K, 1130. päev: pikk nädalavahetus algab

Hommikul pisutine koristamine (maja prügikast oli õhtul tühi), siis linnast läbi lennujaama. Piletid on seekord paberil ja toekas raamatus; registreerimisel muidugi lapatakse läbi ainuks kaks pealmist ja tahetakse mu kott saata Riiga. F. lennuvälja kell on kolm-neli minutit taga; huvitav, kas neil on kogu lennujaamas üks kellasüsteem ja mis saab, kui valet kellaaega kasutab ka lennujuhtimine?

Taani lennukis istub minust kummalgi pool meesterahvas, kes omavahel üle minu juttu ajavad; väga häiriv. Üks neist on kas söönud või suitsetanud sitta või muidu pussutab võigast lehka. Ka selle lennuki lennusaatja on Sue White'i õde; ei tea, kas see on mingi uus trend vä? Teisalt Taani lennukis oleks eelduspärane kohata nn Leni Riefenstahli meigiga lennusaatjaid, aga no rasked ajad, rasked ajad.

Ümberistumise kassas on kolm kurba lätlast, vahest piltnikke, sest kahe kott näib olevat fotokott ja ühel on täpselt samasugune fotoseljakott kui mul.

Saan mõlema järgmise lennu pardakaardid. Tagasilennul hakkab juhtuma trikke, juhul kui Berliinis on vaja pardakaarti, sest maandumise ja tõusu vahel on ainult kolmveerand tundi, millest umbes veerand tundi kulub ühest lennukist väljatulekule ja pool teisele pealeminekule. Tundmatu terminal kah, õhtul. Vat ei tea, mis kaalutlustel viimase lennu firma sõiduplaani nihutas; kas lendurid tahavad varem koju? (Mis neil on seal kodus?)

Kopenhaagenis on mitu tundi aega; leian wifi-sildi, saan ühenduse mingi väga eksklusiivse võrguga (lennuvälja Hiltoni luksnumbrite omaga), aga et sellesse on autoriseerimiseks vaja kirjutada nimi ja toanumber, siis tuleb otsida muid võrke. Üks võrk on nime järgi tasuta, aga sinna sisse muidugi ei pääse. Internetiühendus Taanis inimõigus veel ei ole ja kui nad selle eest 80 DKK/4 h koorivad, siis ei tule kah.

Aga kui ma, arvuti süles, istun, tuleb mult küsima ameeriklane, kas siin on wifit (wifi-sildid on toolidega kavalasti ära varjatud), ja siis ta istub kahe meetri kaugusele ja et tal kõrvaklappe ei ole, kuulen ma ära kõik selle mesijutu, mida ta ameerika naine (ilmselt veel mitte tema päris naine) talle skaibis ajab. Onu ise hoiab arvutit suu juures ja tema juttu ma ei kuule.

Läpaka aku kulub kahtlaselt ruttu, kuni avastan, et eks ma ole peale jätnud muidu pilditöötluseks olnud võimalikult heleda ekraani. Lülitan ümber ja ennäe! Safti tuleks nagu juurde.

Lend CPH-RIX kulgeb tulevase ooperilaulja-helilooja saatel. Ta leiutab rohkesti uusi rütme ja meloodiaid, mis lõhestavad kõigi reisijate trumminahku iga paari sekundi tagant. Lätlane ta ei ole, nagu selgub pärast lennuväljabussis. Minu kõrval istub keegi umbes nagu taani ärimees, uurib lehest börsiteateid. Hämmastav, kuidas mu kott eesmise tooli alla ära mahub. Esimesel lennul oli väga palju jalaruumi, sest koht juhtus olema väljapääsu (või peaksin äkki kirjutama „väljakäigu”, meenutades ukse pool istunud isiku levitatud lehka) juures ja mantel ning kott kästi ära panna üles kappi. Kapisuu oli selgelt 4 cm kitsam kui mu kott, aga et mu kott on täpselt lubatud mõõtmetega, siis teadsin teda kappi mahtuvat ja tuli lihtsalt suruda. Kapp andis päris kenasti painduma ja kui kott sees, siis läks ava normaalsesse suurusesse tagasi; välja tuli samuti kapi ukseava painutades, aga kergemini).

Riiga maandumine on muide pehmeim, mida ma kunagi tundnud, õigemini Fokker 50 rataste mahapaneku momenti ei ole üldse tunda. Loojangukuma järgi arvestades maandume põhja, st mere poolt, kuhu suunda pärast järgmine lennuk ka tõuseb. Kolmest lätlasest võtterühm väljub lennukist just minu ees, ühel nagu helimehel jookseb kotist mingi juhe järel.


[Suurem kaart] Riia lennujaama katusel on kiitsakate punaste tähtedega RĪGA ja selle taga palju suuremate ning paksemate siniste tähtedega SAMSUNG. Lennuki pealt transiiditsooni viib pikk kitsas trepp. Sildid ja teated on kolmes kohalikus keeles: läti, inglise, vene. Väikelennukite nn bussiterminal on kohas, kuhu minnes satub esiteks vanade passikontrollide vahele ja siis sööklasse. Üle kõige heljub odava lõhnaõli läpatav hais täpselt nagu Tallinna bussijaamas. (Mis kihk on inimestel kallata enda peale kohutavates kogustes haisvaid ollusi? Mida odavam, seda vängem, eksju. Ega ühissõiduk ole teater, kus peente parfüümide segu võib isegi moodustada elamusest teatud osa.) Lennujaama kemps on natuke ajarände efektiga. Enne minu lennukit läheb samast kõrvalt lennuk Turku ja Oulusse; Riia lennuvälja esituses küll algul nagu Oulusse ja siis alles Turku.

Eesti külalennuväli on sama spartalik kui, pakun, sõjaaegne rindelennuväli. Kui lennuk maandumisrajalt ära keerab, näeb aknast, et ega rajal muid tulesid ei olegi kui ääretuled, loodetavasti mitte vastupanuliikujate jalgrattatuled nagu sarjas „'Allo 'Allo!”. Maja ehitus on pooleli, kõik on pime, asula nimesilt on valgustamata, pagasit peab ootama lennuakadeemia uksesiltidega koridoris ja pagas tuuakse õue välisukse juurde (kus kõik inimesed, kes tervelt 50 minutit pidid ilma suitsuta olema, juba usinalt suitsu kisuvad) käru peal. Lennujaama ees ootab üksainus takso.