R, 1874. päev: in a cuckoo clock

Olen kohal ainsana ja saanud tänaseks 37 lk plaanivälist toimetust ja osa sellest on juba toimetatud, aga tahan selle üle lugeda, ja sellest on 21 failis korduv tekst, millest osa on muudetud, osa mitte, ja kõik peab olema ühtmoodi ja üksvahe leian näpuka „patisent” ja kontrollin kõik üle ning tuvastan, et seda on veel kord ning õnneks mitte minu looming. Leian ka meetodi, kuidas samu asju parandada paljudes failides (mis on samas kaustas): ava failihalduri otsing, otsi sealt teksti järgi, failihaldur kuvab need failid, kus see koht on, siis pärast parandatud faili salvestamist kaob failihaldurist fail ära.

Vahepeal satun nn loomingulisse resonantsi ja pärast on raske normaalset rütmi taastada.

Päeval on 18 °C.

E näeb päeval mesimummi ja mina näen õhtul Kirikmäe bussipeatuses samuti. Kõnnin lähemale, et täpsemalt silmitseda, mis värvi on mummi sabaots ning mitu kollast rõngast tal on. Pärast puurin mummide välimäärajat, kus, nagu ikka, on hoiatatud, et kahe kollase rõnga ja valge sabaga karukimalase (Bombus terrestris) ja maakimalase (B. lucorum) töölisi ja isaseid (kes ilmuvad mais) on eemalt võimatu eristada, aga kirjelduste põhjalikumal uurimisel leian, et kuigi mõlema emased alustavad pesaotsingul lendu Inglismaal juba veebruaris, on emase karukimalase saba ruugjas, mida nähtud mummil selgesti ei olnud, seega on see maakimalane.

Kevade märk on ka see, et vanadekodu vastas pargis on murule ilmunud prügikastid ja hängivad noored. Hommikul kõndis Vabaduse puiesteel ka esimene T-särgis, põlvpükstes ja sinistes kummisandaalides tüse isik, võib-olla Alaska turist.