Võtsin laupäeval pükste küljest tunniskaardi ja unustan täna maha. Bussipeatusest tagasi.
Seadsin tänavu sisse märkmikus kevademärkide lehekülje. Ükspäev märkasin, et aknast paistev vastasperve põld on läinud roheliseks. Mitu hommikut on rõdul käinud laiamas suht kartmatu musträstas ja lilled kasvavad kastides mis mügiseb, aga nähtavasti on lindudel omad plaanid, sest nüüd on tagasi vahepeal paar nädalat kadunud olnud tihased ja nokivad taas talvest jäänud rasva ning pähkleid. Õhtul laulab maja taga kuldnokk.
Õhtul vaatab aknast korraks sisse nahkhiir. Ka mina keeran end söögilauas näoga akna poole ja vahin akent nagu TV-sarjas Green Wing radioloogiaosakonna juhataja dr Statham, kes ootas akna taha ilmuvat Jeesus Kristust, teadmata, et ainus kord oli pildi sinna hetkeks pistnud teda kiusav resident (aken oli teisel korrusel ja tudengid ehitasid endist kolmekordse püramiidi).
Bussiraamatus on õpetlik lugu, uue kosmoseraketi Mercury-Redstone 1 mehitamata stardist 21.11.1960, kus rakett tõusis stardialusest umbes 10 cm kõrgusele, siis aga jäid mootorid seisma ja langes mürtsti! tagasi. Kohe lendas raketi tipust minema meeskonnakapsli päästerakett ja pealtvaatajaid kästi igaks juhuks varjuda. Kolme sekundi pärast käis põmm!, kapsli tipust lendasid välja langevarjud ja jäid raketi küljele rippu. Lennujuhtimine näris küüsi, mis edasi saab: stardimomendil oli raketi küljest langenud ühenduskaabel (nagu ette nähtud) ja rakett pidi edasi töötama täisautomaatselt, seega seisis stardialusel täis ja survestatud piirituse- ja vedela hapniku paakidega kosmoserakett (25 m, 30 t), pürotehnika (raketi hävitusmehhanism ja kapsli pidurdusraketid) tagatipuks kah vinnas, aga kontakt raketiga puudus. Iga tuuleiil (tegevuspaigaks oli Canaverali neeme kosmodroom, Florida ookeanirannikul) oleks langevarjud täitnud ja tõmmanud raketi pikali, oleks järgnenud suur tulemöll. Esimese lahendusena pakuti, et juhtimispunkrist saadetakse raketi juurde mehed panema ühenduskaablit tagasi; see laideti maha, et liiga ohtlik. Ka plaan lasta vintpüssiga paakidesse auke, kust piiritus saaks välja voolata ja hapnik aurustuda, laideti maha. Siis pakuti, et toome korvtõstuki ja lõikame langevarjurihmad läbi; ka see oli liiga ohtlik. Siis pakkus aga keegi hoopis isesuguse lahenduse: ilmateade lubab tuulevaikust, ootame parem hommikuni, selle aja peale saavad raketi akud tühjaks, pürotehnika lülitub välja ning kui hapnikupaagid soojenevad ja rõhk tõuseb, avanevad kaitseventiilid ja hommikuks on paagid tühjad. Nii tehtigi ja hommikul oli rakett palju ohutum. Järeldusena sõnastas lennujuhtimise juht Chris Kraft tähtsa reegli: kui ei tea, mida teha, ära tee midagi!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment