N, 1866. päev: neljapäev

Koiduhämaruses kella kuue paiku käib rõduserva taga korraks rippumas mingi sakilise lennuga lind. Nahkhiireks uskuda on raske, sest sooja on ainult 6 kraadi. Vähe valgema hommiku ajal laulab rõdul musträstas.

* * *

Hommikul ühendan läpaka laual oleva juhtmestikuga – ükspäev avastasin, et mu läpakale on olemas ka spetsiaalne dokk, et ühenda juhtmed laua peal dokki ja pane pärast läppar ainult selle otsa – mis seletab kummalist pesa läppari põhja all – – ja põksuvi südami proovin, kas võtab hääled sisse. Võtab ning isegi HDD-de järjestus on sama kui enne (aastatel 2007–2011 oli HDD H-kettana, aga kui see oli tagant ära ja uuesti ühendati, ei püsinud see alati H-na ja tuli muudesse USB-pesadesse toppida ajutiselt mälupulki, et need hõivaksid ka tähestiku vahepealsed tähed).

Otsekohe varundan tähtsaimad dokumendid (mille päästmise pärast eile nii muretsesin) ja ka fotoarhiivi, mille viimane varukoopia oli laupäeva öösest vastu pühapäeva ega sisaldanud pühapäevast massilist müttamist – ligi 1000 aastate 1991–1992 analoogfoto märksõnastamist.

* * *

Saan läbi lennukikapteni Hans Bauri mälestused, mis haaravad aega minekust Esimesse maailmasõtta kuni pärast Teist maailmasõda Venemaalt sõjavangist naasmiseni (40 aastat). Baur oli lendur, kelle hoolde usaldas enda lennutamise Hitler – Bauri väitel lendas Hitler kogu selle aja jooksul, mil ta teda teadis (alates valimislendudest 1932 – mis aitasid tugevasti populariseerida lennutransporti – kuni lõpuni riigikantselei punkris 1945), kellegi muuga täpselt ühe korra (augustis 1939, kui Baur oli Ribbentropiga Moskvas) ning et riigis ja mujal Euroopas kiiresti ümber paikneda või kedagi kohale tuua oli vaja äkki, oli kogu selle 13 aasta jooksul Baur Hitleri seltskonnas enam-vähem kogu aeg. Samas ei pühendatud lendurit poliitikasse, nii et raamat kubiseb sellistest lugudest, mida ei ole isegi ketser Irvingu raamatus Hitler's War, mille liigitanud Briti Raamatukogu pärast ilmumist pornograafiaks, sest muul moel ei saanud sellele juurdepääsu piirata. Raamatu esiotsast saame näiteks teada,

• kes oli Riigikantselei pargi oravate suurim sõber
• ja kui osava äriplaani mõtlesid välja Müncheni kohviku Kaiserhof püsikundedest vanadaamid
• ning et N. Liidu–Saksamaa kaubandusleppe sõlmimisel 28.9.1939 arvanud Ribbentrop siiralt, et Stalinil on klaasis viina asemel vesi, sest kuidas ta muidu jaksab – Saksa delegatsioonist püsis viimasena püsti ihufotograaf Hoffmann, kelle kandvust Stalin kiitnud toostiga „Saksa vaprate fotograafiatööliste” auks,
• ning kuidas Göringu paks tagumik mahtus tavalises Ju 52/3m-s ainult reisijateruumi tagaseina laiale pingile – enda lennukis olid tal pärast suured sinisest sametist tugitoolid, mis peale Hitler öelnud, et tema sellist luksust ei vaja. (А глаза у него такие добрые, добрые.)

Neid lugusid on massiliselt, raamat jagunebki keskmiselt lehekülje pikkusteks peatükkideks, sisukord on kahes veerus 4 lk pikk.

Raamatust saab aimu, kui suur oli Saksamaa riigijuhte lennutanud üksus (Reichsregierungsstaffel) – mis ametlikult kuulunud politsei alla, kuigi lendurid teadsid politseitööst sama vähe kui politsei lendamisest ning fotodel on Bauril seljas hoopis SS-munder – seal oli kümneid lennukeid, kuigi raamat lennukite erisusi täpsemalt ei selgita (Hitleri lennukil oli alati sama raadiokood, mis mu teada oli mitmel lennukil, kuigi Baur väidab neid samaks). Üksuse lennukipargi ühes otsas olid paraja tuulega 20 m peale maanduda ja 40 m pealt startida suutnud Fi 156, teises otsas ühe jutiga 6000 km kaugusele lennata suutnud Ju 290 (mis oli rivis kaks nädalat märtsis 1945), põhiosas siiski Ju 52/3m ja Fw 200.

Samas nendest lugudest, millest tean täpsemalt muudest allikatest (nt Bauri ainsad kokkupuuted suurrakettide ja vineerlennuki He 162 väljatöötamisega), on aimata, et ega kõik see puhas kuld ole, nagu mälestused ikka.

Väga imelik on ka see, et raamatu viimase trüki (ma muide tellisin Amazonist varasema trüki, mille pealkiri oli hoopis Mit mächtigen zwischen Himmel und Erde, aga saadeti uusim) üllitanud tagurlik kirjastus kannab nime Arndt-Verlag, mis nimi on seni seostunud professionaalsete papagoikasvatajate ajakirjaga ja telliskivi mõõtu ülitõsise papagoientsüklopeediaga. Kõiketeadev Wikipedia teab, et õnneks on sellenimelisi kirjastusi siiski kaks.

Selgub, et üks lennundushuviline sõber tundis üht vähe nooremat, aga samuti väikest viisi ajalukku läinud Saksa lendurit, kes arvas Bauri lugude kohta, et kohati liialdab.