Poes kohe välisukse juures on suur ajutine müügilett, millele on kuhjatud soolalampe (teate küll, helendav kivi toanurgas, kogub tolmu, aga muud kasu ei ole) ja muud petukaupa. Hinnad ikka kahekohalised, suurim, mida märkan, on 54 €. Pikk 14 pt suuruse kirjaga täidetud A4 luiskab, nii et paber suitseb, kuidas kõik see olevat puhtaimast puhtam „Himaalaja” „mäesool”, mida sealsed asukad olevat pruukinud juba aastatuhandeid (elektrilampides, eks ju, hahaa). Onkel kalpsab kohe ligi ja hakkab kiitma, kuidas kõik see olevat puhtaimast puhtaim „Himaalaja” „mäesool”, mida sealsed asukad olevat pruukinud juba aastatuhandeid. Kaugemale ta ei jõua, sest see loll jutt ajab kõva häälega naerma. Onkel lahkub löödult, aga mitte oma pesa poole kolakuhja taga, vaid teeb näo, nagu oleks tal tingimata vaja jalutada koogiletini.
Poest tulles näen, kuidas Kõrgmäe pargis istub härrasmees lapsega ja mõni meeter eemal põrnitseb neid isane musträstas. Musträstas on territoriaalne ja see on nähtavasti tema territoorium, kus ta võõraid ei salli. Tuleb mõte, kas musträstas tajub, et võõras on teisest liigist, ning mis saaks, kui panna selga mustad rõivad, värvida nägu mustaks, aga silme ümber suured kollased rõngad ja pähe kollane nokk, kas siis arvaks musträstas inimese liigikaaslaseks ja hakkaks teda ära ajama?
Kuulen lifti oodates, et seina seest kostab kidinat. Lähen kuulan ja leian, et seestpoolt suletud ventilatsioonikanalis on linnupesa. Nähtavasti sama pistrik, keda ükspäev aknast nägin.
Õhtul külalised.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment