Hommikul kohustuslik koolitus, mis kestab 2 tundi 20 minutit ja mille kohta ütleksin füüsika keeles, et η → 0. Mõistusega võttes peab olema olnud muidki olukordi, kus olen 2 tundi 20 minutit sama kõvasti igavlenud, aga ei meenu ühtki. Kui kord tuleb küsitlus, mida me koolitusest arvame, eks ma siis ütle, mida. Kui midagi tagasi hoida, siis vahest ainult seda, et a) mu arust on koolituste kasutegur pöördvõrdeline koolitaja ringitantsitud teepikkusega (isegi kui tal on mikrofon käes; ma õnneks sellistel koolitustel olnud ei ole, kus koolitajal on mikrofon pea küljes ja ta saab peale ringitantsimise ka vehkida mõlema käega, mille eriti laia ja ümmarguse variandi kohta ütles see Eesti dirigent, kes lõi takti alt üles, et ta joonistab p...eid), b) kui koolitusfirmast tellitakse koolitaja, võiks ta vähemalt seda vaeva näha, et teha endale selgeks, kellele ta räägib või kuidas täpselt on auditoorium seotud selle organisatsiooniga, kelle allüksuseks arvab ta meid olevat, ning c) sellise homersimpsonliku õllekõhuga saaks 100 m maailmarekordit parandada vähemalt 0,02 s. Iga käeviipe peale see võbeleb, mis on rõve ning seetõttu tuleb silmad kindlalt hoida laua all telefonis. Kahju, et raamatut lugeda ei saa; selle 2 h 20 min jooksul jõudnuks läbi mitu peatükki.
Päeval saabub telekas. Ega meil seda seina rohkem kui vooluvõrku ja plaadimängijaga kavas ühendada ei ole.
Kõrgmetsa majandustarvete poest plaadimängija ja HDMI-kaabel (ma miskipärast ei usu, et karbis oleks see kaasas).
Edasi suur lahtivõtmine ja kokkupanemine (teleka jalga tuleb panna kolm korda). Plaadimängija karbis on komponentvideo kaabel, mida imestan, sest see on mu arust veel vanem (ja kehvem) tehnika kui SCART. Selgub, et plaadimängija mahub ainult telekast paremale, aga HDMI-sisend on vasakul ning kaabel on üsna jäik.
Ekspordin homme külalistele näidatavaid pilte mälupulgale ja vaatan prooviks ise: täitsa mõnus on omi pilte kord näha ka A2 suurusena.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment