Vana soome sõber on viimased kaks aastat saatnud koos jõulukaardiga antikvaarse saadetise, nagu eelmine aasta pisitrükise „Helsingi juht 1938” ja sel aastal Eesti 1930. aastate keskpaiga maanteekaardi. Sestap sean naaberlinnakeses sammud toomkiriku ja raekoja platsi vahel olevasse antikvariaati ja lappan selle ees tänaval olevad kastid läbi. Kastid on täis XIX sajandi graafikat, peamiselt maakaarte. Soome oludest on mitu eksemplari etnograafilist vaselõiget „Finnen in Nationaltracht”, mis nagu pisut sobimatu, ja täiesti äratundmatu Helsingi kandi vaade (nii kõrgeid mägesid kui pildil Soome rannikul üldse ei ole). Ammuste kaartide seast valin kingiks siis hoopis teise endise riigi kaardi, Preisimaa kaardi aastast 1849 (enne Preisimaa ühendamist; Preisimaa tähendas umbes hilisemat Põhja-Saksamaad, meenutagem, „Maasist kuni Meemelini”, nagu oli kaheksa aastat varem luuletanud isand von Fallersleben). Kaart on umbes A4 suurune, vaselõige, käsitsi koloreeritud, detailirohke – seal on peal Peenemünde kaluriküla, kus 1930. aastateni oli umbes 30 maja – ja peaks enne saatmist ära skannima.
Nagu teada, on Eestis peale kevade-, suve-, sügise-, talve-, külma-, veini-, õlle-, küüslaugu-, kultuuri-, metsa- ja umbluupealinna ka kübarapealinn. Nimesid ei hakka nimetama, aga kes on silmad lahti hoidnud, see teab. Vat täna selgub, miks selle lummast hoolimata me seal hästi elada ei saa. Nimelt juhtub, et kübarate vaatamine päädib selliste mütside ostmisega, millega pannuksin kinni asutuse maskiballiteemalise jõulupeo, mille peale lähevad pöördesse nii Šp kui ka Št ja mille foto on nüüd Messengeris mu kontaktpilt. Täpsem teema on muidugi kuulsa Jaapani kirjaniku kuulus novell, mille inglise tõlge on lugejate rõõmuks internetis olemas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment