Viimane puhkuse-eelne päev veereb selle seltsis, et toimetan mitmeteistleheküljest loetelu, mille tõlge peab olema tähestiku järjekorras ja et kliendil on jäänud konkreetselt ütlemata, et pange see eesti tähestiku järjekorda alles pärast toimetamist, on seda teinud juba usin tõlkija. Toanaabri rõõmuks mu hiireratas muidugi kõriseb.
Saan ka teada, et ei ole hea kasutada tööhoost ärakiskunud telefonikõnet vahepeal saabunud töömeilide lugemiseks, kui traadi teises otsas on ülemus, sest ühtäkki avastan, et mul ei ole vähimatki aimu, millest ta räägib, ja üle küsida oleks kole piinlik. Aga suureks-suureks õnneks arvab ülemus äkki, et ta saadab selle kohta meili, ja kinnitan kergendust peites võimalikult ükskõikse häälega, et saatku jah.
Ega mul viimasel ajal ole olnud mahti lugeda erameile üldse. Hea, kui paar korda nädalas vaatan. Kui väga vaja, saatke sõnum või tšättige skaibis/feisspukis/messengeris, mis jooksevad mul mobiili ja kui see on andmeside levis ja silma all, siis vast vastangi enne kirjadele mõistlikku vastamise aega, mis asjaomaste õigusaktidega on sätestatud kui kolmkümmend (30) ööpäeva pärast saadetise laekumist ettenähtud adressaadile.
Aga kell 18.02 vajutasin viimase dokumendi viimase muudatuse järel Ctrl-S ja nüüd algab mul puhkus!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment