T-s korraks muuseumis, siis söömas ja poes.
Rongis on elava jutuga ingliskeelne seltskond. Kõrvu sulgeda ei saa, seega annavad neist valjuhäälseimad oma eluolust lõpuks detailse ülevaate.
Muuseumis käime õigupoolest ainult muuseumipoes. Poodi paigutatud noorsand on meie ostusoovi kuuldes ilmselgelt ähmis ja tal läheb mööda kappe ja sahtleid kammimiseks hulk aega, enne kui leiab vajaliku kohe kassa juurest. Õnneks ei nõuta muuseumipoes viibimiseks piletit, kuigi ostude hind on kokku paar suurusjärku suurem.
Lõunasöögikoht on sama kui eelmised kolm korda, aga seekord läheb õige kaua, sest ettekandja on uus, tal kulub enamik aega edasi-tagasi sahmerdamise peale ning magustoitu ootame 40 minutit, kuni kokk ettekandjalt küsib, kelle magustoidud need siin leti ääre peal on. Nii et ei teagi, kas saksa keele õpetajat ikka vihje eest tänada tasub.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment