Puust müts ehk 13 minutit Berliinis

Hommikul raamatupoes pastakaid ostmas, käpin veidi ka ägedat kalendrit, aga mu sõit läheb läbi Saksamaa, kus vaid Mart Laari raamat on kohtu otsusel lubatud kirjandus, see kalender küllap mitte.

Nagu Vene ajal saabus Eestis talv alati „ootamatult” (nagu Õhtuleht iga kord teatas ja mu kadund isa seepeale alati naeris), nii on Eesti mõnusale võsalennuväljale saabunud ka rahvusvahelised lennud ootamatult.

Lennuvälja koduleht käsib olla kohal poolteist tundi varem; plaanin olla kohal kaks ja pool tundi varem nagu lennujaamades ikka. Olen esimene reisija. Registreerin pileti; kohver kaalutakse, sildistatakse ja antakse siis tagasi kätte, kästakse pärast turvakontrolli panna ise käru peale. (Huvitav, kui palju lisakilosid reisijad nõnda vahepeal kotti topivad?) Ajani, mil öeldakse avanevat turvakontroll, on aega kaks tundi, mille veedan polikliiniku ootesaali meenutavas ootetoas. Akna taga on perroonil seisev lennuk, mis saabus juba hommikul.

Tilgutitega patsientide asemel astub ooteruumi lõbus akadeemiline seltskond, ilmselt põllumajandusakadeemiast, millele viitab ühel teehöövliga helkur ja vestluse järgmine episood. Ühel daamil on uus käekott, mille peale küsitakse ühelt härrasmehelt, et mis ilus talvemüts, kust ta selle sai. Järgneb seletus, kuidas ta selle mingilt lennuväljalt ostis:

„Tahtsin osta talvemütsi, putkas oli kolm. Üks oli puust...”

„Puust müts?!” hüüatab koor.

„...Riidest, teine kootud, kolmas nahast. Riidest mütsi sisse oli kirjutatud Made in Estonia. Ostsin nahast mütsi. Pärast vaatasin sisse: ka sinna oli kirjutatud eesti keeles. Karusnaha kohta, et see on Lepus sinensis.”

„Hiina jänes!” hüüatab koor.

Seltskond on hulk aega hõivatud ka filosoofilise aruteluga, kas kohuke on vedelik, kui „Merevaik” on.

Ka turvakontroll toimub koridoris. Röntgen ja magnet on nurga taga, nii et sabas seisjad ei näe, mis täpselt juhtub. Kõigil on käsipagasis vedelikke, kõik liigutavad end aegluubis, keegi ei tea, et püksirihm tuleb ära võtta, isegi mitte lennujaama see töötaja, kes viib lennukisse reisijate nimekirja. (Kuigi jah, et lennujaama volitatud töötaja peab minema läbi turvakontrolli, on äärmiselt tavatu, eksju.)

Tubateatri-kuuldemängus kostab, et ühelt härrasmehelt on leitud käärid. Mu selja tagant kostab põllumajandusteadlase hüüatus: „Manivald [nimi muudetud, aga mitte palju], ma võin su käärid endale pagasisse võtta!” – mille peale eest, kus seadmed paistavad, pöördub keegi ringi ja sosistab: „Ssssseee ei ole Manivald!”

Mu seljakott (mille sees on röntgenipildi järgi tohutud traadipusad) lastakse lahti teha ja onu uurib lustikummutit, nentides, et on aga tehnikat täis. No mida ma võin teha, kui koti selles osas on fotokas, välklamp, lustikummut ja nurk-pildiotsik ning hulk pikkade juhtmetega asju nagu läpaka alaldi, fotoka aku laadur, mõlema mobiili laadurid, kõrvaklapid. Kõik vajalikud asjad (peale nurkpildiotsiku, mida tegelikult vaja ei läinud, aga seda ma klaasist asjana ei tihanud pagasisse panna, ja lustikummuti, mida esialgsete plaanide järgi oleks vaja läinud küll).

Lennukile jõuan 4 minutit enne väljalendu, läbi plekk-kuuri. Lennuvälja perrooni tagumises osas on pargitud trobikond õppelennukeid ja pool Eesti lennuväge, kaks eksemplari maailma suurimat ühe kolbmootoriga biplaani An-2. Kui ma ei oleks ametis mobiiltelefonide väljalülitamisega, siis teeksin sellisest uhkest väljapanekust pilti.

Riiga maandumisel näen ära Koiva ja Väina suudme, aga ei leia vana Väina-Jõesuu kindlust. Riia lennujaamas on suhteline õhtune vaikus. Pidevalt otsitakse taga inimesi, kes lende kinni hoiavad. Kõht on tühi, aga võileivaputkasse jõuab Eesti põllumajandusteadlaste delegatsioon ette ja mul ei ole aega sabas seista. Berliini lennukit ootab muu rahva hulgas natuke dementne saksa vanur ja pealetükkiv venekeelne uussakslane; loodan kangesti, et ma ei satuks kummagi, eelkõige viimase kõrvale. Ei satugi, sest ta on lennukis üpris avalikult hõivatud lennusaatjale külge ajamisega. Berliinis näen, et tal on vastas politsei.

Lennuk on suur Boeing 737-500, rahvast selle jaoks suhteliselt vähe. Minu kohal istub paks vanamees, kes pugib šokolaadi ja loeb venekeelset raamatut, seega ei ole ta Umberto Eco ja ma ei tunne südametunnistuse piinu, et ma ta enda kohalt ära tõstan. Ta küll osutab näpuga kohasildile ja üritab seletada, et D on hoopis C, aga siis ohkab ja kolib teisele poole vahekäiku, lähemale sellele noorsandile, kes kohe, nii kui rattad Läti pinnast lahti, läheb üle vene keelele ja kogu lennu kileda kiire kommentaariga täidab, üle mootorimürina. Kui Eesti peaks otsima Hololei-laama taaskehastust, siis otsige see noorsand üles, lendas airBalticu Riia-Berliini lennul kohal nr 07A. Ta ema on kaval, ostab pojale süüa, nii et veerand tundi on lennukis pisut vaiksem.

Läti võileiva nimetus on umbes nagu „polarna maize”, pildil neli kurba navitrollalikku pingviini. Salvrätti ei anta, mis eines sisalduva Suffeli laialivalguvat piimašokolaadi arvestades ei ole mõistlik. Mahlapudeli eesti tekstis on „toitumuslikud andmed” ja mitu muudki üllatavat asja.

Riia lennujaamal ei ole muidu väga vigagi, aga kempsundus on natuke käest ära, seda ka lennukis, millest jäävad märjad jalajäljed. Õnneks on ajal, mil seal viibin, veel lennuki nina pisut kõrgemal, seega lomp rohkem nagu tagaservas, ning mu koht on üsna ees, kemps on lennuki taga ja vahepeal on pikk vaipkattega põrand.

Närvis olen sellepärast, et kolmanda lennu firma otsustas tõsta väljumise pool tundi varasemaks, jättes kahe lennu vahele varasema 75 minuti asemel täpselt 45. Teatavasti algab lennukisse minek 30 minutit enne väljalendu, seega on mul aega lennukist väljuda, leida ümberistumise pileti registreerimislaud ja siis vajalik värav 15 minutiga.

Kell 18.35: täheldan, et Riia-Berliini lennuk hakkab laskuma. „Tore,” mõtlen, „äkki jõuab enne sõiduplaani” (19.05).
Kell 18.50: lennuk muudkui laskub, maapind on kaugemal kui arvata.
Kell 19.03: lennuk paneb rattad maha. Tegeli lennuväli on suur, aga loota on, et lennuk sõidab nn toru äärde, mitte ei jää keset platsi, et siis ilmatu aeg bussiga sõita.
Kell 19.06: lennuk jõuab terminali juurde. Algul seisab paar minutit, siis sõidab meetri edasi, siis lubatakse toolilt tõusta ja kott võtta. Uks aga kinni, aknast paistab, et väljumise toru alles hakatakse ukse juurde manööverdama.
Kell 19.13: toru saab lõpuks paika, uks avaneb. Torman mööda seda välja, leian end peaaegu tänavalt (selle lennuvälja eripära). Natuke sihitut jooksmist (kus ma olen? Kus on väravate tabloo? Kas peale minnakse samast, kust välja tuldi? Kus on ümberistumise check-in? Kus terminalis ma üldse olen?!), siis leian, et Läti lennuk on tulnud väravasse A13 ja ennäe-ennäe, järgmine lennuk läheb väravast A12 ehk kohe sealt kõrvalt. Minu ees on 1 inimene, kott mul pagasis juba, registreerimine läheb nõnda ruttu. Siis veel turvakontroll.
Kell 19.20: kolmanda lennu pealemineku algus. Olen see hetk turvakontrollis umbes 10 m kaugusel. Lennuk seisab, nagu ikka, nn põllu peal ja sinna viib buss, st pikka jokutamist ei ole.
Kell 19.26: istun lennukisse viivas bussis (see läheb alles mingi kell 19.34). 13 minutit Berliinis on läbi.

Kolmas lend toimub siinmaise lennufirmaga. Kõik poolteist tundi on tugev värin, nii et mõtlen, kui tugevasti on tiivad ERJ 145 küljes (siinmaisel lennufirmal on maa sisse sõitmise kogemus täiesti olemas, sest F. lennuväli on mäe otsas ja ükskord kerkis mägi liiga äkki). Aga maandume ühes tükis ja kuigi pagasi kättesaamise saalis Berliini lendu kirjas ei ole, saabuvad kotid õige ruttu, sealhulgas isegi minu oma. Korterisse bussiga ja viimased poolteist kilomeetrit jala. Ratastega kott peab veel natuke vastu.