N, 1859. päev: nagu kinos

Päeva suurim avastus on võlusõna, mis paneb bussis lollitanud noorukid häbelikult nutma.

Õhtul ropendavad üle teise bussi kaks eesti nolki, kes nähtavasti mõtlevad, et siin kaugel maal keegi neist aru ei saa – öelge edasi, et siinkandis töötab mitusada eestlast, neid jätkub igale poole (kuigi neid just ei istu igas sadamas üht-kaht ootamas honorari Eesti ajalehele saadetud olukirjelduse eest, nagu klassikaliselt märkis lõunamere sadamate kohta Hemingway – tollal hallis minevikus käis kirjutamine posti teel, tänapäeval on selleks blogi) ning et isegi igal eestlasel on peas kaks kõrva.

Tööl on ametlik fotograaf puhkusel ja mind kutsutakse ametlikult homset seminari pildistama.

Õhtul on sooja veel rohkem kui eile, 15 °C. Võtan jope alt ära sooja voodri. Seda, kas ka täna lendab nahkhiiri, ei tea, sest detektori akud on täitsa tühjad. Öösel kuulen öökulli huikeid. Hommikul trummeldas metsas rähn.

Eelmisel nädalavahetusel lisasin digitaalsesse fotoarhiivi aastate 1991–1995 analoogfotode skannid. Täna sain valmis nende võttekuupäevad ja alustasin märksõnastamist. Märkan mingi võttekoha täpset linnaosalist asukohta järele uurides, et Wikipedias on sees ka disainer, kelle kuulsusrikkaim teos on tegelikult meie tudengiühingu sinimustvalge pardisulega logo (mis mulle ei meeldinud ja mistõttu tegin paar aastat usinalt tööd, et tekitada seost „ütled [ühingu nimi], mõtled parte”, kui parafraseerida ajakirja Looming kuulsat veneaegset trükiviga „ütled Lenin, mõtled parte”, mis päädinud toimetuse unetu öö ja kogu tiraažile kummitempliga lisatud i-tähega). Artikli lõpus on selline lugu: eks sama disainer kujundanud ka rahatähti ja kui need tulnud käibele ja disainer tahtis neid naaberriigis turismireisil vahetada, imestanud rahavahetaja, kas need on päris, mispeale disaineri naine usinalt kinnitas: „On jah, mu mees ise joonistas!”

Paar nädalat tagasi vaatasime läbi sarja Creature Comforts (e k „Loomasuu ei valeta”) II hooaja, koos jõuluosaga ja kõigi harivate lisadega. Eelmisel nädalal vaatasime teist Inglise sarja Last Chance to See, mille kakapo osa nägin kunagi Eestis telekast. Eile vaatasime vahelduseks vana lemmikut, filmi Airplane! (1980). Järgmised TV-sarjade plaadid on alles postis ja täna alustame filmi Arrietty (2010) vaatamist.

Selgelt Lääne jaoks tehtud – isegi kirjakesed, mida üks peategelane kirjutab teisele, on mitte jaapani, vaid inglise keeles, kuigi süüakse pulkadega ja lohistatakse susse. Varese arvan esti Lääne-Euroopa mustvareseks (Corvus corone), aga see on siiski Ida-Aasia suurnokk-vares (C. macrorhynchos), võimalik, et see, kes ei saa teha pesa oksaraagudest, sest piinlikult puhastes Jaapani linnaparkides need maas puuduvad, vaid traatriidepuudest (kuigi olen näinud, kuidas hallvaresed kisuvad tooreid kasvavaid oksi). Lummav pisimaailm, lõbusad putukad ning, mis mind kui inseneri pidevalt paelub, – ei ole tegijaile märkamata jäänud ka see, et tillukeses maailmas peaks pidevalt maadlema vedelike pindpinevusega.