Ootan peatuses bussi, mõtlen, kuidas blogi jaoks sõnastada eilset rõõmsat avastust, et elan nüüd sama katuse all koos tuuletallajatega, ja märkan, et maja kohal tiirutab kolm tuuletallajat. Kaks oleks arusaadav, aga kolm? Ma ei tea, kas ka pistrikel võib olla perevorm „paar + majasõber” nagu ronkadel. Peagi ilmub ka neljas ning mõne minuti jooksul tuvastan, et linnud käivad sisse-välja liftišahti ligipääsematus püstloodis seinas olevatesse kunagistesse ventilatsiooniavadesse mitte ainult korrus altpoolt meid, aga ka meie korrusel ja kaks korrust ülaltpoolt. Seega elan sama katuse all koos kolme paari tuuletallajatega.
Märkan ka, et võllamäe varesed pistrikke enam ei kiusa, isegi kui vares on tuuletallajast suurem – ilmselt on maad jagatud ja kuus tuuletallajat ületab kriitilise massi, keda laululindudel enam mõistlik kiusata ei ole.
Tuuletallaja kaks paari aasta tagust nunnupulti on siin.
* * *
Ootan mis ootan, aga siis sõidab mööda reedel koosolekul agaralt sõna võtnud kolleeg ja võtab peale. Jutt veereb kevade tulemiseni ja mainin, et rattad vaja viia hooldusse. Seepeale kinnitab kolleeg pool kilomeetrit, et tegelikult sõidab ka tema bussiga, aga ainult siis, kui läheb kiireks, autoga. Tean, tean, noogutan mõttes, sest see umbes eelmine aasta liiklema hakanud buss käib kord pooles tunnis ja sõidab minu peatusest läbi ja ma olen teda seal näinud kokku võib-olla nii kümme korda. Töökaaslase auto ei ole enam sama väike armas rauahunnik nagu mõni aasta tagasi, vaid midagi suuremat ja ümmargusemat.
Esplanaadi parkla puude otsas on künnivareste pesad, nähtavasti emavares juba haub, sest isavares istub kõrval.
* * *
Edasi pidi siin esialgu olema pingemaandus teemal „infantiilne soga”, kusjuures jutt ei olnud Inna-Katrin Heina loomingust „ajalehes” Postimees. Aga asjaolud muutusid.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment