E, 1863. päev: mis juhtub, kui hõisata enne õhtut

Hõiskasin alles laupäeval, et suured kureparved lendasid siit Eesti poole. Täna sajab lund.

Läpakas ei käivita Windowsit kohe üldse ja kuigi ütleb viimase süsteemivarunduse olevat 29. veebruarist, ei saa läpakas seda lahti. See tekitab pakse muremõtteid, sest ma ei mäleta, kas ma eile pildiarhiivi varundasin ja millal varundasin viimati dokumendikausta. Ka selles, kas väline kõvaketas on korras, ei ole ma täitsa kindel.

Bussis on kontroll (neid olla viimasel ajal päris sageli), kuigi eks mul ole kuukaart.

Õhtuks muremõtted arvuti teemadel pisut lahtuvad, sest väline kõvaketas on korras, pildiarhiivi viimane varundus oli pühapäeval kell 0.20 ja reedesed tööpildid saan kätte.

* * *

Olen praeguse bussiraamatu („Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus”) anakronismidesse üritanud suhtuda kui kirjanduslikesse vabadustesse ega näiteks iitsatanudki sellest, kui 1409 kiitleb Köismäe kõrtsmik (lk 138), et tema õlu on parim, mida Lurenburgi torni taga maitsta saab – kuigi Lurenburg asus umbes vana postkontori ja kohtuhoone vahel keset praegust Pärnu maanteed diametraalselt teisel pool all-linna ning ehitati Tallinna neljast suurest suurtükitornist* viimasena alles 1538, st küllap mõtles kirjanik ikka Köismäe vastas olnud ja esialgsel kujul 1373 valminud Loewenschede torni – aga nüüd enam vaikida ei saa. Nimelt arutletakse pikalt sellest, et esimesena mahalöödu lubas maksta kuldketi eest 60 marka, aga maksis ainult 30 või 29, sest tal ei olnud rohkem raha kaasas, ja sellest 10 oli tal kukrus (lk 157 ja lõpupoole mitu korda veel). Tugev mees, tuleb öelda, sest kui jutt oli Riia margast ja ta maksis hõbedas, siis kaalus ta kukkur umbes 2 kg. Hansalinnas käibinud muude markade korral pisut rohkemgi.**

Mitte et ma tahaks kuidagi vähendada autori saavutusi muistse maailma taaseslustamisel, sest kes teab, vahest oligi kõrtsmik prohvet ja rüütli vööd kandsid traksid, aga seda nendin küll, et teema, mis jäi kirjanikul kahe silma vahele, on keskaegne moraal. Raamatus kirjeldatud moel seksinud oleksid tõtanud veel enne kukke pihile ja veetnud mõne aja hallis patukahetseja rüüs.

* Kiek in de Kök (1475–83), Toompea Rosenkranz, all-linna Rosenkranz (1510–1529), Lurenburg (1538). Nähtavasti ei häirinud muistseid tallinlasi ligi kaks sajandit põrmugi, et linnamüüris oli kaks sama nimega suurt torni, sest teine neist sai praeguse nime Paks Margareeta alles XIX saj ja esimene mattus Rootsi kantsi sisse alles XVII saj. Mu teada ei ole Toompea alumise välisvärava kõrval olnud Rosenkranzist suurt midagi teada, kuigi vähemalt ühel rootsiaegsel bastionide ehitusplaanil (mida tehti palju ja mis on Rootsi Sõjaarhiivis alles, isegi internetis on, uurige ise Krigsarkiveti kodulehelt) on peal koguni säilinud korruse püstlõige (torn pidi asukoha tõttu kõvasti kannatama 1577. a piiramisel) – nagu on ühel Skåne bastioni ehitusaruandel juhuslikult peal Gertrudi kabeli alusmüürid. Pakun, et kuna Toompea Rosenkranzil olid võlvlaed, aga all-linna nimekaimul talalagi, siis pidi see stiili poolest sarnanema rohkem võlvlagedega Kiek in de Kökile, st olema pigem XV sajandi lõpust kui XVI saj algusest. Lurenburgil olid talalaed ja peale XVIII saj insenerkomando ülesjoonistuste on torn mu arust peal ka vanimal Tallinna linnavaatel, Kiek in de Kökis vaadata oleval nn Glandorfi epitaafil (1561), kohe Karjavärava kõrval.

** Hilisem märkus: olen segi ajanud raha- ja kaalumarga. Raamatu tegevus toimub umbes 1420. aastatel, mil Tallinnas kehtis tõesti Riia mark (208 g). Samas oli rahamark hõbeda hinna tõttu odavam, kaalu- ja rahamarga kursi graafik kogu keskajal on „Eesti ajaloo” II köites. 1420. aastatel oli kaalumargas umbes 8 rahamarka, seega kaalus 10 marka mitte 2 kg, nagu ma arvanud, vaid „ainult” 260 g. Samuti pean korrigeerima muid raha- ja kaalumarga eksliku samastamisega aastaid räägitut: nagu et Hermen Rode altari eest makstud 6000 marka oli mitte 1,2 t, vaid „ainult” 80 kg hõbedat ja meeter täiskõrguses linnamüüri maksis mitte 4 kg, vaid umbes 1/3 kg hõbedat.