt on auditoorium seotud selle organisatsiooniga, kelle allüksuseks arvab ta meid olevat, ning c) sellise homersimpsonliku õllekõhuga saaks 100 m maailmarekordit parandada vähemalt 0,02 s. Iga käeviipe peale see võbeleb, mis on rõve ning seetõttu tuleb silmad kindlalt hoida laua all telefonis. Kahju, et raamatut lugeda ei saa; selle 2 h 20 min jooksul jõudnuks läbi mitu peatükki.
Päeval saabub telekas. Ega meil seda seina rohkem kui vooluvõrku ja plaadimängijaga kavas ühendada ei ole.
Kõrgmetsa majandustarvete poest plaadimängija ja HDMI-kaabel (ma miskipärast ei usu, et karbis oleks see kaasas).
Edasi suur lahtivõtmine ja kokkupanemine (teleka jalga tuleb panna kolm korda). Plaadimängija karbis on komponentvideo kaabel, mida imestan, sest see on mu arust veel vanem (ja kehvem) tehnika kui SCART. Selgub, et plaadimängija mahub ainult telekast paremale, aga HDMI-sisend on vasakul ning kaabel on üsna jäik.
Ekspordin homme külalistele näidatavaid pilte mälupulgale ja vaatan prooviks ise: täitsa mõnus on omi pilte kord näha ka A2 suurusena.
Päeval saabub telekas. Ega meil seda seina rohkem kui vooluvõrku ja plaadimängijaga kavas ühendada ei ole.
Kõrgmetsa majandustarvete poest plaadimängija ja HDMI-kaabel (ma miskipärast ei usu, et karbis oleks see kaasas).
Edasi suur lahtivõtmine ja kokkupanemine (teleka jalga tuleb panna kolm korda). Plaadimängija karbis on komponentvideo kaabel, mida imestan, sest see on mu arust veel vanem (ja kehvem) tehnika kui SCART. Selgub, et plaadimängija mahub ainult telekast paremale, aga HDMI-sisend on vasakul ning kaabel on üsna jäik.
Ekspordin homme külalistele näidatavaid pilte mälupulgale ja vaatan prooviks ise: täitsa mõnus on omi pilte kord näha ka A2 suurusena.
22.3.12
N, 1880. päev: uued naabrid
Hommikul lendab akna taga (mis on väga must, me bad) mingi väike pistrik, keda arvame esti ka tuviks ja harakaks, aga on kõhnem ja saba päris nii pikk kui harakal ka ei ole. Pakun, et nähtavasti on majatagused varesed läinud juba turule, sest muidu on nad kohe kulli kiusamas platsis.
Siis tulevad akna taha saarele kaks prisket metstuvi, vahivad aknasse ja lendavad lehisele. Hiilin magamistuppa, paigaldan fotokale pika objektiivi ja piilun sellega üle aknaserva. Üks tuvi lendab lehise kõrvale lehtpuule, kisub selle küljest raage ja pillub need mõtlikult alla.
Siis tulevad akna taha saarele kaks prisket metstuvi, vahivad aknasse ja lendavad lehisele. Hiilin magamistuppa, paigaldan fotokale pika objektiivi ja piilun sellega üle aknaserva. Üks tuvi lendab lehise kõrvale lehtpuule, kisub selle küljest raage ja pillub need mõtlikult alla.
21.3.12
K, 1879. päev: elektroonikapoes
Saksa keel. Sealt tulles on soe kevadpäev, päike lõõskab.
Õhtul kohalikus elektroonikapoes telekat ostmas. Poes pääseb telekaid vaatama ka tagant, kus on mitmesugused pesad. Mul on vaja tingimata komponentvideosisendeid, sest suurest fotokast (2007) tuleb videoväljund veel sellena (väiksest (2010) tuleb juba HDMI).
Teatan lähenevale müüjale, et tahan seda telekat. Müüja vastab midagi, aga läheb mu mõistmatut pilku nähes kohe muule keelele ja kordab: „Mitu tükki tahate? 50?” Ka kassapidaja (keda eelmine kord olin arvanud tummaks) läheb kohe inglise keele peale üle, võimalusi näidata muude keelte oskust suurt ei tulegi.
Õhtul kohalikus elektroonikapoes telekat ostmas. Poes pääseb telekaid vaatama ka tagant, kus on mitmesugused pesad. Mul on vaja tingimata komponentvideosisendeid, sest suurest fotokast (2007) tuleb videoväljund veel sellena (väiksest (2010) tuleb juba HDMI).
Teatan lähenevale müüjale, et tahan seda telekat. Müüja vastab midagi, aga läheb mu mõistmatut pilku nähes kohe muule keelele ja kordab: „Mitu tükki tahate? 50?” Ka kassapidaja (keda eelmine kord olin arvanud tummaks) läheb kohe inglise keele peale üle, võimalusi näidata muude keelte oskust suurt ei tulegi.
Valestilugemised: XII 2011...III 2012
Kuivõrd Eesti meedia on asendanud informatiivse funktsiooni meelelahutuslikuga, siis loengi seda meelelahutuseks ja naljakatest pealkirjadest juba piisab:
Hotellid täidavad aastavahetuse idanaabritega
[Hotellid täituvad aastavahetusel maksujõuliste idanaabritega (PM)]
Sõid, jõid ja maha lastud
[Sõid, jõid, magasid ja lahkusid (MM)]
Endisel liuväljal on nüüd virtsahoidla
[Endises virtsahoidlas on nüüd lahinguväli (TPM)]
Toes ühendab väliseestlasi
[Teos ühendab väliseestlasi (TPM)]
Barutopalga reaalkasv....
[Brutopalga reaalkasv ulatub tänavu eeldatavasti 1,8 protsendini (PM)]
Mida teha, kui sul ei olegi külm?
[Mida teha, kui sul on kogu aeg külm? (PM)]
Kagu-Eesti rahvuse põhitähelepanu on murdekeel
[Kagu-Eesti rahvaloenduse põhitähelepanu on murdekeelel (ERR)]
Võimuliit valmistub tunnustama nunnu...
[Võimuliit valmistub tunnustama vastupanu- võitlejaid (PM)]
Egiptuse kohus mõistis filmitähe islamiusu musitamise eest vangi
[Egiptuse kohus mõistis filmitähe islamiusu mustamise eest vangi (PM)]
Rahvaloenduse metoodikajuht: Tartu on imelik linn
[Rahvaloenduse metoodikajuht: Tartu on naiselik linn (TartuPM)]
ERM jätab Euroopa rahata
[ERM jääb Euroopa rahata (PM)]
Mida väikeste meeste naudingud nende kohta ütlevad?
[Mida meeste väikesed naudingud nende kohta ütlevad? (PM)]
Lapsed andsid emale nutuvihikute idee
[Lapsed andsid emale nutivihikute idee (PM)]
Uhke üksinduse paest rinnad
[Uhke üksinduse preestrinnad (PM)]
Ansip lubab ERMi rahata valmis ehitada (ERR)
[Ansip lubab ERMi Euroopa rahata valmis ehitada (ERR)]
Maksumaksja vaenlane on Hanno Pevkur, sõbra till jäi välja andmata
[Maksumaksja vaenlane on Hanno Pevkur, sõbra tiitel jäi välja andmata (ERR)]
keskpunk
[keskpank]
IRL riisus Türil koore (III v, mida?, mitm os. sõnast koor : koori)
[IRL riisus Türil koore (PM; II v, mille?, ains om. sõnast koor : koore)]
Mihkel Mutt: «araabia nöörikerad»
[Mihkel Mutt: «araabia kevade» nööked (PM)]
Häirekeskusele kõned teinud 81 naist karistati šokivangistusega
[Häirekeskusele 81 kõnet teinud naist karistati šokivangistusega (PM)]
Igavuse peletamiseks ei tasu poliitikutele lühikõnesid teha.
[Igavuse peletamiseks ei tasu politseile tühikõnesid teha. (PM)]
Loendaja ei salli, kui test tehtud
[Loendaja saab salli siis, kui test tehtud (PM)]
TV: Kosmosemeele Keskuse saadikud kaaluvad seimi laialisaatmise algatamist
[TV: Koosmeele Keskuse saadikud kaaluvad seimi laialisaatmise algatamist (PM)]
Väike, must ja rahvuskirju
[Väike must ja rahvuskirju (PM; see pealkiri oli pisut enne 24. II, mõtlesin, et vahest on nüüd nii kombeks nimetada eesti väikelapsi, kelle teine vanem on pärit kaugelt eksootikast; tegelikult rääkis presidendi vastuvõtu rõivastest)]
Kreeka lahkumine evolutsioonist läheneb
[Kreeka lahkumine eurotsoonist läheneb (PM)]
Märts võib tulla
[Märts võib tulla tavapärasest külmem (PM)]
Maailm tervitab Põhja-Korea tuumamoori
[Maailm tervitab / Põhja-Korea / tuumamoratooriu[...] / ettevaatlikult (PM; kolmas rida ei mahtunud ära ja poolitusvihjet (­) PM ei oska)]
Prantsuse leht süüdistab Ikeat politseile info ostmises
[Prantsuse leht süüdistab Ikeat politseilt info ostmises (PM)]
Buliimia viis noore tippsportlase laua äärele
[Buliimia viis noore tippsportlase haua äärele (PM)]
Maaülikool asub napsi muundama
Teine katse:
Maaülikool asub lapsi muundama
[Maaülikool asub rapsi muundama (PM)]
Kümme vallanemisvastast nippi naistele
[Kümme vananemisvastast nippi naistele (PM)]
Hiinast tulnud konteineris oli üle 8,5 võltsimiskahtlusega sigareti
[Hiinast tulnud konteineris oli üle 8,5 miljoni võltsimis- kahtlusega sigareti (PM)]
Eestlased pürivad huulikutootjate tippu
[Eestlased pürivad tuuliku- tootjate tippu (PM; tänased kaks sidekriipsuga poolitatud pealkirja panevad arvama, et poolitamise imest on hakanud aru saama ka PM)]
Costa Allergia jõudis Seišellidele
[Costa Allegra jõudis Seišellidele (PM)]
Kunstiakadeemia võtab uue maja maha
[Kunstiakadeemia võtab uue maja asjus aja maha (PM)]
Eesti kilud saadeti Ameerika sõduritele
[Eesti kilud sõitsid Ameerikasse (PM)]
Vihane Muumipapa kuulutas meediale boikoti (PM)
[Vihane Mourinho kuulutas meediale boikoti (PM)]
Vilistlased asutasid spermapanga
[Vilistlased asutasid stipendiumi (D)]
Aga raamatupealkirju loen kah:
Tõnis Mägi. „Muumia”
[Tõnis Mägi. „Müümata naer”]
„Maailma nöök”
[„Maailma köök” (apollo.ee spämm)]
Ning järgmise pärast oli endal ka pikalt piinlik:
Also, it is worth remembering that a free man is not necessarily better-off than his unfree cousins. Even if he has a craft or skill, he will not have the tools or money to start up a trade. Most escapees have nothing to sell but their labour, and that is very cheap. In this way a town is regularily kept populated, mainly by the younger sons seeking their fortune. As the poor men in the slums die off from masturbation....
[... As the poor men in the slums die off from malnutrition, injury and disease, there is a regular stream of incoming young men ready to take their place, living in the cheap subdivided tenements while eking out a living by labouring in dangerous and unsavoury occupations. (The Time-traveller's Guide to Medieval England: A Handbook for Visitors to the Fourteenth Century)]
Kõige lõpuks aga uus rubriik pealkirjaga „See ei olegi nali!”, kus tutvustame ajakirjanduse nii võikaid pealkirju, et neid ei avalda isegi sulev.ee:
Hotellid täidavad aastavahetuse idanaabritega
[Hotellid täituvad aastavahetusel maksujõuliste idanaabritega (PM)]
Sõid, jõid ja maha lastud
[Sõid, jõid, magasid ja lahkusid (MM)]
Endisel liuväljal on nüüd virtsahoidla
[Endises virtsahoidlas on nüüd lahinguväli (TPM)]
Toes ühendab väliseestlasi
[Teos ühendab väliseestlasi (TPM)]
Barutopalga reaalkasv....
[Brutopalga reaalkasv ulatub tänavu eeldatavasti 1,8 protsendini (PM)]
Mida teha, kui sul ei olegi külm?
[Mida teha, kui sul on kogu aeg külm? (PM)]
Kagu-Eesti rahvuse põhitähelepanu on murdekeel
[Kagu-Eesti rahvaloenduse põhitähelepanu on murdekeelel (ERR)]
Võimuliit valmistub tunnustama nunnu...
[Võimuliit valmistub tunnustama vastupanu- võitlejaid (PM)]
Egiptuse kohus mõistis filmitähe islamiusu musitamise eest vangi
[Egiptuse kohus mõistis filmitähe islamiusu mustamise eest vangi (PM)]
Rahvaloenduse metoodikajuht: Tartu on imelik linn
[Rahvaloenduse metoodikajuht: Tartu on naiselik linn (TartuPM)]
ERM jätab Euroopa rahata
[ERM jääb Euroopa rahata (PM)]
Mida väikeste meeste naudingud nende kohta ütlevad?
[Mida meeste väikesed naudingud nende kohta ütlevad? (PM)]
Lapsed andsid emale nutuvihikute idee
[Lapsed andsid emale nutivihikute idee (PM)]
Uhke üksinduse paest rinnad
[Uhke üksinduse preestrinnad (PM)]
Ansip lubab ERMi rahata valmis ehitada (ERR)
[Ansip lubab ERMi Euroopa rahata valmis ehitada (ERR)]
Maksumaksja vaenlane on Hanno Pevkur, sõbra till jäi välja andmata
[Maksumaksja vaenlane on Hanno Pevkur, sõbra tiitel jäi välja andmata (ERR)]
keskpunk
[keskpank]
 |
| Atria Baltic on lihatööstusettevõte, mistõttu 16. II uudise juures Postimehes olnud foto tuletab meelde vana anekdooti, mille puändis vangutab hiinlane pead ja pomiseb: „Iceberg, Goldberg, it's all the same for me.” (Olemas ka vene keeles.) |
IRL riisus Türil koore (III v, mida?, mitm os. sõnast koor : koori)
[IRL riisus Türil koore (PM; II v, mille?, ains om. sõnast koor : koore)]
Mihkel Mutt: «araabia nöörikerad»
[Mihkel Mutt: «araabia kevade» nööked (PM)]
Häirekeskusele kõned teinud 81 naist karistati šokivangistusega
[Häirekeskusele 81 kõnet teinud naist karistati šokivangistusega (PM)]
Igavuse peletamiseks ei tasu poliitikutele lühikõnesid teha.
[Igavuse peletamiseks ei tasu politseile tühikõnesid teha. (PM)]
Loendaja ei salli, kui test tehtud
[Loendaja saab salli siis, kui test tehtud (PM)]
TV: Kosmosemeele Keskuse saadikud kaaluvad seimi laialisaatmise algatamist
[TV: Koosmeele Keskuse saadikud kaaluvad seimi laialisaatmise algatamist (PM)]
Väike, must ja rahvuskirju
[Väike must ja rahvuskirju (PM; see pealkiri oli pisut enne 24. II, mõtlesin, et vahest on nüüd nii kombeks nimetada eesti väikelapsi, kelle teine vanem on pärit kaugelt eksootikast; tegelikult rääkis presidendi vastuvõtu rõivastest)]
Kreeka lahkumine evolutsioonist läheneb
[Kreeka lahkumine eurotsoonist läheneb (PM)]
Märts võib tulla
[Märts võib tulla tavapärasest külmem (PM)]
Maailm tervitab Põhja-Korea tuumamoori
[Maailm tervitab / Põhja-Korea / tuumamoratooriu[...] / ettevaatlikult (PM; kolmas rida ei mahtunud ära ja poolitusvihjet (­) PM ei oska)]
Prantsuse leht süüdistab Ikeat politseile info ostmises
[Prantsuse leht süüdistab Ikeat politseilt info ostmises (PM)]
Buliimia viis noore tippsportlase laua äärele
[Buliimia viis noore tippsportlase haua äärele (PM)]
Maaülikool asub napsi muundama
Teine katse:
Maaülikool asub lapsi muundama
[Maaülikool asub rapsi muundama (PM)]
Kümme vallanemisvastast nippi naistele
[Kümme vananemisvastast nippi naistele (PM)]
Hiinast tulnud konteineris oli üle 8,5 võltsimiskahtlusega sigareti
[Hiinast tulnud konteineris oli üle 8,5 miljoni võltsimis- kahtlusega sigareti (PM)]
Eestlased pürivad huulikutootjate tippu
[Eestlased pürivad tuuliku- tootjate tippu (PM; tänased kaks sidekriipsuga poolitatud pealkirja panevad arvama, et poolitamise imest on hakanud aru saama ka PM)]
Costa Allergia jõudis Seišellidele
[Costa Allegra jõudis Seišellidele (PM)]
Kunstiakadeemia võtab uue maja maha
[Kunstiakadeemia võtab uue maja asjus aja maha (PM)]
Eesti kilud saadeti Ameerika sõduritele
[Eesti kilud sõitsid Ameerikasse (PM)]
Vihane Muumipapa kuulutas meediale boikoti (PM)
[Vihane Mourinho kuulutas meediale boikoti (PM)]
Vilistlased asutasid spermapanga
[Vilistlased asutasid stipendiumi (D)]
Aga raamatupealkirju loen kah:
Tõnis Mägi. „Muumia”
[Tõnis Mägi. „Müümata naer”]
„Maailma nöök”
[„Maailma köök” (apollo.ee spämm)]
Ning järgmise pärast oli endal ka pikalt piinlik:
Also, it is worth remembering that a free man is not necessarily better-off than his unfree cousins. Even if he has a craft or skill, he will not have the tools or money to start up a trade. Most escapees have nothing to sell but their labour, and that is very cheap. In this way a town is regularily kept populated, mainly by the younger sons seeking their fortune. As the poor men in the slums die off from masturbation....
[... As the poor men in the slums die off from malnutrition, injury and disease, there is a regular stream of incoming young men ready to take their place, living in the cheap subdivided tenements while eking out a living by labouring in dangerous and unsavoury occupations. (The Time-traveller's Guide to Medieval England: A Handbook for Visitors to the Fourteenth Century)]
Kõige lõpuks aga uus rubriik pealkirjaga „See ei olegi nali!”, kus tutvustame ajakirjanduse nii võikaid pealkirju, et neid ei avalda isegi sulev.ee:
- 20. III 2012 avaldab Õhtuleht pealkirja, mis saadab osastava käände ja osasihitise pikalt (usun, et ajalehe keeletoimetaja langes seda nähes koomasse) – Laanet: kahjuks ei valitud ausus ja otsekohesus, vaid vassimine ja keerutamine (panin selle üles feisspukki, mille peale koolivend T arvas: „Usume Kalle Laanet!”)
- Samuti 20. III 2012 Õhtulehest (mida ma muidu ei loe) – Taaramäe: "Praegu on parim aeg mononukleoosi põdeda." – Brrr...
20.3.12
T, 1878. päev: kevad
Päike särab ja samas bussis olnud töökaaslane kinnitab, et sellise ilmaga on õigustatud lahkumine täpselt esimesel kellaajal, kui tohib, ning lisab hetke pärast: „Või siis igaks juhuks üks minut hiljem.”
Teadusuudiseid kah: maanteevõrgustiku ratsionaalsust kontrolliti nii, et pandi maakaardile linnastute kohale kaerahelbed, vaadati, kuidas kasvavad nende vahele müksobakterid, ja siis analüüsiti tulemusi. Siit lingist pääseb algse artiklini, kus on rohkem fotosid.
Teadusuudiseid kah: maanteevõrgustiku ratsionaalsust kontrolliti nii, et pandi maakaardile linnastute kohale kaerahelbed, vaadati, kuidas kasvavad nende vahele müksobakterid, ja siis analüüsiti tulemusi. Siit lingist pääseb algse artiklini, kus on rohkem fotosid.
19.3.12
E, 1877. päev: varajane kana leiab
Tõusen looduse sunnil korraks kole vara, mil aknast paistab madalal metsa kohal selline veider, aga tuntud objekt:
18.3.12
P, 1876. päev: pühapäev
Vihma tõttu jääb ära tänaseks plaanitud käik „kilpkonnade juurde” ehk sohu.
Eelmine kord oli mul kaasas 2× konverter (Sigma EX APO DG; linki anda ei saa, sest Sigma veebilehel on sellele pandud mingi täiesti astronoomiline jaemüügihind), aga unustasin kasutada (ja sestap pidi mängivate tuttpüttide pilti koledasti suurendama). Ega ma konverterit suurt eriti kasutanud ei ole ja eile proovisin kuivalt. Selgus pisut ebameeldiva üllatusena, et kui see on Sigma 120–400 mm objektiivi taga, siis selle autofookus ei tööta, ja ei tööta isegi see, et fookuses olemise peale läheb näidikus vastav sümbol põlema, nagu juhtub käsitsi teravustamisel. Tänapäeval nimelt on möödas need ajad, kui silmaga sai pildi teravama kui autofookusega. Kogu kooslus (kere, konverter, objektiiv – mis on 400 mm asendis kõvasti pikem –, varjuk) on üle poole meetri pikk ja kaalub üle 2 kg. 2× konverter teeb ava kaks korda väiksemaks, st f/5,6-st tuleb f/11. Mõistagi meenub ammune aeg, mil mul oli siherdune koletis nagu Maksutovi süsteemis peegelobjektiiv MTO-1000/10, mis kaalus 3 kg ja millega üldiselt ei saanud pildistada käelt. Võimlemine on sarnane, aga õnneks töötab objektiivi optiline stabilisaator. Üldpilt on siiski veel pehmem kui ilma konverterita ja kuigi ilma konverterita selle objektiivi pildi saab väärtusega Blacks 15 suht kobedaks, ei saa sama käsitsi teravustamise tõttu.
Täna õhtupoolikul – kui vihm on jäänud järele, aga kui on kindel, et sohu siiski ei lähe, – pildistan rõdul lilli, kasutades lähivõteteks 12 mm vaherõngast. Ükspäev lugesin mälu värskenduseks üle selle kasutusjuhendi, kus põhiobjektiivi kohta on öeldud, et seda lainurkasendis kasutada ei saa. Noh, selgub ka, miks – selle teravustamiskaugus kipub siis olema nii lähedal, et see oleks rohkem nagu tagapool objektiivi esiklaasi. Pikemas asendis saab, ligi 10 cm jääb ruumi. Canoni 12 mm vaherõngast on küll kritiseeritud, et see on tõenäoliselt kalleim hind, mida te kunagi 12 mm õhu eest maksate (ja on olemas mitu korda odavamaid teiste tootjate rõngaid), aga nad ei ole arvestanud, et Canoni rõngal on ka objektiivi elektrikontaktid (mida odavrõngastel ei ole), st objektiiv töötab normaalselt: teravustab, paneb ava (koguni ava eelvaade töötab, ehkki esti tunde järgi vajutades kargab lahti hoopis kaamerakere pisivälk), töötab optiline stabilisaator.
* * *
E on laenanud keelekooli raamatukogust õppepõneviku, mille kaane värvilahendus on täpselt selline, nagu mul viimati läbi saadud raamatul, nii et korraks rõõmustan, mis lugemisvaraga ta arendab keeleoskust:
* * *
„Midsomeri mõrvade” huvilistele – osapealkirjade mitu korda esinenud sõned (seisuga 21. III 2012; ilma artiklite ning side- ja eessõnadeta):
Eelmine kord oli mul kaasas 2× konverter (Sigma EX APO DG; linki anda ei saa, sest Sigma veebilehel on sellele pandud mingi täiesti astronoomiline jaemüügihind), aga unustasin kasutada (ja sestap pidi mängivate tuttpüttide pilti koledasti suurendama). Ega ma konverterit suurt eriti kasutanud ei ole ja eile proovisin kuivalt. Selgus pisut ebameeldiva üllatusena, et kui see on Sigma 120–400 mm objektiivi taga, siis selle autofookus ei tööta, ja ei tööta isegi see, et fookuses olemise peale läheb näidikus vastav sümbol põlema, nagu juhtub käsitsi teravustamisel. Tänapäeval nimelt on möödas need ajad, kui silmaga sai pildi teravama kui autofookusega. Kogu kooslus (kere, konverter, objektiiv – mis on 400 mm asendis kõvasti pikem –, varjuk) on üle poole meetri pikk ja kaalub üle 2 kg. 2× konverter teeb ava kaks korda väiksemaks, st f/5,6-st tuleb f/11. Mõistagi meenub ammune aeg, mil mul oli siherdune koletis nagu Maksutovi süsteemis peegelobjektiiv MTO-1000/10, mis kaalus 3 kg ja millega üldiselt ei saanud pildistada käelt. Võimlemine on sarnane, aga õnneks töötab objektiivi optiline stabilisaator. Üldpilt on siiski veel pehmem kui ilma konverterita ja kuigi ilma konverterita selle objektiivi pildi saab väärtusega Blacks 15 suht kobedaks, ei saa sama käsitsi teravustamise tõttu.
Täna õhtupoolikul – kui vihm on jäänud järele, aga kui on kindel, et sohu siiski ei lähe, – pildistan rõdul lilli, kasutades lähivõteteks 12 mm vaherõngast. Ükspäev lugesin mälu värskenduseks üle selle kasutusjuhendi, kus põhiobjektiivi kohta on öeldud, et seda lainurkasendis kasutada ei saa. Noh, selgub ka, miks – selle teravustamiskaugus kipub siis olema nii lähedal, et see oleks rohkem nagu tagapool objektiivi esiklaasi. Pikemas asendis saab, ligi 10 cm jääb ruumi. Canoni 12 mm vaherõngast on küll kritiseeritud, et see on tõenäoliselt kalleim hind, mida te kunagi 12 mm õhu eest maksate (ja on olemas mitu korda odavamaid teiste tootjate rõngaid), aga nad ei ole arvestanud, et Canoni rõngal on ka objektiivi elektrikontaktid (mida odavrõngastel ei ole), st objektiiv töötab normaalselt: teravustab, paneb ava (koguni ava eelvaade töötab, ehkki esti tunde järgi vajutades kargab lahti hoopis kaamerakere pisivälk), töötab optiline stabilisaator.
* * *
E on laenanud keelekooli raamatukogust õppepõneviku, mille kaane värvilahendus on täpselt selline, nagu mul viimati läbi saadud raamatul, nii et korraks rõõmustan, mis lugemisvaraga ta arendab keeleoskust:
 |
| Tegelt on asjalood enam kui kahtlased, sest kõigi nelja lennuki ehitamise ajaks oli isand Wulf juba surnud ja isand Focke enam lennukitega ei tegelenud |
„Midsomeri mõrvade” huvilistele – osapealkirjade mitu korda esinenud sõned (seisuga 21. III 2012; ilma artiklite ning side- ja eessõnadeta):
- death – 11
- dead – 9
- blood – 5
- murder – 4
- dark – 3
- man – 3
- murders – 3
- day – 2
- innocence – 2
- king – 2
- life – 2
- Midsomer – 2
- night – 2
- secrets – 2
- wedding – 2
17.3.12
L, 1875. päev: pudel rummi ja krokodill kaissu
Poes. Hommikul paistab päike, panen sel kevadel esimest korda päikeseprillid. Nendega tundub, nagu ajaks eemalt tumedaid vihmapilvi, mis efekti omistan muidugi päikeseprillidele. Kui poest naaseme, kuulen maja taga silksolki, aga siis, kui naaseme teine kord, hakkabki sadama.
Tänane pealkiri viitab järgmisele kahele asjaolule:
Tänane pealkiri viitab järgmisele kahele asjaolule:
 |
| Salati retseptis läks vaja 1 tl rummi |
 |
| Singer-vinger ninaprill, meil on nüüd kodus krokodill |
16.3.12
R, 1874. päev: in a cuckoo clock
Olen kohal ainsana ja saanud tänaseks 37 lk plaanivälist toimetust ja osa sellest on juba toimetatud, aga tahan selle üle lugeda, ja sellest on 21 failis korduv tekst, millest osa on muudetud, osa mitte, ja kõik peab olema ühtmoodi ja üksvahe leian näpuka „patisent” ja kontrollin kõik üle ning tuvastan, et seda on veel kord ning õnneks mitte minu looming. Leian ka meetodi, kuidas samu asju parandada paljudes failides (mis on samas kaustas): ava failihalduri otsing, otsi sealt teksti järgi, failihaldur kuvab need failid, kus see koht on, siis pärast parandatud faili salvestamist kaob failihaldurist fail ära.
Vahepeal satun nn loomingulisse resonantsi ja pärast on raske normaalset rütmi taastada.
Päeval on 18 °C.
E näeb päeval mesimummi ja mina näen õhtul Kirikmäe bussipeatuses samuti. Kõnnin lähemale, et täpsemalt silmitseda, mis värvi on mummi sabaots ning mitu kollast rõngast tal on. Pärast puurin mummide välimäärajat, kus, nagu ikka, on hoiatatud, et kahe kollase rõnga ja valge sabaga karukimalase (Bombus terrestris) ja maakimalase (B. lucorum) töölisi ja isaseid (kes ilmuvad mais) on eemalt võimatu eristada, aga kirjelduste põhjalikumal uurimisel leian, et kuigi mõlema emased alustavad pesaotsingul lendu Inglismaal juba veebruaris, on emase karukimalase saba ruugjas, mida nähtud mummil selgesti ei olnud, seega on see maakimalane.
Kevade märk on ka see, et vanadekodu vastas pargis on murule ilmunud prügikastid ja hängivad noored. Hommikul kõndis Vabaduse puiesteel ka esimene T-särgis, põlvpükstes ja sinistes kummisandaalides tüse isik, võib-olla Alaska turist.
Vahepeal satun nn loomingulisse resonantsi ja pärast on raske normaalset rütmi taastada.
Päeval on 18 °C.
E näeb päeval mesimummi ja mina näen õhtul Kirikmäe bussipeatuses samuti. Kõnnin lähemale, et täpsemalt silmitseda, mis värvi on mummi sabaots ning mitu kollast rõngast tal on. Pärast puurin mummide välimäärajat, kus, nagu ikka, on hoiatatud, et kahe kollase rõnga ja valge sabaga karukimalase (Bombus terrestris) ja maakimalase (B. lucorum) töölisi ja isaseid (kes ilmuvad mais) on eemalt võimatu eristada, aga kirjelduste põhjalikumal uurimisel leian, et kuigi mõlema emased alustavad pesaotsingul lendu Inglismaal juba veebruaris, on emase karukimalase saba ruugjas, mida nähtud mummil selgesti ei olnud, seega on see maakimalane.
Kevade märk on ka see, et vanadekodu vastas pargis on murule ilmunud prügikastid ja hängivad noored. Hommikul kõndis Vabaduse puiesteel ka esimene T-särgis, põlvpükstes ja sinistes kummisandaalides tüse isik, võib-olla Alaska turist.
15.3.12
14.3.12
K, 1872. päev: Badger Watch with Bob Fleming
Eile õhtul hilja saatsin laiali kursuse esimese kodutöö tagasiside ja praeguseks ei ole keegi veel õiendanudki! Üldiselt ma tööde laekumise aega ei jäädvusta (kuigi see oleks huvitav), aga seekord märkasin, et viimastena saadetud tööde hinded olid alla keskmise.
Eile vastasin veel meilile, kus otsiti teavet Eestist pärit lennuväeabiliste kohta, ja tuvastasin, et Eesti Lennuväepoiste Klubi on liikmete vähesuse tõttu just (veebruaris) lõpetanud tegevuse. Lennuväepoisid sündisid üldiselt 1927 ja arvutage ise, kui vanad nad praegu on. Veebilehel on viimane elumärk aastast 2008, Kanada samalaadsest klubist 2007.
Preisimaa 1849. a kaart (mida mulliümbrikku toppides olin vandunud tulist kurja, sest kaardi aluspapp oli 2 mm laiem, aga ümbrik venis natuke) on jõudnud kohale, saaja on õnnelik ja lubab riputada seinale.
Saksa keelde pääsemiseks anti elektroonilised uksekaardid, mis asju nimetatakse sõnaga badge. Keegi on ilmutanud oma keeleoskust ja kirjutanud ukse avamise anduri kohale suurelt BADGER.
Esimeses pooles räägib õpetaja, et kurtlemist tähendav tegusõna meckern tuleb kitse häälitsusest meck-meck (köki-möki), ning kui teise poole lõpus jääb kellani kaks minutit ja õpetaja küsib, kas meil on tema õpetusmeetodi suhtes kaebusi või ettepanekuid või soovime äkki millegi üle kurta, kasutab minu vasakul käel istuv isand äsja omandatud teadmisi.
Eile vastasin veel meilile, kus otsiti teavet Eestist pärit lennuväeabiliste kohta, ja tuvastasin, et Eesti Lennuväepoiste Klubi on liikmete vähesuse tõttu just (veebruaris) lõpetanud tegevuse. Lennuväepoisid sündisid üldiselt 1927 ja arvutage ise, kui vanad nad praegu on. Veebilehel on viimane elumärk aastast 2008, Kanada samalaadsest klubist 2007.
Preisimaa 1849. a kaart (mida mulliümbrikku toppides olin vandunud tulist kurja, sest kaardi aluspapp oli 2 mm laiem, aga ümbrik venis natuke) on jõudnud kohale, saaja on õnnelik ja lubab riputada seinale.
Saksa keelde pääsemiseks anti elektroonilised uksekaardid, mis asju nimetatakse sõnaga badge. Keegi on ilmutanud oma keeleoskust ja kirjutanud ukse avamise anduri kohale suurelt BADGER.
Esimeses pooles räägib õpetaja, et kurtlemist tähendav tegusõna meckern tuleb kitse häälitsusest meck-meck (köki-möki), ning kui teise poole lõpus jääb kellani kaks minutit ja õpetaja küsib, kas meil on tema õpetusmeetodi suhtes kaebusi või ettepanekuid või soovime äkki millegi üle kurta, kasutab minu vasakul käel istuv isand äsja omandatud teadmisi.
13.3.12
T, 1871. päev: jook, loom, pilt ja side
Kas räägin, mis juhtub lennukipiletite ostmisel, kui üle ilma kuulsas e-riigis kaob internetiside just pangaülekande seedimise ajal, või oskate kujutleda ise?
Laupäeval ostsin rongilugemiseks ajakirja Profifoto ja seal oli väga tõsise fotopoe Calumet 6-leheküljene reklaam, kus seisis, et mind kaugemas perspektiivis huvitav objektiiv on neil tervenisti 11% (üheksandiku) odavam kui teises väga tõsises, kuigi väiksemas poes, kust pärit mu fotoka kere ja põhiobjektiiv, ning 21% odavam kui postkontori taga kogu tuntud universumi kalleimas fotopoes. (Idealo.de andmetel on olemas veel kallimaid kohti, aga nendes ma käinud ei ole.) Sama hind seisis tõesti ka nende veebipoes, aga koos sildiga, et praegu ei ole. Plaanisin umbes täna kirjutada ja küsida, millal tuleb, aga täna on hind kerkinud praktiliselt samaks ehk siis maagilise piiri ebahuvitavale poolele. Idealo.de Calumeti ei haara ja sealset hinnaarengut seega ei kajasta, kuid muude müüjate hinnaarengust üldse viimase kolme kuu jooksul nähtub, et nõudmine kas ületab pakkumise või ei ole tähtede seis jeeni kursi suhtes soodne. Seega on huvi taas kord lahtunud.
Rõduelanikud on süüst puhtad: ükspäev oli rõdul külmas pool pudelit veini, aga täna enam ei ole. Pakun, et äkki tihased, nagu nad on Inglismaal õppinud mulgustama piimapudelite plekk-kaasi ja nokkima sealt pealt koort, aga siis meenus, et ei, pudel sai vahepeal siiski tühjaks.
Laupäeval ostsin rongilugemiseks ajakirja Profifoto ja seal oli väga tõsise fotopoe Calumet 6-leheküljene reklaam, kus seisis, et mind kaugemas perspektiivis huvitav objektiiv on neil tervenisti 11% (üheksandiku) odavam kui teises väga tõsises, kuigi väiksemas poes, kust pärit mu fotoka kere ja põhiobjektiiv, ning 21% odavam kui postkontori taga kogu tuntud universumi kalleimas fotopoes. (Idealo.de andmetel on olemas veel kallimaid kohti, aga nendes ma käinud ei ole.) Sama hind seisis tõesti ka nende veebipoes, aga koos sildiga, et praegu ei ole. Plaanisin umbes täna kirjutada ja küsida, millal tuleb, aga täna on hind kerkinud praktiliselt samaks ehk siis maagilise piiri ebahuvitavale poolele. Idealo.de Calumeti ei haara ja sealset hinnaarengut seega ei kajasta, kuid muude müüjate hinnaarengust üldse viimase kolme kuu jooksul nähtub, et nõudmine kas ületab pakkumise või ei ole tähtede seis jeeni kursi suhtes soodne. Seega on huvi taas kord lahtunud.
Rõduelanikud on süüst puhtad: ükspäev oli rõdul külmas pool pudelit veini, aga täna enam ei ole. Pakun, et äkki tihased, nagu nad on Inglismaal õppinud mulgustama piimapudelite plekk-kaasi ja nokkima sealt pealt koort, aga siis meenus, et ei, pudel sai vahepeal siiski tühjaks.
12.3.12
E, 1870. päev: esmaspäev
Võtsin laupäeval pükste küljest tunniskaardi ja unustan täna maha. Bussipeatusest tagasi.
Seadsin tänavu sisse märkmikus kevademärkide lehekülje. Ükspäev märkasin, et aknast paistev vastasperve põld on läinud roheliseks. Mitu hommikut on rõdul käinud laiamas suht kartmatu musträstas ja lilled kasvavad kastides mis mügiseb, aga nähtavasti on lindudel omad plaanid, sest nüüd on tagasi vahepeal paar nädalat kadunud olnud tihased ja nokivad taas talvest jäänud rasva ning pähkleid. Õhtul laulab maja taga kuldnokk.
Õhtul vaatab aknast korraks sisse nahkhiir. Ka mina keeran end söögilauas näoga akna poole ja vahin akent nagu TV-sarjas Green Wing radioloogiaosakonna juhataja dr Statham, kes ootas akna taha ilmuvat Jeesus Kristust, teadmata, et ainus kord oli pildi sinna hetkeks pistnud teda kiusav resident (aken oli teisel korrusel ja tudengid ehitasid endist kolmekordse püramiidi).
Bussiraamatus on õpetlik lugu, uue kosmoseraketi Mercury-Redstone 1 mehitamata stardist 21.11.1960, kus rakett tõusis stardialusest umbes 10 cm kõrgusele, siis aga jäid mootorid seisma ja langes mürtsti! tagasi. Kohe lendas raketi tipust minema meeskonnakapsli päästerakett ja pealtvaatajaid kästi igaks juhuks varjuda. Kolme sekundi pärast käis põmm!, kapsli tipust lendasid välja langevarjud ja jäid raketi küljele rippu. Lennujuhtimine näris küüsi, mis edasi saab: stardimomendil oli raketi küljest langenud ühenduskaabel (nagu ette nähtud) ja rakett pidi edasi töötama täisautomaatselt, seega seisis stardialusel täis ja survestatud piirituse- ja vedela hapniku paakidega kosmoserakett (25 m, 30 t), pürotehnika (raketi hävitusmehhanism ja kapsli pidurdusraketid) tagatipuks kah vinnas, aga kontakt raketiga puudus. Iga tuuleiil (tegevuspaigaks oli Canaverali neeme kosmodroom, Florida ookeanirannikul) oleks langevarjud täitnud ja tõmmanud raketi pikali, oleks järgnenud suur tulemöll. Esimese lahendusena pakuti, et juhtimispunkrist saadetakse raketi juurde mehed panema ühenduskaablit tagasi; see laideti maha, et liiga ohtlik. Ka plaan lasta vintpüssiga paakidesse auke, kust piiritus saaks välja voolata ja hapnik aurustuda, laideti maha. Siis pakuti, et toome korvtõstuki ja lõikame langevarjurihmad läbi; ka see oli liiga ohtlik. Siis pakkus aga keegi hoopis isesuguse lahenduse: ilmateade lubab tuulevaikust, ootame parem hommikuni, selle aja peale saavad raketi akud tühjaks, pürotehnika lülitub välja ning kui hapnikupaagid soojenevad ja rõhk tõuseb, avanevad kaitseventiilid ja hommikuks on paagid tühjad. Nii tehtigi ja hommikul oli rakett palju ohutum. Järeldusena sõnastas lennujuhtimise juht Chris Kraft tähtsa reegli: kui ei tea, mida teha, ära tee midagi!
Seadsin tänavu sisse märkmikus kevademärkide lehekülje. Ükspäev märkasin, et aknast paistev vastasperve põld on läinud roheliseks. Mitu hommikut on rõdul käinud laiamas suht kartmatu musträstas ja lilled kasvavad kastides mis mügiseb, aga nähtavasti on lindudel omad plaanid, sest nüüd on tagasi vahepeal paar nädalat kadunud olnud tihased ja nokivad taas talvest jäänud rasva ning pähkleid. Õhtul laulab maja taga kuldnokk.
Õhtul vaatab aknast korraks sisse nahkhiir. Ka mina keeran end söögilauas näoga akna poole ja vahin akent nagu TV-sarjas Green Wing radioloogiaosakonna juhataja dr Statham, kes ootas akna taha ilmuvat Jeesus Kristust, teadmata, et ainus kord oli pildi sinna hetkeks pistnud teda kiusav resident (aken oli teisel korrusel ja tudengid ehitasid endist kolmekordse püramiidi).
Bussiraamatus on õpetlik lugu, uue kosmoseraketi Mercury-Redstone 1 mehitamata stardist 21.11.1960, kus rakett tõusis stardialusest umbes 10 cm kõrgusele, siis aga jäid mootorid seisma ja langes mürtsti! tagasi. Kohe lendas raketi tipust minema meeskonnakapsli päästerakett ja pealtvaatajaid kästi igaks juhuks varjuda. Kolme sekundi pärast käis põmm!, kapsli tipust lendasid välja langevarjud ja jäid raketi küljele rippu. Lennujuhtimine näris küüsi, mis edasi saab: stardimomendil oli raketi küljest langenud ühenduskaabel (nagu ette nähtud) ja rakett pidi edasi töötama täisautomaatselt, seega seisis stardialusel täis ja survestatud piirituse- ja vedela hapniku paakidega kosmoserakett (25 m, 30 t), pürotehnika (raketi hävitusmehhanism ja kapsli pidurdusraketid) tagatipuks kah vinnas, aga kontakt raketiga puudus. Iga tuuleiil (tegevuspaigaks oli Canaverali neeme kosmodroom, Florida ookeanirannikul) oleks langevarjud täitnud ja tõmmanud raketi pikali, oleks järgnenud suur tulemöll. Esimese lahendusena pakuti, et juhtimispunkrist saadetakse raketi juurde mehed panema ühenduskaablit tagasi; see laideti maha, et liiga ohtlik. Ka plaan lasta vintpüssiga paakidesse auke, kust piiritus saaks välja voolata ja hapnik aurustuda, laideti maha. Siis pakuti, et toome korvtõstuki ja lõikame langevarjurihmad läbi; ka see oli liiga ohtlik. Siis pakkus aga keegi hoopis isesuguse lahenduse: ilmateade lubab tuulevaikust, ootame parem hommikuni, selle aja peale saavad raketi akud tühjaks, pürotehnika lülitub välja ning kui hapnikupaagid soojenevad ja rõhk tõuseb, avanevad kaitseventiilid ja hommikuks on paagid tühjad. Nii tehtigi ja hommikul oli rakett palju ohutum. Järeldusena sõnastas lennujuhtimise juht Chris Kraft tähtsa reegli: kui ei tea, mida teha, ära tee midagi!
11.3.12
10.3.12
L, 1868. päev: hobust ostmas
T-s korraks muuseumis, siis söömas ja poes.
Rongis on elava jutuga ingliskeelne seltskond. Kõrvu sulgeda ei saa, seega annavad neist valjuhäälseimad oma eluolust lõpuks detailse ülevaate.
Muuseumis käime õigupoolest ainult muuseumipoes. Poodi paigutatud noorsand on meie ostusoovi kuuldes ilmselgelt ähmis ja tal läheb mööda kappe ja sahtleid kammimiseks hulk aega, enne kui leiab vajaliku kohe kassa juurest. Õnneks ei nõuta muuseumipoes viibimiseks piletit, kuigi ostude hind on kokku paar suurusjärku suurem.
Lõunasöögikoht on sama kui eelmised kolm korda, aga seekord läheb õige kaua, sest ettekandja on uus, tal kulub enamik aega edasi-tagasi sahmerdamise peale ning magustoitu ootame 40 minutit, kuni kokk ettekandjalt küsib, kelle magustoidud need siin leti ääre peal on. Nii et ei teagi, kas saksa keele õpetajat ikka vihje eest tänada tasub.
Rongis on elava jutuga ingliskeelne seltskond. Kõrvu sulgeda ei saa, seega annavad neist valjuhäälseimad oma eluolust lõpuks detailse ülevaate.
Muuseumis käime õigupoolest ainult muuseumipoes. Poodi paigutatud noorsand on meie ostusoovi kuuldes ilmselgelt ähmis ja tal läheb mööda kappe ja sahtleid kammimiseks hulk aega, enne kui leiab vajaliku kohe kassa juurest. Õnneks ei nõuta muuseumipoes viibimiseks piletit, kuigi ostude hind on kokku paar suurusjärku suurem.
Lõunasöögikoht on sama kui eelmised kolm korda, aga seekord läheb õige kaua, sest ettekandja on uus, tal kulub enamik aega edasi-tagasi sahmerdamise peale ning magustoitu ootame 40 minutit, kuni kokk ettekandjalt küsib, kelle magustoidud need siin leti ääre peal on. Nii et ei teagi, kas saksa keele õpetajat ikka vihje eest tänada tasub.
9.3.12
8.3.12
N, 1866. päev: neljapäev
Koiduhämaruses kella kuue paiku käib rõduserva taga korraks rippumas mingi sakilise lennuga lind. Nahkhiireks uskuda on raske, sest sooja on ainult 6 kraadi. Vähe valgema hommiku ajal laulab rõdul musträstas.
* * *
Hommikul ühendan läpaka laual oleva juhtmestikuga – ükspäev avastasin, et mu läpakale on olemas ka spetsiaalne dokk, et ühenda juhtmed laua peal dokki ja pane pärast läppar ainult selle otsa – mis seletab kummalist pesa läppari põhja all – – ja põksuvi südami proovin, kas võtab hääled sisse. Võtab ning isegi HDD-de järjestus on sama kui enne (aastatel 2007–2011 oli HDD H-kettana, aga kui see oli tagant ära ja uuesti ühendati, ei püsinud see alati H-na ja tuli muudesse USB-pesadesse toppida ajutiselt mälupulki, et need hõivaksid ka tähestiku vahepealsed tähed).
Otsekohe varundan tähtsaimad dokumendid (mille päästmise pärast eile nii muretsesin) ja ka fotoarhiivi, mille viimane varukoopia oli laupäeva öösest vastu pühapäeva ega sisaldanud pühapäevast massilist müttamist – ligi 1000 aastate 1991–1992 analoogfoto märksõnastamist.
* * *
Saan läbi lennukikapteni Hans Bauri mälestused, mis haaravad aega minekust Esimesse maailmasõtta kuni pärast Teist maailmasõda Venemaalt sõjavangist naasmiseni (40 aastat). Baur oli lendur, kelle hoolde usaldas enda lennutamise Hitler – Bauri väitel lendas Hitler kogu selle aja jooksul, mil ta teda teadis (alates valimislendudest 1932 – mis aitasid tugevasti populariseerida lennutransporti – kuni lõpuni riigikantselei punkris 1945), kellegi muuga täpselt ühe korra (augustis 1939, kui Baur oli Ribbentropiga Moskvas) ning et riigis ja mujal Euroopas kiiresti ümber paikneda või kedagi kohale tuua oli vaja äkki, oli kogu selle 13 aasta jooksul Baur Hitleri seltskonnas enam-vähem kogu aeg. Samas ei pühendatud lendurit poliitikasse, nii et raamat kubiseb sellistest lugudest, mida ei ole isegi ketser Irvingu raamatus Hitler's War, mille liigitanud Briti Raamatukogu pärast ilmumist pornograafiaks, sest muul moel ei saanud sellele juurdepääsu piirata. Raamatu esiotsast saame näiteks teada,
Raamatust saab aimu, kui suur oli Saksamaa riigijuhte lennutanud üksus (Reichsregierungsstaffel) – mis ametlikult kuulunud politsei alla, kuigi lendurid teadsid politseitööst sama vähe kui politsei lendamisest ning fotodel on Bauril seljas hoopis SS-munder – seal oli kümneid lennukeid, kuigi raamat lennukite erisusi täpsemalt ei selgita (Hitleri lennukil oli alati sama raadiokood, mis mu teada oli mitmel lennukil, kuigi Baur väidab neid samaks). Üksuse lennukipargi ühes otsas olid paraja tuulega 20 m peale maanduda ja 40 m pealt startida suutnud Fi 156, teises otsas ühe jutiga 6000 km kaugusele lennata suutnud Ju 290 (mis oli rivis kaks nädalat märtsis 1945), põhiosas siiski Ju 52/3m ja Fw 200.
Samas nendest lugudest, millest tean täpsemalt muudest allikatest (nt Bauri ainsad kokkupuuted suurrakettide ja vineerlennuki He 162 väljatöötamisega), on aimata, et ega kõik see puhas kuld ole, nagu mälestused ikka.
Väga imelik on ka see, et raamatu viimase trüki (ma muide tellisin Amazonist varasema trüki, mille pealkiri oli hoopis Mit mächtigen zwischen Himmel und Erde, aga saadeti uusim) üllitanud tagurlik kirjastus kannab nime Arndt-Verlag, mis nimi on seni seostunud professionaalsete papagoikasvatajate ajakirjaga ja telliskivi mõõtu ülitõsise papagoientsüklopeediaga. Kõiketeadev Wikipedia teab, et õnneks on sellenimelisi kirjastusi siiski kaks.
Selgub, et üks lennundushuviline sõber tundis üht vähe nooremat, aga samuti väikest viisi ajalukku läinud Saksa lendurit, kes arvas Bauri lugude kohta, et kohati liialdab.
* * *
Hommikul ühendan läpaka laual oleva juhtmestikuga – ükspäev avastasin, et mu läpakale on olemas ka spetsiaalne dokk, et ühenda juhtmed laua peal dokki ja pane pärast läppar ainult selle otsa – mis seletab kummalist pesa läppari põhja all – – ja põksuvi südami proovin, kas võtab hääled sisse. Võtab ning isegi HDD-de järjestus on sama kui enne (aastatel 2007–2011 oli HDD H-kettana, aga kui see oli tagant ära ja uuesti ühendati, ei püsinud see alati H-na ja tuli muudesse USB-pesadesse toppida ajutiselt mälupulki, et need hõivaksid ka tähestiku vahepealsed tähed).
Otsekohe varundan tähtsaimad dokumendid (mille päästmise pärast eile nii muretsesin) ja ka fotoarhiivi, mille viimane varukoopia oli laupäeva öösest vastu pühapäeva ega sisaldanud pühapäevast massilist müttamist – ligi 1000 aastate 1991–1992 analoogfoto märksõnastamist.
* * *
Saan läbi lennukikapteni Hans Bauri mälestused, mis haaravad aega minekust Esimesse maailmasõtta kuni pärast Teist maailmasõda Venemaalt sõjavangist naasmiseni (40 aastat). Baur oli lendur, kelle hoolde usaldas enda lennutamise Hitler – Bauri väitel lendas Hitler kogu selle aja jooksul, mil ta teda teadis (alates valimislendudest 1932 – mis aitasid tugevasti populariseerida lennutransporti – kuni lõpuni riigikantselei punkris 1945), kellegi muuga täpselt ühe korra (augustis 1939, kui Baur oli Ribbentropiga Moskvas) ning et riigis ja mujal Euroopas kiiresti ümber paikneda või kedagi kohale tuua oli vaja äkki, oli kogu selle 13 aasta jooksul Baur Hitleri seltskonnas enam-vähem kogu aeg. Samas ei pühendatud lendurit poliitikasse, nii et raamat kubiseb sellistest lugudest, mida ei ole isegi ketser Irvingu raamatus Hitler's War, mille liigitanud Briti Raamatukogu pärast ilmumist pornograafiaks, sest muul moel ei saanud sellele juurdepääsu piirata. Raamatu esiotsast saame näiteks teada,
- kes oli Riigikantselei pargi oravate suurim sõber
- ja kui osava äriplaani mõtlesid välja Müncheni kohviku Kaiserhof püsikundedest vanadaamid
- ning et N. Liidu–Saksamaa kaubandusleppe sõlmimisel 28.9.1939 arvanud Ribbentrop siiralt, et Stalinil on klaasis viina asemel vesi, sest kuidas ta muidu jaksab – Saksa delegatsioonist püsis viimasena püsti ihufotograaf Hoffmann, kelle kandvust Stalin kiitnud toostiga „Saksa vaprate fotograafiatööliste” auks,
- ning kuidas Göringu paks tagumik mahtus tavalises Ju 52/3m-s ainult reisijateruumi tagaseina laiale pingile – enda lennukis olid tal pärast suured sinisest sametist tugitoolid, mis peale Hitler öelnud, et tema sellist luksust ei vaja. (А глаза у него такие добрые, добрые.)
Raamatust saab aimu, kui suur oli Saksamaa riigijuhte lennutanud üksus (Reichsregierungsstaffel) – mis ametlikult kuulunud politsei alla, kuigi lendurid teadsid politseitööst sama vähe kui politsei lendamisest ning fotodel on Bauril seljas hoopis SS-munder – seal oli kümneid lennukeid, kuigi raamat lennukite erisusi täpsemalt ei selgita (Hitleri lennukil oli alati sama raadiokood, mis mu teada oli mitmel lennukil, kuigi Baur väidab neid samaks). Üksuse lennukipargi ühes otsas olid paraja tuulega 20 m peale maanduda ja 40 m pealt startida suutnud Fi 156, teises otsas ühe jutiga 6000 km kaugusele lennata suutnud Ju 290 (mis oli rivis kaks nädalat märtsis 1945), põhiosas siiski Ju 52/3m ja Fw 200.
Samas nendest lugudest, millest tean täpsemalt muudest allikatest (nt Bauri ainsad kokkupuuted suurrakettide ja vineerlennuki He 162 väljatöötamisega), on aimata, et ega kõik see puhas kuld ole, nagu mälestused ikka.
Väga imelik on ka see, et raamatu viimase trüki (ma muide tellisin Amazonist varasema trüki, mille pealkiri oli hoopis Mit mächtigen zwischen Himmel und Erde, aga saadeti uusim) üllitanud tagurlik kirjastus kannab nime Arndt-Verlag, mis nimi on seni seostunud professionaalsete papagoikasvatajate ajakirjaga ja telliskivi mõõtu ülitõsise papagoientsüklopeediaga. Kõiketeadev Wikipedia teab, et õnneks on sellenimelisi kirjastusi siiski kaks.
Selgub, et üks lennundushuviline sõber tundis üht vähe nooremat, aga samuti väikest viisi ajalukku läinud Saksa lendurit, kes arvas Bauri lugude kohta, et kohati liialdab.
7.3.12
K, 1865. päev: plõnn
Kunagise herr Flicki lennufirma spämmist on võimatu loobuda ja täna saan teada, et kõigi nende seltsis kulutatud aja eest olen kogunud 3000 punkti, mille eest võin saada nende poest selliseid hüvesid:
Uus saksa keel. Tuttavaid nägusid on varasemate siinkandi keelekursustega võrreldes palju. Korraks vaatab ukse vahelt sisse isegi üks prantsuse kolleeg ning nii sloveeni kolleeg K kui ka mina imestame, aga selgub siiski, et ta eksis uksega.
Õpetajal on klassiga vähem kontakti kui eelmisel, kursus tõotab vaikset äraolemist. Päris mitu korda haigutan magusasti (kui õpetaja ei vaata).
* * *
Asjatundja ning G-nimelise kõigevägevama abiga puhutakse minu läpakasse jälle eluvaim sisse. Kõige rohkem kulub aega siiski väärtusliku kraami päästmisele, kus selgub, et päästetavas kaustas vedeleb miskipärast ka aastate 1991–2004 elektrooniline arhiiv, mis on olemas ka veel vähemalt neljas kohas mujal ning kus on uduumbe pisikesi faile, mille kopimise arvatavaks kestuseks näitab arvuti üksvahe umbes kaht nädalat. Mu kannatus katkeb umbes tunni pärast (kui järg on jõudnud esimese arhiiviplaadini aastast 2001 ja kogu kaustast on valmis 52%), mille järel saab asjatundja voli surkida arvutis, mida vaja, ning kõigi toasviibijate üllatuseks kostab järgmisel käivitusel pling!, mille saatel ilmub ekraanile tuttav ümmargune ogaline plönn ja arvuti küsib Windowsi parooli, mida esmaspäeva hommikust ei olnud ma kuulnud mitte. Oh kui armas see heli nüüd on!
* * *
Minu reaktsioon päevasündmustesse on ka täna asjakohatu, sest uudistest näidatud vägede juhataja meenub mulle alati hoopis ühes teises, aga samavärvilises kontekstis. Mis minu kooliaja ajalukku veel puutub, siis oli juba tollal teada, mis on breik, ning N. Liidu ajaloo õpikus omandasid mõne täheparandusega terved peatükid sootuks lõbusa ilme: näiteks kuidas algul breikisid ainult Putilovi töölised, aga see laienes kiiresti ülevenemaaliseks breigiks, millesse olid haaratud kümned ja sajad tuhanded töölised ning vabrikandid kiristasid jõuetus vihas hambaid. Vabrikandist ja vabrikutöölisest meenub minuaegsetele kooliõpilastele kindlasti asjaomane joonistus „akadeemik” Palametsa kuulsas IV klassi ajalooõpikus „Jutustusi kodumaa ajaloost” – kus Rootsi ajast on üks rida, aga Kreenholmibreigist streigist kaks peatükki – , koos paruni ja nuhi pildiga, ning võib-olla mäletab mõni koguni võimlemispüramiidi sarnast skeemi mingist teisest ajalooõpikust, kus töölised sõna otseses mõttes kandsid peade peal kodanlasi ja aadlikke.
* * *
Hommikul maa härmas, näen laulmas kuldnokka. Õhtul vihm.
- 2 × 2 laulu filmist Shrek (1270 p paar)
- 1 kellegi Rodes Enfantidesi lugu (1830 p)
- aB näitab end mesimagunasa esimest korda: 28. X 2009
- aB lennuki põrandal loksub kusi: 2. XI 2009
- aB on ootamatult kehtestanud pileti registreerimise tasu: 25. II 2010
- aB resetib lennuki pardaarvutit, reisijad paanitsevad: 1. III 2010
- aB korraldab mulle sellised jõulud, et mäletan veel kaua: 24., 25. XII 2010
Uus saksa keel. Tuttavaid nägusid on varasemate siinkandi keelekursustega võrreldes palju. Korraks vaatab ukse vahelt sisse isegi üks prantsuse kolleeg ning nii sloveeni kolleeg K kui ka mina imestame, aga selgub siiski, et ta eksis uksega.
Õpetajal on klassiga vähem kontakti kui eelmisel, kursus tõotab vaikset äraolemist. Päris mitu korda haigutan magusasti (kui õpetaja ei vaata).
* * *
Asjatundja ning G-nimelise kõigevägevama abiga puhutakse minu läpakasse jälle eluvaim sisse. Kõige rohkem kulub aega siiski väärtusliku kraami päästmisele, kus selgub, et päästetavas kaustas vedeleb miskipärast ka aastate 1991–2004 elektrooniline arhiiv, mis on olemas ka veel vähemalt neljas kohas mujal ning kus on uduumbe pisikesi faile, mille kopimise arvatavaks kestuseks näitab arvuti üksvahe umbes kaht nädalat. Mu kannatus katkeb umbes tunni pärast (kui järg on jõudnud esimese arhiiviplaadini aastast 2001 ja kogu kaustast on valmis 52%), mille järel saab asjatundja voli surkida arvutis, mida vaja, ning kõigi toasviibijate üllatuseks kostab järgmisel käivitusel pling!, mille saatel ilmub ekraanile tuttav ümmargune ogaline plönn ja arvuti küsib Windowsi parooli, mida esmaspäeva hommikust ei olnud ma kuulnud mitte. Oh kui armas see heli nüüd on!
* * *
Minu reaktsioon päevasündmustesse on ka täna asjakohatu, sest uudistest näidatud vägede juhataja meenub mulle alati hoopis ühes teises, aga samavärvilises kontekstis. Mis minu kooliaja ajalukku veel puutub, siis oli juba tollal teada, mis on breik, ning N. Liidu ajaloo õpikus omandasid mõne täheparandusega terved peatükid sootuks lõbusa ilme: näiteks kuidas algul breikisid ainult Putilovi töölised, aga see laienes kiiresti ülevenemaaliseks breigiks, millesse olid haaratud kümned ja sajad tuhanded töölised ning vabrikandid kiristasid jõuetus vihas hambaid. Vabrikandist ja vabrikutöölisest meenub minuaegsetele kooliõpilastele kindlasti asjaomane joonistus „akadeemik” Palametsa kuulsas IV klassi ajalooõpikus „Jutustusi kodumaa ajaloost” – kus Rootsi ajast on üks rida, aga Kreenholmi
* * *
Hommikul maa härmas, näen laulmas kuldnokka. Õhtul vihm.
6.3.12
T, 1864. päev: palju aega
Arvuti rikkis, palju aega jääb üle. Jõuan tööle pool tundi varem kui muidu.
Õhtul ajalooline, kõige esimene „Midsomeri mõrvade” osa The Killings at Badger's Drift (1996). Ots tehakse lahti võimsalt: langenuid on koguni seitse.
Õhtul ajalooline, kõige esimene „Midsomeri mõrvade” osa The Killings at Badger's Drift (1996). Ots tehakse lahti võimsalt: langenuid on koguni seitse.
5.3.12
E, 1863. päev: mis juhtub, kui hõisata enne õhtut
Hõiskasin alles laupäeval, et suured kureparved lendasid siit Eesti poole. Täna sajab lund.
Läpakas ei käivita Windowsit kohe üldse ja kuigi ütleb viimase süsteemivarunduse olevat 29. veebruarist, ei saa läpakas seda lahti. See tekitab pakse muremõtteid, sest ma ei mäleta, kas ma eile pildiarhiivi varundasin ja millal varundasin viimati dokumendikausta. Ka selles, kas väline kõvaketas on korras, ei ole ma täitsa kindel.
Bussis on kontroll (neid olla viimasel ajal päris sageli), kuigi eks mul ole kuukaart.
Õhtuks muremõtted arvuti teemadel pisut lahtuvad, sest väline kõvaketas on korras, pildiarhiivi viimane varundus oli pühapäeval kell 0.20 ja reedesed tööpildid saan kätte.
* * *
Olen praeguse bussiraamatu („Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”) anakronismidesse üritanud suhtuda kui kirjanduslikesse vabadustesse ega näiteks iitsatanudki sellest, kui 1409 kiitleb Köismäe kõrtsmik (lk 138), et tema õlu on parim, mida Lurenburgi torni taga maitsta saab – kuigi Lurenburg asus umbes vana postkontori ja kohtuhoone vahel keset praegust Pärnu maanteed diametraalselt teisel pool all-linna ning ehitati Tallinna neljast suurest suurtükitornist* viimasena alles 1538, st küllap mõtles kirjanik ikka Köismäe vastas olnud ja esialgsel kujul 1373 valminud Loewenschede torni – aga nüüd enam vaikida ei saa. Nimelt arutletakse pikalt sellest, et esimesena mahalöödu lubas maksta kuldketi eest 60 marka, aga maksis ainult 30 või 29, sest tal ei olnud rohkem raha kaasas, ja sellest 10 oli tal kukrus (lk 157 ja lõpupoole mitu korda veel). Tugev mees, tuleb öelda, sest kui jutt oli Riia margast ja ta maksis hõbedas, siis kaalus ta kukkur umbes 2 kg. Hansalinnas käibinud muude markade korral pisut rohkemgi.**
Mitte et ma tahaks kuidagi vähendada autori saavutusi muistse maailma taaseslustamisel, sest kes teab, vahest oligi kõrtsmik prohvet ja rüütli vööd kandsid traksid, aga seda nendin küll, et teema, mis jäi kirjanikul kahe silma vahele, on keskaegne moraal. Raamatus kirjeldatud moel seksinud oleksid tõtanud veel enne kukke pihile ja veetnud mõne aja hallis patukahetseja rüüs.
* Kiek in de Kök (1475–83), Toompea Rosenkranz, all-linna Rosenkranz (1510–1529), Lurenburg (1538). Nähtavasti ei häirinud muistseid tallinlasi ligi kaks sajandit põrmugi, et linnamüüris oli kaks sama nimega suurt torni, sest teine neist sai praeguse nime Paks Margareeta alles XIX saj ja esimene mattus Rootsi kantsi sisse alles XVII saj. Mu teada ei ole Toompea alumise välisvärava kõrval olnud Rosenkranzist suurt midagi teada, kuigi vähemalt ühel rootsiaegsel bastionide ehitusplaanil (mida tehti palju ja mis on Rootsi Sõjaarhiivis alles, isegi internetis on, uurige ise Krigsarkiveti kodulehelt) on peal koguni säilinud korruse püstlõige (torn pidi asukoha tõttu kõvasti kannatama 1577. a piiramisel) – nagu on ühel Skåne bastioni ehitusaruandel juhuslikult peal Gertrudi kabeli alusmüürid. Pakun, et kuna Toompea Rosenkranzil olid võlvlaed, aga all-linna nimekaimul talalagi, siis pidi see stiili poolest sarnanema rohkem võlvlagedega Kiek in de Kökile, st olema pigem XV sajandi lõpust kui XVI saj algusest. Lurenburgil olid talalaed ja peale XVIII saj insenerkomando ülesjoonistuste on torn mu arust peal ka vanimal Tallinna linnavaatel, Kiek in de Kökis vaadata oleval nn Glandorfi epitaafil (1561), kohe Karjavärava kõrval.
** Hilisem märkus: olen segi ajanud raha- ja kaalumarga. Raamatu tegevus toimub umbes 1420. aastatel, mil Tallinnas kehtis tõesti Riia mark (208 g). Samas oli rahamark hõbeda hinna tõttu odavam, kaalu- ja rahamarga kursi graafik kogu keskajal on „Eesti ajaloo” II köites. 1420. aastatel oli kaalumargas umbes 8 rahamarka, seega kaalus 10 marka mitte 2 kg, nagu ma arvanud, vaid „ainult” 260 g. Samuti pean korrigeerima muid raha- ja kaalumarga eksliku samastamisega aastaid räägitut: nagu et Hermen Rode altari eest makstud 6000 marka oli mitte 1,2 t, vaid „ainult” 80 kg hõbedat ja meeter täiskõrguses linnamüüri maksis mitte 4 kg, vaid umbes 1/3 kg hõbedat.
Läpakas ei käivita Windowsit kohe üldse ja kuigi ütleb viimase süsteemivarunduse olevat 29. veebruarist, ei saa läpakas seda lahti. See tekitab pakse muremõtteid, sest ma ei mäleta, kas ma eile pildiarhiivi varundasin ja millal varundasin viimati dokumendikausta. Ka selles, kas väline kõvaketas on korras, ei ole ma täitsa kindel.
Bussis on kontroll (neid olla viimasel ajal päris sageli), kuigi eks mul ole kuukaart.
Õhtuks muremõtted arvuti teemadel pisut lahtuvad, sest väline kõvaketas on korras, pildiarhiivi viimane varundus oli pühapäeval kell 0.20 ja reedesed tööpildid saan kätte.
* * *
Olen praeguse bussiraamatu („Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”) anakronismidesse üritanud suhtuda kui kirjanduslikesse vabadustesse ega näiteks iitsatanudki sellest, kui 1409 kiitleb Köismäe kõrtsmik (lk 138), et tema õlu on parim, mida Lurenburgi torni taga maitsta saab – kuigi Lurenburg asus umbes vana postkontori ja kohtuhoone vahel keset praegust Pärnu maanteed diametraalselt teisel pool all-linna ning ehitati Tallinna neljast suurest suurtükitornist* viimasena alles 1538, st küllap mõtles kirjanik ikka Köismäe vastas olnud ja esialgsel kujul 1373 valminud Loewenschede torni – aga nüüd enam vaikida ei saa. Nimelt arutletakse pikalt sellest, et esimesena mahalöödu lubas maksta kuldketi eest 60 marka, aga maksis ainult 30 või 29, sest tal ei olnud rohkem raha kaasas, ja sellest 10 oli tal kukrus (lk 157 ja lõpupoole mitu korda veel). Tugev mees, tuleb öelda, sest kui jutt oli Riia margast ja ta maksis hõbedas, siis kaalus ta kukkur umbes 2 kg. Hansalinnas käibinud muude markade korral pisut rohkemgi.**
Mitte et ma tahaks kuidagi vähendada autori saavutusi muistse maailma taaseslustamisel, sest kes teab, vahest oligi kõrtsmik prohvet ja rüütli vööd kandsid traksid, aga seda nendin küll, et teema, mis jäi kirjanikul kahe silma vahele, on keskaegne moraal. Raamatus kirjeldatud moel seksinud oleksid tõtanud veel enne kukke pihile ja veetnud mõne aja hallis patukahetseja rüüs.
* Kiek in de Kök (1475–83), Toompea Rosenkranz, all-linna Rosenkranz (1510–1529), Lurenburg (1538). Nähtavasti ei häirinud muistseid tallinlasi ligi kaks sajandit põrmugi, et linnamüüris oli kaks sama nimega suurt torni, sest teine neist sai praeguse nime Paks Margareeta alles XIX saj ja esimene mattus Rootsi kantsi sisse alles XVII saj. Mu teada ei ole Toompea alumise välisvärava kõrval olnud Rosenkranzist suurt midagi teada, kuigi vähemalt ühel rootsiaegsel bastionide ehitusplaanil (mida tehti palju ja mis on Rootsi Sõjaarhiivis alles, isegi internetis on, uurige ise Krigsarkiveti kodulehelt) on peal koguni säilinud korruse püstlõige (torn pidi asukoha tõttu kõvasti kannatama 1577. a piiramisel) – nagu on ühel Skåne bastioni ehitusaruandel juhuslikult peal Gertrudi kabeli alusmüürid. Pakun, et kuna Toompea Rosenkranzil olid võlvlaed, aga all-linna nimekaimul talalagi, siis pidi see stiili poolest sarnanema rohkem võlvlagedega Kiek in de Kökile, st olema pigem XV sajandi lõpust kui XVI saj algusest. Lurenburgil olid talalaed ja peale XVIII saj insenerkomando ülesjoonistuste on torn mu arust peal ka vanimal Tallinna linnavaatel, Kiek in de Kökis vaadata oleval nn Glandorfi epitaafil (1561), kohe Karjavärava kõrval.
** Hilisem märkus: olen segi ajanud raha- ja kaalumarga. Raamatu tegevus toimub umbes 1420. aastatel, mil Tallinnas kehtis tõesti Riia mark (208 g). Samas oli rahamark hõbeda hinna tõttu odavam, kaalu- ja rahamarga kursi graafik kogu keskajal on „Eesti ajaloo” II köites. 1420. aastatel oli kaalumargas umbes 8 rahamarka, seega kaalus 10 marka mitte 2 kg, nagu ma arvanud, vaid „ainult” 260 g. Samuti pean korrigeerima muid raha- ja kaalumarga eksliku samastamisega aastaid räägitut: nagu et Hermen Rode altari eest makstud 6000 marka oli mitte 1,2 t, vaid „ainult” 80 kg hõbedat ja meeter täiskõrguses linnamüüri maksis mitte 4 kg, vaid umbes 1/3 kg hõbedat.
4.3.12
P, 1862. päev: pühapäev
Eilse filmi teine pool. Selles on Brad Pitti roll peamiselt ilulemine, mis tuleb tal küll väga hästi välja nagu alati.
Susin pildiarhiivi.
Reedese ürituse pildid. Vaheaja lõpus palusid kaks naistöökaaslast endist rühmapilti, aga avastan õudusega, et nad on seisnud täpselt vaatesuuna suhtes põiki olnud laevalgusti all (mis asjaolu peale ma üldse ei tulnud, aga nüüd siis tean) ja kui see viga (mustad teravad varjud näos) parandada, oleks tulemus nagu Keskerakonna valimisplakat, mida mul oleva tarkvaraga hästi teha ei saa (vbl saab, aga tulemus oleks äärmiselt ebaloomulik). Mul endal sellist pilti saades hea meel ei oleks ja seega tuleb oma piltnikureputatsiooni säilitamiseks teatada, et pilt ei tulnud välja ning järgmise korrani.
Pärast loen suure jupi praegusest padjaraamatust, mis lehekülgede arvu poolest on raamatust vast ainult kuuendik, aga sisu poolest, nagu võiks arvata, haarab suure osa, 1941. aasta sügisest 1. maini 1945.
Susin pildiarhiivi.
Reedese ürituse pildid. Vaheaja lõpus palusid kaks naistöökaaslast endist rühmapilti, aga avastan õudusega, et nad on seisnud täpselt vaatesuuna suhtes põiki olnud laevalgusti all (mis asjaolu peale ma üldse ei tulnud, aga nüüd siis tean) ja kui see viga (mustad teravad varjud näos) parandada, oleks tulemus nagu Keskerakonna valimisplakat, mida mul oleva tarkvaraga hästi teha ei saa (vbl saab, aga tulemus oleks äärmiselt ebaloomulik). Mul endal sellist pilti saades hea meel ei oleks ja seega tuleb oma piltnikureputatsiooni säilitamiseks teatada, et pilt ei tulnud välja ning järgmise korrani.
Pärast loen suure jupi praegusest padjaraamatust, mis lehekülgede arvu poolest on raamatust vast ainult kuuendik, aga sisu poolest, nagu võiks arvata, haarab suure osa, 1941. aasta sügisest 1. maini 1945.
3.3.12
L, 1861. päev: kured tulnud
Olen külmikuvalves ja hindan kodutöid.
Selgub, et programm Convert Doc, millega muundasin üle-eelmisel laupäeval tuhandeid kodutöid txt-failideks, oli demo ja nüüd tahab see tingimata, et ostetaks täisversioon. Võrreldes sellega, mida see programm teeb – eemaldab failist kõik muu peale puhta teksti – on nõutud hind $500 mu arust sulaselge röövimine. Deinstallin ja muundan äsja laekunud kodutööd txt-failideks käsitsi, mis ei ole nii suur vaev, et vääriks sellist sigakallist tarkvara.
„Eesti laulu 2012” jälgimine tekitab peaaegu alati homeerilisi naerupahvakuid, kui kujutada ette, et sama laul kõlab kaugel eksootilises Bakuus ja paneb vähemalt kolmeks minutiks sajad miljonid arvama, et ah selline ongi siis see Eesti. Diktsioon on lauljatel ka väga segane, näiteks kuulen hämmeldsega, kuidas ühes laulus korrutatakse rida kas on keegi sulle öelnud, et see on sinu saan, et see on sinu saan – mis võib olla asine Eesti 30-kraadises pakases, ei ole seda maikuises Bakuus enam kindlasti mitte!
Filmi The Curious Case of Benjamin Button (2008) algus. Kuulen sellest filmist esimest korda. Žanr on romantiline draama, mis tähendab, et film voogab vaikselt, midagi eriti ei juhtu, aga väga igav ka ei ole. Kui film on kestnud päratu pika aja, näeme, et möödas on ainult 1½ tundi ja 1 h 15 min on homseks veel.
Selgub, et programm Convert Doc, millega muundasin üle-eelmisel laupäeval tuhandeid kodutöid txt-failideks, oli demo ja nüüd tahab see tingimata, et ostetaks täisversioon. Võrreldes sellega, mida see programm teeb – eemaldab failist kõik muu peale puhta teksti – on nõutud hind $500 mu arust sulaselge röövimine. Deinstallin ja muundan äsja laekunud kodutööd txt-failideks käsitsi, mis ei ole nii suur vaev, et vääriks sellist sigakallist tarkvara.
„Eesti laulu 2012” jälgimine tekitab peaaegu alati homeerilisi naerupahvakuid, kui kujutada ette, et sama laul kõlab kaugel eksootilises Bakuus ja paneb vähemalt kolmeks minutiks sajad miljonid arvama, et ah selline ongi siis see Eesti. Diktsioon on lauljatel ka väga segane, näiteks kuulen hämmeldsega, kuidas ühes laulus korrutatakse rida kas on keegi sulle öelnud, et see on sinu saan, et see on sinu saan – mis võib olla asine Eesti 30-kraadises pakases, ei ole seda maikuises Bakuus enam kindlasti mitte!
Filmi The Curious Case of Benjamin Button (2008) algus. Kuulen sellest filmist esimest korda. Žanr on romantiline draama, mis tähendab, et film voogab vaikselt, midagi eriti ei juhtu, aga väga igav ka ei ole. Kui film on kestnud päratu pika aja, näeme, et möödas on ainult 1½ tundi ja 1 h 15 min on homseks veel.
2.3.12
R, 1860. päev: seitseteist piinlikku hetke
Näen tõlkes, kuidas on sõna „keskkonnakaitse nõuded” kirjutatud süstemaatiliselt lahku (kusjuures pikkades lausetes ja selle ees on täiendeid, mis ajavad asja keeruliseks, sest näiliselt ei ühildu ainsuses oleva „keskkonnakaitsega”). Sõna „keskkonnakaitsenõue” peaks olema küllalt tavaline, seega on olnud kirjutajal konkreetne põhjus, miks ta kirjutab lahku. Ainus nõue (õigemini eelarvamus), mis meenub, on, et neljast osisest koosnev liitsõna olevat „paha” – aga siis, khm-khm, peaks „keskkonnakaitsenõue” koosnema ju sõnadest „kesk” + „konna” + „kaitse” + „nõue”. Et „keskkonnakaitse” siiski ei ole „keskse konna kaitse”, vaid „-konna-” on hoopistükkis omastavas käändes kond-liide, koosneb „keskkonnakaitsenõue” mitte neljast, vaid hoopis kolmest osisest: „keskkond” + „kaitse” + „nõue”.
Tulge mõistusele, eks ju. :)
* * *
Üritusel pildistamine on väga efektne: sisenen esimese poole lõpus, fotokas näpus, kõigi pead pöörduvad (algul nende, kes on minu suhtes näoga, ja siis ka ülejäänud poole saali omad, kes näevad eelmiste liigutust). Esineja jutt koguni takerdub. Pean viisakaks olla kohal kogu vaheaja ning selgitama, et ka mina olen muidu meie tööka kollektiivi liige, mitte sugugi tänavalt sissetunginud ajalehepiltnik. Teen teise poole alguses veel mõne pildi ja tulen tagasi.
Ja kui te tahate teada, mida arvan koridori fotonäituse kohta, siis esiteks arvan, et osad on pildistatud lähimas loomaaias, teiseks, et ma suudaksin pildistada paremini, ning kolmandaks, et ma tean ka suurenduskoda, mis teeb paremaid suurendusi (kust meil just jälle ongi kavas hakida seinale suur jääkaru – faili peab laadima üles uuesti, sest vana on ära kaotatud, ma ükspäev vaatasin).
Muidu umbes täna laekub ka ajakirja Naturfoto esimene tellitud number (alles nii ehk nädal tagasi tellisin). Pakis on ka kirjastuse muude loodusfotoalbumite kataloog ja 2000. aasta võistluse paremiku album. Tore.
* * *
Teine piinlik hetk on lõuna alguses. Meil on tingimata vaja vana muuseumiväärse eseme asemele uut külmikut ning ka praeahi oleks tore. Käisime neid eile suisa poes vaatamas. Täna siis kavatsen lõunal võtta oma pangakontorist sularaha (siinmaal arveldatakse suuri summasid sularahaga, meenutagem, sest ega pangakaarti deebetkaardina kasutada saa ja kunagi ei tea, mil võib krediiti vaja olla hoopis lennukipiletite jaoks). Keerukas plaan, kuidas saada hommikul tööl olnud fotokas õhtuks koju nii, et seda ei pea vahepeal panema elektroonikapoe kappi, lihtsustub tunduvalt: algul oli plaan, et hommikul käin seminari pildistamas ja toon fotoka tööle kappi; siis lõuna alguses käin pangast raha võtmas (sinna ei saa fotokat kah kaasa võtta, sest hoonesse sisenenemisel on turvakontroll ja hakka seletama, et miks kannan kaasas poolteist kilo kaaluvat fotokat); siis toon fotoka koju ja kiirustan elektroonikapoodi ja sealt tagasi tööle või, kui ei jõua, lähen elektroonikapoodi õhtul pärast tööd. Hommikul plaan sirgenes nõnda, et meenus, et eks koduskäik kesta vähemalt tunni ja selle võiks vahepeal vahele jätta. Niisiis lukustan fotoka tööle kappi ja lähen panka. Pankur loeb rahatähti ja märkan, et umbes pool summast on rahatähed üht-, teine pool teistpidi. Väga nupukas, mõtlen, nii on kergem lugeda; aga ühtlasi märkan, et see teine pool on nagu suurem kui esimene. Nii et pangaonu silme all ja põhjatuks piinlikkuseks loen raha kaks korda üle. Oleksin pidanud selgitama, et oih, ma arvasin kaks korda järjest, et mu arust oli raha liiga palju, aga eks ka see olnuks piinlik.
Kui ükskord poodi jõuan, mis on lõuna ajal suht tühi, on kodumasinate osakonnas ainult 3 müüjat ning pean ootama 5 minutit, kuni üks Ibeeria poolsaare daame saab triikrauajutu räägitud. Saalimüüja osutub kõnelevat mingi tõrketa inglise keelt ja mul on nimi ning aadress Post-It-sildile tembeldatud, juurde lisatud ka mobiilinumber. (Aadressitemplit oleks mugav kanda poes kaasas, ei pea ise kirjutama ega ID-kaardi pealt näitama. Uue kujundusega ID-kaart on muide toekama ilmega kui vana ja seda on uhkem näidata kui enne.) Kui on viinud mind kassasse (kus pannakse kirja toomisaeg), lausa jätab kättpidi jumalaga. Kassamüüja seevastu on ilmselt täitsa tumm.
* * *
Arrietty lõpp. Värskendav on näha, et vähemalt mõnel pool ei tähenda filmi õnnelik lõpp tingimata seda, et kahe nädala pärast olid Juhani ja Miina õnnelikud pulmad.
Tulge mõistusele, eks ju. :)
* * *
Üritusel pildistamine on väga efektne: sisenen esimese poole lõpus, fotokas näpus, kõigi pead pöörduvad (algul nende, kes on minu suhtes näoga, ja siis ka ülejäänud poole saali omad, kes näevad eelmiste liigutust). Esineja jutt koguni takerdub. Pean viisakaks olla kohal kogu vaheaja ning selgitama, et ka mina olen muidu meie tööka kollektiivi liige, mitte sugugi tänavalt sissetunginud ajalehepiltnik. Teen teise poole alguses veel mõne pildi ja tulen tagasi.
Ja kui te tahate teada, mida arvan koridori fotonäituse kohta, siis esiteks arvan, et osad on pildistatud lähimas loomaaias, teiseks, et ma suudaksin pildistada paremini, ning kolmandaks, et ma tean ka suurenduskoda, mis teeb paremaid suurendusi (kust meil just jälle ongi kavas hakida seinale suur jääkaru – faili peab laadima üles uuesti, sest vana on ära kaotatud, ma ükspäev vaatasin).
Muidu umbes täna laekub ka ajakirja Naturfoto esimene tellitud number (alles nii ehk nädal tagasi tellisin). Pakis on ka kirjastuse muude loodusfotoalbumite kataloog ja 2000. aasta võistluse paremiku album. Tore.
* * *
Teine piinlik hetk on lõuna alguses. Meil on tingimata vaja vana muuseumiväärse eseme asemele uut külmikut ning ka praeahi oleks tore. Käisime neid eile suisa poes vaatamas. Täna siis kavatsen lõunal võtta oma pangakontorist sularaha (siinmaal arveldatakse suuri summasid sularahaga, meenutagem, sest ega pangakaarti deebetkaardina kasutada saa ja kunagi ei tea, mil võib krediiti vaja olla hoopis lennukipiletite jaoks). Keerukas plaan, kuidas saada hommikul tööl olnud fotokas õhtuks koju nii, et seda ei pea vahepeal panema elektroonikapoe kappi, lihtsustub tunduvalt: algul oli plaan, et hommikul käin seminari pildistamas ja toon fotoka tööle kappi; siis lõuna alguses käin pangast raha võtmas (sinna ei saa fotokat kah kaasa võtta, sest hoonesse sisenenemisel on turvakontroll ja hakka seletama, et miks kannan kaasas poolteist kilo kaaluvat fotokat); siis toon fotoka koju ja kiirustan elektroonikapoodi ja sealt tagasi tööle või, kui ei jõua, lähen elektroonikapoodi õhtul pärast tööd. Hommikul plaan sirgenes nõnda, et meenus, et eks koduskäik kesta vähemalt tunni ja selle võiks vahepeal vahele jätta. Niisiis lukustan fotoka tööle kappi ja lähen panka. Pankur loeb rahatähti ja märkan, et umbes pool summast on rahatähed üht-, teine pool teistpidi. Väga nupukas, mõtlen, nii on kergem lugeda; aga ühtlasi märkan, et see teine pool on nagu suurem kui esimene. Nii et pangaonu silme all ja põhjatuks piinlikkuseks loen raha kaks korda üle. Oleksin pidanud selgitama, et oih, ma arvasin kaks korda järjest, et mu arust oli raha liiga palju, aga eks ka see olnuks piinlik.
Kui ükskord poodi jõuan, mis on lõuna ajal suht tühi, on kodumasinate osakonnas ainult 3 müüjat ning pean ootama 5 minutit, kuni üks Ibeeria poolsaare daame saab triikrauajutu räägitud. Saalimüüja osutub kõnelevat mingi tõrketa inglise keelt ja mul on nimi ning aadress Post-It-sildile tembeldatud, juurde lisatud ka mobiilinumber. (Aadressitemplit oleks mugav kanda poes kaasas, ei pea ise kirjutama ega ID-kaardi pealt näitama. Uue kujundusega ID-kaart on muide toekama ilmega kui vana ja seda on uhkem näidata kui enne.) Kui on viinud mind kassasse (kus pannakse kirja toomisaeg), lausa jätab kättpidi jumalaga. Kassamüüja seevastu on ilmselt täitsa tumm.
* * *
Arrietty lõpp. Värskendav on näha, et vähemalt mõnel pool ei tähenda filmi õnnelik lõpp tingimata seda, et kahe nädala pärast olid Juhani ja Miina õnnelikud pulmad.
1.3.12
N, 1859. päev: nagu kinos
Päeva suurim avastus on võlusõna, mis paneb bussis lollitanud noorukid häbelikult nutma.
Õhtul ropendavad üle teise bussi kaks eesti nolki, kes nähtavasti mõtlevad, et siin kaugel maal keegi neist aru ei saa – öelge edasi, et siinkandis töötab mitusada eestlast, neid jätkub igale poole (kuigi neid just ei istu igas sadamas üht-kaht ootamas honorari Eesti ajalehele saadetud olukirjelduse eest, nagu klassikaliselt märkis lõunamere sadamate kohta Hemingway – tollal hallis minevikus käis kirjutamine posti teel, tänapäeval on selleks blogi) ning et isegi igal eestlasel on peas kaks kõrva.
Tööl on ametlik fotograaf puhkusel ja mind kutsutakse ametlikult homset seminari pildistama.
Õhtul on sooja veel rohkem kui eile, 15 °C. Võtan jope alt ära sooja voodri. Seda, kas ka täna lendab nahkhiiri, ei tea, sest detektori akud on täitsa tühjad. Öösel kuulen öökulli huikeid. Hommikul trummeldas metsas rähn.
Eelmisel nädalavahetusel lisasin digitaalsesse fotoarhiivi aastate 1991–1995 analoogfotode skannid. Täna sain valmis nende võttekuupäevad ja alustasin märksõnastamist. Märkan mingi võttekoha täpset linnaosalist asukohta järele uurides, et Wikipedias on sees ka disainer, kelle kuulsusrikkaim teos on tegelikult meie tudengiühingu sinimustvalge pardisulega logo (mis mulle ei meeldinud ja mistõttu tegin paar aastat usinalt tööd, et tekitada seost „ütled [ühingu nimi], mõtled parte”, kui parafraseerida ajakirja Looming kuulsat veneaegset trükiviga „ütled Lenin, mõtled parte”, mis päädinud toimetuse unetu öö ja kogu tiraažile kummitempliga lisatud i-tähega). Artikli lõpus on selline lugu: eks sama disainer kujundanud ka rahatähti ja kui need tulnud käibele ja disainer tahtis neid naaberriigis turismireisil vahetada, imestanud rahavahetaja, kas need on päris, mispeale disaineri naine usinalt kinnitas: „On jah, mu mees ise joonistas!”
Paar nädalat tagasi vaatasime läbi sarja Creature Comforts (e k „Loomasuu ei valeta”) II hooaja, koos jõuluosaga ja kõigi harivate lisadega. Eelmisel nädalal vaatasime teist Inglise sarja Last Chance to See, mille kakapo osa nägin kunagi Eestis telekast. Eile vaatasime vahelduseks vana lemmikut, filmi Airplane! (1980). Järgmised TV-sarjade plaadid on alles postis ja täna alustame filmi Arrietty (2010) vaatamist.
Selgelt Lääne jaoks tehtud – isegi kirjakesed, mida üks peategelane kirjutab teisele, on mitte jaapani, vaid inglise keeles, kuigi süüakse pulkadega ja lohistatakse susse. Varese arvan esti Lääne-Euroopa mustvareseks (Corvus corone), aga see on siiski Ida-Aasia suurnokk-vares (C. macrorhynchos), võimalik, et see, kes ei saa teha pesa oksaraagudest, sest piinlikult puhastes Jaapani linnaparkides need maas puuduvad, vaid traatriidepuudest (kuigi olen näinud, kuidas hallvaresed kisuvad tooreid kasvavaid oksi). Lummav pisimaailm, lõbusad putukad ning, mis mind kui inseneri pidevalt paelub, – ei ole tegijaile märkamata jäänud ka see, et tillukeses maailmas peaks pidevalt maadlema vedelike pindpinevusega.
Õhtul ropendavad üle teise bussi kaks eesti nolki, kes nähtavasti mõtlevad, et siin kaugel maal keegi neist aru ei saa – öelge edasi, et siinkandis töötab mitusada eestlast, neid jätkub igale poole (kuigi neid just ei istu igas sadamas üht-kaht ootamas honorari Eesti ajalehele saadetud olukirjelduse eest, nagu klassikaliselt märkis lõunamere sadamate kohta Hemingway – tollal hallis minevikus käis kirjutamine posti teel, tänapäeval on selleks blogi) ning et isegi igal eestlasel on peas kaks kõrva.
Tööl on ametlik fotograaf puhkusel ja mind kutsutakse ametlikult homset seminari pildistama.
Õhtul on sooja veel rohkem kui eile, 15 °C. Võtan jope alt ära sooja voodri. Seda, kas ka täna lendab nahkhiiri, ei tea, sest detektori akud on täitsa tühjad. Öösel kuulen öökulli huikeid. Hommikul trummeldas metsas rähn.
Eelmisel nädalavahetusel lisasin digitaalsesse fotoarhiivi aastate 1991–1995 analoogfotode skannid. Täna sain valmis nende võttekuupäevad ja alustasin märksõnastamist. Märkan mingi võttekoha täpset linnaosalist asukohta järele uurides, et Wikipedias on sees ka disainer, kelle kuulsusrikkaim teos on tegelikult meie tudengiühingu sinimustvalge pardisulega logo (mis mulle ei meeldinud ja mistõttu tegin paar aastat usinalt tööd, et tekitada seost „ütled [ühingu nimi], mõtled parte”, kui parafraseerida ajakirja Looming kuulsat veneaegset trükiviga „ütled Lenin, mõtled parte”, mis päädinud toimetuse unetu öö ja kogu tiraažile kummitempliga lisatud i-tähega). Artikli lõpus on selline lugu: eks sama disainer kujundanud ka rahatähti ja kui need tulnud käibele ja disainer tahtis neid naaberriigis turismireisil vahetada, imestanud rahavahetaja, kas need on päris, mispeale disaineri naine usinalt kinnitas: „On jah, mu mees ise joonistas!”
Paar nädalat tagasi vaatasime läbi sarja Creature Comforts (e k „Loomasuu ei valeta”) II hooaja, koos jõuluosaga ja kõigi harivate lisadega. Eelmisel nädalal vaatasime teist Inglise sarja Last Chance to See, mille kakapo osa nägin kunagi Eestis telekast. Eile vaatasime vahelduseks vana lemmikut, filmi Airplane! (1980). Järgmised TV-sarjade plaadid on alles postis ja täna alustame filmi Arrietty (2010) vaatamist.
Selgelt Lääne jaoks tehtud – isegi kirjakesed, mida üks peategelane kirjutab teisele, on mitte jaapani, vaid inglise keeles, kuigi süüakse pulkadega ja lohistatakse susse. Varese arvan esti Lääne-Euroopa mustvareseks (Corvus corone), aga see on siiski Ida-Aasia suurnokk-vares (C. macrorhynchos), võimalik, et see, kes ei saa teha pesa oksaraagudest, sest piinlikult puhastes Jaapani linnaparkides need maas puuduvad, vaid traatriidepuudest (kuigi olen näinud, kuidas hallvaresed kisuvad tooreid kasvavaid oksi). Lummav pisimaailm, lõbusad putukad ning, mis mind kui inseneri pidevalt paelub, – ei ole tegijaile märkamata jäänud ka see, et tillukeses maailmas peaks pidevalt maadlema vedelike pindpinevusega.
Subscribe to:
Posts (Atom)
