L, 1889. päev: lend

Bussiga lennujaama, sealt Kopenhaagenisse. Lennuk on marki CRJ-100LR (CL-600-2B19), aga enne sellele pääsemist tuleb läbida põhjalik turvakontroll: seljakotist kästakse välja võtta kõik juhtmed, mida osa võtan, osa unustan, ja siis käpitakse välklampi – tudengiajal oli mul muu fotokaga visuaalselt sobimatu profivälk, mis elas üle isegi selle, kui tige tollitöötaja virutas selle vastu oma plekist letti – ja lõpuks käib turvapäkapikk küsimas teistelt, kas pulbriline ravim on vedelik. Põhjalikkusele aitavad kaasa nii see, et väljumine on hommikuse ja päevase tipptunni vahel, mil kontrollijatel aega küllalt, kui ka nähtavasti mu veider soeng, mis on jõudnud seisundisse, et muidu kui vastutuult olen, ütleme, nagu Arnold Rüütel taganttuules Pika Hermanni otsas mingil suvisel lipuheiskamisel umbes 1989. aastal. Vahepeal suisa kahetsen, et mul ei ole kaasas töötõendit, et näidata, kui austusväärt ma tegelikult olen. Võiks ka näidata, et mul on homseks kinni pandud juuksuriaeg.

CPH-st uued, aktiivse helisummutusega kõrvaklapid, sedapuhku taas marki Sony (vanad Sony klapid on paremad kui septembris ostetud liiga müdisevad Philipsi omad, aga punnid on läinud nii lahti, et neid peab kogu aeg taskupõhjast otsima). Kuulan siis lendude vahel kohalikku raadiot, vaatan lennukeid ja loen lennundusajakirjade pakki.

Teine lennuk on marki ERJ-170STD (ERJ-170-100). Eesti Õhk annab uue istekoha, mis on äriklassis. No tore, eks ise teavad. Nii saan ka „sooja” sööki, mis vaatepildist teeksin kindlasti pilti, kui lennusaatja ei oleks rabanud mu käest jopet ja toppinud selle üles kappi (väike fotokas on jopetaskus ja toidu suurega pildistamine meenutaks hetke „Tujurikkuja” sketšist „Spioon kass”, kuigi jeeni ebasoodsa kursi tõttu Nurri objektiiv mu arsenalist puudub). Nn humoorika kontrasti vaatepildile tekitab teave, et selle möga on kokku seadnud ühe eestimaise tipprestorani tippkokk, aga võin võtta mürki, et eine tihe mähkimine toidukilesse ning järgnenud mitu külmutus-sulatustsüklit – mis muutiski tema loomingu ennist mainitud mögaks – oli kellegi teise täiendus, nagu see ikka käib.

Äriklassis on, nagu ikka, palju tundmatuid pühadeks kodumaile suunduvaid euroametnikke, kes usinalt pruugivad pakutavat veini – mis vaatlusandmete järgi on mingi Itaalia peet – ning annavad pooleteist tunniga kuulderaadiusesse oma töö- ja eraelust üha valjeneva üksikasjaliku ülevaate.