R, 1860. päev: seitseteist piinlikku hetke

Näen tõlkes, kuidas on sõna „keskkonnakaitse nõuded” kirjutatud süstemaatiliselt lahku (kusjuures pikkades lausetes ja selle ees on täiendeid, mis ajavad asja keeruliseks, sest näiliselt ei ühildu ainsuses oleva „keskkonnakaitsega”). Sõna „keskkonnakaitsenõue” peaks olema küllalt tavaline, seega on olnud kirjutajal konkreetne põhjus, miks ta kirjutab lahku. Ainus nõue (õigemini eelarvamus), mis meenub, on, et neljast osisest koosnev liitsõna olevat „paha” – aga siis, khm-khm, peaks „keskkonnakaitsenõue” koosnema ju sõnadest „kesk” + „konna” + „kaitse” + „nõue”. Et „keskkonnakaitse” siiski ei ole „keskse konna kaitse”, vaid „-konna-” on hoopistükkis omastavas käändes kond-liide, koosneb „keskkonnakaitsenõue” mitte neljast, vaid hoopis kolmest osisest: „keskkond” + „kaitse” + „nõue”.

Tulge mõistusele, eks ju. :)

* * *

Üritusel pildistamine on väga efektne: sisenen esimese poole lõpus, fotokas näpus, kõigi pead pöörduvad (algul nende, kes on minu suhtes näoga, ja siis ka ülejäänud poole saali omad, kes näevad eelmiste liigutust). Esineja jutt koguni takerdub. Pean viisakaks olla kohal kogu vaheaja ning selgitama, et ka mina olen muidu meie tööka kollektiivi liige, mitte sugugi tänavalt sissetunginud ajalehepiltnik. Teen teise poole alguses veel mõne pildi ja tulen tagasi.

Ja kui te tahate teada, mida arvan koridori fotonäituse kohta, siis esiteks arvan, et osad on pildistatud lähimas loomaaias, teiseks, et ma suudaksin pildistada paremini, ning kolmandaks, et ma tean ka suurenduskoda, mis teeb paremaid suurendusi (kust meil just jälle ongi kavas hakida seinale suur jääkaru – faili peab laadima üles uuesti, sest vana on ära kaotatud, ma ükspäev vaatasin).

Muidu umbes täna laekub ka ajakirja Naturfoto esimene tellitud number (alles nii ehk nädal tagasi tellisin). Pakis on ka kirjastuse muude loodusfotoalbumite kataloog ja 2000. aasta võistluse paremiku album. Tore.

* * *

Teine piinlik hetk on lõuna alguses. Meil on tingimata vaja vana muuseumiväärse eseme asemele uut külmikut ning ka praeahi oleks tore. Käisime neid eile suisa poes vaatamas. Täna siis kavatsen lõunal võtta oma pangakontorist sularaha (siinmaal arveldatakse suuri summasid sularahaga, meenutagem, sest ega pangakaarti deebetkaardina kasutada saa ja kunagi ei tea, mil võib krediiti vaja olla hoopis lennukipiletite jaoks). Keerukas plaan, kuidas saada hommikul tööl olnud fotokas õhtuks koju nii, et seda ei pea vahepeal panema elektroonikapoe kappi, lihtsustub tunduvalt: algul oli plaan, et hommikul käin seminari pildistamas ja toon fotoka tööle kappi; siis lõuna alguses käin pangast raha võtmas (sinna ei saa fotokat kah kaasa võtta, sest hoonesse sisenenemisel on turvakontroll ja hakka seletama, et miks kannan kaasas poolteist kilo kaaluvat fotokat); siis toon fotoka koju ja kiirustan elektroonikapoodi ja sealt tagasi tööle või, kui ei jõua, lähen elektroonikapoodi õhtul pärast tööd. Hommikul plaan sirgenes nõnda, et meenus, et eks koduskäik kesta vähemalt tunni ja selle võiks vahepeal vahele jätta. Niisiis lukustan fotoka tööle kappi ja lähen panka. Pankur loeb rahatähti ja märkan, et umbes pool summast on rahatähed üht-, teine pool teistpidi. Väga nupukas, mõtlen, nii on kergem lugeda; aga ühtlasi märkan, et see teine pool on nagu suurem kui esimene. Nii et pangaonu silme all ja põhjatuks piinlikkuseks loen raha kaks korda üle. Oleksin pidanud selgitama, et oih, ma arvasin kaks korda järjest, et mu arust oli raha liiga palju, aga eks ka see olnuks piinlik.

Kui ükskord poodi jõuan, mis on lõuna ajal suht tühi, on kodumasinate osakonnas ainult 3 müüjat ning pean ootama 5 minutit, kuni üks Ibeeria poolsaare daame saab triikrauajutu räägitud. Saalimüüja osutub kõnelevat mingi tõrketa inglise keelt ja mul on nimi ning aadress Post-It-sildile tembeldatud, juurde lisatud ka mobiilinumber. (Aadressitemplit oleks mugav kanda poes kaasas, ei pea ise kirjutama ega ID-kaardi pealt näitama. Uue kujundusega ID-kaart on muide toekama ilmega kui vana ja seda on uhkem näidata kui enne.) Kui on viinud mind kassasse (kus pannakse kirja toomisaeg), lausa jätab kättpidi jumalaga. Kassamüüja seevastu on ilmselt täitsa tumm.

* * *
Arrietty lõpp. Värskendav on näha, et vähemalt mõnel pool ei tähenda filmi õnnelik lõpp tingimata seda, et kahe nädala pärast olid Juhani ja Miina õnnelikud pulmad.